Kohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Menetlusosalised esindajad
ja
Viru Maakohus Angelina Abol 20. detsember 2021, Rakvere kohtumaja 2-21-14133 OK Incure OÜ hagi K. K. vastu võlgnevuse nõudes. Tsiviilasja hind 2 631.37 eurot.
nende Hageja: OK Incure OÜ (RK 11542046; asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn) Hageja volitatud esindaja: Dmitri Santašev (e-post [email protected]) Kostja: K. K. (IK xxxx; elukoht xxxx, e-post xxxx)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus, kohtuistung 23.11.2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista K. K.ilt OK Incure OÜ kasuks kostja ja I OÜ vahel sõlmitud 11.06.2017 krediidikonto lepingu nr xxxx ning selle muudatuste (01.11.2017 leping nr xxxx, 20.04.2018 leping nr xxxx, 04.07.2018 leping nr xxxx) alusel:
2.1.põhivõlgnevus 1 709 (üks tuhat seitsesada üheksa) eurot ja 53 senti;
2.2.intress 233 (kakssada kolmkümmend kolm) eurot ja 49 senti;
4.Jätta menetluskulud 88% ulatuses K. K.i kanda ja 12% ulatuses OK Incure OÜ kanda. Kätte toimetada otsus pooltele.
1/9
2-21-14133 Edasikaebamise õigus Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas Viru Maakohtule hagiavalduse K. K.i (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palub 17.09.2021 täpsustatud hagis kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1 982.17 eurot, intressi 233.49 eurot, viivise 365.71 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmis kostja 11.06.2017 I OÜ-ga laenulepingu (krediidikonto lepingu) nr xxxx. Hageja selgitusel on krediidikonto kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Juhul, kui klient täidab lepingut korrektselt, võimaldatakse kliendile limiidi tõstmist, mida on antud olukorras ette tulnud 11.06.2017 (lepingu nr xxxx), 01.11.2017 (lepingu nr xxxx), 20.04.2018 (lepingu nr xxxx) ja 04.07.2018 (lepingu nr xxxx). Tegemist ei ole uute lepingute sõlmimisega, vaid lepingute muutmisega, mille käigus muudetake lepingu number, tõstetakse krediidikonto limiiti ning arvestatakse intressimäära, mis on sätestatud lepingute personaalsetes ja üldtingimustes. Käesolevas tsiviilasjas lähtub hageja nõude põhjendamisel ja kujundamisel viimase kehtiva lepingu muutmisest. Kostja kasutas lepingu nr xxxx alusel limiiti kuni 2 000 euroni. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 44,88%. Kostja on saadud raha kasutanud, kuid tagasimaksemise kohustust ei ole täitnud, mistõttu ütles I AS lepingu 11.04.2021 üles ja loovutas nõude hagejale. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 11.06.2017 kuni 03.11.2020 kogu summas 7 627.50 eurot. Vastavalt laekumiste arvestuse tabelile on kostja teinud tagasimakseid põhivõla katteks summas 5 645.33 eurot, mistõttu hagiavalduse esitamise hetkeks on kostja põhivõlgnevus hageja ees 1 982.17 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress summas 233.49 eurot, mis tuleneb seisuga 05.02.2021 intressi jäägist 78.88 eurot ning alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast, s.o 06.02.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 11.04.2021, summas 154.61 eurot. Täpsustatud viivisearvestuse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 12.04.2021, kuni hagi esitamiseni 08.09.2021 intressiga võrdses määras summas 365.71 eurot. Krediidiandja teavitas 22.03.2021 kostjat, et kui ta ei kõrvalda laenulepingust tulenevaid võlgnevusi kuni 11.04.2021, ütleb krediidiandja lepingu üles ning loovutab nõude OK Incure OÜ-le. Lepingu ülesütlemise teade saadeti kostjale 22.03.2021 ka tähitud kirjana postiteel Selleks hetkeks oli kliendil hilinemine 63 päeva, s.t selleks hetkeks oli isikul üle maksetähtaja 2/9
2-21-14133 juba 3 arvet. Ülesütlemise teade on saadetud aadressile Xxxx. Omniva kuller on üritanud kirja kätte toimetada 24.03.2021, aga see ebaõnnestus, sest saaja ei olnud kättesaadav. Klient ei käinud postkontoris kirjal järgi ning kirja hoiutähtaeg möödus 15.04.2021. Kuna kostja võlgnevus jäi likvideerimata, siis loetakse leping ülesöelduks alates 12.04.2021. Krediidiandja pakkus kostjale võimaluse läbirääkimisteks. Võla sissenõudmiskulu osas hageja selgitab, et esimene nõudekiri oli kostjale saadetud 16.04.2021. Hageja on pidevalt saatnud kostjale meeldetuletusi seoses tema I AS võlgnevusega ja püüdis võtta kostjaga ühendust ka telefoni teel. Samuti teostas hageja päringuid uute kontaktide leidmiseks.
