Määrus 2016/1012

1. Käesolevas määruses sätestatakse a) aretusloomade ja aretusmaterjali turustamisel ja nende liitu sissetoomisel järgitavad zootehnilised ja genealoogilised normid; b) aretusühingute ja aretusettevõtete tunnustamist ja nende aretusprogrammide heakskiitmist käsitlevad normid; c) aretajate, aretusühingute ja aretusettevõtete õigused ja kohustused; d) aretusloomade tõuraamatusse ja aretusregistrisse kandmist käsitlevad normid ning aretusloomade ja aretusmaterjali aretuseks sobivaks tunnistamist käsitlevad normid; e) aretusloomade jõudluskontrolli läbiviimist ja geneetilise väärtuse hindamist käsitlevad normid; f) aretusloomadele ja aretusmaterjalile põlvnemistunnistuste väljaandmist käsitlevad normid; g) eelkõige aretusühingutes ja aretusettevõtetes ametlike kontrollide ja muude ametlike toimingute läbiviimist käsitlevad normid; h) haldusabi ja koostööd ning liikmesriikide poolt normide järgimise tagamist käsitlevad normid; i) komisjoni poolt liikmesriikides ja kolmandates riikides kontrollide läbiviimist käsitlevad normid. 2. Määrust kohaldatakse aretusloomadele ja aretusmaterjalile, kui kõnealused loomad või kõnealusest aretusmaterjalist saadud järglased soovitakse kanda tõupuhaste aretusloomadena tõuraamatusse või ristandaretussigadena aretusregistrisse. 3. Määrust ei kohaldata aretusloomadele ja aretusmaterjalile, kui aretusloomi ja aretusmaterjali soovitakse kasutada pädevate asutuste järelevalve all tehtavateks tehnilisteks või teaduslikeks katseteks. 4. Artikli 9 lõiget 4, artiklit 13, artikli 14 lõikeid 3 ja 4, artikleid 23 ja 24, artikli 28 lõiget 2 ja artikli 36 lõiget 1 ei kohaldata aretusettevõtetena tunnustatud eraettevõtjatele, kes tegutsevad suletud tootmissüsteemides. 5. Määrus ei piira liikmesriikide õigusi võtta riigisiseseid meetmeid selliste aretusprogrammide täitmise reguleerimiseks, mis ei ole heaks kiidetud artikli 8 lõike 3, ja kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt.

