Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hagiavaldus ja hageja nõue Kohtule esitatud hagiavaldusest nähtub, et 08.11.2019 (hagis ekslikult 08.11.2020) pöördus Osaühing JOHANNA GRUPP (kostja) seaduslik esindaja M. K. Osaühing A.K. Autoteenindus (hageja) poole sooviga teostada sõidukile Xxxx (reg.märgiga xxxx) remont (edaspidi ka sõiduk). Sõidukiga oli toimunud liiklusõnnetus ning selle tagaosa vajas remonti. Kuna sõidukil oli kaskokindlustus, palus M. K. vastavad blanketid avalduse esitamiseks kindlustusele. Kostja tellimusel koostas hageja kahjukalkulatsiooni remonditööde maksumuse kohta ning edastas kalkulatsiooni vastavalt omavahelisele kokkuleppele Seesam kindlustusele. 12.11.2019 saatis Seesam Kindlustuse AS garantiikirja, mille kohaselt hüvitab kindlustusandja kostjale sõiduki taastamiskulud. 19.11.2019 vormistati auto ülevaatuse akt ning määratleti teostatavate tööde maht – remont vastavalt eelarvele kindlustusjuhtumis number 2019012080. M. K. allkirjastas ülevaatuse akti koos tööülesande kirjeldusega. Kostja seaduslik esindaja avaldas hageja töötajale, et soovib sõiduki remondi teostamist hageja poolt. Hageja tellis vastavalt kalkulatsioonile remondiks vajalikud varuosad, mille eest tasus kokku 3 356.28 eurot. Kui varuosad saabusid, teavitas hageja sellest kostja seaduslikku esindajat (M. K.) ning M. K. tõi sõiduki remonti. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmiti töövõtuleping sõiduki remontimiseks. Remonditööde tasus leppisid pooled kokku kindlustusseltsi vahendusel – 12.11.2019 väljastas Seesam kindlustus garantiikirja, mille kohaselt hageja remonditöökojas sõiduki remontimise kulude maksumus on 5 401.15 eurot. Garantiikirjaga andis Seesam kostjale ka tagatise remondikulude osaliseks hüvitamiseks. Tegelik väljamakse pidi garantiikirja kohaselt olema väiksem tulenevalt kostja omavastutuseset ning riigi poolt tagastatavatest maksudest (käibemaks). Algses kalkulatsioonis ning lõplikus arves on 240.39 euro suurune erinevus, kuna remonttööde käigus ilmnesid varjatud vigastused. Lisatöö kooskõlastati kostja seadusliku esindajaga telefoni teel ning Seesam kindlustusega kirjalikult. 29.11.2019 oli hageja omapoolselt töövõtulepingu täitnud, s.o autot remontinud. Samal päeval, s.o 29.11.2019, anti sõiduk kostja seaduslikule esindajale üle, mille kohta M. K. andis ka allkirja. Kostja ei ole käesoleva ajani esitanud ühtegi pretensiooni tööde kvaliteedi kohta. Hageja väljastas 29.11.2019 kostjale aktsepteeritud summas (s.o 5 641.54 eurot) arve nr 19703, kuid kostja ei ole teostatud tööde eest tasunud. Pärast korduvaid meeldetuletusi on kostja nõude sõnaselgelt omaks võtnud, s.o 02.02.2020 e-kirjaga kinnitades, et tasub arve 2020 aasta märsikuu lõpuks. Paraku ei ole arve siiani tasutud. Hageja palub seega kostjalt välja mõista võlgnevus 5 641.54 eurot ning viivised seadusjärgses määras alates 10.12.2019 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja on seisukohal, et poolte vahel puudub kokkulepe tööde tegemise kohta arvel nr 19703 märgitud mahus, hageja poolt esitatud arve iseseisvalt ei tõenda ei tööde tegemist ega ka poolte vahel mistahes kokkuleppe (sh hinna osas) olemasolu. Hageja ei ole tõendanud poolte vahelise töövõtulepingu olemasolu, tööde nõuetekohast

tegemist ega ka tööde vastuvõtmist kostja poolt. Ka hageja väide, et kostja on arvel märgitud tööd tellinud just arvel nr 19703 näidatud mahus on tõendamata ja ebaõige. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on pelgalt nõustunud asjaoluga, et sõidukil esineb kahjustusi ning see vajab remonti, mis ei ole vaidlusalune asjaolu. Kostja ei ole sõlminud hagejaga mistahes lepinguid või kokkuleppeid sõiduki remontimiseks. Hageja ei ole kostjale esitanud tööde eeldatavat kalkulatsiooni (eelarvet) ega ka mistahes hinnapakkumust (ofert). Puudub ka kostja aktsept tööde teostamiseks arvel märgitud hinnas ja mahus. Selliselt puudub mistahes alus kõneleda poolte vahel lepingu sõlmimisest ning hageja väited lepingu alusel kostjale tööde tegemise kohta on paljasõnalised. Hagi lisadest nähtuvalt on hageja sõlminud töövõtulepingu hoopis Seesam Insurance AS-iga, kes on väljastanud hagejale garantiikirja, võttes töö eest tasumise garanteerimise kohustuse. Ühtlasi on hageja garantiikirjast nähtuvalt esitanud Seesam Insurance AS-ile sõiduki kordategemiseks hinnapakkumise. Lisaks on garantiikirjas märgitud, et sõiduki taastusremondi leping sõlmitakse hageja ja kindlustusvõtja vahel. Sellise lepingu sõlmimist (lepingu ese, hinnakokkulepe, kostjaga läbirääkimiste pidamine) ei ole aga hageja ühegi tõendiga tõendanud. Kostja on teavitanud hagejat korduvalt, et poolte vahel puuduvad mistahes kokkulepped sõiduki remonttööde tegemiseks summas 5 641.54 eurot, kostja on ka vaidlustanud temale esitatud arve ning teatanud, et ta ei võta töid vastu. Hageja arvel kajastatud tööde maksumus on ka ebamõistlikult kõrge, arvestades keskmist turuhinda, ühtlasi on arvel kajastatud tööde maht ülepaisutatud ja ebaõige. Lisaks on kostja hinnangul hageja märkinud arvele töid, mida tegelikult ei ole kunagi olnud vaja teostada ning mida pole keegi ka teostanud, sest vastavad sõiduki detailid ei ole kunagi vigastada saanud. Kostja esitab fotod, millelt nähtub selgelt, et sõiduki aknaklaasid ei ole viga saanud, ometigi on hageja nõudnud arvel ja hagis tasu ka küljeklaasi vahetuse, ilusliistu ja klaasi toonimise eest. Tegemist on töödega, mida ilmselgelt ei ole keegi kunagi teinud. Kostja esitab kohtule esimesel võimalusel tõendina kolmandate isikute hinnapakkumised sõiduauto avariijärgsete taastamistööde maksumuse kohta, mis tõendavad, et isegi kui hageja on sõlminud kostjaga sõiduki parandamiseks lepingu ning isegi kui hageja on sõidukit parandanud, on sõiduki parandamise maksumus oluliselt madalam hageja arvel märgitud maksumusest. Arvestades, et hagejal puudub kostja vastu põhinõue, puudub hagejal ka kostja vastu viiviste nõue. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja täiendavad seiskohad Alusetu on kostja väide, et poolte vahel puudub töövõtuleping. Kostja seaduslik esindaja M. K. pöördus isiklikult 08.11.2019 hageja remonditöökotta avariilise autoga. M. K.iga oli kaasas ka Marleen Aas, kes autot juhtinud isikuna kohapeal koostas kindlustuse jaoks kahju hüvitamise taotluse. Hageja ei ole ise otsinud linna pealt avariilist autot ega hakanud vägisi sellele remonti tegema. Kui hageja oli kostja seadusliku esindaja M. K.i suulise tellimuse alusel koostanud remonttööde kalkulatsiooni ja selle kooskõlastanud kostja kindlustusandjaga, tõi M. K. 19.11.2019 isiklikult sõiduki remonditöökotta ning allkirjastas enne tööde teostamist auto ülevaatuse akti, milles teostatavate tööde selgituseks on kirjutatud - remont vastavalt eelarvele. Nimetatud dokumendil on M. K.i allkiri ning enne selle allkirjastamist tutvustati temale teostatavate tööde mahtu ja hinda. Kostja kindlustusandja andis garantiikirja kostjale remondikulude osaliseks hüvitamiseks. Hageja nõudeõigust ei mõjuta asjaolu, et kostja kindlustusandja on hiljem garantiikirja tühistanud. Kostja kindlustusandjaga ei ole hageja lepingut sõlminud. Töövõtuleping võib olla sõlmitud ka suuliselt. Loomulikult on oluline kokku leppida teostatavate tööde mahus ja hinna kujunemise põhimõtetes. Kui autol on kaskokindlustus, siis sageli ei tunne sõidukite omanikud huvi selle vastu, mida täpselt remonditakse ning kui suur on remondi maksumus. Tavapäraselt korraldabki remonditöökoda kindlustusega vajalikud kooskõlastused, kuid

lepingupooleks oli siiski kostja, kellega lepinguline suhe kinnitati 19.11.2019 auto ülevaatuse aktiga. Läbirääkimised kindlustusandjatega ei ole kunagi lihtsad, kuna kindlustusseltside kahjukäsitlejad on antud valdkonnas väga tugevad spetsialistid. Kahjukäsitlejad kontrollivad väga tähelepanelikult vahetavate osade nimekirja ja vahetamise vajadust, samuti remonditööde maksumust. Kuna autoremonditurul on tihe konkurents (teenuse pakkujaid on palju), siis on kindlustusandjad tugeval positsioonil ja kaubelnud endale keskmisest turuhinnast madalamad remonttööde tunnihinnad. Puutuvalt kostja väitesse, et tema sõidukil ei ole vahetatud klaase esitab hageja kirjavahetuse kindlustusseltsiga, millest nähtub ka klaasi vahetus ja selle põhjus. Autol olid ulatuslikud tagaosa vigastused ning selliste remonttööde teostamiseks oli vajalik eemaldada muuhulgas vigastatud piirkonnas olev klaas. Mõnikord õnnestub kere külge liimiga kleebitud klaasid saada kätte tervena, kuid üldjuhul on liim nii tugev, et klaas puruneb eemaldamisel. Sama olukord on klaasiliistudega, mis on liimitud ning seetõttu saavad eemaldamisel kahjustada. Ka klaaside toonimine oli vajalik, kuna kostja sõiduki klaasidele oli lisatud tehaseväline toonkile, ühe klaasi teist tooni jätmine ei olnud võimalik. Kostja seaduslik esindaja on kinnitanud lepingulise suhte olemasolu ning vastuväidete puudumist esitatud arvele viimati 02.02.2020 e-kirjaga. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber hageja nõude või selle suuruse. Hageja täiendab oma hagiavaldust ka alternatiivnõudega, kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud. Hageja palub esmalt hinnata kohtul kostja kohustusi töövõtulepingu sätete järgi ning teise alternatiivina alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1042 lg 1). Kostja täiendavad seisukohad Hagiavalduse lisana esitatud auto ülevaatuse aktist ei nähtu, milliseid remonttöid sõiduk vajas, mistõttu pole võimalik kindlaks teha kas üldse ning milles pooled väidetavalt kokku leppisid. Auto ülevaatuse aktist nähtub vaid asjaolu, et sõiduk vajas remonti ning selles ei olegi vaidlust. Töövõtulepingu sõlmimist ei tõenda ka garantiikiri. Garantiikirja on väljastanud kindlustusandja, millest nähtub, et sõiduki taastusremondi töövõtuleping sõlmitakse A.K Autoteenindus OÜ ja kindlustusvõtja vahel. Järelikult ka garantiikirja järgi pidid pooled eraldi töövõtulepingu sõlmima. Hageja poolt 24.07.2020 esitatud dokumendi lisast nähtub, et suhtlus remonttööde tegemise kohta on toimunud vaid hageja ja kindlustusandja vahel. Kostja ei ole nendes vestlustes osalenud. Sh nähtub hageja 24.07.2020 seisukoha lisast, et ta on esitanud remonttööde kalkulatsiooni kindlustusandjale, mitte kostjale. Hageja esitatud tõendist nähtub seega, et kostja ei ole olnud lepinguliste läbirääkimiste pooleks. Hageja sõlmis tõenäoliselt töövõtulepingu kindlustusandjaga, mistõttu võib hagejal olla nõue hoopis kindlustusandja vastu. On arusaamatu ka, kas hageja hinnangul on poolte vahel sõlmitud suuline või kirjalik leping. Kuna