2.Kostja 06.10.2021 vastuses hagi ei tunnista. Kostja leiab, et krediidiandja on väljastanud krediiti vastutustundliku laenamise põhimõtet järgimata, väljastades krediiti vastutustundetult maksevõimet hindamata, tekitades sellega kostjale kahju. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.
3.Hageja 28.10.2021 seisukohas jääb oma nõude juurde. Kostja tegi esimese laenutaotluse 10.06.2017, milles taotles krediidikonto limiiti kuni 1 000 eurot. Taotluses kostja märkis, et töötab täiskohaga ettevõttes S OÜ, tema igakuine netosissetulek on 400 eurot kuus, tal ei ole finantskohustusi teiste laenuandjate ees, elamiskulud on 50 eurot kuus, elab vanemate juures. 04.07.2018 otsustas kostja suurendada konto liimiti kuni 2 000 euroni. Antud taotluses kostja märkis juba, et tema igakuine netosissetulek on 800 eurot, ta elab jätkuvalt vanemate juures, elamiskuludeks märkis kostja 150 eurot, igakuiseks finantskohustuseks 185 eurot. Krediidiandja on teinud põhjalikku kontrolli ning mõistlikke pingutusi, et väljastada kostjale krediiti. Kostja andmeid kontrolliti süütegude osas, päringu tulemusest nähtus, et kostja ei olnud kriminaalkorras karistatud. Samuti „Tunne oma klienti“ põhimõtet järgides täitis kostja isiku tuvastamise ankeeti ning pidi esitama oma dokumentide koopia. Kostja kinnitas oma allkirjaga andmete õigsust. Seejärel kontrollis krediidiandja e-krediidiinfo väljavõttest infot kostja tööandja kohta, et veenduda kostja andmete tõesuses. Krediidi väljastamisel puudus kostjal ka maksehäire. Laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Laenuandja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja sissetulekut, kohustusi, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. VÕS § 4034 lg 3 2. lause sätestab, et tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua tarbijale positiivset tulemust, samuti tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja või -vahendaja hooletuseks. Hageja hinnangul krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust õigesti, mis tõendab, et kostja poolt oli tehtud ka väljamakseid (välja toodud laekumiste arvestuse tabelis). Kostja käitumise pinnalt saab hageja arvates jõuda järeldusele, et kostja oli huvitatud koostööst krediidiandjaga, kuna korduvalt soovis tõsta krediidikonto limiiti. Hagejale jääb arusaamatuks, mis kahju tekitati kostjale laenu väljastamisel. Kostja kasutas korduvalt krediidiandja teenuseid ning oli nõus krediidiandja tingimustega. Suurendades limiiti kostjat ei hämmeldanud asjaolu, et ta oli väidetavalt krediidi väljastamisel maksevõimetu. Korduvalt samalaadset teenust kasutades pidi kostja olema teadlik, kuidas toimub laenu tagastamine ja hindama oma võimalusi ning mis tagajärjed kaasnevad tasu viivitamise korral.
