Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

kinnistu, registriosa nr XXXXXXX (võlaõigusliku müügilepingu p 1.2.1); müüja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa kasutamise lepingud (p 1.2.2); müüjale väljastatud keskkonnaload KMIN-060 ja KMIN-072 (p 1.2.3); müüja tööandjana sõlmitud tähtajatud töölepingud kaevandusettevõttes töötavate töötajatega (p 1.2.4); - kaevandusettevõttega seotud muud lepingud (p 1.2.5); - müüja omandisse kuuluv kaevandusettevõtte vallasvara (p 1.2.6 ja nimekiri lepingu lisas 1); - müüja omandisse kuuluv kaevandusettevõtte laovaru (sh kütusevaru, p 1.2.7). Võlaõigusliku müügilepingu p-des 3.1-3.3 leppisid hageja ja kostja kokku, et müügilepingu eseme müügihind, mis ei sisalda tasu laovarude (sh kütusevaru) eest, on 850 000 eurot (müügihinna I osa). Hageja ja kostja avaldasid ja kinnitasid kinnistu maksumuseks 50 000 eurot ja kaevandusettevõtte muu vara (välja arvatud laovaru ja kütusevaru) maksumuseks 800 000 eurot. Hageja ja kostja leppisid kokku, et lisaks müügihinna I osale kuulub kostja poolt hagejale tasumisele lao- ja kütusevaru eest 150 000 eurot (müügihinna II osa), mille lõplik suurus pidi määratama kindlaks lõpuleviimise päeva (eeldatavasti 31.05.2018, lepingu p 4.2) seisuga ja fikseeritama müügilepingus sätestatud lõpuleviimise päeval koostatavas üleandmise-vastuvõtmise aktis. Võlaõigusliku müügilepingu p-s 2.2.10 leppisid hageja ja kostja kokku, et kaevandamislubade ümberregistreerimiseks nõutav markšeiderimõõdistus viiakse läbi viivitamatult pärast kaevandusloa KMIN-060 väljastamist. Samas punktis kinnitati, et mõõdistamise kohaselt peab olema Pannjärve liivakarjääri (kaevandamisluba KMIN-060) kaevandatav ehitusliiva jääkvaru vähemalt 524 000 m3 ja Pannjärve II liivakarjääri (kaevandamisluba KMIN-072) kaevandatav ehitusliiva jääkvaru vähemalt 490 000 m3. Hageja selgitas hagiavalduses, et kuivõrd lepingu sõlmimise ajal ei olnud veel markšeiderimõõdistuste tulemused selgunud, juhindus hageja kinnituse andmisel avalikust registrist kättesaadavatest andmetest.

osast 100 000 eurot peab ostja kinni ostjal müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks ning summa kuulub müüjale väljamaksmisele hiljemalt ühe aasta möödumisel tehingu lõpuleviimise päevast. Sama kokkulepe oli sätestatud ka võlaõigusliku müügilepingu p-s 3.6.

Kostja väidab, et talle ei olnud enne maid 2019 teada, et 2018. a mõõdistustulemustes oldi arvestamata jäetud nõlvatervikutega, mistõttu Pannjärve II liivakarjääris kaevandatava liiva kogus oli väiksem kui lepingus kinnitatud 490 000 m3. Hageja hinnangul ei ole kostja nõlvaterviku mahtu puudutavad väited asjakohased. Klientidele müüdava ehitusliiva tegelik kogus Pannjärve II liivakarjääris Steigri poolt läbi viidud uuringust ei sõltu. Enne varude ümberkvalifitseerimist (seisuga 31.12.2017) oli Pannjärve II liivakarjääris kokku vähemalt 1 309 760 m3 (469 946 + 839 814) ehitusliiva. Kostja hinna alandamise avaldusest ilmneb, et varude ümberhindamisele eelnenud ajal oli Pannjärve II liivakarjääri plokkides 4 ja 5 ilma nõlvatervikuteta 670 890 m3 ehitusliiva. Järelikult oli Pannjärve II liivakarjääris enne varude ümberhindamist (st võlaõigusliku müügilepingu sõlmimise ajal) rohkem ehitusliiva, kui hageja kinnitas võlaõigusliku müügilepingu p-s 2.2.10. Kui võrrelda lepingus nõutavat kogust