hageja viitab võimalusele sõlmida töövõtuleping ka suuliselt, siis eelduslikult on tema hinnangul pooled väidetavalt sõlminud suulise töövõtulepingu. Hageja tunnistab seega ka ise, et kirjalikku töövõtulepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Kostja ei pea eluliselt usutavaks, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik sõlmiks sedavõrd kuluka (arve nr 19703 alusel kuulub tasumisele 5 641.54 eurot) teenuse osutamiseks vaid suusõnalise lepingu. Hageja väited suulise lepingu sõlmimise kohta on paljasõnalised ning tõendamata, samuti ei ole ka auto ülevaatuse akti näol tegemist töövõtulepinguga. Hageja esitas kohtule kirjavahetuse kindlustusandjaga, millega soovib tõendada klaasi vahetust ja selle põhjust. Asjaolu, et hageja esitab kohtule kirjavahetuse kindlustusandjaga, mitte kostjaga, tõendab, et hageja on remonttööde teostamiseks läbirääkimisi pidanud mitte kostjaga, vaid kindlustusandjaga. Kindlustusandja ei saa kostja asemel esitada tahteavaldusi. Kindlustusandja ei ole kostja seaduslik esindaja. Hageja viitab VÕS § 637 lg 1, mis sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses

kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Järelikult möönab ka hageja ise, et tööde tasus kokku ei lepitud. Hageja väited on ka vastuolulised. Hageja on selgitanud, et kostja seaduslikule esindajale tutvustati enne auto ülevaatuse akti allkirjastamist teostatavate tööde mahtu ja hinda. Lisaks selgitab hageja, et kostja väited lepingu ning remonttööde maksumuse kokkuleppe puudumise kohta on paljasõnalised ja vastuolus hageja poolt juba esitatud tõenditega. Seega on arusaamatu, kas hageja väidab, et remonttööde hinnas oli kokku lepitud või mitte. Samuti on paljasõnalised hageja põhjendused ebamõistlikult kõrge töö maksumuse kohta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et madalama hinnaga remonttööde teostajad on maksupetturid. Antud juhul oli auto klaas täiesti terve, seal ei olnud ühtegi mõra – seda kinnitab ka hageja. Samuti olid terved ka klaasiliistud. Mõistetamatu on, miks peaks kostja tasuma hagejale klaasi ja klaasiliistude vahetuse eest, mis olid enne remonti terved. Seda enam, et hageja ei ole üldse tõendanud, et ta oleks sõidukil aknaklaasi ja klaasiliistud vahetanud. Hageja 24.07.2020 seisukoha lisast nähtub tema selgitus kindlustusandjale, mille kohaselt „tagaklaasi tervena kätte ei saanud.“ Hageja selgitustest saab aga järeldada, et sõiduki aknaklaasi eemaldamine tervena on võimalik. Isegi, kui hageja oleks sõidukil aknaklaasi ja klaasiliistud vahetanud, ei pea kostja hagejale tasuma hageja hooletuse eest. Samuti ei ole hageja tõendanud klaaside toonimise vajadust. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta üldse oleks klaasi tooninud. Isegi, kui uskuda hageja väiteid klaasi toonimise kohta, oleks hageja selgitustest nähtuvalt tegemist toredusliku kulutusega TsÜS § 63 p 3 mõttes. Klaasi toonimiseks puudus mistahes praktiline vajadus ning kostjaga pole selline töö (analoogselt teistele töödele) kooskõlastatud. Eriti arvestades, et sõiduki klaasid olid enne remonttööde teostamist terved. Ühe klaasi teist tooni jätmine ei saa olla „võimatu“ nagu hageja on märkinud. Ka hageja alternatiivne nõue kostja vastu VÕS § 1042 lg 1 alusel on põhjendamata ning oluliste puudustega. Hageja on menetluses jätnud täielikult tähelepanuta ka, et M. K. ei olnud 08.11.2019 seisuga kostja seaduslik esindaja. Seega ei saanud M. K. 08.11.2019 seisuga sõlmida mistahes kehtivaid lepinguid kostja nimel ning võtta kostjale mingeid õigusi või kohustusi. Kostja seaduslik esindaja 08.11.2019 seisuga oli K. L.. M. K.ist sai kostja seaduslik esindaja alles 05.02.2020. M. K. ei saanud seega sõlmida kostja nimel mistahes kehtivat töövõtulepingut hagejaga. Kuigi töövõtulepingu sõlmimine poolte vahel on tõendamata, ei kiida kostja mistahes töövõtulepingu hagejaga sõlmimist heaks. Kostja ei vastuta Seesam Insurance AS-i poolt hageja ees väidetavalt täitmata jäänud kohustuste täitmise eest. Samuti ei ole Seesam Insurance AS-i kahjukäsitleja kostja esindusõiguslikuks isikuks, kes võiks kostja nimel sõlmida töövõtulepingut. Arvestades, et M. K. oli kostja lihttööline (mitte juhatuse liige) ajahetkel, kui väidetav leping sõlmiti, siis on ka täiesti mõistetav, et M. K. on saatnud sel ajaperioodil muuhulgas ettevõtte viitega e-kirju. Hagejal ei tekkinud põhjust kostja esindusõiguse kontrollimiseks, sest ka hageja ise oli selges veendumuses, et leping sõlmitakse Seesam Insurance AS-iga, kusjuures kõik tööde tingimused, hind ja lepingu kestel tehtud muudatused on kooskõlastatud just Seesam Insurance AS-iga. Hageja täiendavad seisukohad Hageja on tõepoolest olnud eksituses ning sai alles kostja 19.07.2021 seisukohaga tutvudes teadlikuks, et M. K. ei olnud poolte õigussuhte ajal äriregistris kostja seadusliku esindajana ehk juhatuse liikmena registreeritud. Hageja eksituse põhjuseks oli tähelepanematus äriregistri andmete kontrollimisel, kuid selle aluseks oli asjaolu, et M. K. tegutseb juba aastaid kostja esindajana. M. K. on enamusosanik Osaühingus JOHANNA GRUPP juba ligi 10 aastat ja äriühingu enamusosanikuna langetab kõik osanike otsused seega ainuisikuliselt. Äriregistris on registreeritud äriühingu tegeliku kasusaajana M. K. alates 13.10.2019. M. K.i telefoninumber on

