Marek Kobi hagi Rasmus Kattai vastu 1400 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. mai 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rasmus Kattai apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1573 eurot 20 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Marek Kobi (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ingrid Vinnal Kostja (apellant): Rasmus Kattai (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Toomas Alp
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu 12. mai 2021. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja Rasmus Kattai kanda.
3.Määrata Rasmus Kattai poolt Marek Kobile hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Rasmus Kattailt Marek Kobi kasuks välja 520 eurot. 1(11)
Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Rasmus Kattail tasuda Marek Kobile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Marek Kobi (hageja) esitas 29. juulil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Rasmus Kattai (kostja) vastu 1427 euro 85 sendi saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite. Pärnu Maakohtu 2. novembri 2020. a määrusega anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 17. novembril 2020 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1400 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 61 eurot 20 senti ja alates 17. novembrist 2020 viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1338 eurot 80 senti. Samuti palub hageja kohustada teda üle andma ja kostjat vastu võtma sõidukit Audi A6 Avant (registreerimismärk XXXXXX; sõiduk) ühe päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28. aprillil 2020 müügilepingu (müügileping), millega kostja müüs hagejale sõiduki hinnaga 1400 eurot. Hageja tasus ostuhinna sõiduki valduse ja omandi üleandmisel. Hageja ei soovinud osta sõidukit, mis vajaks remonti või oleks tagavaraosadeks. Kostja väitel oli sõiduk heas seisukorras. Hageja soovis sõidukil tehnoülevaatuse teostamist enne ostmist, kuid kostjale pakutud ajad ei sobinud. Seetõttu teostas hageja selle esimesel võimalusel, s.o 29. aprillil 2020. Kuivõrd sõidukil tuvastati erinevad tehnilised probleemid, ei läbinud see 29. aprillil 2020 tehnoülevaatust ning hagejale anti tähtaeg tuvastatud puuduste likvideerimiseks. 18. mail 2020 toimunud uuel tehnoülevaatusel tuvastati sõidukil täiendavad tehnilised probleemid mitmeid olulisi ja väheolulisi rikkeid ning puudusi, sh lähi- ja kaugtulelaternate lülitamise nõuetele mittevastavus, suuna- ja ohutulelaternate lülitamise nõuetele mittevastavus (suunad ei vilgu); eesmised udutulelaternad reguleerimata; paremal esimesel ja tagumisel rehvil on veeremissuund vale; vasak välimine roolihoovastik on liigselt kulunud; lähi- ja kaugtulelaternad ei vasta
2(11)
nõuetele jne. Enamiku puuduste kõrvaldamise maksumuseks on kokku 3299 eurot 5 senti (kõikide puuduste kõrvaldamist see hind ei sisalda). Müüdud sõiduk oli puudustega ka seetõttu, et müügitingimuseks olid töökorras istmesoojendused, kuid tegelikkuses need töökorras ei olnud. Hageja pöördus 29. aprillil 2020 kostja poole istmesoojenduse ja tehnoülevaatusel tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks, kuid kostja keeldus sellest. Kostja pidi olema teadlik sõidukil esinevatest puudustest. Seetõttu taganes hageja 29. aprillil 2020 müügilepingust, esitas kostjale sellekohase avalduse ning soovis asja ja raha tagastamist. Kostja pidi müügilepingu tagasitäitmise tulemusena tagastama hagejale ostuhinna 1400 eurot hiljemalt 30. aprilliks 2020. Kostja ei ole raha tagastanud ning sõiduk on antud hoiule. Hageja ei ole sõidukit kasutanud, välja arvatud tehnoülevaatuse teostamisel.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Sõidukil oli kehtiv tehnoülevaatus kuni 2020. a oktoobrini. Seetõttu ei pidanud hageja järgmisel päeval pärast müügilepingu sõlmimist pöörduma korduvülevaatuse tegemiseks oma tuttava poole, kui ta just ei otsinud põhjust lepingust taganemiseks. Hageja avaldas müügilepingu sõlmimisel, et ostab sõiduki tagavaraosadeks olemasolevale sõidukile. Kuigi hagejal oli endal bensiinimootoriga sõiduk, on kere, veermiku ja salongidetailid vahetatavad. Hageja teadis, et ostab 18 aastat vana sõiduki, millel on kulumisjäljed. Kostja võimaldas hagejal sõiduki tehnilist olukorda kontrollida. Sõiduki korrasolekut kontrollis hagejaga kaasas olnud spetsialist oma arvutiga. Kui hageja hiljem sõiduki karterisse õli asemel petrooleumi valas, mis põhjustas mootori suitsemise, puudutab see hagejat.