490 000 m3 liivakarjääri kaevandatava (ploki 4 ja 5) varuga 670 890 m3, on ilmne, et müügilepingut ei ole rikutud. Väär on kostja väide, justkui oleks Pannjärve II liivakarjääris olev täiteliiv väärtusetu. Kuupmeetri hinnas ei ole pooled kokku leppinud ning müügihind ei sisaldanud üksnes ehitusliiva. Lisaks on kostja jätnud väidetava kahjunõude ulatuse arvutamisel teiste müügilepingu esemetega arvestamata. Tegelikult on Pannjärve II liivakarjääri väärtus koos väidetava puudusega kõrgem, kui väärtus ilma väidetava puuduseta. Kui lähtuda p-i 2.2.10 tõlgendamisel varude ümberarvestuse järgsest varujaotusest (hageja seda ei mööna), siis tänu ümberarvestuse tulemusel alanenud kaevandamistasule, kostja ainult võidab väidetavast puudusest. Isegi, kui kohus asub seisukohale, et kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et varude ümberkvalifitseerimise tagajärjel ehitusliiva arvestuslik kogus formaalselt muutub (mida hageja ei mööna), jättis kostja hagejat nn puudusest õigeaegselt teavitamata. Müügilepingu p 3.6 puudustest teatamise tähtaega ei reguleeri. Viidatud punkt näeb üksnes ette, millal pidi kostja tegema kaevandusettevõtte eest viimase osamakse 100 000 eurot. Kostja arusaam p-i 3.6 tõlgendusest on vastuolus seaduse eesmärgiga.

hageja kanda. Vastuhagi kohaselt esitas kostja 27. mail 2019 hagejale hinna alandamise avalduse. Kuna Pannjärve II liivakarjääri kaevandatava ehitusliiva maht oli väiksem kui müügilepingus hageja poolt kinnitatu, alandas kostja müügihinda 175 112 euro võrra. Kuna müügihinnast 100 000 eurot oli kostjal tasumata, luges kostja 100 000 eurot müüja poolt tasutuks ning nõudis täiendava 75 112 euro tasumist. Hageja hinna alandamise avaldusega ei nõustunud. Müügilepingu p-i 2.2.10 järgi on hageja andnud kinnituse, et Pannjärve II liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva jääkvaru on vähemalt 490 000 m3. Kuna hageja on professionaalne kaevandusettevõtja, on müügilepingu p-s 2.2.10 antud kinnitusel tavapäraselt suurem õiguslik tähendus. Asjaolu, kas hageja tugines müüdava asja kohta kinnitust andes maavarude koondbilansile või mõnele muule allikale, ei oma antud vaidluse seisukohast tähtsust. Markšeider A. Kogeri 13. mai 2019 mõõtmistulemustes on sõnaselgelt kirjas, et 2018. a järeluuringu tulemused ja maavara kaevandamise lubadel olevad andmed ei ole omavahel kooskõlas. Nõlvaterviku alla jääv liiv tuleb arvestada kaevandatava liiva hulgast maha ja seega oli tegelikkuses 17. mai 2018 seisuga Pannjärve II liivakarjääris kaevandatavat liiva vaid 268 000 m3 (mitte 490 000 m3 nagu lepingu p-s 2.2.10 oli kokku lepitud). Hageja selgitas, et kaevandatavaks varuks on ikkagi see liiv, mida on võimalik reaalselt maapinna seest välja võtta. Järelikult ei vastanud asi müügilepingus kokkulepitud tingimustele. Kostjal ei olnud enne maid 2019 teada, et 2018. a mõõdistustulemustes oldi arvestamata jäetud nõlvatervikutega. Alles 13. mail 2019 sai kostja eelkirjeldatud teadmise. Kostja esitas hinna alandamise avalduse 27. mail 2019. Seda ajavahemikku ei saa ebamõistikuks pidada. Kostjal kui ostjal puudus mistahes põhjus hakata otsima varjatud puudusi viivitamatult pärast