4.23.11.2021 kohtuistungile kostja ei ilmunud. Hageja selgitas, et kostja tasus võlgnevuse katteks 8 128.99 eurot, sellest läks põhiosa katteks 5 545.33 eurot, viimane makse oli 05.02.2021, 3/9
2-21-14133 kui maksis 50 eurot. Laenuandja kontrollis kostja maksevõimet tema poolt antud andmete alusel, s.o kus ta töötab, mis tööandja, kas tal oli maksehäire, süüteod ja isiku tuvastamise ankeet. Kohus andis pooltele tähtaja 30.11.2021 soovi korral kirjalikke lõppseisukohtade esitamiseks ning teatas, et teeb lõpplahendi 20.12.2021.
5.Kostja 30.11.2021 seisukohas leiab, et krediidiandja on ise kostjat suunitlenud suure intressiga krediiti võtma. Krediidiandja on suunanud kostjat nii helistades, e-maili kui ka sms-i teel krediidi limiiti tõstma ja tõstnud krediidilimiiti ilma maksevõimet hindamata ning seda mitmel korral. Kostja leiab, et kui krediidiandja oleks kasutanud oma kõikvõimalikke vahendeid maksevõime hindamiseks (sh pangakonto väljavõte jms), ei oleks kostja hetkel antud olukorras ja krediit oleks jäänud väljastamata, kuna kostjal puudus/puudub regulaarne sissetulek. Kostja selgitusel oli tal tööleping perioodidel 08.03.2016 - 14.03.2016, 20.04.2016 20.04.2016, 17.04.2017 - 22.09.2017 ja 29.08.2018 - 31.01.2019. Kostja oli töötu perioodidel: 15.03.2016 - 19.04.2016, 21.04.2016 - 16.04.2017, 23.09.2017 - 28.08.2018 ja 01.01.2020 kuni hetkeseisuni. Kostja jääb seisukohale, et krediidiandja on väljastanud krediiti vastutustundliku laenamise põhimõtet järgimata, väljastades krediiti vastutustundetult maksevõimet hindamata, tekitades sellega kostjale kahju.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja poolte seisukohtadega ning menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: - I OÜ ja kostja vahel on 11.06.2017 sõlmitud tarbijakrediidileping nr xxxx krediidilimiidiga 1 000 eurot; - 11.06.2017 tarbijakrediidilepinguga määratud krediidilimiiti on suurendatud 01.11.2017 lepinguga nr xxxx (krediidilimiit 1 250 eurot), 20.04.2018 lepinguga nr xxxx (krediidilimiit 1 400 eurot) ja 04.07.2018 lepinguga nr xxxx (krediidilimiit 2 000 eurot); - leping on üles öeldud ja lepingust tulenevad nõuded loovutatud hagejale alates 11.04.2021. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud hagis esitatud nõuete suurusele ja nende kujunemisele, s.o põhivõlgnevusele 1 982.17 eurot, intressile 233.49 eurot, viivisele 365.71 eurot ja võla sissenõudmiskulule 50 eurot.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses ning poolte vaheline võlasuhe on 4/9
2-21-14133 tarbijakrediidilepingul põhinev võlasuhe. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 näeb ette, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
10.Kostja vaidleb hageja nõudele tervikuna vastu põhjendusel, et krediidiandja I OÜ ei järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja heidab krediidiandjale ette tema suunamist limiiti tõstma ja limiidi korduvat tõstmist ilma kostja maksevõimet hindamata, samuti ei ole krediidiandja kasutanud kõikvõimalikke vahendeid, s.h pangakonto väljavõtet kostja maksevõime hindamiseks. Kostja esitatu põhjal oli tal tööleping krediidiandmise perioodi kestel üksnes ajavahemikel 17.04.2017 - 22.09.2017 ja 29.08.2018 - 31.01.2019. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
