Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 18.02.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-25-4675/18
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 18.02.2026
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4852

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

18.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4675

Haldusasi

Novacompany OÜ kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti 22.12.2025 ettekirjutuse nr 5-1/1371 tühistamiseks ning Põllumajandus- ja Toiduameti kohustamiseks anda Novacompany OÜ-le tagasi temalt ära võetud loomad

Menetlusosalised

Kaebaja – Novacompany OÜ, esindaja v.adv Gregori Palm Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, esindaja Kärt Aavel Kolmas isik – I.S

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.01.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Põllumajandus- ja Toiduameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta Põllumajandus- ja Toiduameti määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.01.2026 määruse resolutsiooni punkt 2 muutmata.

2.Jõustunud kohtumäärus avaldada arvutivõrgus selliselt, et X ja I.S-i nimed on asendatud tähemärgiga. Selgitus Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) tegi 17.10.2025 vihjepõhise paikkontrolli eesmärgiga kontrollida peetavate loomade nõuete tagamist nende pidamisel. Kontrolli käigus tuvastati, et Harjumaal Kiili vallas Sõmeru külas Tominga kinnistul on püütud kinni kokku 12 hulkuvat veist. Kaks olid nõuetekohaselt märgistatud, 10 veisel märgistus puudus. Kuna Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põllumajandusloomade registris olid 2 märgistatud veist kantud Kokuta Farm OÜ tegevuskohta, siis käsitati loomapidajana Kokuta

Sarnased lahendid

Majandushaldusõigus

5.Põllumajandus- ja Toiduamet tegi 22.12.2025 ettekirjutuse nr 5-1/1371, millega kohustas Novacompany OÜ-d hiljemalt 28.12.2025 korraldama 10 märgistamata veise nõuetekohane hukkamine (p 1) ja edastama PTA-le veiste DK02520000175 ja EE0019724188 kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 art 102 kohane arvestus (p 2). Ettekirjutuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Kontrolli käigus tuvastati, et Tominga kinnistul on püütud kinni kokku 12 hulkuvat veist, kellest kaks olid nõuetekohaselt märgistatud ja kümnel märgistus puudus. See on vastuolus maaeluministri 25.11.2021 määruse nr 74 „Põllumajanduslooma märgistamise ja registreerimise ning veisepassi väljastamise kord, põllumajanduslooma tapmisest ja hukkumisest ning kõrvaldamisest teavitamise kord ning identifitseerimisvahendi eemaldamise ja asendamise nõuded“ (määruse nr 74) § 1 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb veis märgistada 20 päeva jooksul looma sündimise päevast arvates. Veised olid alatoitumuses ja seega ei olnud tagatud neile kohases koguses sööta, vastuolus loomakaitseseaduse (LoKS) § 3 lg 2 p-ga 1 ning põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 „Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ (määrus nr 90) §-ga 16. Paikkontrollile eelnevalt olid veised ligi nädal aega hulkunud ning loomapidaja ei olnud hulkuvate loomade püüdmist seni korraldanud, vastuolus veterinaarseaduse (VS) § 37 lg-tega 1 ja 3. Kinnistul, kus loomi eeldatavasti varem peeti, olid piirdeaiad katki ning laiali, vastuolus LoKS § 3 lg 2 p-dega 3 ja 4 ning põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 § 15 lg-ga 1. Samuti tuvastati karjamaal tühjad joogianumad. Sellega ei olnud loomadele tagatud kohases koguses puhast joogivett, vastuolus LoKS § 3 lg 2 p-ga 1 ning määruse nr 90 § 16 lg-ga 1. Karjamaal liikudes tuvastati vähemalt 2 veise korjust. See osutab, et loomapidaja ei olnud kontrollinud loomade tervist ja heaolu nii sagedasti, kui seda on vaja välditavate kannatuste ärahoidmiseks, vastuolus LoKS § 3 lg-ga 31 ning määruse nr 90 § 2 lg-ga 1. Ülalkirjeldatud rikkumised on kogumis käsitatavad LoKS § 64 lg-s 1 nimetatud olulise rikkumisena. PTA-l ei olnud võimalik võtta leebemaid meetmeid kui loomade nõuetekohase pidamise kohustuse ülevõtmine kooskõlas LoKS) § 64 lg-tes 1–3 sätestatuga. Märgistamata veiste puhul ei ole nende jälgitavus tagatud ega ole võimalik tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 853/2004 sätestatud nõudeid toiduohutuse tagamiseks. Nimetatud loomad on toiduloomadeks sobimatud, millest tulenevalt on ka nende väärtus olematu. Seetõttu ei ole 2(10)

