Määrus 2016/429

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse loomadele või inimestele edasikanduvate loomataudide ennetamise ja tõrje eeskirjad. Kõnealuste eeskirjadega nähakse ette: a) liidu jaoks probleemsete taudide prioriseerimine ja liigitamine ning loomatervise alase vastutuse kehtestamine (I osa, artiklid 1–17); b) taudide varajane avastamine, taudidest teavitamine ja aruandlus, taudiseire, likvideerimisprogrammid ja taudivaba staatus (II osa, artiklid 18–42); c) tauditeadlikkus, taudiks valmisolek ja tauditõrje (III osa, artiklid 43–83); d) ettevõtete ja vedajate registreerimine ja heakskiitmine, loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liikumine ja jälgitavus liidus (IV osa, artiklid 84–228, ja VI osa, artiklid 244–248 ja 252–256); e) loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste sissetoomine liitu ja selliste saadetiste eksport liidust (V osa, artiklid 229–243, ja VI osa, artiklid 244–246 ja 252–256); f) lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine ühest liikmesriigist teise või kolmandast riigist või territooriumilt liikmesriiki (VI osa, artiklid 244–256); g) taudi puhkemise korral võetavad erakorralised meetmed (VII osa, artiklid 257–262). 2. Lõikes 1 osutatud eeskirjadega: a) püütakse tagada: i) parem loomatervis säästva põllumajandus- ja vesiviljelustootmise toetamiseks liidus; ii) siseturu tõhus toimimine; iii) sellise looma- ja rahvatervisele ning keskkonnale kahjuliku mõju vähendamine, mida põhjustavad: — teatavad taudid; — taudide ennetamiseks ja tõrjeks võetavad meetmed; b) võetakse arvesse: i) seost loomatervise ja järgmise vahel: — rahvatervis; — keskkond, sealhulgas bioloogiline mitmekesisus ja hinnalised geneetilised ressurssid, samuti kliimamuutuse mõju; — toidu- ja söödaohutus; — loomade heaolu, sealhulgas igasuguse välditava valu, piina ja kannatuste ärahoidmine; — antimikroobne resistentsus; — toiduga kindlustatus; ii) majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja keskkonna-alaseid tagajärgi, mis tulenevad tauditõrje- ja taudiennetusmeetmete kohaldamisest; iii) asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse järgmise suhtes: a) peetavad loomad ja metsloomad; b) loomne paljundusmaterjal; c) loomsed saadused; d) loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted (ilma et see mõjutaks määrusega (EÜ) nr 1069/2009 sätestatud eeskirjade kohaldamist); e) rajatised, veovahendid, seadmed ja kõik muud võimalikud nakatumisteed ja materjalid, mis on seotud või võivad olla seotud loomataudide levimisega. 2. Käesolevat määrust kohaldatakse nakkushaiguste, sh zoonooside suhtes, ilma et see mõjutaks järgmistes õigusaktides sätestatud eeskirjade kohaldamist: a) otsus nr 1082/2013/EL; b) määrus (EÜ) nr 999/2001; c) direktiiv 2003/99/EÜ; d) määrus (EÜ) nr 2160/2003.

1. IV osa I jaotist (artiklid 84–171) kohaldatakse järgmise suhtes: a) maismaaloomad ja loomad, kes ei ole maismaaloomad, kuid võivad maismaaloomi tabandavaid taude üle kanda; b) maismaaloomade loomne paljundusmaterjal; c) maismaaloomade saadused. 2. IV osa II jaotist (artiklid 172–226) kohaldatakse järgmise suhtes: a) veeloomad ja loomad, kes ei ole veeloomad, kuid võivad veeloomi tabandavaid taude üle kanda; b) veeloomade saadused. 3. IV osa III jaotist (artiklid 227 ja 228) kohaldatakse järgmise suhtes: a) muud loomad; b) punktis a osutatud muude loomade loomne paljundusmaterjal ja loomsed saadused. 4. IV ja V osa ei kohaldata käesoleva artikli lõikes 6 osutatud lemmikloomade mittekaubanduslikule liikumisele või lemmikloomade mittekaubanduslikule liikumisele liikmesriigi sees. 5. Lemmikloomade liikumine, välja arvatud mittekaubanduslik liikumine, peab vastama IV ja V osas sätestatud loomatervisenõuetele. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid kohanduste kohta, mis on vajalikud selleks, et tagada IV ja V osa nõuetekohane kohaldamine lemmikloomade suhtes, eelkõige selleks, et võtta arvesse asjaolu, et lemmikloomi peavad kodumajapidamistes lemmikloomapidajad. 6. VI osa kohaldatakse ainult sellisele lemmikloomade mittekaubanduslikule liikumisele, mis vastab artiklites 245 ja 246 sätestatud nõuetele seoses loomade maksimaalse hulgaga, kes võivad omanikuga kaasas olla, ja maksimaalse päevade arvuga omaniku ja looma liikumise vahel.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „loomad”– selgroogsed ja selgrootud loomad; 2) „maismaaloomad”– linnud, maismaaimetajad, mesilased ja kimalased; 3) „veeloomad”– järgmistesse liikidesse kuuluvad loomad kõikides arengustaadiumites, sh viljastatud mari, niisk ja sugurakud: a) ülemklassi Agnatha ja klassidesse Chondrichthyes, Sarcopterygii ja Actinopterygii kuuluvad kalad; b) hõimkonda Mollusca kuuluvad veelimused; c) alamhõimkonda Crustacea kuuluvad koorikloomad; 4) „muud loomad”– muudest kui maismaa- või veeloomadena määratletud liikidest loomad; 5) „peetavad loomad”– inimeste poolt peetavad loomad, sealhulgas veeloomade puhul vesiviljelusloomad; 6) „vesiviljelus”– veeloomade pidamine, kusjuures loomad kuuluvad ühe või mitme füüsilise või juriidilise isiku vara hulka kõigi kasvatus- või viljelusetappide jooksul kuni saagi kogumiseni (viimane kaasa arvatud); siia ei kuulu selliste looduslike veeloomade kogumine või püük inimtoiduks, keda seejärel hoitakse ajutiselt enne tapmist ilma toitmata; 7) „vesiviljelusloomad”– vesiviljeluse objektiks olevad veeloomad; 8) „metsloomad”– muud kui peetavad loomad; 9) „kodulinnud”– linnud, keda kasvatatakse või peetakse tehistingimustes: a) järgmiste toodete saamiseks: i) liha; ii) toidumunad; iii) muud tooted; b) uluklinnuvarude taastootmiseks; c) punktides a ja b osutatud tooteliikide saamiseks kasutatavate lindude aretamiseks; 10) „tehistingimustes peetavad linnud”– linnud, kes ei ole kodulinnud ja keda peetakse tehistingimustes muul kui punktis 9 osutatud eesmärgil, sealhulgas etenduste, võiduajamiste, näituste, võistluste, aretamise või müügi eesmärgil; 11) „lemmikloom”– I lisas esitatud loetellu kantud liiki kuuluv peetav loom, keda peetakse mittekaubanduslikul isiklikul eesmärgil; 12) „lemmikloomapidaja”– lemmiklooma pidav füüsiline isik, kes võib olla lemmiklooma omanik; 13) „lemmiklooma omanik”– füüsiline isik, kes on identifitseerimisdokumenti kantud omanikuna, nagu osutatud artikli 247 punktis c, artikli 248 lõike 2 punktis c, artikli 249 lõike 1 punktis c ja artikli 250 lõike 2 punktis c; 14) „mittekaubanduslik liikumine”– lemmiklooma omanikuga kaasas oleva lemmiklooma liikumine, mis: a) ei toimu asjaomase lemmiklooma müügi või omandiõiguse muus vormis üleandmise eesmärgil, ja b) moodustab osa lemmiklooma omaniku liikumisest i) kas otseselt tema vastutusel või ii) volitatud isiku vastutusel, kui lemmikloom on lemmiklooma omanikust füüsiliselt eraldatud; 15) „volitatud isik”– füüsiline isik, keda lemmiklooma omanik on volitanud kirjalikult enda nimel teostama lemmiklooma mittekaubanduslikku liikumist; 16) „taud”– ühe või mitme haigustekitaja põhjustatud infektsiooni või infestatsiooni esinemine loomadel koos kliiniliste või patoloogiliste nähtudega või ilma nendeta; 17) „haigustekitaja”– loomadele või inimestele edasikanduv loomataudi patogeen; 18) „loetellu kantud taudid”– artikli 5 lõike 1 kohaselt loetellu kantud taudid; 19) „taudiprofiil”– artikli 7 punktis a osutatud taudi kriteeriumid; 20) „loetellu kantud liigid”– artikli 8 lõike 2 kohaselt loetellu kantud loomaliigid või -liikide rühm; esilekerkivate taudide korral loomaliigid või -liikide rühm, mis vastavad loetellu kantud liikide suhtes artikli 8 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele; 21) „oht”– haigustekitaja loomas või tootes või looma või toote seisund, millel võib olla kahjulik mõju inimeste või loomade tervisele; 22) „risk”– looma- või rahvatervisele avalduva kahjuliku mõju esinemise tõenäosus ning selle bioloogiliste ja majanduslike tagajärgede tõenäoline ulatus; 23) „bioturvalisus”– juhtimis- ja füüsiliste meetmete kogum, mis on loodud, et vähendada riski seoses: a) taudi sissetoomisega loomapopulatsiooni, selle arenguga populatsiooni sees ja levimisega sealt välja, või b) taudi sissetoomisega ettevõttesse, tsooni, bioturvarühmikusse, veovahendisse või muusse rajatisse, hoonesse või kohta, selle arenemisega seal ja levimisega sealt välja; 24) „ettevõtja”– füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab loomade või toodete eest, sealhulgas piiratud kestusega ajal, v.a lemmikloomapidajad ja veterinaararstid; 25) „vedaja”– enda või kolmandate isikute nimel loomi vedav ettevõtja; 26) „loomakasvatusspetsialist”– füüsiline või juriidiline isik, kelle tööülesanded on seotud loomade või toodetega, v.a ettevõtjad ja veterinaararstid; 27) „ettevõte”– hoone, struktuur või loomade väljas pidamise korral keskkond või koht, kus loomi peetakse või loomset paljundusmaterjali hoitakse ajutiselt või alaliselt, v.a: a) kodumajapidamised, kus peetakse lemmikloomi; b) veterinaarpraksised või -kliinikud; 28) „loomne paljundusmaterjal”– a) kunstlikuks paljundamiseks ette nähtud seemnerakud, munarakud ja embrüod; b) haudemunad; 29) „loomsed saadused”– a) loomne toit, sealhulgas mesi ja veri; b) inimtoiduks ette nähtud elusad karbid, okasnahksed, mantelloomad ja meriteod; c) muud kui punktis b osutatud loomad, kes valmistatakse ette eesmärgiga neid elusalt lõpptarbijale tarnida; 30) „loomsed kõrvalsaadused”– loomade terved kehad või nende osad, loomsed saadused või muud loomset päritolu saadused, mis ei ole ette nähtud inimtoiduks, v.a loomne paljundusmaterjal; 31) „loomsetest kõrvalsaadustest saadud tooted”– tooted, mis on saadud loomsete kõrvalsaaduste ühe või mitme töötlemise, transformatsiooni või töötlusetapi tulemusena; 32) „tooted”– a) loomne paljundusmaterjal; b) loomsed saadused; c) loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted; 33) „ametlik kontroll”– mis tahes vormis kontroll, mida pädev asutus teeb eesmärgiga kontrollida käesoleva määruse täitmist; 34) „tervisestaatus”– asjassepuutuvate loetellu kantud taudide alane olukord asjakohaste loetellu kantud liikide hulgas lähtuvalt: a) loomast; b) loomadest: i) epidemioloogilises üksuses; ii) ettevõttes; iii) tsoonis; iv) bioturvarühmikus; v) liikmesriigis; vi) kolmandas riigis või territooriumil; 35) „tsoon”– a) maismaaloomade korral liikmesriigi ala, kolmas riik või geograafiliselt täpselt piiritletud territoorium, kuhu kuulub konkreetse taudi või konkreetsete taudide suhtes eristatava tervisestaatusega loomade alampopulatsioon, mida jälgitakse asjakohaselt ning mille suhtes rakendatakse asjakohaseid tauditõrje- ja bioturvameetmeid; b) veeloomade korral omavahel ühendatud, konkreetse taudi või konkreetsete taudide suhtes eristatava tervisestaatusega hüdroloogiline süsteem, mis moodustab piirkonna, millele viidatakse ühes järgnevatest punktidest: i) kogu valgala vooluveekogu allikast kuni suudmeala või järveni; ii) rohkem kui üks valgala; iii) valgala osa vooluveekogu allikast tõkkeni, mis takistab konkreetse taudi või konkreetsete taudide sissetoomist; iv) geograafiliselt täpselt piiritletud rannikuala osa; v) geograafiliselt täpselt piiritletud suudmeala; 36) „valgala”– loodusobjektidega, nt küngaste või mägedega piiratud ala või vesikond, kuhu voolab kogu äravoolav vesi; 37) „bioturvarühmik”– ühes või mitmes ettevõttes, veeloomade korral ühes või mitmes vesiviljelusettevõttes peetav konkreetse taudi või konkreetsete taudide suhtes eristatava tervisestaatusega loomade alampopulatsioon, mille suhtes kohaldatakse ühist bioturvasüsteemi ning nõuetekohaseid seire-, tauditõrje- ja bioturvameetmeid; 38) „karantiin”– loomade pidamine isoleeritult ilma otsese või kaudse kokkupuuteta epidemioloogilisest üksusest väljapoole jäävate loomadega, millega tagatakse, et üks või mitu konkreetset taudi ei levi siis, kui isoleeritud loomi kindla ajavahemiku jooksul jälgitakse ning asjakohasel juhul neilt proove võetakse ja neid ravitakse; 39) „epidemioloogiline üksus”– loomade rühm, kellel on ühesugune tõenäosus haigustekitajatega kokku puutuda; 40) „puhang”– loetellu kantud või esilekerkiva taudi ametlikult kinnitatud esinemine ühel või mitmel loomal ettevõttes või muus kohas, kus loomi peetakse või kus nad asuvad; 41) „piirangutsoon”– tsoon, kus kohaldatakse teatavate loomade või toodete liikumise suhtes piiranguid ning muid tauditõrjemeetmeid, et ennetada konkreetse taudi levikut piirkondadesse, kus piiranguid ei kohaldata; piirangutsoon võib asjakohasel juhul hõlmata kaitse- ja järelevalvetsooni; 42) „kaitsetsoon”– puhangu koht ja selle ümbrusesse jääv tsoon, kus kohaldatakse tauditõrjemeetmeid, et ennetada taudi levimist väljapoole kõnealust tsooni; 43) „järelevalvetsoon”– tsoon, mis on loodud kaitsetsooni ümber ja kus kohaldatakse tauditõrjemeetmeid, et ennetada taudi levimist väljapoole kaitsetsooni; 44) „haudemunad”– kodulindude või tehistingimustes peetavate lindude munad, mis on ette nähtud hautamiseks; 45) „kabiloomad”– III lisas loetletud loomad; 46) „loomse paljundusmaterjali ettevõte”– a) sperma puhul ettevõte, kus spermat kogutakse, toodetakse, töödeldakse või säilitatakse; b) munarakkude ja embrüote puhul töötajate rühm või struktuur, keda juhib rühma veterinaararst, kes on pädev koguma, tootma, töötlema ja säilitama munarakke ja embrüoid; c) haudemunade puhul haudejaam; 47) „haudejaam”– ettevõte, kus kogutakse, hoitakse, hautatakse ja koorutatakse mune, et saada: a) haudemune; b) ööpäevaseid tibusid või teiste liikide vastkoorunuid; 48) „kinnine ettevõte”– vabatahtlikkuse alusel loodud alaline, geograafiliselt piiritletud ettevõte, mis on loomade liikumiseks heaks kiidetud ja kus: a) loomi peetakse või aretatakse näitusteks, hariduseesmärgil, liigi säilitamiseks või uurimistööks; b) loomi peetakse suletud ruumides ja eraldatuna ümbritsevast keskkonnast, ning c) loomade suhtes kohaldatakse loomatervise seire- ja bioturvameetmeid; 49) „kogumine”– rohkem kui ühest ettevõttest pärit peetavate maismaaloomade kokku kogumine lühemaks ajavahemikuks kui on asjaomase loomaliigi jaoks ette nähtud viibimisaeg; 50) „viibimisaeg”– lühim ajavahemik, mis on vajalik selle tagamiseks, et ettevõttesse toodud looma tervisestaatus ei ole halvem kõnealuse ettevõtte loomade omast; 51) „TRACES”– ühtse struktuuriga ühtne veterinaariaalane elektrooniline süsteem, mis on sätestatud otsustes 2003/24/EÜ ja 2004/292/EÜ; 52) „tauditõrjet tegev veeandide ettevõte”– toidukäitlemisettevõte, mis on heaks kiidetud vastavalt artiklile 179; 53) „veterinaarjärelevalve ametnik”– pädeva asutuse volitatud veterinaararst, kellel on nõuetekohane kvalifikatsioon ametlike toimingute teostamiseks kooskõlas käesoleva määrusega; 54) „kolmanda riigi või territooriumi veterinaarjärelevalve ametnik”– punktis 53 osutatud veterinaarjärelevalve ametnikule vastav kolmanda riigi või territooriumi veterinaararst; 55) „pädev asutus”– liikmesriigi veterinaarkeskasutus, mis vastutab käesoleva määruse kohaselt ametlike kontrollide korraldamise ja muude ametlike toimingute eest, või muu asutus, millele kõnealune pädevus on delegeeritud; 56) „kolmanda riigi või territooriumi pädev asutus”– punktis 55 osutatud pädevale asutusele vastav kolmanda riigi või territooriumi asutus.

1. Käesolevas määruses iga konkreetse taudi ennetamiseks ja tõrjeks ette nähtud eeskirju kohaldatakse järgmiste taudide suhtes: a) järgmised loetellu kantud taudid: i) suu- ja sõrataud; ii) sigade klassikaline katk; iii) sigade Aafrika katk; iv) kõrge patogeensusega linnugripp; v) hobuste Aafrika katk, ja b) II lisas osutatud loetellu kantud taudid. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud loetelu muutmiseks. 3. Taud kantakse käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud loetellu, kui seda on hinnatud kooskõlas artikliga 7 ja ta vastab: a) kõigile järgmistele kriteeriumidele: i) teaduslikud tõendid viitavad sellele, et taud on nakkav; ii) liidus on olemas sellele taudile vastuvõtlikud loomaliigid või selle siirutajad ja allikad; iii) taud mõjutab negatiivselt loomade tervist, või kujutab oma zoonootilise laadi tõttu riski rahvatervisele; iv) taudi jaoks on kättesaadavad diagnostikavahendid, ja v) riskimaandamismeetmed ja asjakohasel juhul taudi seire on tõhusad ja proportsionaalsed võrreldes riskiga, mida taud liidus kujutab, ja b) vähemalt ühele järgmistest kriteeriumitest: i) taud mõjutab liidus oluliselt negatiivselt loomade tervist või võib seda teha, või kujutab või võib kujutada oma zoonootilise laadi tõttu märkimisväärset riski rahvatervisele; ii) haigustekitaja on omandanud ravimiresistentsuse ja kujutab liidus märkimisväärset ohtu rahva- ja/või loomatervisele; iii) taud põhjustab või võib põhjustada märkimisväärset negatiivset majanduslikku mõju, mis mõjutab liidu põllumajandust või vesiviljelustootmist; iv) taud võib põhjustada kriisi või haigustekitajat saab kasutada bioterrorismi eesmärgil, või v) taudil on või võib olla märkimisväärne negatiivne mõju liidu keskkonnale, sealhulgas bioloogilisele mitmekesisusele. 4. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid taudi väljajätmiseks käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud loetelust, kui see taud ei vasta enam käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele. 5. Komisjon vaatab iga taudi loetellu kandmise läbi uute oluliste teaduslike andmete põhjal.

1. Taudiennetuse ja -tõrje eeskirju kohaldatakse esilekerkivate taudide suhtes vastavalt käesoleva määruse sätetele. 2. Loetellu kantud taudidest erinevat taudi peetakse esilekerkivaks taudiks („esilekerkiv taud”) tingimusel, et kõnealune taud vastab artikli 5 lõikes 3 sätestatud taudide loetellu kandmise suhtes sätestatud kriteeriumidele ja järgmistele tingimustele: a) esilekerkiv taud tekib olemasoleva haigustekitaja arengu või muutumise tagajärjel; b) tuntud taud on levinud uude geograafilisse piirkonda, liiki või populatsiooni; c) taud diagnoositakse liidus esmakordselt või d) taudi põhjustas tundmatu või senitundmatu haigustekitaja. 3. Komisjon võtab rakendusaktidega vajalikke meetmeid esilekerkiva taudi suhtes, mis vastab käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu seoses taudiga, mis kujutab endast ülimalt olulise mõjuga kujunevat riski, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. 5. Käesolevas määruses sätestatud kohustusi ettevõtjatele seoses esilekerkiva taudiga kohaldatakse ainult juhul, kui komisjon on võtnud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 3 vastu selle taudi suhtes rakendusakti või kui see taud on hõlmatud artikli 43 kohase situatsiooniplaaniga.

Selleks et teha kindlaks, kas taud vastab artikli 5 lõike 2 kohastele loetellu kandmise tingimustele, kasutab komisjon järgmisi hindamisparameetreid: a) taudiprofiil, mis koosneb järgmisest: i) loomaliik, kellel taud esineb; ii) taudi haigestumuse ja suremuse tase loomapopulatsioonides; iii) kas tegemist on zoonoosiga või mitte; iv) ravimiresistentsus, kaasa arvatud antimikroobne resistentsus; v) taudi püsimajäämine loomapopulatsioonis või keskkonnas; vi) taudi loomalt loomale ja, kui see on asjakohane, loomalt inimesele edasikandumise teed ja kiirus; vii) taudi puudumine või esinemine ja levik liidus ning, juhul kui taudi liidus ei esine, selle liitu sissetoomise risk; viii) diagnostika- ja tauditõrjevahendite olemasolu; b) taudi mõju: i) põllumajandus- ja vesiviljelustootmisele ja muudele majandussektoritele, pidades silmas: — taudi esinemise ulatust liidus; — taudist tingitud toodangukadu; — muid kadusid; ii) inimeste tervisele pidades silmas: — edasikanduvust loomalt inimesele; — edasikanduvust inimeselt inimesele; — inimestel esineva taudivormi raskusastet; — tõhusate ennetusmeetmete või ravivõimaluste kättesaadavust inimeste puhul; iii) loomade heaolule; iv) bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale; c) taudi võime tekitada kriisiolukorda ja taudi võimalik kasutamine bioterrorismis; d) järgmiste taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete teostatavus, kättesaadavus ja tõhusus: i) diagnostikavahendid ja -võimalused; ii) vaktsineerimine; iii) ravi; iv) bioturvameetmed; v) loomade ja toodete liikumispiirangud; vi) loomade hukkamine; vii) rümpade ja muude asjakohaste loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamine; e) taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete mõju, pidades silmas: i) otseseid ja kaudseid kulusid tabandunud sektoritele ja majandusele tervikuna; ii) nende vastuvõetavust ühiskonnale; iii) tabandunud peetavate loomade ja metsloomade alampopulatsioonide heaolu; iv) keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust.

1. Loetellu kantud taudide suhtes käesolevas määruses sätestatud taudispetsiifilisi eeskirju ja käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud eeskirju kohaldatakse loetellu kantud liikide suhtes. 2. Komisjon koostab rakendusaktidega loetelu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud liikidest, kes vastavad käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Kõnealune loetelu hõlmab neid loomaliike või -liikide rühmi, mis kujutavad endast arvestatavat riski konkreetsete loetellu kantud taudide levikuks, tuginedes järgmistele kriteeriumidele: a) riskirühma kuuluva loomapopulatsiooni vastuvõtlikkus; b) peiteaeg ja nakkusohtlik periood asjaomastel loomadel; c) kõnealuste loomade võime neid konkreetseid taude kanda. 3. Loetellu lisatakse loomaliigid või loomaliikide rühmad, kui nad on tabandunud või kui nad kujutavad endast riski konkreetse loetellu kantud taudi levikuks, sest a) nad on vastuvõtlikud konkreetsele loetellu kantud taudile või teaduslikud tõendid viitavad, et selline vastuvõtlikkus on tõenäoline, või b) nad on selle taudi siirutajad või allikad või teaduslikud tõendid viitavad, et selline roll on tõenäoline. 4. Komisjon jätab rakendusaktidega loomaliike või loomaliikide rühmi loetelust välja, kui a) asjaomane loetellu kantud taud, millega seoses asjaomane loomaliik või loomaliikide rühm on loetellu kantud, on taudide loetelust välja jäetud, või b) teaduslikud tõendid osutavad, et asjaomane loomaliik või loomaliikide rühm ei vasta enam lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Taudiennetuse ja -tõrje eeskirju kohaldatakse loetellu kantud taudide suhtes järgmiselt: a) loetellu kantud taudide suhtes, mida tavaliselt liidus ei esine ja mille suhtes võetakse nende avastamisel viivitamata likvideerimismeetmeid, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju: i) III osa I jaotises (artiklid 43–52) sätestatud tauditeadlikkust ja taudiks valmisolekut käsitlevad eeskirjad; ii) III osa II jaotise 1. peatükis (artiklid 53–71) sätestatud tauditõrjemeetmed ja iii) artikli 37 lõikes 1 sätestatud bioturvarühmitamist käsitlevad eeskirjad. Kõnealuste loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse asjakohasel juhul punktis b, asjakohasel juhul samuti punktides d ja e osutatud meetmeid; b) loetellu kantud taudide suhtes, mida tuleb tõrjuda kõikides liikmesriikides eesmärgiga likvideerida taud kogu liidus, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju: i) artikli 31 lõikes 1 sätestatud kohustuslikke likvideerimisprogramme käsitlevad eeskirjad; ii) artiklis 36 sätestatud taudivabu liikmesriike ja tsoone käsitlevad eeskirjad; iii) artikli 37 lõikes 2 sätestatud bioturvarühmitamist käsitlevad eeskirjad ja iv) artiklites 72–75, artiklites 77–79 ning artiklites 81 ja 83 sätestatud tauditõrjemeetmed. Kõnealuste loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse asjakohasel juhul samuti punktides d ja e osutatud meetmeid; c) loetellu kantud taudide suhtes, mis on asjakohased mõnede liikmesriikide jaoks ja mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada nende levimist liidu osadesse, mis on tunnistatud ametlikult taudivabaks või kus on asjaomase loetellu kantud taudi jaoks olemas likvideerimisprogramm, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju: i) artikli 31 lõikes 2 sätestatud valikulisi likvideerimisprogramme käsitlevad eeskirjad; ii) artiklis 36 sätestatud taudivabu liikmesriike ja tsoone käsitlevad eeskirjad; iii) artikli 37 lõikes 2 sätestatud bioturvarühmitamist käsitlevad eeskirjad ning iv) artiklites 76, 77, 78, 80, 82 ja 83 sätestatud tauditõrjemeetmeid käsitlevad eeskirjad. Kõnealuste loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse asjakohasel juhul samuti punktides d ja e osutatud meetmeid; d) loetellu kantud taudide suhtes, mille puhul on vaja võtta meetmeid, et ennetada nende levikut seoses liitu sisenemisega või liikmesriikidevahelise liikumisega, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju: i) IV osa I jaotise 3.–6. peatükis (artiklid 124–169), IV osa II jaotise 2. ja 3. peatükis (artiklid 191–225) ning VI osa 2. ja 3. peatükis (artiklid 247–251) sätestatud liidusisest liikumist käsitlevad eeskirjad, ja ii) V osas (artiklid 229–243) sätestatud liitu sissetoomist ja eksporti liidust käsitlevad eeskirjad. Punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taude käsitatakse ka käesoleva punkti kohaste loetellu kantud taudidena, kui asjaomase taudiga seotud riski on võimalik tõhusalt ja proportsionaalselt maandada loomade ja toodete liikumist käsitlevate meetmetega; e) loetellu kantud taudide suhtes, mida on liidus vaja jälgida ja seirata, kohaldatakse asjakohasel juhul järgmisi eeskirju: i) II osa 1. peatükis (artiklid 18–23) sätestatud teavitamist ja aruandlust käsitlevad eeskirjad, ja ii) II osa 2. peatükis (artiklid 24–30) sätestatud jälgimist ja seiret käsitlevad eeskirjad. Punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taude käsitatakse ka käesoleva punkti kohaste loetellu kantud taudidena. 2. Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks lõikes 1 osutatud taudiennetuse ja -tõrje eeskirjade kohaldamise asjaomaste loetellu kantud taudide suhtes vastavalt IV lisas sätestatud kriteeriumidele, võttes arvesse ka uusi olulisi teaduslikke andmeid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Komisjon muudab rakendusaktidega lõikes 2 osutatud taudiennetuse ja -tõrje eeskirjade kohaldamist asjaomaste loetellu kantud taudide suhtes, kui asjaomane taud ei vasta enam IV lisa asjakohases jaotises sätestatud kriteeriumidele, võttes arvesse ka uusi olulisi teaduslikke andmeid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

1. Ettevõtjad: a) vastutavad nende vastutusel olevate peetavate loomade ja toodete puhul järgmise eest: i) peetavate loomade tervis; ii) veterinaarravimite mõistlik ja vastutustundlik kasutamine, ilma et see mõjutaks veterinaararstide rolli ja vastutust; iii) taudide leviku riski minimeerimine; iv) hea loomakasvatustava; b) võtavad vajaduse korral nende vastutusel olevate peetavate loomade ja toodete suhtes selliseid bioturvameetmeid vastavalt: i) peetavate loomade ja toodete liikidele ja kategooriatele; ii) tootmisviisile ja iii) asjaomastele riskidele, võttes arvesse: — geograafilist asukohta ja kliimatingimusi ning — kohalikke asjaolusid ja tavasid; c) võtavad vajaduse korral metsloomade suhtes bioturvameetmeid. 2. Loomakasvatusspetsialistid võtavad meetmeid taudi levimise riski vähendamiseks oma tööülesannete puhul, mis on seotud loomade ja toodetega. 3. Lõike 1 punkti a kohaldatakse ka lemmikloomapidajate suhtes. 4. Lõike 1 punktis b osutatud bioturvameetmeid rakendatakse asjakohasel viisil järgmise kaudu: a) füüsilise kaitse meetmed, mis võivad hõlmata: i) asjakohasel juhul ala sulgemist, piirdetarade ehitamist, varjualuste ehitamist või võrguga piiramist; ii) puhastamist, desinfektsiooni ning putuka- ja näriliste tõrjet; iii) veeloomade puhul asjakohasel juhul: — veevarustuse ja äravooluga seotud meetmeid; — loomulikke või tehislikke tõkkeid ümbritsevate veekogude eest, mis takistavad veeloomadel asjaomasesse ettevõttesse siseneda või sealt lahkuda, sealhulgas meetmed üleujutuste vastu või vee sisseimbumise vastu ümbritsevatest veekogudest; b) haldusmeetmed, mis võivad hõlmata: i) loomade, toodete, sõidukite ja inimeste ettevõttesse sisenemise ja sealt väljumise korda; ii) seadmete kasutamise korda; iii) asjaomaseid riske arvestavaid liikumistingimusi; iv) loomade või toodete ettevõttesse toomise tingimusi; v) äsja sisse toodud või haigete loomade karantiini, isoleerimist või eraldamist; vi) surnud loomade ja muude loomsete kõrvalsaaduste ohutu kõrvaldamise süsteemi. 5. Ettevõtjad, loomakasvatusspetsialistid ja lemmikloomapidajad teevad käesoleva määrusega kehtestatud tauditõrje- ja taudiennetusmeetmete kohaldamisel koostööd pädeva asutuse ja veterinaararstiga. 6. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada käesoleva artikli ühtseks kohaldamiseks vajalikud miinimumnõuded. Sellised rakendusaktid võtavad arvesse lõike 1 punktis b osutatud asjaolusid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 255 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjatel ja loomakasvatusspetsialistidel on piisavad teadmised: a) loomataudidest, sh inimestele edasikanduvatest taudidest; b) bioturvalisuse põhimõtetest; c) loomatervise, loomade heaolu ja inimeste tervise omavahelistest seostest; d) nende hoole all olevate loomaliikide kasvatamise headest tavadest; e) ravimiresistentsusest, sealhulgas antimikroobsest resistentsusest, ja selle mõjust. 2. Lõike 1 kohaselt nõutav teadmiste sisu ja tase sõltub järgmisest: a) asjaomaste ettevõtjate ja loomakasvatusspetsialistide vastutusel olevate peetavate loomade liigid või toodete kategooriad ning nende loomade või toodetega seotud tööülesannete laad; b) tootmisviis; c) täidetavad ülesanded. 3. Lõikes 1 osutatud teadmised omandatakse ühel järgmistest viisidest: a) töökogemus või koolitus; b) põllumajandus- või vesiviljelussektoris kehtivad loomatervisega seotud programmid; c) formaalharidus; d) muud kogemused või muu koolitus, mis annavad punktides a, b või c osutatuga samaväärse teadmiste taseme. 4. Ettevõtjad, kes müüvad lemmikloomi või annavad muul viisil üle nende omandiõigust, annavad tulevasele lemmikloomapidajale lõikes 1 osutatud küsimuste kohta põhiteabe, mis on asjaomase lemmiklooma puhul asjakohane.

1. Käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluva tegevuse käigus teevad veterinaararstid järgmist: a) võtavad kõik asjakohased meetmed taudide sissetoomise, arengu ja leviku ennetamiseks; b) võtavad meetmed, et tagada taudide varajane avastamine õige diagnoosi ning taudi välistamiseks või kinnitamiseks tehtava diferentsiaaldiagnoosiga; c) osalevad aktiivselt: i) teadlikkuse tõstmises loomatervise ning loomatervise, loomade heaolu ja inimeste tervise omavaheliste seoste kohta; ii) taudi ennetamises; iii) taudide varajases avastamises ja neile kiiresti reageerimises; iv) teadlikkuse tõstmises ravimiresistentsusest, sealhulgas antimikroobsest resistentsusest, ja selle mõjust; d) teevad käesolevas määruses sätestatud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete kohaldamisel koostööd pädeva asutuse, ettevõtjate, loomakasvatusspetsialistide ja lemmikloomapidajatega. 2. Veeloomade tervise spetsialistid võivad veeloomade puhul läbi viia toiminguid, mis on käesoleva määrusega ülesandeks tehtud veterinaararstidele, tingimusel et asjaomane liikmesriik on siseriikliku õiguse kohaselt andnud neile selleks loa. Sel juhul kohaldatakse lõiget 1 kõnealuste veeloomade tervise spetsialistide suhtes. 3. Veterinaararstid ja veeloomade tervise spetsialistid säilitavad ja täiendavad oma kutseoskusi, mis on seotud käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate tegevusaladega.

1. Selleks et loomatervisealane pädev asutus oleks võimeline ellu viima käesolevas määruses ette nähtud vajalikke ja asjakohaseid meetmeid ja toiminguid, tagab iga liikmesriik sobival haldustasandil, et pädeval asutusel oleks: a) kvalifitseeritud töötajad, rajatised, seadmed, rahalised vahendid ja kogu liikmesriigi territooriumi hõlmav tõhus töökorraldus; b) juurdepääs kvalifitseeritud töötajate, rajatiste, seadmete ja rahaliste vahenditega laboritele, et tagada loetellu kantud ja esilekerkivate taudide kiire ja täpne diagnoosimine ning diferentsiaaldiagnoosimine; c) piisava koolitusega veterinaararstid, kes osalevad artiklis 12 osutatud toimingutes. 2. Liikmesriigid julgustavad ettevõtjaid ja loomakasvatusspetsialiste artiklis 11 ette nähtud piisavate teadmiste omandamisel, säilitamisel ja täiendamisel põllumajandus- või vesiviljelussektori asjakohaste programmide või formaalhariduse kaudu.

1. Pädev asutus võib delegeerida ühe või mitu järgmist toimingut muudele veterinaararstidele kui veterinaarjärelevalve ametnikele: a) meetmete praktiline kohaldamine likvideerimisprogrammide raames, nagu on ette nähtud artiklis 32; b) pädeva asutuse toetamine artiklis 26 ette nähtud seire elluviimisel või seoses artiklis 28 ette nähtud seireprogrammidega; c) toimingud, mis on seotud: i) III osas sätestatud tauditeadlikkuse, taudiks valmisoleku ja tauditõrjega, seoses järgmisega: — taudikahtluse korral proovide võtmine ning uurimise ja epidemioloogiliste uuringute läbiviimine artikli 54, artikli 55 lõike 1 punktide b–g, ja artiklite 57, 73, 74, 79 ja 80 ning kõnealuste artiklite kohaselt vastu võetud rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktide raames; — tauditõrjemeetmetega seotud toimingud taudi puhkemisel seoses tegevustega, mis on loetletud artiklis 61, artikli 65 lõike 1 punktides a, b, e, f ja i, artikli 70 lõikes 1, artiklites 79 ja 80 ning artikli 81 lõigetes 1 ja 2 ning kõnealuste artiklite kohaselt vastu võetud rakendusaktides ja delegeeritud õigusaktides; — erakorraline vaktsineerimine vastavalt artiklile 69; ii) IV osas sätestatud registreerimise, heakskiitmise, jälgitavuse ja liikumisega; iii) lemmikloomade identifitseerimisdokumentide väljaandmise ja täitmisega, nagu on sätestatud artikli 247 punktis c, artikli 248 lõike 2 punktis c, artikli 249 lõike 1 punktis c ja artikli 250 lõike 2 punktis c; iv) artikli 252 lõike 1 punkti a alapunktis ii osutatud identifitseerimisvahendite rakendamise ja kasutamisega. 2. Liikmesriigid võivad näha ettte füüsilistele või juriidilistele isikutele loa andmise lõike 1 punktides a ja b ning lõike 1 punkti c alapunktides i, ii ja iv osutatud toiminguteks seoses konkreetselt kindlaks määratud ülesannetega, mille jaoks neil isikutel on piisavalt eriteadmisi. Sellisel juhul kohaldatakse kõnealuste isikute suhtes käesoleva artikli lõiget 1 ja artiklis 12 sätestatud vastutust. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte seoses muude toimingutega, mida võidakse delegeerida veterinaararstidele lisaks lõikes 1 sätestatutele ning asjakohasel juhul näha ette sellise delegeerimise jaoks vajalikud asjaolud ja tingimused. Kõnealuste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse nende toimingute ning asjaomaste rahvusvaheliste standardite laadi.

Kui on mõistlik põhjus kahtlustada, et liidust pärinevad või väljastpoolt liitu sisenevad loomad või tooted kujutavad endast riski, astub pädev asutus vajalikke samme avalikkuse teavitamiseks riski laadist ning kõnealuse riski ennetamiseks ja tõrjumiseks võetavatest või kavandatud meetmetest, võttes arvesse kõnealuse riski laadi, tõsidust ja ulatust ning avalikkuse huvi saada teavet.

1. Laborid, asutused ning muud teadus-, haridus- või diagnostikaeesmärgil või vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete tootmise eesmärgil haigustekitajaid käitlevad füüsilised või juriidilised isikud peavad asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid arvesse võttes: a) rakendama asjakohaseid bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise meetmeid, et ennetada haigustekitajate väliskeskkonda sattumist ja sellele järgnevat kokkupuudet loomadega väljaspool laborit või muud nimetatud eesmärkidel haigustekitajaid käitlevat asutust; b) tagama, et haigustekitajate, vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete laboritevaheline või muude asutuste vaheline liikumine ei põhjustaks loetellu kantud või esilekerkivate taudide levimise riski. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu laborite, asutuste ning muude haigustekitajaid, vaktsiine ja muid bioloogilisi tooteid käitlevate füüsiliste või juriidiliste isikute ohutusmeetmeid käsitlevaid delegeeritud õigusakte loetellu kantud ja esilekerkivate taudide ennetamiseks ja tõrjeks seoses: a) bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise meetmetega; b) haigustekitajate, vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete liikumisnõuetega.

1. Ametlikud loomaterviselaborid, kuhu kuuluvad liidu referentlaborid, siseriiklikud referentlaborid ja ametlikud loomaterviselaborid, teevad oma ülesannete ja kohustuste täitmisel koostööd liidu loomaterviselaborite võrgustikuga. 2. Lõikes 1 osutatud laborid teevad liidu referentlaborite koordineerimisel koostööd selle tagamiseks, et käesolevas määruses sätestatud taudide seire, nendest teavitamine ja nendega seotud aruandlus, likvideerimisprogrammid, taudivaba staatuse määratlemine ning loomade ja toodete liikumine liidus, nende sisenemine liitu ja eksport kolmandatesse riikidesse või territooriumidele põhineksid ajakohastel, kindlatel ja usaldusväärsetel laboriuuringutel, testidel ja diagnoosidel. 3. Ametlike laborite antavate tulemuste ja aruannete osas järgitakse ametisaladuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtteid ning nähakse ette kohustus teavitada neid määranud pädevat asutust, sõltumatult laboriuuringud, testid või diagnoosid tellinud füüsilistest või juriidilistest isikutest. 4. Juhul kui ühe liikmesriigi ametlik labor teeb teisest liikmesriigist pärinevatelt loomadelt võetud proovide diagnostilise analüüsi, teatab kõnealune ametlik labor selle liikmesriigi pädevale asutusele, kust proov pärines: a) kohe kõigist tulemustest, mis viitavad artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi kahtlusele või avastamisele; b) põhjendamatu viivituseta kõigist tulemustest, mis viitavad artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudi kahtlusele või avastamisele, kui tegemist ei ole artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud taudiga.

1. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjad ja muud asjakohased füüsilised või juriidilised isikud: a) teavitavad viivitamata pädevat asutust, kui on põhjust kahtlustada artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist loomadel või kui on avastatud sellise taudi esinemine loomadel; b) teavitavad võimalikult kiiresti pädevat asutust, kui on põhjust kahtlustada artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudi esinemist loomadel või kui on avastatud sellise taudi esinemine loomadel, kui tegemist ei ole artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud taudiga; c) teavitavad veterinaararsti ebatavalisest suremusest ja muudest raske taudi ilmingutest või kindlaksmääramata põhjusel oluliselt vähenenud toodangumahust, mida tuleks täiendavalt uurida, sh võtta proove laboriuuringute jaoks, kui olukord seda tingib. 2. Liikmesriigid võivad otsustada, et lõike 1 punktis c ette nähtud teated võib suunata pädevale asutusele. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) kriteeriume, mille alusel otsustatakse, kas on ilmnenud lõike 1 punktis c kirjeldatud teavitamist nõudvaid asjaolusid; b) üksikasjalikke eeskirju lõike 1 punktis c sätestatud täiendava uurimise kohta.

1. Liikmesriigid teavitavad viivitamata komisjoni ja teisi liikmesriike artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide puhangutest, mille korral viivitamatu teavitamine on vajalik tarvilike riskijuhtimismeetmete õigeaegseks rakendamiseks, võttes arvesse taudiprofiili. 2. Lõikes 1 sätestatud teavitamine hõlmab järgmist teavet puhangu kohta: a) haigustekitaja ja asjakohasel juhul selle alltüüp; b) asjakohased kuupäevad, eelkõige taudipuhangu kahtluse ja selle kinnituse kohta; c) puhangu tüüp ja koht; d) seotud puhangud; e) puhanguga seotud loomad; f) puhanguga seoses võetud tauditõrjemeetmed; g) loetellu kantud taudide võimalik või teadaolev päritolu; h) kasutatud diagnostikameetodid.

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teabe artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide kohta: a) mille puhangutest ei ole artikli 19 lõike 1 kohaselt vaja viivitamata teavitada; b) mille puhangust on artikli 19 lõike 1 kohaselt vaja viivitamata teavitada, kuid komisjonile ja teistele liikmesriikidele aruandmiseks on vaja täiendavat teavet järgmise kohta: i) seire kooskõlas artikli 30 kohaselt vastu võetud rakendusaktis sätestatud eeskirjadega; ii) likvideerimisprogramm kooskõlas artikli 35 kohaselt vastu võetud rakendusaktis sätestatud eeskirjadega. 2. Lõikes 1 sätestatud aruanded sisaldavad järgmist teavet: a) lõikes 1 osutatud loetellu kantud taudide avastamine; b) seiretulemused, kui see on artikli 29 punkti d alapunkti ii või artikli 30 lõike 1 punkti b alapunkti ii alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt vajalik; c) seireprogrammide tulemused, kui see on artikli 28 lõike 3 kohaselt ja artikli 29 punkti d alapunkti ii või artikli 30 lõike 1 punkti b alapunkti ii alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt vajalik; d) likvideerimisprogrammid, kui see on artikli 34 kohaselt ja artikli 35 alusel vastu võetud rakendusaktis sätestatud eeskirjade kohaselt vajalik. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad lõikes 2 ette nähtud nõuete täiendamist ning aruandlust muudel seiret ja likvideerimisprogramme käsitlevatel teemadel, kui see on vajalik käesolevas määruses sätestatud taudiennetuse ja -tõrje eeskirjade tõhusaks kohaldamiseks.

Liikmesriigid kehtestavad artiklites 19 ja 20 sätestatud teavitamise ja aruandluse tarbeks teavitamis- ja aruandluspiirkonnad.

Komisjon loob artiklites 19, 20 ja 21 sätestatud teavitamise ja aruandluse nõuetele vastamiseks ette nähtud mehhanismide ja vahendite toimimise jaoks elektroonilise teabesüsteemi ja haldab seda.