29.aprillil 2020 väidetavalt avastatud puudused, nagu rooliotsa loksumine ja tagahoova puksi pragu ei takista sõitu remondikohta. Tulede seisund ei mõjuta sõiduki kasutamist valgel ajal. Ka 18. mai 2020. a korduvülevaatusel tuvastatud vead ei ole takistuseks sõiduki esialgsele kasutamisele (remondikohta sõitmise eesmärgil) ega kujuta liiklusohtu. Kui rehvid on valesti paigaldatud, on hagejal võimalus töö ümber teha. Kuivõrd hageja taganes lepingust 29. aprillil 2020, tuleb lepingust taganemise põhjusena arvestada sõidukil üksnes 29. aprillil 2020, mitte 18. mail 2020 tuvastatud puuduseid. Hageja võis sõiduki oskamatul kasutamisel hiljem tuvastatud puudused ise tekitada. Samas ei ole sõiduki tehnoülevaatuse toimumist 29. aprillil 2020 tõendatud. Hagile lisatud ülevaatusaktil on kuupäevaks märgitud 30. aprill 2020. Sõiduki läbisõit oli 402 868 km. Praeguse aja sõidukid on orienteeritud läbisõidule 200 000–250 000 km. Audi on lagunev sõiduk, millega pidi hageja arvestama, nagu ka sõiduki vanuse ja läbisõiduga. Hagist ei nähtu, et kostja oleks püüdnud neid andmeid hageja eest varjata ja teda eksitusse viia. Istmesoojenduste korrasolek ei olnud lepingutingimuseks. Seega lepingust taganemise aluseid ei esine.
3(11)
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 12. mai 2021. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1461 eurot 20 senti ning viivise põhinõudelt (1400 eurot) alates
17.novembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 1338 eurot 80 senti. Sama otsusega kohustas maakohus hagejat üle andma ja kostjat vastu võtma sõiduki ühe kalendripäeva jooksul otsuse jõustumisest alates. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1675 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1450 eurot) ning mõistis selle kostjalt hageja kasuks välja koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nad sõlmisid 28. aprillil 2020 müügilepingu. Kostja andis hagejale sõiduki üle ja hageja võttis selle vastu ning maksis kostjale 1400 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale üleantud asi vastab lepingutingimustele või on tegemist asja lepingutingimustele mittevastavusega, mille eest kostja vastutab ning mille tõttu oli hageja õigustatud lepingust taganema ja nõudma kostjalt asja tagastamisel lepingu alusel makstud raha tagastamist. Hageja soovis osta sõidukõlbuliku sõiduki, millel töötaksid istmesoojendused. Müügilepingu sõlmimisel kinnitas kostja hagejale, et istmesoojendused töötavad ning sõiduk on töökorras. Kostja väide, et hageja otsis sõiduki tagavaruosadeks, on tõendamata. Müügileping ei sisalda kokkuleppeid sõiduki omaduste kohta (v.a p 3). Samas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kostja avaldatud müügikuulutuses on kinnitatud, et sõiduk on tehnilise seisundi tõttu sõidukõlbulik. Samuti on hageja tõendanud müügilepingus dokumenteerimata jäänud pooltevahelise kokkuleppena töökorras istmesoojenduste olemasolu. Seega on kostja poolt väidetud müüdava auto sõidukõlbulikkus koos töökorras istmesoojendustega saanud müügilepingu tingimusteks. Kirjalikus müügilepingus puudub VÕS § 31 lg 1 kohane välistav tingimus. Sõidukil kokkulepitud omadusi ei ole. Kostja on sellega rikkunud oma kohustusi ja seega müügilepingut. Hageja on tõendanud, et sõidukil esinevad puuduste tõttu ei läbinud see tehnoülevaatust ning rakendus sõidukeeld. Sellist sõidukit ei saa pidada sõidukõlbulikuks. Samuti on tõendatud, et istmesoojendused tegelikult ei töötanud. Kuna hageja on lepingutingimustele mittevastavusel tuginenud VÕS § 217 lg 2 p-le 1, on ebaõige kostja järeldus, et sõiduk pidi vastama ainult sellistele nõuetele, millistele tavapäraselt peaksid vastama kasutatud sõidukid. Kui kostja ei olnud kindel sõiduki müügikuulutuses ja müümise käigus antud kinnitustes, tulnuks nende andmisest hoiduda. Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teda sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu 4(11)
(VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). Tunnistaja A.P. ütlustega on tõendatud, et sõiduki pidurisüsteem ja tuled ei toiminud korrektselt juba müügilepingu sõlmimisel 13. aprillil 2020, kui A.P. müüs sõiduki kostjale. Kõik vead olid müügikuulutuses välja toodud ning sõiduki seisukorra tõttu oli selle müügihind 750–800 eurot. Seega arvestades sõidukil tuvastatud puudusi ning nende ilmsiks tuleku aega, olid puudused olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1), s.o 28. aprillil 2020 (VÕS § 214 lg 2). Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tuvastatud puudused oleks tulenenud hagejast (VÕS § 101 lg 3). Kostja väide, et hageja on pärast müügilepingu sõlmimist valanud karterisse õli asemel petrooleumi ning kasutanud sõidukit oskamatult, on tõendamata. Samuti ei ole tuvastatud, et hageja teadis lepingu sõlmimise ajal puudustest või pidi neist teadma (VÕS § 218 lg 4). Vaidlust ei ole selles, et kostja hagejat enne müügilepingu sõlmimist sõidukil esinevatest puudustest ei teavitanud. Ostjal ei ole kohustust asja enne müügilepingu sõlmimist üle vaadata, sest ta ei pea eeldama, et talle müüakse lepingutingimustele mittevastav asi. Lisaks tuleb eristada tavapärase visuaalse ülevaatuse käigus äratuntavaid puudusi, mille ostja peaks avastama asja üle vaadates, ja varjatud puudusi, mille avastamist ostjalt ülevaatuse käigus oodata ei saa. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejal oli sõiduki ostmisel kaasas tunnistajana üle kuulatud R.P., kes vastava tarkvara abil kontrollis sõiduki elektroonikat. Samas ei ole hageja välise ülevaatuse käigus ega ka tunnistaja poolt tuvastatud puudustele kostja vastutuse osas tuginenud. Hageja väide, et sõidukil ei ole kokkulepitud omadusi, põhineb eeskätt sõiduki tehnoülevaatusel tuvastatud puudustel. Seega ei ole põhjust jaatada hageja puudustest teadma pidamist. Pooled ei ole ka sõlminud kostja kui müüja vastutust piiravat kokkulepet (VÕS § 221 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et hageja on teatanud kostjale asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul (õigeaegselt) pärast lepingutingimustele mittevastavusest teada saades, s.o 29. aprillil 2020 (VÕS § 220 lg 1). Kuivõrd sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ja kostja vastutab lepingutingimustele mittevastavuse eest, on hagejal õigus mh taganeda lepingust ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p-d 4 ja 6). Müügilepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Hageja on 29. aprillil 2020 kostjale saadetud sõnumis müügilepingust taganenud (formaalne eeldus). Samuti on hageja tõendanud, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud. Kostja andis hagejale üle sõiduki, mille puudused välistavad selle tavapärase kasutamise. Hageja on tõendanud, et sõidukiga ei saa liikluses osaleda ilma olulisi kulutusi kandmata, mis koos ostuhinnaga ületavad kordades sõiduki turuväärtuse. Lepingust taganemine eelneva tähtaja andmiseta on lubatud juhul, kui puuduste kõrvaldamine on lepingueseme hinnaga võrreldes äärmiselt kulukas. Seega oli hageja õigustatud olulise lepingurikkumise tõttu VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi ja VÕS § 223 lg 3 alusel taganema müügilepingust kostjale täiendavat tähtaega määramata. Järelikult on hageja lepingust kehtivalt taganenud (VÕS § 116 lg 1). Kui leping on taganemise tõttu lõppenud (VÕS § 186 p 5), kohalduvad lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj). Kuivõrd müügileping on tagasi täitmata, 5(11)
tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1400 eurot ning kohustada hagejat üle andma ja kostjat vastu võtma sõiduki. Kuna kostja on olnud viivituses rahalise kohustuse täitmisega, on hageja õigustatud nõudma ka viivist. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 11. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ise sisustanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ning hageja tõendamiskohustusest vabastanud. Maakohus tugineb korduvalt müügikuulutusele või –pakkumisele, kuid hageja ei ole seda tõendina esitanud. Hageja ja kohus üksnes oletavad, et selliste puudustega sõiduk ei oleks tehnoülevaatust läbinud ning seetõttu poleks saanud liikluses osaleda. Sõidukil oli kehtiv tehoülevaatus kuni 2020. a oktoobrini. Kostja omandas sõiduki 13. aprillil 2020. Pooltevaheline müügileping sõlmiti 28. aprillil 2020, kui sõiduk ka üle anti. Seega sai hageja 28. aprillil 2020 sõiduki omanikuks. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks püüdnud kahe tehingu vahepealsel ajal teostada sõidukile tehnoülevaatust. Seega on hageja väited sõidukil varjatud puuduste või kokkulepitud omaduste mitteesinemise kohta oletuslikud. Sõidukil on liikluses osalemise omadus juhul, kui sellel on kehtiv ülevaatus. Ka politsei lähtub sõiduki kinnipidamisel sõiduõigust tagavatest dokumentidest ja registrikandest tehnoülevaatuse läbimise kohta. Kohtul puudub arusaam elementaarsetest tehnilistest küsimustest. Istmesoojenduse puudumine ei takista liikluses osalemist ning seda ei saa pidada harilikuks tingimuseks. Müügilepingus puudub igasugune viide sõiduki tehnilisele seisukorrale. Seega ei saa ka kohus poole vande all antud seletusele tuginedes leida, et üks pooltest on mingil viisil lepingut rikkunud. Kostja ei vastuta VÕS § 218 lg 4 kohaselt asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kuna hageja teadis, et tegemist pole uue autoga ning sellel võivad esineda tavapärasest kulumistest tingitud vead. Hageja on kinnitanud, et kostja ei piiranud aega sõiduki kontrollimiseks. Tal oli ka kaasas spetsialist elektroonilise eriseadmega. Ostja võib tugineda müüja vastu nõude esitamisel üksnes nendele puudustele, mille esinemisest ta müüjat teavitas. Praeguses asjas on kohus võtnud arvesse tõendeid ning puudusi, mille hageja tekitas hiljem ja suuremas mahus pärast müügilepingust taganemist. Seega on kohus tuginenud lubamatutele tõenditele (18. mai 2020. a Osaühingu Siller Auto tehnoüleülevaatuse kontrollkaart ja Folk Auto OÜ tehnilise seisukorra hindamise akt). Müügilepingust taganemine toimus ebakorrektses vormis 29. aprillil 2020. Selleks ajaks oli tehnoülevaatus toimunud hageja väitel Osaühingus Siller Auto. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei tuvastatud sõiduki kõiki puudusi esmasel ülevaatusel 29. aprillil 2020. Lisaks on 18. mai 2020. a aktis märgitud, et puksi seisukord on halvenenud. Järelikult sõiduki tehniline seisukord muutus võrreldes lepingu sõlmimise ajaga. Samuti ei saa tõsikindlalt väita, et 18. mail 2020 tuvastatud puudused tekkisid kostja kohustuste rikkumise tõttu. Kuigi maakohus otseselt ei märgi, tugineb maakohus sõidukil esinevate 6(11)
puuduste kõrvaldamise maksumuse osas uute varuosade hinnale. Seega on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, arvestades tõenditega, mis ei oma puutumust tõendamisesemega. Hageja on kinnitanud, et tal oli sama kerega sama tüüpi ja sarnase aastarvuga sõiduk. Ei oma tähtsust, et see oli bensiinimootoriga. Agregaadid, sillad, keredetailid ning rattad on vahetatavad. Seega jääb kõrvaldamata kahtlus, et hageja soovis (madala hinnaga) osta sõiduki tagavaruosadeks. Kõrvaldamata kahtlust tõlgendatakse kohustatud isiku kasuks. Ei ole eluliselt usutav, et hageja olemasolev sõiduk ei oleks saastenormide mittejärgimise tõttu tehnoülevaatust läbinud ja seetõttu tuli temal omandada sama kerega teine sõiduk, kuna ka omandatud sõiduk suunati kordusülevaatusele. Hageja oli selles osas lepingutingimustele vastavusest teadlik ja leppis sellega. Otsuse resolutsioonis märgitud sõiduki registreerimisnumber ei vasta tegelikkusele. Sellist otsust pole võimalik täita.