8.Põllumajandus- ja Toiduamet esitas 05.01.2026 seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse kohta ning vastuväite 29.12.2025 määrusega kohaldatud esialgsele õiguskaitsele. PTA taotles, et kohus jätaks esialgse õiguskaitse taotluse tervikuna rahuldamata. Kaebaja õiguste kaitse on võimalik ka loomade hukkamise korral. Märgistamata loomad on toiduloomadeks sobimatud, mistõttu on nende väärtus põllumajandusloomadena olematu. Põhjendamatu on asendustäitmise korras pidada ja teha märkimisväärseid kulutusi veistele, kelle liha ei saa toiduks ega söödaks kasutada ning kellel seetõttu majanduslik väärtus puudub. Vastustaja möönab, et jättis esialgu, 21.10.2025 ettekirjutuse nr 16-707-25/082-1 tegemisel ekslikult tähelepanuta asjaolu, et vaidlusalusel 10 identifitseerimata loomal puudus sisuline väärtus, millest tulenevalt oli nende puhul võimalik hukkamine, mitte võõrandamine. Tegemist on asjas olulist tähtsust omava asjaoluga, mis mõjutab lihaveiste realiseerimise võimalikkust ning seeläbi nende edasist saatust. Määruse nr 74 § 1 lg 1 nõuab üheselt, et veis märgistatakse 20 päeva jooksul looma sündimise päevast arvates või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest ettevõttest või VS § 24 lg-s 4 nimetatud isiku tegevuskohast teise või tapamajja viimise korral. Nimetatud nõuet ei ole võimalik enam hiljem täita. Loomade pidamine asendustäitmise korras koormab oluliselt avalikke vahendeid. Ühe veise pidamise kulu ööpäevas on 12 eurot. Äriregistri andmetel on kaebajal maksmata Tartu Maakohtu registriosakonna määratud trahve ning 05.01.2026 seisuga maksuvõlg (võla alguskuupäev on 15.04.2025). Seetõttu on vastustajal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib muutuda maksejõuetuks ja riigil ei ole võimalik kantud asendustäitmise kulusid kaebuse rahuldamata jätmise korral kaebajalt tagasi saada ning kulud jääksid riigi kanda. Kui kaebus rahuldatakse, on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta varalise kahju hüvitamise nõudega. PTA hukkas asendustäitmise korras 29.12.2025 ühe märgistamata veise. Ülejäänud veiseid hukatud ei ole ning nad viibivad jätkuvalt asendustäitmise korras pidamisel I.S-i juures. 3(10)