Komisjon sätestab rakendusaktidega eeskirjad artiklites 19–22 sätestatud teavitamise ja aruandluse nõuete ning elektroonilise teabesüsteemi kohta seoses järgmisega: a) artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudid, millest liikmesriigid peavad viivitamata teavitama, ning teavitamisega seoses vajalikud meetmed kooskõlas artikliga 19; b) liikmesriikide poolt artiklis 20 sätestatud aruandluse korral esitatav teave; c) artiklis 22 sätestatud elektroonilise teabesüsteemi loomise ja kasutamise kord ning üleminekumeetmed andmete ja teabe üleviimiseks olemasolevatest süsteemidest uude süsteemi ning selle täielikuks toimimiseks; d) artiklis 22 sätestatud elektroonilisse teabesüsteemi sisestavate andmete formaat ja struktuur; e) artiklites 19 ja 20 sätestatud teavitamise ja aruandluse tähtajad ja sagedus, mis toimub sellisel ajal ja sellise sagedusega, nagu on tarvis vajalike riskijuhtimismeetmete läbipaistvuse ja õigeaegse kohaldamise tagamiseks, tuginedes taudiprofiilile ja puhangu tüübile; f) artiklis 21 sätestatud teavitamis- ja aruandluspiirkondade loetellu kandmine. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Loetellu kantud ja esilekerkivate taudide esinemise avastamiseks peavad ettevõtjad: a) jälgima nende vastutusel olevate loomade tervist ja käitumist; b) jälgima nende vastutusel olevate ettevõtete, loomade või loomse paljundusmaterjali normaalsete toodangunäitajate muutusi, mille korral võib tekkida kahtlus, et põhjuseks on mõni loetellu kantud või esilekerkiv taud; c) pöörama tähelepanu ebatavalisele suremusele ja muudele raske taudi ilmingutele nende vastutusel olevate loomade hulgas.

1. Ettevõtjad tagavad, et veterinaararst teeb nende vastutusel olevates ettevõtetes loomatervise ülevaatusi, kui see on asjaomasest ettevõttest tulenevate riskide tõttu asjakohane, võttes arvesse: a) ettevõtte tüüpi; b) ettevõttes peetavate loomade liike ja kategooriaid; c) tsooni või piirkonna epidemioloogilist olukorda seoses loetellu kantud ja esilekerkivate taudidega, millele ettevõtte loomad on vastuvõtlikud; d) muud asjakohast seiret või ametlikke kontrolle, mida peetavate loomade ja ettevõtte tüübi suhtes rakendatakse. Sellise loomatervise ülevaatuse sagedus peab olema asjaomasest ettevõttest tulenevate riskidega proportsionaalne. Seda võib kombineerida muudel eesmärkidel toimuva külastusega. 2. Lõikes 1 sätestatud loomatervise ülevaatuse eesmärk on taudiennetus, eelkõige järgmise kaudu: a) asjaomase ettevõtja nõustamine bioturvalisuse ja muudes loomatervisega seotud küsimustes vastavalt ettevõtte tüübile ja ettevõttes peetavate loomade liikidele ja kategooriatele; b) loetellu kantud või esilekerkivate taudide esinemisele osutavate ilmingute avastamine ja sellest teavitamine. 3. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada käesoleva artikli ühetaoliseks kohaldamiseks vajalikud miinimumnõuded. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Pädev asutus teeb seiret artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide ja asjakohaste esilekerkivate taudide esinemise avastamiseks. 2. Seire korraldatakse nii, et oleks tagatud artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudide esinemise õigeaegne avastamine taudiolukorraga seotud asjakohase teabe kogumise, kõrvutamise ja analüüsimise abil. 3. Kui see on võimalik ja asjakohane, kasutab pädev asutus vastavalt artikli 24 ja 25 kohase ettevõtjatepoolse jälgimise tulemusi ja loomatervise ülevaatuse kaudu saadud teavet. 4. Pädev asutus tagab, et seire vastab artiklis 27 ja artikli 29 punkti a kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud nõuetele. 5. Pädev asutus tagab, et lõikes 1 sätestatud seire kaudu saadud teavet kogutakse ja kasutatakse tõhusalt ja tulemuslikult.

Artiklis 26 sätestatud seire korraldus, vahendid, diagnostikameetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid peavad olema asjakohased ja seire eesmärkidega proportsionaalsed, võttes arvesse: a) taudiprofiili; b) seotud riske; c) tervisestaatust: i) jälgitavas liikmesriigis või selle tsoonis või bioturvarühmikus; ii) liikmesriikides ja kolmandates riikides või territooriumidel, mis piirnevad kõnealuse liikmesriigi, selle tsooni või bioturvarühmikuga või kust loomad ja tooted sinna tuuakse; d) artikli 24 kohast jälgimist ettevõtjate poolt, sealhulgas artikli 25 kohast loomatervise ülevaatust või seiret mõne muu ametiasutuse poolt.

1. Pädev asutus teostab artikli 26 lõikes 1 ette nähtud seiret seireprogrammi raames, kui taud on artikli 29 punkti c kohaselt liidu jaoks asjakohane. 2. Lõike 1 kohast seireprogrammi koostavad liikmesriigid esitavad selle komisjonile. 3. Lõike 1 kohast seireprogrammi rakendav liikmesriik esitab komisjonile korrapäraseid aruandeid kõnealuse seireprogrammi rakendamise tulemustest.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad järgmist: a) artiklis 27 ette nähtud seire korraldus, vahendid, diagnostikameetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid; b) artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide ja asjakohasel juhul ka esilekerkivate taudide ametliku kinnitamise kriteeriumid ja haigusjuhtude määratlused; c) kriteeriumid, et teha kindlaks asjakohane taud, mille suhtes kohaldatakse artikli 30 lõike 1 punkti a kohaselt liidu seisukohast asjakohast seireprogrammi, võttes arvesse taudi profiili ja seotud riskitegureid; d) seireprogrammide suhtes artikli 28 lõikes 1 sätestatud nõuded, mis on seotud: i) seireprogrammide sisuga; ii) teabega, mis peab sisalduma artikli 28 lõike 2 kohaselt esitatavates seireprogrammides ning artikli 28 lõike 3 kohastes korrapärastes aruannetes; iii) seireprogrammide kohaldamisajaga.

1. Komisjon sätestab rakendusaktidega artiklites 26 ja 28 ning artikli 29 kohaselt vastu võetud eeskirjades ette nähtud seiret ja seireprogramme käsitlevad nõuded, mis käsitlevad järgmist: a) milliste artikli 9 lõike 1 punktis e osutatud loetellu kantud taudide suhtes kohaldatakse seireprogramme kooskõlas artikliga 28, sealhulgas selliste programmide geograafiline ulatus; b) järgmiste toimingute vorm ja kord: i) kõnealuste seireprogrammide esitamine komisjonile ja teistele liikmesriikidele nende teavitamiseks; ii) komisjonile seiretulemuste kohta aruande esitamine. 2. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada artiklis 28 osutatud seireprogrammide hindamiseks kasutatavad kriteeriumid. 3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid, mis ei ole oma kogu territooriumi või selle tsoonide või bioturvarühmikute ulatuses vabad või teadaolevalt vabad ühest või mitmest artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudist: a) koostavad kõnealuse loetellu kantud taudi likvideerimise või selle puudumise tõendamise programmi, mis tuleb läbi viia loomapopulatsioonis, kus taud esineb, ja hõlmab nende territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid („kohustuslik likvideerimisprogramm”); kõnealust programmi kohaldatakse seni, kuni nõuded taudivaba staatuse saamiseks liikmesriigi territooriumil või artikli 36 lõike 1 kohases asjaomases tsoonis või artikli 37 lõike 2 kohases bioturvarühmikus on täidetud; b) esitavad komisjonile heakskiitmiseks kohustusliku likvideerimisprogrammi kavandi. 2. Liikmesriigid, mis ei ole või ei ole teadaolevalt vabad ühest või mitmest artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudist ning otsustavad koostada kõnealuse loetellu kantud taudi likvideerimisprogrammi, mis tuleb läbi viia loomapopulatsioonides, kus asjaomane taud esineb, ning mis hõlmab nende territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid („valikuline likvideerimisprogramm”), esitavad kõnealuse programmi kavandi komisjonile heakskiitmiseks, kui asjaomane liikmesriik palub tunnustada liidus selle taudiga seotud loomatervise tagatisi seoses loomade või toodete liikumisega. Sellist valikulist likvideerimisprogrammi kohaldatakse kuni: a) nõuded taudivaba staatuse saamiseks liikmesriigi territooriumil või artikli 36 lõike 1 kohases asjaomases tsoonis või artikli 37 lõike 2 kohases turvarühmikus on täidetud, või b) on kindlaks tehtud, et taudivaba staatuse saamise tingimusi ei ole võimalik täita ja kõnealune programm ei täida enam oma eesmärki, või c) asjaomane liikmesriik lõpetab programmi. 3. Komisjon kiidab rakendusaktidega heaks: a) kavandatud kohustuslikud likvideerimisprogrammid, mis on talle lõike 1 kohaselt heakskiitmiseks esitatud; b) kavandatud valikulised likvideerimisprogrammid, mis on talle lõike 2 kohaselt heakskiitmiseks esitatud, kui käesoleva peatüki tingimused on täidetud. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu käesoleva artikli lõike 3 punktis a sätestatud viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. Komisjon võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel rakendusaktidega heaks kiita asjaomase liikmesriigi esitatud muudatusettepaneku käesoleva artikli lõike 3 punktide a ja b kohaselt heakskiidetud likvideerimisprogrammi kohta või selle heakskiidu lõpetada. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 5. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) konkreetsete taudide tauditõrjestrateegiaid ning vahe- ja lõppeesmärke ning likvideerimisprogrammide kohaldamisaega; b) erandeid nõudest esitada käesoleva artikli lõike 1 punktis b ja lõikes 2 sätestatud likvideerimisprogrammid heakskiitmiseks, kui selline heakskiitmine ei ole vajalik nende programmide suhtes kooskõlas artikli 32 lõikega 2 ning artikliga 35 vastu võetud eeskirjade tõttu; c) teavet, mille liikmesriik peab esitama komisjonile ja teistele liikmesriikidele käesoleva lõike punktis b sätestatud erandite kohta likvideerimisprogrammide heakskiitmise nõudest. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva lõike punkti b kohaselt vastu võetud eeskirjade muutmiseks või nende kohaldamise lõpetamiseks.

1. Likvideerimisprogrammides on vähemalt järgmised meetmed: a) tauditõrjemeetmed haigustekitaja likvideerimiseks ettevõtetes, bioturvarühmikutes ja tsoonides, kus taud esineb, ning uuesti nakatumise vältimiseks; b) artiklites 26–30 sätestatud eeskirjade kohaselt teostatav seire, et tõendada: i) punktis a sätestatud tauditõrjemeetmete tulemuslikkust; ii) loetellu kantud taudi puudumist; c) positiivsete seiretulemuste korral võetavad tauditõrjemeetmed. 2. Likvideerimisprogrammi tulemuslikkuse tagamiseks võtab komisjon kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad järgmisi elemente: a) lõike 1 punktis a sätestatud tauditõrjemeetmed; b) tauditõrjemeetmed, mida tuleb võtta, et vältida loomade sihtpopulatsiooni uuesti nakatumist kõnealuse taudiga ettevõtetes, tsoonides ja bioturvarühmikutes; c) seire korraldus, vahendid, diagnostikameetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid; d) tauditõrjemeetmed, mis tuleb võtta loetellu kantud taudi positiivsete seiretulemuste korral, nagu on sätestatud lõike 1 punktis c; e) vaktsineerimise kriteeriumid, kui see on tähtis ja asjakohane kõnealuse taudi või liikide puhul.

Liikmesriigid lisavad artikli 31 lõigete 1 ja 2 kohaselt komisjonile esitatavate kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide heakskiitmise taotlustesse järgmise teabe: a) asjaomase kohustusliku või valikulise likvideerimisprogrammiga hõlmatud loetellu kantud taudi epidemioloogilise olukorra kirjeldus; b) likvideerimisprogrammiga hõlmatud geograafilise ja halduspiirkonna või bioturvarühmiku kirjeldus ja piiritlus; c) likvideerimisprogrammi tauditõrjemeetmete kirjeldus vastavalt artikli 32 lõikele 1 ja artikli 32 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjadele; d) likvideerimisprogrammiga seotud osapoolte töökorralduse, järelevalve ja rolli kirjeldus; e) likvideerimisprogrammi hinnanguline kestus; f) vahe-eesmärgid ja tauditõrjestrateegiad likvideerimisprogrammi rakendamiseks.

Likvideerimisprogramme rakendavad liikmesriigid esitavad komisjonile: a) aruanded, mis võimaldavad komisjonil jälgida käimasolevate likvideerimisprogrammide artikli 33 punktis f osutatud vahe-eesmärkide saavutamist; b) lõpparuande pärast asjaomase likvideerimisprogrammi lõpuleviimist.

Komisjon sätestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad artiklites 31–34 sätestatud teabe-, vormi- ja menetlusnõudeid seoses järgmisega: a) kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide kavandite esitamine heakskiitmiseks; b) tulemuslikkuse näitajad; c) kohustuslike ja valikuliste likvideerimisprogrammide rakendamise tulemustest aruandmine komisjonile ja teistele liikmesriikidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriik võib esitada komisjonile taotluse artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud ühe või mitme loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse heakskiitmiseks ühe või mitme asjaomase loomaliigi kohta kogu oma territooriumil või ühes või mitmes selle tsoonis, tingimusel et on täidetud üks või mitu järgmist tingimust: a) kogu asjaomase liikmesriigi territooriumil või taudivaba staatuse taotlusega hõlmatud tsoonis või tsoonides ei esine ühtki taotlusega hõlmatud taudi korral loetellu kantud liiki; b) haigustekitaja ei ole teadaolevalt võimeline kogu liikmesriigi territooriumil või taotlusega hõlmatud tsoonis või tsoonides ellu jääma vastavalt artikli 39 punkti a alapunktis ii osutatud kriteeriumidele; c) ainult siirutajate kaudu siirutatavate loetellu kantud taudide korral ei esine kogu liikmesriigi territooriumil või taotlusega hõlmatud tsoonis või tsoonides ühtki siirutajat või ei suuda need seal teadaolevalt ellu jääda vastavalt artikli 39 punkti a alapunktis ii osutatud kriteeriumidele; d) loetellu kantud taudi puudumist on tõendatud: i) likvideerimisprogrammiga, mis vastab artikli 32 lõikes 1 sätestatud eeskirjadele ning kõnealuse artikli lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjadele, või ii) varasemate andmete ja seireandmetega. 2. Liikmesriikide taudivaba staatuse taotlused peavad sisaldama tõendeid selle kohta, et lõikes 1 sätestatud tingimused taudivaba staatuse saamiseks on täidetud. 3. Liikmesriik võib teatud konkreetsetel juhtudel esitada komisjonile taotluse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud ühe või mitme loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse heakskiitmiseks ja eelkõige vaktsineerimata jätmise staatuse heakskiitmiseks kogu territooriumil või ühes või mitmes selle tsoonis, kui on täidetud järgmised tingimused: a) loetellu kantud taudi puudumist on tõendatud: i) likvideerimisprogrammiga, mis vastab artikli 32 lõikes 1 sätestatud eeskirjadele ning kõnealuse artikli lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjadele, või ii) varasemate andmete ja seireandmetega; b) on tõendatud, et selle taudi vastu vaktsineerimine põhjustaks kulu, mis ületab kulu taudivabaduse säilitamisele ilma vaktsineerimiseta. 4. Komisjon kiidab rakendusaktidega ja vajaduse korral muudatusi tehes liikmesriikide taudivaba staatuse või vaktsineerimata jätmise staatuse taotlused heaks, kui lõigetes 1 ja 2 ning asjakohasel juhul lõikes 3 osutatud tingimused on täidetud. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriik võib esitada komisjonile taotluse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse tunnustamiseks bioturvarühmikus ning sellise bioturvarühmiku taudivaba staatuse kaitsmiseks ühe või mitme kõnealuse loetellu kantud taudi puhangu korral oma territooriumil, tingimusel et: a) taotlusega hõlmatud loetellu kantud taudi või loetellu kantud taudide sissetoomist saab tulemuslikult ennetada bioturvarühmiku tasandil, võttes arvesse taudiprofiili; b) taotlusega hõlmatud bioturvarühmik kuulub ühe ühise bioturvalisuse juhtimissüsteemi alla, mille eesmärk on tagada kõigi selle osaks olevate ettevõtete taudivaba staatus, ja c) pädev asutus on taotlusega hõlmatud bioturvarühmiku loomade ja loomsete saaduste liikumise eesmärgil heaks kiitnud kooskõlas: i) peetavate maismaaloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 99 ja 100; ii) vesiviljelusloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 183 ja 184. 2. Liikmesriik võib esitada komisjonile taotluse bioturvarühmikute taudivaba staatuse tunnustamiseks ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud loetellu kantud taudi osas, kui: a) taotlusega hõlmatud loetellu kantud taudi või loetellu kantud taudide sissetoomist saab tulemuslikult ennetada bioturvarühmiku tasandil, võttes arvesse taudiprofiili; b) täidetud on üks või mitu järgmist tingimust: i) artikli 36 lõikes 1 sätestatud tingimused; ii) taotlusega hõlmatud bioturvarühmiku ettevõtted on alustanud või jätkavad oma tegevust ja on loonud ühise bioturvalisuse juhtimissüsteemi, mille eesmärk on tagada kõnealuse bioturvarühmiku taudivabadus; c) taotlusega hõlmatud bioturvarühmik kuulub ühe ühise bioturvalisuse juhtimissüsteemi alla, mille eesmärk on tagada kõigi selle osaks olevate ettevõtete taudivaba staatus, ja d) pädev asutus on taotlusega hõlmatud bioturvarühmiku loomade ja loomsete saaduste liikumise eesmärgil heaks kiitnud kooskõlas: i) peetavate maismaaloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 99 ja 100; ii) vesiviljelusloomade ja nende saaduste bioturvarühmikuid käsitlevate artiklitega 183 ja 184. 3. Liikmesriikide taotlused bioturvarühmikute taudivaba staatuse tunnustamiseks lõigete 1 ja 2 kohaselt peavad sisaldama tõendeid selle kohta, et kõnealustes lõigetes sätestatud tingimused on täidetud. 4. Komisjon teeb rakendusaktidega järgmist: a) tunnustab (vajaduse korral muudatusi tehes) bioturvarühmiku taudivaba staatust, kui lõikes 1 või 2 ning lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud; b) määrab kindlaks, milliste artikli 9 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taudide korral võib moodustada taudivabu bioturvarühmikuid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli sätteid täiendavate sätete kohta seoses järgmisega: a) loetellu kantud taudi suhtes taudivaba staatuse tunnustamise nõuded käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud bioturvarühmikutes, tuginedes artikli 9 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud loetellu kantud taudide profiilile ja pidades silmas vähemalt järgmist: i) seiretulemused ja muud taudivabaduse põhjendamiseks vajalikud tõendid; ii) bioturvameetmed; b) üksikasjalikud eeskirjad, mille kohaselt pädev asutus peab heaks kiitma bioturvarühmikute taudivaba staatuse, nagu on sätestatud lõigetes 1 ja 2, ning c) eeskirjad bioturvarühmikute kohta, mis asuvad rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumil.

Iga liikmesriik koostab vajaduse korral ajakohastatud loetelu artikli 36 lõike 1 kohastest taudivaba staatusega territooriumidest või tsoonidest ning artikli 37 lõigete 1 ja 2 kohastest taudivaba staatusega bioturvarühmikutest ja haldab seda. Liikmesriigid teevad need loetelud avalikkusele kättesaadavaks. Komisjon aitab liikmesriikidel nimetatud loeteludes sisalduvat teavet avalikkusele kättesaadavaks teha sellega, et avaldab oma veebilehel lingid liikmesriikide veebipõhistele teabelehtedele.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke eeskirju liikmesriikide ja nende tsoonide taudivaba staatuse kohta, tuginedes eri taudiprofiilidele seoses järgmisega: i) kriteeriumid, mille alusel liikmesriikidel tuleb põhjendada väidet, et nende territooriumil ei esine ühtki loetellu kantud liiki või need ei ole ellujäämisvõimelised, ning selliste väidete põhjendamiseks vajalikud tõendid, nagu on sätestatud artikli 36 lõike 1 punktis a; ii) kriteeriumid, mille alusel tuleb põhjendada väidet, et haigustekitaja või siirutaja ei ole ellujäämisvõimeline, ning selliste väidete põhjendamiseks vajalikud tõendid, nagu on sätestatud artikli 36 lõike 1 punktides b ja c; iii) kriteeriumid ja tingimused, mida tuleb kasutada asjaomase taudivabaduse kindlakstegemiseks, nagu on sätestatud artikli 36 lõike 1 punktis d; iv) seiretulemused ja muud taudivabaduse põhjendamiseks vajalikud tõendid; v) bioturvameetmed; vi) vaktsineerimispiirangud ja -tingimused taudivabades liikmesriikides ja tsoonides; vii) taudivabu või likvideerimisprogrammi alla kuuluvaid tsoone piirangutsoonidest eraldavate tsoonide (puhvertsoonide) loomine; viii) tsoonid, mis asuvad rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumil; b) erandeid artikli 36 lõikes 1 sätestatud nõudest, mille kohaselt komisjon kiidab heaks taudivaba staatuse artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud ühe või mitme loetellu kantud taudi suhtes, kui selline heakskiit ei ole vajalik taudivabaduse kohta kehtestatud üksikasjalike eeskirjade tõttu, mis on sätestatud käesoleva artikli punkti a kohaselt vastu võetud eeskirjades; c) liikmesriikide poolt komisjonile ja teistele liikmesriikidele esitatavat teavet, mis võimaldab põhjendada taudivaba staatuse kinnitusi, ilma et võetaks vastu artikli 36 lõike 4 kohast rakendusakti, nagu on sätestatud käesoleva artikli punktis b.

Komisjon sätestab rakendusaktidega üksikasjalikud nõuded liikmesriikide poolt komisjonile ja teistele liikmesriikidele esitatava teabe kohta, mis võimaldab põhjendada territooriumide, tsoonide ja bioturvarühmikute taudivaba staatuse kinnitusi kooskõlas artiklitega 36–39, ning järgmiste toimingute vormi ja korra: a) taotlused asjaomase liikmesriigi kogu territooriumi või tsoonide ja bioturvarühmikute taudivaba staatuse tunnustamiseks; b) liikmesriikide ja komisjoni vaheline teabevahetus taudivabade liikmesriikide või tsoonide ja bioturvarühmikute kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid säilitavad oma territooriumi, tsoonide või bioturvarühmikute taudivaba staatuse ainult seni, kuni: a) artikli 36 lõikes 1 ja artikli 37 lõigetes 1 ja 2 sätestatud taudivaba staatuse tingimused ning käesoleva artikli lõike 3 ja artikli 39 kohaselt sätestatud eeskirjad on jätkuvalt täidetud; b) artiklis 27 sätestatud nõudeid arvesse võttes teostatakse seiret kontrollimaks, et asjaomane territoorium, tsoon või bioturvarühmik püsib taudivaba sellest loetellu kantud taudist, mille osas tema taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati; c) kohaldatakse piiranguid selle loetellu kantud taudi korral, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati, loetellu kantud liikidesse kuuluvate loomade ja asjakohasel juhul nende saaduste liikumisele asjaomasele territooriumile, asjaomasesse tsooni või bioturvarühmikusse vastavalt IV ja V osas sätestatud eeskirjadele; d) kohaldatakse muid bioturvameetmeid, et ennetada sellise loetellu kantud taudi sissetoomist, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati. 2. Liikmesriik teavitab komisjoni viivitamata, kui lõikes 1 viidatud tingimused taudivaba staatuse säilitamiseks ei ole enam täidetud. 3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad järgmisi taudivaba staatuse säilitamise tingimusi: a) lõike 1 punkti b kohane seire; b) lõike 1 punkti d kohased bioturvameetmed.

1. Kui liikmesriik saab teada või tal on alust kahtlustada, et ükskõik millist liikmesriigi, selle tsooni või bioturvarühmiku taudivaba staatuse säilitamiseks vajalikku tingimust on rikutud, teeb ta kohe järgmist: a) asjakohasel juhul sõltuvalt riskist peatab selle loetellu kantud taudi korral, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati, loetellu kantud liikide viimise teistesse liikmesriikidesse, tsoonidesse või bioturvarühmikutesse, mille tervisestaatus on kõnealuse loetellu kantud taudi osas kõrgem, või piirab seda; b) kohaldab III osa II jaotises sätestatud tauditõrjemeetmeid, kui see on asjakohane selle loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks, mille osas taudivaba staatus heaks kiideti või seda tunnustati. 2. Lõikes 1 sätestatud meetmed lõpetatakse, kui täiendav uurimine kinnitab, et: a) eeldatavat rikkumist ei ole toimunud või b) eeldataval rikkumisel ei olnud olulist mõju ja asjaomane liikmesriik suudab tõendada, et taudivaba staatuse säilitamise tingimused on jälle täidetud. 3. Kui asjaomase liikmesriigi poolne täiendav uurimine kinnitab, et aset on leidnud selle loetellu kantud taudi puhang, mille osas artikli 41 lõikes 1 osutatud taudivaba staatus saadi, või mõne muu taudivaba staatuse säilitamise tingimuse oluline rikkumine või see on olnud väga tõenäoline, teavitab liikmesriik sellest viivitamata komisjoni. 4. Komisjon lõpetab rakendusaktidega põhjendamatu viivituseta artikli 36 lõike 4 alusel liikmesriigi või tsooni taudivaba staatuse suhtes antud heakskiidu või artikli 37 lõike 4 alusel bioturvarühmiku taudivaba staatuse tunnustamise, kui ta on asjaomaselt liikmesriigilt saanud lõike 3 kohast teavet, et taudivaba staatuse säilitamise tingimused ei ole enam täidetud. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 5. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, kui käesoleva artikli lõikes 3 osutatud loetellu kantud taud levib kiiresti ning võib avaldada ülimalt olulist mõju looma- ja rahvatervisele, majandusele või ühiskonnale, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad sätteid, millega täiendatakse käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud taudivaba staatuse peatamist, lõpetamist ja taastamist käsitlevaid eeskirju.

1. Pärast asjakohast konsulteerimist ekspertide ja asjaomaste sidusrühmadega koostavad liikmesriigid situatsiooniplaanid ja vajaduse korral üksikasjalikud kasutusjuhendid, milles sätestatakse meetmed, mida asjaomased liikmesriigid peavad võtma artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi või asjakohasel juhul esilekerkivate taudide korral, et tagada tauditeadlikkuse ja taudiks valmisoleku kõrge tase ja kiirreageerimisvõime, ning ajakohastavad neid. 2. Nimetatud situatsiooniplaanid ja asjakohasel juhul üksikasjalikud kasutusjuhendid hõlmavad vähemalt järgmist: a) käsuliini kehtestamine pädeva asutuse sees ja suhetes muude ametiasutustega, et tagada kiire ja tulemuslik otsustusprotsess liikmesriigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; b) pädeva asutuse ja teiste ametiasutuste ja asjaomaste sidusrühmade koostööraamistik, et tagada meetmete võtmine sidusal ja kooskõlastatud viisil; c) juurdepääs: i) rajatistele; ii) laboritele; iii) seadmetele; iv) töötajatele; v) erakorralise abi fondidele; vi) kõigile muudele asjakohastele materjalidele ja ressurssidele, mis on vajalikud artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudide kiireks ja tulemuslikuks likvideerimiseks; d) järgmiste vajalike erialateadmistega keskuste ja rühmade kättesaadavus, et aidata pädevat asutust: i) toimiv keskne tauditõrjekeskus; ii) piirkondlikud ja kohalikud tauditõrjekeskused vastavalt asjaomase liikmesriigi haldusjaotusele ja geograafilisele asukohale; iii) operatiivsed eksperdirühmad; e) II jaotise 1. peatükis sätestatud tauditõrjemeetmete rakendamine artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudide suhtes; f) erakorralist vaktsineerimist käsitlevad sätted (asjakohasel juhul); g) pädeva asutuse poolt artikli 64 lõike 1 alusel kehtestatud piirangutsoonide geograafilise piiritlemise põhimõtted; h) kooskõlastamine naaberliikmesriikide ja naabruses paiknevate kolmandate riikide ja territooriumidega (asjakohasel juhul).

Komisjon sätestab rakendusaktidega vajalikud meetmed, mis käsitlevad artikli 43 lõikes 1 sätestatud situatsiooniplaanide rakendamist liikmesriikides. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Pädev asutus tagab, et artikli 43 lõikes 1 sätestatud situatsiooniplaanidega seotud simulatsiooniõppused toimuvad korrapäraselt või sobivate intervallidega, et: a) tagada tauditeadlikkuse ja taudiks valmisoleku kõrge tase ja kiirreageerimisvõime asjaomases liikmesriigis; b) kontrollida kõnealuste situatsiooniplaanide toimivust. 2. Võimaluse ja vajaduse korral viiakse simulatsiooniõppused läbi tihedas koostöös naabruses paiknevate liikmesriikide ja kolmandate riikide ja territooriumide pädevate asutustega. 3. Liikmesriigid teevad taotluse korral komisjonile ja teistele liikmesriikidele kättesaadavaks aruande simulatsiooniõppuste peamiste tulemuste kohta. 4. Kui see on asjakohane ja vajalik, sätestab komisjon rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad simulatsiooniõppuste praktilist läbiviimist liikmesriikides, pidades silmas: a) simulatsiooniõppuste sagedust; b) rohkem kui üht artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi hõlmavaid simulatsiooniõppusi. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid võivad võtta meetmeid veterinaarravimite kasutamise kohta loetellu kantud taudide korral, et tagada kõnealuste taudide kõige tõhusam ennetamine või tõrje, tingimusel et sellised meetmed on asjakohased või vajalikud. Nimetatud meetmed võivad hõlmata: a) veterinaarravimite kasutamise suhtes kehtivaid keelde ja piiranguid; b) veterinaarravimite kohustuslikku kasutamist. 2. Kui liikmesriigid otsustavad, kas ja kuidas veterinaarravimeid konkreetse loetellu kantud taudi ennetus- ja tõrjemeetmena kasutada, võtavad nad arvesse järgmisi kriteeriume: a) taudiprofiil; b) loetellu kantud taudi levik: i) asjaomases liikmesriigis; ii) liidus; iii) naabruses paiknevates kolmandates riikides ja territooriumidel, kui see on asjakohane; iv) kolmandates riikides ja territooriumidel, kust loomad ja nende saadused on liitu sisse toodud; c) asjaomaste veterinaarravimite kättesaadavus ja tõhusus ning nendega seotud riskid; d) asjaomaste veterinaarravimitega ravitud loomadel nakkuste avastamiseks vajalike diagnostiliste testide kättesaadavus; e) asjaomaste veterinaarravimite kasutamise majanduslik, sotsiaalne, loomatervise- ja keskkonnamõju võrreldes muude kättesaadavate taudiennetus- ja tõrjestrateegiatega. 3. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid ennetusmeetmeid seoses veterinaarravimite kasutamisega teaduslikel eesmärkidel või nende väljatöötamise ja kontrollitud tingimustes katsetamise eesmärkidel, et kaitsta looma- ja rahvatervist.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad seda, mida võidakse pidada artikli 46 kohasteks asjakohasteks ja vajalikeks meetmeteks seoses järgmisega: a) veterinaarravimite kasutamise suhtes kehtivad keelud ja piirangud; b) konkreetsed tingimused veterinaarravimite kasutamiseks konkreetse loetellu kantud taudi puhul; c) riskimaandamismeetmed, mis aitavad ennetada loetellu kantud taudide levikut veterinaarravimitega ravitud loomade või nende saaduste kaudu; d) konkreetsete loetellu kantud taudide seire pärast vaktsiinide ja muude veterinaarravimite kasutamist. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud eeskirjade sätestamisel võtab komisjon arvesse artikli 46 lõikes 2 sätestatud kriteeriume. 3. Kui see on vajalik tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud esilekerkivate riskidega, siis kohaldatakse käesoleva artikli lõike 1 kohaselt vastu võetud eeskirjade suhtes artiklis 265 sätestatud menetlust.

1. Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide jaoks, mille vastu vaktsineerimine ei ole artikli 47 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakti kohaselt keelatud, võib komisjon luua ühe või mitme järgmise bioloogilise toote varude säilitamiseks ja asendamiseks ette nähtud liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad ja vastutada nende haldamise eest: a) antigeenid; b) vaktsiinid; c) vaktsiini lähtekülvi varud; d) diagnostikareagendid. 2. Komisjon tagab, et lõikes 1 sätestatud liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide pangad vastavad järgmistele tingimustele: a) nad säilitavad konkreetse loetellu kantud taudi jaoks sobivat liiki antigeenide, vaktsiinide, vaktsiini lähtekülvide ja diagnostikareagentide varusid, võttes arvesse liikmesriikide vajadusi, mida hinnati seoses artikli 43 lõike 1 kohaste situatsiooniplaanidega; b) neile tarnitakse korrapäraselt antigeene, vaktsiine, vaktsiini lähtekülve ja diagnostikareagente ning need asendatakse õigeaegselt; c) neid säilitatakse ja paigutatakse ümber kooskõlas artikli 16 lõikes 1 sätestatud asjakohaste bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise nõuetega ning artikli 16 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankade varude haldamist, säilitamist ja asendamist, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2; b) kõnealuste pankade tööks vajalikke bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise nõudeid, järgides artikli 16 lõikes 1 sätestatud nõudeid ja võttes arvesse artikli 16 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakte.

1. Komisjon kannab hoolt liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankades olevate artikli 48 lõikes 1 osutatud bioloogiliste toodete tarnimise eest taotluse korral ja tingimusel, et varud on kättesaadavad: a) eeskätt liikmesriikidele ja b) kolmandatele riikidele või territooriumidele, kui selline tarne on eelkõige ette nähtud selleks, et ennetada taudi levimist liitu. 2. Kui varusid on piiratud hulgal, paneb komisjon lõikes 1 sätestatud varude tarnele paika tähtsuse järjekorra tuginedes: a) taudiga seotud asjaoludele, mille põhjal taotlus on esitatud; b) antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide panga olemasolule taotlevas liikmesriigis või kolmandas riigis või territooriumil; c) liidu kohustusliku vaktsineerimise meetmete olemasolule vastavalt artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatule.

1. Komisjon sätestab rakendusaktidega eeskirjad liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankade kohta, täpsustades artikli 48 lõikes 1 osutatud bioloogiliste toodete korral: a) millised neist bioloogilistest toodetest peavad kuuluma liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadesse ja milliste artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud taudide jaoks need on ette nähtud; b) nende bioloogiliste toodete liigid, mis tuleb lisada liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadesse, ja nende kogused iga artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud konkreetse loetellu kantud taudi kohta, mille jaoks asjaomane pank on loodud; c) kõnealuste bioloogiliste toodete tarnimise, säilitamise ja asendamisega seotud nõuded; d) kõnealuste bioloogiliste toodete tarne liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadest liikmesriikidesse ning kolmandatesse riikidesse ja territooriumidele; e) menetlus- ja tehnilised nõuded kõnealuste bioloogiliste toodete lisamiseks liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankadesse ning nendele juurdepääsu taotlemiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 sätestatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Komisjon käsitab teavet liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareaktiivide pankades säilitatavate artikli 48 lõikes 1 osutatud bioloogiliste toodete koguste ja alaliikide kohta salastatud teabena ja seda ei avaldata.

1. Liikmesriigid, kes on loonud riiklikud antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide jaoks, mille jaoks on olemas liidu antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad, tagavad, et nende riiklikud antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pangad vastavad artikli 16 lõike 1 punkti a kohastele bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise nõuetele ning artikli 16 lõike 2 ja artikli 48 lõike 3 punkti b kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile ajakohase teabe, mis käsitleb: a) lõikes 1 osutatud riiklike antigeeni-, vaktsiini- ja diagnostikareagentide pankade olemasolu või loomist; b) antigeenide, vaktsiinide, vaktsiinide lähtekülvide ja diagnostikareagentide varude tüüpe ja nende hulka sellistes pankades; c) muudatusi selliste pankade töös. Komisjon käsitab kõnealust teavet salastatud teabena ja seda ei avaldata. 3. Komisjon võib rakendusaktidega sätestada eeskirjad, milles täpsustatakse lõikes 2 osutatud teabe esitamise sisu, sagedust ja viisi. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, võtavad liikmesriigid lisaks artikli 18 lõike 1 kohasele teavitamisele ja kuni pädeva asutuse poolt artikli 54 lõike 1 ja artikli 55 lõike 1 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni meetmeid selle tagamiseks, et ettevõtjad ja muud asjaomased füüsilised ja juriidilised isikud võtavad artikli 55 lõike 1 punktides c, d ja e osutatud asjakohaseid tauditõrjemeetmeid, et ennetada kõnealuse loetellu kantud taudi levikut nende vastutusel olevatelt tabandunud loomadelt ja nende vastutusel olevatest ettevõtetest ja kohtadest muudele tabandumata loomadele või inimestele. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud tauditõrjemeetmeid.

1. Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, korraldab pädev asutus viivitamata uurimise, et kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist kinnitada või välistada. 2. Lõikes 1 sätestatud uurimise eesmärgil tagab pädev asutus vajaduse korral, et: a) veterinaarjärelevalve ametnikud teevad selle konkreetse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvate peetavate loomade representatiivse valimi kliinilise läbivaatuse; b) veterinaarjärelevalve ametnikud võtavad neilt loetellu kantud liikidesse kuuluvatelt peetavatelt loomadelt asjakohased proovid ja muud proovid uuringuteks pädeva asutuse poolt selleks otstarbeks määratud laborites; c) sellised määratud laborid teevad uuringud selleks, et kinnitada või välistada asjaomase loetellu kantud taudi esinemist. 3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse tehtava uurimise eeskirju.

1. Kui pädev asutus kahtlustab artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, võtab pädev asutus kuni artikli 54 lõikes 1 sätestatud uurimise tulemuste selgumiseni ja artikli 61 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmete võtmiseni järgmisi esmaseid tauditõrjemeetmeid vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta: a) paneb asjaomase taudikahtlusega ettevõtte, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha, sealhulgas koha, kust kahtlustatav taud võib pärineda, ametliku järelevalve alla; b) koostab loendi: i) asjaomase ettevõtte, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha peetavatest loomadest; ii) kõnealuses ettevõttes, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttes või muus kohas asuvatest toodetest, kui see on kõnealuse loetellu kantud taudi leviku seisukohast oluline; c) tagab asjakohaste bioturvameetmete kohaldamise, et ennetada kõnealuse loetellu kantud taudi haigustekitaja levikut teistele loomadele või inimestele; d) tagab, et kõnealuse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvad peetavad loomad isoleeritakse ja hoitakse ära nende kokkupuutumine metsloomadega, kui see on vajalik haigustekitaja edasise leviku ennetamiseks; e) piirab peetavate loomade, toodete ja vajaduse korral selliste isikute, sõidukite ja materjali või muude vahendite liikumist, kelle või mille kaudu haigustekitaja on võinud levida ettevõttesse, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttesse või muusse kõnealuse loetellu kantud taudi kahtlusega kohta või sealt välja, niivõrd kui see on loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks vajalik; f) võtab muid vajalikke tauditõrjemeetmeid, võttes arvesse käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud tauditõrjemeetmeid, mis on seotud järgmisega: i) artikli 54 lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse poolse uurimise läbiviimine ja käesoleva lõike punktides a–d sätestatud tauditõrjemeetmete kohaldamine muude ettevõtete, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete või muu koha suhtes; ii) ajutiste taudiprofiiliga sobivate piirangutsoonide kehtestamine; g) algatab artikli 57 lõike 1 kohase epidemioloogilise uuringu. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eeskirju konkreetsete ja üksikasjalike tauditõrjemeetmete kohta, mida tuleb võtta sõltuvalt artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudist, tuginedes seejuures riskidele, mis on seotud: a) asjaomase loomaliigi või -kategooriaga; b) asjaomase tootmisviisiga.

Artikli 55 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmed: a) vaadatakse vajaduse korral pädeva asutuse poolt läbi, lähtudes: i) artikli 54 lõike 1 kohase uurimise tulemustest; ii) artikli 57 lõike 1 kohase epidemioloogilise uuringu tulemustest; b) laiendatakse vajaduse korral edasi muudele kohtadele, nagu on osutatud artikli 55 lõike 1 punktis a.

1. Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi kinnituse korral korraldab pädev asutus loomade hulgas epidemioloogilise uuringu. 2. Lõikes 1 osutatud epidemioloogilise uuringu eesmärk on: a) teha kindlaks asjaomase loetellu kantud taudi tõenäoline päritolu ja selle levimisteed; b) määrata kindlaks, kui kaua kõnealune loetellu kantud taud on tõenäoliselt esinenud; c) teha kindlaks ettevõtted ja epidemioloogilised üksused nende sees, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtted või muud kohad, kus kahtlustatava loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvad loomad võivad olla nakatunud või kokku puutunud; d) hankida teavet selliste peetavate loomade, isikute, toodete, sõidukite, materjali või muude vahendite liikumise kohta, kelle või mille kaudu haigustekitaja on loetellu kantud taudi puhangu kahtlusest või kinnitusest teatamisele eelnenud asjakohase ajavahemiku jooksul võinud levida; e) hankida teavet loetellu kantud taudi tõenäolise leviku, sh siirutajate olemasolu ja levimise kohta ümbritsevas keskkonnas.

1. Pädev asutus tugineb artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi ametlikul kinnitamisel järgmisele teabele: a) artikli 54 lõikes 2 sätestatud kliiniliste ja laboriuuringute tulemused; b) artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogilise uuringu esialgsed või lõplikud tulemused; c) muud kättesaadavad epidemioloogilised andmed. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad nõudeid, mis peavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ametliku kinnituse saamiseks täidetud olema.

Pädev asutus jätkab artikli 55 lõikes 1 ja artiklis 56 sätestatud esmaste tauditõrjemeetmete kohaldamist seni, kuni artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemine on artikli 58 lõike 1 kohase või artikli 58 lõike 2 alusel vastu võetud eeskirjade kohase teabe põhjal välistatud.

Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi puhangu artikli 58 lõike 1 kohase ametliku kinnituse korral peetavate loomade hulgas toimib pädev asutus viivitamata järgmiselt: a) kuulutab tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha ametlikult kõnealuse loetellu kantud taudiga nakatunuks; b) kehtestab kõnealuse loetellu kantud taudi jaoks asjakohase piirangutsooni; c) rakendab artikli 43 lõikes 1 sätestatud situatsiooniplaani, et tagada tauditõrjemeetmete täielik kooskõlastatus.

1. Artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi puhangu korral peetavate loomade hulgas rakendab pädev asutus kõnealuse loetellu kantud taudi edasise leviku ennetamiseks kohe üht või mitut järgnevat tauditõrjemeedet vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta ettevõttes, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttes või muus kohas, millele on osutatud artikli 60 punktis a: a) selliste inimeste, loomade, toodete, sõidukite või muu sellise materjali või aine liikumisele piirangute kehtestamine, mis võivad olla saastunud ja aidata kaasa loetellu kantud taudi levikule; b) selliste loomade surmamine ja kõrvaldamine või tapmine, kes võivad olla saastunud või aitavad kaasa loetellu kantud taudi levikule; c) toodete, sööda või muude ainete hävitamine, töötlemine, ümbertöötlemine või käitlemine või tõenäoliselt saastunud seadmete, veovahendite, taimede või taimsete saaduste või vee käitlemine viisil, mis tagab haigustekitaja või haigustekitajat kandva siirutaja hävitamise; d) peetavate loomade vaktsineerimine või ravimine muude veterinaarravimitega vastavalt artikli 46 lõikele 1 ja artiklile 69 ning artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele; e) tõenäoliselt saastunud ja loetellu kantud taudi levimisele kaasa aitavate loomade ja toodete isoleerimine, karantiin või ravimine; f) puhastamine, desinfektsioon, putuka- ja näriliste tõrje või muud vajalikud bioturvameetmed, mida tuleb kohaldada tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muude kohtade suhtes, et minimeerida loetellu kantud taudi levimise riski; g) artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogilise uuringu lõpuleviimiseks piisava arvu asjakohaste proovide võtmine; h) proovide laboriuuring; i) muud asjakohased meetmed. 2. Kui pädev asutus teeb kindlaks, milliseid lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmeid on asjakohane rakendada, võtab ta arvesse järgmist: a) taudiprofiil; b) tootmisviis ja epidemioloogilised üksused tabandunud ettevõttes, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttes või muus kohas. 3. Pädev asutus annab loa asjaomase ettevõtte või muu koha taasasustamiseks ainult siis, kui: a) kõik lõikes 1 sätestatud asjakohased tauditõrjemeetmed ja laboriuuringud on edukalt lõpule viidud; b) on möödunud piisavalt aega, et ennetada tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha uuesti saastumist loetellu kantud taudiga, mis põhjustas lõikes 1 osutatud puhangu.

1. Pädev asutus laiendab artikli 61 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmeid muudele ettevõtetele, nende epidemioloogilistele üksustele, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtetele või muudele kohtadele või veovahenditele, kui artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogiline uuring või kliinilise läbivaatuse või laboriuuringute tulemused või muud epidemioloogilised andmed annavad alust kahtlustada, et artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taud, mille suhtes selliseid meetmeid võeti, on levinud nendesse, nendest välja või nende kaudu. 2. Kui artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogiline uuring näitab, et artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taud on tõenäoliselt pärit teisest liikmesriigist või on tõenäoline, et kõnealune loetellu kantud taud on levinud teise liikmesriiki, teavitab pädev asutus viivitamata kõnealust liikmesriiki ja komisjoni. 3. Lõikes 2 osutatud juhtudel teevad teiste liikmesriikide pädevad asutused koostööd täiendava epidemioloogilise uuringu osas ja tauditõrjemeetmete kohaldamisel.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju tauditõrjemeetmete kohta, mida pädev asutus peab artiklite 61 ja 62 kohaselt võtma tabandunud ja epidemioloogiliselt seotud ettevõtetes, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtetes või muudes kohtades artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudide suhtes, sealhulgas eeskirjad selle kohta, milliseid artikli 61 lõikes 1 osutatud tauditõrjemeetmeid kohaldatakse iga loetellu kantud taudi suhtes. Nimetatud üksikasjalikud eeskirjad hõlmavad järgmist: a) artikli 61 lõike 1 punktides a–e sätestatud tauditõrjemeetmete tingimused ja nõuded; b) artikli 61 lõike 1 punktis f sätestatud puhastamise, desinfektsiooni, putuka- ja näriliste tõrje või muude vajalike bioturvameetmete kord, mille puhul täpsustatakse vajaduse korral selleks otstarbeks kasutatavad biotsiidid; c) artikli 61 lõike 1 punktides g–h sätestatud proovivõtu ja laboriuuringute tingimused ja nõuded; d) artikli 61 lõikes 3 sätestatud taasasustamise üksikasjalikud tingimused ja nõuded; e) artiklis 62 sätestatud vajalikud tauditõrjemeetmed, mida võetakse epidemioloogiliselt seotud ettevõtetes, muudes kohtades ja veovahendites.