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti menetlusse. Tegemist on lihtmenetluse asjaga (TsMS § 405 lg 1), milles tehtud otsuse edasikaebeõigus on piiratud. Kuna maakohus ei andnud TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba edasikaebamiseks ning ei saa väita, et maakohus oleks ilmselgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või hinnanud tõendeid, ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebust menetlema. Hageja on esitanud hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendid (dokumendid, tunnistaja ütlused ja hageja vande all antud seletused). Hageja andis vande all mh seletusi kokkulepitud lepingutingimuste kohta, sh müügikuulutuses avaldatu kohta, mis on samuti tõend. Kostja ei ole vastu vaielnud ega vastupidist tõendanud. Samuti on hageja vande all antud seletuste ja tunnistaja R.P. ütlustega tõendanud, et kostja kinnitusel oli sõiduk sõidukorras ja istmesoojendused töötavad. Dokumentaalsete tõenditega on tõendatud ka see, et sõidukil on sellised puudused, mis keelavad liiklemise. Politsei võib sõiduki suunata erakorralisele tehnoülevaatusele või rakendada sõidukiga liiklemise keeldu. Kostja eksitab kohut, väites, nagu oleks maakohus leidnud, et istmesoojenduste puudumise tõttu on sõiduki liiklemine takistatud. Maakohus tuvastas, et sõidukil esinevad vead välistavad liikluses osalemise ja istmesoojendused ei tööta. Istmesoojenduste töökorras olek oli oluline tingimus, mille alusel hageja sõiduki ostis ja milles pooled kokku leppisid. Kostja väited, et ta ei teadnud sõidukil esinevatest puudustest ja ei vastuta selle eest, on ebaõige. Tunnistaja A.P. ütlustega on tõendatud, et kostjale 21. aprill 2021 müüdud sõidukil esinesid osaliselt samad vead, mille tõttu on keelatud sõidukiga liiklemine. Seega kostja teadis sõidukil esinevatest puudustest. Põhjendatud ei ole kostja väited, et hageja poolt etteheidetud puudused on tavapärane kulumine. Seejuures sai hageja tugineda pärast lepingust taganemist ilmnenud puudustele, kuna poolel on õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Ebaõige, eksitav ja tõendamata on kostja väide, nagu oleks hageja ostnud sõiduki tagavaraosadeks olemasolevale sõidukile. Hageja ostis selle sõiduki põhjusel, et tal oli juba 7(11)
kehtiva ülevaatuseta sõiduk, millelt ta saaks kasutada sobivaid asju uuele sõidukile. Samuti on eksitavad ja tõendamata kostja väited, et hageja tekitas osa puudusi ise. Hageja sõidukit ei kasutanud ning lisaks puudus sellel alates 17. juulist 2020 ülevaatus. Kostja eksitab kohut ka väitega, et vedrustuse ülemise tagahoova puksi seisukord on müügilepingu sõlmimise ja tehnilise kontrolli vahepealsel ajal halvenenud. Selline väide on ebaõige ja hüpoteetiline. Asjakohatu on kostja väide, nagu peaks puuduse parandamiseks kasutama kasutatud pidureid või tihendeid. Teatud osi ei saa asendada kasutatud asjaga. Maakohus on otsuses esineva vea registreerimisnumbri kohta 6. juuli 2021. a määrusega parandanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi, sh tõendite hindamise osas. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.1.Ringkonnakohtu arvates seostas maakohus asjas esile toodud asjaolusid õigete materiaalõiguse normidega ning kohaldas neid õigesti. Samuti jagas kohus õigesti tõendamiskoormuse. Maakohus on oma järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei saa see praegusel juhul anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea ka võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks mh tunnistaja ütlus ja menetlusosalise vande all antud seletused. Järelikult sai hageja tõendada oma väiteid mh tunnistajate ütluste ja enda vande all antud seletustega.