alates 01.01.2000 äriühingu sidevahendiks ning ettevõtte asukoht on alates selle asutamisest 14.07.1999 kuni 05.02.2020 Xxxx, mis on ka M. K.i elukoht. 05.11.2019 on äriregistris täpsustatud äriühingu asukohta ka kinnistu nimega B., mis on M. K.i enda poolt deklareeritud elukoht nendel menetlusdokumentidel, mille M. K. on enda poolt allkirjastatult esitanud äriregistrile. Hagiavalduse lisana on esitatud hageja kirjavahetus M. K.iga (tema meiliaadressilt), kus ta on 05.02.2020 ehk enne juhatuse liikmena äriregistris kajastamist esinenud kostja esindajana. Kuna hagejaga lepingulisse suhtesse astunud enamusosanik on käesoleval ajal ise ka juhatuse liige ning teine juhatuse liige on tema elukaaslane K. L., siis on äriühingu poolt tehinguks heakskiidu andmata jätmine kohtu ning kõigi teiste tehingupoolte eksitamine ega saa kajastada mitte mingil viisil tegelikku kostja tahet. M. K. ei saa ühel päeval astuda lepingulisse suhtesse hagejaga ning järgmisel päeval jätta iseenda tehtud tehingut heaks kiitmata. M. K.i juuresolekul kirjutatud avalduse alusel otsustas kindlustus, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Garantiikiri kostjale edastati algselt M. A. e-mailile, kes koheselt distantseeris end juhtumist, paludes saata küsimused otse kostjale. Edasine suhtlus kindlustuse ja kostja vahel on toimunud M. K.i ning K. L.i kaudu. Seejuures on ka kindlustusel olnud informatsioon, et M. K. on seotud kostjaga (kirjad on saadetud ka M. K.i meiliaadressile). Kostjale esitatud arve on saadetud M. K.i e-mailile, kuid ta ei ole saatnud vastust, et tema ei ole ettevõttega seotud. M. K. tuli ise autot remonti tooma ning viis ka isiklikult auto remonditöökojast ära, kuid ei maininud kordagi, et ta ei ole kostja esindaja. Poolte vahel tekkis õigussuhe seoses kostjale kuuluva autoga toimunud liiklusõnnetusega. Kuigi avalduse kindlustushüvitise saamiseks esitas M. A., siis temaga koos tuli hageja autoremonditöökotta ka M. K.. M. A., kellel puudub igasugune õiguslik seos kostjaga, kirjutas kindlustusavalduse ja kirjeldas toimunud liiklusõnnetust sellisena, et tema oli juhtinud autot ning pargitud autole oli tundmatu auto osa sõitnud. Hageja esitas tõendina Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaali kahjukäsitlusosakonna juhi ülevaate kindlustusjuhtumi menetlusest ning sellega seotud isikutest, samuti politsei tõendi liiklusõnnetuse tegelikke asjaolude kohta, sh asjaolu kohta, et tegelikkuses juhtis sõiduautot M. K.i teismeline poeg T. K., kellel puudus liiklusõnnetuse põhjustamise ajal juhtimisõigus. Ka liiklusõnnetuse asjaolud olid teistsugused. On ilmne, et teismeline T. K. ei saanud oma vanematele kuuluva äriühingu autot kasutada äriühingu omanike teadmata. On väheusutav, et M. K. ei olnud M. A.ga hageja remonditöökotta minnes teadlik sellest, et tema enda poeg juhtis tegelikkuses sõiduautot ja põhjustas liiklusõnnetuse. Kui kostjal puudub oma väidete kohaselt lepinguline suhe hagejaga, siis millisel seaduslikul alusel on kostja arvestanud hageja väljastatud arve käibemaksudeklaratsioonis ning saanud käibemaksutagastuse. Hageja on seisukohal, et tegemist on järjekordse valeväitega ning nii kohtu kui teiste isikute eksitamisega eesmärgiga vältida oma kohustuste täitmist. Kuna kostja on deklareerinud hageja esitatud arve käibedeklaratsioonis, siis on ta ka tunnistanud lepingu olemasolu poolte vahel.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud pooled ära, tutvunud kohtule esitatud seisukohtade ja tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas 2-17-18305, p 14). TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõi hageja esile, et 08.11.2019 pöördus M. K. kostja nimel hageja poole sooviga teostada kostjale kuuluvale sõidukile Xxxx (reg.märgiga xxxx) remont. Sõidukiga oli toimunud liiklusõnnetus ning selle tagaosa vajas remonti. Kuna sõidukil oli kaskokindlustus, palus M. K. vastavad blanketid avalduse esitamiseks kindlustusele. Kostja tellimusel koostas hageja kahjukalkulatsiooni remonditööde maksumuse kohta ning edastas kalkulatsiooni vastavalt omavahelisele kokkuleppele Seesam Kindlustuse AS-ile. 12.11.2019 väljastas Seesam Kindlustuse AS garantiikirja, millega andis kostjale tagatise remondikulude osaliseks hüvitamiseks. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmiti töövõtuleping sõiduki remontimiseks. Hageja teatas, et algses kalkulatsioonis ning lõplikus arves on 240.39 euro suurune erinevus, kuna remonttööde käigus ilmnesid varjatud vigastused. Lisatöö kooskõlastati kostja seadusliku esindajaga telefoni teel ning kindlustusandjaga kirjalikult. Hageja leiab ka, et 29.11.2019 oli ta omapoolselt töövõtulepingut täitnud, s.o auto sai remonditud. Samal päeval, s.o 29.11.2019, anti sõiduk kostjale üle, mille kohta M. K. andis ka allkirja. Kostja ei ole käesoleva ajani esitanud ühtegi pretensiooni remonditööde kvaliteedi kohta, kostja ei ole ka teostatud tööde eest tasunud. Vaatamata sellele, et kostja on kogu menetluse käigus rõhutanud, et ta ei võta ühtegi asjaolu omaks, on ta iseenesest nõustunud, et kostjale kuulub sõiduauto Xxxx (reg.märgiga xxxx) ning et sõiduk vajas liiklusõnnetuse tõttu remonti. Kostja leiab samas, et ta ei ole hagejaga töövõtulepingut sõiduauto remonditöödeks