9.Tallinna Halduskohus võttis 07.01.2026 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 4) ja rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatades PTA 22.12.2025 ettekirjutuse kehtivuse osas, millega on loomapidajat kohustatud korraldama 10 märgistamata veise nõuetekohane hukkamine (resolutsiooni p 2). Kuna praegune vaidlus on välja kasvanud samast juhtumist nagu haldusasi nr 3-25-3657, on oluline lähtuda nimetatud haldusasjas tehtud esialgset õiguskaitset puudutavatest lahenditest. Tallinna Ringkonnakohus peatas 21.11.2025 määrusega PTA 21.10.2025 ettekirjutuse nr 16707-25/082-1 kehtivuse osas, millega on loomapidajat kohustatud võõrandama veised loomapidaja I.S-ile või korraldama veiste hukkamine. Ringkonnakohus leidis, et kuigi tegemist on põllumajandusloomadega ja kaebajate huvi on seetõttu üksnes majanduslikku laadi ning varalist kahju on võimalik hiljem hüvitada, ei välista see esialgse õiguskaitse vajadust, sest kahju hüvitamine ei pruugi kõrvaldada õigusvastase haldusakti täitmisest tekkinud kõiki tagajärgi. Seega on ka siinsel juhul kaebajal märgistamata veiste hukkamise ärahoidmise osas esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebust ei saa pidada praeguses menetlusstaadiumis perspektiivituks. Ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-25-3657, et kaebusel on arvestatavad eduväljavaated. Ringkonnakohus märkis, et loomade alatoidetus ei ole kindlalt tõendatud. Sarnaselt asjaga nr 3-25-3657 ei ole PTA ka praeguses asjas esitanud tõendit, mis kinnitaks veiste veterinaarse kontrolli tegemist. PTA ei ole haldusasjas nr 3-25-3657 vaidlustatud ettekirjutuses ega 22.12.2025 ettekirjutuses esitanud kaalutlusi, miks ei ole loomade heaolu tagamine saavutatav kaebajat vähem koormavate meetmetega. 22.12.2025 ettekirjutuse põhjendamisel uue argumendina loomade väärtusele tuginemine ei lükka ümber Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2025 määruses nr 3-254657 antud hinnangut kaebuse eduväljavaadetele. Kohus ei ole praeguses menetlusstaadiumis veendunud PTA seisukohas, et märgistamata veiste tagantjärele märgistamine on välistatud. Ka veiste majandusliku väärtuse puudumine ja sellele asjaolule tuginemine veiste hukkamise kohustuse põhjendamisel on küsimused, mida tuleb menetluse käigus täpsemalt hinnata. Avalik huvi hoida kokku loomade pidamise kulusid ei ole ülekaalukas, kui kaebusel on eduväljavaateid. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata osas, millega kaebaja taotleb PTA 22.12.2025 ettekirjutuse kehtivuse peatamist 2 märgistatud veise arvestuse edastamise osas ja temalt ära võetud loomade tagastamist.

3-25-4675 LoKS § 64 lg-te 1–3 alusel õigustatud ja proportsionaalne meede. LoKS-i nõuete olulise rikkumise korral ei anta loomapidajale võimalust loomade pidamist jätkata, vaid loomapidajale tehakse ettekirjutus loomade võõrandamiseks või hukkamise korraldamiseks. Järelikult ei pidanud vastustaja kaaluma kaebajat vähem koormavate meetmete võtmise võimalikkust. Et loomade nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmisele järgneb LoKS § 64 lg 4 kohaselt loomapidajale ettekirjutuse tegemine looma võõrandamiseks või hukkamise korraldamiseks, oli õiguspärane ka ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus veised hukata. Veistele ei olnud võimaldatud vajalikus koguses ega kvaliteediga sööta, nad olid selgelt alatoidetud. Vastustaja edastas loomadest tehtud fotod ekspertarvamuse saamiseks Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisteaduse õppetooli loomade heaolu professorile David Richard Arneyle, kes on oma 30.12.2025 eksperthinnangus leidnud, et fotodel olnud veised näitavad kõik pikaajalise ebapiisava toitumise tunnuseid ning nende kehakonditsiooniskoor on 1 skaalal 1–3. Eksperdi hinnangul on nii kehv kehakonditsioon pikaajalise kaalukaotuse tulemus, mille kõige tõenäolisem põhjus on ebapiisav söötmine, kas ebapiisava söödakoguse, halva kvaliteediga sööda, mõne antitoitainelise või toksilise komponendiga saastunud sööda või pakutud söödale piiratud juurdepääsu tõttu või nende tegurite kombinatsiooni tulemusel. Muud võimalikud põhjused võivad hõlmata suurt endoparasiitide koormust või haigust. Olenemata põhjusest on sümptomid selgelt väljendunud ning loomapidaja oleks pidanud neid märkama ja vastavalt tegutsema. Veistele ei olnud tagatud juurdepääsu puhtale joogiveele, loomade jootmiseks ettenähtud anumad karjamaal olid tühjad ja määrdunud, väidetav looduslik veeallikas ei taganud loomadele pidevalt puhta joogivee kättesaadavust. Kaebaja ei olnud taganud loomade ohutust, vältinud nende hulkuma pääsemist ega korraldanud loomade püüdmist. PTA kontrolli ajal 17.10.2025 oli katkine piirdeaed endiselt parandamata. Väidetav karurünnak toimus oktoobri alguses, Keskkonnaameti ekspertiisiakti kohaselt toimus rünnak 12.–13.10.2025. Vastutustundlik loomapidaja oleks kiskja rünnaku avastamisel kohe rakendanud meetmeid aia parandamiseks. Samuti ei olnud kaebaja astunud samme hulkuma läinud veiste püüdmiseks. Kaebaja ei olnud kontrollinud veiste tervist ega taganud neile ravi, vastuolus LoKS § 3 lg 2 pga 4, § 3 lg-ga 31 ja määruse nr 90 §-ga 2. Suutmatus avastada karja kadumist vähemalt perioodil 12.–20.10.2025 tõendab, et loomade heaolu ei kontrollitud nõutava sagedusega, mis on vajalik kannatuste vältimiseks. Üldtunnustatud põllumajanduspraktika ja Euroopa Nõukogu soovituste1 kohaselt on karjamaal peetavate loomade puhul vajalik igapäevane kontroll, veendumaks karjuse korrasolekus, puhta joogivee olemasolus ja loomade tervises. PTA järelevalveametnikud tuvastasid karjamaalt vähemalt kaks veise korjust. Kaebaja kohtuasjas nr 3-25-3657 esitatud väide ühest kiskja rünnakust ei ole eluliselt usutav, kuna karjamaalt leitud korjuste lagunemisastme järgi olid veised surnud eri aegadel. Üks surmajuhtum ei ole seostatav väidetava rünnakuga, vaid tõenäoliselt nälja, haiguse või muu hooletusest tingitud põhjusega. Loomapidaja teatas kahjustusest Keskkonnaametile alles pärast loomade nõuetekohase pidamise kohustuse ülevõtmist, 20.10.2025. Ekspert on šoti mägiveise hinnangulist kehamassi ning Eestis oktoobri keskpaigas valitsenud tingimusi arvestades järeldanud, et teine veise korjus on selles asukohas lagunenud vähemalt 60 päeva jooksul. See viitab, et kaebaja ei ole kontrollinud loomade tervist ja heaolu pikema aja vältel piisava sagedusega ega hoolsusega. Ka kaebaja tegevusetus, kus kiskja rünnakut, loomade kadumist ja piirdeaia purunemist ei märgatud terve nädala jooksul (perioodil vähemalt 12.–