7.2.VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.
7.2.1.Otsustamaks, kas kostja on müügilepingut rikkunud, tuli maakohtul esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev sõiduk vastama (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18582, p 12). Kui kasutatud asja müügileping ei sisaldanud kokkulepet asja kvaliteedi kohta, peab asi VÕS § 217 lg 1 ja 8(11)
§ 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud asja nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile (vt Riigikohtu 15. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987, p 13).
7.2.2.Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (vt Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Kui asi ei ole selle ostjale üleandmise hetkel eesmärgipäraselt kasutatav, toob see kaasa asja lepingutingimustele mittevastavuse VÕS § 217 lg 2 p 2 mõttes.
7.2.3.Vaidlust ei ole selles, et müügilepingu sõlmimisel oli sõiduk 18 aastat vana. Samas ka kasutatud asi peab võimaldama kasutamist selle asja tüüpilisel otstarbel – sõiduki puhul selle ohutu kasutamine liikluses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd müügilepingust ei nähtu kokkulepet sõiduki omaduste kohta, pidi sõiduk vastama VÕS § 217 lg 1 ja § 77 järgi tavapärastele kasutatud sõiduki nõuetele. Hageja vande all antud seletustega ja tunnistaja R.P. ütlustega on tõendatud, et kostja kinnitusel oli sõiduk töötav ja korras, st sõidukõlbulik (dtl-d 121, 123). Seega sai hageja sõidukit ostes eeldada, et see on eale vastavas töökorras ning sõiduk vastab selle liikluses kasutamiseks nõutavate tehnonõuetele. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi asjaolu, et hagejal oli sama keretüübiga sõiduk (dtl 96), ei tõenda, et hageja soovis osta sõiduki varuosadeks olemasolevale sõidukile. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene see ka muudest asja materjalidest.
7.2.4.Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et sõidukil 29. aprillil 2020 (dtl 68) ja 18. mail 2020 (dtl-d 56–57, 79) tuvastatud puudused takistasid selle kasutamist tavapärasel viisil, st auto kasutamist liikluses. Põhjendamatu on kostja väide, nagu tõendanuks sõidukil kehtiv tehnoülevaatus kuni oktoobrini 2020 (dtl 52–53), et sõiduk oli müügilepingu sõlmimise ajal kasutuskõlbulik. Ringkonnakohtu arvates kehtiv tehnoülevaatus alati ei tähenda, et sõiduk oli ostu hetkel tehniliselt korras ega muuda olematuks sõidukil tuvastatud puudusi. Ka politsei võib sõidukit vaatamata kehtivale tehnoülevaatusele kontrollida ning suunata sõiduki erakorralisele ülevaatusele või rakendada sõidukeeldu (1. jaanuaril
jõustunud Majandusja kommunikatsiooniministri määrus nr 114 "Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord" §-d 3 ja 5). Sõiduki viimasest tehnoülevaatusest oli möödas üle kuue kuu (dtl 63). 18. mai 2020. a tehnoülevaatusel tuvastatigi, et sõiduk ei vasta kehtivatele tehnonõuetele, kuna esinesid sellised olulised rikked ja puudused, mille kõrvaldamise kontrollimiseks määrati sõiduk korduvülevaatusele (dtl 79). Puuduste kõrvaldamata jätmisel kaotas sõiduk kehtivatele tehnonõuetele vastavuse (dtl 63). Seejuures ei oma tähtsust, kas kostja ajavahemikus
13.aprillilist kuni 28. aprillini 2020, s.o sõiduki omandamisest kuni selle hagejale edasimüümiseni, esitas sõiduki tehnoülevaatusele või mitte. Eelmärgitust tulenevalt müüs kostja hagejale sõiduki, mida ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada ning tegemist on kostjapoolse olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 1 ja § 223 lg 1 mõttes. Arvestades sõiduki eeldatavat väärtust ja sellel ilmnenud puuduste kõrvaldamise maksumust jäi 9(11)
hageja kostja rikkumise tõttu oluliselt määral ilma sellest, mida ta müügilepingust õigustatult lootis.