1. Pädev asutus kehtestab artikli 60 punktis b osutatud piirangutsooni sellise tabandunud ettevõtte, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtte või muu koha ümber, kus artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi puhang on peetavate loomade hulgas esinenud, võttes vajaduse korral arvesse: a) taudiprofiili; b) piirangutsooni geograafilist asukohta; c) piirangutsooni ökoloogilisi ja hüdroloogilisi tegureid; d) meteoroloogilisi tingimusi; e) siirutajate esinemist, levimist ja tüüpi piirangutsoonis; f) artikli 57 lõikes 1 sätestatud epidemioloogilise uuringu tulemusi ja muid uuringuid ning epidemioloogilisi andmeid; g) laboriuuringute tulemusi; h) kohaldatud tauditõrjemeetmeid; i) muid asjakohaseid epidemioloogilisi tegureid. Vajaduse korral hõlmab piirangutsoon kindla suuruse ja paigutusega kaitse- ja järelevalvetsooni. 2. Pädev asutus hindab järjepidevalt olukorda ja kui see on artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks asjakohane, siis: a) kohandab piirangutsooni piire; b) kehtestab täiendavaid piirangutsoone. 3. Kui lõikes 1 sätestatud piirangutsoonid hõlmavad rohkem kui ühe liikmesriigi territooriumi, teevad kõnealuste liikmesriikide pädevad asutused koostööd nende piirangutsoonide kehtestamisel. 4. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad piirangutsoonide, sh kaitse- ja järelevalvetsoonide kehtestamise ja muutmise üksikasjalikke eeskirju.

1. Selleks et ennetada artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi edasist levikut, tagab pädev asutus asjaomases piirangutsoonis ühe või mitme järgmise tauditõrjemeetme võtmise vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta: a) selliste ettevõtete, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete või muude kohtade kindlaksmääramine, kus on kõnealuse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvaid peetavaid loomi; b) selliste ettevõtete, toidu- või sööda või loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete või muude kohtade külastamine, kus on kõnealuse loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvaid peetavaid loomi, ning vajaduse korral uuringud, proovide võtmine ja proovide laboriuuring; c) selliste tingimuste kehtestamine, mille alusel inimesed, loomad, tooted, sööt, sõidukid või muu selline materjal või aine, mis võib olla saastunud ja aidata kaasa kõnealuse loetellu kantud taudi levikule, võivad piirangutsoonis või sellest välja liikuda ja mille alusel toimub vedu läbi piirangutsooni; d) bioturvanõuded: i) loomsete saaduste tootmisele, töötlemisele ja turustamisele; ii) loomsete kõrvalsaaduste kogumisele ja kõrvaldamisele; iii) loomse paljundusmaterjali kogumisele, säilitamisele ja käitlemisele; e) peetavate loomade vaktsineerimine ja ravimine muude veterinaarravimitega vastavalt artikli 46 lõikele 1 ning artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele; f) puhastamine, desinfektsioon, putuka- ja näriliste tõrje või muud vajalikud bioturvameetmed; g) toiduettevõtte määramine või vajaduse korral heakskiitmine piirangutsoonist pärit loomade tapmiseks või loomsete saaduste käitlemiseks; h) loomade, loomse paljundusmaterjali või loomsete saaduste liikumise identifitseerimis- ja jälgitavusnõuded; i) muud vajalikud bioturvameetmed ja riskimaandamismeetmed, et minimeerida kõnealuse loetellu kantud taudi levimise riski. 2. Pädev asutus: a) võtab kõik vajalikud meetmed, et anda piirangutsoonis asuvatele isikutele täielikku teavet kehtivate piirangute ja tauditõrjemeetmete laadi kohta; b) seab ettevõtjatele vajalikud kohustused, et ennetada asjaomase loetellu kantud taudi edasist levikut. 3. Selle kindlaksmääramisel, milliseid lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmeid tuleb võtta, võtab pädev asutus arvesse: a) taudiprofiili; b) tootmisviise; c) kõnealuste tauditõrjemeetmete teostatavust, kättesaadavust ja tõhusust.

1. Artikli 64 lõikes 1 sätestatud piirangutsoonides võivad ettevõtjad peetavaid loomi ja tooteid ümber paigutada ainult pädeva asutuse loal ja kooskõlas kõnealuse asutuse juhistega. 2. Artikli 64 lõikes 1 sätestatud piirangutsoonides loomi pidavad ja tooteid hoidvad ettevõtjad annavad pädevale asutusele teada kavandatavatest peetavate loomade ja toodete liikumistest asjaomases piirangutsoonis ja sealt välja. Kui pädev asutus on kehtestanud kooskõlas artikli 65 lõike 2 punktiga b teatamiskohustused, annab asjaomane ettevõtja nende kohustuste kohaselt teavet.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju piirangutsoonis iga artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi suhtes artikli 65 lõike 1 kohaselt võetavate tauditõrjemeetmete kohta, sealhulgas eeskirjad selle kohta, milliseid artikli 65 lõikes 1 osutatud tauditõrjemeetmeid kohaldatakse iga loetellu kantud taudi suhtes. Nimetatud üksikasjalikud eeskirjad hõlmavad järgmist: a) artikli 65 lõike 1 punktides a, c, d, e, g, h ja i sätestatud tauditõrjemeetmete tingimused ja nõuded; b) artikli 65 lõike 1 punktis f sätestatud puhastamise, desinfektsiooni, putuka- ja näriliste tõrje või muude vajalike bioturvameetmete kord, mille puhul täpsustatakse vajaduse korral selleks otstarbeks kasutatavad biotsiidid; c) vajalik jälgimine, mida tuleb teha pärast tauditõrjemeetmete kohaldamist ja artikli 65 lõike 1 punktis b sätestatud laboriuuringuid; d) muud konkreetsed tauditõrjemeetmed artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud konkreetsete loetellu kantud taudide leviku piiramiseks.

1. Pädev asutus jätkab käesolevas jaos sätestatud tauditõrjemeetmete kohaldamist, kuni on täidetud järgmised tingimused: a) on võetud tauditõrjemeetmeid, mis on asjakohased selle artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi korral, mille suhtes piiranguid kohaldatakse; b) on tehtud lõplik puhastamine, desinfektsioon, putuka- või näriliste tõrje ja on võetud muud vajalikud bioturvameetmed, mis on asjakohased: i) selle artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi korral, mille suhtes tauditõrjemeetmeid kohaldati; ii) peetavate loomade tabandunud liigi korral; iii) tootmisviisi korral; c) piirangutsoonis on toimunud piisav seire, mis vastab artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudile, mille suhtes tauditõrjemeetmeid kohaldati, ja ettevõtte tüübile või asjaomasele kohale ning mis kinnitab kõnealuse loetellu kantud taudi likvideerimist. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse poolt võetavate tauditõrjemeetmete kohta seoses järgmisega: a) puhastamise, desinfektsiooni, putuka- ja näriliste tõrje või muude vajalike bioturvameetmete lõplik kord ja vajaduse korral selleks otstarbeks kasutatavad biotsiidid; b) puhangujärgselt taudivaba staatuse ennistamiseks teostatava seire korraldus, vahendid, meetodid, sagedus, intensiivsus, loomade sihtpopulatsioon ja proovivõtuviisid; c) asjaomase piirangutsooni taasasustamine pärast käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmete lõpuleviimist, võttes arvesse artikli 61 lõikes 3 sätestatud taasasustamise tingimusi. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju lõikes 1 sätestatud, pädeva asutuse poolt võetavate tauditõrjemeetmete kohta seoses muude taudivaba staatuse ennistamiseks vajalike tauditõrjemeetmetega.

1. Kui see on vajalik artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi tõhusaks tõrjeks, mille suhtes tauditõrjemeetmeid kohaldatakse, võib pädev asutus: a) välja töötada vaktsineerimiskava; b) kehtestada vaktsineerimistsoonid. 2. Pädev asutus võtab lõikes 1 sätestatud vaktsineerimiskavade ja vaktsineerimistsoonide kehtestamisel arvesse järgmist: a) artiklis 43 sätestatud situatsiooniplaanides ette nähtud erakorralise vaktsineerimise nõuded; b) artikli 46 lõikes 1 ja artikli 47 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuded vaktsiinide kasutamisele. 3. Käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud vaktsineerimistsoonid vastavad artikli 47 lõike 1 punktide c ja d kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud, loetellu kantud taudide leviku ennetamiseks võetavate riskimaandamismeetmete ja seire nõuetele.

1. Kui tabandunud liikmesriigi pädev asutus kahtlustab või kinnitab ametlikult artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi esinemist metsloomadel, teeb ta järgmist: a) seirab metsloomapopulatsiooni, kui see on kõnealuse loetellu kantud taudi korral asjakohane; b) võtab vajalikke taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid. 2. Käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmed võivad hõlmata ühte või mitut artiklites 53–69 sätestatud meedet ning nende korral võetakse arvesse taudiprofiili ja tabandunud metsloomi ning riski taudide edasikandumiseks loomadele ja inimestele. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi ametliku kinnituse korral käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohaseid seirekriteeriume ja -korda kooskõlas artikliga 27; b) artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi ametliku kinnituse korral üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohaseid taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid. Nimetatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse taudiprofiili ja käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liike.

1. Liikmesriigid võivad lisaks artiklis 55, artikli 61 lõikes 1, artiklis 62, artikli 65 lõigetes 1 ja 2, artikli 68 lõikes 1 ette nähtud ning artikli 63, artikli 67 ja artikli 68 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud tauditõrjemeetmetele võtta täiendavaid tauditõrjemeetmeid, tingimusel et selliste meetmete võtmisel järgitakse käesolevas määruses sätestatud eeskirju ning nad on vajalikud ja proportsionaalsed artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taudi leviku ohjamiseks, võttes arvesse: a) konkreetseid epidemioloogilisi asjaolusid; b) asjaomaste ettevõtete ja muude kohtade tüüpi ja tootmisviisi; c) asjaomaste loomade liike ja kategooriaid; d) majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi. 2. Liikmesriigid teavitavad komisjoni viivitamata: a) pädeva asutuse poolt vastavalt artiklitele 58, 59, 61, 62, 64 ja 65, artikli 68 lõikele 1, artiklile 69 ja artikli 70 lõigetele 1 ja 2 ning artiklite 63 ja 67 ning artikli 68 lõike 2 ja artikli 70 lõike 3 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele võetud tauditõrjemeetmetest; b) täiendavatest tauditõrjemeetmetest, mida nad on lõike 1 kohaselt võtnud. 3. Komisjon vaatab kooskõlas käesoleva peatükiga läbi taudialase olukorra ning pädeva asutuse võetud tauditõrjemeetmed ja asjaomase liikmesriigi võetud täiendavad tauditõrjemeetmed ning ta võib rakendusaktidega sätestada piiratud ajaks ja epidemioloogilisele olukorrale kohastel tingimustel tauditõrje erimeetmed, juhul kui: a) selgub, et tauditõrjemeetmed ei sobi epidemioloogilise olukorraga; b) artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud loetellu kantud taud levib käesoleva peatüki kohaselt võetud tauditõrjemeetmetele vaatamata. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulise tõttu seoses taudiga, mis kujutab endast ülimalt olulise mõjuga esilekerkivat riski, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

1. Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, võtavad liikmesriigid lisaks artikli 18 lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustuse täitmisele ja pädeva asutuse poolt artikli 74 lõike 1 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni meetmeid selle tagamiseks, et ettevõtjad ja muud asjaomased füüsilised ja juriidilised isikud võtavad artikli 74 lõike 1 punktis a ja artikli 74 lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides osutatud tauditõrjemeetmeid, et ennetada kõnealuse loetellu kantud taudi levikut nende vastutusel olevatelt tabandunud loomadelt ja nende vastutusel olevatest tabandunud ettevõtetest ja muudest kohtadest muudele tabandumata loomadele või inimestele. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud tauditõrjemeetmeid.

1. Kui kahtlustatakse artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi esinemist peetavatel loomadel, korraldab pädev asutus viivitamata uurimise, et kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist kinnitada või välistada. 2. Lõikes 1 sätestatud uurimise eesmärgil tagab pädev asutus, et: a) veterinaarjärelevalve ametnikud teevad asjaomase loetellu kantud taudi korral loetellu kantud liikidesse kuuluvate peetavate loomade representatiivse valimi kliinilise läbivaatuse; b) veterinaarjärelevalve ametnikud võtavad neilt loetellu kantud liikidesse kuuluvatelt peetavatelt loomadelt asjakohased proovid ja muud proovid uuringuteks pädeva asutuse poolt selleks otstarbeks määratud laborites; c) sellised määratud laborid teevad uuringud selleks, et kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist kinnitada või välistada. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud uurimise eeskirju.

1. Kui pädev asutus kahtlustab peetavatel loomadel artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi, võtab pädev asutus kuni artikli 73 lõikes 1 sätestatud uurimise tulemuste selgumiseni ja artikli 79 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni järgmisi esmaseid tauditõrjemeetmeid vastavalt riiklikele nõuetele eravaldusele juurdepääsu võimaldamise kohta: a) kohaldab tauditõrjemeetmeid kõnealuse loetellu kantud taudi leviku piiramiseks tabandunud territooriumilt, ettevõttest, toidu- või sööda- või loomsete kõrvalsaaduste ettevõttest või muust kohast; b) algatab vajaduse korral epidemioloogilise uuringu, võttes arvesse artikli 57 lõikes 1 sellise uuringu kohta sätestatud eeskirju. 2. Lisaks lõikes 1 osutatud meetmetele võib pädev asutus kõnealuses lõikes osutatud juhtudel võtta täiendavaid esmaseid tauditõrjemeetmeid, tingimusel et kõnealused meetmed järgivad käesoleva määruse sätteid ja on kooskõlas liidu õigusega. 3. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud esmased tauditõrjemeetmed peavad olema asjakohased ja proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga, võttes arvesse: a) taudiprofiili; b) tabandunud peetavaid loomi; c) selle liikmesriigi, tsooni, bioturvarühmiku või ettevõtte tervisestaatust, kus loetellu kantud taudi esinemist kahtlustatakse; d) artikli 55 lõikes 1 ja artiklis 56 ning artikli 55 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud esmaseid tauditõrjemeetmeid. 4. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taude käsitlevaid eeskirju, mis täiendavad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eeskirju, võttes seejuures arvesse lõikes 3 osutatud asjaolusid seoses: a) esmaste tauditõrjemeetmetega, mis tuleb võtta lõike 1 punktis a sätestatud loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks; b) lõike 1 punktis a muude ettevõtete, nende epidemioloogiliste üksuste, toidu- või sööda- ja loomsete kõrvalsaaduste ettevõtete suhtes sätestatud esmaste tauditõrjemeetmete kohaldamisega; c) ajutiste taudiprofiiliga sobivate piirangutsoonide kehtestamisega.

Artikli 74 lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmed: a) vaatab pädev asutus vajaduse korral läbi, lähtudes artikli 73 lõikes 1 sätestatud uurimise ja vajaduse korral artikli 74 lõike 1 punktis b sätestatud epidemioloogilise uuringu tulemustest; b) laiendatakse vajaduse korral täiendavalt muudele kohtadele, nagu on osutatud artikli 74 lõike 4 punktis b.

1. Artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi esinemise kahtluse korral liikmesriigis, kes on valinud likvideerimisprogrammi, mis hõlmab tema territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid, nagu on sätestatud artikli 31 lõikes 2, võtab kõnealune liikmesriik meetmeid selle tagamiseks, et ettevõtjad ja muud asjaomased füüsilised ja juriidilised isikud võtavad artikli 72 lõikes 1 sätestatud asjakohaseid meetmeid kuni pädeva asutuse poolt käesoleva artikli lõike 2 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni. 2. Kui lõikes 1 osutatud loetellu kantud taudi likvideerimise valinud liikmesriigi pädev asutus kahtlustab kõnealuse taudi esinemist peetavatel loomadel, teeb ta järgmist: a) korraldab viivitamata uurimise, et artikli 73 lõigete 1 ja 2 kohaselt kinnitada või välistada kõnealuse loetellu kantud taudi esinemist; b) võtab kuni punktis a sätestatud uurimise tulemuste selgumiseni ja kuni artikli 80 lõike 1 kohaste tauditõrjemeetmete võtmiseni artikli 74 lõigetes 1 ja 2 sätestatud esmaseid tauditõrjemeetmeid. 3. Pädev asutus vaatab läbi ja pikendab lõike 2 punktis b osutatud esmaseid tauditõrjemeetmeid kooskõlas artikliga 75. 4. Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse taudivaba staatuse säilitamiseks ka liikmesriikides või tsoonides, mis on saanud taudivaba staatuse kooskõlas artikliga 36, või bioturvarühmikutes, mis on saanud taudivaba staatuse kooskõlas artikli 37 lõikega 2. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte üksikasjalike eeskirjade kohta, millega täiendatakse eeskirju seoses: a) lõikes 1 sätestatud tauditõrjemeetmetega; b) lõike 2 punktis a sätestatud uurimisega; c) esmaste tauditõrjemeetmetega, mis tuleb võtta lõike 2 punktis b sätestatud loetellu kantud taudi leviku ennetamiseks.

1. Pädev asutus toetub artikli 9 lõike 1 punktides b või c osutatud loetellu kantud taudi ametlikul kinnitamisel järgmisele teabele: a) artikli 73 lõikes 2 sätestatud kliiniliste ja laboriuuringute tulemused; b) vajaduse korral artikli 74 lõike 1 punktis b sätestatud epidemioloogiline uuring; c) muud kättesaadavad epidemioloogilised andmed. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad nõudeid, mis peavad lõikes 1 osutatud ametliku kinnituse saamiseks täidetud olema.

Pädev asutus jätkab artikli 74 lõikes 1, artiklis 75 ja artikli 76 lõike 2 punktis b sätestatud esmaste tauditõrjemeetmete kohaldamist seni, kuni kõnealuse loetellu kantud taudi esinemine on artikli 77 lõike 1 kohaselt ja artikli 77 lõike 2 alusel vastuvõetud eeskirjade kohaselt välistatud.

Kui artikli 77 lõike 1 kohaselt kinnitatakse ametlikult, et peetavate loomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi puhang, teeb pädev asutus asjaomases liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus lähtuvalt kõnealusest puhangust järgmist: a) kohaldab artikli 31 lõikes 1 kõnealuse taudi jaoks sätestatud kohustuslikus likvideerimisprogrammis ette nähtud tauditõrjemeetmeid või b) kui liikmesriik või tsoon või bioturvarühmik on vastavalt artikli 36 või artikli 37 kohaselt saanud taudivaba staatuse: i) võtab proportsionaalselt kõnealuse loetellu kantud taudiga seotud riskiga ühe või mitu artiklites 53–69 sätestatud meetmetest ning ii) algatab vajaduse korral kõnealuse loetellu kantud taudi kohustusliku likvideerimisprogrammi.

1. Kui artikli 77 lõike 1 kohaselt kinnitatakse ametlikult, et peetavate loomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi puhang liikmesriigis, kes on valinud kõnealuse loetellu kantud taudi ja kõnealuse puhangu suhtes asjakohase likvideerimisprogrammi, mis hõlmab tema territooriumi asjaomaseid osi või tsoone või bioturvarühmikuid, nagu on sätestatud artikli 31 lõikes 2, kohaldab pädev asutus valikulises likvideerimisprogrammis sätestatud tauditõrjemeetmeid. 2. Pädev asutus võib võtta täiendavaid tauditõrjemeetmeid lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele, mis võivad hõlmata ühte või mitut artiklites 53–69 sätestatud meedet ja peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse: a) taudiprofiili; b) tabandunud peetavaid loomi; c) majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid. 3. Kui artikli 77 lõike 1 kohaselt kinnitatakse ametlikult, et peetavate loomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi puhang liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus, mis on saanud artikli 36 või 37 kohaselt taudivaba staatuse, ning selleks, et säilitada see staatus, võtab pädev asutus ühe või mitu artiklites 53–69 sätestatud meetmetest. Kõnealused meetmed peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse: a) taudiprofiili; b) tabandunud peetavaid loomi; c) majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid.

Kui tabandunud liikmesriigi pädev asutus kahtlustab või kinnitab ametlikult artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi metsloomade hulgas, teeb ta liikmesriigi kogu territooriumil, asjaomasel alal või asjaomases tsoonis lähtuvalt kõnealusest puhangust järgmist: a) kohaldab artikli 30 lõikes 1 kõnealuse taudi jaoks sätestatud kohustuslikus likvideerimisprogrammis ette nähtud tauditõrjemeetmeid või b) algatab kohustusliku likvideerimisprogrammi, kui artikli 31 lõikes 1 asjaomase loetellu kantud taudi jaoks sätestatud likvideerimisprogrammi ei ole veel kohaldatud, kuna eelnevalt taudi ei olnud või oli taudivabadus, ning kui meetmed on metsloomade puhul vajalikud, et tõrjuda ja ennetada kõnealuse taudi levikut.

1. Kui pädev asutus kahtlustab või kinnitab ametlikult artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi esinemist metsloomadel ja tabandunud liikmesriik on valinud kõnealuse taudi likvideerimise ning tingimusel, et artikli 31 lõikes 2 kõnealuse loetellu kantud taudi jaoks sätestatud valikulises likvideerimisprogrammis on ette nähtud metsloomadel esinemise korral võetavad meetmed, kohaldab pädev asutus kõnealuses valikulises likvideerimisprogrammis sätestatud tauditõrjemeetmeid nimetatud kahtluse või ametliku kinnituse korral liikmesriigi kogu territooriumil, asjaomasel alal või asjaomases tsoonis. 2. Pädev asutus võib võtta täiendavaid tauditõrjemeetmeid lisaks lõikes 1 sätestatud meetmetele, mis võivad hõlmata ühte või mitut artiklites 53–69 sätestatud meedet ja peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse: a) taudiprofiili; b) tabandunud metsloomi ja riski, et taudid kanduvad üle loomadele ja inimestele, ning c) majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju. 3. Kui kinnitatakse ametlikult, et metsloomade hulgas on tekkinud artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi puhang liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus, mis on saanud artikli 36 või 37 kohaselt taudivaba staatuse, ning selleks, et säilitada taudivaba staatus, võtab pädev asutus ühe või mitu artiklites 53–69 sätestatud meetmetest. Kõnealused meetmed peavad olema proportsionaalsed asjaomase loetellu kantud taudiga seotud riskiga ning nende puhul võetakse arvesse: a) taudiprofiili; b) tabandunud metsloomi ja riski, et taudid kanduvad edasi loomadele ja inimestele; c) kui asjakohane on taudi esinemine metsloomadel peetavate loomade tervisestaatuse suhtes ja d) majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju.

1. Liikmesriigid teavitavad komisjoni: a) pädevate asutuste poolt kooskõlas artikli 77 lõikega 1, artiklitega 78, 79 ja 81 ning artikli 77 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega võetavatest tauditõrjemeetmetest artikli 9 lõike 1 punktis b osutatud loetellu kantud taudi suhtes; b) pädevate asutuste poolt kooskõlas artikli 77 lõikega 1, artikliga 78, artikli 80 lõikega 1 ja artikliga 82 ning artikli 77 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega võetavatest tauditõrjemeetmetest artikli 9 lõike 1 punktis c osutatud loetellu kantud taudi suhtes. 2. Komisjon vaatab läbi taudialase olukorra ning pädeva asutuse poolt käesoleva peatüki kohaselt võetud tauditõrjemeetmed ning võib rakendusaktidega artikli 9 lõike 1 punktis b või c osutatud loetellu kantud taudide suhtes sätestada piiratud ajaks ja epidemioloogilisele olukorrale vastavatel tingimustel tauditõrjemeetmeid käsitlevad erieeskirjad, juhul kui: a) selgub, et kõnealused pädeva asutuse võetud tauditõrjemeetmed ei sobi epidemioloogilise olukorraga; b) kõnealune loetellu kantud taud levib käesoleva peatüki kohaselt võetud tauditõrjemeetmetele vaatamata. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava artikli 9 lõike 1 punktis b või c osutatud loetellu kantud taudiga, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

1. Maismaaloomade pidamise või loomse paljundusmaterjali kogumise, tootmise, töötlemise või säilitamise ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad enne sellise tegevuse alustamist selleks, et registreerida oma ettevõtted artikli 93 kohaselt, tegema järgmist: a) teavitama pädevat asutust igast sellisest tema vastutusel olevast ettevõttest; b) andma pädevale asutusele järgmist teavet: i) asjaomase ettevõtja nimi ja aadress; ii) ettevõtja asukoht ja ta rajatiste kirjeldus; iii) nende maismaaloomade, keda on kavas ettevõttes pidada, või seal oleva loomse paljundusmaterjali kategooriad, liigid ja arv või hulk ning ettevõtte tootmisvõimsus; iv) ettevõtte tüüp ja v) muud ettevõttega seotud aspektid, mis on asjakohased ettevõttest tuleneva riski kindlaksmääramisel. 2. Lõikes 1 osutatud ettevõtteid käitavad ettevõtjad teavitavad pädevat asutust: a) lõike 1 punktis b osutatud asjaoludega seotud muutustest asjaomases ettevõttes; b) tegevuse lõpetamisest ettevõtja poolt või asjaomase ettevõtte tegevuse lõpetamisest. 3. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teavet ei pea esitama ettevõtted, mille suhtes kohaldatakse artikli 94 lõike 1 kohast heakskiitmist.

Erandina artikli 84 lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada registreerimisnõudest teatavad ettevõtete kategooriad, mis ei kujuta endast olulist riski, nagu on ette nähtud artikli 86 lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusaktis. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest eranditest.

1. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtjate poolt artikli 84 lõike 1 kohaseks ettevõtete registreerimiseks esitatavat teavet, sealhulgas kehtestada tähtaja sellise teabe esitamiseks. 2. Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad sellist tüüpi ettevõtteid, mida liikmesriigid võivad artikli 85 kohasest registreerimisnõudest vabastada, tuginedes järgnevale: a) asjaomases ettevõttes peetavate maismaaloomade ja seal oleva loomse paljundusmaterjali liigid, kategooriad ja arv ning kõnealuse ettevõtte tootmisvõimsus; b) ettevõtte tüüp ja c) peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali toomine ettevõttesse ja ettevõttest välja viimine. 3. Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Selleks et olla artikli 93 kohaselt registreeritud, peavad peetavate kabiloomade vedajad, kes veavad kõnealuseid loomi liikmesriikide vahel või liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel, enne oma tegevuse alustamist: a) teavitama pädevat asutust oma tegevusest; b) andma pädevale asutusele järgmist teavet: i) asjaomase vedaja nimi ja aadress; ii) nende peetavate kabiloomade kategooriad, liigid ja arv, keda on kavas vedada; iii) veoliik; iv) veovahend. 2. Lõikes 1 osutatud vedajad peavad pädevat asutust teavitama: a) lõike 1 punktis b osutatud küsimusi käsitlevatest muutustest; b) veotegevuse lõppemisest. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eeskirjade täiendamist, pannes muud liiki vedajatele, kelle veotegevus kujutab endast erilist või olulist riski teatavatele loomaliikidele või -kategooriatele, kohustuse esitada oma tegevuse registreerimiseks vajalikku teavet.

Erandina artikli 87 lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada registreerimisnõudest teatavad vedajate kategooriad, kelle veotegevus ei kujuta endast olulist riski, nagu on ette nähtud artikli 89 lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusaktis. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest eranditest.

1. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad vedajate poolt artikli 87 lõigete 1 ja 3 kohaseks tegevuse registreerimiseks esitatavat teavet, sealhulgas kehtestada tähtaja sellise teabe esitamiseks. 2. Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad sellist liiki vedajaid, kelle liikmesriigid võivad artikli 86 kohasest registreerimisnõudest vabastada, tuginedes järgnevale: a) asjaomaste kabiloomade vedamise vahemaad ja b) veetavate peetavate kabiloomade kategooriad, liigid ja arv. 3. Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Selleks et saada artikli 93 kohaselt registreeritud, peavad ettevõtjad, kes tegelevad peetavate kabiloomade ja kodulindude ettevõttest sõltumatu kogumisega, sealhulgas loomade ostmise ja müümisega, esitama pädevale asutusele enne oma tegevuse alustamist järgmise teabe: a) asjaomase ettevõtja nimi ja aadress; b) nende tegevusega hõlmatud peetavate kabiloomade või kodulindude liigid ja kategooriad. 2. Lõikes 1 osutatud ettevõtjad teavitavad pädevat asutust: a) lõikes 1 osutatud küsimusi käsitlevatest muutustest; b) tegevuse lõpetamisest asjaomase ettevõtja poolt.

Erandina artikli 90 lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada registreerimisnõudest teatavad kogumisega tegelevate ettevõtjate kategooriad, mis ei kujuta endast olulist riski, nagu on ette nähtud artikli 92 lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusaktis. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest eranditest.

1. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtjate poolt artikli 90 lõike 1 kohaseks registreerimiseks esitatavat teavet, sealhulgas kehtestada tähtaja sellise teabe esitamiseks. 2. Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad sellist tüüpi ettevõtjaid, keda liikmesriigid võivad artikli 91 kohasest registreerimisnõudest vabastada, tingimusel et selliste ettevõtjate tegevus ei kujuta olulist riski ja tuginedes nende tegevusega hõlmatud peetavate maismaaloomade liikidele, kategooriatele ja arvule. 3. Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Pädev asutus kannab: a) ettevõtted artikli 101 lõikes 1 sätestatud registrisse, kui asjaomane ettevõtja on esitanud artikli 84 lõikes 1 nõutud teabe; b) vedajad artikli 101 lõikes 1 sätestatud registrisse, kui asjaomane vedaja on esitanud artikli 87 lõigetes 1 ja 3 nõutud teabe; c) ettevõttest sõltumatu kogumisega tegelevad ettevõtjad artikli 101 lõikes 1 sätestatud registrisse, kui asjaomane ettevõtja on esitanud artikli 90 lõikes 1 nõutud teabe. Pädev asutus annab igale esimese lõigu punktides a–c osutatud ettevõttele, vedajale ja ettevõtjale kordumatu registreerimisnumbri.

1. Järgmist tüüpi ettevõtteid käitavad ettevõtjad esitavad pädevale asutusele taotluse artikli 96 lõike 1 kohase heakskiidu saamiseks ja nad ei alusta oma tegevust enne, kui nende ettevõte on artikli 97 lõike 1 kohaselt heaks kiidetud: a) kabiloomade ja kodulindude kogumise ettevõtted, kust kõnealused loomad teise liikmesriiki viiakse või kuhu loomad teisest liikmesriigist tuuakse; b) veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuste paljundusmaterjali ettevõtted, kust kõnealuste loomade paljundusmaterjal teise liikmesriiki viiakse; c) haudejaamad, kust haudemunad või kodulinnud teise liikmesriiki viiakse; d) kodulinde pidavad ettevõtted, kust muuks otstarbeks kui tapmiseks ette nähtud kodulinnud või haudemunad teise liikmesriiki viiakse; e) muud tüüpi peetavate maismaaloomade pidamise ettevõtted, mis tuleb heaks kiita vastavalt lõike 3 punkti b alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktis sätestatud eeskirjadele ja mis kujutavad endast olulist riski. 2. Ettevõtjad lõpetavad tegevuse lõikes 1 osutatud ettevõttes, kui: a) pädev asutus lõpetab või peatab oma heakskiidu artikli 100 lõike 2 kohaselt või b) asjaomane ettevõte ei suuda artikli 99 lõike 3 kohase tingimusliku heakskiitmise korral täita artikli 99 lõikes 3 osutatud veel täitmata nõudeid ja ei saa artikli 97 lõike 1 kohast lõplikku heakskiitu. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) erandeid nõudest, mille kohaselt lõike 1 punktides a–d osutatud tüüpi ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad pädevalt asutuselt taotlema temapoolset heakskiitu, juhul kui kõnealused ettevõtted ei kujuta endast olulist riski; b) ettevõtete tüüpe, mis tuleb heaks kiita lõike 1 punkti e kohaselt; c) erieeskirju lõike 1 punktis b osutatud loomse paljundusmaterjali ettevõtete tegevuse lõpetamise kohta. 4. Lõikes 3 sätestatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel koostab komisjon kõnealused õigusaktid tuginedes järgmistele kriteeriumidele: a) peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liigid ja kategooriad ettevõttes; b) peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali arv või nende liikide arv ettevõttes; c) ettevõtte tüüp ja tootmisviis ning d) peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liikumine sellist tüüpi ettevõtetesse ja neist välja.

Kinnise ettevõtte staatust soovivaid ettevõtteid käitavad ettevõtjad: a) taotlevad pädevalt asutuselt heakskiitu vastavalt artikli 96 lõikele 1; b) viivad peetavaid loomi artikli 137 lõikes 1 ja artikli 137 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt oma ettevõttesse või sealt välja alles siis, kui pädev asutus on artiklite 97 ja 99 kohaselt nende ettevõtte kõnealuse staatuse heaks kiitnud.

1. Oma taotluses ettevõttele artikli 94 lõike 1 ja artikli 95 punkti a kohase heakskiidu saamiseks peavad ettevõtjad esitama pädevale asutusele järgmise teabe: a) asjaomase ettevõtja nimi ja aadress; b) asjaomase ettevõtte asukoht ja ta rajatiste kirjeldus; c) heakskiidu taotlemisel asjakohaste peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali kategooriad, liigid ja arv ettevõttes; d) ettevõtte tüüp; e) muud ettevõtte eripäraga seotud aspektid, mis on asjakohased ettevõttest tuleneva riski kindlaksmääramisel. 2. Lõikes 1 osutatud ettevõtteid käitavad ettevõtjad teavitavad pädevat asutust: a) lõike 1 punktis a, b või c osutatud küsimusi käsitlevatest muutustest ettevõtetes; b) tegevuse lõpetamisest ettevõtja poolt või asjaomase ettevõtte tegevuse lõpetamisest. 3. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad teavet, mille ettevõtjad peavad esitama lõike 1 kohastes oma ettevõtete heakskiitmise taotlustes, ning tähtaja lõikes 1 ja lõike 2 punktis b osutatud teabe esitamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Pädev asutus annab ettevõtetele artikli 94 lõike 1 ja artikli 95 punkti a kohase heakskiidu ainult siis, kui sellised ettevõtted: a) täidavad järgmisi nõudeid (sõltuvalt olukorrast): i) karantiin, isolatsioon ja muud bioturvameetmed, võttes arvesse artikli 10 lõike 1 punktis b sätestatud nõudeid ja artikli 10 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirju; ii) artikliga 24 ja, sõltuvalt asjaomase ettevõtte tüübist ja seotud riskist, artikliga 25 ette nähtud jälgimisnõuded; iii) artiklitega 102 ja 103 ning artiklite 106 ja 107 kohaselt vastu võetud eeskirjadega ette nähtud arvestuse pidamine; b) omavad rajatisi ja seadmeid: i) mis sobivad taudi sissetoomise ja leviku riski vähendamiseks vastuvõetava tasemeni, võttes arvesse asjaomase ettevõtte tüüpi; ii) mille tootmisvõimsus on piisav peetavate maismaaloomade arvu või asjaomase loomse paljundusmaterjali koguse jaoks; c) ei kujuta vastuvõetamatut riski taudide levikuks, võttes arvesse rakendatavaid riskimaandamismeetmeid; d) omavad asjaomase ettevõtte tegevuse jaoks vajaliku väljaõppega töötajaid; e) on võtnud kasutusele süsteemi, mis võimaldab asjaomasel ettevõtjal pädevale asutusele tõendada, et nad täidavad punktide a–d nõudeid. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) karantiini, isolatsiooni ja muid lõike 1 punkti a alapunktis i osutatud bioturvameetmeid; b) lõike 1 punkti a alapunktis ii osutatud jälgimist; c) lõike 1 punktis b osutatud rajatisi ja seadmeid; d) lõike 1 punktis d loomse paljundusmaterjali ettevõtete ning kabiloomade ja kodulindude kogumise ettevõtete tegevuse jaoks töötajate ja veterinaararstide suhtes sätestatud vastutust, pädevust ja eriväljaõpet; e) pädeva asutuse poolset vajalikku järelevalvet loomse paljundusmaterjali ettevõtete ning kabiloomade ja kodulindude kogumise ettevõtete üle. 3. Lõikes 2 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavate eeskirjade koostamisel tugineb komisjon nimetatud eeskirjade puhul järgmisele teabele: a) iga ettevõtte tüübiga seotud risk; b) heakskiidu taotlemisel asjakohaste, ettevõttes peetavate maismaaloomade liigid ja kategooriad; c) asjaomane tootmisviis; d) ettevõtte tüüp ja sellistes ettevõtetes peetavate loomade liikide ja kategooriate tüüpilised liikumisskeemid.

Pädev asutus täpsustab ettevõttele artikli 94 lõike 1 või artikli 95 punkti a kohase taotluse alusel artikli 97 lõike 1 kohaselt antud heakskiidus sõnaselgelt: a) milliste artikli 94 lõikes 1 ja artiklis 95 ja artikli 94 lõike 3 punkti b kohaselt vastu võetud eeskirjades osutatud ettevõtete tüüpide suhtes heakskiitu kohaldatakse; b) milliste peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liikide ja kategooriate suhtes heakskiitu kohaldatakse.

1. Pädev asutus kehtestab ettevõtjatele korra, mida nad peavad oma ettevõttele artikli 94 lõike 1, artikli 95 või artikli 96 lõike 1 kohase heakskiidu taotlemisel järgima. 2. Pärast ettevõtjalt heakskiidu taotluse saamist teeb pädev asutus kooskõlas artikli 94 lõikega 1 või artikli 95 punktiga a kohapealse kontrolli. 3. Pädev asutus annab heakskiidu, kui täidetud on artiklis 97 ning käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud nõuded. 4. Kui ettevõte ei täida kõiki artiklis 97 osutatud heakskiitmise nõudeid, võib pädev asutus ettevõtte heaks kiita tingimuslikult, kui asjaomase ettevõtja taotluse ja sellele järgneva pädeva asutuse poolt käesoleva artikli lõike 2 kohaselt tehtud kohapealse kontrolli põhjal selgub, et ettevõte vastab kõigile peamistele nõuetele, mis tagavad piisavalt, et ettevõte ei kujuta endast olulist riski. 5. Kui pädev asutus on andnud käesoleva artikli lõike 4 kohase tingimusliku heakskiidu, annab ta täieliku heakskiidu alles siis, kui kolme kuu jooksul pärast tingimusliku heakskiidu andmist ettevõttes tehtud teine kohapealne kontroll või ettevõtja poolt kõnealusest kuupäevast kolme kuu jooksul esitatud dokumendid näitavad, et ettevõte vastab kõigile artikli 97 lõikes 1 ja artikli 97 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud heakskiitmise nõuetele. Kui esimeses lõigus osutatud kohapealne kontroll või dokumendid näitavad, et ilmselgelt on tehtud edusamme, kuid ettevõte ei vasta ikka veel kõigile kõnealustele nõuetele, võib pädev asutus tingimuslikku heakskiitu pikendada. Tingimuslik heakskiit ei tohi siiski kesta kokku üle kuue kuu.

1. Pädev asutus vaatab asjaomast riski arvestades asjakohase sagedusega artiklite 97 ja 99 kohased ettevõtete heakskiidud läbi. 2. Kui pädev astus tuvastab ettevõttes tõsiseid puudusi artikli 97 lõikes 1 ja artikli 97 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud nõuete osas ja kõnealust ettevõtet käitav ettevõtja ei suuda anda piisavaid tagatisi kõnealuste puuduste kõrvaldamiseks, algatab pädev asutus ettevõtte heakskiidu lõpetamise menetluse. Pädev asutus võib siiski ettevõtte heakskiidu lõpetamise asemel peatada, kui ettevõtja suudab tagada, et ta kõrvaldab kõnealused puudused mõistliku aja jooksul. 3. Pärast lõike 2 kohast peatamist saab heakskiidu anda või taastada ainult siis, kui pädev asutus on veendunud, et ettevõte vastab täielikult kõigile käesolevas määruses selle ettevõtte tüübi suhtes kehtestatud nõuetele.

1. Iga pädev asutus koostab ajakohastatult peetavad registrid, mis hõlmavad: a) kõiki tema poolt artikli 93 kohaselt registreeritud ettevõtteid ja ettevõtjaid; b) kõiki tema poolt artiklite 97 ja 99 kohaselt heakskiidetud ettevõtteid. Ta teeb esimese lõigu punktides a ja b osutatud registrid komisjonile ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele kättesaadavaks, kui registrites sisalduv teave on asjakohane peetavate maismaaloomade ja nende loomse paljundusmaterjali liikumiseks liikmesriikide vahel. Ta teeb esimese lõigu punktis b osutatud heakskiidetud ettevõtete registri avalikkusele kättesaadavaks sel määral, kui registris sisalduv teave on asjakohane peetavate maismaaloomade ja nende loomse paljundusmaterjali liikumiseks liikmesriikide vahel. 2. Kui see on asjakohane, võib pädev asutus kombineerida lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud registreerimist ja lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud heakskiitmist muul eesmärgil registreerimisega. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad lõike 1 esimese lõigu punktides a ja b ette nähtud registritesse sisestatavat üksikasjalikku teavet ning lõike 1 esimese lõigu punktis b ette nähtud registri kättesaadavust avalikkusele.

1. Ettevõtjad, kes käitavad artikli 93 kohaselt registreerimisele või artikli 97 lõike 1 kohaselt heakskiitmisele kuuluvaid ettevõtteid, peavad ja säilitavad arevestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) nende ettevõtte peetavate maismaaloomade liigid, kategooriad, arv ja kohaldatavuse korral identifitseerimistunnused; b) peetavate maismaaloomade liikumine nende ettevõttesse ja sealt välja, märkides vajaduse korral: i) nende päritolu- ja sihtkoha; ii) sellise liikumise kuupäeva; c) dokumendid, mis peavad artikli 112 punkti b, artikli 113 lõike 1 punkti b, artikli 114 lõike 1 punkti c, artikli 115 punkti b, artikli 117 punkti b, artikli 143 lõigete 1 ja 2 ja artikli 164 lõike 2 kohaselt ning artiklite 118, 120 ning artikli 144 lõike 1 punktide b ja c alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt nende ettevõttesse saabuvate või sealt lahkuvate peetavate maismaaloomadega kaasas olema; d) peetavate maismaaloomade suremus nende ettevõttes; e) bioturvameetmed, jälgimine, ravi, testide tulemused ja muu asjakohane teave vastavalt: i) ettevõttes peetavate maismaaloomade liikidele ja kategooriatele; ii) tootmisviisile; iii) ettevõtte tüübile ja suurusele; f) artikli 25 lõike 1 kohaselt nõutavate loomatervise ülevaatuste tulemused. Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt. 2. Asjaomane liikmesriik võib vabastada ettevõtted, kes kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta. 3. Ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad lõigetes 1 ja 2 sätestatud arvestust asjaomases ettevõttes ja: a) teevad selle pädevale asutusele taotluse korral kohe kättesaadavaks; b) säilitavad seda pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat. 4. Erandina lõikest 3 võivad ettevõtjad olla vabastatud nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta, kui asjaomasel ettevõtjal: a) on juurdepääs artiklis 109 osutatud asjakohaste liikide elektroonilisele andmebaasile ning andmebaas sisaldab juba arvestusega hõlmatavat teavet ning b) ajakohane teave sisestatakse otse elektroonilisse andmebaasi.

1. Loomse paljundusmaterjali ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad ja säilitavad arvestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) loomse paljundusmaterjali tootmiseks kasutatud doonorloomade tõug, vanus, identifitseerimistunnus ja tervisestaatus; b) kogutud, toodetud või töödeldud loomse paljundusmaterjali kogumise ja töötlemise või säilitamise aeg ja koht; c) loomse paljundusmaterjali identifitseerimistunnused koos üksikasjadega paljundusmaterjali sihtkoha kohta, kui see on teada; d) dokumendid, mis peavad asjaomasesse ettevõttesse artikli 162 ja artikli 164 lõike 2 kohaselt ning artikli 162 lõigete 3 ja 4 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt saabuva või sealt lahkuva loomse paljundusmaterjaliga kaasas olema; e) vajaduse korral kliiniliste ja laboriuuringute tulemused; f) kasutatud laborimeetodid. 2. Asjaomane liikmesriik võib vabastada ettevõtted, kes kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta. 3. Loomse paljundusmaterjali ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad lõigetes 1 ja 2 sätestatud arvestust oma ettevõttes ja: a) teevad selle pädevale asutusele taotluse korral kohe kättesaadavaks; b) säilitavad seda pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

1. Vedajad peavad ja säilitavad arvestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) ettevõtted, kus nad on käinud; b) nende veetud peetavate maismaaloomade kategooriad, liigid ja arv; c) kasutatud veovahendi puhastamine, desinfektsioon ja kahjuritõrje; d) asjaomaste loomade saatedokumentide andmed, sealhulgas dokumentide arv. Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt. 2. Asjaomane liikmesriik võib vabastada vedajad, kes kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta. 3. Vedajad peavad lõigetes 1 ja 2 ette nähtud arvestust: a) viisil, mis võimaldab selle pädevale asutusele taotluse korral kohe kättesaadavaks teha; b) pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

1. Kogumisega tegelevad ettevõtjad, kelle suhtes kehtib artiklis 93 sätestatud registreerimiskohustus, peavad ja säilitavad arvestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade liigid, kategooriad, arv ja identifitseerimistunnused; b) nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade liikumine, märkides asjakohaselt: i) nende päritolu- ja sihtkoha; ii) sellise liikumise kuupäeva; c) dokumendid, mis peavad artikli 112 punkti b, artikli 113 lõike 1 punkti b, artikli 114 lõike 1 punkti c, artikli 115 punkti b, artikli 117 punkti b, artikli 143 lõigete 1 ja 2 ja artikli 164 lõike 2 kohaselt ning artikli 118, artikli 120 ning artikli 144 lõike 1 punktide b ja c alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomadega liikumisel kaasas olema; d) nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade suremus ning e) bioturvameetmed, jälgimine, ravi, testide tulemused ja muu asjakohane teave nende vastutusel olevate peetavate maismaaloomade liikide ja kategooriate kohta. Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt. 2. Asjaomane liikmesriik võib vabastada ettevõtjad, kelle tegevus kujutab endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust käesoleva artikli lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta. 3. Ettevõtjad: a) teevad lõikes 1 osutatud arvestuse pädevale asutusele taotluse korral kättesaadavaks; b) säilitavad kõnealust arvestust pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad eeskirju, millega täiendatakse artiklites 102, 103, 104 ja 105 sätestatud arvestuse pidamise nõudeid, mis on seotud: a) teabega, mille kohta tuleb arvestust pidada lisaks artikli 102 lõikes 1, artikli 103 lõikes 1, artikli 104 lõikes 1 ja artikli 105 lõikes 1 sätestatud teabele; b) loomse paljundusmaterjali ettevõttes kogutud, toodetud või töödeldud loomse paljundusmaterjali kohta arvestuse pidamise täiendavate nõuetega pärast seda, kui kõnealune ettevõte on oma tegevuse lõpetanud. 2. Lõikes 1 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavaid eeskirju koostades tugineb komisjon nimetatud eeskirjade puhul järgmisele teabele: a) iga ettevõtte tüübi või tegevusega seotud risk; b) ettevõttes olevate või veetavate peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liigid ja kategooriad; c) ettevõttes kasutatav tootmisviis või tegevuse liik; d) asjaomaste loomade tüüpilised liikumisskeemid ja kategooriad; e) asjaomase ettevõtja vastutusel olevate peetavate maismaaloomade arv või loomse paljundusmaterjali kogus.

Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtete tüüpe ja ettevõtjaid, kelle liikmesriigid võivad vabastada artiklites 102, 103, 104 ja 105 ette nähtud nõudest pidada arvestust seoses järgmisega: a) ettevõtted, kes peavad, või ettevõtjad, kes käitlevad või veavad väikest arvu või hulka peetavaid maismaaloomi või väikest kogust loomset paljundusmaterjali; b) peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali liigid ja kategooriad. Nimetatud rakendusaktide vastuvõtmisel tugineb komisjon nende aktide puhul artikli 106 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriikidel peab olema süsteem nende peetavate maismaaloomade liikide identifitseerimiseks ja registreerimiseks, kelle puhul on selline süsteem nõutud käesolevas määruses ja selle kohaselt vastu võetud eeskirjades. Sellise süsteemiga nähakse vajaduse korral ette arvestuse pidamine selliste loomade liikumise kohta. 2. Lõikes 1 osutatud süsteemi loomisel võtavad liikmesriigid arvesse: a) asjaomaste peetavate maismaaloomade liike või kategooriaid; b) kõnealuste liikide või kategooriatega seotud riski. 3. Lõikes 1 sätestatud süsteem sisaldab järgmisi elemente: a) vahendid peetavate maismaaloomade üksikult või rühmadena identifitseerimiseks; b) artiklis 110 osutatud identifitseerimisdokumendid, liikumisdokumendid ja muud peetavate maismaaloomade identifitseerimist ja jälgimist võimaldavad dokumendid; c) artikli 102 lõike 1 punktide a ja b kohane ajakohastatud arvestuse pidamine ettevõtetes; d) artikli 103 lõike 1 kohane peetavate maismaaloomade elektrooniline andmebaas. 4. Lõikega 1 ette nähtud süsteem luuakse selliselt, et see: a) tagab käesoleva määrusega ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete tõhusa kohaldamise; b) hõlbustab peetavate maismaaloomade ja nende liikmesriigisisese ja liikmesriikidevahelise liikumise ning liidu territooriumile sisenemise jälgitavust; c) tagab kõnealuse süsteemi elementide tõhusa koostalitluse, integreerituse ja ühilduvuse; d) tagab, et süsteemi on vajalikul määral kohandatud: i) artiklis 22 sätestatud liidusisese teavitamise ja aruandluse elektroonilise teabesüsteemiga; ii) TRACESiga; e) tagab ühtse lähenemisviisi süsteemiga hõlmatud eri loomaliikidele. 5. Kui see on asjakohane, võivad liikmesriigid: a) kasutada kogu lõikes 1 sätestatud süsteemi või osa sellest muudel kui lõike 4 punktides a ja b osutatud eesmärkidel; b) integreerida artiklis 110 osutatud identifitseerimisdokumendid, liikumisdokumendid ja muud dokumendid artikli 143 lõigetes 1 ja 2 ja artikli 151 lõikes 1 ning artikli 144 lõike 1 punktide b ja c ning artikli 151 lõigete 3 ja 4 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud loomatervise sertifikaatidesse või ettevõtja deklaratsiooni; c) määrata käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi praktiliseks rakendajaks (sealhulgas identifitseerimisdokumentide väljaandjaks ja näidiste koostajaks, nagu on ette nähtud artikli 110 lõike 1 punktides a, b ja c) mõne muu asutuse või anda selleks loa mõnele muule volitatud isikule või füüsilisele isikule.

1. Liikmesriigid loovad elektroonilise andmebaasi ja haldavad seda, et registreerida vähemalt: a) veise liikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet: i) nende individuaalne identifitseerimistunnus vastavalt artikli 112 punktile a; ii) neid pidav ettevõte; iii) nende viimine kõnealustesse ettevõtetesse ja neist välja; b) lamba- ja kitseliikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet: i) teave nende identifitseerimise kohta vastavalt artikli 113 lõike 1 punktile a ning loomade arv neid pidavas ettevõttes; ii) neid pidav ettevõte; iii) nende viimine kõnealustesse ettevõtetesse ja neist välja; c) sealiikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet: i) teave nende identifitseerimise kohta vastavalt artiklile 115 ning loomade arv neid pidavates ettevõtetes; ii) neid pidavad ettevõtted; iii) nende viimine ettevõtetesse ja neist välja; d) hobuseliikidesse kuuluvate peetavate loomadega seotud järgmist teavet: i) nende kordumatu kood vastavalt artiklile 114; ii) vajaduse korral artikli 114 lõike 1 punktis b ette nähtud identifitseerimismeetod, mis võimaldab seostada konkreetset looma alapunktis iii osutatud identifitseerimisdokumendiga; iii) asjakohased identifitseerimisandmed artikli 114 lõike 1 punkti c kohasest identifitseerimisdokumendist, nagu on kindlaks määratud artiklite 118 ja 120 kohaselt vastu võetud eeskirjades; iv) ettevõtted, kus neid loomi harilikult peetakse; e) muudesse kui käesoleva lõike punktides a, b, c ja d osutatud liikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomadega seotud teavet, kui see on ette nähtud lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad muude kui käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b, c ja d osutatud loomaliikidega seotud teabe registreerimist kõnealuses lõikes osutatud elektroonilisse andmebaasi kõnealuste liikidega seotud konkreetsete ja oluliste riskide tõttu, selleks et: a) tagada käesoleva määrusega ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete tõhus kohaldamine; b) hõlbustada peetavate maismaaloomade, nende liikmesriikidevahelise liikumise ning liidu territooriumile sisenemise jälgitavust.

1. Iga pädev asutus: a) annab välja peetavate maismaaloomade identifitseerimisdokumente, kui neid dokumente nõutakse artikli 114 lõike 1 punktis c ja artikli 117 punktis b ning artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjades; b) annab välja veiste identifitseerimisdokumente, nagu on nõutud artikli 112 punktis b, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid vahetavad elektroonilisi andmeid teiste liikmesriikidega elektroonilise andmevahetussüsteemi kaudu alates kuupäevast, mil komisjon on kinnitanud andmevahetussüsteemi täielikku toimivust; c) koostab liikumisdokumentide ja muude peetavate maismaaloomade identifitseerimist ja jälgimist võimaldavate dokumentide näidised, kui seda nõutakse artikli 113 lõike 1 punktis b, artikli 115 punktis b, artikli 117 punktis b ning artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjades. 2. Lõike 1 punkt b ei piira liikmesriike õigust võtta vastu riiklikke eeskirju nendele loomadele loomapasside välja andmise kohta, kes ei ole ette nähtud liikmesriikidevaheliseks liikumiseks.

Iga pädev asutus teavitab komisjoni järgmisest teabest ja teeb selle avalikkusele kättesaadavaks: a) liikmesriikide poolt artikli 109 lõike 1 kohaselt loodud elektrooniliste andmebaaside kontaktpunktid; b) asutused või isikud, kes vastutavad identifitseerimisdokumentide, liikumisdokumentide ja muude artikli 110 kohaste dokumentide väljaandmise eest, võttes arvesse artikli 108 lõike 5 punkti c; c) identifitseerimisvahendid, mida tuleb kasutada iga peetava maismaalooma liigi ja kategooria korral artikli 112 punkti a, artikli 113 lõike 1 punkti a, artikli 114 lõike 1, artikli 115 punkti a, artikli 117 punkti a kohaselt ning artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt; d) artiklis 110 osutatud identifitseerimisdokumentide ja muude dokumentide väljaandmiseks ette nähtud vorm.

Veiseliikidesse kuuluvaid loomi pidavad ettevõtjad: a) tagavad, et kõnealuseid peetavaid loomi saab üksikult identifitseerida mõne füüsilise identifitseerimisvahendi abil; b) tagavad, et päritolukoha pädev või määratud asutus või volitatud isik annab kõnealuste peetavate loomade liikmesriikidevahelise liikumise korral välja identifitseerimisdokumendi, välja arvatud juhul, kui on täidetud artikli 110 lõike 1 punktis b esitatud tingimused; c) tagavad, et kõnealune identifitseerimisdokument: i) on dokument, mida asjaomane ettevõtja hoiab, nõuetekohaselt täidab ja ajakohastab, ning ii) on kaasas kõnealuste peetavate maismaaloomadega nende liikumise ajal, kui sellist dokumenti on nõutud punktis b; d) kannavad teabe kõnealuste peetavate maismaaloomade asjaomasesse ettevõttesse ja sealt välja viimise ning kõigi kõnealuses ettevõttes toimunud sündide ja surmade kohta artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi.

1. Lamba- ja kitseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad: a) tagavad, et kõnealust peetavat looma saab üksikult identifitseerida mõne füüsilise identifitseerimisvahendi abil; b) tagavad, et kõnealuseid peetavaid loomi pidavast ettevõttest asjaomase liikmesriigi piires toimuva väljaviimise korral on loomadega kaasas nõuetekohaselt täidetud liikumisdokument, mille on näidise põhjal koostanud ja artikli 110 kohaselt välja andnud pädev asutus; c) kannavad kõnealuste peetavate loomade ettevõttesse ja sealt välja viimist käsitleva teabe artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi. 2. Liikmesriigid võivad vabastada ettevõtjad nõudest tagada, et lamba- ja kitseliikidesse kuuluvate peetavate loomadega oleks nende territooriumi piires toimuva liikumise ajal kaasas liikumisdokumendid, tingimusel et: a) asjaomases liikumisdokumendis olev teave on lisatud artikli 109 lõike 1 kohasesse elektroonilisse andmebaasi; b) lamba- ja kitseliikidesse kuuluvate peetavate loomade identifitseerimis- ja registreerimissüsteem tagab liikumisdokumentidega samaväärse jälgitavuse taseme.

1. Hobuseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad tagavad, et kõnealuseid loomi saab üksikult identifitseerida: a) kordumatu koodi abil, mis on salvestatud artikli 109 lõikes 1 ette nähtud elektroonilisse andmebaasi; b) füüsilise identifitseerimisvahendi või muu meetodi abil, mis seob peetava looma ühemõtteliselt käesoleva lõike punktis c sätestatud ja artikli 110 kohaselt pädeva asutuse poolt välja antud identifitseerimisdokumendiga; c) nõuetekohaselt täidetud kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi abil. 2. Hobuseliikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad tagavad, et kõnealuseid loomi käsitlev teave kantakse artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi.

Sealiikidesse kuuluvaid peetavaid loomi pidavad ettevõtjad: a) tagavad, et kõnealust peetavat looma saab üksikult identifitseerida füüsilise identifitseerimisvahendi abil; b) tagavad, et kõnealuseid peetavaid loomi pidavast ettevõttest asjaomase liikmesriigi piires toimuva väljaviimise korral on loomadega kaasas nõuetekohaselt täidetud liikumisdokument, mille on näidise põhjal koostanud ja artikli 110 lõike 1 punkti b kohaselt välja andnud pädev asutus; c) kannavad kõnealuseid loomi pidavat ettevõtet käsitleva teabe artikli 109 lõikes 1 sätestatud elektroonilisse andmebaasi.

Erandina artikli 115 punktist b võivad liikmesriigid vabastada ettevõtjad nõudest tagada, et sealiikidesse kuuluvate peetavate loomadega oleks kaasas pädeva asutuse poolt asjaomase liikmesriigi piires toimuvaks liikumiseks näidise põhjal koostatud, nõuetekohaselt täidetud liikumisdokument, tingimusel et: a) kõnealuses liikumisdokumendis olev teave sisaldub kõnealuse liikmesriigi poolt artikli 109 lõike 1 kohaselt loodud elektroonilises andmebaasis; b) sealiikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade identifitseerimis- ja registreerimissüsteem tagab liikumisdokumentidega samaväärse jälgitavuse taseme.

Ettevõtjad tagavad, et muudesse kui veise-, kitse-, lamba- ja hobuseliikidesse kuuluvad peetavad maismaaloomad vastavad järgmistele nõuetele, kui seda nõutakse artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjades: a) nad on identifitseeritud üksikult või rühmadena; b) nendega on kaasas nõuetekohaselt täidetud ja ajakohastatud identifitseerimisdokumendid, liikumisdokumendid või muud loomade identifitseerimist ja jälgimist võimaldavaid dokumendid, mis on asjaomase loomaliigi jaoks kohased.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke nõudeid peetavate maismaaloomade identifitseerimisvahendite ja -meetodite kohta, mis on sätestatud artikli 112 punktis a, artikli 113 lõike 1 punktis a, artikli 114 lõikes 1, artikli 115 punktis a ja artikli 117 punktis a, sealhulgas nende rakendamise ja kasutamise kohta; b) eeskirju teabe kohta, mis peab sisalduma: i) artikli 109 lõike 1 punktide a–d kohastes elektroonilistes andmebaasides; ii) artikli 112 punkti b, artikli 113 lõike 1 punkti b, artikli 114 lõike 1 punkti c ja artikli 115 punkti b kohastes identifitseerimis- ja liikumisdokumentides; c) eeskirju elektrooniliste andmete vahetamise kohta liikmesriikide elektrooniliste andmebaaside vahel, nagu osutatud artikli 110 lõike 1 punktis b. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke nõudeid käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud identifitseerimisvahendite ja -meetodite alternatiividele, samuti loomade teatud kategooriaid käsitlevaid erandeid ja erisätteid või selliste erandite tegemise asjaolusid ja tingimusi; b) erisätteid artikli 112 punkti b, artikli 113 lõike 1 punkti b, artikli 114 lõike 1 punkti c, artikli 115 punkti b ja artikli 117 punkti b kohaste identifitseerimis- või liikumisdokumentide kohta, mis peavad loomadega liikumisel kaasas olema; c) vajaduse korral muudesse kui veise-, kitse-, lamba-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade üksikasjalikke identifitseerimis- ja registreerimisnõudeid, võttes arvesse kõnealuste liikidega seotud riske, selleks et: i) tagada käesoleva määrusega ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete tõhus kohaldamine; ii) hõlbustada peetavate maismaaloomade ja nende liikmesriigisisese ja liikmesriikidevahelise liikumise ning liitu sisenemise jälgitavust; d) eeskirju teabe kohta, mis peab sisalduma: i) artikli 109 lõike 1 punkti e kohastes elektroonilistes andmebaasides; ii) artikli 117 punkti b kohastes identifitseerimis- ja liikumisdokumentides; e) eeskirju artiklites 112–117 osutatud peetavate maismaaloomade identifitseerimise ja registreerimise kohta pärast nende sisenemist liitu. 3. Käesolevas artiklis sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavate eeskirjade koostamisel tugineb komisjon nende puhul artikli 119 lõikes 2 sätestatud asjaoludele.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad erandeid artiklites 112, 113, 114 ja 115 ettevõtjate suhtes sätestatud identifitseerimis- ja registreerimisnõuetest: a) kui üht või mitut artikli 108 lõikes 3 loetletud elementi ei ole artikli 108 lõike 4 punktides a ja b sätestatud nõuetele vastavuseks vaja ning b) kui muude liikmesriigis kehtivate jälgitavuse meetmetega tagatakse, et kõnealuste loomade jälgitavuse tase ei lange, samuti selliste erandite praktiliseks rakendamiseks nõutavaid üleminekumeetmeid. 2. Lõikes 1 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavate eeskirjade koostamisel tugineb komisjon kõnealuste eeskirjade puhul järgmistele asjaoludele: a) asjaomaste peetavate maismaaloomade liigid ja kategooriad; b) kõnealuste peetavate maismaaloomadega seotud riskid; c) loomade arv asjaomastes ettevõtetes; d) tootmisviis ettevõtetes, kus kõnealuseid maismaaloomi peetakse; e) asjaomaste peetavate maismaaloomade liikide ja kategooriate liikumisskeemid; f) asjaomaste peetavate maismaaloomade liikide kaitsmise ja säilitamisega seotud kaalutlused; g) artikli 108 lõikes 3 osutatud peetavate maismaaloomade identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi muude jälgitavuselementide toimimine.

1. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu eeskirjad: a) artikli 109 lõike 1 punktides a–d osutatud elektroonilistes andmebaasides olevatele andmetele ühetaolise juurdepääsu ning nende tehniliste spetsifikatsioonide ja tööeeskirjade kohta; b) liikmesriikide elektrooniliste andmebaaside vahelise elektrooniliste andmete vahetuse tehniliste tingimuste ja viisi ning andmevahetussüsteemi täieliku toimivuse kinnituse kohta, nagu on osutatud artikli 110 lõike 1 punktis b. 2. Komisjon võib rakendusaktidega võtta vastu eeskirjad: a) peetavate maismaaloomade erinevatele liikidele või kategooriatele artikli 108 lõikes 1 ette nähtud identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi ühetaoliseks kohaldamiseks, et tagada selle tõhus toimimine; b) pädevaid asutusi või füüsilisi isikuid käsitleva artikli 108 lõike 5 punkti c ja nende määramise tingimuste ühetaoliseks kohaldamiseks, nagu on osutatud artikli 108 lõikes 5; c) identifitseerimisvahendite ja -meetodite tehniliste spetsifikatsioonide ja menetluste, vormide ja tegevuseeskirjade kohta, mis sisaldavad järgmist: i) identifitseerimisvahendite ja -meetodite rakendamise tähtajad; ii) identifitseerimisvahendite ja -meetodite eemaldamine, muutmine või asendamine ja selliste toimingute tähtajad, ja iii) identifitseerimiskoodi konfiguratsioon; d) artikli 112 punktis b, artikli 113 lõike 1 punktis b, artikli 114 lõike 1 punktis c, artikli 115 punktis b ja artikli 117 punktis b sätestatud identifitseerimis- ja liikumisdokumentide tehniliste spetsifikatsioonide, vormide ja tegevuseeskirjade kohta; e) artikli 109 lõike 1 punktis e osutatud elektrooniliste andmebaasides olevatele andmetele ühetaolise juurdepääsu ning nende tehniliste spetsifikatsioonide ja tööeeskirjade kohta; f) ettevõtjate või muude füüsiliste või juriidiliste isikute poolt teabe edastamisega seotud tähtaegade, kohustuste ja menetluste kohta ning peetavate maismaaloomade elektroonilistes andmebaasides registreerimise kohta; g) vajaduse korral loomade elektroonilist identifitseerimist käsitlevate suuniste ja menetluste kohta; h) artikli 119 lõike 1 kohaselt vastuvõetud eeskirjades sätestatud identifitseerimis- ja registreerimiskohustusest vabastamise praktilise rakendamise kohta. 3. Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad, kes toodavad, töötlevad või säilitavad loomset paljundusmaterjali, märgistavad veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate loomade paljundusmaterjali nii, et see on selgesti jälgitav kuni: a) doonorloomadeni; b) kogumiskuupäevani ja c) loomse paljundusmaterjali ettevõteteni, kus paljundusmaterjali koguti, toodeti, töödeldi ja säilitati. 2. Lõikes 1 ette nähtud märgistus peab olema kujundatud selliselt, et oleks tagatud: a) käesoleva määrusega ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete tõhus kohaldamine; b) loomse paljundusmaterjali, selle liikmesriigisisese ja liikmesriikidevahelise liikumise ning liitu sisenemise jälgitavus.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad veise-, kitse-, lamba-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade loomse paljundusmaterjali suhtes kehtivaid jälgitavusnõudeid, millega täiendatakse artiklis 121 sätestatud eeskirju. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad muudesse kui veise-, kitse-, lamba-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade loomse paljundusmaterjali suhtes kehtivaid jälgitavusnõudeid, kui see on vajalik: a) käesoleva määrusega ette nähtud taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete tõhusaks kohaldamiseks; b) kõnealuse loomse paljundusmaterjali ja selle liikmesriigisisese ja liikmesriikidevahelise liikumise ning liitu sisenemise jälgitavuseks. 3. Lõikes 1 sätestatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel tugineb komisjon järgmisele teabele: a) peetavate maismaaloomade liigid, kellelt paljundusmaterjal pärineb; b) doonorloomade tervisestaatus; c) sellise loomse paljundusmaterjaliga seotud risk; d) loomse paljundusmaterjali liik; e) loomse paljundusmaterjali kogumis-, tootmis-, töötlemis- ja säilitamisviis; f) asjaomaste peetavate maismaaloomade liikide ja kategooriate ning nende paljundusmaterjali liikumisskeemid; g) peetavate maismaaloomade liikide kaitsmise ja säilitamisega seotud kaalutlused; h) muud elemendid, mis võimaldavad loomse paljundusmaterjali paremat jälgitavust.

Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad: a) artikli 121 lõike 1 kohase märgistamise tehnilisi nõudeid ja spetsifikatsioone; b) artikli 122 lõike 1 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud jälgitavuse suhtes kohaldatavaid tegevusnõudeid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad võtavad asjakohaseid ennetusmeetmeid selle tagamiseks, et peetavate maismaaloomade liikumine ei ohusta tervisestaatust sihtkohas seoses: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega; b) esilekerkivate taudidega. 2. Ettevõtjad viivad peetavaid maismaaloomi oma ettevõttest välja ja võtavad neid vastu ainult siis, kui asjaomased loomad vastavad järgmistele tingimustele: a) nad on pärit ettevõtetest, mis on: i) registreeritud pädeva asutuse poolt artikli 93 kohaselt või ii) heaks kiidetud pädeva asutuse poolt kooskõlas artikli 97 lõikega 1 ja artikliga 98, kui seda on artikli 94 lõike 1 või artikli 95 kohaselt nõutud, või iii) vabastatud artikli 84 kohasest registreerimisnõudest; b) nad vastavad artiklites 112, 113, 114, 115 ja 117 ning artiklite 118 ja 120 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud identifitseerimis- ja registreerimisnõuetele.

1. Ettevõtjad rakendavad asjakohaseid ja vajalikke ennetusmeetmeid, et tagada järgmist: a) peetavate maismaaloomade tervisestaatust ei ohustata veo ajal; b) peetavate maismaaloomade vedamine ei põhjusta artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide võimalikku levikut inimestele ja loomadele; c) desinfitseeritakse ja puhastatakse seadmed ja veovahendid ning tehakse neile putuka- ja näriliste tõrjet ja rakendatakse muid asjakohaseid bioturvameetmeid vastavalt sellele, millised on asjaomase veoga seotud riskid. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) seadmete ja veovahendite puhastamise ja desinfektsiooni tingimusi ja nõudeid ning putuka- ja kahjurite tõrjet ja selleks otstarbeks kasutatavaid biotsiide; b) muid käesoleva artikli lõike 1 punktis c sätestatud asjakohaseid bioturvameetmeid.

1. Ettevõtjad viivad peetavaid maismaaloomi teise liikmesriiki üksnes siis, kui asjaomased loomad vastavad järgmistele tingimustele: a) neil puuduvad taudisümptomid; b) nad on pärit registreeritud või heakskiidetud ettevõttest: i) kus ei esine ebatavalist suremust tuvastamata põhjusel; ii) mille suhtes ei kohaldata liikumispiiranguid, mis kehtivad loomaliikide suhtes, mille liikumine peab toimuma artikli 55 lõikes 1, artikli 61 lõike 1 punktis a, artiklis 62, artikli 65 lõike 1 punktis c, artikli 74 lõikes 1 ja artiklis 79 sätestatud eeskirjade kohaselt ning artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67, artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4 ja artikli 83 lõike 2 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt või artiklites 257 ja 258 sätestatud erakorraliste meetmete ja artikli 259 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt, välja arvatud juhul, kui liikumispiirangute suhtes on tehtud erandeid vastavalt kõnealustele eeskirjadele; iii) mis ei asu artikli 55 lõike 1 punkti f alapunktis ii, artiklites 64 ja 65, artikli 74 lõikes 1 ja artiklis 79 sätestatud eeskirjade ning artikli 67, artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4 ja artikli 83 lõike 2 alusel vastu võetud eeskirjade või artiklites 257 ja 258 sätestatud erakorraliste meetmete ja artikli 259 alusel vastu võetud eeskirjade kohases piirangutsoonis, välja arvatud juhul, kui on tehtud erandeid vastavalt kõnealustele eeskirjadele; c) nad ei ole piisava aja jooksul enne kavatsetava teise liikmesriiki viimise kuupäeva kokku puutunud peetavate maismaaloomadega, kelle suhtes kohaldatakse punkti b alapunktides ii ja iii osutatud liikumispiiranguid, või madalama tervisestaatusega loetellu kantud liikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomadega; see võimaldab minimeerida taudi leviku võimalust, võttes arvesse järgmist: i) asjaomaste loetellu kantud ja esilekerkivate taudide peiteaeg ja edasikandumise teed; ii) asjaomase ettevõtte tüüp; iii) liikuvate peetavate maismaaloomade kategooria ja liik; iv) muud epidemioloogilised tegurid; d) nad vastavad 3.–8. jaos (artiklid 130–154) sätestatud asjakohastele nõuetele. 2. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et teise liikmesriiki viidavad peetavad maismaaloomad lähetatakse otse teises liikmesriigis asuvasse sihtkohta, välja arvatud juhul, kui neil on vaja peatuda puhkekohas loomade heaoluga seotud põhjustel.

1. Teisest liikmesriigist peetavaid maismaaloomi vastuvõtvaid ettevõtteid ja tapamaju käitavad ettevõtjad: a) kontrollivad, kas: i) artikli 112 punktis a, artikli 113 lõike 1 punktis a, artikli 114 lõike 1 punktides a ja b, artikli 115 punktis a ja artikli 117 punktis a ning artiklite 118 ja 120 alusel vastuvõetud eeskirjades sätestatud identifitseerimisvahendid või -meetodid on olemas; ii) artikli 112 punktis b, artikli 113 lõike 1 punktis b, artikli 114 lõike 1 punktis c, artikli 117 punktis b ning artiklite 118 ja 120 alusel vastuvõetud eeskirjades sätestatud identifitseerimisdokumendid on olemas ja nõuetekohaselt täidetud; b) kontrollivad, kas artiklis 143 ning artikli 144 lõike 1 punktide b ja c alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud loomatervise sertifikaat või artiklis 151 ja artikli 151 lõigete 3 ja 4 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud ettevõtja deklaratsioonid on olemas; c) teavitavad sihtkoha pädevat asutust pärast vastuvõetud peetavate maismaaloomade kontrollimist eeskirjade rikkumisest seoses: i) vastuvõetud peetavate maismaaloomadega; ii) punkti a alapunkti i kohaste identifitseerimisvahendite või -meetoditega; iii) punkti a alapunktis ii ja punktis b osutatud dokumentidega. 2. Lõike 1 punktis c osutatud eeskirjade rikkumise korral isoleerib ettevõtja asjaomase rikkumisega seotud loomad seni, kuni sihtkoha pädev asutus on nende suhtes otsuse teinud.

Ettevõtjad ei vii peetavaid maismaaloomi, keda kavatsetakse taudi likvideerimise eesmärgil mõne artikli 31 lõigetes 1 või 2 sätestatud likvideerimisprogrammi raames tappa, teise liikmesriiki, välja arvatud juhul, kui sihtliikmesriik ja vajaduse korral läbitav liikmesriik annavad liikumiseks eelneva loa.

Ettevõtjad tagavad, et peetavad maismaaloomad, kes on ette nähtud ekspordiks kolmandasse riiki või territooriumile mõne teise liikmesriigi territooriumi kaudu, vastavad artiklites 124, 125, 126 ja 128 kehtestatud nõuetele.

Ettevõtjad viivad peetavaid kabiloomi ja kodulinde ühes liikmesriigis asuvast ettevõttest teise liikmesriiki ainult siis, kui asjaomased loomad vastavad artikli 9 lõike 1 punktis d loetellu kantud taudide osas järgmistele nõuetele: a) liikumise ajal ei esine neil artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidele iseloomulikke kliinilisi sümptomeid või tunnuseid; b) nende suhtes on kohaldatud kõnealuste loetellu kantud taudide korral sobivat viibimisaega, võttes arvesse liikuvate peetavate kabiloomade ja kodulindude liiki ja kategooriat; c) kõnealuste loetellu kantud taudide ning liikuvate kabiloomade või kodulindude liigi ja kategooria korral sobiva ajavahemiku jooksul ei ole päritoluettevõttesse toodud uusi peetavaid kabiloomi või kodulinde, kui selline nõue on sätestatud artikli 131 või artikli 135 kohaselt vastu võetud eeskirjades; d) eelduslikult ei kujuta nad endast olulist riski kõnealuste loetellu kantud taudide levikuks sihtkohas, tuginedes järgmisele: i) tervisestaatus seoses liikuvate peetavate kabiloomade ja kodulindude puhul asjakohaste taudidega, võttes arvesse tervisestaatust sihtkohas; ii) selliste labori- või muude uuringute tulemused, mis tagavad asjaomase liikumise korral nõutava tervisestaatuse; iii) vaktsineerimise või muude selliste taudiennetus- või riskimaandamismeetmete rakendamine, mille eesmärk on piirata asjaomase taudi levikut sihtkohta või läbitavasse kohta.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) artikli 130 punktis b osutatud viibimisaegu; b) artikli 130 punkti c kohast ajavahemikku, mille jooksul on vaja enne loomade liikumist piirata uute peetavate kabiloomade või kodulindude toomist ettevõtetesse; c) täiendavaid nõudeid, millega tagatakse, et peetavad kabiloomad ja kodulinnud ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks, nagu on sätestatud artikli 130 punktis d; d) muid vajalikke riskimaandamismeetmeid, millega täiendatakse artiklis 130 sätestatud nõudeid. 2. Lõikes 1 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavate eeskirjade koostamisel tugineb komisjon nimetatud eeskirjade puhul järgmistele asjaoludele: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudid, mis on seotud liikuvate peetavate kabiloomade või kodulindude loetellu kantud liigi või kategooriaga; b) tervisestaatus, mis on seotud artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega ettevõtetes, bioturvarühmikutes, tsoonides ning päritolu- ja sihtliikmesriikides; c) asjaomase ettevõtte tüüp ja tootmisviis päritolu- ja sihtkohas; d) asjaomase liikumisviis; e) liikuvate peetavate kabiloomade või kodulindude liigid ja kategooriad; f) liikuvate peetavate kabiloomade või kodulindude vanus; g) muud epidemioloogilised tegurid.

1. Teisest liikmesriigist peetavaid kabiloomi ja kodulinde vastuvõtvad tapamaju käitavad ettevõtjad tapavad need loomad võimalikult ruttu pärast nende saabumist ja hiljemalt lõike 2 kohaselt vastuvõetavates delegeeritud õigusaktides sätestatava ajavahemiku jooksul. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tapmisaega.

1. Erandina artikli 126 lõikest 2 tohivad ettevõtjad peetavaid kabiloomi ja kodulinde koguda päritoluliikmesriigist teise liikmesriiki viimise ajal maksimaalselt kolm korda. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kogumine toimub üksnes sel eesmärgil artikli 97 lõike 1 ning artikli 99 lõigete 3 ja 4 kohaselt heakskiidetud ettevõttes. Päritoluliikmesriik võib siiski oma territooriumil lubada kogumist veovahendites, kui peetavatele kabiloomadele või kodulindudele tullakse järele otse nende päritoluettevõttesse, tingimusel et kõnealuseid loomi ei laadita jälle maha kõnealuse toimingu käigus ja enne saabumist: a) nende sihtkohaks olevasse ettevõttesse või lõplikku sihtkohta või b) järgneva kogumise kohta kooskõlas artikli 97 lõikega 1 ning artikli 99 lõigetega 4 ja 5 sel eesmärgil heaks kiidetud ettevõttes.

Kogumisega tegelevad ettevõtjad tagavad, et: a) peetavate kabiloomade ja kodulindude, keda kogutakse, tervisestaatus on ühesugune; vastasel korral kohaldatakse kõigi selliste kogutud loomade suhtes madalamat tervisestaatust; b) peetavad kabiloomad ja kodulinnud kogutakse ja viiakse teises liikmesriigis asuvasse lõplikku sihtkohta võimalikult kiiresti pärast nende päritoluettevõttest lahkumist ja hiljemalt artikli 135 punkti c kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatava ajavahemiku jooksul; c) on võetud asjakohaseid bioturvameetmeid tagamaks, et kogutud peetavad kabiloomad ja kodulinnud: i) ei puutu kokku madalama tervisestaatusega peetavate kabiloomade või kodulindudega; ii) ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks peetavate kabiloomade või kodulindude hulgas kogumiskohas; d) peetavad kabiloomad ja kodulinnud on identifitseeritud, kui see on nõutud käesoleva määrusega, ja nendega on kaasas järgmised dokumendid: i) identifitseerimis- ja liikumisdokumendid, mis on ette nähtud artikli 112 punktis b, artikli 113 lõike 1 punktis b, artikli 114 lõike 1 punktis c, artikli 115 punktis b ja artikli 117 punktis b ning artiklite 118 ja 120 alusel vastu võetud eeskirjades, välja arvatud juhul, kui on ette nähtud artikli 113 lõike 2 ja artikli 119 kohased erandid; ii) loomatervise sertifikaat, mis on ette nähtud artiklis 143 ja artikli 144 lõike 1 punktis c, välja arvatud juhul, kui on ette nähtud artikli 144 lõike 1 punkti a alusel vastu võetud eeskirjade kohased erandid; iii) ettevõtja deklaratsioon, kui see on ette nähtud artiklis 151.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) kogumise erieeskirju, kui lisaks artikli 134 punktides b ja c sätestatutele kehtivad veel muud riskimaandamismeetmed; b) kriteeriume, mille alusel päritoluliikmesriigid võivad lubada kogumist veovahendites, nagu on sätestatud artikli 133 lõike 2 teises lõigus; c) ajavahemikku, mis jääb peetavate kabiloomade või kodulindude päritoluettevõttest lahkumise ja kogumisjärgselt nende teises liikmesriigis asuvasse lõplikku sihtkohta lahkumise vahele, nagu on osutatud artikli 134 punktis b; d) üksikasjalikke eeskirju artikli 134 punkti c kohaste bioturvameetmete kohta.

1. Ettevõtjad viivad muid peetavaid maismaaloomi kui peetavad kabiloomad ja kodulinnud ühes liikmesriigis asuvast ettevõttest teise liikmesriiki ainult siis, kui need ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks sihtkohas. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad üksikasjalikke eeskirju, millega tagatakse, et muud peetavad maismaaloomad kui peetavad kabiloomad ja kodulinnud ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõikes 1. 3. Lõikes 2 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavaid eeskirju koostades tugineb komisjon järgmistele asjaoludele: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudid, mis on seotud liikuvate peetavate maismaaloomade loetellu kantud liigi või kategooriaga; b) tervisestaatus, mis on seotud artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega ettevõtetes, bioturvarühmikutes, tsoonides ning päritoluliikmesriikides ja sihtkohas; c) päritolu- ja sihtkoha ettevõtte tüüp ja tootmisviis; d) liikumisviis, pidades silmas loomade lõppkasutust sihtkohas; e) liikuvate peetavate maismaaloomade liigid ja kategooriad; f) liikuvate peetavate maismaaloomade vanus; g) muud epidemioloogilised tegurid.

1. Ettevõtjad viivad peetavaid maismaaloomi kinnisesse ettevõttesse üksnes siis, kui kõnealused loomad vastavad järgmistele tingimustele: a) nad on pärit teisest kinnisest ettevõttest; b) nad ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks sihtkohaks olevas kinnises ettevõttes elavate loomade loetellu kantud liikidele või kategooriatele; käesolev tingimus ei kehti, kui asjaomane liikumine on lubatud teaduslikel eesmärkidel. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke eeskirju peetavate maismaaloomade viimise kohta kinnistesse ettevõtetesse, lisaks käesoleva artikli lõikes 1 sätestatule; b) erieeskirju peetavate maismaaloomade viimise kohta kinnisesse ettevõttesse, kus riskimaandamismeetmete abil tagatakse, et nimetatud liikumisega ei kaasne olulist riski kõnealuses kinnises ettevõttes ja naabruses asuvates ettevõtetes peetavate maismaaloomade tervisele.

1. Sihtkoha pädev asutus võib päritolukoha pädeva asutuse nõusolekul lubada peetavate maismaaloomade toomist oma liikmesriigi territooriumile teaduslikel eesmärkidel, kui kõnealune liikumine ei vasta 1.–5. jao (artiklid 124–136, v.a artiklid 124 ja 125, artikli 126 lõike 1 punkti b alapunkt ii ja artikkel 127) nõuetele. 2. Sihtkoha pädev asutus teeb lõikes 1 sätestatud erandeid ainult järgmistel tingimustel: a) siht- ja päritolukohtade pädevad asutused: i) on omavahel kokku leppinud sellise liikumise tingimustes; ii) tagavad, et kohaldatakse vajalikke riskimaandamismeetmeid, selleks et selline liikumine ei ohustaks liikumisteele jäävate kohtade ja sihtkoha tervisestaatust artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide osas, ja iii) on vajaduse korral teavitanud läbitavate liikmesriikide pädevaid asutusi tehtud erandist ja tingimustest, mille alusel see on tehtud, ning b) selliste loomade liikumine toimub siht- ja päritolukohtade pädevate asutuste ning asjakohasel juhul ka läbitavate liikmesriikide pädevate asutuste järelevalve all. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaselt pädevate asutuste poolt erandite tegemise eeskirju.

1. Sihtkoha pädev asutus võib teha erandeid 2.–5. jaos (artiklid 126–136, v.a artikli 126 lõike 1 punktid a, b ja c ning artiklid 127 ja 128) peetavate maismaaloomade liidusisese liikmesriikidevahelise liikumise suhtes sätestatud nõuetest, kui sellise liikumise eesmärk on: a) vabaajategevus piiriäärsetel aladel; b) piiri ääres korraldatavad näitused ning spordi-, kultuuri- ja muud sarnased üritused; c) peetavate maismaaloomade karjatamine liikmesriikide ühistes karjatamispiirkondades või d) peetavate maismaaloomade töötamine liikmesriikide piiride läheduses. 2. Sihtkoha pädeva asutuse poolt peetavate maismaaloomade liikumise suhtes lõikes 1 sätestatud eesmärkidel tehtavad erandid lepitakse kokku päritolu- ja sihtliikmesriigi vahel; samuti võetakse asjakohaseid riskimaandamismeetmeid, tagamaks et selline liikumine ei kujuta endast olulist riski. 3. Lõikes 2 osutatud liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 sätestatud erandite tegemisest. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesoleva artikli lõike 1 kohaselt sihtliikmesriigi pädeva asutuse poolt erandite tegemise eeskirju.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) 2.–5. jaos (artiklid 126–136) sätestatud eeskirju täiendavaid erinõudeid seoses peetavate maismaaloomade liikumisega järgmistel eesmärkidel: i) tsirkused, loomaaiad, lemmikloomapoed, loomade varjupaigad ja hulgimüüjad; ii) näitused ning spordi-, kultuuri- ja muud sarnased üritused; b) erandeid 2.–5. jaost (artiklid 126–136, v.a artikli 126 lõike 1 punktid a, b ja c ning artiklid 127 ja 128) seoses peetavate maismaaloomade käesoleva artikli punkti a kohase liikumisega.

1. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada ajutised eeskirjad, mis täiendavad või asendavad käesolevas peatükis sätestatud eeskirju peetavate maismaaloomade konkreetse liigi või kategooria liikumise kohta, kui: a) artiklis 130, artikli 132 lõikes 1, artiklites 133 ja 134, artikli 136 lõikes 1, artikli 137 lõikes 1, artikli 138 lõigetes 1 ja 2 ja artiklis 139 ning artikli 131 lõike 1, artikli 132 lõike 2, artikli 135, artikli 136 lõike 2, artikli 137 lõike 2, artikli 138 lõike 3, artikli 139 lõike 4 ja artikli 140 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud liikumisnõuded ei vähenda tegelikult selliste loomade liikumisega tekitatavat riski, või b) tundub, et artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taud levib 1.–6. jao (artiklid 124–142) kohaselt sätestatud liikumisnõuetele vaatamata. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava loetellu kantud taudiga, ja võttes arvesse artiklis 142 osutatud asjaolusid, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 sätestatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Artikli 137 lõikega 2, artikli 138 lõikega 3, artikli 139 lõikega 4 ning artiklitega 140 ja 141 ette nähtud delegeeritud õigusaktides ja rakendusaktides sätestatavaid eeskirju koostades tugineb komisjon järgmisele teabele: a) kõnealustes sätetes osutatud liikumisega seotud riskid; b) tervisestaatus, mis on seotud artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega päritolu- või sihtkohas või läbitavas kohas; c) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide korral loetellu kantud loomaliigid; d) päritolukohas, läbitavas kohas ja sihtkohas kehtivad bioturvameetmed; e) eritingimused, mille kohaselt peetavaid maismaaloomi ettevõtetes peetakse; f) ettevõtte tüübi ja asjaomaste peetavate loomade liikide ja kategooriate liikumise eriskeemid; g) muud epidemioloogilised tegurid.

1. Ettevõtjad viivad järgmisi peetavate maismaaloomade liike ja kategooriaid teise liikmesriiki ainult siis, kui kõnealuste loomadega on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt artikli 149 lõike 1 kohaselt väljaantud loomatervise sertifikaat: a) kabiloomad; b) kodulinnud; c) kinnisesse ettevõttesse viimiseks ette nähtud muud peetavad maismaaloomad kui kabiloomad ja kodulinnud; d) muud kui käesoleva lõike punktides a, b ja c osutatud peetavad maismaaloomad, kui see on vajalik artikli 144 lõike 1 punkti c kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide kohaselt. 2. Juhul kui peetavaid maismaaloomi võib välja viia artikli 55 lõike 1 punkti f alapunktis ii, artiklis 56 ja artikli 64 lõikes 1 sätestatud piirangutsoonist ja nende suhtes kohaldatakse artikli 55 lõikes 1, artikli 65 lõikes 1, artikli 74 lõikes 1, artikli 79 või artikli 80 või artikli 55 lõike 2, artikli 67, artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4, artikli 83 lõike 3 või artikli 259 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud tauditõrjemeetmeid ja kui asjaomased loomad on liikidest, mille suhtes kohaldatakse kõnealuseid tauditõrjemeetmeid, siis viivad ettevõtjad selliseid peetavaid maismaaloomi liikmesriigi siseselt või ühest liikmesriigist teise ainult siis, kui peetavate loomadega on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt artikli 149 lõike 1 kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat. Pädev asutus võib otsustada, et sellist sertifikaati ei pea välja andma peetavate maismaaloomade liikumisel asjaomase liikmesriigi siseselt, kui kõnealune pädev asutus on seisukohal, et kohaldatav alternatiivne süsteem tagab selliste loomasaadetiste jälgitavuse ja selle, et kõnealused loomad vastavad sellise liikumise puhul kehtivatele loomatervisenõuetele. 3. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et peetavate maismaaloomadega on nende teekonnal päritolukohast lõpliku sihtkohani kaasas käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loomatervise sertifikaat, välja arvatud juhul, kui artikli 147 kohaselt vastuvõetud eeskirjadega on ette nähtud erimeetmed.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) artikli 143 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaatide väljaandmise nõuetest tehtavaid erandeid selliste peetavate maismaaloomade suhtes, kes ei kujuta endast olulist riski taudi levikuks, võttes arvesse: i) liikuvate peetavate maismaaloomade liike ja kategooriaid ning artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taude, mille korral nad on loetellu kantud liigid; ii) pidamismeetodeid ja tootmisviisi kõnealuste peetavate maismaaloomade liikide ja kategooriate korral; iii) peetavate maismaaloomade kavandatavat kasutust või iv) peetavate maismaaloomade sihtkohta, sealhulgas juhtumeid, kui sihtkoht asub samas liikmesriigis kui päritolukoht, ent sihtkohta jõudmiseks läbitakse teine liikmesriik; b) artikli 143 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaatide väljaandmise erieeskirju, mille korral võetakse järelevalve või bioturvalisusega seotud riskimaandamise erimeetmeid, võttes arvesse käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud asjaolusid, mis tagavad: i) liikuvate peetavate maismaaloomade jälgitavuse; ii) et peetavate maismaaloomade liikumine vastab 1.–6. jaos (artiklid 124–142) sätestatud liikumise puhul kehtivatele loomatervisenõuetele; c) nõuet, mille kohaselt tuleb välja anda loomatervise sertifikaat muude kui artikli 143 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud peetavate maismaaloomade liikide ja kategooriate liikumise korral juhtudel, kui loomatervise sertifikaat on kohustuslik selle tagamiseks, et kõnealune liikumine vastab 1.–6. jaos (artiklid 124–142) liikumise suhtes sätestatud loomatervisenõuetele. 2. Lõike 1 punktis b sätestatud erieeskirjade kehtestamisel võtab komisjon arvesse järgmisi asjaolusid: a) ettevõtjate poolt artikli 10 lõike 1 punkti b kohaselt ja artikli 10 lõike 6 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt kehtestatud bioturvalisuse hindamine pädeva asutuse poolt; b) pädeva asutuse suutlikkus viia artikli 13 lõike 1 kohaselt ellu käesoleva määrusega nõutud meetmeid ja toiminguid, niivõrd kui see on vajalik ja asjakohane; c) artikliga 11 ette nähtud loomatervisealaste põhiteadmiste tase ja nende teadmiste artikli 13 lõikega 2 ette nähtud suurendamine; d) artikli 25 kohaste loomatervise ülevaatuste läbiviimine või muu asjakohase seire või ametliku kontrolli olemasolu; e) pädeva asutuse kohustuste täitmise artiklites 19–22 ning artikli 20 lõike 3 ja artikli 23 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud liidu teavitamis- ja aruandlussüsteemi kohaselt; f) artiklis 26 sätestatud seire ning artiklis 28 ja artiklite 29 ja 30 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud seireprogrammid. 3. Lõike 1 punktis c sätestatud loomatervise sertifikaadi väljaandmise nõuete koostamisel võtab komisjon arvesse lõike 1 punkti a alapunktides i–iv osutatud asjaolusid.