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „loomad“– koduloomad, kes kuuluvad järgmistesse liikidesse: a) veised (Bos taurus, Bos indicus ja Bubalus bubalis), b) sead (Sus scrofa), c) lambad (Ovis aries), d) kitsed (Capra hircus) või e) hobuslased (Equus caballus ja Equus asinus); 2) „tõug“– loomade populatsioon, mis on piisavalt ühtne selleks, et üks või mitu aretajate rühma peaksid seda sama liigi teistest loomadest eristuvaks ning nad on leppinud kokku, et sellesse populatsiooni kuuluvad loomad kantakse tõuraamatusse, märkides nende loomade teadaolevate eellaste andmed, et taastoota nende pärilikke tunnuseid aretusprogrammi raames reproduktsiooni, vahetamise ja valimise teel; 3) „aretusloom“– tõupuhas aretusloom või ristandaretussiga; 4) „aretusmaterjal“– aretusloomade sperma, munarakud ja embrüod, mis on kogutud või saadud kunstliku reproduktsiooni eesmärgil; 5) „aretusühing“– aretajate ühing või organisatsioon või avaliku sektori asutus, välja arvatud pädev asutus, mida liikmesriigi pädev asutus tunnustab kooskõlas artikli 4 lõikega 3 selleks, et täita aretusühingu poolt peetava või tema poolt loodud tõuraamatusse kantud tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammi; 6) „aretusettevõte“– aretajate ühing, aretusorganisatsioon, suletud tootmissüsteemis tegutsev eraettevõtja või avaliku sektori asutus (välja arvatud pädevad asutused), mida tunnustab liikmesriigi pädev asutus kooskõlas artikli 4 lõikega 3 selleks, et täita aretusettevõtte poolt peetava või tema poolt loodud aretusregistrisse kantud ristandaretussigade aretusprogrammi; 7) „aretusasutus“– kolmanda riigi aretajate ühing või aretusorganisatsioon, eraettevõtja, karjakasvatuse organisatsioon või ametiasutus, mis on selle kolmanda riigi poolt tunnustatud tõupuhaste aretusloomade, s.o veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuslaste või ristandaretussigade tõuaretuse eesmärgil liitu sissetoomiseks; 8) „pädev asutus“– liikmesriigi asutus, mis on käesoleva määruse kohaselt pädev täitma järgmisi ülesandeid: a) aretusühingute ja aretusettevõtete tunnustamine ja nende aretusprogrammide heakskiitmine; b) ametlik kontroll ettevõtjate üle; c) teistele liikmesriikidele ja kolmandatele riikidele nõuete rikkumise avastamise korral abi andmine; d) muud kui punktides a ja c osutatud ametlikud toimingud; 9) „tõupuhas aretusloom“– tõuraamatu põhiosasse kantud või sinna kandmiseks sobiv loom; 10) „ristandaretussiga“– aretusregistrisse kantud siga, kes on saadud sihipärase ristamise teel või keda kasutatakse sihipäraseks ristamiseks: a) ristates erinevasse tõugu või liini kuuluvaid tõupuhtaid aretussigu, b) ristates aretussigu, kes ise on saadud erinevate tõugude või liinide ristamise teel, või c) ristates punktides a või b osutatud kategooriatesse kuuluvaid sigu omavahel. 11) „liin“– konkreetse tõu tõupuhaste aretusloomade geneetiliselt püsiv ja ühtne alampopulatsioon; 12) „tõuraamat“– a) andmik või andmekogu, mida peab aretusühing ning mis sisaldab põhiosa ja aretusühingu otsusel üht või mitut lisa sama liigi loomade jaoks, kes ei vasta põhiosasse kandmise tingimustele; b) kui see on asjakohane, mis tahes vastav andmekogu, mida peab aretusasutus; 13) „põhiosa“– tõuraamatu osa, kuhu kantakse tõupuhtad aretusloomad, kes vastavad põhiosasse kandmise tingimustele, koos üksikasjadega nende eellaste kohta, ja asjakohasel juhul nende geneetiline väärtus; 14) „klass“– põhiosa horisontaalne jaotus, kuhu tõupuhtad aretusloomad kantakse vastavalt nende geneetilisele väärtusele; 15) „geneetiline väärtus“– aretuslooma mõõdetav pärilik omadus või geneetiline eripära; 16) „aretusväärtus“– hinnang, millist oodatavat mõju avaldab aretuslooma genotüüp tema järglaste teatavale omadusele; 17) „aretusregister“– a) andmik või andmekogu, mida peab aretusettevõte ja millesse kantakse ristandaretussead koos andmetega nende eellaste kohta; b) kui see on asjakohane, mis tahes vastav register, mida peab aretusasutus; 18) „ametlik kontroll“– igasugune kontroll, mida pädev asutus läbi viib, et kontrollida käesolevas määruses sätestatud normide täitmist; 19) „muud ametlikud toimingud“– kogu muu tegevus, mis ei ole ametlik kontroll ja mille pädev asutus viib läbi kooskõlas käesoleva määrusega, et tagada käesolevas määruses sätestatud normide kohaldamine; 20) „põlvnemistunnistus“– aretussertifikaadid, kinnitused või äridokumendid, mis antakse paberkandjal või elektrooniliselt välja aretuslooma ja aretusmaterjali kohta ning milles esitatakse põlvnemis- ja identifitseerimisandmed ja kui need on kättesaadavad, jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise tulemused; 21) „liitu sissetoomine“– aretusloomade ja nende aretusmaterjali toomine mõnele VI lisas loetletud territooriumidest väljastpoolt neid territooriume, välja arvatud transiit; 22) „turustamine“– loomade või aretusmaterjali ostmise, müümise, vahetamise või muul viisil omandamise või võõrandamise liidusisene, sealhulgas liikmesriigisisene toiming; 23) „ettevõtja“– füüsiline või juriidiline isik, kellele kohalduvad käesolevas määruses sätestatud normid, näiteks aretusühing, aretusettevõte, aretusühingu või aretusettevõtte poolt vastavalt artikli 27 lõike 1 punktile b määratud kolmas isik, sperma kogumis- ja säilitamiskeskus, embrüote säilitamise keskus, embrüote varumis- või tootmisrühm ning aretaja; 24) „ohustatud tõug“– kohalik tõug, mille liikmesriik on tunnistanud ohustatuks ja mis on geneetiliselt kohanenud ühe või mitme traditsioonilise tootmissüsteemiga või keskkonnaga selles liikmesriigis ning mille ohustatud staatuse on teaduslikult kindlaks teinud asutus, kellel on ohustatud tõugude alal vajalikud oskused ja teadmised; 25) „suletud tootmissüsteemis tegutsev eraettevõtja“– eraettevõtja, kellel on aretusprogramm, milles aretajad ei osale või milles osaleb piiratud arv aretajaid, kes on end selle eraettevõtjaga sidunud, nõustudes eraettevõtjalt vastu võtma ristandaretussigade tarne või nõustudes talle tarnima ristandaretussigu; 26) „aretusprogramm“– süstemaatiliste tegevuste (sealhulgas aretusloomade ja aretusmaterjali registreerimine, valimine, aretus ja vahetamine) kogum, mida kavandatakse ja rakendatakse selleks, et säilitada või parandada soovitud fenotüübi ja/või genotüübi tunnuseid sihtrühmaks olevas aretuspopulatsioonis.