11.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi „Vastutustundliku laenamise nõuded“ (13.06.201630.06.2021 kehtinud redaktsioon)1 (edaspidi juhend), millele hageja ka ise oma selgitustes tugineb, p-i 7.1 kohaselt vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks võib tarbija poolt esitatud teabe sisu ja ulatus sõltuda krediidilepingust, krediidi suurusest ja selle tagastamisele kuuluvast ajast, krediiditoote omapärast ja tarbijast endast. Juhendi p-i 7.2 järgi vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks teeb krediidiandja või –vahendaja mõistlikke jõupingutusi kogumaks tarbijalt krediidivõimelisuse hindamise läbiviimiseks ja krediidiotsuse tegemiseks teavet, mis on vajalik krediidivõimelisuse hindamiseks ning mis võib mõjutada krediidiotsuse tegemist. Juhendi p-i 7.3 järgi kogub krediidiandja või –vahendada krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil teavet nii tarbijalt, kes on kohustatud esitama krediidiandjale või -vahendajale krediidiotsuse tegemiseks kogu asjakohase informatsiooni kui ka siseallikatest, avalikest andmekogudest ning võimalusel muudest allikatest. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Riigikohus selgitas tsiviilasja nr 3-2-1-169-13 (p 21), et vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja Kättesaadav veebilehel https://www.fi.ee/et/juhendid/pangandus-ja-krediit/vastutustundliku-laenamise-nouded , 20.12.2021
5/9
2-21-14133 krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks.
12.Hageja kohtuistungil antud selgituse järgi kontrollis laenuandja kostja maksevõimet kostja esitatud andmete alusel, s.o kus ta töötab, kes on tööandja, kas on maksehäired, süüteod ning isiku tuvastamise ankeedi alusel. Hageja on kohtule esitanud tõendid 11.06.2017 krediidilepingu sõlmimisel ja 04.07.2018 krediidilimiidi suurendamisel kostja maksevõime hindamise kohta. Kostja poolt 10.06.2017 taotluse (dtl 91-92) esitamisel antud andmete järgi on kostja krediidi limiidiga 1 000 eurot taotlemisel teatanud, et tal on keskharidus, töötab täistööajaga OÜ-s S, töösuhte kestus 14 („_1_4“) kuud, netotöötasu 400 eurot, elamiskulude suuruseks 50 eurot, teisi taotlusel väljatoodud kohustusi (hüpoteek, krediitkaart, õppelaen jt) ei ole ära märgitud, taotleja elab vanemate juures, ülalpeetavad puuduvad. 11.06.2017 seisuga kostja kohta tehtud „Finantssanktsioonide info ja otsing“ järgi kostja kohta andmed puuduvad (dtl 103). Isikusamasus on tuvastatud 11.06.2017 (dtl 104-105). Kostja 04.07.2018 krediidilimiidi suurendamise taotluse järgi soovib kostja limiidi suurendamist kuni 2 000 euroni. Taotluse järgi töötab ta täistööajaga OÜ-s S, töösuhte kestuseks on märgitud 12 („_1_2“) aastat, netotöötasu 800 eurot, elamiskulud 150 eurot, igakuised kohustused kokku 185 eurot, taotluse vormil välja toodud muid kohustusi ei ole ära märgitud, taotleja elab vanemate juures, ülalpeetavad puuduvad. Kohtule on esitatud päring S OÜ kohta (andmed 2018 I kv seisuga, 01.12.2017-28.02.2018 käive 223 599.10 eurot, 31.03.2018 seisuga 13 töötajat) (dtl 106). Krediidiregister OÜ hallatavas Taust.ee portaalis 20.04.2018 seisuga tehtud väljavõtte järgi kostjaga seonduvad Taust.ee nõuded, info maksuvõlgade kohta, ametlikud teadaanded, kohtulahendid, kinnistud puuduvad (dtl 107). Eeltoodu põhjal on krediidiandja kostja maksevõime hindamisel tuginenud eelkõige kostja poolt krediidi või selle suurendamise taotlemisel esitatud andmetele. Kohus selgitab, et tarbija teabe andmise kohustus tuleneb VÕS § 14 lg-st 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Seejuures peab lepingu ettevalmistamise käigus antavad andmed olema tõesed (VÕS § 14 lg 1 2. lause). Kohus märgib, et krediidiandja ei ole 11.06.2017 krediidilepingu sõlmimisel täielikult järginud juhendi p-i 7.8, mille järgi tarbija varalise seisundi hindamisel ei saa pidada piisavaks krediidiandja või –vahendaja tuginemist üksnes: tarbija poolt edastatud andmetele ja dokumentidele; tarbija poolt suuliselt antud ütlustele; andmetele ja dokumentidele, mis ei ole piisavad (nt puudulikult esitatud andmed ja dokumendid); tarbija enda hinnangule oma varalise seisundi või muu krediidivõimelisuse hindamisel tähtsust omava asjaolu kohta. Kohtu hinnangul ei saa taotlusele