sõlminud, lepingu on hagejaga sõlminud hoopis Seesam Insurance AS. Lisaks puudus M. K.il õigus kostja nimel mistahes lepingute sõlmimiseks, ta oli väidetava töövõtulepingu sõlmimise ajal vaid kostja töötaja ning tal ei olnud volitust ega esindusõigust kostja esindamiseks. Ka sõiduautole teostatud tööde maht (sh ka lisatööd) ja kulud on kostja hinnangul liialdatud. Puudub vaidlus seega, et vaidlusalune sõiduk Xxxx (reg.märgiga xxxx) kuulub kostjale ja et sõidukiga toimus novembris 2019 liiklusõnnetus, sõiduk vajas seetõttu remonti. Poolte vahel on põhiline vaidlus selles, kas kostja on hagejaga töövõtulepingut auto remontimiseks sõlminud ning kas M. K.il oli ka üleüldse õigus kostja nimel mistahes lepingute sõlmimiseks. Esiteks märgib kohus järgmist. Tõendite loetelu sisaldub TsMS §-s 229, mille lg 2 esimene lause sätestab, et tõendiks võib olla (i) tunnistaja ütlus, (ii) menetlusosalise vande all antud seletus, (iii) dokumentaalne tõend, (iv) asitõend, (v) vaatlus ning (vi) eksperdiarvamus. Üksnes hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all (TsMS § 229 lg 2 teine lause). Kuivõrd käesolev tsiviilasi lahendatakse hagimenetluses, ei saa kohus tõendiks lugeda hageja juhatuse liikme poolt kirjalikus vormis antud seletust (dtl 205-206). Puudub vaidlus, et kostjale kuuluval sõidukil oli Seesam Insurance AS-i kaskokindlustus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 422 lg 1 sätestab, et kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Kohtule tõendina esitatud garantiikirjast nr 19435 nähtub, et Seesam Insurance AS garanteerib kostjale sõiduki Xxxx (reg.märgiga xxxx) kahju nr 2019012080 käigus tekkinud vigastuste taastusremondi tasu vastavalt hageja 12.11.2019 eelkalkulatsioonile (sõiduki taastusremont summas 5 401.15 eurot). Nimetatud garantiikirjast nähtub ka, et sõiduki taastusremondi

töövõtuleping sõlmitakse Osaühing A.K. Autoteenindus (hageja) ja kindlustusvõtja (kostja) vahel ning et sõiduki taastamiskulud kohustub tasuma hagejale kostja (dtl 37). Alusetud ja põhjendamatud on seega kohtu hinnangul kostja väited, et hageja on vaidlusaluse lepingu sõlminud Seesam Insurance AS-iga, kui kindlustusandjaga. Kohus selgitab, et kindlustusandjal on auto kaskokindlustuse puhul vaid kohustus hüvitada autole tekkinud kahjud siis, kui kindlustusvõtja (käesoleval juhul kostja) on ise avarii põhjustaja. Vaidlusalune töövõtuleping sai seega olla sõlmitud vaid hageja ja kostja vahel, mitte hageja ja kindlustusandja vahel. Kohus selgitab ka, et VÕS § 441 lg 1 alusel kui kindlustusvõtja ei teatanud käesoleva seaduse §-s 440 sätestatut rikkudes olulisest asjaolust, samuti kui kindlustusvõtja vältis tahtlikult olulise asjaolu teadasaamist või andis olulise asjaolu kohta ebaõiget teavet, võib kindlustusandja lepingust taganeda. Toimiku materjalidest nähtubki, et kuivõrd kostja on kindlustusseltsile (Seesam Insurance AS) seoses kahjujuhtumiga nr 2019012080 esitanud valeandmeid (liiklusõnnetuse on tegelikkuses põhjustanud M. K.i teismeline poeg T. K., kel puudus juhtimisõigus), on kindlustusselts kostjale väljastatud garantiikirja sõiduki remondikulude taastamiseks tühistanud (dtl 123-125). Nimetatu ei mõjuta aga kohtu hinnangul hageja ja kostja võimalikku omavahelist õigussuhet. Vaatamata sellele, et hageja on menetluse alguses väitnud, et poolte õigussuhte ajal on kostja seaduslikuks esindajaks olnud M. K., teatas hageja hiljem siiski, et sai alles kostja 19.07.2021 seisukohaga tutvudes teadlikuks, et M. K. ei olnud novembris 2019 äriregistris kostja seadusliku esindajana ehk juhatuse liikmena registreeritud. Puudub vaidlus seega, et liiklusõnnetuse toimumise ning väidetava töövõtulepingu sõlmimise ajal ei olnud M. K. kostja seaduslik esindaja, ta sai kostja juhatuse liikmeks alles 05.02.2020 (dtl 114, 120). Kostja seaduslik esindaja 08.11.2019 seisuga oli K. L.. Kostja esindaja on kohtule teatanud, et M. K. oli vaidlusalusel ajal vaid kostja töötaja ning tal puudus õigus kostja nimel mistahes lepingute sõlmimiseks. Kohus siinkohal kostjaga ei nõustu ning põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 teise lause järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seega on kehtivaks esinduseks vajalik nende mõlema eelduse olemasolu. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel, et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Tehingu tegemine esindatava nimel võib tuleneda ka tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes. TsÜS § 116 lg 2 järgi eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-16, p 16). Kohus selgitab, et nimetatud isikute puhul eeldatakse volituse olemasolu ning kolmandad isikud ei pea esindusõiguse olemasolu eraldi kontrollima. Tehingu tegemist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel eeldatakse eelkõige selliste isikute puhul, kes tegutsevad teisele poolele äratuntavalt teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses. Oluline on ka, kuidas võis tehingut mõista teine pool. Kohus selgitab ka, et kui tehing on tehtud teise isiku nimel, sõltuvad sellise tehingu tagajärjed asjaolust, kas tehingu teinud esindaja omas tehingu tegemisel esindusõigust ning tegutses selle piires. Esindusõiguse piires tehtud tehing hakkab kehtima vahetult isiku suhtes, kelle nimel tehing tehti.