1. Aretusloomade ja aretusmaterjali turustamist ja nende sissetoomist liitu ei keelata, piirata ega takistata zootehnilistel või genealoogilistel põhjustel, välja arvatud käesolevas määruses sätestatud normidest tulenevatel põhjustel. 2. Keelatud on aretusloomade aretajate, aretusühingute, aretusettevõtete või aretusasutuste diskrimineerimine nende päritoluriigi või nende aretusloomade või aretusmaterjali päritoluriigi alusel.

1. Tõupuhaste aretusloomade osas võivad aretajate ühingud, organisatsioonid ja avaliku sektori asutused taotleda pädevalt asutuselt enda tunnustamist aretusühinguna. Ristandaretussigade osas võivad aretajate ühingud, organisatsioonid, suletud tootmissüsteemis tegutsevad eraettevõtjad ja avaliku sektori asutused taotleda pädevalt asutuselt enda tunnustamist aretusettevõttena. 2. Lõikes 1 osutatud taotlus esitatakse kirjalikult kas paberkandjal või elektrooniliselt. 3. Pädev asutus hindab lõikes 1 osutatud taotlusi. Ta tunnustab aretusühinguna iga lõike 1 esimeses lõigus osutatud taotlejat ja aretusettevõttena iga lõike 1 teises lõigus osutatud taotlejat, kes vastab järgmistele nõuetele: a) tema peakontor asub sama liikmesriigi territooriumil, kus asub pädev asutus; b) ta tõendab taotluses, et vastab I lisa 1. osas esitatud nõuetele seoses oma aretusprogrammiga, mille heakskiitmist ta kavatseb taotleda artikli 8 lõike 3 või, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt; c) tema taotlus sisaldab iga kavandatud aretusprogrammi puhul aretusprogrammi kavandit, mis sisaldab I lisa 2. osas ette nähtud teavet ning lisaks tõupuhaste aretushobuslaste puhul I lisa 3. osas ette nähtud teavet; d) esitades käesoleva artikli lõikes 1 osutatud taotluse, esitab ta ka taotluse vähemalt ühe kavandatud aretusprogrammi heakskiitmiseks vastavalt artikli 8 lõikele 2.