1. Artiklis 143 osutatud loomatervise sertifikaat sisaldab järgmist teavet: a) päritoluettevõte või -koht, sihtettevõte või -koht ja vajaduse korral asjaomaste peetavate maismaaloomade kogumis- või puhkekohana kasutatavad ettevõtted; b) veovahend ja vedaja; c) peetavate maismaaloomade kirjeldus; d) peetavate maismaaloomade arv; e) peetavate maismaaloomade identifitseerimine ja registreerimine, kui see on vajalik artiklite 112, 113, 114, 115 ja 117 kohaselt ning artiklite 118 ja 120 alusel vastuvõetud eeskirjade kohaselt, v.a juhul, kui on tehtud artikli 119 kohaseid erandeid, ning f) teave, mis on vajalik tõendamaks, et peetavad maismaaloomad vastavad 1.–6. jaos (artiklid 124–142) liikumise suhtes sätestatud asjakohastele loomatervisenõuetele. 2. Loomatervise sertifikaat võib sisaldada ka muudes liidu õigusaktides nõutud teavet.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke eeskirju artikli 145 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaatide sisu kohta peetavate maismaaloomade eri liikide ja kategooriate korral ning artikli 147 alusel vastuvõetud eeskirjades sätestatud liikumise eriliikide korral; b) artikli 145 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaadis nõutavat lisateavet. 2. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad loomatervise sertifikaatide näidiste kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad erieeskirju, millega täiendatakse ettevõtjate kohustust tagada, et peetavate maismaaloomadega on järgmiste liikumisviiside korral kaasas artikli 143 kohane ja artikli 144 alusel vastu võetud eeskirjade kohane loomatervise sertifikaat, või tehakse sellest kohustusest erand: a) selliste peetavate kabiloomade ja kodulindude liikumine, kes enne oma lõplikku sihtkohta jõudmist läbivad artiklis 133 sätestatud kogumise; b) selliste peetavate maismaaloomade liikumine, kes tuleb tagasi viia oma päritolukohta või mõnda muusse sihtkohta ühel või mitmel järgneval põhjusel: i) nende kavandatud teekond katkes ootamatult loomade heaoluga seotud põhjustel; ii) teekonnal esines ootamatuid õnnetusi või vahejuhtumeid; iii) nad saadeti mõne liikmesriigi sihtkohast või liidu välispiirilt tagasi; iv) nad saadeti kogumis- või puhkekohast tagasi; v) nad saadeti kolmandast riigist või territooriumilt tagasi; c) näitusteks ning spordi-, kultuuri ja muudeks sarnasteks üritusteks ette nähtud peetavate maismaaloomade liikumine ja nende järgnev naasmine päritolukohta.

Ettevõtjad: a) esitavad pädevale asutusele kogu artikli 143 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 146 lõike 1 või artikli 147 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud, loomatervise sertifikaadi täitmiseks vajaliku teabe enne kavandatava liikumise algust; b) tagavad vajaduse korral, et asjaomaste peetavate maismaaloomade suhtes tehakse artikli 149 lõikes 3 sätestatud dokumentide, identsuse ja füüsilisi kontrolle.

1. Pädev asutus annab ettevõtja taotluse korral välja loomatervise sertifikaadi peetavate maismaaloomade liikumiseks, kui see on vajalik artikli 143 kohaselt või artikli 144 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide kohaselt, tingimusel et täidetud on järgmised liikumisnõuded: a) artiklis 124, artikli 125 lõikes 1, artiklites 126, 128, 129, 130, 133 ja 134, artikli 136 lõikes 1, artikli 137 lõikes 1, artiklis 138 ja artiklis 139 sätestatud nõuded; b) artikli 125 lõike 2, artikli 131 lõike 1, artikli 135, artikli 136 lõike 2, artikli 137 lõike 2, artikli 138 lõike 4, artikli 139 lõike 4 ja artikli 140 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuded; c) artikli 141 alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud nõuded. 2. Loomatervise sertifikaadid: a) kontrollib, tembeldab ja allkirjastab veterinaarjärelevalve ametnik; b) kehtivad lõike 4 punkti c kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud ajani, mille jooksul vastavad sellega hõlmatud peetavad maismaaloomad selles sisalduvatele loomatervise tagatistele. 3. Enne loomatervise sertifikaadi allkirjastamist kontrollib asjaomane veterinaarjärelevalve ametnik lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud dokumentide, identsuse ja füüsiliste kontrollide abil, et sertifikaadiga hõlmatud peetavad maismaaloomad vastavad käesolevas peatükis kehtestatud nõuetele. 4. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, milles kehtestatakse eeskirjad seoses järgmisega: a) peetavate maismaaloomade eri liikide ja kategooriate dokumentide, identsuse ja füüsiliste kontrollide ja läbivaatuste liigid, mida veterinaarjärelevalve ametnik peab tegema kooskõlas lõikega 3, et kontrollida käesolevas peatükis kehtestatud nõuete järgimist; b) ajavahemik, mille jooksul veterinaarjärelevalve ametnik peab enne peetavate maismaaloomade saadetiste liikumist tegema nimetatud dokumentide, identsuse ja füüsilise kontrolli ja läbivaatuse ning andma välja loomatervise sertifikaadid; c) loomatervise sertifikaatide kehtivusaeg.

Artikli 149 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaadid võib asendada TRACESi abil koostatavate, käideldavate ja edastatavate elektrooniliste loomatervise sertifikaatidega, tingimusel et: a) sellised elektroonilised loomatervise sertifikaadid sisaldavad kogu teavet, mida loomatervise sertifikaat peab vastavalt artiklile 145 ja artikli 146 kohaselt vastu võetud eeskirjadele sisaldama; b) on tagatud asjaomaste peetavate maismaaloomade jälgitavus ja nende loomade seotus elektroonilise loomatervise sertifikaadiga; c) päritolu- ja sihtliikmesriigi ning läbitava liikmesriigi pädevatel asutustel on võimalik elektroonilistele dokumentidele kogu veo kestel juurde pääseda.

1. Sihtkoha ettevõtjad väljastavad ettevõtja deklaratsiooni peetavate maismaaloomade liikumise kohta nende päritolukohaks olevast liikmesriigist teises liikmesriigis asuvasse sihtkohta ja tagavad, et nimetatud deklaratsioon on kõnealuste loomadega kaasas, kui artikli 143 lõigete 1 ja 2 kohaselt ei nõuta loomatervise sertifikaati. 2. Lõikes 1 kehtestatud ettevõtja deklaratsioon peab sisaldama järgmist teavet asjaomaste peetavate maismaaloomade kohta: a) nende päritolu- ja sihtkoht ning vajaduse korral kogumis- ja puhkekohad; b) veovahend ja vedaja; c) peetavate maismaaloomade kirjeldus, nende liik, kategooria ja hulk; d) identifitseerimine ja registreerimine, kui see on vajalik artiklite 112, 113, 114 ja 115, artikli 117 punkti a kohaselt ning artiklite 118 ja 120 alusel vastuvõetud eeskirjade kohaselt; e) teave, mis on vajalik tõendamaks, et peetavad maismaaloomad vastavad 1.–6. jaos (artiklid 124–142) liikumise suhtes sätestatud loomatervisenõuetele. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke eeskirju käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud ettevõtja deklaratsiooni sisu kohta eri loomaliikide ja -kategooriate puhul; b) lisateavet, mis peab sisalduma käesoleva artikli lõikes 2 esitatud ettevõtja deklaratsioonis. 4. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud ettevõtja deklaratsioonide näidiste kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Ettevõtjad (välja arvatud vedajad) teavitavad eelnevalt oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust peetavate maismaaloomade kavandatavast liikumisest ühest liikmesriigist teise, kui: a) loomadega peab kaasas olema päritoluriigi pädeva asutuse poolt artiklite 149 ja 150 kohaselt ning artikli 149 lõike 4 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat; b) loomadega peab kaasas olema peetavate maismaaloomade loomatervise sertifikaat, juhul kui neid viiakse piirangutsoonist välja ja nende suhtes kohaldatakse artikli 143 lõikes 2 osutatud tauditõrjemeetmeid; c) loomade suhtes on tehtud erand artikli 144 lõike 1 punktis a sätestatud loomatervise sertifikaadi väljaandmise nõudest või nende suhtes kohaldatakse artikli 144 lõike 1 punktis b sätestatud erieeskirju; d) artikli 154 lõike 1 alusel vastuvõetud delegeeritud õigusaktide kohaselt on liikumisest vaja teada anda. Käesoleva artikli esimese lõigu kohaldamisel esitavad ettevõtjad oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele kogu vajaliku teabe, mis võimaldab sellel artikli 153 lõike 1 kohaselt teavitada peetavate maismaaloomade liikumisest sihtliikmesriigi pädevat asutust.

1. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab sihtliikmesriigi pädevat asutust artikli 152 kohaselt peetavate maismaaloomade liikumisest. 2. Lõikes 1 osutatud teavitamine toimub enne asjaomast liikumist ja võimaluse korral alati TRACESi kaudu. 3. Liikmesriigid määravad lõikes 1 sätestatud liikumisteadete haldamiseks piirkonnad. 4. Erandina lõikest 1 võib päritoluliikmesriigi pädev asutus anda asjaomasele ettevõtjale loa teavitada sihtliikmesriigi pädevat asutust peetavate maismaaloomade liikumisest osaliselt või täielikult TRACESi kaudu.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) nõuet, mille kohaselt ettevõtja peab vastavalt artiklile 152 eelnevalt teavitama muudesse kui kõnealuse artikli punktides a ja b osutatud liikidesse ja kategooriatesse kuuluvate peetavate maismaaloomade liikmesriikidevahelisest liikumisest, kui sellise kõnealuste liikide ja kategooriate liikumise jälgitavus on vajalik 1.–6. jaos (artiklid 124–142) liikumise suhtes sätestatud loomatervisenõuete täitmise tagamiseks; b) artiklite 152 ja 153 kohaseks peetavate maismaaloomade liikumisest teavitamiseks vajalikku teavet; c) erakorralisi toiminguid peetavate maismaaloomade liikumisest teavitamiseks voolukatkestuste ja muude TRACESi häirete korral; d) artikli 153 lõike 3 kohaselt liikmesriikide poolt liikumisteadete haldamiseks piirkondade määramisele esitatavaid nõudeid. 2. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad: a) teatiste üksikasju, mille peetavate maismaaloomade liikumise korral esitavad: i) ettevõtjad artikli 152 kohaselt oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele; ii) päritoluliikmesriigi pädevad asutused artikli 153 kohaselt sihtliikmesriigi pädevale asutusele; b) tähtaegu, mis on ette nähtud: i) ettevõtja poolt artikli 152 kohaselt päritoluliikmesriigi pädevale asutusele vajaliku teabe esitamiseks; ii) päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt artikli 153 lõike 1 kohaselt peetavate maismaaloomade liikumisest teavitamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad viivad maismaaloomadest metsloomi ühes liikmesriigis asuvast elupaigast teises liikmesriigis asuvasse elupaika või ettevõttesse ainult siis, kui: a) asjaomaste maismaaloomadest metsloomade äraviimine nende elupaigast toimub nii, et nad ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide või esilekerkivate taudide levikuks liikumisteel või sihtkohas; b) metsloomad ei ole pärit piirangutsoonis asuvast elupaigast, mille suhtes kohaldatakse artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudi või esilekerkiva taudi esinemise tõttu artikli 70 lõikes 2 ning artikli 70 lõike 3 punkti b, artikli 71 lõike 3 ja artikli 83 lõike 3 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud liikumispiiranguid loomaliigi suhtes, millesse nad kuuluvad, või artiklites 257 ja 258 ning artikli 259 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralisi meetmeid, v.a juhul, kui on tehtud kõnealuste eeskirjade kohaseid erandeid; c) metsloomadega on kaasas loomatervise sertifikaat või muud dokumendid, juhul kui loomatervise sertifikaat on vajalik vastavuse tagamiseks käesoleva lõike punktides a ja b ning artikli 156 lõike 1 punktide c ja d alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud loomatervisenõuetega; d) päritoluliikmesriigi pädev asutus on liikumisest teavitanud sihtliikmesriigi pädevat asutust, juhul kui artikli 156 lõike 1 punkti c alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt nõutakse loomatervise sertifikaadi väljastamist, ja e) päritoluliikmesriigi pädev asutus ja sihtliikmesriigi pädev asutus on sellises liikumises kokku leppinud. 2. Kui artikli 156 lõike 1 punkti c alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt nõutakse loomatervise sertifikaadi väljastamist, kohaldatakse maismaaloomadest metsloomade liikumise suhtes artiklites 145 ja 148, artikli 149 lõigetes 1, 2 ja 3 ja artiklis 150 ning artiklite 146 ja 147 ja artikli 149 lõike 4 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud nõudeid. 3. Kui käesoleva artikli lõike 1 punkti d kohaselt nõutakse liikumisest teavitamist, kohaldatakse maismaaloomadest metsloomade liikumise suhtes artiklites 152 ja 153 ning artikli 154 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõudeid.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) artikli 155 lõike 1 punktides a ja b maismaaloomadest metsloomade liikumise suhtes sätestatud loomatervisenõudeid; b) loomatervisenõudeid, mis on seotud maismaaloomadest metsloomade toomisega loodusest ettevõtetesse; c) selliseid maismaaloomadest metsloomade liikumisviise või olukordi, mille korral peab kaasas olema loomatervise sertifikaat või muu dokument, ning selliste sertifikaatide või muude dokumentide sisuga seotud nõudeid; d) sihtliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt maismaaloomadest metsloomade liikmesriikidevahelise liikumise korral ja teavet, mida selline teavitus peab sisaldama. 2. Komisjon võib rakendusaktidega sätestada eeskirjad, milles täpsustatakse artiklis 155 sätestatud nõudeid ja käesoleva artikli lõike 1 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) maismaaloomadest metsloomade liikumise korral nõutavate loomatervise sertifikaatide ja muude dokumentide näidiseid, kui see on käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega ette nähtud; b) päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamise üksikasju ja sellise teavitamise tähtaegu, kui see on käesoleva artikli lõike 1 punkti d kohaselt vastu võetud eeskirjades ette nähtud. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad võtavad asjakohaseid ennetusmeetmeid selle tagamiseks, et loomse paljundusmaterjali liikumine ei ohusta sihtkoha peetavate maismaaloomade tervisestaatust seoses: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega; b) esilekerkivate taudidega. 2. Ettevõtjad viivad loomset paljundusmaterjali oma ettevõtetest välja ja võtavad seda vastu ainult siis, kui asjaomane paljundusmaterjal vastab järgmistele tingimustele: a) see on pärit ettevõtetest, mis: i) on sisestatud pädeva asutuse poolt kooskõlas artikli 93 esimese lõigu punktiga a ettevõtete registrisse ja päritoluliikmesriik ei ole teinud ühtki artikli 85 kohast erandit; ii) on heaks kiidetud pädeva asutuse poolt kooskõlas artikli 97 lõikega 1, kui selline heakskiitmine on artikli 94 lõike 1 või artikli 95 kohaselt nõutav; b) vastab artikli 121 lõike 1 kohastele või artikli 122 lõike 1 alusel vastu võetud eeskirjade kohastele jälgitavusnõuetele. 3. Ettevõtjad peavad järgima peetavate maismaaloomade paljundusmaterjali veo suhtes artiklis 125 sätestatud nõudeid. 4. Ettevõtjad ei vii loomset paljundusmaterjali ühes liikmesriigis asuvast ettevõttest teises liikmesriigis asuvasse ettevõttesse ilma sihtliikmesriigi pädeva asutuse sõnaselge loata selliseks liikumiseks, kui kõnealune loomne paljundusmaterjal tuleb artikli 31 lõikega 1 või 2 ettenähtud likvideerimisprogrammi raames hävitada taudi likvideerimise eesmärgil.

1. Sihtkohas asuvaid ettevõtteid käitavad ettevõtjad, kes saavad loomset paljundusmaterjali teises liikmesriigis asuvast ettevõttest: a) kontrollivad järgmise olemasolu: i) artikli 121 kohased ja artikli 122 alusel vastu võetud eeskirjade kohased märgid; ii) artikliga 161 ette nähtud loomatervise sertifikaadid; b) teavitavad sihtkoha pädevat asutust pärast vastuvõetud loomse paljundusmaterjali kontrollimist eeskirjade rikkumisest seoses: i) saadud loomse paljundusmaterjaliga; ii) punkti a alapunkti i kohaste märkidega; iii) punkti a alapunktis ii osutatud loomatervise sertifikaatidega. 2. Lõike 1 punktis b osutatud eeskirjade rikkumise korral säilitab asjaomane ettevõtja loomset paljundusmaterjali eraldi seni, kuni pädev asutus on selle suhtes otsuse teinud.

1. Ettevõtjad viivad veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali teise liikmesriiki ainult siis, kui selline loomne paljundusmaterjal vastab järgmistele tingimustele: a) see on kogutud artikli 97 lõike 1 ja artikli 99 kohaselt sel eesmärgil heakskiidetud loomse paljundusmaterjali ettevõttes; b) seda on kogutud doonorloomadelt, kes vastavad loomatervisenõuetele, mis on vajalikud selle tagamiseks, et loomne paljundusmaterjal ei levitaks loetellu kantud taude; c) seda on kogutud, toodetud, töödeldud, säilitatud ja veetud viisil, mis tagab, et see ei levita artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taude. 2. Ettevõtjad ei vii veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali välja loomse paljundusmaterjali ettevõttest, mille suhtes kohaldatakse asjaomaseid loetellu kantud liike mõjutavaid liikumispiiranguid kooskõlas järgmisega: a) artikli 55 lõike 1 punktid a, c ja e ning artikli 55 lõike 1 punkti f alapunkt ii, artikkel 56, artikli 61 lõike 1 punkt a, artikli 62 lõige 1, artikli 65 lõike 1 punkt c, artikli 74 lõige 1 ning artiklid 79 ja 80; b) artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67 ja artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4 ning artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjad, ning c) artiklites 257 ja 258 ja artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralised meetmed, v.a juhul, kui artikli 258 alusel vastu võetud eeskirjadega on ette nähtud erandid. Käesolevas lõikes ette nähtud erandeid ei kohaldata juhtudel, kui loomne paljundusmaterjal koguti enne asjaomase puhangu esinemist ja kõnealust paljundusmaterjali on säilitatud eraldi muust loomsest paljundusmaterjalist.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad artiklis 159 sätestatud veise-, lamba-, kitse- sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali teistesse liikmesriikidesse viimisele kehtivaid loomatervisenõudeid, täpsustades järgmist: a) kõnealuste peetavate loomade paljundusmaterjali kogumise, tootmise, töötlemise ja säilitamise eeskirjad heakskiidetud ettevõtetes vastavalt artikli 159 lõike 1 punktile a; b) artikli 159 lõike 1 punktis b sätestatud loomatervisenõuded, mis kehtivad nende peetavate doonorloomade suhtes, kellelt loomset paljundusmaterjali koguti, ja mis käsitlevad kõnealuste loomade isolatsiooni või karantiini; c) peetavate doonorloomade ja loomse paljundusmaterjali labori- ja muud uuringud; d) artikli 159 lõike 1 punktis c kogumise, tootmise, töötlemise, säilitamise ja muude toimingute ning veo kohta sätestatud loomatervisenõuded. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad artiklis 159 veise-, lamba-, kitse- sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali teistesse liikmesriikidesse viimise suhtes sätestatud loomatervisenõudeid, täpsustades ettevõtjatele tehtavaid erandeid artiklis 159 sätestatud eeskirjadest, võttes arvesse sellise loomse paljundusmaterjaliga seotud riske ja kehtivaid riskimaandamismeetmeid.

1. Ettevõtjad veavad veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali teise liikmesriiki ainult siis, kui sellise paljundusmaterjaliga on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt lõike 3 kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat. 2. Juhul kui peetavate loomade loomset paljundusmaterjali võib piirangutsoonist välja viia, kohaldades: a) artikli 55 lõike 1 punkti f alapunktis ii, artiklites 56, 64 ja 65, artikli 74 lõikes 1 ja artiklis 79 sätestatud tauditõrjemeetmeid ning artikli 55 lõike 2, artikli 67, artikli 71 lõike 3 ja artikli 74 lõike 4 ning artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirju, või b) artiklites 257 ja 258 sätestatud erakorralisi meetmeid ja artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirju, ning kui kõnealune loomne paljundusmaterjal on pärit sellistesse liikidesse kuuluvatelt loomadelt, kelle suhtes kohaldatakse kõnealuseid tauditõrjemeetmeid või erakorralisi meetmeid, veavad ettevõtjad sellist loomset paljundusmaterjali liikmesriigisiseselt või ühest liikmesriigist teise ainult siis, kui sellega on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt artikli 149 lõike 1 kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat, v.a juhul kui käesolevas lõigus osutatud eeskirjade kohaselt on tehtud erandeid loomatervise sertifikaadi väljaandmise nõudest. Pädev asutus võib otsustada, et sellist sertifikaati ei pea välja andma loomse paljundusmaterjali liikumisel asjaomase liikmesriigi siseselt, kui kõnealune pädev asutus on seisukohal, et kohaldatav alternatiivne süsteem tagab selliste loomse paljundusmaterjali saadetiste jälgitavuse ja selle, et kõnealune loomne paljundusmaterjal vastab sellise liikumise puhul kehtivatele loomatervisenõuetele. 3. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et lõikes 1 osutatud loomatervise sertifikaat on loomse paljundusmaterjaliga kaasas päritolukohast sihtkohani. 4. Pädev asutus annab ettevõtja taotlusel välja loomatervise sertifikaadi lõikes 1 osutatud loomse paljundusmaterjali liikumiseks, tingimusel et on täidetud IV osa I jaotise 5. peatükis osutatud asjakohased nõuded. 5. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loomse paljundusmaterjali loomatervise sertifikaatide väljaandmise suhtes kohaldatakse artikleid 148, 149 ja 150 ning artiklite 146 ja 147 ja artikli 149 lõike 4 kohaselt vastu võetud eeskirju. Loomse paljundusmaterjali liikumist käsitleva ettevõtja deklaratsiooni suhtes kohaldatakse artikli 151 lõiget 1 ja artikli 151 lõike 3 kohaselt vastu võetud eeskirju. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad erandeid käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaadi nõuetest sellise veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali suhtes, mis järgmistel põhjustel ei kujuta endast olulist riski loetellu kantud taudide levikuks: a) asjaomase loomse paljundusmaterjali laad või loomaliik, kellelt kõnealune paljundusmaterjal pärineb; b) tootmis- ja töötlemisviisid loomse paljundusmaterjali ettevõttes; c) loomse paljundusmaterjali kavandatud otstarve; d) loomse paljundusmaterjali liigi ja kategooria ning loomse paljundusmaterjali ettevõtte suhtes kehtivad alternatiivsed riskimaandamismeetmed; e) loomse paljundusmaterjali sihtkoht, kui sihtkoht asub samas liikmesriigis kui päritolukoht, ent loomne paljundusmaterjal läbib sihtkohta jõudmiseks teise liikmesriigi.

1. Artikliga 161 ette nähtud loomse paljundusmaterjali loomatervise sertifikaat sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) loomse paljundusmaterjali päritoluettevõte ja sihtettevõte või -koht; b) loomse paljundusmaterjali laad ja peetavate doonorloomade liik; c) loomse paljundusmaterjali kogus või arv; d) loomse paljundusmaterjali märgistus, kui seda on nõutud artikli 121 lõikega 1 või artikli 122 lõike 1 kohaselt vastu võetud eeskirjadega; e) teave, mis on vajalik selle tõendamiseks, et loomse paljundusmaterjali saadetis vastab artiklites 157 ja 159 ning artikli 160 kohaselt vastu võetud eeskirjades vastava liigi suhtes sätestatud liikumisnõuetele. 2. Artiklis 161 ette nähtud loomse paljundusmaterjali loomatervise sertifikaat võib sisaldada ka muudes liidu õigusaktides nõutud teavet. 3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad käesoleva artikli lõike 1 kohaselt loomatervise sertifikaadis nõutavat teavet. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad loomatervise sertifikaatide väljaandmist eri liiki loomse paljundusmaterjali ja eri loomaliikide kohta. 5. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad loomse paljundusmaterjali loomatervise sertifikaatide näidiste kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad: a) teavitavad eelnevalt oma päritoluriigi pädevat asutust veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali kavandatud viimisest teise liikmesriiki, kui: i) artikli 161 lõike 1 või 2 kohaselt peab asjaomase loomse paljundusmaterjaliga olema kaasas loomatervise sertifikaat; ii) käesoleva artikli lõike 5 punkti a alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide kohaselt on loomse paljundusmaterjali liikumisest vaja teavitada, võttes arvesse käesoleva artikli lõiget 3; b) esitavad kogu vajaliku teabe, mis võimaldab päritoluliikmesriigi pädeval asutusel teavitada loomse paljundusmaterjali liikumisest sihtliikmesriigi pädevat asutust vastavalt lõikele 2. 2. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab enne asjaomast liikumist ja võimaluse korral TRACESi kaudu sihtliikmesriigi pädevat asutust veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali liikumisest kooskõlas lõigete 5 ja 6 kohaselt vastu võetud eeskirjadega. 3. Liikmesriigid kasutavad teadete haldamiseks artikli 153 lõike 3 kohaselt määratud piirkondi. 4. Loomsest paljundusmaterjalist teavitamisele ettevõtjate poolt kohaldatakse artikli 153 lõiget 4. 5. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) nõuet, mille kohaselt ettevõtja peab vastavalt käesoleva artikli lõike 1 punkti a alapunktile ii eelnevalt teavitama loomse paljundusmaterjali liikmesriikidevahelisest liikumisest, kui sellise liikumise jälgitavus on vajalik selle tagamiseks, et see vastab 1. ja 2. jaos (artiklid 157–160) liikumise suhtes sätestatud loomatervisenõuetele; b) käesoleva artikli lõike 1 kohaseks loomse paljundusmaterjali liikumisest teavitamiseks vajalikku teavet; c) erakorralisi toiminguid loomse paljundusmaterjali liikumisest teavitamiseks voolukatkestuste ja muude TRACESi häirete korral. 6. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad järgmist: a) ettevõtjate poolt teabe esitamine loomse paljundusmaterjali liikumise kohta oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele kooskõlas lõikega 1; b) päritoluliikmesriigi pädev asutuse poolt sihtliikmesriigi pädeva asutuse teavitamine loomse paljundusmaterjali liikumise kohta kooskõlas lõikega 2; c) tähtajad, mis on ette nähtud: i) ettevõtja poolt lõikes 1 osutatud teabe esitamiseks päritoluliikmesriigi pädevale asutusele; ii) päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt loomse paljundusmaterjali liikumisest teavitamiseks vastavalt lõikele 2. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad viivad muudesse kui veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali teise liikmesriiki ainult siis, kui kõnealune paljundusmaterjal ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud taudide levikuks loetellu kantud liikide hulgas sihtkohas, võttes arvesse sihtkoha tervisestaatust. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad loomatervisenõudeid, loomatervise sertifikaatide väljaandmist ja muudesse kui veise-, lamba-, kitse-, sea- ja hobuseliikidesse kuuluvate peetavate maismaaloomade ja kodulindude paljundusmaterjali liikumisest teavitamise suhtes kehtivaid nõudeid, võttes arvesse järgmist: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide korral asjaomased loetellu kantud liigid; b) loomaliigid, kellelt loomne paljundusmaterjal on kogutud, ja paljundusmaterjali liik; c) tervisestaatus päritolu- ja sihtkohas; d) kogumis-, tootmis-, töötlemis- ja säilitamisviis; e) muud epidemioloogilised tegurid. 3. Kui lõike 2 kohaselt on vaja välja anda loomatervise sertifikaat ja teavitada loomse paljundusmaterjali liikumisest: a) kohaldatakse sertifikaatide väljaandmise suhtes artikli 161 lõigetes 1–5 ning artikli 162 lõigetes 1 ja 2 sätestatud eeskirju ning artikli 161 lõike 6 ja artikli 162 lõigetee 3–5 kohaselt vastu võetud eeskirju; b) kohaldatakse liikumisest teavitamise suhtes artikli 163 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud eeskirju ning artikli 163 lõike 5 kohaselt vastu võetud eeskirju.

1. Sihtkoha pädev asutus võib päritolukoha pädeva asutuse nõusolekul lubada loomse paljundusmaterjali toomist sihtliikmesriigi territooriumile teaduslikel eesmärkidel, kui selline liikumine ei vasta artiklite 159–164 nõuetele. 2. Pädev asutus teeb lõikes 1 sätestatud erandeid ainult järgmistel tingimustel: a) siht- ja päritolukohtade pädevad asutused: i) on omavahel kokku leppinud kavandatava liikumise tingimustes; ii) tagavad, et vajalikud riskimaandamismeetmed on olemas selleks, et kõnealune liikumine ei ohustaks liikumisteele jäävate kohtade ja sihtkoha tervisestaatust artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide osas; iii) on vajaduse korral teavitanud läbitavate liikmesriikide pädevaid asutusi tehtud erandist ja tingimustest, mille alusel see on tehtud; b) kõnealune liikumine toimub siht- ja päritolukoha pädeva asutuse ning vajaduse korral ka läbitava liikmesriigi pädeva asutuse järelevalve all. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte eeskirjade kohta, millega täiendatakse käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaselt pädevate asutuste poolt erandite tegemise eeskirju.

1. Ettevõtjad võtavad asjakohaseid ennetusmeetmeid selle tagamiseks, et loomsete saaduste kõigi tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappide käigus liidus ei põhjusta loomsed saadused: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikut, võttes arvesse tootmis-, töötlemis- või sihtkoha tervisestaatust; b) esilekerkivate taudide levikut. 2. Ettevõtjad tagavad, et loomsed saadused ei ole pärit ettevõtetest või toidukäitlemisettevõtetest või ei ole saadud loomadelt, kelle suhtes kehtivad: a) artiklites 257 ja 258 ette nähtud või artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralised meetmed, v.a juhul, kui artikli 259 alusel vastu võetud eeskirjadega on ette nähtud erandid käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõudest; b) peetavate maismaaloomade ja loomsete saaduste suhtes kohaldatavad liikumispiirangud, nagu on sätestatud artikli 32 lõike 1 punktis c, artikli 55 lõike 1 punktis e, artiklis 56, artikli 61 lõike 1 punktis a, artikli 62 lõikes 1, artikli 65 lõike 1 punktis c, artikli 70 lõike 1 punktis b, artikli 74 lõike 1 punktis a, artikli 76 lõike 2 punktis b ja lõikes 3, artiklites 79, 81 ja artikli 82 lõigetes 2 ja 3 ning artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67, artikli 70 lõike 3, artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4, artikli 76 lõike 5 ja artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades, v.a juhul, kui kõnealustes eeskirjades on ette nähtud erandid kõnealustest liikumispiirangutest. 3. Komisjonil võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte üksikasjalike nõuete kohta, millega täiendatakse nõudeid, millele osutatakse: a) käesoleva artikli lõikes 1 seoses ennetusmeetmetega, sealhulgas riskimaandamismeetmetega, ja b) käesoleva artikli lõikes 2 seoses loomsete saaduste liikumispiirangutega. 4. Lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel tugineb komisjon: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud asjaomastele loetellu kantud taudidele ja asjaomastele liikidele ning b) seotud riskidele.

1. Ettevõtjad veavad järgmisi loomseid saadusi ühe liikmesriigi siseselt või teise liikmesriiki ainult siis, kui asjaomaste saadustega on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt lõike 3 kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat: a) loomsed saadused: i) mida võib artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorraliste meetmete kohaselt piirangutsoonist välja viia; ii) mis on pärit loomadelt, mille liikide suhtes kohaldatakse kõnealuseid erakorralisi meetmeid; b) loomsed saadused: i) mida võib välja viia piirangutsoonist, mille suhtes kohaldatakse tauditõrjemeetmeid vastavalt artikli 32 lõikele 1, artikli 55 lõike 1 punkti f alapunktile ii, artiklile 56, artikli 61 lõike 1 punktile a, artikli 62 lõikele 1, artiklile 64, artikli 65 lõike 1 punktile c, artikli 70 lõike 1 punktile b, artikli 74 lõike 1 punktile a ning artiklitele 79 ja 80 ning artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67 ja artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4 ja artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjadele; ii) mis on pärit loomadelt, mille liikide suhtes kohaldatakse kõnealuseid tauditõrjemeetmeid. Pädev asutus võib otsustada, et sellist sertifikaati ei pea välja andma loomsete saaduste liikumisel asjaomase liikmesriigi siseselt, kui kõnealune pädev asutus on seisukohal, et kohaldatav alternatiivne süsteem tagab selliste saaduste saadetiste jälgitavuse ja selle, et kõnealused saadused vastavad sellise liikumise puhul kehtivatele loomatervisenõuetele. 2. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et lõikes 1 osutatud loomatervise sertifikaat on kõnealuste loomsete saadustega kaasas päritolukohast sihtkohani. 3. Pädev asutus annab asjaomase ettevõtja taotlusel välja loomatervise sertifikaadi lõikes 1 osutatud loomsete saaduste veoks, tingimusel et on täidetud käesolevas artiklis osutatud asjakohased nõuded. 4. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loomsete saaduste liikumisega seotud loomatervise sertifikaatide suhtes kohaldatakse artikleid 148, 149 ja 150 ning artiklite 146 ja 147 ning artikli 149 lõike 4 kohaselt vastu võetud eeskirju. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad erandeid käesoleva artikli lõikes 1 loomatervise sertifikaatide suhtes kehtestatud nõuetest ja selliste erandite tegemise tingimusi loomsete saaduste sellise liikumise puhul, mis ei kujuta endast olulist riski taudide levikuks, tingituna järgmisest: a) asjaomaste loomsete saaduste liigid; b) loomsete saaduste suhtes kohaldatud riskimaandamismeetmed, millega vähendatakse taudide leviku riski; c) loomsete saaduste kavandatud otstarve; d) loomsete saaduste sihtkoht.

1. Artikli 167 lõikega 1 ette nähtud loomsete saaduste loomatervise sertifikaat sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) päritoluettevõte või -koht ja sihtettevõte või -koht; b) asjaomaste loomsete saaduste kirjeldus; c) loomsete saaduste hulk; d) loomsete saaduste identifitseerimine, kui seda on nõutud artikli 65 lõike 1 punktis h või artikli 67 teise lõigu punkti a kohaselt vastu võetud eeskirjades; e) teave, mis on vajalik selle tõendamiseks, et loomsed saadused vastavad artikli 166 lõikes 2 ja artikli 166 lõike 3 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud liikumispiirangu nõuetele. 2. Lõikes 1 osutatud loomatervise sertifikaat võib sisaldada ka muudes liidu õigusaktides nõutud teavet. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad loomatervise sertifikaadis esitatavat teavet, nagu on ette nähtud käesoleva artikli lõikes 1. 4. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loomsete saaduste loomatervise sertifikaatide näidiste kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad: a) teavitavad oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust enne loomsete saaduste kavandatud liikumise algust, kui artikli 167 lõike 1 kohaselt peab asjaomase saadetisega olema kaasas loomatervise sertifikaat; b) esitavad kogu vajaliku teabe, mis võimaldab päritoluliikmesriigi pädeval asutusel teavitada sihtliikmesriigi pädevat asutust asjaomasest liikumisest vastavalt lõikele 2. 2. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab enne liikumist ja võimaluse korral TRACESi kaudu sihtliikmesriigi pädevat asutust loomsete saaduste liikumisest kooskõlas lõigete 5 ja 6 kohaselt vastu võetud eeskirjadega. 3. Liikmesriigid kasutavad teadete haldamiseks artikli 153 lõike 3 kohaselt määratud piirkondi. 4. Loomsete saaduste liikumisest teavitamisele ettevõtjate poolt kohaldatakse artikli 153 lõiget 4. 5. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) käesoleva artikli lõike 1 kohaseks loomsete saaduste liikumisest teavitamiseks vajalikku teavet; b) erakorralisi toiminguid loomsete saaduste liikumisest teavitamiseks voolukatkestuste ja muude TRACESi häirete korral. 6. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad: a) loomsete saaduste liikumist käsitlevat teavet, mida ettevõtjad peavad esitama oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele vastavalt lõikele 1; b) loomsete saaduste liikumist käsitlevat teavitust, mida päritoluliikmesriigi pädev asutus peab esitama sihtliikmesriigi pädevale asutusele vastavalt lõikele 2; c) tähtaegu, mis on ette nähtud: i) asjaomase ettevõtja poolt teabe esitamiseks päritoluliikmesriigi pädevale asutusele vastavalt lõikele 1; ii) päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt loomsete saaduste liikumisest teavitamiseks vastavalt lõikele 2. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriikidele jääb õigus võtta artikli 9 lõike 1 punktides d ja e osutatud loetellu kantud taudide tõrjeks riiklikke meetmeid, mis puudutavad maismaaloomade ja nende paljundusmaterjali liikumist liikmesriigi territooriumil. 2. Kõnealused riiklikud meetmed: a) võtavad arvesse 3. peatükis (artiklid 124–154), 4. peatükis (artiklid 155 ja 156) ja 5. peatükis (artiklid 157–165) sätestatud loomade ja loomse paljundusmaterjali liikumist käsitlevaid eeskirju ning ei ole nende eeskirjadega vastuolus; b) ei takista loomade ja toodete liikmesriikidevahelist liikumist; c) ei ületa piire, mis on asjakohased ja vajalikud artikli 9 lõike 1 punktis d ja e osutatud loetellu kantud taudide sissetoomise ja leviku ennetamiseks.

Kui muu kui loetellu kantud taud kujutab endast olulist riski liikmesriigis peetavate maismaaloomade tervisele, võib asjaomane liikmesriik võtta riiklikke meetmeid kõnealuse taudi tõrjeks ning piirata peetavate maismaaloomade ja loomse paljundusmaterjali liikumist, tingimusel et kõnealused meetmed ei: a) takista loomade ja toodete liikmesriikidevahelist liikumist; b) ületa piire, mis on asjakohased ja vajalikud kõnealuse taudi tõrjeks.

1. Vesiviljelusettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad selleks, et nende ettevõtted oleks enne sellise tegevuse alustamist artikli 173 kohaselt registreeritud: a) teavitama pädevat asutust tema vastutusel olevast vesiviljelusettevõttest; b) andma pädevale asutusele järgmist teavet: i) asjaomase ettevõtja nimi ja aadress; ii) ettevõtte asukoht ja selle rajatiste kirjeldus; iii) nende vesiviljelusloomade liigid, kategooriad ja hulk (arv, kogus või kaal), keda on vesiviljelusettevõttes kavas pidada, ning vesiviljelusettevõtte tootmisvõimsus; iv) vesiviljelusettevõtte tüüp ning v) muud ettevõttega seotud aspektid, mis on asjakohased tema poolt tuleneva riski kindlaksmääramiseks. 2. Lõikes 1 osutatud vesiviljelusettevõtteid käitavad ettevõtjad teavitavad pädevat asutust eelnevalt: a) lõike 1 punktis b osutatud küsimusi käsitlevatest olulistest muutustest asjaomases vesiviljelusettevõttes; b) tegevuse lõpetamisest ettevõtja poolt või asjaomase vesiviljelusettevõtte tegevuse lõpetamisest. 3. Vesiviljelusettevõtted, mille suhtes kohaldatakse artikli 176 lõike 1 ja artikli 177 kohast heakskiitmist, ei pea esitama käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teavet. 4. Ettevõtja võib taotleda, et lõikes 1 sätestatud registreerimine hõlmaks vesiviljelusettevõtete rühma, tingimusel et need ettevõtted vastavad vähemalt ühele järgmistest tingimustest: a) nad asuvad epidemioloogiliselt seotud piirkonnas ja kõik kõnealuse piirkonna ettevõtjad rakendavad ühtset bioturvasüsteemi; b) nad on ühe ja sama ettevõtja vastutusel ja rakendavad ühtset bioturvasüsteemi ning asjaomaste ettevõtete vesiviljelusloomad kuuluvad ühte epidemioloogilisse üksusesse. Kui registreerimistaotlus hõlmab ettevõtete rühma, kohaldatakse üksiku vesiviljelusettevõtte suhtes käesoleva artikli lõigetes 1–3 ja artikli 173 esimese lõigu punktis b sätestatud eeskirju ning artikli 175 kohaselt vastu võetud eeskirju kogu vesiviljelusettevõtete rühma suhtes.

Pädev asutus registreerib: a) vesiviljelusettevõtted artikli 185 lõikes 1 sätestatud vesiviljelusettevõtete registrisse, kui asjaomane ettevõtja on esitanud artikli 172 lõikes 1 nõutud teabe; b) vesiviljelusettevõtete rühmad kõnealusesse registrisse, tingimusel et artikli 172 lõikes 4 esitatud kriteeriumid on täidetud. Pädev asutus annab igale käesolevas artiklis osutatud ettevõttele või ettevõtete rühmale kordumatu registreerimisnumbri.

Erandina artikli 172 lõikest 1 võivad liikmesriigid registreerimisnõudest vabastada teatavad vesiviljelusettevõtted, mis ei kujuta endast olulist riski, nagu on ette nähtud artikli 175 kohaselt vastu võetud rakendusaktis.

1. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad ettevõtjate poolt artikli 172 lõike 1 kohaseks vesiviljelusettevõtte registreerimiseks esitatavat teavet, sealhulgas kehtestada tähtajad sellise teabe esitamiseks. 2. Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad selliste vesiviljelusettevõtete tüüpe, mida liikmesriigid võivad artikli 174 kohasest registreerimisnõudest vabastada, tuginedes järgnevale: a) asjaomases vesiviljelusettevõttes peetavate vesiviljelusloomade liigid, kategooriad ja hulk (arv, kogus või kaal) ning kõnealuse ettevõtte tootmisvõimsus; b) vesiviljelusloomade toomine vesiviljelusettevõttesse ja sealt välja viimine. 3. Käesolevas artiklis osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Järgmist tüüpi vesiviljelusettevõtteid käitavad ettevõtjad taotlevad pädevalt asutuselt heakskiitu vastavalt artikli 180 lõikele 1: a) vesiviljelusettevõtted, kus vesiviljelusloomi hoitakse eesmärgiga viia neid sealt välja elusalt või vesiviljelusloomade saadustena; b) muud vesiviljelusettevõtted, mis kujutavad endast olulist riski järgmistel põhjustel: i) neis peetavate vesiviljelusloomade liigid, kategooriad ja arv; ii) asjaomase vesiviljelusettevõtte tüüp; iii) vesiviljelusloomade liikumine asjaomasesse vesiviljelusettevõttesse ja sealt välja. 2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada heakskiidu taotlemise kohustusest järgmist tüüpi ettevõtteid käitavad ettevõtjad: a) vesiviljelusettevõtted, kus toodetakse väikses koguses vesiviljelusloomi, et tarnida neid inimtoiduks kas: i) otse lõpptarbijale või ii) kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes pakuvad neid otse lõpptarbijale; b) tiikidesse ja muudesse rajatistesse, kus veeloomapopulatsiooni hoitakse üksnes meelelahutuspüügi eesmärgil ning mis taasasustatakse vesiviljelusloomadega ning kus loomad on kinni ja kust nad ei pääse välja; c) vesiviljelusettevõtetesse, kus vesiviljelusloomi peetakse dekoratiivsetel eesmärkidel suletud tingimustes, kui asjaomane ettevõte ei kujuta endast olulist riski. 3. Kui käesoleva artikli lõike 4 kohaselt ei ole tehtud erandit, ei alusta ettevõtjad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud vesiviljelusettevõttes tegevust, kuni kõnealune ettevõte on artikli 181 lõike 1 kohaselt heaks kiidetud, ja nad lõpetavad sellise tegevuse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud vesiviljelusettevõttes, kui: a) pädev asutus lõpetab või peatab oma heakskiidu artikli 184 lõike 2 kohaselt või b) asjaomane vesiviljelusettevõte ei täida artikli 183 lõike 3 kohase tingimusliku heakskiitmise korral artikli 183 lõikes 4 osutatud veel täitmata nõudeid ja ei saa artikli 183 lõike 3 kohast lõplikku heakskiitu. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) erandeid nõudest, mille kohaselt lõike 1 punktis a osutatud vesiviljelusettevõtete tüüpe käitavad ettevõtjad peavad taotlema pädeva asutuse heakskiitu, mis on seotud muude kui lõike 2 punkti a alapunktides i ja ii täpsustatud ettevõtete tüüpidega, kui kõnealused ettevõtted ei kujuta endast olulist riski; b) vesiviljelusettevõtete tüüpe, mis tuleb heaks kiita lõike 1 punkti b kohaselt. 5. Lõikes 4 sätestatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel tugineb komisjon järgmistele kriteeriumidele: a) vesiviljelusettevõttes peetavate vesiviljelusloomade kategooriad ja liigid; b) vesiviljelusettevõtte tüüp ja tootmisviis ning c) kõnealust tüüpi vesiviljelusettevõtte tüüpilised liikumisskeemid ning asjaomaste vesiviljelusloomade liigid või kategooriad. 6. Ettevõtja võib taotleda vesiviljelusettevõtete rühma heakskiitmist, tingimusel et artikli 177 esimese lõigu punktide a ja b nõuded on täidetud.