asjaõiguslepingu sõlmimist. Hinna alandamise avaldus on tähtaegne ja õige ning on esitatud kooskõlas asjaõiguslepingu p-i 3.6 kohaselt 1 aastase tähtaja jooksul. See, kas ja kui palju kostja sai täiteliiva, ei võta kostjalt õigust tugineda hageja poolt müügilepingus antud kinnituse ebaõigsusele, asja puudusele ning ei võta kostjalt õigust alandada hinda tulenevalt asja lepingus kokku lepitule mittevastavusest. Ilma kaevandatava ehitusliivata ei ole kostjale üle antud lepingutel, vallasvaral ega kaevandamislubadel mingit väärtust. Kostja on hinna alandamise avalduses esile toonud ka hinna alandamise arvutuskäigu (puudusega asja hind x müügihind / väärtus ilma puuduseta), mille järgi sai kostja hinna alandamise ulatuseks 175 112 eurot. Kostja märkis, et 100 000 eurot on kostja käes ja seega tasaarvestab ta selle vastuhagi nõude vastava osaga ja palus kohtult välja mõista hageja kasuks täiendavalt 75 112 eurot koos viivisega. Kui kohus leiab, et kostja nõude arvutuskäik ei ole põhjendatud, palus kostja kohtul määrata hageja nõude suurus kindlaks kohtu siseveendumuse alusel kõiki asjaolusid arvestades. Ükski hageja poolt esitatud väide ei ole veenev ega lükka ümber fakti, et hageja on müügilepingus andnud ebaõige kinnituse kostjale müüdava kauba koguse osas. Müügilepingu sõlmimise seisuga 19. märtsil 2018 järeluuringut kui ametlikku dokumenti olemas ei olnud, mistõttu ei ole kohane viidata ka selle tööversioonile. Steigri Pannjärve II liivakarjääri markšeiderimõõdistamise seletuskirja (varu seisuga 28. mai 2018) ,,Töö nr 18/2183“ sissejuhatuses on kaevandatava mahu aluseks võetud 28. mai 2018 markšeidermõõdistus ja märgitud, et hilisemad kameraaltööd tegi markšeider A. Koger. See tähendab, et markšeidermõõdistus viidi läbi asjaõiguslepingu sõlmimise päeval ja sellele järgnevatel päevadel, kuid igal juhul teostati arvutused ning vormistati aruanne pärast asjaõiguslepingu sõlmimist. Samuti ei tõenda kostja teadma pidamist tegelikest kaevandatava liiva kogustest kirjavahetus Steigri esindaja ja hageja lepingulise esindaja vahel, nagu seda ei tõenda ka hageja poolt kohtule esitatud muud dokumentaalsed tõendid. On vaieldamatu fakt, et enne maid 2019, mil kostjale said arvutus ja sellest nähtuvad andmed kättesaadavaks, ei olnud kostjal infot, et tegelikult erines kaevandatava ehitusliiva kogus Pannjärve II liivakarjääris võrreldes müügilepingus kinnitatuga 222 000 m3 võrra.