3-25-4675 korraldab vajadusel PTA juhul, kui hinnanguliselt on tegemist kõrge aretusväärtusega tõuloomaga (LoKS § 642 lg 6). Hukkamine, sealhulgas tapmine tapamajas, on riigi kulude ning ka loomapidaja kulude, kellelt sellega seotud kulud sisse nõutakse, võimalikult madalal hoidmiseks sobiv meede, arvestades et on ülimalt tõenäoline, et puudub huvi omandada mittenõuetekohaselt peetud põllumajanduslooma, kellel puuduvad aretusväärtuslikud omadused.2 Halduskohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata PTA esitatud asjaolu, mille kohaselt ei ole identifitseerimata veiseid võimalik toiduahelasse saata, s.t need on majanduslikus mõttes väärtusetud, mistõttu on põhjendamatu ka pidada neid asendustäitmise korras ning teha neile kulutusi. Peetavate maismaaloomade puhul tuleb tagada nende jälgitavus ning jälgitavusnõuete hulka kuulub looma identifitseerimise nõue (VS § 30 lg 1). Veise identifitseerimiseks tuleb ta märgistada 20 päeva jooksul looma sündimise päevast arvates (vt määruse nr 74 § 1 lg 1). Kõik märgistamata 10 veist olid vanemad kui 20 päeva. Seeläbi on kaebaja rikkunud veiste identifitseerimise nõudeid ja loomade jälgitavus pole tagatud. Lisaks identifitseerimisvahendite puudumisele ei kajastu loomade andmed ka põllumajandusloomade registris ning loomade päritolu, liikumiste, ravi jm kohta puudub mistahes teave, vastuolus VS § 31 l-tega 1 ja 2, maaeluministri 25.11.2021 määruse nr 73 „Põllumajandusloomade registri põhimäärus“ § 7 lg-ga 2, määruse nr 74 § 1 lg-ga 5, § 2 lg-ga 1. Toiduseaduse § 23 kohaselt peab käitleja tagama toidu jälgitavuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 art 18 kohaselt. Nimetatud art 18 lg-st 1 tulenevalt peab toiduloom olema jälgitav kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel. VS § 41 lg 2 kohaselt käideldakse tapalooma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2016/429 ning (EÜ) nr 853/2004 sätestatud veterinaarnõuete kohaselt. Määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa II jao punkti 2 alapunktide a ja b kohaselt peab tapamajja lubatud iga loom olema nõuetekohaselt märgistatud ning loomaga peab olema kaasas III jaos osutatud asjakohane teave päritoluettevõttest. Kuna kaebaja nõuetekohaselt märgistamata veiste kohta puuduvad ka andmed põllumajandusloomade registris, ei ole nende jälgitavus ega ka toiduohutus tagatud, mistõttu on need loomad toiduloomadeks sobimatud. Tavapärases järelevalvemenetluses, kus loomapidaja täidab oma peamiseid kohustusi ja loomade pidamiskohustust ei ole üle võetud, on märgistamata loomade tagantjärele märgistamine tõepoolest erandjuhtudel võimalik. See eeldab aga loomapidaja koostööd ning loomade päritolu ja põlvnemise ühest tõendatust. Kaebaja puhul on tegemist olukorraga, kus PTA on LoKS § 64 lg-te 1–3 alusel loomade pidamiskohustuse üle võtnud ja sellises olukorras ei näe kehtiv õigus ette rohkem võimalusi, kui LoKS § 64 lg-s 4 toodud kaks suunda: loomade võõrandamine või hukkamine. Kaebaja veiste jälgitavuse taastamine tagantjärele ei ole võimalik. Vastustaja möönab, et varasematel aastatel (sh 2021 ja 2022) on esinenud olukordi, kus PTA on võõrandanud ka märgistamata veiseid. Tegemist on väära halduspraktikaga, mida PTA on ka avalikult tunnistanud. Halduskohus ei ole omistanud piisavat tähelepanu ka asendustäitmise kulude suurusele. Potentsiaalselt nt kolm aastat kestva vaidluse korral oleksid 9 veise pidamise kulud 120 000 eurot. See summa ületaks oluliselt ka nõuetekohaselt identifitseeritud ja registreeritud lihaveiste väärtuse (lehma arvestuslik väärtus 892,81–1116,02 eurot ja pulli arvestuslik väärtus 1339,22–1785,62 eurot). Nii oleks asendustäitmise kulud ebaproportsionaalselt suured isegi siis, kui loomad oleksid sobilikud lihaks tapmiseks. Riigi raha mõistlik ja eesmärgipärane kasutamine on olulistes avalikes huvides. Asendustäitmise kulude madalal hoidmine on ka kaebaja huvides, kuna kaebuse rahuldamata jätmisel nõutakse asendustäitmise kulud sisse kaebajalt. Tähtis on ka asjaolu, et kaebaja võib muutuda maksejõuetuks ning siis