TsÜS § 117 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Kuivõrd M. K. ei olnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal Osaühing JOHANNA GRUPP juhatuse liige, võis tema esindusõigus tulla tehingust. TsÜS § 118 alusel toimub volituse andmine esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine, peab tehingu tegemiseks antud volitus olema samas vormis. Töövõtulepingu puhul seadus vorminõuet ei sätesta. Puudub vaidlus, et pooled ei ole kirjalikku töövõtulepingut sõlminud. Kuivõrd pooled said sõlmida suulise töövõtulepingu, saab ka volitus olla antud suulises vms vormis. Kohus on tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et M. K.ile oli antud volitus kostja nimel tehingute tegemiseks. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et M. K. on kostja asutaja alates 14.07.1999 ning osanik alates 19.05.2005 (dtl 120-121). M. K.il on seega seos kostjaga alates aastast 1999. 10.11.2011 on M. K.i osalus äriühingus tõusnud 2 556.00 euroni ehk 66%-ni osakapitalist, M. K. on seega kostja enamusosanik juba ligi 10 aastat. Ka äriregistris on registreeritud äriühingu tegeliku kasusaajana M. K. alates 13.10.2019 (dtl 112). Kostja asukoht on alates selle asutamisest 14.07.1999 kuni 05.02.2020 Xxxx, mis on ka M. K.i elukoht. 05.11.2019 on äriregistris täpsustatud äriühingu asukohta ka kinnistu nimega B., mis on M. K.i enda poolt deklareeritud elukoht nendel menetlusdokumentidel, mida M. K. on enda poolt allkirjastatult esitanud äriregistrile (dtl 114-115). Tunnistaja ütlustustest ja kohtule esitatud kirjalikest tõenditest (dtl 189-196) nähtub ka, et M. K. on nii vaidlusalusel juhul ning ka korduvalt varasemalt kostjale kuuluvaid sõidukeid hageja töökotta remonti toonud ning kogu asjaajamisega kostja nimel tegelenud. Tunnistajal (hageja töötajal) oli seetõttu ka vaidlusalusel juhul mõistlik alus eeldada, et M. K.il on esindusõigusõigus kostja esindamiseks. Kohtule tõendina esitatud kindlustusandja kirjast (dtl 124-125) nähtub, et kostja tolleaegne juhatuse liige K. L. on kahjukäsitlejale andnud järgmise vastuse „M. A. ei ole tõesti meie töötajate nimekirjas, kuid on juba üle aasta olnud Johanna Grupp’ile kuuluvas ilusalongis Xxxx töövarjuks, kuna tema soov on järgmisel aastal minna õppima iluteenuseid. Ka sel perioodil valvas ta salongi järgi, kuna kogu ülejäänud salong viibis Malagas koolitusel“. Lisaks nähtub samast kirjast, et M. K. on 04.12.2019 vastanud kahjukäsitleja 03.12.2019 saadetud kirjale „Tere. Tänan teid info eest. Aga meile kui kindlustuse võtjale jääb ebaselgeks keda täpset ja milles süüdistate?“ Kostja lepinguline esindaja on samuti kohtuistungil kinnitanud, et kostja tolleaegne seaduslik esindaja K. L. viibis sel ajal Malagas (dtl 136). Vaatamata sellele, et kostja lepinguline esindaja teatas kohtuistungil, et ka M. K. oli sel ajal Malagas (dtl 136), siis kõik muud kohtule esitatud tõendid tõendavad vastupidist, s.o et M. K. oli sel ajal Eestis. Kuivõrd esitatud tõenditest nähtub, et kostja ülejäänud töötajad (sh ka juhatuse liige K. L.) on olnud vaidlusalasel ajal väliskoolitusel, on ka eluliselt usutav, et sel ajal tegeles pea kogu juhtumiga seotud kostja asjaajamisega M. K., kes on muuhulgas ka kostja enamusosanik. Lisaks on M. K. hagejale 02.02.2020 e-kirja teel vastanud, et vaidlusaluse arve saab kostja tasuda märtsi lõpus (dtl 45). Kohus on seisukohal, et kuivõrd M. K.il oli ligipääs kostja asjaajamisele (e-postile, sõiduki hageja töökotta toomine, suhtlus hageja töötajate ja kindlustusega), oli talle vähemalt antud kaudne volitus kostja nimel tehingute tegemiseks. Eluliselt usutav on, et selliselt sai M. K.i volitust kostja nimel tegutsemiseks mõista ka hageja ega pidanud seetõttu vajalikuks täiendavalt M. K.i esindusõiguse olemasolu kontrollima.