Pädev asutus võib artikli 181 lõike 1 kohaselt anda heakskiidu vesiviljelusettevõtete rühmale, tingimusel et asjaomased vesiviljelusettevõtted vastavad vähemalt ühele järgmistest tingimustest: a) nad asuvad epidemioloogiliselt seotud piirkonnas ja kõik kõnealuse piirkonna ettevõtjad rakendavad ühtset bioturvasüsteemi; siiski tuleb eraldi heaks kiita kõnealuses epidemioloogiliselt seotud piirkonnas asuvad maismaa- või avamererajatised inimtoiduks ette nähtud elusate karpide vastuvõtmiseks, seisundi parandamiseks, pesemiseks, puhastamiseks, liigitamiseks, pakkimiseks ja pakendamiseks (nn väljastuskeskused), ettevõtted, kus elusad karbid paigutatakse puhta mereveega mahutisse saaste eemaldamiseks vajalikuks ajaks, et muuta nad inimtoiduks kõlblikeks (nn puhastuskeskused) või samalaadsed ettevõtted; b) nad on ühe ja sama ettevõtja vastutusel ning i) rakendavad ühtset bioturvasüsteemi ning ii) asjaomaste ettevõtete vesiviljelusloomad kuuluvad samasse epidemioloogilisse üksusesse. Kui vesiviljelusettevõtete rühm saab ühise heakskiidu, kohaldatakse üksiku vesiviljelusettevõtte suhtes artiklites 178 ja 180–184 sätestatud eeskirju ning artikli 180 lõike 2 artikli 181 lõike 2 alusel vastuvõetud eeskirju kogu vesiviljelusettevõtete rühma suhtes.

Kinnise ettevõtte staatust soovivaid vesiviljelusettevõtteid käitavad ettevõtjad: a) taotlevad pädevalt asutuselt heakskiitu vastavalt artikli 180 lõikele 1; b) viivad vesiviljelusloomi artikli 203 lõikes 1 ja artikli 203 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt oma ettevõttesse või sealt välja alles siis, kui nende ettevõte on artiklite 181 ja 183 kohaselt saanud pädevalt asutuselt kõnealuse staatuse heakskiidu.

Tauditõrjet tegevaid veeandide ettevõtteid käitavad ettevõtjad: a) tagavad, et on saadud vajalik heakskiit kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 853/2004 (62) artikliga 4, ja b) taotlevad vastavalt artikli 180 lõikele 1 pädeva asutuse heakskiitu veeloomade tapmiseks ja töötlemiseks tauditõrje eesmärgil kooskõlas artikli 61 lõike 1 punktiga b, artikliga 62, artikli 68 lõikega 1, artiklitega 79 ja 80 ning artikli 63 ja artikli 70 lõike 3 ning artikli 71 lõike 3 alusel vastu võetud eeskirjadega.

1. Oma taotluses ettevõttele artikli 176 lõike 1, artikli 177, artikli 178 punkti a ja artikli 179 kohase heakskiidu saamiseks peavad ettevõtjad esitama pädevale asutusele järgmise teabe: a) asjaomase ettevõtja nimi ja aadress; b) asjaomase ettevõtte asukoht ja selle rajatiste kirjeldus; c) heakskiidu taotlemisel asjakohaste ettevõttes peetavate vesiviljelusloomade liigid, kategooriad ja hulk (arv, kogus või kaal); d) vesiviljelusettevõtte tüüp; e) vesiviljelusettevõtete rühma heakskiitmise korral üksikasjad, mis on vajalikud selleks, et tõendada asjaomase rühma vastavust artiklis 177 esitatud tingimustele; f) muud asjaomase vesiviljelusettevõtte tegevuse liigiga seotud aspektid, mis on asjakohased temast tuleneva riski kindlaksmääramisel; g) ettevõtte veevarustus ja heitvete ärajuhtimine; h) bioturvameetmete kehtestamine. 2. Lõikes 1 osutatud ettevõtteid käitavad ettevõtjad teavitavad pädevat asutust eelnevalt: a) lõikes 1 osutatud asjaoludega seotud muutustest ettevõttes; b) tegevuse lõpetamisest ettevõtja poolt või asjaomase ettevõtte tegevuse lõpetamisest. 3. Komisjon võib rakendusaktidega sätestada eeskirjad, mis käsitlevad teavet, mille ettevõtjad peavad esitama lõike 1 kohastes ettevõtete heakskiitmise taotlustes, sealhulgas tähtaegu sellise teabe esitamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Pädev asutus annab artikli 176 lõikes 1 ja artikli 178 punktis a osutatud vesiviljelusettevõtetele, artiklis 177 osutatud vesiviljelusettevõtete rühmale ja artiklis 179 osutatud tauditõrjet tegevatele veeandide ettevõtetele heakskiidu ainult siis, kui sellised ettevõtted: a) vastavad järgmistele nõuetele (sõltuvalt olukorrast): i) karantiin, isolatsioon ja muud bioturvameetmed, võttes arvesse artikli 10 lõike 1 punktis b sätestatud nõudeid ja artikli 10 lõike 6 kohaselt vastu võetud eeskirju; ii) artiklis 24 ja, sõltuvalt asjaomase ettevõtte tüübist ja seotud riskist, artiklis 25 ette nähtud jälgimisnõuded; iii) artiklites 186–188 sätestatud ning artiklite 189 ja 190 kohaselt vastu võetud eeskirjadega ette nähtud arvestuse pidamine; b) omavad rajatisi ja seadmeid: i) mis sobivad taudi sissetoomise ja leviku riski vähendamiseks vastuvõetava tasemeni, võttes arvesse ettevõtte tüüpi; ii) kus on piisavalt ressursse asjaomaste veeloomade liikide, kategooriate ja hulga (arv, kogus või kaal) jaoks; c) ei kujuta endast vastuvõetamatut riski taudide levikuks, võttes arvesse kehtivaid riskimaandamismeetmeid; d) on võtnud kasutusele süsteemi, mis võimaldab asjaomasel ettevõtjal pädevale asutusele tõendada, et punktide a, b ja c nõuded on täidetud. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) karantiini, isolatsiooni ja muid lõike 1 punkti a alapunktis i osutatud bioturvameetmeid; b) lõike 1 punkti a alapunktis ii osutatud jälgimist; c) lõike 1 punktis b osutatud rajatisi ja seadmeid. 3. Lõikes 2 sätestatud delegeeritud õigusaktidega kehtestatavate eeskirjade koostamisel tugineb komisjon järgmisele teabele: a) iga ettevõtte tüübiga seotud risk; b) heakskiidu taotlemisel asjakohaste vesiviljelus- või veeloomade kategooriad ja liigid; c) asjaomane tootmisviis; d) asjaomast liiki vesiviljelusettevõtete ja sellistes ettevõtetes peetavate loomade liikide ja kategooriate tüüpilised liikumisskeemid.

Pädev asutus täpsustab artikli 176, artikli 177, artikli 178 punkti a või artikli 179 kohase taotluse alusel artikli 181 lõike 1 kohase heakskiidu saanud vesiviljelusettevõtte või tauditõrjet tegeva veeandide ettevõtte korral sõnaselgelt: a) milliste artikli 176 lõikes 1 ja artikli 178 punktis a osutatud vesiviljelusettevõtete tüüpide, artiklis 177 osutatud vesiviljelusettevõtete rühmade ja artiklis 179 osutatud tauditõrjet tegevate veeandide ettevõtete ning artikli 176 lõike 4 punkti b alusel vastu võetud eeskirjade kohaste ettevõtte tüüpide suhtes heakskiit kehtib; b) milliste vesiviljelusloomade liikide ja kategooriate suhtes heakskiit kehtib.

1. Pädev asutus kehtestab ettevõtjatele korra, mida nad peavad oma ettevõttele artikli 176 lõike 1 ning artiklite 178 ja 179 kohase heakskiidu taotlemisel järgima. 2. Pärast ettevõtjalt artikli 176 lõike 1, artikli 178 või artikli 179 kohase heakskiidu taotluse saamist teeb pädev asutus kohapealse kontrolli. 3. Pädev asutus annab heakskiidu tingimusel, et artiklis 181 osutatud nõuded on täidetud. 4. Kui ettevõte ei vasta kõigile artiklis 181 osutatud heakskiitmise nõuetele, võib pädev asutus ettevõtte heaks kiita tingimuslikult, kui asjaomase ettevõtja taotluse ja sellele järgneva pädeva asutuse poolt käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud kohapealse kontrolli põhjal selgub, et ettevõte vastab kõigile peamistele nõuetele, mis tagavad piisavalt, et ettevõte ei kujuta endast olulist riski. 5. Kui pädev asutus on andnud käesoleva artikli lõike 4 kohase tingimusliku heakskiidu, annab ta täieliku heakskiidu alles siis, kui kolme kuu jooksul pärast tingimusliku heakskiidu andmist ettevõttes tehtud teine kohapealne kontroll või ettevõtja poolt kolme kuu jooksul kõnealusest kuupäevast esitatud dokumendid näitavad, et ettevõte vastab kõigile artikli 181 lõikes 1 ja artikli 181 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud heakskiitmise nõuetele. Kui esimeses lõigus osutatud kohapealne kontroll või dokumendid näitavad, et ilmselgelt on tehtud edusamme, kuid ettevõte ei vasta ikka veel kõigile kõnealustele nõuetele, võib pädev asutus tingimuslikku heakskiitu pikendada. Tingimuslik heakskiit ei tohi siiski kesta kokku üle kuue kuu.

1. Pädev asutus vaatab asjaomast riski arvestades asjakohase sagedusega artikli 181 lõike 1 kohased ettevõtete heakskiidud läbi. 2. Kui pädev astus tuvastab ettevõttes tõsiseid puudusi artikli 181 lõikes 1 ja artikli 181 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud nõuete osas ja asjaomane ettevõtja ei suuda anda piisavaid tagatisi kõnealuste puuduste kõrvaldamiseks, algatab pädev asutus ettevõtte heakskiidu lõpetamise menetluse. Pädev asutus võib siiski ettevõtte heakskiidu lõpetamise asemel peatada, kui ettevõtja suudab tagada, et ta kõrvaldab kõnealused puudused mõistliku aja jooksul. 3. Pärast lõike 2 kohast lõpetamist saab heakskiidu anda või pärast peatamist taastada ainult siis, kui pädev asutus on veendunud, et ettevõte vastab täielikult kõigile käesolevas määruses selle ettevõtte tüübi suhtes kehtestatud nõuetele.

1. Iga pädev asutus koostab ajakohastatult peetava registri, mis hõlmab: a) kõiki artikli 173 kohaselt registreeritud vesiviljelusettevõtteid; b) kõiki artikli 181 lõike 1 kohaselt heakskiidetud vesiviljelusettevõtteid; c) kõiki artikli 181 lõike 1 kohaselt heakskiidetud tauditõrjet tegevaid veeandide ettevõtteid. 2. Lõikes 1 sätestatud vesiviljelusettevõtete register sisaldab järgmist teavet: a) ettevõtja nimi, aadress ja asjaomase ettevõtte registreerimisnumber; b) asjaomase vesiviljelusettevõtte või asjakohasel juhul asjaomase vesiviljelusettevõtete rühma asukoht; c) ettevõttes kasutatav tootmisviis; d) ettevõtte veevarustus ja heitvete ärajuhtimine (asjakohasel juhul); e) ettevõttes peetavate vesiviljelusloomade liigid; f) ajakohastatud teave registreeritud vesiviljelusettevõtte või asjakohasel juhul ettevõtete rühma tervisestaatuse kohta artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide osas. 3. Pädev asutus teeb artikli 181 lõike 1 kohaselt heakskiidetud ettevõtete kohta andmekaitsenõuetele vastavalt avalikkusele elektrooniliselt kättesaadavaks vähemalt käesoleva artikli lõike 2 punktides a, c, e ja f osutatud teabe. 4. Kui see on asjakohane, võib pädev asutus kombineerida lõike 1 punktis a osutatud registreerimist muul eesmärgil registreerimisega. 5. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud vesiviljelusettevõtete registrisse sisestatavat asjakohast üksikasjalikku teavet; b) kõnealuse registri kättesaadavust avalikkusele.

1. Ettevõtjad, kes käitavad artikli 173 kohaselt registreerimisele kuuluvaid või artikli 181 lõike 1 kohaselt heakskiitmisele kuuluvaid ettevõtteid, peavad ja säilitavad arvestust, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) nende ettevõttes peetavate vesiviljelusloomade liigid, kategooriad ja hulk (arv, kogus või kaal); b) vesiviljelusloomade ja nende saaduste liikumine nende ettevõttesse ja sealt välja, märkides vajaduse korral: i) nende päritolu- ja sihtkoha; ii) sellise liikumise kuupäeva; c) loomatervise sertifikaadid paberil või elektrooniliselt, mis peavad vesiviljelusettevõttesse artikli 208 kohaselt ning artikli 211 lõike 1 punktide a ja c ning artikli 213 lõike 2 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt saabuvate vesiviljelusloomadega kaasas olema; d) suremus igas epidemioloogilises üksuses ja muud taudiga seotud probleemid vesiviljelusettevõttes vastavalt tootmisviisile; e) bioturvameetmed, jälgimine, ravi, testide tulemused ja muu asjakohane teave vastavalt: i) ettevõtte vesiviljelusloomade liikidele ja kategooriatele; ii) vesiviljelusettevõttes kasutatavale tootmisviisile; iii) vesiviljelusettevõtte tüübile ja suurusele; f) artikli 24 lõike 1 kohaselt nõutavate loomatervise ülevaatuste tulemused. Kõnealust arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt. 2. Asjaomane liikmesriik võib vabastada vesiviljelusettevõtted, mis kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõike 1 punktides c, d ja e loetletud kogu teabe või selle osa kohta, tingimusel et on tagatud jälgitavus. 3. Vesiviljelusettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad lõikes 1 sätestatud arvestust asjaomases vesiviljelusettevõttes ja: a) peavad seda selliselt, et veeloomade päritolukoha ja sihtkoha kindlakstegemine oleks tagatud; b) teevad selle pädevale asutusele taotluse korral kättesaadavaks; c) säilitavad selle pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat. Erandina esimeses lõigus sätestatud nõudest pidada arvestust asjaomases ettevõttes, peetakse kõnealust arvestust kontoris, kust ettevõtet juhitakse, kui arvestuse pidamine kõnealuses ettevõttes on füüsiliselt võimatu.

1. Artikli 179 kohaselt heakskiidetavad tauditõrjet tegevaid veeandide ettevõtteid käitavad ettevõtjad peavad ja säilitavad arvestust järgmise kohta: a) iga vesiviljelusloomade ja nende saaduste nende ettevõttesse ja sealt välja liikumine; b) heitvete ärajuhtimine ja asjakohased bioturvameetmed. 2. Tauditõrjet tegevaid veeandide ettevõtteid käitavad ettevõtjad: a) peavad lõikega 1 ette nähtud arvestust oma ettevõttes ja teevad selle pädevale asutusele taotluse korral kättesaadavaks; b) säilitavad kõnealust arvestust pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat. Kõnealust arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt.

1. Vesiviljelusettevõtetesse viimiseks või loodusesse laskmiseks ette nähtud veeloomade vedajad peavad ja säilitavad arvestust järgmise kohta: a) nende poolt veetavate veeloomade kategooriad, liigid ja hulk (arv, kogus või kaal); b) asjaomaste vesiviljelusloomade ja looduslike veeloomade suremus veo ajal, võimaluse korral veoliikide ning vesiviljelusloomade ja looduslike veeloomade liikide kaupa; c) vesiviljelusettevõtted või tauditõrjet tegevad veeandide ettevõtted, kus veovahend on käinud; d) vedamise ajal toimunud veevahetus, täpsustades värske vee võtukohad ja heitvee kogumise kohad; e) veovahendi puhastamine ja desinfektsioon. Kõnealust arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt. 2. Asjaomane liikmesriik võib vabastada vedajad, kes kujutavad endast vähest riski loetellu kantud või esilekerkivate taudide levikuks, nõudest pidada arvestust lõikes 1 loetletud kogu teabe või selle osa kohta, tingimusel et on tagatud jälgitavus. 3. Vedajad peavad lõikes 1 ette nähtud arvestust: a) viisil, mis võimaldab selle pädevale asutusele taotluse korral kohe kättesaadavaks teha; b) pädeva asutuse määratava minimaalse ajavahemiku jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm aastat.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad artiklites 186, 187 ja 188 sätestatud arvestuse pidamise nõudeid täiendavaid eeskirju seoses teabega, mille kohta ettevõtjad peavad arvestust pidama lisaks artikli 186 lõikes 1, artikli 187 lõikes 1 ja artikli 188 lõikes 1 sätestatud teabele. 2. Lõikes 1 sätestatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse järgmisi asjaolusid: a) iga vesiviljelusettevõtte tüübiga või veoliigiga seotud risk; b) asjaomases vesiviljelusettevõttes peetavate või sinna viidavate või sealt välja veetavate veeloomade liigid ja kategooriad; c) ettevõttes kasutatav tootmisviis; d) vesiviljelusettevõtte või tauditõrjet tegeva veeandide ettevõtte tüübi jaoks tüüpilised liikumisskeemid; e) ettevõttes peetavate või sinna viidavate või sealt välja veetavate veeloomade arv, kogus või kaal.

Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad vesiviljelusettevõtete tüüpe ja ettevõtjaid, keda liikmesriigid võivad vabastada artiklites 186 ja 188 ette nähtud arvestuse pidamise nõuetest: a) teatavat tüüpi vesiviljelusettevõtteid käitavad ettevõtjad ja vedajad; b) vesiviljelusettevõtted, kus peetakse vähesel määral vesiviljelusloomi, või vedajad, kes veavad vähesel määral veeloomi; c) teatavad veeloomade liigid ja kategooriad. Kõnealuste rakendusaktide vastuvõtmisel tugineb komisjon artikli 189 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad võtavad asjakohaseid meetmeid selle tagamiseks, et veeloomade liikumine ei ohustaks tervisestaatust sihtkohas seoses: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega; b) esilekerkivate taudidega. 2. Ettevõtjad viivad veeloomi vesiviljelusettevõttesse või inimtoiduks kasutamiseks või lasevad asjaomaseid loomi loodusesse ainult siis, kui nad vastavad järgmistele tingimustele: a) nad on pärit ettevõtetest (välja arvatud looduslike veeloomade puhul), mis on: i) registreeritud pädeva asutuse poolt artikli 173 kohaselt; ii) on heaks kiidetud pädeva asutuse poolt kooskõlas artiklitega 181 ja 182, kui heakskiitmine on artikli 176 lõike 1, artikli 177 või artikli 178 kohaselt nõutav, või iii) vabastatud artiklis 173 sätestatud registreerimisnõudest; b) nende suhtes ei kohaldata: i) asjaomase liigi või kategooriaga seotud liikumispiiranguid kooskõlas artikli 55 lõikes 1, artiklis 56, artikli 61 lõikes 1, artiklites 62, 64 ja 65, artikli 70 lõike 1 punktis b, artikli 74 lõikes 1, artiklis 79, ja artiklis 81 sätestatud eeskirjadega ning artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67 ja artikli 70 lõike 3, artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4 ja artikli 83 lõike 2 alusel vastu võetud eeskirjadega, või ii) artiklites 257 ja 258 ja artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralisi meetmeid. Ettevõtjad võivad kõnealuseid veeloomi siiski ettevõttest välja viia juhtudel, kui sellise liikumise või loodusesse laskmise suhtes kehtestatud erandid liikumispiirangutest on sätestatud III osa II jaotises (artiklid 53–83) või erandid erakorralistest meetmetest on sätestatud artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades. 3. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et veeloomad lähetatakse otse lõppsihtkohta pärast nende lahkumist päritolukohast.

1. Ettevõtjad võtavad asjakohaseid ja vajalikke taudiennetusmeetmeid, et tagada järgmist: a) veeloomade tervisestaatust ei ohustata veo ajal; b) veeloomade vedamine ei põhjusta artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide võimalikku levimist inimestele või loomadele liikumisteele jäävates kohtades või sihtkohas; c) puhastatakse ja desinfitseeritakse seadmeid ja veovahendeid ning rakendatakse muid asjakohaseid bioturvameetmeid vastavalt sellele, millised on asjaomase veoga seotud riskid; d) vesiviljeluseks või loodusesse laskmiseks ette nähtud veeloomade veo ajal toimub veevahetus ja heitvee ärajuhtimine sellistes kohtades ja sellistel tingimustel, mis ei ohusta tervisestaatust seoses artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega järgmistel loomadel: i) veetavad veeloomad; ii) veeloomad liikumisteel sihtkohta; iii) sihtkohas olevad veeloomad. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) seadmete ja veovahendite puhastamise ja desinfektsiooni tingimusi ja nõudeid vastavalt käesoleva artikli lõike 1 punktile c ja selleks otstarbeks kasutatavaid biotsiide; b) muid käesoleva artikli lõike 1 punktis c sätestatud asjakohaseid veo ajal rakendatavaid bioturvameetmeid; c) veo ajal toimuvat veevahetust ja heitvee ärajuhtimist vastavalt käesoleva artikli lõike 1 punktile d.

1. Veeloomi, keda viiakse hävitamisele või tapmisele kooskõlas järgmiste meetmetega, ei kasutata ühelgi muul eesmärgil: a) artikli 32 lõike 1 punktis c ja artikli 55 lõikes 1, artiklites 56, 61, 62, 64, 65 ja 70, artikli 74 lõigetes 1 ja 2 ja artiklites 79, 80, 81 ja 82 ette nähtud ning artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67, artikli 70 lõike 3, artikli 71 lõike 3 ja artikli 74 lõike 4 ja artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades ette nähtud mis tahes tauditõrjemeede; b) artiklites 257 ja 258 ning artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralised meetmed. 2. Veeloomi, keda veetakse inimtoiduks ja vesiviljeluseks kasutamiseks, loodusesse laskmiseks või muul eesmärgil, ei kasutata ühelgi muul kui kavandatud otstarbel. 3. Sihtkoha pädev asutus võib erandina lõikest 2 anda loa kasutada veeloomi muul kui algselt kavandatud otstarbel, tingimusel et uus kasutusviis ei tekita algselt kavandatud otstarbega võrreldes suuremat riski sihtkoha veeloomade tervisestaatusele.

1. Vesiviljelusettevõtteid ja tauditõrjet tegevaid veeandide ettevõtteid käitavad ettevõtjad, kes võtavad vastu veeloomi, ja ettevõtjad, kes võtavad vastu veeloomi loodusesse laskmiseks, peavad enne veeloomade mahalaadimist: a) kontrollima, kui see on nõutud, et loomadega on kaasas üks järgmistest dokumentidest: i) loomatervise sertifikaadid, mis on ette nähtud artikli 208 lõikes 1, artiklis 209 ja artikli 223 lõikes 1 ja artiklite 189, 211 ja 213 kohaselt vastu võetud eeskirjades; ii) ettevõtja deklaratsiooniga seotud dokumendid, mis on ette nähtud artikli 218 lõikes 1 ja artikli 218 lõigete 3 ja 4 kohaselt vastu võetud eeskirjades; b) teavitama sihtkoha pädevat asutust pärast vastuvõetud veeloomade kontrollimist eeskirjade rikkumisest seoses: i) vastuvõetud veeloomadega; ii) punkti a alapunktides i ja ii osutatud dokumentidega. 2. Lõike 1 punktis b osutatud eekirjade rikkumise korral isoleerib ettevõtja asjaomase rikkumisega seotud veeloomad seni, kuni sihtkoha pädev asutus on nende suhtes otsuse teinud.

Ettevõtjad tagavad, et vesiviljelusloomad, kes on ette nähtud ekspordiks kolmandasse riiki või territooriumile teiste liikmesriikide territooriumide kaudu, vastavad artiklites 191, 192 ja 193 sätestatud nõuetele.

1. Ettevõtjad viivad veeloomi vesiviljelusettevõttest või loodusest teise vesiviljelusettevõttesse või lasevad veeloomi loodusesse ainult siis, kui: a) asjaomastel loomadel puuduvad taudisümptomid ja b) asjaomased loomad pärinevad vesiviljelusettevõttest või keskkonnast, kus ei esine ebatavalist suremust tuvastamata põhjusel. 2. Erandina lõikest 1 võib pädev asutus tuginedes asjaomaste riskide analüüsile anda siiski loa kõnealuses lõikes osutatud veeloomade liikumiseks või loodusesse laskmiseks, tingimusel et asjaomased loomad on pärit sellisest vesiviljelusettevõtte või looduse osast, mis on sõltumatu epidemioloogilisest üksusest, kus esines ebatavaline suremus või ilmnesid muud taudisümptomid. Kui käesolevas lõikes osutatud liikumine või loodusesse laskmine toimub teises liikmesriigis, annab pädev asutus loa ainult siis, kui sihtliikmesriigi ja asjakohasel juhul läbitavate liikmesriikide pädevad asutused on andnud sellisele liikumisele või loodusesse laskmisele oma nõusoleku.

1. Ettevõtjad viivad artikli 9 lõike 1 punktis b või c osutatud loetellu kantud taudide puhul loetellu kantud liikidesse kuuluvaid vesiviljelusloomi vesiviljelusettevõttesse või lasevad neid loodusesse liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus, mis on kooskõlas artikli 36 lõikega 4 või artikli 37 lõikega 4 kuulutatud taudivabaks kõnealustest loetellu kantud taudidest, üksnes juhul, kui asjaomased loomad on pärit sellisest liikmesriigist, tsoonist või bioturvarühmikust, mis on kuulutatud kõnealustest taudidest vabaks. 2. Ettevõtjad viivad artikli 9 lõike 1 punktis b või c osutatud loetellu kantud taudide puhul loetellu kantud liikidesse kuuluvaid vesiviljelusloomi vesiviljelusettevõttesse või lasevad neid loodusesse liikmesriigis, tsoonis või bioturvarühmikus, mille suhtes kohaldatakse artikli 31 lõigete 1 või 2 kohast likvideerimisprogrammi seoses kõnealuste loetellu kantud taudidega, üksnes juhul, kui asjaomased loomad on pärit sellisest liikmesriigist, tsoonist või bioturvarühmikust, mis on kuulutatud kõnealustest loetellu kantud taudidest vabaks. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad erandeid käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 kehtestatud liikumise või loodusesse laskmise nõuetest, mis ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks, võttes arvesse järgmist: a) vesiviljelusloomade liik, kategooria ja arengustaadium; b) päritolu- ja sihtkohaettevõtte tüüp; c) vesiviljelusloomade kavandatud otstarve; d) vesiviljelusloomade sihtkoht; e) päritolu- ja sihtkohas rakendatavad käitlemis- ja töötlemismeetodid ja muud riskimaandamise erimeetmed.

Erandina artikli 197 lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid anda ettevõtjatele loa viia vesiviljelusloomi tsooni või bioturvarühmikusse, mille suhtes on kehtestatud artikli 31 lõigete 1 ja 2 kohane likvideerimisprogramm seoses artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud loetellu kantud taudidega, teisest tsoonist või bioturvarühmikust, mille suhtes on samuti kehtestatud selline programm samade loetellu kantud taudide puhul, tingimusel et selline liikumine ei ohusta sihtkohaks oleva liikmesriigi, tsooni või bioturvarühmiku tervisestaatust. Kui selline liikumine toimub teise liikmesriiki, annab pädev asutus selleks loa ainult siis, kui sihtliikmesriigi ja vajaduse korral läbitavate liikmesriikide pädevad asutused on andnud sellisele liikumisele oma nõusoleku.

Liikmesriigid võivad nõuda, et veeloomi tohib loodusesse lasta ainult siis, kui need loomad on pärit sellisest liikmesriigist, selle tsoonist või bioturvarühmikust, mis on kuulutatud taudivabaks vastavalt artikli 36 lõikele 1 või artikli 37 lõikele 1 seoses artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud ühe või mitme loetellu kantud taudiga, mille puhul loodusesse lastavate veeloomade liigid kuuluvad loetellu kantud liikidesse, sõltumata selle piirkonna tervisestaatusest, kus kõnealused veeloomad kavatsetakse loodusesse lasta.

1. Artikleid 196, 197 ja 198 kohaldatakse nende looduslike veeloomade suhtes, kes on kavas viia vesiviljelusettevõttesse või lasta loodusesse. 2. Ettevõtjad rakendavad looduslike veeloomade ühest elupaigast teise viimisel asjakohaseid ja vajalikke taudiennetusmeetmeid, et tagada järgmist: a) selline liikumine ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks sihtkohas elavatele veeloomadele ja b) vajadusel kohaldatakse riskimaandamismeetmeid või muid asjakohaseid bioturvameetmeid, et tagada punktis a osutatud tingimuste täitmine. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad ettevõtjate poolt vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 võetavaid taudiennetus- ja riskimaandamismeetmeid. Kuni kõnealuste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseni võib sihtkoha pädev asutus otsustada selliste meetmete võtmise üle.

1. Ettevõtjad viivad artikli 9 lõike 1 punktides b või c osutatud loetellu kantud taudide puhul loetellu kantud liikidesse kuuluvaid, inimtoiduks ettenähtud elusaid vesiviljelusloomi sellisesse liikmesriiki või selle tsooni või bioturvarühmikusse, mis on kooskõlas artikli 36 lõikega 4 või artikli 37 lõikega 4 kuulutatud taudivabaks või mille suhtes on kehtestatud artikli 31 lõike 1 või lõike 2 kohane likvideerimisprogramm seoses ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud loetellu kantud taudiga, üksnes juhul, kui asjaomased loomad on pärit sellisest liikmesriigist, tsoonist või bioturvarühmikust, mis on kooskõlas artikli 36 lõikega 4 või artikli 37 lõikega 4 kuulutatud taudivabaks. 2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võivad liikmesriigid anda ettevõtjatele loa viia elusaid vesiviljelusloomi tsooni või bioturvarühmikusse, mille suhtes on kehtestatud artikli 31 lõigete 1 ja 2 kohane likvideerimisprogramm seoses artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud loetellu kantud taudidega, teisest tsoonist või bioturvarühmikust, mille suhtes on kõnealuses liikmesriigis samuti kehtestatud selline programm samade loetellu kantud taudide puhul, tingimusel et selline liikumine ei ohusta nimetatud liikmesriigi, selle tsooni või bioturvarühmiku tervisestaatust. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud erandeid sellise elusate vesiviljelusloomade liikumise puhul, mis ei kujuta endast olulist riski taudide levikuks, võttes arvesse järgmist: a) asjaomaste vesiviljelusloomade liik, kategooria ja arengustaadium; b) vesiviljelusloomade pidamise meetodid ja tootmisviis päritolu- ja sihtkoha vesiviljelusettevõtetes; c) vesiviljelusloomade kavandatud otstarve; d) vesiviljelusloomade sihtkoht; e) päritolu- ja sihtkohas rakendatavad käitlemis- ja töötlemismeetodid ja teised riskimaandamise erimeetmed.

1. Artikli 201 lõikeid 1 ja 2 ja artikli 201 lõike 3 kohaselt vastu võetud eeskirju kohaldatakse selliste looduslike elusate veeloomade liikumise suhtes, kes on ette nähtud inimtoiduks ja keda kavatsetakse viia sellistesse liikmesriikidesse või nende tsoonidesse või bioturvarühmikutesse, mis on kuulutatud taudivabaks vastavalt artikli 36 lõikele 4 või artikli 37 lõikele 4 või mille suhtes kohaldatakse likvideerimisprogrammi vastavalt artikli 31 lõigetele 1 või 2, kui selle alusel võetud meetmed on vajalikud selle tagamiseks, et asjaomased loomad ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks sihtkohas elavatele veeloomadele. 2. Käesoleva artikli lõiget 1 kohaldatakse ka selliste elusate veeloomade suhtes, kes ei ole hõlmatud artikli 4 punktisa 7 esitatud vesiviljelusloomade mõistega. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad inimtoiduks ette nähtud looduslike veeloomade liikumise nõudeid ja millega täiendatakse käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2.

1. Ettevõtjad viivad veeloomi kinnisesse vesiviljelusettevõttesse üksnes siis, kui asjaomased loomad vastavad järgmistele tingimustele: a) nad on pärit teisest kinnisest vesiviljelusettevõttest; b) nad ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks sihtkohaks olevas kinnises vesiviljelusettevõttes elavate loomade loetellu kantud liikidele, välja arvatud siis, kui asjaomane liikumine on lubatud teaduslikel eesmärkidel. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke eeskirju vesiviljelusloomade viimise kohta kinnistesse vesiviljelusettevõtetesse, lisaks käesoleva artikli lõikes 1 sätestatule; b) erieeskirju vesiviljelusloomade viimise kohta kinnistesse vesiviljelusettevõtetesse, kus riskimaandamismeetmete abil tagatakse, et sellise liikumisega ei kaasne olulist riski kõnealuses kinnises vesiviljelusettevõttes ja naabruses asuvates ettevõtetes elavate vesiviljelusloomade tervisele.

1. Sihtkoha pädev asutus võib päritolukoha pädeva asutuse nõusolekul lubada veeloomade liikumist sihtliikmesriigi territooriumile teaduslikel eesmärkidel, kui selline liikumine ei vasta 1.–4. jao (artiklid 191–202) (v.a artikli 191 lõiked 1 ja 3 ja artiklid 192, 193 ja 194) nõuetele. 2. Pädev asutus teeb lõikes 1 osutatud erandeid ainult järgmistel tingimustel: a) siht- ja päritolukohtade pädevad asutused: i) on omavahel kokku leppinud sellise liikumise tingimustes; ii) tagavad, et kohaldatakse vajalikke riskimaandamismeetmeid selleks, et asjaomaste veeloomade liikumine ei ohustaks liikumisteele jäävate kohtade ja sihtkoha tervisestaatust artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide osas; iii) on asjakohasel juhul teavitanud läbitavate liikmesriikide pädevaid asutusi tehtud erandist ja tingimustest, mille alusel see on tehtud; b) kõnealune liikumine toimub siht- ja päritolukohtade pädevate asutuste ning vajaduse korral ka läbitava liikmesriigi pädeva asutuse järelevalve all. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud eeskirju pädevate asutuste poolt erandite tegemise kohta.

1. Ettevõtjad rakendavad vajalikke ennetusmeetmeid selle tagamiseks, et nende veeloomade liikumine, kes on ette nähtud käesoleva artikli lõike 2 punkti a alapunktides i–vi loetletud erieesmärkideks või -kasutuseks, ei kujuta endast riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks sihtkohas elavatele veeloomadele. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) 1.–3. jaos (artiklid 191–202) sätestatud eeskirju täiendavaid erinõudeid seoses veeloomade liikumisega järgmistel eesmärkidel: i) loomaaiad, lemmikloomapoed, hulgimüüjad ja aiatiigid; ii) näitused; iii) sportkalapüük, sh kalasööt; iv) kultuuri- ja muud sarnased sündmused; v) kaubanduslikud akvaariumid või vi) tervishoid ja muu sarnane kasutusviis. b) erandeid 1.–3. jaost (artiklid 191–202, v.a artikli 191 lõiked 1 ja 3 ning artiklid 192, 193 ja 194) käesoleva lõike punktis a osutatud veeloomade liikumise osas, tingimusel et kehtivad piisavad bioturvalisuse sätted selle tagamiseks, et kõnealune liikumine ei kujuta endast olulist riski sihtkoha tervisestaatusele.

1. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada ajutised eeskirjad, mis täiendavad või asendavad käesolevas peatükis sätestatud eeskirju veeloomade konkreetse liigi või kategooria liikumise kohta, kui: a) artiklis 196, artikli 197 lõikes 1, artiklites 198 ja 199, artikli 200 lõigetes 1 ja 2, artiklis 201 ja artikli 202 lõikes 1, artikli 203 lõikes 1, artikli 204 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud ja artikli 197 lõike 3, artikli 200 lõike 3, artikli 202 lõike 3, artikli 203 lõike 2 ja artikli 204 lõike 3 ja artikli 205 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud liikumisnõuded ei vähenda piisavalt tõhusalt kõnealuste veeloomade liikumisega kaasnevaid riske; b) näib, et artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taud levib 1.–4. jao (artiklid 191–207) kohaselt sätestatud liikumisnõuetele vaatamata. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud ülimalt olulist riski tekitava loetellu kantud taudiga, ja võttes arvesse artiklis 205 osutatud asjaolusid, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 sätestatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Artikli 203 lõikega 2, artikli 204 lõikega 3 ning artiklitega 205 ja 206 ette nähtud delegeeritud õigusaktides ja rakendusaktides sätestatavaid eeskirju koostades tugineb komisjon järgmisele teabele: a) kõnealustes sätetes osutatud liikumisega seotud riskid; b) tervisestaatus, mis on seotud artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega päritolu- või sihtkohas või läbitavas kohas; c) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide puhul loetellu kantud veeloomaliigid; d) päritolu- ja sihtkohtades ning läbitavas kohas kohaldatavad bioturvameetmed; e) eritingimused, mille alusel vesiviljelusloomi peetakse; f) vesiviljelusettevõtte liigi ja asjaomaste veeloomade liikide ja kategooriate liikumise eriskeemid; g) muud epidemioloogilised tegurid.

1. Ettevõtjad veavad vesiviljelusloomi ainult siis, kui nende loomadega on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt artikli 216 lõike 1 kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat, kui asjaomased loomad kuuluvad artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud loetellu kantud taudide puhul loetellu kantud liikidesse ning need loomad on kavas viia liikmesriiki, selle tsooni või bioturvarühmikusse, mis on kuulutatud taudivabaks kooskõlas artikli 36 lõikega 4 või artikli 37 lõikega 4 või mille suhtes on kehtestatud likvideerimisprogramm vastavalt artikli 31 lõigetele 1 või 2 seoses ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides b või c osutatud loetellu kantud taudiga. 2. Ettevõtjad veavad vesiviljelusloomi ainult siis, kui nende loomadega on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt artikli 216 lõike 1 kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat, kui asjaomased loomad kuuluvad artikli 9 lõike 1 punktides a ja b osutatud loetellu kantud taudide puhul loetellu kantud liikidesse ning neid loomi on lubatud välja viia piirangutsoonist, mille suhtes kohaldatakse artikli 55 lõike 1 punkti f alapunktis ii, artiklites 56 ja 64, artikli 65 lõikes 1, artikli 74 lõikes 1 ja artiklis 79 ette nähtud ning artikli 55 lõike 2, artiklite 67 ja 68, artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4 ja artikli 83 lõike 2 ning artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud tauditõrjemeetmeid ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides a ja b osutatud loetellu kantud taudi puhul. 3. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et vesiviljelusloomadega on nende teekonnal päritolukohast lõpliku sihtkohani kaasas loomatervise sertifikaat, välja arvatud juhul, kui artikli 214 kohaselt vastu võetud eeskirjadega on ette nähtud erimeetmed.

1. Juhul kui muude veeloomade kui vesiviljelusloomade liikumisega seotud riski tõttu nõutakse kooskõlas artikli 211 lõike 1 punktis a sätestatud eeskirjadega loomatervise sertifikaadi väljaandmist, veavad ettevõtjaid kõnealuseid veeloomi ainult siis, kui asjaomaste loomadega on kaasas artikli 216 lõike 1 kohane päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt välja antud loomatervise sertifikaat. 2. Artiklit 208 kohaldatakse ka muude veeloomade kui vesiviljelusloomade suhtes, keda kavatsetakse viia vesiviljelusettevõttesse või lasta loodusesse. Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus otsustab, et asjaomaste veeloomade päritolukoha laadi tõttu ei ole võimalik sertifikaati välja anda, võib ta sihtkoha pädeva asutuse nõusolekul anda loa nende vedamiseks ilma loomatervise sertifikaadita. 3. Käesolevat artiklit ei kohaldata looduslike veeloomade suhtes, keda kogutakse või püütakse otse inimtoiduks.

Erandina artiklites 208 ja 209 sätestatud loomatervise sertifikaatide väljaandmise nõuetest võivad liikmesriigid teha erandi teatavate veeloomade saadetiste liikumisele ilma loomatervise sertifikaadita nende territooriumidel, tingimusel et nad on kehtestanud alternatiivse süsteemi selle tagamiseks, et selliste loomade saadetised on jälgitavad ja vastavad 1.–4. jaos (artiklid 191–207) kehtestatud loomatervisenõuetele sellise liikumise osas.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) loomatervise sertifikaadi väljaandmise nõuet muude veeloomade kui vesiviljelusloomade liikumisel artikli 209 lõike 1 kohaselt, juhul kui loomatervise sertifikaat on oluline selle tagamiseks, et kõnealune liikumine vastaks asjaomaste loetellu kantud loomaliikide puhul järgmistele loomatervisenõuetele: i) 1.–4. jaos (artiklid 191–207) kehtestatud nõuded ja nende jagude kohaselt vastu võetud eeskirjad; ii) artikli 55 lõikes 1, artiklis 56, artikli 61 lõikes 1, artiklites 62 ja 64 ja artikli 65 lõikes 1, artikli 74 lõikes 1 ning artiklites 79 ja 80 ette nähtud või artikli 55 lõike 2, artiklite 63, 67 ja 68 ja artikli 71 lõike 3 ja artikli 74 lõike 4 ning artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud tauditõrjemeetmed; iii) artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralised meetmed; b) artiklites 208 ja 209 kehtestatud erieeskirju loomatervise sertifikaatide väljaandmise kohta, kui pädeva asutuse rakendatavate riskimaandamise erimeetmetega tagatakse: i) liikuvate veeloomade jälgitavus; ii) liikuvate veeloomade vastavus 1.–4. jaos (artiklid 191–207) liikumise suhtes sätestatud loomatervisenõuetele; c) erandeid artiklites 208 ja 209 kehtestatud loomatervise sertifikaatide nõuetest ja erandite tingimusi selliste veeloomade liikumise puhul, kes ei kujuta endast olulist riski taudide levikuks, võttes arvesse järgmist: i) veeloomade liigid, kategooriad või arengustaadium; ii) pidamismeetodid ja tootmisviis kõnealuste vesiviljelusloomade liikide ja kategooriate korral; iii) veeloomade kavandatud otstarve või iv) veeloomade sihtkoht. 2. Komisjon kehtestab rakendusaktidega eeskirjad, mis käsitlevad artikli 209 lõikes 2 sätestatud ettevõtjate kohustust tagada, et vesiviljelusettevõttesse veetavate looduslike veeloomadega on kaasas loomatervise sertifikaat. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Artiklites 208, 209 ja 210 osutatud loomatervise sertifikaat sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) päritoluettevõte või -koht, sihtettevõte või -koht ja kui see on taudide leviku seisukohast oluline, liikumisteel külastatud ettevõtted või kohad; b) asjaomaste veeloomade kirjeldus, sealhulgas liik ja kategooria; c) veeloomade hulk (arv, kogus või kaal); d) teave, mis on vajalik selle tõendamiseks, et veeloomad vastavad 1.–4. jaos (artiklid 191–207) liikumise suhtes sätestatud asjakohastele loomatervisenõuetele. 2. Loomatervise sertifikaat võib sisaldada ka muudes liidu õigusaktides nõutud teavet.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad artikli 212 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaatide sisu seoses järgmisega: a) üksikasjalikud eeskirjad artikli 212 lõikes 1 kehtestatud kõnealuste loomatervise sertifikaatide kohta veeloomade eri liikide ja kategooriate osas; b) artikli 212 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaadis nõutav lisateave. 2. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad loomatervise sertifikaatide näidiste kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad artiklites 208 ja 209 kehtestatud loomatervise sertifikaatide väljaandmise nõudeid täiendavaid erimeetmeid veeloomade järgmiste liikumisviiside puhul: a) selliste veeloomade liikumine, kes tuleb tagasi viia oma päritolukohta või mõnda muusse sihtkohta ühel või mitmel järgmisel põhjusel: i) nende kavandatud teekond katkes ootamatult loomade heaoluga seotud põhjustel; ii) teekonnal esines ootamatuid õnnetusi või vahejuhtumeid; iii) nad saadeti teise liikmesriigi sihtkohast või liidu välispiirilt tagasi; iv) veeloomad saadeti kolmandast riigist või territooriumilt tagasi; b) näitusteks ning spordi-, kultuuri ja muudeks sarnasteks üritusteks ettenähtud veeloomade liikumine ja nende järgnev naasmine päritolukohta.

Ettevõtjad: a) esitavad pädevale asutusele kogu artiklites 208 ja 209 ning artiklite 211, 213 ja 214 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud, loomatervise sertifikaadi täitmiseks vajaliku teabe enne kavandatud liikumise algust; b) tagavad, et vajaduse korral tehakse asjaomastele veeloomadele artikli 216 lõikes 3 ja artikli 216 lõike 4 alusel vastu võetud eeskirjades sätestatud dokumentide, identsuse ja füüsilisi kontrolle.