1. Artikli 4 lõike 1 kohaldamisel põhjendab pädev asutus asjaomasele taotlejale oma kavatsust keelduda teda tunnustamast aretusühingu või aretusettevõttena. Taotlejal on õigus taotleda kavandatava keeldumise uuesti läbivaatamist 60 päeva jooksul alates põhjendatud selgituse kättesaamise kuupäevast, või varem, kui liikmesriigis on selleks ette nähtud lühem tähtaeg. 2. Kui pädev asutus, võttes arvesse lõikes 1 osutatud uuesti läbivaatamise taotlust, jääb keeldumise juurde, esitab ta taotlejale tunnustamisest keeldumise otsuse põhjenduse 90 päeva jooksul alates taotleja uuesti läbivaatamise taotluse kättesaamise kuupäevast, või varem, kui liikmesriigis on selleks ette nähtud lühem tähtaeg. Samal ajal teatab pädev asutus komisjonile tunnustamisest keeldumise otsuse koos selle põhjendusega.

1. Kui pädev asutus, kes on tunnustanud aretusühingu või aretusettevõtte kooskõlas artikli 4 lõikega 3, keeldub heakskiitmast aretusprogrammi, mille see aretusühing või aretusettevõte on esitanud kooskõlas artikliga 8, võib kõnealune aretusühing või aretusettevõte esitada aretusprogrammi parandatud versiooni kuue kuu jooksul pärast keeldumist. 2. Pädev asutus tunnistab kõnealuse aretusühingu või aretusettevõtte tunnustamise kehtetuks, kui käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul ei ole esitatud aretusprogrammi parandatud versiooni ning kui kõnealusel aretusühingul või aretusettevõttel ei ole muud aretusprogrammi, mis on heaks kiidetud artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt.