lisaks üksnes (rahapesuga seonduva) finantssanktsioonide puudumise kinnitus anda piisavalt infot isiku maksevõimes veendumiseks. Samas juhendi p 7.14 näeb ette võimaluse juhendi soovitusi kohandada vastavalt krediidisuhte iseloomule, kui see ei ole vastuolus õigusaktides sätestatuga, see on otstarbekas, põhjendatud ja mõistlik arvestades krediidi suurust, krediiditoote omapära või teisi asjaolusid, mis konkreetset krediidisuhte sõlmimist iseloomustavad. Kostja ei ole välja toonud, millele tuginedes (s.h kostja taotluses esitatud andmete põhjal) pidi krediidiandja aru saama või vähemalt tekkima kahtlus, et kostja ei suuda tema sissetulekute, kohustuste ja kulude juures krediiti vastavalt lepingule tagasi maksta. Kostja selgituse põhjal oli tal krediidilepingu sõlmimise hetkel kehtiv tööleping (dtl 6/9
2-21-14133 118), hageja esitatud laekumiste arvestuse põhjal (dtl 60) on kostja teinud lepingu sõlmimisest kuni 05.02.2021 alates tagasimakseid. Vastuseks kostjale kohus selgitab, et krediidiandjal ei ole seadusest tulenevalt kohustust teha tarbija maksevõime hindamiseks kõiki päringuid talle kättesaadavatest registritest, päringute ja täiendava teabe kogumise vajaduse põhjendatuse osas näeb VÕS § 4034 ette, et krediidiandja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamisel toimima nõuetekohase hoolsusega ning juhendist tulenevalt tuleb krediidiandjal teabe kogumiseks ja krediidivõimelisuse kontrollimiseks teha mõistlikke pingutusi. Juhendi p-i 7.13 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetuleku ja kohustuste kohta, tuginedes võimalusel tarbija esitatud krediidiasutuse kontoväljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega ei ole krediidiandja poolt tarbijalt pangakonto väljavõtte küsimine ega tema maksevõime hindamine selle põhjal tingimata nõutav ega vajalik. 04.07.2018 krediidilimiidi suurendamisel on krediidiandja kostja maksevõime hindamiseks teinud täiendavad päringud isiku taustainfo (koondinfona maksehäired, maksuvõlgnevus, kohtulahendid ja avalikud teadaanded) ja tööandja andmete kontrollimiseks. Korrespondeeruvalt krediidiandja kohustusele kontrollida krediidisaaja maksevõimelisust on ka krediidisaajal endal kohustus informeerida krediidiandjat maksevõime muutustest ja muudest asjaoludest, mis võivad mõjutada lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kohus märgib, et kostja töötamise/töötu perioodide põhjal on ta andnud krediidiandjale krediidilimiidi suurendamisel tegelikkusele mittevastavat teavet, kuna taotluse esitamise hetkel on kostja olnud töötu. Seega on kostja ise rikkunud kohustust anda krediidiandjale tema maksevõime hindamiseks tõeseid ja täielikke andmeid. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et krediidiandja on üldjoontes järginud 11.06.2017 krediidilepingu sõlmimisel ja 04.07.2018 krediidilimiidi suurendamisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
13.VÕS § 4034 lg 9 järgi kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid toiminguid või päringuid on krediidiandja teinud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks või andmete ajakohastamiseks krediidilimiidi suurendamisel 01.11.2017 summani 1 250 eurot ja 20.04.2018 summani 1 400 eurot. Kohus leiab, et arvestades limiidi suurendamiste vahele jäävat ajavahet ei saa antud puudust lugeda kõrvaldatuks asjaoluga, et kohtu hinnangul viimase, s.o 04.07.2018 krediidilimiidi suurendamisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Juhendi p-i 9.1 järgi tuleb krediidivõimelisuse hindamise kohustus krediidiandjal või –vahendajal täita olenemata krediidisumma suurusest. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja on eelnimetatud juhtudel jätnud täitmata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse.