1. Pädev asutus annab ettevõtja taotlusel välja loomatervise sertifikaadi veeloomade liikumise kohta, kui seda nõutakse artiklites 208 ja 209 või artiklite 211 ja artikli 214 alusel vastu võetud eeskirjades, tingimusel et on täidetud järgmised loomatervisenõuded (vastavalt vajadusele): a) artiklis 191, artikli 192 lõikes 1, artiklites 193, 195 ja 196, artikli 197 lõikes 1, artiklites 198 ja 199, artikli 200 lõigetes 1 ja 2, artiklis 201, artikli 203 lõikes 1 ning artikli 204 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuded; b) artikli 192 lõike 2, artikli 197 lõike 3, artikli 200 lõike 3, artikli 201 lõike 3, artikli 202 lõike 3, artikli 203 lõike 2 ja artikli 204 lõike 3 ning artikli 205 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud nõuded; c) artikli 206 alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud nõuded. 2. Loomatervise sertifikaadid: a) kontrollib, tembeldab ja allkirjastab veterinaarjärelevalve ametnik; b) kehtivad lõike 4 punkti c kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud ajani, mille jooksul peavad sellega hõlmatud veeloomad jätkuvalt vastama selles sisalduvatele loomatervise tagatistele. 3. Veterinaarjärelevalve ametnik kontrollib enne loomatervise sertifikaadi allkirjastamist lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud dokumentide, identsuse ja füüsiliste kontrollide abil, et sellega hõlmatud veeloomad vastavad käesolevas peatükis kehtestatud nõuetele, võttes vajaduse korral arvesse asjaomaste veeloomade liiki ja kategooriat ja loomatervisenõudeid. 4. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, milles kehtestatakse eeskirjad seoses järgmisega: a) dokumentide, identsuse ja füüsiliste kontrollide ja läbivaatuste liigid veeloomade eri liikide ja kategooriate puhul, mille veterinaarjärelevalve ametnik peab teostama kooskõlas lõikega 3, et kontrollida käesolevas peatükis kehtestatud nõuete täitmist; b) ajavahemik, mille jooksul veterinaarjärelevalve ametnik peab enne veeloomade saadetiste liikumist teostama nimetatud dokumentide, identsuse ja füüsiliste kontrolli ja läbivaatuse ja välja andma loomatervise sertifikaadid; c) loomatervise sertifikaatide kehtivusaeg.

Artikli 216 lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaadid võib asendada TRACESi abil koostatavate, käideldavate ja edastatavate elektrooniliste loomatervise sertifikaatidega, tingimusel et sellised elektroonilised loomatervise sertifikaadid: a) sisaldavad kogu vajalikku teavet, mida loomatervise sertifikaadi näidis peab vastavalt artikli 212 lõikele 1 ja artikli 213 kohaselt vastu võetud eeskirjadele sisaldama; b) tagavad asjaomaste veeloomade jälgitavuse ja nende loomade seotuse elektroonilise loomatervise sertifikaadiga; c) tagavad, et päritolu- ja sihtliikmesriigi ning läbitava liikmesriigi pädevatel asutustel on võimalik elektroonilistele dokumentidele juurde pääseda kogu veo kestel.

1. Sihtkoha ettevõtjad annavad välja ettevõtja deklaratsiooni vesiviljelusloomade liikumise kohta nende päritolukohast ühes liikmesriigist teises liikmesriigis asuvasse sihtkohta ja tagavad selle, et nimetatud deklaratsioon on selliste vesiviljelusloomadega kaasas, kui artiklite 208 ja 209 või artikli 211 ja artikli 214 alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt ei nõuta loomatervise sertifikaadi olemasolu. 2. Lõikes 1 kehtestatud ettevõtja deklaratsioon sisaldab vähemalt järgmist teavet vesiviljelusloomade kohta: a) nende päritolu- ja sihtkoht ja asjakohasel juhul liikumisteele jäävad kohad; b) veovahend; c) vesiviljelusloomade kirjeldus, nende kategooriad, liigid, hulk (arv, kogus või kaal) vastavalt asjaomastele loomadele; d) teave, mis on vajalik selle tõendamiseks, et vesiviljelusloomad vastavad 1.–4. jaos (artiklid 191–207) sätestatud liikumisnõuetele. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) üksikasjalikke eeskirju käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud ettevõtja deklaratsiooni sisu kohta vesiviljelusloomade eri liikide ja kategooriate puhul; b) lisateavet, mis peab sisalduma käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud ettevõtja deklaratsioonis. 4. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad lõikes 1 sätestatud ettevõtja deklaratsiooni näidise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad, kes ei ole vedajad, teavitavad eelnevalt oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust veeloomade kavandatavast ühest liikmesriigist teise viimisest, kui: a) veeloomadega peab kaasas olema päritoluriigi pädeva asutuse poolt artiklite 208 ja 209 kohaselt ning artikli 211 ja artikli 214 lõike 2 alusel vastuvõetud eeskirjade kohaselt väljaantud loomatervise sertifikaat; b) veeloomadega peab kaasas olema veeloomade loomatervise sertifikaat, kui neid viiakse piirangutsoonist välja vastavalt artikli 208 lõike 2 punktile a; c) viidavaid vesiviljelusloomi ja looduslikke veeloomi on kavas kasutada: i) ettevõttes, mille suhtes kohaldatakse registreerimisnõuet kooskõlas artikliga 173 või heakskiidunõuet kooskõlas artiklitega 176–179; ii) loodusesse laskmiseks; d) teavitus on nõutav artikli 221 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide kohaselt. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud teavitamise eesmärgil esitavad ettevõtjad oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele kogu vajaliku teabe, mis võimaldab sellel artikli 220 lõike 1 kohaselt teavitada liikumisest sihtliikmesriigi pädevat asutust.

1. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab sihtliikmesriigi pädevat asutust artiklis 219 osutatud veeloomade liikumisest, välja arvatud siis, kui selle teavitamise suhtes on tehtud erand kooskõlas artikli 221 lõike 1 punktiga c. 2. Lõikes 1 osutatud teavitamine toimub enne asjaomast liikumist ja võimaluse korral alati TRACESi kaudu. 3. Liikmesriigid määravad piirkonnad lõikes 1 sätestatud liikumisteadete haldamiseks. 4. Erandina lõikest 1 võib päritoluliikmesriigi pädev asutus anda asjaomasele ettevõtjale loa teavitada sihtliikmesriigi pädevat asutust veeloomade liikumisest osaliselt või täielikult TRACESi kaudu.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad: a) nõuet, mille kohaselt ettevõtja peab vastavalt artiklile 219 eelnevalt teavitama muudesse kui artikli 219 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud liikidesse või kategooriatesse kuuluvate veeloomade liikmesriikidevahelisest liikumisest, kui sellise liikumise jälgitavus on vajalik käesolevas peatükis sätestatud loomatervisenõuete täitmise tagamiseks; b) teavet, mis on vajalik veeloomade liikumisest teavitamiseks vastavalt artiklile 219 ja artikli 220 lõikele 1; c) erandeid artikli 219 lõike 1 punktis c kehtestatud teavitamise nõuetest veeloomade liikide ja kategooriate või liikumisviiside puhul, mis ei kujuta endast olulist riski; d) erakorralisi toiminguid veeloomade liikumisest teavitamiseks voolukatkestuste ja muude TRACESi häirete korral; e) nõudeid artikli 220 lõikes 3 sätestatud piirkondade määramise kohta liikmesriikide poolt. 2. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad: a) teavitamise üksikasju seoses järgmisega: i) ettevõtja poolt päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamine veeloomade liikumisest vastavalt artiklile 219; ii) päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt sihtliikmesriigi pädeva asutuse teavitamine veeloomade liikumisest vastavalt artikli 220 lõikele 1; b) tähtaegu, mis on ette nähtud: i) ettevõtja poolt artikli 219 lõikes 2 osutatud vajaliku teabe esitamiseks päritoluliikmesriigi pädevale asutusele; ii) päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt liikumisest teavitamiseks vastavalt artikli 220 lõikele 1. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad võtavad asjakohaseid ennetusmeetmeid selle tagamiseks, et veeloomade saaduste, välja arvatud elusad veeloomad, kõigi tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappide käigus ei põhjusta need tooted: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikut, võttes arvesse tootmis-, töötlemis- või sihtkoha tervisestaatust; b) esilekerkivate taudide levikut. 2. Ettevõtjad tagavad, et veeloomade saadused, välja arvatud elusad veeloomad, ei ole pärit ettevõtetest või toidukäitlemisettevõtetest või ei ole saadud loomadelt, kes on pärit sellistest ettevõtetest või toidukäitlemisettevõtetest, mille suhtes kohaldatakse järgmist: a) artiklites 257 ja 258 ette nähtud ja artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralised meetmed, v.a juhul, kui kõnealuste eeskirjadega on VII osas (artiklid 257–262) ette nähtud vastavad erandid; b) veeloomade ja veeloomade saaduste suhtes kohaldatavad liikumispiirangud, nagu on sätestatud artikli 32 lõike 1 punktis c, artikli 55 lõike 1 punktis e, artiklis 56, artikli 61 lõike 1 punktis a, artikli 62 lõikes 1, artikli 65 lõike 1 punktis c, artikli 70 lõike 1 punktis b, artikli 74 lõike 1 punktis a, artikli 76 lõike 2 punktis b ja artikli 76 lõikes 3, artiklites 79, 81 ja artikli 82 lõigetes 2 ja 3 ning artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67 ja artikli 70 lõike 3, artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4, artikli 76 lõike 5 ja artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades, v.a juhul, kui kõnealuste eeskirjadega on ette nähtud erandid kõnealustest liikumispiirangutest. 3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad üksikasjalikke nõudeid, millega täiendatakse käesoleva artikli lõikes 2 osutatud nõudeid veeloomade saaduste, välja arvatud elusad veeloomad, liikumise korral, seoses järgmisega: a) taudid ja veeloomade liigid, kellel esineb taud, mille suhtes kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 2 osutatud erakorralisi meetmeid või liikumispiiranguid; b) veeloomade saaduste liigid; c) riskimaandamismeetmed, mida kohaldatakse veeloomade saaduste suhtes päritolu- ja sihtkohas; d) veeloomade saaduste kavandatud otstarve; e) veeloomade saaduste sihtkoht. 4. Käesolevat artiklit ei kohaldata selliste looduslike veeloomade saaduste suhtes, mis kogutakse või püütakse otse inimtoiduks.

1. Ettevõtjad võivad ettevõttest välja viia ainult järgmisi veeloomade saadusi (v.a elusad veeloomad), kui kõnealuste saadustega on kaasas päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt lõike 3 kohaselt välja antud loomatervise sertifikaat: a) veeloomade saadused: i) mida võib välja viia piirangutsoonist, mille suhtes kohaldatakse artikli 259 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud erakorralisi meetmeid, ja ii) mis on pärit veeloomadelt, mille liikide suhtes kohaldatakse kõnealuseid erakorralisi meetmeid; b) veeloomade saadused: i) mida võib välja viia piirangutsoonist, mille suhtes kohaldatakse tauditõrjemeetmeid, nagu on sätestatud artikli 32 lõike 1 punktis c, artikli 55 lõike 1 punktis c, artiklis 56, artikli 61 lõike 1 punktis a, artikli 62 lõikes 1, artikli 63 lõikes 1, artikli 65 lõike 1 punktis c, artikli 70 lõike 1 punktis b ja artikli 74 lõike 1 punktis a, artiklis 79 ning artikli 55 lõike 2, artiklite 63 ja 67 ja artikli 71 lõike 3, artikli 74 lõike 4 ja artikli 83 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades, ning ii) mis on pärit veeloomadelt, mille liikide suhtes kohaldatakse kõnealuseid tauditõrjemeetmeid. 2. Erandina lõikest 1 ei nõuta sellist sertifikaati looduslike veeloomade saaduste liikumise korral, tingimusel et: a) kehtivad pädeva asutuse poolt lubatud alternatiivsed riskimaandamismeetmed selle tagamiseks, et kõnealused liikumised ei kujuta endast riski loetellu kantud taudide levikuks; b) selliste saaduste saadetised on jälgitavad. 3. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et lõikes 1 osutatud loomatervise sertifikaat on loomsete saadustega kaasas päritolukohast sihtkohani. 4. Pädev asutus annab ettevõtja taotlusel välja loomatervise sertifikaadi lõikes 1 osutatud loomsete saaduste (v.a elusad veeloomad) liikumiseks, tingimusel et on täidetud käesolevas artiklis osutatud asjakohased nõuded. 5. Artiklit 212 ja artikleid 214–217 ning artikli 213 ja artikli 216 lõike 4 kohaselt vastu võetud eeskirju kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud veeloomade saaduste (v.a elusad veeloomad) liikumisega seotud loomatervise sertifikaatide väljaandmise korral. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad nõudeid ja üksikasjalikke eeskirju käesoleva artikli lõikes 1 osutatud veeloomade saadustega (v.a elusad veeloomad) kaasas olevate loomatervise sertifikaatide kohta, võttes arvesse järgmist: a) asjaomaste loomsete saaduste liigid; b) asjaomaste saaduste suhtes kohaldatud riskimaandamismeetmed, mis vähendavad taudide levimise riski; c) kõnealuste saaduste kavandatud otstarve; d) kõnealuste saaduste sihtkoht.

1. Veeloomade saaduste (v.a elusad veeloomad) loomatervise sertifikaat sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) päritoluettevõte või -koht ja sihtettevõte või -koht; b) asjaomaste loomsete saaduste kirjeldus; c) loomsete saaduste hulk (arv, kogus või kaal); d) loomsete saaduste identifitseerimine, kui seda on nõutud artikli 65 lõike 1 punktis h või artikli 67 kohaselt vastuvõetud eeskirjades; e) teave, mis on vajalik selle tõendamiseks, et asjaomased saadused vastavad artikli 222 lõikes 2 ja artikli 222 lõike 3 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud liikumispiirangu nõuetele. 2. Loomatervise sertifikaat võib sisaldada ka muudes liidu õigusaktides nõutud teavet. 3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad käesoleva artikli lõike 1 kohaselt loomatervise sertifikaadis sisalduva teabe muutmist ja täiendamist. 4. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud loomatervise sertifikaatide näidiste kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad: a) teavitavad päritoluliikmesriigi pädevat asutust enne veeloomade saaduste (v.a elusad veeloomad) kavandatava liikumise algust, kui artikli 223 lõike 1 kohaselt peab asjaomase saadetisega olema kaasas loomatervise sertifikaat; b) esitavad kogu vajaliku teabe, mis võimaldab päritoluliikmesriigi pädeval asutusel teavitada sihtliikmesriiki veeloomade asjaomasest liikumisest vastavalt käesoleva artikli lõikele 2. 2. Päritoluliikmesriigi pädev asutus teavitab sihtliikmesriigi pädevat asutust veeloomade saaduste (v.a elusad veeloomad) liikumisest kooskõlas artikli 220 lõikega 1. 3. Veeloomade saadustest (v.a elusad veeloomad) teavitamise suhtes kohaldatakse artikleid 219 ja 220 ning artikli 221 kohaselt vastu võetud eeskirju.

1. Kui liikmesriigi veeloomade tervisele kujutab endast olulist riski taud, mis ei kuulu artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide hulka, võib asjaomane liikmesriik rakendada riiklikke meetmeid, et ennetada kõnealuse taudi riiki sissetoomist või tõrjuda kõnealuse taudi levimist. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud riiklikud meetmed ei ületa piire, mis on asjakohased ja vajalikud asjaomase taudi asjaomasesse liikmesriiki sissetoomise ennetamiseks või taudi leviku tõrjeks. 2. Liikmesriigid teavitavad komisjoni eelnevalt kavandatavatest lõikes 1 osutatud riiklikest meetmetest, mis võivad mõjutada veeloomade ja veeloomade saaduste liikmesriikidevahelist liikumist. 3. Komisjon kiidab heaks ja muudab vajaduse korral rakendusaktidega käesoleva artikli lõikes 2 osutatud riiklikke meetmeid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Lõikes 3 osutatud heakskiit antakse ainult siis, kui on vaja kehtestada piirangud liikmesriikidevahelise liikumise suhtes, et ennetada lõikes 1 osutatud taudi riiki sissetoomist või tõrjuda selle taudi levimist, võttes arvesse asjaomase taudi üldist mõju liidus ja võetud meetmeid.

Kui muud loomad kuuluvad artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide puhul loetellu kantud liikidesse ja kõnealused muud loomad või nende loomade paljundusmaterjal või saadused kujutavad endast riski rahva- või loomatervisele liidus, siis kohaldatakse ühte või mitut järgmistest nõuetest: a) I jaotise 1. peatükis ja II jaotise 1. peatükis (artiklid 84–101 ja artiklid 172–175) kehtestatud nõuded registreerimise, heakskiitmise, arvestuse pidamise ja ettevõtete ja vedajate registri kohta; b) artiklites 108–111 kehtestatud jälgitavusnõuded ja artiklis 117 muude loomade ja artiklis 122 loomse paljundusmaterjali kohta kehtestatud nõuded; c) liikumisnõuded: i) seoses muude loomadega, kes elavad peamiselt maismaal või kes on tavaliselt tabandunud maismaaloomade taudidest, IV osa I jaotise 3. peatüki 1. jaos (artiklid 124 ja 125) ja 6. jaos (artiklid 137–142) ning IV osa I jaotise 4. peatükis (artiklid 155 ja 156) sätestatud nõuded, võttes arvesse artikli 228 lõike 3 punktides d ja e kehtestatud kriteeriume; ii) seoses muude loomadega, kes elavad peamiselt veekeskkonnas või kes on tavaliselt tabandunud veeloomade taudidest, IV osa II jaotise 2. peatüki 1.–4. jaos (artiklid 191–207) kehtestatud nõuded, võttes arvesse artikli 228 lõike 3 punktides d ja e kehtestatud kriteeriume; iii) seoses loomse paljundusmaterjaliga, artiklites 157 ja 158 sätestatud üldised liikumisnõuded ja teistesse liikmesriikidesse viimist käsitlevad erinõuded, mis on sätestatud artiklites 164 ja 165; iv) seoses loomsete saadustega, artiklites 166 ja 222 sätestatud ettevõtjate üldised loomatervise-alased kohustused seoses loomsete saaduste liidusisese tootmise, töötlemise ja turustamisega; d) ettevõtjate ja pädevate asutuste kohustused seoses loomatervise sertifikaatide ja ettevõtjate kohustused seoses deklaratsioonidega järgmise kohta: i) muud loomad vastavalt artiklites 143–151 või artiklites 208–218 sätestatud eeskirjadele; ii) loomne paljundusmaterjal vastavalt artiklites 161 ja 162 sätestatud eeskirjadele; iii) loomsed saadused vastavalt artiklites 165 ja 168 või artiklites 223 ja 224 sätestatud eeskirjadele; e) ettevõtjate ja pädevate asutuste kohustus teavitada liikumisest, võttes arvesse artiklites 152, 153, 154, 163 ja 169 ning artiklites 219–221 ja 225 sätestatud nõudeid.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad muude loomade, nende paljundusmaterjali ja saaduste suhtes sätestatud, artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide riski vähendamiseks vajalikke erinõudeid, nagu on sätestatud artiklis 227. 2. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, mis käsitlevad lõikes 1 sätestatud tauditõrje- ja taudiennetusmeetmete rakendamise üksikasjalikke eeskirju. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel tugineb komisjon nende õigusaktide puhul järgmistele kriteeriumidele: a) muude loomade liigid või kategooriad on esitatud vastavalt artikli 8 lõikele 2 loetellu kantud liikidena ühe või mitme loetellu kantud taudi puhul, mille suhtes kohaldatakse käesolevas määruses sätestatud teatavaid taudiennetus- ja tauditõrjemeetmeid; b) asjaomase loetellu kantud taudi profiil, mis on seotud punktis a osutatud muude loomade liikide ja kategooriatega; c) taudiennetus- ja tauditõrjemeetmete teostatavus, kättesaadavus ja tõhusus kõnealuste meetmetega hõlmatud loetellu kantud liikide puhul; d) kõnealuste muude loomade maismaal või vees asuv peamine elukeskkond; e) selliseid muid loomi tabandavate taudide liigid, kusjuures tegemist võib olla nii taudidega, mis tabandavad harilikult nii maismaaloomi kui ka veeloomi, sõltumata punktis d osutatud peamisest elukeskkonnast.

1. Liikmesriigid lubavad liitu siseneda kolmandatest riikidest või territooriumidelt pärit loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste saadetistel ainult siis, kui kõnealused saadetised vastavad järgmistele nõuetele, v.a juhul kui nimetatud loomad, loomne paljundusmaterjal või loomsed saadused on hõlmatud artikli 239 lõike 2 kohaselt tehtava erandiga: a) nad on pärit kolmandast riigist või territooriumilt, mis on artikli 230 lõike 1 kohaselt kantud asjaomaste loomade, loomsete paljundusmaterjalide või loomsete saaduste eriliikide ja -kategooriate loetelusse, või selle tsoonist või bioturvarühmikust, ilma et see piiraks artikli 230 lõike 2 kohaldamist; b) nad on pärit ettevõtetest, mis on heaks kiidetud ja loetelusse kantud, kui nimetatud heakskiit ja loetellu kandmine on nõutud artikliga 233; c) nad vastavad artikli 234 lõikes 1 sätestatud loomatervisenõuetele liitu sisenemise kohta ja artikli 234 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele, kui sellised nõuded on kehtestatud asjaomaste loomade, loomsete paljundusmaterjalide ja loomsete saaduste kohta; d) nendega on kaasas loomatervise sertifikaat, deklaratsioonid ja muud dokumendid, kui see on nõutav vastavalt artikli 237 lõikele 1 või artikli 237 lõike 4 kohaselt vastu võetud eeskirjadele. 2. Asjaomase saadetise eest vastutavad ettevõtjad esitavad kolmandatest riikidest või territooriumidelt pärit loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste saadetised direktiivi 91/496/EMÜ artiklis 3 ja direktiivi 97/78/EÜ artiklis 3 sätestatud ametlikuks kontrolliks.

1. Komisjon võib rakendusaktidega koostada loetelud kolmandate riikide ja territooriumide kohta, kust on lubatud liitu tuua teatavaid loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liike ja kategooriaid, tuginedes järgmistele kriteeriumidele: a) asjaomase kolmanda riigi või territooriumi loomatervise-alased õigusaktid ja eeskirjad, mis käsitlevad loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste sisenemist kõnealusesse kolmandasse riiki või kõnealusele territooriumile muudest kolmandatest riikidest või territooriumidelt; b) asjaomase kolmanda riigi või territooriumi pädeva asutuse pakutud tagatised seoses punktis a osutatud loomatervise-alaste õigusaktide tõhusa rakendamise ja kontrolliga; c) asjaomase kolmanda riigi või territooriumi pädeva asutuse töökorraldus, struktuur, ressursid ja õigusvõime; d) asjaomases kolmandas riigis või asjaomasel territooriumil kehtiv loomatervise sertifikaatide väljaandmise kord; e) asjaomase kolmanda riigi või territooriumi või selle tsooni ja bioturvarühmiku loomatervise staatus seoses järgmisega: i) loetellu kantud taudid ja esilekerkivad taudid; ii) looma- ja rahvatervisega seotud aspektid või keskkonnaseisund asjaomases kolmandas riigis või asjaomasel territooriumil või selle tsoonis või bioturvarühmikus, mis võivad ohustada looma- või rahvatervist või keskkonnaseisundit liidus; f) tagatised, mida asjaomase kolmanda riigi või territooriumi pädev asutus saab anda asjakohaste liidus kohaldatavate või nendega võrdsete loomatervisenõuete järgimise kohta; g) korrapärasus ja kiirus, millega asjaomane kolmas riik või territoorium esitab Maailma Loomatervise Organisatsioonile (OIE) teavet oma territooriumil esinevate nakkavate loomataudide kohta, eelkõige OIE koodeksites loetellu kantud taude käsitleva teabe osas; h) asjaomases kolmandas riigis või asjaomasel territooriumil komisjoni tehtud kontrollide tulemused; i) kogemus, mis on saadud asjaomasest kolmandast riigist või asjaomaselt territooriumilt pärit loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste varasematest liitu sisenemistest ja selliste loomade, loomsete paljundusmaterjalide ja loomsete saadustega seoses liitu sisenemise kohas tehtud ametliku kontrolli tulemused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Kuni lõikes 1 sätestatud loetelude vastuvõtmiseni ja tingimusel, et sellised loetelud ei ole koostatud artikli 270 lõikes 2 osutatud liidu õigusaktide kohaselt, otsustavad liikmesriigid, millistest kolmandatest riikidest ja territooriumidelt tohib liitu tuua teatavatesse liikidesse ja kategooriatesse kuuluvaid loomi, loomset paljundusmaterjali või loomseid saadusi. Käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamisel võtavad liikmesriigid arvesse käesoleva artikli lõike 1 punktides a–i kehtestatud kriteeriume kolmandate riikide ja territooriumide loetellu lisamise kohta. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad erandeid käesoleva artikli lõikest 2, piirates liikmesriikide võimalust otsustada selle üle, millistest kolmandatest riikidest ja territooriumidelt pärit teatavatesse liikidesse ja kategooriatesse kuuluvad loomad, loomsed paljundusmaterjalid või loomsed saadused võivad liitu siseneda, kui see on vajalik kõnealusesse liiki ja kategooriasse kuuluva looma, loomse paljundusmaterjali või loomse saadusega seotud riski tõttu.

Komisjon täpsustab kõikide artikli 230 lõikes 1 osutatud loeteludesse kantud kolmandate riikide ja territooriumide kohta järgmise teabe: a) loomade, loomse paljundusmaterjali või loomsete saaduste liigid ja kategooriad, mis võivad liitu siseneda kõnealusest kolmandast riigist või kõnealuselt territooriumilt; b) kas punkti a kohaselt täpsustatud loomad, loomne paljundusmaterjal või loomsed saadused võivad liitu siseneda kogu kõnealusest kolmandast riigist või kõnealuselt territooriumilt või ainult selle ühest või mitmest tsoonist või bioturvarühmikust; c) loetellu kantud taude puudutavad eritingimused ja loomatervise tagatised.

1. Komisjon jätab rakendusaktidega sellise kolmanda riigi või territooriumi, selle tsooni või bioturvarühmiku artikli 230 lõikes 1 kehtestatud loeteludest välja või peatab kolmandast riigist või territooriumilt või selle tsoonist või bioturvarühmikust loomade, loomse paljundusmaterjali või loomsete saaduste liitu sisenemise mis tahes järgmisel põhjusel: a) asjaomane kolmas riik või territoorium või selle üks või mitu tsooni või bioturvarühmikut ei vasta enam artikli 230 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, kui see on asjakohane teatavatesse liikidesse ja kategooriatesse kuuluvate loomade, loomsete paljundusmaterjalide või loomsete saaduste liitu sisenemise puhul; b) asjaomase kolmanda riigi või territooriumi või selle tsooni või bioturvarühmiku loomatervise-alane olukord on selline, et kõnealustesse loeteludesse kandmise peatamine või loetelust välja jätmine on vajalik liidu loomatervise staatuse kaitsmiseks; c) hoolimata komisjoni poolt asjaomasele kolmandale riigile või territooriumile esitatud taotlusest ajakohastada teavet, mis käsitleb loomatervise-alast olukorda ja muid artikli 230 lõikes 1 osutatud asjaolusid, ei ole kõnealune kolmas riik või territoorium seda teavet esitanud; d) asjaomane kolmas riik või territoorium ei nõustu komisjoni poolt liidu nimel tehtava kontrolliga oma territooriumil. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel seoses olulise riskiga artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudi levikuks liitu võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 sätestatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. 3. Komisjon võib rakendusaktidega kanda uuesti artikli 230 lõikes 1 ette nähtud loeteludesse sellise kolmanda riigi või territooriumi, selle tsooni või bioturvarühmiku, mis on kõnealustest loeteludest välja jäetud, või anda uuesti loa loomade, loomse paljundusmaterjali või loomsete saaduste liitu sisenemiseks kolmandast riigist või territooriumilt, selle tsoonist või bioturvarühmikust, kust liitu sisenemine oli peatatud, ühel järgmistest põhjustest: a) käesoleva artikli lõike 1 punktides a või c osutatud põhjustel, tingimusel et asjaomane kolmas riik või territoorium tõendab, et ta täidab artikli 230 lõikes 1 kehtestatud loetellu kandmise kriteeriume; b) käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud põhjustel, tingimusel et asjaomane kolmas riik või territoorium esitab piisavad tagatised selle kohta, et loomatervise-alane olukord, mis tingis peatamise või loetelust väljajätmise, on lahenenud või ei ohusta enam looma- või rahvatervist liidus; c) käesoleva artikli lõike 1 punktis d osutatud põhjustel, tingimusel et: i) asjaomane kolmas riik või territoorium nõustub komisjoni poolt liidu nimel tehtava kontrolliga oma territooriumil ning ii) kõnealuse komisjoni kontrolli tulemused näitavad, et asjaomane kolmas riik või territoorium, selle tsoonid või bioturvarühmikud vastavad artikli 230 lõikes 1 kehtestatud loetellu kandmise kriteeriumidele. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid annavad loa liitu sisenemiseks ainult sellistele maismaaloomadele ja sellisele loomsele paljundusmaterjalile, mis on pärit sellist tüüpi ettevõttest, mille puhul on nõutav liidu heakskiit vastavalt artikli 94 lõikele 2 ja artikli 94 lõike 3 ja artikli 95 kohaselt vastuvõetud eeskirjadele, kui asjaomane kolmandas riigis või territooriumil asuv ettevõte: a) vastab kõnealuses kolmandas riigis või kõnealusel territooriumil kehtestatud loomatervisenõuetele, mis on võrdväärsed liidus seda tüüpi ettevõtete suhtes kohaldatavate eeskirjadega; b) on kõnealuse kolmanda riigi või territooriumi pädeva asutuse poolt heaks kiidetud ja loetellu kantud, v.a juhul kui kolmandas riigis või territooriumil kehtestatud alternatiivsed riskimaandamismeetmed pakuvad võrdväärseid loomatervise tagatisi liidus. 2. Komisjon kogub kokku asjaomaste kolmandate riikide või territooriumide pädevatelt asutustelt saadud loetelud lõike 1 punktis b osutatud heakskiidetud ettevõtetest. 3. Komisjon esitab liikmesriikidele kõik asjaomaste kolmandate riikide või territooriumide heakskiidetud ettevõtete uued või ajakohastatud loetelud ja teeb need avalikkusele kättesaadavaks. 4. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu vajalikud eeskirjad lõike 1 punkti b ühetaolise kohaldamise tagamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liikide ja kategooriate kolmandatest riikidest või territooriumidelt liitu sisenemise suhtes kohaldatavad loomatervisenõuded: a) on sama ranged kui käesolevas määruses sätestatud loomatervisenõuded ja käesoleva määruse kohaselt vastu võetud eeskirjad, mida kohaldatakse nimetatud loomade, loomse paljundusmaterjali või loomsete saaduste liikide ja kategooriate liidusisese liikumise suhtes, või b) pakuvad võrdväärseid tagatisi loomatervisenõuetele, mida kohaldatakse käesoleva määruse IV osas (artiklid 84–228) sätestatud liikidesse ja kategooriatesse kuuluvate loomade, loomsete paljundusmaterjalide või loomsete saaduste suhtes. 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad loomatervisenõudeid seoses järgmisega: a) loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liikide ja kategooriate sisenemine liitu kolmandatest riikidest või territooriumidelt; b) nimetatud loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liidusisene liikumine pärast nende liitu sisenemist, kui see on vajalik asjaomase riski vähendamiseks. 3. Kuni ei ole vastu võetud käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud delegeeritud õigusakte loomatervisenõuete kohta konkreetse looma, loomse paljundusmaterjali või loomse saaduse liigi ja kategooria osas, võivad liikmesriigid pärast asjaomaste riskide hindamist kohaldada riiklikke eeskirju, tingimusel et kõnealused eeskirjad vastavad nimetatud lõikes kehtestatud nõuetele ja neis võetakse arvesse artiklites 235 ja 236 osutatud asjaolusid.

Artikli 234 lõike 2 kohastes delegeeritud aktides loomatervisenõuete sätestamisel võtab komisjon seoses teatavate loomaliikide ja -kategooriate liitu sisenemisega arvesse järgmist: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudid ja esilekerkivad taudid; b) liidu tervisestaatus seoses artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudidega; c) loetellu kantud liigid seoses artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudidega; d) asjaomaste loomade vanus ja sugu; e) asjaomaste loomade päritolu; f) asjaomase päritolu- ja sihtkoha ettevõtte tüüp ja tootmisviis; g) kavandatud sihtkoht; h) asjaomaste loomade kavandatud otstarve; i) riskimaandamismeetmed, mis on kehtestatud päritolu- või transiidikohaks olevates kolmandates riikides või territooriumidel või pärast asjaomaste loomade liidu territooriumile sisenemist; j) kõnealuste loomade liidusisese liikumise suhtes kohaldatavad loomatervisenõuded; k) muud epidemioloogilised tegurid; l) rahvusvahelised loomatervisega seotud kaubandusstandardid, mis on asjakohased kõnealuste loomade liikide ja kategooriate puhul.

Artikli 234 lõikes 2 sätestatud delegeeritud õigusaktides loomatervisenõuete sätestamisel võtab komisjon seoses loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liitu sisenemisega arvesse järgmist: a) artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudid ja esilekerkivad taudid; b) nende loomade tervisestaatus, kellelt on pärit nimetatud loomne paljundusmaterjal ja loomsed saadused, ja liidu tervisestaatus seoses artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudidega; c) nimetatud loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste liik ja laad, käitlemine, töötlemismeetodid ja muud riskimaandamismeetmed, mida on kohaldatud päritolukohas, saadetise lähetamisel või sihtkohas; d) päritolu- ja sihtkoha ettevõtte tüüp ja tootmisviis; e) kavandatud sihtkoht; f) asjaomase loomse paljundusmaterjali ja asjaomaste loomsete saaduste kavandatud otstarve; g) asjaomase loomse paljundusmaterjali ja asjaomaste loomsete saaduste liidusisese liikumise suhtes kohaldatavad loomatervisenõuded; h) muud epidemioloogilised tegurid; i) rahvusvahelised loomatervisega seotud kaubandusstandardid, mis on asjakohased asjaomase loomse paljundusmaterjali ja asjaomaste loomsete saaduste puhul.

1. Liikmesriigid annavad liitu sisenemiseks loa loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste saadetistele ainult siis, kui nende saadetistega on kaasas kas üks järgmistest dokumentidest või mõlemad: a) päritolukohaks oleva kolmanda riigi või territooriumi pädeva asutuse poolt välja antud loomatervise sertifikaat, v.a juhul kui lõike 4 punkti a kohaselt on tehtud erand; b) deklaratsioonid või muud dokumendid, mida nõutakse lõike 4 punkti b kohaselt vastu võetud eeskirjades. 2. Liikmesriigid ei tohi anda luba liitu sisenemiseks loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste saadetistele, kui lõike 1 punktis a osutatud loomatervise sertifikaat ei ole kontrollitud ja allkirjastatud veterinaarjärelevalve ametniku poolt kolmandas riigis või territooriumil vastavalt sertifikaatide väljaandmise nõuetele, mis on samaväärsed artikli 149 lõikes 3 või artikli 216 lõikes 3 kehtestatud nõuetega ja artikli 149 lõike 4 või artikli 216 lõike 4 kohaselt vastu võetud eeskirjades kehtestatud eeskirjadega. 3. Liikmesriigid lubavad lõikes 1 osutatud, loomadega kaasasolevad loomatervise sertifikaadid asendada TRACESi abil koostatavate, käideldavate ja edastatavate elektrooniliste loomatervise sertifikaatidega, tingimusel et need elektroonilised loomatervise sertifikaadid: a) sisaldavad kogu vajalikku teavet, mis peab sisalduma käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud loomatervise sertifikaadis vastavalt artikli 238 lõikele 1 ja artikli 238 lõike 3 kohaselt vastu võetud eeskirjadele; b) tagavad asjaomaste loomade, loomsete paljundusmaterjalide ja loomsete saaduste saadetiste jälgitavuse ja seovad need saadetised elektroonilise loomatervise sertifikaadiga. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad järgmist: a) erandeid käesoleva artikli lõike 1 punktis a ja lõikes 2 kehtestatud loomatervise sertifikaadi nõuetest loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste saadetiste osas ja loomatervise sertifikaatide väljaandmise kohta kehtestatud erieeskirjadest nimetatud saadetiste puhul, kui asjaomased saadetised ei kujuta endast olulist riski looma- või rahvatervisele liidus, tingituna ühest või mitmest järgmisest asjaolust: i) asjaomaste loomade, loomsete paljundusmaterjalide või loomsete saaduste liik ja kategooria; ii) asjaomaste loomade pidamise, loomsete paljundusmaterjalide ja loomsete saaduste säilitamise meetodid ja tootmisviisid; iii) nende kavandatud otstarve; iv) alternatiivsed riskimaandamismeetmed, mis on kehtestatud päritolukohaks olevates kolmandates riikides või territooriumidel või transiidikohtades, või pärast nende liidu territooriumile saabumist, mis pakuvad käesolevas määruses sätestatuga samaväärset looma- ja rahvatervise kaitset; v) asjaomase kolmanda riigi või territooriumi poolt tagatiste pakkumine selle kohta, et liitu sisenemise nõuete järgimist tõendatakse muul viisil kui loomatervise sertifikaadi abil; b) eeskirju, mille kohaselt peavad liitu sisenevate loomade, loomsete paljundusmaterjalide ja loomsete saadustega olema kaasas deklaratsioonid või muud dokumendid, mida on vaja selle tõendamiseks, et asjaomased loomad, loomsed paljundusmaterjalid ja loomsed saadused vastavad artikli 234 lõike 2 kohaselt vastu võetud eeskirjades sätestatud loomatervisenõuetele liitu sisenemise kohta.

1. Artikli 237 lõike 1 punktis a osutatud loomatervise sertifikaat sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) järgmiste kohtade nimi ja aadress: i) päritoluettevõte või -koht; ii) sihtettevõte või -koht; iii) asjaomaste peetavate loomade kogumis- või puhkekohana kasutatavad ettevõtted (asjakohasel juhul); b) asjaomaste loomade, loomsete paljundusmaterjalide või loomsete saaduste kirjeldus; c) asjaomaste loomade, loomsete paljundusmaterjalide või loomsete saaduste arv või kogus; d) asjaomaste loomade, loomsete paljundusmaterjalide või loomsete saaduste identifitseerimine ja registreerimine (asjakohasel juhul); e) teave, mis on vajalik selle näitamiseks, et asjaomased loomad, loomsed paljundusmaterjalid ja loomsed saadused vastavad liitu sisenemiseks vajalikele loomatervisenõuetele, mis on sätestatud artiklis 229 ja artikli 234 lõikes 1 ning artikli 234 lõike 2 ja artikli 239 kohaselt vastu võetud eeskirjades. 2. Artikli 237 lõike 1 punktis a osutatud loomatervise sertifikaat võib sisaldada ka muudes liidu õigusaktides nõutud teavet. 3. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, mis käsitlevad: a) teavet, mis peab sisalduma artikli 237 lõike 1 punktis a osutatud loomatervise sertifikaadis lisaks käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teabele; b) teavet, mis peab sisalduma artikli 237 lõike 1 punktis b osutatud deklaratsioonides või muudes dokumentides; c) artikli 237 lõikes 1 osutatud loomatervise sertifikaatide, deklaratsioonide ja muude dokumentide näidiseid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Kuni lõike 3 kohaselt vastu võetud rakendusaktides kehtestatud eeskirjade vastuvõtmiseni loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste teatavate liikide ja kategooriate kohta, võivad liikmesriigid pärast asjaomaste riskide hindamist kohaldada riiklikke eeskirju, tingimusel et kõnealused riiklikud eeskirjad vastavad lõikes 1 kehtestatud tingimustele.

1. Teatavate loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste eriliikide liitu sisenemisel ei pruugi artikli 229 lõikes 1 ja artiklites 233 ja 237 sätestatud eeskirjade kohaldamine olla asjakohane ning võib osutuda vajalikuks erieeskirjade vastuvõtmine komisjoni poolt delegeeritud õigusaktidega, et võtta arvesse konkreetseid riske, lõppsihtkohta, lõppkasutuse viisi ja muid asjaolusid 2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusaktid, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud erieeskirju erandite kohta artikli 229 lõikes 1 ja artiklites 233 ja 237 kehtestatud nõuetest ja liitu sisenemiseks vajalikest täiendavatest nõuetest seoses järgmisega: a) loomad: i) keda on kavas kasutada tsirkustes, üritustel, näitustel, väljapanekutel, esitlustel ja kinnistes ettevõtetes; ii) keda on kavas kasutada teaduslikel või diagnoosimise eesmärkidel; iii) kelle jaoks liit on lõppsihtkoht; iv) kes on pärit liidust ja keda viiakse kolmandasse riiki või territooriumile ja seejärel nimetatud kolmandast riigist või territooriumilt tagasi liitu; v) kes on pärit liidust ja keda viiakse liikumisteele jääva kolmanda riigi või territooriumi kaudu liidu teise osasse; vi) keda on kavas ajutiselt karjatada liidu piiride vahetus läheduses; vii) kes ei kujuta endast olulist riski loomatervise staatusele liidus; b) loomsed saadused: i) mis on ette nähtud isiklikuks kasutamiseks; ii) mis on ette nähtud tarbimiseks meeskonnale või reisijatele kolmandatest riikidest või territooriumidelt saabuvates veovahendites; c) loomne paljundusmaterjal ja loomsed saadused: i) mis on ette nähtud kasutamiseks kaubanäidistena; ii) mis on ette nähtud teadustöös või diagnostikas kasutatavate proovidena; iii) kelle jaoks liit on lõppsihtkoht; iv) mis on pärit liidust ja mida viiakse kolmandasse riiki või territooriumile ja seejärel nimetatud kolmandast riigist või territooriumilt tagasi liitu; v) mis on pärit liidust ja mida viiakse liikumisteele jääva kolmanda riigi või territooriumi kaudu liidu teise osasse; vi) mis ei kujuta endast olulist riski loomatervise staatusele liidus. Nimetatud delegeeritud õigusaktides võetakse arvesse artiklites 235 ja 236 osutatud asjaolusid. 3. Komisjon võib rakendusaktidega sätestada eeskirjad: a) mis käsitlevad loomatervise sertifikaatide, deklaratsioonide ja muude dokumentide näidiseid käesoleva artikli lõikes 2 osutatud loomade, loomse paljundusmaterjali ja loomsete saaduste kategooriate kohta; b) märkides käesoleva artikli lõikes 1 osutatud toodete puhul kombineeritud nomenklatuuri koodid, kui sellised koodid ei ole kehtestatud muude asjakohaste liidu eeskirjadega. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad, veterinaararstid, veeloomade tervise spetsialistid ja loomakasvatusspetsialistid, kes toovad liitu haigustekitajaid, võtavad: a) asjakohaseid meetmeid selle tagamiseks, et nimetatud haigustekitajate liitu sisenemine ei kujuta endast riski looma- ja rahvatervisele liidus seoses artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega ja esilekerkivate taudidega; b) asjakohaseid tauditõrje- ja taudiennetusmeetmeid selle tagamiseks, et nimetatud haigustekitajate liitu sisenemine ei tekita bioterrorismi riski. Käesolevat lõiget kohaldatakse samuti muude füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes tahtlikult toovad liitu haigustekitajaid. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse nõuded haigustekitajate liitu sisenemise kohta ja mis hõlmavad järgmist: a) haigustekitajate pakendamine; b) teised riskimaandamismeetmed, mida on vaja selleks, et ennetada haigustekitajate keskkonda sattumist ja levimist.

1. Liikmesriigid võtavad meetmeid, et piirata taimse materjali saadetiste liitu sisenemist ebasoodsa taudiolukorra korral kolmandates riikides või territooriumidel seoses artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudidega või esilekerkivate taudidega, kui see on nõutud käesoleva artikli lõike 3 kohaselt vastu võetud eeskirjades. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmete kohta, millega sätestatakse: a) loomatervise erinõuded, mida kohaldatakse loetellu kantud või esilekerkivate taudide nakatumisteeks oleva taimse materjali liitu sisenemise suhtes; b) nõuded, mis käsitlevad: i) loomatervise sertifikaatide väljaandmist, võttes arvesse artikli 237 lõike 1 punktis a ja artikli 237 lõigetes 2 ja 3 kehtestatud eeskirju, või ii) deklaratsioone või muid dokumente, võttes arvesse artikli 237 lõike 1 punktis b kehtestatud eeskirju. 3. Komisjon kehtestab lõikes 2 sätestatud loomatervisenõuded, tuginedes järgmistele kriteeriumidele: a) teave selle kohta, kas taimse materjali kaudu edasi kanduda võiv loetellu kantud taud või esilekerkiv taud kujutab endast tõsist riski looma- ja rahvatervisele liidus; b) tõenäosus, et teatava loetellu kantud taudi või esilekerkiva taudi puhul loetellu kantud liikidesse kuuluvad loomad võivad otseselt või kaudselt puutuda kokku lõikes 2 osutatud taimse materjaliga; c) teave selle kohta, kas kõnealuse taimse materjaliga seoses on kättesaadavad alternatiivsed riskimaandamismeetmed, mille abil võib kõrvaldada või vähendada punktis a osutatud edasikandumise riski, ja nende meetmete tõhusus. 4. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, märkides käesoleva artikli lõikes 2 osutatud taimse materjali puhul kombineeritud nomenklatuuri koodid, kui need koodid ei ole kehtestatud muude asjakohaste liidu eeskirjadega. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ettevõtjad, kes toovad liitu loomi ja tooteid, peavad veo ajal rakendama asjakohaseid ja vajalikke taudiennetusmeetmeid vastavalt artikli 125 lõikele 1 ja artikli 192 lõikele 1. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad järgmist: a) loomatervise erinõuded, mida kohaldatakse liitu sisenemisele seoses järgmisega: i) loomade ja toodete veovahendid; ii) seadmed, pakkematerjal ja loomade jaoks veo ajal kasutatav vesi ning tooted, või sööt, mis võib edasi kanda loomataude; b) nõuded, mis käsitlevad: i) loomatervise sertifikaatide väljaandmist, võttes arvesse artikli 237 lõike 1 punktis a ja artikli 237 lõigetes 2 ja 3 kehtestatud eeskirju, või ii) deklaratsioone või muid dokumente, võttes arvesse artikli 237 lõike 1 punktis b kehtestatud eeskirju. 3. Komisjon kehtestab käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud loomatervisenõuded siis, kui seoses ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudiga või esilekerkiva taudiga, mis kujutab endast tõsist riski looma- ja rahvatervisele liidus, on tekkinud ebasoodne taudiolukord: a) naabruses asuvas kolmandas riigis või territooriumil; b) päritolukohaks olevas kolmandas riigis või territooriumil; c) transiidikohaks olevas kolmandas riigis või territooriumil. 4. Komisjon võib rakendusaktidega kehtestada eeskirjad, märkides käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud kauba puhul kombineeritud nomenklatuuri koodid, kui need koodid ei ole kehtestatud muude asjakohaste liidu eeskirjadega. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid selle tagamiseks, et loomade ja toodete eksport ja reeksport liidust kolmandasse riiki või territooriumile toimub vastavalt IV osas (artiklid 84–228) kehtestatud eeskirjadele loomade ja toodete liikumise kohta liikmesriikide vahel, võttes samaaegselt arvesse loomatervise staatust sihtkohaks olevas kolmandas riigis või territooriumil või selle asjaomases tsoonis või bioturvarühmikus seoses artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide ja esilekerkivate taudidega. 2. Asjaomaseid loomi ja tooteid importiva kolmanda riigi või territooriumi pädeva asutuse nõudmisel või siis, kui see on sätestatud kõnealuses kolmandas riigis või kõnealusel territooriumil kehtivates õigus- ja haldusmenetlustes, võib erandina lõikest 1 eksport või reeksport liidust toimuda kõnealuses kolmandas riigis või territooriumil kehtivate sätete kohaselt tingimusel, et selline eksport või reeksport ei ohusta rahva- ega loomatervist. 3. Kui kohaldatakse liidu ja kolmanda riigi või territooriumi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu sätteid, peavad liidust sellesse kolmandasse riiki või territooriumile eksporditavad tooted vastama kõnealustele sätetele.