MAAKOHTU OTSUS

tagajärgedest. Mitte ükski menetluses esitatud tõend ei kinnita kostja väidet, et müüja andis garantii minimaalselt 490 000 m3 ehitusliiva olemasolule lähtudes varu ümberjaotusest ja kvalifikatsioonist saadud tulemustele, mis ei olnud veel kinnitatud. Maakohus juhtis tähelepanu, et kostja esitatud indikatiivses pakkumisest (I kd tl 13) tuleneb selgelt kostja huvi liivakarjääri vastu tervikuna. Kuivõrd müügilepingu p-s 2.2.10 on viide ka kehtivale kaevandamisloale (kogu mäeeraldise varu kajastatud maavara kaevandmise loas kui ehitusliiv), said ja pidid pooled lähtuma kinnituse andmisel kehtivatest kaevanduslubadest. Kostja viitas küll maapõueseaduse (2017) alusel kehtestatud keskkonnaministri 17.12.2018 määruse nr 52 §-s 29 lg-s 1 toodud liiva kasutusala järgsele liigitusele ehitusliiv ja täiteliiv, kuid maakohus juhtis tähelepanu sellele, et viidatud määrus on kehtestatud pärast poolte vahelise müügilepingu sõlmimist. Kuivõrd müügilepingu sõlmimise ajal oli Pannjärve II plokkides 4 ja 5 liiv kvalifitseeritud ehitusliivana (st varuplokke ei eristatud) ja erisus ilmnes pärast varude ümberhindamist, siis ei saa ka müüja kinnitust pidada ebaõigeks. Lepingu p 3.6 ei taganud markšeiderimõõdistuse tulemusi ehk 100 000 kinnipidamine / tasumine ei olnud sõltuvuses mõõdistuste tulemustest. Asjas esitatud tõenditele tuginedes ei olnud maakohtul alust järeldada, et hageja müüjana on mingil viisil edastanud ebaõiget teavet asja omaduste kohta või andnud teadvalt vale kinnituse nende omaduste kohta. Liiva kogus karjääris (plokis 4, 5 ja 13) ei erine müügilepingust toodust ning isegi kui ümbermõõdistuse tulemusena arvestava ehitusliiva kogus on väiksem, on vähemalt selle võrra suurem täiteliiva kogus, mis on samuti kasutatav ja müüdav ja mida kostja ka aktiivselt realiseerib. Lisaks eeltoodule rõhutas maakohus, et pooled sõlmisid kaevandusettevõtte müügilepingu, mitte lepingu ainuüksi ehitusliiva omandamiseks. Maakohus oli seisukohal, et lepingueseme üleandmisel kostjale ei eksisteerinud kaevandusettevõttel sellist puudust, mis oleks välistanud selle eesmärgipärase kasutamise. Markšeideri mõõdistuste tulemusena muudeti Pannjärve II liivakarjääri seniste varuplokkide (plokk 4 ehitusliiv ja plokk 5 ehitusliiv) jaotust. Kostja väide, et kuni A. Kogeri arvutuste saamiseni mais 2019 lähtus kostja ainult müüja müügilepingu p-s 2.2.10 antud kinnitusest, ei vasta tegelikkusele. Asjas esitatud tõenditest nähtub üheselt, et kostja oli teadlik varuplokkide jaotuse muutumisest tuleneva kaevandatava ehitusliiva varu muutumisest (vähenemisest) enne müügilepingu sõlmimist. Kostjale oli teada ka varuplokkide ja seni ehitusliivana kvalifitseeritud liiva osalise kasutusala muutmise asjaolud. Mais 2019 tehtud ehitusliiva jääkvaru arvutused ei ole olulised, sest arvestuse aluseks võetud mõõdistused olid tehtud aasta varem. Väidetav puudus, millele kostja tugineb, oli talle kui ostjale teada juba müügilepingu sõlmimisel, seetõttu ei saa ka väidetavat puudust pidada varjatud puuduseks. Eeltoodust tulenevalt on alusetu tugineda ka asjaõiguslepingu p-s 3.6 sätestatule, kuivõrd ostja müügilepingust tulenevad nõuded tuginedes asja lepingutingimustele mittevastavusele hõlmas maakohtu hinnangul siiski olukordi, kus on tegemist varjatud puudusega (mis on küll olemas lepingu sõlmimise ajal, kuid ostja sellest ei tea) või mis ilmneb aasta jooksul, kuid ei ole rakendatav olukorras kus ostja teab väidetavast puudusest, kuid lõpliku arvestuse koostab tähtaja viimastel päevadel. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval ajal realiseerib kostja nii ehitus- kui täiteliiva (ümberhindamise järgses jaotuses). Väide nagu ei omaks muu vara ja varu, sh täiteliiv mingisugust tähendust, on alusetu. Kaevandusettevõtte koosseisus oli muuhulgas kogu karjääris olev liivavaru (mis müügilepingu sõlmimise ajal oli Pannjärve II karjääris plokkides 4 ja 5 arvel ehitusliivana). Nõlvatervikute arvestamata jätmine oli maakohtu hinnangul pigem etteheidetav mõõdistajatele. Maakohus nõustus, et kaevandatav liiv on see, mille reaalselt karjäärist kätte saab. Kaevandatava varu jääk Pannjärve II liivakarjääri 4, 5 ja 13 plokis