12.Novacompany OÜ palub jätta määruskaebus rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel on pöördumatu kahjuliku tagajärje oht, sest PTA-l on võimalik hukata ülejäänud kaebajale kuuluvat looma ning seda tagajärge ei saa pärast kohtumenetluse lõppu kõrvaldada. Šoti mägiveiseid ei pea kasvatama ainult materiaalsel eesmärgil, vaid neid kasvatatakse ka mitmel muul eesmärgil, nt turism, hariduslik kasutamine, karjamaa hooldus. Nt Pakri veiste tegelikku arvu ei tea mitte keegi, kuid samas peetakse tegevust piisavalt väärtuslikuks, nii et seda toetab nii EU LIFE kui ka Keskkonnaamet. Lisaks on veistel mitmeid muid „materiaalseid“ väärtuseid lisaks liha saamisele, nagu näiteks sõnniku ja biokütuse, kosmeetika ja ravimisektori toodete (želatiin, liim), nahatoodete tootmine. Samuti on kolmas isik I.S avaldanud soovi kaebaja loomad ära osta, nähes neis järelikult mingit väärtust. Lisaks on PTA praktikas andnud loomadele kõrvamärgid tagantjärele. Kaebus ei ole perspektiivitu, sest samadel asjaoludel on Tallinna Ringkonnakohus kohaldanud esialgset õiguskaitset haldusasjas nr 3-25-3657. PTA 22.12.2025 ettekirjutuse aluseks olevad asjaolud on peaaegu identsed asjaoludega, mis olid PTA 21.10.2025 ettekirjutuse aluseks. Samuti pole PTA 22.12.2025 ettekirjutuses kaalunud kaebaja loomade hukkamise asemel nende võõrandamise kohustuse seadmist. Sellise võimaluse nägi ette 21.10.2025 ettekirjutus. PTA on 22.12.2025 ettekirjutuses ja määruskaebuses viidanud eelkõige toiduohutuse normidele, kuid need pole asjassepuutuvad, kui veiseid ei tapeta liha saamise ja inimese poolt tarbimise eesmärgil. PTA pole asjakohaselt põhjendanud, et kui kaebaja märgistamata loomi ei ole võimalik liha saamise eesmärgil kasutada, siis miks on välistatud veiste pidamine lemmikloomana, karjamaa hoolduseks, hariduslikul, turismi või mõnel muul eesmärgil. Kaebus ei ole perspektiivitu ka seetõttu, et I.S valdas kaebaja loomi õigusvastaselt. PTA tunnistas 21.10.2025 ettekirjutuse kehtetuks 19.12.2025. Seega polnud PTA-l 22.12.2025 ettekirjutuse tegemise ajal alust loomade nõuetekohase pidamise kohustust asendustäita LoKS § 64 lg 2 alusel. Lisaks on PTA 05.02.2026 vastuses teabenõudele kaebajale kinnitanud, et I.S valdas kaebaja loomi esialgu omavoliliselt, ilma PTA korralduseta (vt dtl 194). Lisaks ei esinenud olulisi loomapidamisnõuete rikkumisi, mis võimaldaks kohaldada LoKS §-i 64. Kaebaja veised ei olnud selgelt alatoidetud. D. Arney lähtus 20.10.2025 protokolli piltidest, mis ei kajasta kõiki kinnipüütud veiseid. Kaebaja esitab loomadest 14.10.2025 tehtud pildid, millest ei nähtu, et loomad oleksid alatoidetud ja lahjad (dtl 199–200). Loomadel oli pidev ligipääs looduslikule allikale, millest soovi korral juua (vt dtl 67). PTA väide, et looduslik allikas ei olnud loomadele sobilik, on alusetu ning tõendamata. Elektrikarjus läks katki 12.– 13.10.2025 toimunud karurünnaku tõttu (vt Keskkonnaameti suurkiskja tekitatud kahjustuse ekspertiisiakt, dtl 191–192) ning karurünnaku toimumist ei ole PTA vaidlustanud. Põhjendamatu on PTA väide, et kuna ühe veise murdis maha karu, siis oli teise veise surm kindlasti põhjustatud kaebaja hooletusest, mitte aga kiskja rünnakust. Tegemist oli väga suure alaga (ca 8 ha) ning loomade korjused olid veiste tavapärasest elukohast eemal. Kaebajal polnud võimalik 22.12.2025 ettekirjutust täita, mistõttu on see tühine (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5) või õigusvastane, sest sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne (vt (Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 18). Kaebaja esindajal pole veterinaariaalast haridust ning ta ei saa ise veiseid hukata, mistõttu on kaebaja sunnitud tellima 22.12.2025 ettekirjutuse 7(10)