Kohtu hinnangul võib seega lugeda, et M. K.ile oli antud volitus kostjat esindada TsÜS § 118 lg 2 alusel, mille kohaselt loetakse juhul, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, et esindatav on volituse andnud. M. K.i käitumisest (läbirääkimiste pidamine, äriühingu nimel dokumentide allkirjastamine jne) võis hageja järeldada, et M. K.ile on antud volitus tehingu tegemiseks. M. K.i esindusõigust ei mõjuta välissuhtes ka see, et äriühingu seaduslik esindaja oli tehingu tegemise ajal väliskoolitusel. Lisaks nõustub kohus hagejaga, et kuna kogu asjaajamise ajal oli M. K. kostja enamusosanik ning käesoleval ajal ka ise kostja juhatuse liige, on äriühingu poolt tehinguks heakskiidu andmata jätmine kohtu ning hageja eksitamine ega saa kajastada mitte mingil viisil tegelikku kostja tahet. Ei ole ka eluliselt usutav ega põhjendatud, et M. K. astub ühel päeval õigussuhtesse hagejaga ning järgmisel päeval jätab iseenda tehtud tehingu heaks kiitmata. Kohus peab vajalikuks siinjuures lisada ka, et ettevõtte juhatuse liige peab tegutsema korraliku ettevõtja hoolsusega, majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, heas usus ja ühingu huvides. Lisaks peab juhatuse liige olema piisavalt informeeritud ettevõttes toimuvast ning mitte võtma põhjendamatuid riske. K. L.il tulnuks seega kostja juhtimisel olla hoolsam ja informeeritum ning M. K.i poolt tehtud tehingutega mittenõustumisel need ka koheselt tühistada. Kohus on seega eelnevast tulenevalt kokkuvõtvalt seisukohal, et M. K.il oli esindusõigus kostja nimel tehingute tegemiseks ja lepingute sõlmimiseks. Kohus selgitab, et VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Kohus selgitab ka, et lepingu sõlmimiseks tuleb vahetada vastastikuseid tahteavaldusi ning leping loetakse sõlmituks, kui on jõutud kokkuleppele lepingu oluliste tingimuste suhtes. Tahteavaldusteks loetakse vastavalt oferti (pakkumus, ettepanek leping sõlmida) ning selle aktsepti (nõusolek lepingu sõlmimiseks). Et lugeda leping sõlmituks, peab aktsept oma sisult vastama pakkumusele. Alates aktsepti kättesaamisest loetakse leping sõlmituks ning pooltel tekib õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist. Kui pakkumusele vastuseks saadetud tahteavaldus sisaldab võrreldes esialgse pakkumusega oluliselt erinevaid tingimusi, ei ole tegemist enam aktseptiga, vaid uue pakkumusega, millele teine läbirääkimiste pool peab omalt poolt nõusolekuga vastama, et leping saaks sõlmitud. VÕS § 635 lg 1 näeb ette, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtuleping on seega tasuline leping, mille kohaselt oma omavahelises vastastikuses seoses töövõtja kohustus tööd teha ning tellija kohustus selle eest tasu maksta (RK TKo 3-2-1-80-08, p 16). VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. VÕS § 637 lg 1 kohaselt kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. VÕS § 637 lg 3 alusel muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 kohaselt kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Riigikohus on töövõtulepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel asunud seisukohale, et lepingujärgse tasu nõude rahuldamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Selleks tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ja mida selle eest tehti. Seejärel saab hinnata, kas tellija on esitanud tasunõudele vastuväiteid, mis välistaksid nõude maksmapaneku kestvalt või annaksid õiguse tasu maksmisest ajutiselt keelduda (RK TKo 3-2-1-145-14, p 14).

Kohus on eelnevalt leidnud, et töövõtuleping võis olla sõlmitud vaid hageja ja kostja vahel (mitte hageja ja kindlustusandja vahel, nagu väidab kostja) ning et kuna kirjalikku töövõtulepingut ei ole sõlmitud, siis said pooled sõlmida suulise töövõtulepingu. Kohtuistungil antud tunnistaja ütlustest nähtub, et 08.11.2019 tuli M. K. koos M. A.ga hageja töökotta seoses kahjustada saanud sõidukiga. Kahjuavalduse koostas M. A., kui väidetav liiklusõnnetuse põhjustaja, M. K. esindas kostjat. Kuna tegemist oli kaskojuhtumiga, palus M. K. saata remondi pakkumise kindlustusandjale (dtl 140-141). Kohtule esitatud tõenditest nähtub ka, et M. K. on allkirjastanud 29.11.2019 kindlustusandja poolt antud garantiikirja (dtl 37), millest kohaselt on hageja kindlustusandjale 12.11.2019 esitanud eelkalkulatsiooni sõiduki taastamisremondiks summas 5 401.15 eurot. Nimetatud tõendiga on kohtu hinnangul tõendanud, et hageja on teinud kindlustusvõtjale ja ka kostjale hinnapakkumise, mille ka kostja oma allkirjaga aktsepteeris. Tunnistaja ütlustest nähtub ka, et pärast garantiikirja saamist on hageja suhelnud M. K.iga telefoni teel varuosade jms tellimise osas ning viimane on andnud nõusoleku remondiosade tellimiseks ja auto remontimiseks (dtl 141, 147). Lisaks nähtub tunnistaja ütlustest (dtl 141-142), et just M. K. tõi vaidlusaluse sõiduki hageja juurde remonti ning allkirjastas auto ülevaatuse akti, milles teostatavate tööde selgituseks on kirjutatud remont vastavalt eelarvele (dtl 39). Tunnistaja ütlustest nähtub ka, et hageja saatis hinnapakkumise kindlustusandjale, kostjale selgitati kõik asjaolud telefoni teel, kostjal puudus huvi kirjaliku hinnapakkumise vastu (dtl 146). Kohus peab sellist tunnistaja väidet eluliselt usutavaks, kuna kui tegemist on kindlustusjuhtumiga ning eelduslikult peab kulud hüvitama kindlustusandja, ei ole reeglina kindlustusvõtja kogu remondisuuruse ja kulude kindlakstegemisest sedavõrd huvitatud, et