(müügilepingu ajal kehtinud jaotuse järgi ehitusliiva 4. ja 5. plokk) on 670 890 m 3 (III kd tl 50), mis on rohkem kui müügilepingu p-s 2.2.10 antud müüja kinnitatud minimaalne kogus 490 000 m3. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et müüdud asi (kaevandusettevõte) vastas lepingutingimustele ja hageja müügilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ei olnud. Tegelikult etteheidetavat erinevust müügilepingu ja faktilise olukorra vahel ei eksisteeri. Pannjärve II liivakarjääri ehitusliiva varu ei ole tegelikult muutunud. Kuivõrd maakohus leidis, et hageja ei ole lepingut rikkunud, puudus kostjal alus nõuda hinna alandamist või kahju hüvitamist. Maakohus selgitas, et hinda saab alandada sellise kohustuse rikkumise eest, mis on hinna tasumisega vastastikuses seoses (müügilepingu puhul esmajooneskohustus anda üle puudusteta asi ja teha võimalikuks omandi üleandmine). Käesoleval juhul saaksid kõne alla tulla müüja võimalikud rikkumised seonduvalt kaevandusettevõtte jm lepinguesemesse kuuluva vara üleandmisega või võimalike puudustega. Kuivõrd maakohus leidis, et hageja lepingut rikkunud ei ole ja puudub alus hinna alandamiseks, puudub vajadus ka alandatud hinda arvestada. Põhjendamatu on kostja esitatud arvestus, milles on lähtutud puudustega hinna (alandatud hinna) arvutamisel eeldusest, et müügihinna sisse kuulusid ainult maavarad (liiv). Lepingu esemesse kuuluvate esemete väärtused on tõendamata, mistõttu on tõendamata ka Pannjärve II liivakarjääri ehitusliiva ühe kuupmeetri väärtus, kuivõrd selle väärtus väheneb müügilepingu p-s 1.1 ja 1.2 märgitud teiste esemete väärtuste võrra. Maakohus oli seisukohal, et kostja ei ole millegagi tõendanud lepingueseme väärtuse vähenemist seonduvalt ümbermõõdistuse tulemusena ehitusliiva varu väiksemast kogusest. Kostja ei ole tõendanud, et talle on tekkinud väidetava mittekohase täitmise tagajärjel kahju. Ainuüksi ehitusliiva koguse erinevus ei tõenda veel kahju tekkimist ostjale (asja väärtuse vähenemist). Kahju hüvitamise kohustus tekib võlgnikul üksnes siis kui ta rikkumise eest vastutab ja kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vajalik kahju olemasolu ning põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel (§ 127 lg 4). Maakohus selgitas, et kuivõrd hinna alandamise ja /või kahju hüvitamise eeldused täidetud ei ole, puudub maakohtul vajadus määrata vastuhageja nõude suurust. Eeltoodud põhjendustel rahuldas maakohus hageja nõude. Kostjal ei olnud alust keelduda lepingu täitmisest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