1. Liikmesriigid koostavad nende aretusühingute ja aretusettevõtete loetelu ja ajakohastavad seda, keda nende pädevad asutused on tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3 ja kellel on vähemalt üks aretusprogramm, mis on heaks kiidetud artikli 8 lõike 3 kohaselt. Liikmesriigid teevad loetelu üldsusele kättesaadavaks. 2. Lõikes 1 sätestatud loetelu sisaldab järgmist teavet: a) aretusühingu või aretusettevõtte nimi, kontaktandmed ja veebisait, kui see on olemas; b) iga loetelus oleva aretusühingu või aretusettevõtte kohta: i) iga aretusprogrammiga, mis on heaks kiidetud artikli 8 lõike 3 kohaselt, hõlmatud tõupuhaste aretusloomade puhul tõu nimi või ristandaretussigade puhul tõu, liini või ristandi nimi ning kui aretusühing kasutab artiklis 19 või II lisa 1. osa III peatüki punktis 2 osutatud erandeid, viide sellistele eranditele; ii) iga aretusprogrammi puhul geograafiline piirkond, kus seda täitma hakatakse; iii) tõupuhaste aretushobuslaste puhul, kui see on kohalduv, originaaltõuraamatut pidava aretusühingu nimi ja kontaktandmed; iv) iga aretusprogrammi puhul viide veebisaidile (kui see on olemas), kus saab tutvuda teabega aretusprogrammi kohta. 3. Liikmesriigid kannavad käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud loetellu ka pädeva asutuse, kes täidab aretusprogrammi artikli 38 kohaselt. 4. Kui aretusühingu või aretusettevõtte tunnustamine tunnistatakse kehtetuks artikli 47 lõike 1 kolmanda lõigu punkti e kohaselt või aretusprogrammi heakskiitmine peatatakse või tunnistatakse kehtetuks artikli 47 lõike 1 kolmanda lõigu punkti d kohaselt, teevad liikmesriigid põhjendamatu viivituseta peatamise või kehtetuks tunnistamise kohta märke käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud loetellu. Kui 24 kuu jooksul jääb kõnealune tunnustamine kehtetuks tunnistatuks või heakskiitmine peatatuks või kehtetuks tunnistatuks, eemaldavad liikmesriigid kõnealuse aretusühingu, aretusettevõtte või aretusprogrammi lõplikult lõikes 1 sätestatud loetelust. 5. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles sätestab lõikes 1 sätestatud tunnustatud aretusühingute ja aretusettevõtete loetelus esitatava teabe näidisvormi. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Aretusühing või aretusettevõte esitab taotluse oma aretusprogrammi heakskiitmiseks pädevale asutusele, kes on seda aretusühingut või aretusettevõtet tunnustanud artikli 4 lõike 3 kohaselt. 2. Lõikes 1 osutatud taotlus esitatakse kirjalikult kas paberkandjal või elektrooniliselt. 3. Lõikes 1 osutatud pädev asutus hindab aretusprogrammi ja kiidab selle heaks järgmistel tingimustel: a) aretusprogrammil on üks või mitu järgmist eesmärki: i) tõupuhaste aretusloomade puhul — tõu parandamine, — tõu säilitamine, — uue tõu loomine, — tõu taastamine, ii) ristandaretussigade puhul — tõu, liini või ristandi parandamine, — uue tõu, liini või ristandi loomine; b) aretusprogrammis kirjeldatakse üksikasjalikult valiku- ja aretuseesmärke; c) aretusprogramm vastab I lisa 2. osas sätestatud nõuetele ning tõupuhaste aretushobuslaste puhul ka I lisa 3. osas sätestatud nõuetele. 4. Aretusühingud või aretusettevõtted võivad kolmandalt isikult osta sisse aretusprogrammide haldamisega seotud konkreetsed tehnilised tegevused, sealhulgas jõudluskontrolli läbiviimise ja geneetilise väärtuse hindamise, tingimusel et a) aretusühing või aretusettevõte jääb vastutavaks pädeva asutuse ees, et tagada I lisa 2. ja 3. osas ette nähtud nõuete järgimine; b) kolmanda isiku ja aretusprogrammis osalevate aretajate majandustegevuse vahel puudub huvide konflikt; c) kolmas isik vastab kõigile vajalikele sisseostetavale tegevusele esitatavatele nõuetele; d) asjaomased aretusühingud ja aretusettevõtted täpsustavad lõikes 2 osutatud taotluses tegevust, mida nad kavatsevad sisse osta, ning märgivad kolmandate isikute nime ja kontaktandmed. 5. Kui vähemalt 24-kuulise ajavahemiku jooksul ei osale lõike 3 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis ükski aretaja, kelle majapidamine, kus ta oma aretusloomi peab, asub aretusprogrammi geograafilises piirkonnas, võib lõikes 1 osutatud pädev asutus nõuda, et asjaomane aretusühing või aretusettevõte kohandaks oma aretusprogrammi geograafilist piirkonda nii, et see ei hõlmaks seda konkreetset geograafilist piirkonda.

1. Enne kui aretusühing või aretusettevõte teeb oma artikli 8 lõike 3 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis olulisi muudatusi seoses nimetatud sättes osutatud nõuetega, teeb ta need muudatused teatavaks pädevale asutusele, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3. 2. Teatamine toimub kirjalikult paberkandjal või elektrooniliselt. 3. Kui pädev asutus ei teata 90 päeva jooksul arvates muudatuste teatavaks tegemise kuupäevast midagi muud, loetakse kõnealused muudatused pädeva asutuse poolt heaks kiidetuks. 4. Aretusühing või aretusettevõte teatab läbipaistvalt ja õigeaegselt oma aretusprogrammis osalevatele aretajatele aretusprogrammi muudatustest, mis on heaks kiidetud vastavalt lõikele 3.