17.Lisaks ei nähtu 22.12.2025 ettekirjutusest ka piisavaid põhjendusi selle kohta, miks peab PTA siinsel juhul ainuvõimalikuks lahenduseks kaebaja veiste hukkamist. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei järeldu LoKS sätetest, et aretusväärtuseta põllumajandusloomade puhul on looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmise korral ainuvõimalik teha ettekirjutus loomade hukkamiseks, mitte aga võõrandamiseks. LoKS § 64 lg 4 sätestab, et LoKS § 64 lg-s 1 nimetatud looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmise korral paneb PTA loomapidajale, kellelt looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustus on üle võetud, ettekirjutusega kohustuse loom võõrandada või korraldada looma hukkamine ettekirjutusega määratud viisil ja tingimustel. LoKS § 642 lg 1 näeb ette, et kui loom ei ole LoKS § 64 lg-s 4 nimetatud ettekirjutuses määratud tähtaja jooksul võõrandatud või hukatud, korraldab PTA loomapidaja kulul looma võõrandamise LoKS-is sätestatud juhul ja korras või loomapidaja kulul looma hukkamise ATSS-is asendustäitmise kohta sätestatud korras. Vastustaja viidatud LoKS § 64 2 lg 6 sätestab, et kui põllumajandusloom on kõrge aretusväärtusega tõupuhas aretusloom ja kui looma terviseseisund seda võimaldab, võib PTA korraldada loomapidaja kulul sellise looma võõrandamise LoKS-is sätestatud korras. LoKS § 643 jj sätestavad täpsema korra, kuidas kõrge aretusväärtusega tõupuhta aretuslooma võõrandamine korraldatakse. LoKS § 64 3 lg 1 kohaselt toimub see avalikul elektroonilisel enampakkumisel. Asjakohase seletuskirja 3 lk-l 15 on seoses LoKS § 642 lg-ga 6 selgitatud, et „eelnõuga soovitakse jätta võimalus teatud loomade puhul, kellel on mingid eriomadused, nagu näiteks kõrge tõuväärtus (muu hulgas sporthobune), või kes kuuluvad tõukarja või haruldasse tõugu, võimalus loom võõrandada ka juhul, kui loomapidaja seda ise ei tee, seda võimaldab looma terviseseisund ja enampakkumise ajal on vahendid loomade pidamiseks olemas“. Seega võib järeldada, et LokS § 642 lg 6 puudutab esmajoones olukorda, kus loomapidaja ei ole ise täitnud ettekirjutust oma põllumajandusloom võõrandada, kuid sellest ei järeldu, et üleüldse on