saada pakkumist ka nt kirjalikult. Nimetatud tõenditest nähtub kohtu hinnangul üheselt, et hageja on kostjale pakkumise teinud, kostja on hageja pakkumise aktsepteerinud, pooled on saavutanud sõiduki remondi ja tasu osas kokkuleppe. Kohus selgitab, et tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Riigikohus on selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). Kuivõrd poolte esitatust ei ole võimalik selgelt tuvastada poolte kokkulepet tasunõude sissenõutavuse kohta, on kohus seisukohal, et olukorras, kus hageja teostas auto remonditöid, on sellise töö omadustest tulenevalt tavaline, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Iseenesest puudub vaidlus, et kostja sõiduauto sai hageja poolt remonditud ehk korda tehtud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et peale hageja poolt sõiduki korda tegemist, tuli M. K. sellele järgi, on selle üle vaadanud ning kirjutas kindlustuse poolt antud garantiikirjale oma nime, allkirja ja kuupäeva (dtl 37). M. K. võttis auto vastu, mistahes pretensioone teostatud tööde kohta ei esitanud (dtl 142). Ka toimiku muudest tõenditest ei nähtu, et kostjal oleks teostatud tööde osas mistahes pretensioone olnud. Hageja leiab, et tasunõue on muutunud sissenõutavaks, ta on tööd lepingukohaselt valmis teinud, kostja on pärast tööde valmimist tööd üle vaadanud ja need ka vastu võtnud, kostja ei ole hagejale teostatud tööde osas mistahes pretensioone esitanud. Kohtu hinnangul on eelnevaga tõendatud, et pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu sõiduki remontimiseks, hageja on oma lepingulised kohustused täitnud, s.o autot remontinud. Kostja on ka töö üle vaadanud ja vastu võtnud. Puudub vaidlus, et hageja esitas kostjale teostatud tööde eest 29.11.2019 arve nr 19703, summas 5 641.54 eurot, arve tasumise tähtaeg oli 09.12.2019 (dtl 41). Kostja on nimetatud arve kätte saanud ning lubanud tasuda märtsi lõpus (dtl 45). Pooled ei vaidle, et kostja ei ole hageja arvet tasunud.

Kostja väited, et ta on vaidlustanud temale esitatud arve ning teatanud, et ta ei võta töid vastu, on jäänud kohtu hinnangul paljasõnaliseks ja tõendamata. Vaatamata sellele, et kostja on kohtule teatanud ka, et arvel märgitud tööd ja tööde hinnad on liialdatud, ei ole ta ühtegi usaldusväärset tõendit ka selle kohta esitanud. Kuivõrd algselt pidi tööde eest tasuma kindlustusandja, siis on ka eluliselt usutav hageja väide, et kindlustusseltside kahjukäsitlejad kontrollivad väga tähelepanelikult vahetavate osade nimekirja ja vahetamise vajadust, samuti remonditööde maksumust. Kohtul puudub alus teostatavate tööde nimekirjas ja maksumuses kahelda. Ka kostja ei ole tõendanud, et remonditöid oleks saanud teha teistsuguse hinnaga ja teises mahus. Seoses lisatöödega (klaasi vahetamine) märgib kohus järgmist. Kuivõrd kostja on hageja arve aktsepteerinud ning ei ole ka mistahes pretensioone ei arve ega teostatud tööde kvaliteedi ega mahu kohta enne käesolevat menetlust esitanud (ka käesolevas menetluses on kostja esitanud vaid paljasõnalisi väiteid), leiab kohus, et on eluliselt usutav, et poolte vahel oli ka kokkulepe auto tagaklaasi vahetuse ja toonimise osas. Lisaks on hageja kohtule selgitanud ning põhjendanud, et selliste kahjustuste korral, nagu on kostja sõiduk liiklusõnnetuses saanud, on tagaklaasi vahetamise vajadus sageli paratamatu. Kostjal ei ole seega eelnevast tulenevalt põhjust teostatud tööde eest tasumisest keelduda. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud. Kostjal puudub õigus keelduda tasu maksmisest, tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjal on seega võlaõigusseaduse ja pooltevahelise töövõtulepingu järgi kohustus tasuda hageja tehtud tööde eest, kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 5 641.54 eurot. Hageja on esitanud ka viivisenõude ning palub kostjalt välja mõista viivise alates 10.12.2019, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses põhisummast kuni nõude kohase tasumiseni. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Toimiku materjalidest ei nähtu, et pooled on kokku leppinud seadusjärgsest erinevas viivisemääras. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Kohus on seisukohal, kohustuse täitmata jätmise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist. Eeltoodust tulenevalt kuulub ka hageja viivisenõue rahuldamisele. Kuivõrd kohus on leidnud, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele töövõtulepingut puudutavate sätete alusel, ei pea kohus hageja teise alternatiivse nõude (alusetu rikastumise sätete VÕS § 1042 lg 1 alusel) rahuldamise eelduseid kontrollimist ja rahuldamata jätmist põhjendama (TsMS 442 lg 8).

Hageja on esitanud kohtule 22.10.2021 taotluse erinevatele asutustele (Transpordiamet, Maksu- ja Tolliamet jne) päringute tegemiseks. TsMS § 236 lg 2 kohaselt kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks. TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kuivõrd vaidlusaluste asjaolude kohta on kohtu hinnangul asjas piisavalt tõendeid esitatud, jätab kohus hageja 22.10.2021 taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata.

MENETLUSKULUD

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2022 kohtuotsusega jäeti Viru Maakohtu 17. detsembri 2021. a otsus muutmata. 17.12.2021 kohtuotsus 2-20-105054 jõustus 03. mail 2022 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne referent

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.