markšeidermõõdistuse tulemusega. Maakohtu tõlgendus müügilepingu p 2.2.10 kohta ei vasta poolte tegelikule tahtele ega selle tegevusala praktikale. Keskkonnaministri 17. detsembri 2018 määrus nr 52 kehtestati küll pärast müügilepingu sõlmimist, aga see ei tähenda, et enne määruse kehtestamist ei jaotatud liiva kastusuala järgi ehitusliivaks ja täiteliivaks. Seda kinnitab ka määruse rakendussätte § 47 lg 1, millest tuleneb, et liiva jaotamine ehitusliivaks ja täiteliivaks eksisteeris juba enne määruse kehtestamist. Kostja on kogu menetluse kinnitanud, et tema huviks on olnud kaevandatava ehitusliiva ostmine ja seda väidet kinnitavad ka müügilepingu p-d 1.2.3.1 ja 3.6, milles on sätestatud nõudmised liiva kvaliteedile ja mahule. Maakohus on ebaõigesti hinnanud müügilepingu sõlmimisele eelnenud indikatiivset pakkumist. Tegelikkuses arvati hagejale kuuluv kinnisvara hilisemalt poolte kokkuleppel müügiobjektist välja. Küll tuleb aga muust müügiobjektist eraldi välja tuua eeldused ehk asjaolud, mis tingisid pakkumise tegemise. Kui neid asjaolusid ei oleks täidetud, ei oleks pakkumist esitatud. Selliste eeldustena on nimetatud kaevandatava liiva mahtu ja kvaliteeti (ehitusliiv, täiteliiv). Muudele ettevõttesse kuuluvatele varadele pakkumises tingimusi ei esitatud. Müügilepingu p-s 1.2 ja selle alapunktides toodud varale eraldiseisvat väärtust ja nõudeid ei määratud. Sellest tulenevalt on tõendatud ka kostja erihuvi kaevadatava liiva kvaliteedi ja mahu vastu. Maakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt leiab maakohus (otsuse p 39.6), et markšeiderimõõdistuse tulemused ei olnud müüjale teada ja sellest tulenevalt ei saanud justkui mõistlik isik kinnitusi anda, teisalt aga leiab maakohus, et ostja võis ja pidi olema teadlik tegelikest mahtudest, sh markšeiderimõõdistuste tulemustest juba müügilepingu sõlmimisel. Müüja, kes tunneb müüdava kaevandusi iseärasusi, saab teatud täpsusastmega kinnitusi anda ka juhul, kui poolelioleva loamenetluse või sellele järgneva markšeidermõõdistuse tulemused ei ole teada. Nii sai neid kinnitusi anda ka hageja. Kostja sai maakohtu otsusest aru, et kohus nõustus kostja argumentidega, et lepingute p-s 3.6 nimetatud 1-aastase tähtaja jooksul võis kostja puuduse avastada kui ka sellest hagejat teavitada. Maakohus on otsuses õigesti tuvastanud, et kostja on esitanud hagejale pretensiooni ja hinna alandamise avalduse tähtaegselt. Kostja tugineb nendele väidetele apellatsioonkaebuses. Tõele ei vasta maakohtu järeldus, et kostja ei ole müügilepingu p-s 1.2 nimetatud vara väärtuse puudumist tõendanud. Kostja on esitanud korduvalt mitmes menetlusdokumendis nii tõendeid kui ka viiteid õigusaktidele, millega kostja on oma väiteid tõendada soovinud. Tähtsust omavad üksnes markšeidermõõdistused, mis pidid kinnitama 490 000 m3 kaevandatava ehitusliiva olemasolu. Kuna enne maid 2019 ei olnud olemas A. Kogeri arvutusi (mille kohaselt ei oldud mõõdistustulemustes arvestatud nõlvaktervikutega), siis järelikult ei saanud kostja mingilgi juhul varem teada saada asja puudusest. Tegemist oli varjatud puudusega, mistõttu kostja uskus maini 2019 müügi- ja asjaõiguslepingus antud kinnituse õigsust. Kuna pooled on omistanud kokkuleppeliselt markšeidermõõdistustele nn tugevama tõendi tähenduse, siis ei ole võimalik tagantjärele sisustada kostja nö teadma pidamist mistahes muudest allikatest nähtuvate andmetega.