1. Erandina artikli 8 lõikest 3 võib pädev asutus, kes on aretusühingu tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3, keelduda heakskiitmast aretusühingu aretusprogrammi, mis vastab I lisa 2. osas sätestatud nõuetele ning lisaks tõupuhaste aretushobuslaste puhul I lisa 3. osas sätestatud nõuetele, põhjusel, et asjaomane aretusprogramm võib kahjustada sama tõu aretusprogrammi, mida täidab muu aretusühing ja mis on selles liikmesriigis juba heaks kiidetud vähemalt ühes järgmistest punktides: a) tõutunnuste põhinäitajad või aretusprogrammi peaeesmärgid; b) tõu või tõusisese geneetilise mitmekesisuse säilitamine või c) aretusprogrammi tõhus rakendamine, kui aretusprogrammi eesmärk on tõu säilitamine i) ohustatud tõu korral või ii) kohaliku põlistõu korral, mida liidus ühes või enamas piirkonnas tavaliselt ei leidu. 2. Lõike 1 kohaldamiseks võtab pädev asutus nõuetekohaselt arvesse järgmist: a) asjaomases liikmesriigis kõnealuse tõu jaoks juba heaks kiidetud aretusprogrammide arv; b) nende aretusprogrammidega hõlmatud aretuspopulatsioonide suurus; c) võimalik geneetiline panus sama tõu aretusprogrammidest, mida täidavad muud aretusühingud muudes liikmesriikides või aretusasutused kolmandates riikides.

Kui pädev asutus, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3, keeldub heakskiitmast aretusprogrammi, mille aretusühing või aretusettevõte on esitanud artikli 8 lõike 1 kohaselt, või aretusprogrammi muudatusi, millest on teatatud kooskõlas artikli 9 lõikega 1, põhjendab ta aretusühingule või aretusettevõttele oma keeldumist.

1. Kui aretusühing või aretusettevõte kavatseb artikli 8 lõike 3 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammiga hõlmata ka aretusloomad, keda peetakse muus kui selles liikmesriigis, kus aretusühing või aretusettevõtte on artikli 4 lõike 3 kohaselt tunnustatud (käesolevas artiklis „muu liikmesriik“), teatab asjaomane aretusühing või aretusettevõte aretusprogrammi geograafilise piirkonna kavandatud laiendamisest pädevale asutusele, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3. 2. Pädev asutus, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3, a) teatab sellest muu liikmesriigi pädevale asutusele vähemalt 90 päeva enne aretusprogrammi kavandatud täitmise alguskuupäeva muus liikmesriigis ning teavitatud asutuse nõudmisel esitab teate tõlke kõnealuse muu liikmesriigi ühes ametlikus keeles; b) esitab teavitatud asutuse nõudmisel vähemalt 60 päeva enne aretusprogrammi kavandatud täitmise alguskuupäeva muus liikmesriigis artikli 8 lõike 3 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi koopia, millele lisatakse kõnealuse asutuse nõudmisel selle tõlge ühte muu liikmesriigi ametlikku keelde; tõlke esitab taotlev aretusühing või aretusettevõte. 3. Muu liikmesriigi pädev asutus võib 90 päeva jooksul alates lõike 2 punktis a osutatud teate kättesaamise kuupäevast keelduda heakskiitmast aretusprogrammi, mida soovitakse täita tema territooriumil, kui a) selles liikmesriigis juba täidetakse heaks kiidetud aretusprogrammi, mis hõlmab samasse tõugu kuuluvaid tõupuhtaid aretusloomi, ja b) täiendava aretusprogrammi heakskiitmine kahjustaks sama tõu aretusprogrammi, mida täidab muu aretusühing ja mis on selles liikmesriigis juba heaks kiidetud vähemalt ühes järgmistest punktidest: i) tõutunnuste põhinäitajad või aretusprogrammi peaeesmärgid; ii) tõu või tõusisese geneetilise mitmekesisuse säilitamine; iii) aretusprogrammi tõhus rakendamine, kui aretusprogrammi eesmärk on tõu säilitamine: — ohustatud tõu korral või — kohaliku põlistõu korral, mida liidus ühes või enamas piirkonnas tavaliselt ei leidu. 4. Muu liikmesriigi pädev asutus teatab pädevale asutusele, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3, käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud teatamise tulemusest ning kui ta keeldub heakskiitmast aretusprogrammi, mida soovitakse täita tema territooriumil, põhjendab ta oma keeldumist. 5. Kui muu liikmesriigi pädev asutus 90 päeva jooksul alates lõike 2 punktis a osutatud teate saamisest sellele ei vasta, tähendab see aretusprogrammi heakskiitmist. 6. Pädev asutus, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3, teatab käesoleva artikli lõike 2 punktis a ette nähtud teatamise tulemusest aretusühingule või aretusettevõttele ilma põhjendamatu viivituseta ning keeldumise korral põhjendab ta aretusühingule või aretusettevõttele keeldumist, nagu osutatud käesoleva artikli lõikes 4. 7. Kui muu liikmesriigi pädev asutus keeldub aretusprogrammi heakskiitmast lõike 3 kohaselt, teatab ta komisjonile keeldumisest koos keeldumise põhjendusega. 8. Kui muu liikmesriigi pädev asutus keeldub aretusprogrammi heakskiitmast käesoleva artikli lõike 3 kohaselt ja kui aretusühing või aretusettevõte, kellel on kavas kõnealust aretusprogrammi täita selles muus liikmesriigis, palub keeldumise uuesti läbi vaadata, teevad muu liikmesriigi pädev asutus ja pädev asutus, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3, uuesti läbivaatamise taotluse osas koostööd. 9. Pädev asutus, kes on aretusühingu või aretusettevõtte tunnustanud kooskõlas artikli 4 lõikega 3, teatab muu liikmesriigi pädevale asutusele aretusprogrammide muudatustest, mis on heaks kiidetud artikli 9 lõike 3 kohaselt. 10. Muu liikmesriigi pädeva asutuse nõudmisel esitab aretusühing või aretusettevõte, kes tegutseb käesoleva artikli kohaselt muu liikmesriigi territooriumil, osutatud pädevale asutusele ajakohastatud teavet eelkõige sellises aretusprogrammis osalevate aretajate ja aretusloomade arvu kohta, mida täidetakse selle territooriumil. Kõik nõudmised esitatakse samal viisil nagu nõudmised aretusühingutele või aretusettevõtetele, kes on tunnustatud muus liikmesriigis. 11. Muu liikmesriigi pädev asutus võib käesolevas artiklis ette nähtud aretusprogrammi heakskiitmise kehtetuks tunnistada, kui ükski aretaja vähemalt 12-kuu jooksul ei osale selles aretusprogrammis muu liikmesriigi territooriumil.