7.2.5.Kuigi istmesoojenduste rikked ei takista otseselt auto sihipärast kasutamist, on hageja vande all antud seletustega tõendatud, et kostja kinnitusel olid sõiduki istmesoojendused töökorras (dtl-d 120–121). Maakohus leidis õigesti, et kostja kõnealune kinnitus sai müügilepingu tingimuseks vaatamata sellele, et kirjalikus müügilepingu dokumendis kokkulepe istmesoojenduste kohta puudus, kuna pooled leppisid selles suuliselt siiski kokku. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Järelikult ei vastanud sõiduk poolte vahel kokkulepitud omadustele (VÕS § 217 lg 1 p 1).
7.3.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu ei vastutaks ta sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest seetõttu, et hageja pidi teadma, et tegemist ei ole uue sõidukiga ja kasutatud võivad esineda tavapärasest kulumisest tingitud vead (VÕS § 218 lg 4) ning lisaks oli hagejal võimalik sõidukiga enne selle ostmist tutvuda (VÕS § 219). Kuigi sõiduk oli müügi hetkel 18 aastat vana, ei ole hageja poolt välja toodud rikked tavapärasest kulumisest tingitud puudused. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, peab ka kasutatud sõiduk vastama selle liikluses kasutamiseks nõutavate tehnonõuetele (vt otsuse p-d 7.2.1.–7.2.4). Müügilepingu esemeks olev sõiduk oluliste lisakulutusi tegemata kasutamiskõlbulik ei ole. Lisaks oli ostjaks (hageja) füüsiline isik, kellel ei olnud kohustust asja üle vaadata (VÕS § 219) (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 25). Ringkonnakohtu arvates ei mõjuta müüja (kostja) vastutust ka see, et ostja (hageja) võttis endaga kaasa inimese, kellel oli väiksemate vigade tuvastamiseks diagnostikaseade. Järelikult leidis maakohus õigesti, et kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest.
7.4.Põhjendamatu on ka kostja etteheide, nagu oleks maakohus asja lahendamisel arvestanud puudustega, mille oli hageja ise sõidukile tekitanud pärast müügilepingust taganemist. Seejuures ei oma määravat tähtsust, kas puudused tuvastati 29. aprillil 2020 või 18. mail 2020, kuna kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et puudused oleks tulenenud hagejast kui ostjast (VÕS § 101 lg 3). Samuti on sõidukil esinevate erinevate puuduste olemasolu 28. aprillil 2020 tuvastatud eelmise omaniku A.P.i ütlustega (dtl-d 124–125). Seega olid sõiduki puudused olemas enne sõiduki üleandmist hagejale (VÕS § 218 lg 1).
7.5.Maakohus on 6. juuli 2021. a määrusega parandanud maakohtu 12. mai 2021. a otsuses ilmse ebatäpsuse sõiduki registreerimisnumbri kohta ning lugenud sõiduki registreerimisnumbriks XXXXXX.
7.6.Kostja taotluse apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks lahendas ringkonnakohus 22. oktoobri 2021. a määrusega.
7.7.Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. 10(11)
8.Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks.
9.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuse menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
10.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
10.1.Hageja esindaja esitas 24. novembril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 520 eurot. Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja esindaja on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 4 tunni ulatuses tunnitasuga 130 eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
10.2.Kostja ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
10.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: vaatas läbi otsuse ja apellatsioonkaebuse ning koostas apellatsioonkaebuse vastuse (4 tundi). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades on taotluses märgitud õigusabile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul on ka hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 130 eurot TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 520 eurot (130 eurot x 4 tundi) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.
10.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.