liiva koguse kohta andmete põhjal, mida müügilepingu sõlmimisel veel ei kehtinud. Ka professionaalne kaevandusettevõtja ei saa oletada ehitusliiva mahtu karjääris ning kinnitada seda notariaalselt tõendatud lepingus. Tähtsust ei oma, kas liiva jaotati ehitus- ja täiteliivaks ka enne keskkonnaministri 17. detsembri 2018 määruse nr 52 kehtestamist, sest müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud liivavarud Pannjärve II liivakarjääris ära jaotatud ning ametlikel andmetel oli kogu liivavaru Pannjärve II liivakarjääris käsitletav kaevandatava ehitusliivana. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Kostja oli varude ümberhindamisest ja sellest tulenevast erisusest müügilepingu p-s 2.2.10 antud kinnistusega teadlik. Kui kostja oleks pidanud sellist erisust vastuoluliseks, oleks ta saanud sellele lepingueelsetes läbirääkimistes viidata. Kostja indikatiivne pakkumine ei tõenda, et pooled oleksid leppinud müügilepingus kokku ehitusliiva jääkvaru kogustes pärast varude ümberhindamist. Pakkumisest nähtub kostja soov osta ära hageja ettevõte koos vallas- ja kinnisvaraga. Maakohus leidis õigesti, et kaevandatava ehitusliiva ümberhindamise järgne kogus ei ole varjatud puudus. Kostja ei teavitanud hagejat väidetavast erisusest õigeaegselt, mistõttu kostja vastuväited on põhjendamatud ka sellel alusel. Kuna hageja ei ole müügilepingut rikutud, ei pidanud maakohus hindama tõendeid, mis puudutasid hinna alandamise ulatust. Isegi kui ettevõte oleks olnud ehitusliiva osas puudustega, sai kostja ettevõttega koos suures koguses täiteliiva (mis varem oli kvalifitseeritud ehitusliivaks), millel on samuti väärtus. Hageja ei ole omistanud markšeiderimõõdistusele olulisema tõendi tähendust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Müüja andis lepingu p-s 2.2.10. kinnituse, et lepingu p-des 1.2.3.1. ja 1.2.3.2. märgitud kaevandamise lubade ümberregistreerimiseks nõutav markšeiderimõõdistus viiakse läbi viivitamatult pärast lepingu punktis 1.2.3.1. näidatud loa väljastamist. Eelnimetatud mõõdistamise kohaselt peab Pannjärve liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva jääkvaru olema vähemalt 524 000 m3 ja Pannjärve II liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva jääkvaru vähemalt 490 000 m3. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud müügi- ja asjaõiguslepingutes kokku lepitut. Müügilepingu p 2.2.10 sõnastust, sh viitest mõõdistusele saab mõistlik isik aru, et mõõdistused olid lepingu sõlmimise ajal pooleli. Hagiavalduse p-s 4 avaldatu on sellega kooskõlas. Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepingu p-s 2.2.10 kinnituse andmisel ehitusliiva jääkvaru koguse suhtes pidi hageja juhinduma kinnituse andmise ajal kehtinud andmetest. Maakohus tõlgendas lepingut kooskõlas VÕS § 29 lg-tega 1 ja 3 ja asus põhjendatult seisukohale (maakohtu otsuse p 39.6), et pooled said ja pidid lepingu sõlmimisel lähtuma sellel ajal kehtivatest andmetest, sh maavaravarude 2017 koondbilansi andmetest (ehk et 4. ja

leppinud kokku müügihinnas 850 000 eurot kogu lepingu eseme (hinnas ei sisaldu laovaru) eest, milleks on müügilepingu p 1.2 kohaselt kaevandusettevõte. Tegemist oli kokkulepitud hinnaga kaevandusettevõttele, mistõttu puudus vajadus leppida kokku eraldi ettevõtte koosseisu kuuluvate varade hinnas ja kvaliteedinõuetes. Pakkumise kohaselt toimus ost due diligence tingimusel, lepingus kinnitasid pooled, et nad on müügiobjektiga tutvunud, valduse üleandmine toimus pärast müügilepingu sõlmimist, mistõttu oli põhjendatud leppida kokku ehitusliiva minimaalses jääkkoguses.

kohaldamist maakohtu poolt. Tuleb nõustuda kostjaga, et hageja väited selles, et kostja huvi oli kaevandust laiendada, ei ole piisavalt põhistatud ega tõendatud. Samas on tegemist üksnes ühe hageja vastuväitega kostja vastuhagile, mille põhistamata jätmine hageja poolt ei oma mõju asja lahendamisele.

(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.