14.Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade 7/9
2-21-14133 tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. VÕS § 4034 lg‐s 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasneva esmase õiguskaitsevahendina nimetatud intressi vähendamist, mis sama paragrahvi lõike 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. Kostja on osutanud vastuses hagile, et krediidiandja on krediidi vastutustundetu väljastamisega tekitanud kostjale kahju. Kuna kostja ei ole välja toonud kahju suurust ja kujunemist ega põhistanud ja tõendanud kahjunõude tekkimise aluseid ning esitanud kohtule selget nõuet talle tekitatud kahju tasaarvestamiseks hageja nõudega, jätab kohus kostja vastuväite kahju tekkimise kohta tähelepanuta.
15.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 01.11.2017 ja 20.04.2018 lepingute järgi oli intressimääraks vastavalt 45% ja 44,88% aastas (s.o 0,13% ja 0,12% päevas). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli limiidi suurendamise lepingute sõlmimise ajal 0,00%2. Seega on hagejal õigus nõuda intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja esitatud laekumiste tabeli põhjal nimetatud lepingute alusel kostja poolt perioodil 30.11.2017 kuni 19.06.2018 arvestatud kostja poolt tasutust intressi katteks kokku summas 272.64 eurot. Kohus leiab, et nimetatud summat tuleb arvestada põhivõlgnevuse tasumisena kooskõlas VÕS § 88 lg-s 8 (täitmine erinevate kohustuste katteks) sätestatuga.
16.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus selgitab, et kuna hageja arvestab viivist lepinguga kokkulepitud intressimääras alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 12.04.2021 kuni 08.09.2021, 04.07.2018 krediidilimiidi suurendamise lepingu alusel, mille osas kohus ei tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte ja seega VÕS § 4034 lg 6 rikkumist, puudub alus taotletud viivise vähendamiseks seadusjärgse määrani. Arvestades põhivõlgnevuse summa vähendamist 30.11.2017-19.06.2018 tasutud intressi 272.64 eurot võrra, s.o summani 1 709.53 eurot (1 982.17-272.64), on viivis taotletud perioodi eest 315.30 eurot (viivisemääraga 44,88% aastas)3.
17.Hageja palub mõista kostjalt välja ka võla sissenõudmiskulud. Tulenevalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 euro.
Võlasuhte intressimäär kättesaadav veebilehel https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar Arvutatud viivisekalkulaator.ee abil
8/9
2-21-14133 Kostja ei ole eitanud, et talle on võlgnevuse osas meeldetuletuskirju edastatud. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Järelikult on hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Kohtu hinnangul on hageja sissenõudmiskulud summas 50 eurot põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
18.Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1 709.53 eurot, intressi (04.07.2018 krediidilimiidi suurendamise lepingu alusel) 233.49 eurot, viivise 315.30 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Arvestades, et hageja esitas 17.09.2021 täpsustatud hagiavalduses nõude summas 2 631.37 eurot, jääb hagi seega rahuldamata 323.05 eurot ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi summas 2 308.32 eurot ehk umbes 88 % ulatuses. Lähtudes eelnevast jätab kohus menetluskulud 88 % ulatuses kostja kanda ja 12% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.