1. Käesolevat osa kohaldatakse lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes ühest liikmesriigist teise või kolmandast riigist või territooriumilt liikmesriiki. 2. Käesoleva määruse kohaldamine ei piira: a) nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 (63) kohaldamist; b) selliste riiklikke meetmete kohaldamist, mis on liikmesriikides vastu võetud, avaldatud ja avalikkusele kättesaadavaks tehtud ning mis on võetud teatavat liiki või tõugu lemmikloomade liikumise piiramiseks muudel kui loomatervisenõuetega seotud kaalutlustel.

1. Käesolevas osas sätestatud loomatervisenõuetele vastavate lemmikloomade mittekaubanduslikku liikumist ei keelata, piirata ega takistata muudel loomatervise kaalutlustel kui vaid nendel, mis on tingitud käesoleva osa rakendamisest. 2. Kui lemmiklooma mittekaubanduslikku liikumist teostab volitatud isik, võib see toimuda ainult viie päeva jooksul alates lemmiklooma omaniku liikumisest. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud eeskirju täiendavaid nõudeid seoses järgmisega: a) volitatud isiku poolt lemmiklooma mittekaubandusliku liikumise teostamist käsitlevad dokumendid; b) erandite tegemine käesoleva artikli lõikes 2 osutatud tähtajast. 4. Komisjon võib rakendusaktidega sätestada nõuded sellise deklaratsiooni kujunduse, keelte ja kehtivuse kohta, millega volitatud isikut volitatakse kirjalikult lemmiklooma omaniku nimel teostama lemmiklooma mittekaubanduslikku liikumist. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. I lisa A osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate ja ühe mittekaubandusliku liikumise käigus veetavate lemmikloomade arv ei tohi olla suurem kui viis. 2. Erandina lõikest 1 võib I lisa A osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade arv ületada viit juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: a) asjaomane mittekaubanduslik liikumine toimub võistlustel, näitustel ja spordiüritustel osalemise või selliste ürituste jaoks treenimise eesmärgil; b) lemmiklooma omanik või volitatud isik esitab kirjaliku tõendi, et lemmikloomad on registreeritud kas punktis a osutatud ürituse külastamiseks või sellist üritust korraldava ühenduse juures; c) lemmikloomad on vanemad kui kuus kuud. 3. Selleks et vältida I lisa B osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade kaubandusliku liikumise pettuse teel esitamist lemmikloomade mittekaubandusliku liikumisena, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte eeskirjade kohta, millega piiratakse nimetatud liikidesse kuuluvate lemmikloomade maksimaalset arvu, keda tohib ühe mittekaubandusliku liikumise jooksul vedada.

I lisa A osas loetellu kantud liikidesse kuuluvaid lemmikloomi tohib ühest liikmesriigist teise viia vaid juhul, kui: a) nad on artikli 252 lõike 1 punkti a alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt füüsilise identifitseerimisvahendi abil üksikult identifitseeritavad; b) nad järgivad artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide suhtes võetavaid asjakohaseid taudiennetus- ja riskimaandamismeetmeid, mis on vastu võetud artikli 252 lõike 1 punkti b kohaselt; c) nendega on kaasas nõuetekohaselt täidetud identifitseerimisdokument, mis on väljastatud kooskõlas artikli 254 punkti d kohaselt vastu võetud eeskirjadega.

1. Kuni komisjon võtab seoses I lisa B osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomadega vastu delegeeritud õigusakti vastavalt artikli 252 lõike 1 punktile b, kohaldatakse nendest liikidest lemmikloomade ühest liikmesriigist teise toimuva mittekaubandusliku liikumise suhtes käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimusi. 2. Lõikes 1 osutatud liikidesse kuuluvaid lemmikloomi võib ühest liikmesriigist teise vedada üksnes juhul, kui: a) nad on artikli 252 lõike 1 punkti a alusel vastu võetud eeskirjade kohaselt kas üksikult või rühmana identifitseeritud või kirjeldatud; b) nad järgivad artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide suhtes võetavaid asjakohaseid taudiennetus- ja riskimaandamismeetmeid, mis on vastu võetud artikli 252 lõike 1 punkti b kohaselt; c) nendega on kaasas nõuetekohaselt täidetud identifitseerimisdokument, mis on väljastatud kooskõlas artikli 254 punkti d kohaselt vastu võetud eeskirjadega. 3. Kuni lõikes 1 osutatud asjakohaste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseni võib liikmesriik käesoleva määruse I lisa B osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade mittekaubanduslikul eesmärgil liikumise suhtes teise liikmesriigi territooriumilt tema territooriumile kohaldada siseriiklikke eeskirju, tingimusel et: a) neid kohaldatakse proportsionaalselt rahva- ja loomatervisele avalduva riskiga, mis on seotud nendesse liikidesse kuuluvate lemmikloomade mittekaubandusliku liikumisega, ning b) nad ei ole karmimad nõuetest, mida kohaldatakse kõnealust liiki loomade liikumise suhtes kooskõlas IV osaga.

1. I lisa A osas loetellu kantud liikidesse kuuluvaid lemmikloomi tohib kolmandast riigist või territooriumilt liikmesriiki tuua vaid siis, kui: a) nad on artikli 252 lõike 1 punkti a alusel vastuvõetud eeskirjade kohaselt füüsilise identifitseerimisvahendi abil üksikult identifitseeritavad; b) nad järgivad artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide suhtes võetavaid asjakohaseid taudiennetus- ja riskimaandamismeetmeid, mis on vastu võetud artikli 252 lõike 1 punkti b kohaselt; c) nendega on kaasas nõuetekohaselt täidetud identifitseerimisdokument, mis on väljastatud kooskõlas artikli 254 punkti d kohaselt vastu võetud eeskirjadega. 2. I lisa A osas loetellu kantud liikidesse kuuluvaid lemmikloomi võib tuua liikmesriiki kolmandast riigist või territooriumilt, mis ei kuulu artikli 253 lõike 1 punkti d kohaselt koostatud loetellu, üksnes sel eesmärgil loetellu kantud sisenemispunkti kaudu. Iga liikmesriik koostab oma territooriumil asuvate sisenemispunktide loetelu ja teeb selle avalikkusele kättesaadavaks. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad tingimusi erandite tegemiseks käesoleva artikli lõikest 2.

1. Kuni komisjon võtab seoses I lisa B osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomadega vastu delegeeritud õigusakti vastavalt artikli 252 lõike 1 punktile b, kohaldatakse nendest liikidest lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kolmandast riigist või territooriumilt liikmesriiki käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimusi. 2. Lõikes 1 osutatud liikidesse kuuluvaid lemmikloomi võib kolmandast riigist või territooriumilt liikmesriiki transportida üksnes juhul, kui: a) nad on artikli 252 lõike 1 punkti a alusel vastuvõetud eeskirjade kohaselt kas üksikult või rühmana identifitseeritud või kirjeldatud; b) nad järgivad artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide suhtes võetavaid asjakohaseid taudiennetus- ja riskimaandamismeetmeid, mis on vastu võetud artikli 252 lõike 1 punkti b kohaselt; c) nendega on kaasas nõuetekohaselt täidetud identifitseerimisdokument, mis on väljastatud kooskõlas artikli 254 punkti d kohaselt vastu võetud eeskirjadega; d) kui neid tuuakse kolmandast riigist või territooriumilt, mis ei kuulu artikli 253 lõike 1 punkti d kohaselt koostatud loetellu, siis sisenevad nad sel eesmärgil loetellu kantud sisenemispunkti kaudu. Iga liikmesriik koostab oma territooriumil asuvate sisenemispunktide loetelu ja teeb selle avalikkusele kättesaadavaks. 3. Kuni lõikes 1 osutatud asjakohaste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseni võib liikmesriik kohaldada käesoleva määruse I lisa B osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade mittekaubanduslikul eesmärgil liikumise suhtes kolmandast riigist või territooriumilt tema territooriumile siseriiklikke eeskirju, tingimusel et a) neid kohaldatakse proportsionaalselt rahva- ja loomatervisele avalduva riskiga, mis on seotud nendesse liikidesse kuuluvate lemmikloomade mittekaubandusliku liikumisega, ning b) nad ei ole karmimad nõuetest, mida kohaldatakse kõnealust liiki loomade liitu sisenemise suhtes kooskõlas V osaga.

Erandina artiklitest 249 ja 250 võib lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine jätkuda järgmiste riikide ja territooriumide vahel vastavalt kõnealuste riikide ja territooriumide siseriiklikele eeskirjadele: a) San Marino ja Itaalia; b) Vatikan ja Itaalia; c) Monaco ja Prantsusmaa; d) Andorra ja Prantsusmaa; e) Andorra ja Hispaania; f) Norra ja Rootsi; g) Fääri saared ja Taani; h) Gröönimaa ja Taani.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad järgmist: a) üksikasjalikke liigispetsiifilisi nõudeid: i) I lisas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade identifitseerimisvahendite suhtes, mis on ette nähtud artikli 247 punktis a, artikli 248 lõike 2 punktis a, artikli 249 lõike 1 punktis a ja artikli 250 lõike 2 punktis a; ii) kõnealuste identifitseerimisvahendite rakendamise ja kasutamise suhtes; b) taudiennetus- ja riskimaandamismeetmete üksikasjalikke liigispetsiifilisi nõudeid selle tagamiseks, et lemmikloomad ei kujuta endast olulist riski artikli 9 lõike 1 punktis d osutatud loetellu kantud taudide levikuks seoses I lisas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade liikumisega, nagu on ette nähtud artikli 247 esimese lõigu punktis b, artikli 248 lõike 1 punktis b, artikli 249 lõike 1 punktis b ja artikli 250 lõike 2 punktis b. 2. Kui see on vajalik tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud esilekerkivate riskidega, siis kohaldatakse käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohaselt vastu võetud eeskirjade suhtes artiklis 265 sätestatud menetlust. 3. Käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohase delegeeritud õigusaktiga lubatud liigispetsiifilised taudiennetus- ja riskimaandamismeetmed peavad põhinema piisavatel, usaldusväärsetel ja kinnitatud teaduslikul teabel ning neid kohaldatakse proportsionaalselt riskiga, mida artikli 9 lõike 1 punktis d loetellu kantud taudidest ohustatud lemmikloomade mittekaubanduslik liikumine võib avaldada rahva- ja loomatervisele. 4. Lõike 1 punktis b ette nähtud delegeeritud õigusaktid võivad sisaldada veel järgmist: a) eeskirjad liikmesriikide või nende osade kategooriatesse jaotamiseks vastavalt nende loomatervise staatusele ning seire- ja aruandlussüsteemidele seoses teatud taudidega, mis võivad tõenäoliselt levida I lisas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade liikumise tõttu; b) tingimused, mis liikmesriikidel tuleb täita, et nad saaksid kohaldada lõike 1 punktis b osutatud taudiennetus- ja riskimaandamismeetmeid; c) tingimused lõike 1 punktis b osutatud taudiennetus- ja riskimaandamismeetmete kohaldamiseks ja dokumenteerimiseks; d) kriteeriumid selleks, et teha teatavate kindlaksmääratud asjaolude korral erandeid lõike 1 punktis b osutatud taudiennetus- ja riskimaandamismeetmete kohaldamisest, ning vajaduse korral seda dokumenteerida; e) kriteeriumid selleks, et teha teatavate kindlaksmääratud asjaolude korral erandeid artiklites 247-250 osutatud tingimustest, ning neid erandeid dokumenteerida.

1. Komisjon teeb I lisa A osas loetellu kantud liikidesse kuuluvate lemmikloomade suhtes rakendusaktidega järgmist: a) sätestab eeskirjad artikli 252 lõike 4 punktides c ja d nõutud dokumentide vormi, kujunduse ja keelte kohta; b) võtab vastu selliste liikmesriikide loetelu, kes vastavad artikli 252 lõike 4 punktis d osutatud tingimustele, ja jätab liikmesriike sellest loetelust välja, kui toimuvad kõnealuste tingimustega seotud muutused; c) võtab vastu selliste liikmesriikide loetelu, kes vastavad artikli 252 lõike 4 punktis a osutatud eeskirjadele liikmesriikide või nende osade kategooriatesse jaotamise kohta, ja jätab liikmesriike sellest loetelust välja, kui toimuvad kõnealuste eeskirjadega seotud muutused; d) võtab vastu selliste kolmandate riikide ja territooriumide loetelu, kes vastavad artikli 252 lõike 4 punktis d osutatud tingimustele, ja jätab kolmandad riigid või territooriumid sellest loetelust välja, kui toimuvad kõnealuste tingimustega seotud muutused. 2. Komisjon võib võtta I lisa B osas loetellu kantud lemmikloomade liikide osas rakendusaktidega vastu selliste kolmandate riikide ja territooriumide loetelu, kes vastavad artikli 252 lõike 4 punktis d osutatud tingimustele, ning jätab kolmandad riigid või territooriumid sellest loetelust välja, kui toimuvad kõnealuste tingimustega seotud muutused. 3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud tõsiste riskidega, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid, millega ajakohastatakse käesoleva artikli lõike 1 punktides b ja d osutatud loetelud.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad: a) andmevälju teabe lisamiseks artikli 247 punktis c, artikli 248 lõike 2 punktis c, artikli 249 lõike 1 punktis cja artikli 250 lõike 2 punktis c osutatud identifitseerimisdokumentidesse; b) artikli 247 punktis c osutatud identifitseerimisdokumentide blankettide jagamist; c) tingimusi erandite tegemiseks artikli 247 punktis c ja artikli 249 lõike 1 punktis c ette nähtud identifitseerimisdokumentide vormist; d) artikli 247 punktis c, artikli 248 lõike 2 punktis c, artikli 249 lõike 1 punktis c ja artikli 250 lõike 2 punktis c ette nähtud identifitseerimisdokumentide väljaandmist, täitmist ja vajaduse korral kinnitamist.

1. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse artikli 247 punktis c ja artikli 249 lõike 1 punktis c osutatud identifitseerimisdokumentide näidised. Nimetatud näidised sisaldavad artikli 254 punktis a osutatud vastavaid andmevälju nõudeid nende identifitseerimisdokumentide keelte, kujunduse, kehtivuse või turvaelementide kohta. 2. Komisjon võib rakendusaktidega vastu võtta: a) artikli 248 lõike 2 punktis c ja artikli 250 lõike 2 punktis c osutatud identifitseerimisdokumentide näidised, mis sisaldavad artikli 254 punktis a osutatud vastavaid andmevälju, ning nõuded nende identifitseerimisdokumentide keelte, kujunduse, kehtivuse või turvaelementide kohta; b) artikli 247 punktis c osutatud identifitseerimisdokumendi näidisele üleminekuks vajalikud eeskirjad. 3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid esitavad avalikkusele selge ja kergesti kättesaadava teabe lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavate loomatervisenõuete kohta, sealhulgas: a) artikli 252 lõike 4 punktis d osutatud teatavate erandite tegemise tingimused; b) artikli 252 lõike 4 punktis e osutatud erandite tegemise tingimused; c) artikli 252 lõike 1 punkti a alapunktis ii osutatud identifitseerimisvahendi rakendamise nõuded; d) nõuded, mida kohaldatakse I lisa B osas osutatud liikidesse kuuluvate lemmikloomade mittekaubanduslike liikumiste suhtes liikmesriikide territooriumidele vastavalt siseriiklikele eeskirjadele, nagu on ette nähtud artikli 248 lõikes 3 ja artikli 250 lõikes 3; e) nõuded, mida kohaldatakse lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes liikmesriikide territooriumile teatavatest riikidest ja teatavatelt territooriumidelt vastavalt siseriiklikele eeskirjadele, nagu on osutatud artiklis 251; f) asjakohane teave artikli 252 lõike 1 punktis b osutatud teatud taudiennetus- ja riskimaandamismeetmete kohta. 2. Liikmesriigid loovad internetipõhised veebilehed, millel esitatakse lõikes 1 osutatud teavet, ning teatavad komisjonile nende veebilehtede internetiaadressid. 3. Komisjon abistab liikmesriike nimetatud teabe avalikkusele kättesaadavaks tegemisel, avaldades oma veebilehel: a) lingid liikmesriikide internetipõhistele teabelehtedele; b) lõike 1 punktides a ja d osutatud teabe ning teabe, mis tehakse avalikkusele kättesaadavaks vastavalt artikli 244 lõike 2 punktile b, vajaduse korral teistes keeltes.

1. Loetellu kantud taudi või esilekerkiva taudi puhangu või taudi ohu esinemise korral, mis kujutab endast tõenäoliselt tõsist riski looma- ja rahvatervisele, peab tabandunud liikmesriigi pädev asutus sõltuvalt kõnealuse olukorra ja taudi või ohu raskusastmest rakendama kohe üht või mitut järgmistest erakorralistest meetmetest, et ennetada taudi või ohu levimist: a) loetellu kantud taudide puhul: i) millele on osutatud artikli 9 lõike 1 punktis a: III osa II jaotise 1. peatükis (artiklid 53–71) sätestatud tauditõrjemeetmed; ii) millele on osutatud artikli 9 lõike 1 punktis b: III osa II jaotise 2. peatüki artiklites 72–75 ja 77–81 sätestatud tauditõrjemeetmed; iii) millele on osutatud artikli 9 lõike 1 punktis c: III osa II jaotise 2. peatüki artiklites 76–78 ja artiklites 80 ja 82 sätestatud tauditõrjemeetmed; b) esilekerkivate taudide ja ohtude puhul: i) liikumispiirangud, mida kohaldatakse loomade ja toodete suhtes, mis on pärit taudi puhkemise või ohu esinemise kohaks olevatest ettevõtetest või, kui see on asjakohane, piirangutsoonidest või bioturvarühmikutest, ning veovahendite ja muude materjalide suhtes, mis võisid nende loomade või toodetega kokku puutuda; ii) loomade karantiin ja toodete isoleerimine; iii) seire- ja jälgitavuse meetmed; iv) asjakohased III osa II jaotise 1. peatükis (artiklid 53–71) sätestatud erakorralised tauditõrjemeetmed; c) muud erakorralised meetmed, mida kõnealune asutus peab asjakohasteks taudi või ohu leviku tõhusaks tõrjumiseks või ennetamiseks. 2. Lõikes 1 osutatud pädev asutus teavitab komisjoni ja liikmesriike: a) viivitamata lõikes 1 osutatud taudi puhangust või -ohu esinemisest; b) viivitamata lõike 1 kohaselt võetud erakorralistest meetmetest.

1. Sõltuvalt asjaomase olukorra ja taudi või ohu raskusastmest rakendab muu kui selle liikmesriigi pädev asutus, kus artikli 257 lõikes 1 osutatud taudipuhang või -oht esines, üht või mitut artikli 257 lõikes 1 osutatud erakorralist meedet, kui ta avastab oma territooriumil artikli 257 lõikes 1 osutatud liikmesriigist pärit loomi või tooteid või veovahendeid või muid materjale, mis võisid kokku puutuda selliste loomade või toodetega. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud pädev asutus võib tõsise riski esinemise korral kuni erakorraliste meetmete heakskiitmiseni komisjoni poolt vastavalt artiklile 259 rakendada ajutiselt artikli 257 lõikes 1 osutatud erakorralisi meetmeid, sõltuvalt olukorra tõsidusest seoses loomade või toodetega, mis on pärit ettevõtetest või muudest kohtadest või, kui see on asjakohane, siis piirangutsoonidest selles liikmesriigis, kus esines artikli 257 lõikes 1 osutatud taud või oht, või seoses veovahendite või muude materjalidega, mis võisid selliste loomadega kokku puutuda. 3. Liikmesriik võib võtta artikli 257 lõikes 1 osutatud meetmeid artikli 9 lõike 1 punktis a osutatud taudi või esilekerkiva taudi puhangu korral liiduga piirnevas kolmandas riigis või liiduga piirneval territooriumil sel määral, mil need meetmed on vajalikud selleks, et ennetada taudi levimist liidu territooriumile. 4. Lõikes 1 osutatud pädev asutus ja lõikes 3 osutatud liikmesriigi pädev asutus teavitavad komisjoni ja liikmesriike: a) viivitamata lõikes 1 osutatud taudipuhangust või -ohu esinemisest; b) viivitamata lõigete 1 ja 2 kohaselt võetud erakorralistest meetmetest.

1. Artikli 257 lõikes 1 osutatud taudipuhangu või -ohu esinemise korral ja kui liikmesriikide pädevad asutused on rakendanud erakorralisi meetmeid kooskõlas artikli 257 lõikega 1 ning artikli 258 lõigetega 1, 2 ja 3, vaatab komisjon üle kõnealuse olukorra ja rakendatud erakorralised meetmed ning võtab rakendusaktidega vastu ühe või mitu artikli 257 lõikes 1 osutatud erakorralistest meetmetest loomade ja toodete ja veovahendite ja muude materjalide suhtes, mis võisid kokku puutuda kõnealuste loomade ja toodetega, mis tahes järgmisel juhul: a) komisjoni ei ole teavitatud ühestki artikli 257 lõike 1 ning artikli 258 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt rakendatud meetmest; b) komisjoni arvates ei ole artikli 257 lõike 1 ning artikli 258 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt rakendatud meetmed piisavad; c) komisjoni arvates on vaja heaks kiita või asendada liikmesriikide pädevate asutuste poolt artikli 257 lõike 1 ning artikli 258 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt rakendatud meetmed, et vältida põhjendamatuid häireid loomade ja toodete liikumises. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud tõsise riskiga taudi või ohu levimiseks, võib komisjon võtta kooskõlas artikli 266 lõikega 3 vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Kui liikmesriigi pädev asutus saab teada kolmandast riigist või territooriumilt pärit loomadest või toodetest, samuti veovahenditest või materjalidest, mis võisid kokku puutuda selliste loomade ja toodetega, mis kujutavad endast tõenäoliselt tõsist riski liidus võimaliku nakatumise või saastumise tõttu loetellu kantud taudide või esilekerkivate taudidega või ohu tõttu, siis peab ta: a) viivitamata rakendama üht või mitut järgmistest erakorralistest meetmetest, et vähendada kõnealust riski, sõltuvalt olukorra tõsidusest: i) asjaomaste loomade ja toodete hävitamine; ii) loomade karantiin ja toodete isoleerimine; iii) seire- ja jälgitavuse meetmed; iv) III osa II jaotise 1. peatükis (artiklid 53–71) osutatud tauditõrjemeetmed, kui see on asjakohane; v) muud erakorralised meetmed, mida ta peab asjakohasteks, et ennetada taudi või ohu levimist liitu; b) teavitama kohe komisjoni ja teisi liikmesriike TRACESi kaudu asjaomaste loomade ja toodetega seotud riskidest ning kõnealuste loomade ja toodete päritolust ning viivitamata punkti a kohaselt võetud erakorralistest meetmetest.

1. Kui loetellu kantud taud või esilekerkiv taud või oht, mis võib kujutada endast tõsist riski, esineb või levib kolmandas riigis või territooriumil, või kui seda eeldab muu tõsine looma- või rahvatervisega seotud põhjus, võib komisjon rakendusaktiga ja toimides kas omal algatusel või liikmesriigi taotlusel võtta vastu ühe või mitu järgmistest erakorralistest meetmetest, sõltuvalt olukorra tõsidusest: a) peatada liitu sisenemise selliste loomade ja toodete saadetiste ning veovahendite ja muu materjali puhul, mis võisid kokku puutuda kõnealuste saadetistega, kust nimetatud taud või oht võib liitu levida; b) kehtestada erinõuded selliste loomade ja toodete, samuti veovahendite ja muu materjali liitu saabumise kohta, mis võisid kokku puutuda kõnealuste loomade ja toodetega, kust nimetatud taud või oht võib liitu levida; c) rakendada muid asjakohaseid erakorralisi tauditõrjemeetmeid, et ennetada sellise taudi või ohu levimist liitu. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud tõsiste riskidega, võtab komisjon pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

1. Kui liikmesriik on taotlenud, et komisjon rakendaks erakorralisi meetmeid vastavalt artiklile 261 ja komisjon ei tee seda, siis kõnealune liikmesriik: a) võib kuni erakorraliste meetmete võtmiseni komisjoni poolt vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 rakendada ajutiselt üht või mitut artikli 260 punktis a osutatud erakorralistest meetmetest seoses loomade ja toodete, samuti veovahendite ja muu materjaliga, mis võisid kokku puutuda selliste loomade ja toodetega, mis on pärit artikli 261 lõikes 1 osutatud kolmandast riigist või territooriumilt, sõltuvalt olukorra tõsidusest tema territooriumil; b) teavitab komisjoni ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi viivitamata kõnealustest erakorralistest meetmetest, esitades nende vastuvõtmise põhjuse. 2. Komisjoni vaatab üle olukorra ja liikmesriigi poolt rakendatud erakorralised meetmed kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 ja võtab vajadusel rakendusaktiga vastu ühe või mitu artiklis 261 kehtestatud erakorralistest meetmetest. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 266 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud tõsiste riskidega, võtab komisjon kooskõlas artikli 266 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad III lisa muutmist, piirdudes eranditult taksonoomia osas toimunud muutuste arvesse võtmisega.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. On eriti oluline, et komisjon konsulteeriks enne kõnealuste delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist ekspertidega, sealhulgas liikmesriikide ekspertidega. 3. Artikli 3 lõikes 5, artikli 5 lõigetes 2 ja 4, artikli 14 lõikes 3, artikli 16 lõikes 2, artikli 18 lõikes 3, artikli 20 lõikes 3, artiklis 29, artikli 31 lõikes 5, artikli 32 lõikes 2, artikli 37 lõikes 5, artiklis 39, artikli 41 lõikes 3, artikli 42 lõikes 6, artiklis 47, artikli 48 lõikes 3, artikli 53 lõikes 2, artikli 54 lõikes 3, artikli 55 lõikes 2, artikli 58 lõikes 2, artiklis 63, artikli 64 lõikes 4, artiklis 67, artikli 68 lõigetes 2 ja 3, artikli 70 lõikes 3, artikli 72 lõikes 2, artikli 73 lõikes 3, artikli 74 lõikes 4, artikli 76 lõikes 5, artikli 77 lõikes 2, artikli 87 lõikes 3, artikli 94 lõikes 3, artikli 97 lõikes 2, artikli 101 lõikes 3, artikli 106 lõikes 1, artikli 109 lõikes 2, artiklites 118 ja 119, artikli 122 lõigetes 1 ja 2, artikli 125 lõikes 2, artikli 131 lõikes 1, artikli 132 lõikes 2, artiklis 135, artikli 136 lõikes 2, artikli 137 lõikes 2, artikli 138 lõikes 3, artikli 139 lõikes 4, artiklis 140, artikli 144 lõikes 1, artikli 146 lõikes 1, artiklis 147, artikli 149 lõikes 4, artikli 151 lõikes 3, artikli 154 lõikes 1, artikli 156 lõikes 1, artikli 160 lõigetes 1 ja 2, artikli 161 lõikes 6, artikli 162 lõikes 4, artikli 163 lõikes 5, artikli 164 lõikes 2, artikli 165 lõikes 3, artikli 166 lõikes 3, artikli 167 lõikes 5, artikli 168 lõikes 3, artikli 169 lõikes 5, artikli 176 lõikes 4, artikli 181 lõikes 2, artikli 185 lõikes 5, artikli 189 lõikes 1, artikli 192 lõikes 2, artikli 197 lõikes 3, artikli 200 lõikes 3, artikli 201 lõikes 3, artikli 202 lõikes 3, artikli 203 lõikes 2, artikli 204 lõikes 3, artikli 205 lõikes 2, artikli 211 lõikes 1, artikli 213 lõikes 1, artiklis 214, artikli 216 lõikes 4, artikli 218 lõikes 3, artikli 221 lõikes 1, artikli 222 lõikes 3, artikli 223 lõikes 6, artikli 224 lõikes 3, artikli 228 lõikes 1, artikli 230 lõikes 3, artikli 234 lõikes 2, artikli 237 lõikes 4, artikli 239 lõikes 2, artikli 240 lõikes 2, artikli 241 lõikes 2, artikli 242 lõikes 2, artikli 245 lõikes 3, artikli 246 lõikes 3, artikli 249 lõikes 3, artikli 252 lõikes 1, artiklites 254 ja 263, artikli 271 lõikes 2, artikli 272 lõikes 2, artikli 279 lõikes 2 ja artikli 280 lõikes 4 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 20. aprillist 2016. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 4. Euroopa Parlament või nõukogu võivad lõikes 3 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Lõikes 3 loetletud sätete alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. 7. Komisjon jätab artikli 3 lõikes 5, artikli 14 lõikes 3, artikli 16 lõikes 2, artikli 20 lõikes 3, artikli 122 lõikes 2, artikli 164 lõikes 2 ja artikli 228 lõikes 1 osutatud asjaomaste esialgsete delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise ja nende rakendamise algusaja vahele vähemalt kuue kuu pikkuse aja.

1. Käesoleva artikli kohaselt vastuvõetud delegeeritud õigusakt jõustub viivitamata ja seda kohaldatakse seni, kuni selle suhtes ei esitata lõike 2 kohaselt vastuväidet. Delegeeritud õigusakti teatavakstegemisel Euroopa Parlamendile ja nõukogule põhjendatakse kiirmenetluse kasutamist. 2. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad delegeeritud õigusakti suhtes vastuväite esitada kooskõlas artikli 264 lõikes 6 osutatud menetlusega. Sellisel juhul tunnistab komisjon õigusakti viivitamata kehtetuks pärast seda, kui Euroopa Parlament või nõukogu teatab oma otsusest esitada vastuväide.

1. Komisjoni abistab alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee, mis on loodud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 58 lõike 1 kohaselt. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5. 4. Komisjon jätab artikli 25 lõikes 3, artiklis 120 ja artikli 228 lõikes 2 osutatud asjaomaste esialgsete rakendusaktide vastuvõtmise ja nende rakendamise algusaja vahele vähemalt kuue kuu pikkuse aja, kui need rakendusaktid on seotud artikli 117 rakendamisega.

1. Liikmesriigid kohaldavad käesoleva määruse kohase liikmesriikides teostatava isikuandmete töötlemise suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ (64). 2. Komisjon kohaldab käesoleva määruse kohase isikuandmete töötlemise suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 45/2001 (65).

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende eeskirjade rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni neist sätetest hiljemalt 22. aprilliks 2022 ning teavitavad komisjoni viivitamata kõikidest neid puudutavatest edaspidistest muudatustest.

1. Lisaks sellele, mis tuleneb käesoleva määruse muudest sätetest, millega võimaldatakse liikmesriikidel võtta vastu riiklikke meetmeid, võivad liikmesriigid oma territooriumil kohaldada täiendavaid või käesolevas määruses kehtestatud meetmetest rangemaid meetmeid seoses järgmisega: a) I osa 3. peatükis (artiklid 10–17) sätestatud loomatervisega seotud kohustused; b) artiklis 18 sätestatud teavitamine liikmesriikides; c) II osa 2. peatükis (artiklid 24–30) sätestatud jälgimine ja seire; d) I jaotise 1. peatükis (artiklid 84–107) ja IV osa II jaotise 1. peatükis (artiklid 172–190) sätestatud registreerimine, heakskiitmine, arvestuse pidamine ja registrid; e) IV osa I jaotise 2. peatükis (artiklid 108–123) sätestatud peetavate maismaaloomade ja loomse paljundusmaterjali jälgitavusnõuded. 2. Lõikes 1 osutatud riiklikud meetmed järgivad käesolevas määrusega kehtestatud eeskirju ega tohi: a) takista loomade ja toodete liikmesriikidevahelist liikumist; b) minna vastuollu lõikes 1 osutatud eeskirjadega.

1. Otsused 78/642/EMÜ, 89/455/EMÜ ja 90/678/EMÜ ning direktiivid 79/110/EMÜ, 81/6/EMÜ, 90/423/EMÜ, 92/36/EMÜja 98/99/EÜ tunnistatakse kehtetuks. 2. Järgmised õigusaktid tunnistatakse kehtetuks alates 21. aprillist 2021: — direktiiv 64/432/EMÜ, — direktiiv 77/391/EMÜ, — direktiiv 78/52/EMÜ, — direktiiv 80/1095/EMÜ, — direktiiv 82/894/EMÜ, — direktiiv 88/407/EMÜ, — direktiiv 89/556/EMÜ, — direktiiv 90/429/EMÜ, — direktiiv 91/68/EMÜ, — otsus 91/666/EMÜ, — direktiiv 92/35/EMÜ, — direktiiv 92/65/EMÜ, — direktiiv 92/66/EMÜ, — direktiiv 92/118/EMÜ, — direktiiv 92/119/EMÜ, — otsus 95/410/EÜ, — direktiiv 2000/75/EÜ, — otsus 2000/258/EÜ, — direktiiv 2001/89/EÜ, — direktiiv 2002/60/EÜ, — direktiiv 2002/99/EÜ, — direktiiv 2003/85/EÜ, — määrus (EÜ) nr 21/2004, — direktiiv 2004/68/EÜ, — direktiiv 2005/94/EÜ, — direktiiv 2006/88/EÜ, — direktiiv 2008/71/EÜ, — direktiiv 2009/156/EÜ, — direktiiv 2009/158/EÜ, — määrus (EL) nr 576/2013. Viiteid kehtetuks tunnistatud õigusaktidele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt V lisas esitatud vastavustabelile.

1. Olenemata käesoleva määruse artikli 270 lõikest 2 ja artiklist 278 jätkatakse määruse (EÜ) nr 1760/2000 artiklite 1–10, määruse (EÜ) nr 21/2004 ning direktiivi 2008/71/EÜ ning nende alusel vastu võetud õigusaktide kohaldamist käesoleva määruse vastavate artiklite asemel kolme aasta jooksul pärast käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva või varasema kuupäevani, mis määratakse kindlaks käesoleva artikli lõike 2 kohaselt vastu võetavas delegeeritud õigusaktis. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli lõikes 1 osutatud varasema kuupäeva kohta. Kõnealune kuupäev on käesoleva määruse artikli 109 lõikes 2 ja artiklis 119 sätestatud delegeeritud õigusaktide ning artiklis 118 sätestatud rakendusaktide kohaselt vastuvõetavate vastavate eeskirjade kohaldamise alguskuupäev.

1. Olenemata käesoleva määruse artikli 270 lõikest 2 jätkatakse direktiivide 92/66/EMÜ, 2000/75/EÜ, 2001/89/EÜ, 2002/60/EÜ. 2003/85/EÜ ja 2005/94/EÜ ning nende alusel vastu võetud õigusaktide kohaldamist käesoleva määruse vastavate artiklite asemelkolm aastat pärast käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva või varasema kuupäevani, mis määratakse kindlaks käesoleva artikli lõike 2 kohaselt vastu võetavas delegeeritud õigusaktis. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli lõikes 1 osutatud varasema kuupäeva kohta. Kõnealune kuupäev on käesoleva määruse artiklis 47, artikli 48 lõikes 3, artikli 53 lõikes 2, artikli 54 lõikes 3, artikli 55 lõikes 2 ja artikli 58 lõikes 2, artiklis 63, artikli 64 lõikes 4, artiklis 67 ja artikli 68 lõikes 2 ja artikli 70 lõikes 3 sätestatud delegeeritud õigusaktide kohaselt vastu võetavate eeskirjade kohaldamise alguskuupäev.

Määruse (EÜ) nr 2160/2003 artikli 9 lõikele 3 lisatakse järgmine lause: „Kõnealused erimeetmed hõlmavad meetmeid, mis põhinevad otsuse 95/410/EÜ viimase versiooni sätetel enne selle kehtetuks tunnistamist ja komisjoni otsuste 2003/644/EÜ (*1) ja 2004/235/EÜ (*2) direktiivi 90/539/EMÜ kehtetuks tunnistamise aegsete versioonide sätetel.

Ilma et see mõjutaks artiklis 283 sätestatud kohaldamise alguskuupäeva, võtab komisjon vastu artikli 31 lõike 5 esimeses lõigus, artikli 32 lõikes 2, artiklis 39, artikli 41 lõikes 3, artikli 54 lõikes 3, artikli 55 lõikes 2, artikli 58 lõikes 2, artikli 64 lõikes 4, artiklis 67, artikli 68 lõikes 2, artikli 74 lõikes 4, artikli 77 lõikes 2, artikli 97 lõikes 2, artikli 122 lõikes 2, artikli 131 lõikes 1, artikli 132 lõikes 2, artiklis 135, artikli 137 lõikes 2, artikli 146 lõikes 1, artikli 149 lõikes 4, artikli 154 lõikes 1, artikli 162 lõikes 3, artikli 163 lõikes 5, artikli 166 lõikes 3, artikli 169 lõikes 5, artikli 181 lõikes 2, artikli 185 lõikes 5, artikli 213 lõikes 1, artikli 216 lõikes 4, artikli 221 lõikes 1, artikli 222 lõikes 3, artikli 224 lõikes 3, artikli 234 lõikes 2 ja artikli 239 lõikes 1 osutatud delegeeritud õigusaktid ning artiklites 8 ja 9 osutatud rakendusaktid hiljemalt 20. aprillil 2019. Vastavalt artiklile 283 kohaldatakse kõnealuseid delegeeritud õigusakte ja rakendusakte alates nimetatud artiklis sätestatud kohaldamise alguskuupäevast.

Komisjon vaatab hiljemalt 20. aprilliks 2019 läbi II lisas esitatud taudide loetelu. Kui sellise läbivaatamise tulemusel selgub, et käesolevas määruses sätestatud eeskirjade kohaldamise tõttu tuleb II lisas teha muudatusi kannete loetellu lisamise või nende väljajätmise teel, võtab komisjon sellised muudatused vastu hiljemalt käesoleva artikli esimeses lauses osutatud kuupäeval.

Komisjon vaatab hiljemalt 20. aprilliks 2019 läbi kehtivad õigusaktid hobuseliikidesse kuuluvate peetavate loomade identifitseerimise ja registreerimise kohta. Komisjon võtab artiklite 118, 119 ja 120 kohaldamise raames arvesse kõnealuse läbivaatamise tulemusi.

Olenemata käesoleva määruse artikli 270 lõikest 2 jätkatakse määruse (EL) nr 576/2013 kohaldamist käesoleva määruse VI osa asemel lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise osas kuni 21. aprillini 2026.

Määrust (EÜ) nr 1760/2000 muudetakse järgmiselt: 1) artiklid 1–10 jäetakse välja; 2) artikkel 22 asendatakse järgmisega: „Artikkel 22 1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse sätete järgimine. Ettenähtud kontrollid ei tohi piirata kontrolle, mida komisjon võib teha vastavalt määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artiklile 9. Liikmesriigi määratud karistused veiseliha turustavale ettevõtjale või organisatsioonile peavad olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed. 2. Olenemata lõikest 1 juhul, kui veiseliha turustavad ettevõtjad ja organisatsioonid ei ole veiseliha märgistamisel täitnud nende suhtes II jaotises kehtestatud nõudeid, annavad liikmesriigid vajaduse korral ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega korralduse asjaomane veiseliha turult kõrvaldada. Lisaks lõikes 1 osutatud karistustele võivad liikmesriigid: a) juhul kui kõnealune liha vastab asjaomastele veterinaar- ja hügieenieeskirjadele, anda loa: i) veiseliha turuleviimiseks pärast seda, kui see on liidu nõuete kohaselt märgistatud, või ii) veiseliha otse töötlusse saatmiseks, et sellest valmistada muid kui artikli 12 punktis 1 osutatud tooteid; b) anda korralduse asjaomastele ettevõtjatele ja organisatsioonidele antud heakskiidu peatamiseks või äravõtmiseks. 3. Komisjoni eksperdid teevad koostöös pädevate asutustega järgmist: a) kontrollivad, kas liikmesriigid täidavad käesolevas määruses sätestatud nõudeid; b) teevad kohapeal kontrollimisi, et tagada kontrollide kooskõla käesoleva määrusega. 4. Liikmesriik, kelle territooriumil kohapealne kontroll tehakse, osutab komisjoni ekspertidele nende ülesannete täitmiseks vajalikku abi. Enne lõpparuande koostamist ja edasisaatmist arutatakse kontrollide tulemusi asjaomase liikmesriigi pädeva asutusega. Nimetatud aruandes antakse liikmesriikidele vajaduse korral soovitusi käesoleva määruse paremaks täitmiseks.”; 3) artikkel 22b asendatakse järgmisega: „Artikkel 22b Delegeeritud volituste rakendamine 1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 13 lõikes 6, artikli 14 lõikes 4 ja artiklis 15a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 20. aprillist 2016. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 13 lõikes 6, artikli 14 lõikes 4 ja artiklis 15a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimise. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 13 lõike 6, artikli 14 lõike 4 ja artikli 15a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.”; 4) artikkel 23 asendatakse järgmisega: „Artikkel 23 Komiteemenetlus 1. Käesoleva määruse artikli 13 lõike 6 kohaste rakendusaktide puhul abistab komisjoni alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (*3) artikli 58 lõike 1 kohaselt. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (*4) tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamus saadakse kirjaliku menetlusega, lõpetatakse nimetatud menetlus ilma tulemust saavutamata, kui arvamuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul komitee eesistuja nii otsustab või kui enamus komitee liikmetest seda taotleb. (*3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1)." (*4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).” "

1. Ettevõtted ja ettevõtjad, kes on registreeritud või heaks kiidetud vastavalt direktiivile 64/432/EMÜ, direktiivile 88/407/EMÜ, direktiivile 89/556/EMÜ, direktiivile 90/429/EMÜ, direktiivile 91/68/EMÜ, direktiivile 92/65/EMÜ, määrusele (EÜ) nr 1760/2000, määrusele (EÜ) nr 21/2004, direktiivile 2006/88/EÜ, direktiivile 2008/71/EÜ, direktiivile 2009/156/EÜ või direktiivile 2009/158/EÜ, enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva, loetakse käesoleva määruse alusel vastavalt nõutule kas registreerituks või heakskiidetuks ning seega kohaldatakse nende suhtes käesolevas määruses sätestatud asjaomaseid kohustusi. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad eeskirju, mis on vajalikud tagamaks sujuvat üleminekut enne käesolevat määrust kehtinud, käesoleva artikli lõikes 1 osutatud eeskirjadelt, et eelkõige kaitsta asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute omandatud õigusi ja õiguspäraseid ootusi.

1. Liikmesriikidel ja tsoonidel, kellel on direktiivi 64/432/EMÜ, direktiivi 91/68/EMÜ, direktiivi 92/65/EMÜ, direktiivi 2006/88/EÜ, direktiivi 2009/156/EÜ või direktiivi 2009/158/EÜ kohaselt heakskiidetud taudivaba staatus ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud taudi osas ühe või mitme asjaomase loomaliigi suhtes, on käesoleva määruse kohane heakskiidetud taudivaba staatus ja neile kehtivad seega käesolevas määruses sätestatud asjakohased kohustused. 2. Liikmesriikidel ja tsoonidel, kellel on direktiivi 64/432/EMÜ, direktiivi 91/68/EMÜ, direktiivi 92/65/EMÜ, direktiivi 2006/88/EÜ, direktiivi 2009/156/EÜ või direktiivi 2009/158/EÜ kohaselt heakskiidetud likvideerimisprogramm või seireprogramm ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides b ja c osutatud taudi osas ühe või mitme asjaomase loomaliigi suhtes, on käesoleva määruse kohane heakskiidetud likvideerimisprogramm ja neile kehtivad seega käesolevas määruses sätestatud asjakohased kohustused. 3. Bioturvarühmikutel, kellel on direktiivi 2005/94/EÜ või direktiivi 2006/88/EÜ kohaselt heakskiidetud taudivaba staatus ühe või mitme artikli 9 lõike 1 punktides a, b või c osutatud taudi osas, on käesoleva määruse artikli 37 kohane tunnustatud taudivaba staatus ja neile kehtivad seega käesolevas määruses sätestatud asjakohased kohustused. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 264 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad eeskirju, mis on vajalikud, et tagada sujuv üleminek enne käesolevat määrust kehtinud, lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud eeskirjadelt.

Kui käesoleva määruse sätted lähevad vastuollu määruse (EÜ) nr 882/2004, nõukogu direktiivide 89/608/EMÜ (66), 89/662/EMÜ, 90/425/EMÜ, 91/496/EMÜ, 96/93/EÜ (67) ja 97/78/EÜ ning nõukogu otsuse 92/438/EEC sätetega, kohaldatakse käesoleva määruse sätteid.

Komisjon hindab käesolevat määrust koos artiklis 264 osutatud delegeeritud õigusaktidega ja esitab selle hindamise tulemused aruandena Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 22. aprillil 2026.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 21. aprillist 2021, välja arvatud artikli 270 lõige 1 ja artikkel 274, mida kohaldatakse alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.