3-25-4675 põllumajandusloomadest võimalik võõrandada üksnes kõrge aretusväärtusega tõupuhtaid aretusloomi. Ka veiste identifitseerimise nõude rikkumise korral ei saa ainuvõimalikuks tagajärjeks pidada looma hukkamist. Loomade identifitseerimise nõue tuleneb VS-st. VS § 30 lg 1 kohaselt identifitseerib loomapidaja oma peetava maismaalooma, välja arvatud koera, kassi ja valgetuhkru, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 artiklites 112‒115 ja 117 ning komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2019/2035 sätestatud korras. VS § 75 lg 4 sätestab, et kui PTA avastab veterinaarjärelevalve teostamise käigus, et loom, loomne saadus või loomne paljundusmaterjal ei vasta veterinaarnõuetele, kohaldab ta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 art-s 138 sätestatud meetmeid. Selle määruse art 138 lg-s 2 on punktides a kuni k sätestatud erinevad meetmed, mida pädevad asutused saavad tuvastatud rikkumise korral võtta, ning tegemist ei ole ammendava loeteluga (sissejuhatav lause ütleb: "Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt tegutsedes võtavad pädevad asutused kõik meetmed, mida nad peavad asjakohaseks, et tagada artikli 1 lõikes 2 osutatud normide täitmine, sealhulgas, kuid mitte ainult (---)“). Vaidlustatud ettekirjutuses on märgitud, et märgistamata veiste puhul ei ole võimalik võtta leebemat meedet kui kõnealuse määruse art 138 lg-s 2 p-s k sätestatud meede (s.t loomade tapmine), kuid ei ole esitatud põhjendusi, miks ei võiks kõne alla tulla mõne leebema meetme (nt p-s d sätestatud loomade turulelaskmise või liikumise piiramine) rakendamiseks. Seejuures näeb määruse art 138 lg 2 p k ette, et pädev asutus annab korralduse loomade tapmiseks, kui see on inimeste tervise ning loomade tervise ja heaolu kaitsmiseks kõige asjakohasem meede. Kuigi vaidlustatud ettekirjutuses on esitatud põhjendused, miks on kaebaja märgistamata veiste tapmine vajalik inimeste tervise kaitsmiseks (selle kaudu tagatakse toiduohutus), ei nähtu ettekirjutusest põhjendusi, kuidas on see siinsel juhul kõige asjakohasem meede loomade tervise ja heaolu kaitsmiseks. Pealegi märkis halduskohus õigesti, et praeguses menetlusstaadiumis ei ole selge, et igal juhul on välistatud loomade tagantjärele identifitseerimine. Kaebaja on esitanud asja juurde selle aasta jaanuaris koostatud PTA protokolli, mille põhjal saab järeldada, et PTA võimaldab praktikas veiste tagantjärele identifitseerimist ja märgistamist (vt dtl 444). Selle võimaldamist teatud olukorras on möönnud ka vastustaja ise oma 18.02.2026 seisukohas. Järelikult ei ole praeguseks ilmne, et kaebaja ei saaks talle ette heidetud puudust kõrvaldada loomade tagantjärele identifitseerimisega.