1. Aretajal on õigus osaleda artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis, tingimusel et a) tema aretusloomi peetakse majapidamises, mis asub kõnealuse aretusprogrammi geograafilises piirkonnas; b) tema aretusloomad kuuluvad tõupuhaste aretusloomade puhul tõugu või ristandaretussigade puhul tõugu, liini või ristandisse, mis on hõlmatud kõnealuse aretusprogrammiga. 2. Artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis osaleval aretajal on järgmised õigused: a) tema tõupuhtad aretusloomad kantakse sellise tõuraamatu põhiosasse, mille aretusühing on asjaomase tõu jaoks loonud kooskõlas artiklitega 18 ja 20; b) tema loomad kantakse sellise tõuraamatu lisasse, mille aretusühing on asjaomase tõu jaoks loonud kooskõlas artikliga 20; c) tema ristandaretussead kantakse aretusregistrisse, mille aretusettevõte on asjaomase tõu, liini või ristandi jaoks loonud kooskõlas artikliga 23; d) ta saab osaleda artikli 25 kohases jõudluskontrolli läbiviimises ja geneetilise väärtuse hindamises; e) talle antakse välja põlvnemistunnistus kooskõlas artikli 30 lõigetega 1 ja 4; f) talle antakse nõudmisel tema aretusloomade jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamise ajakohastatud tulemused, kui need on kättesaadavad; g) tal on juurdepääs kõigile muudele teenustele, mida asjaomase aretusprogrammiga seoses osutab osalevatele aretajatele aretusprogrammi täitev aretusühing või aretusettevõte. 3. Lisaks lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigustele ning juhul, kui aretaja peab aretusühingu või aretusettevõtte põhikirja kohaselt olema selle liige, on lõikes 1 osutatud aretajal ka õigus a) saada selle aretusühingu või aretusettevõtte liikmeks; b) osaleda aretusprogrammi määratlemisel ja väljatöötamisel kooskõlas I lisa 1. osa punkti B alapunkti 1 alapunktis b osutatud põhikirjaga.

1. Aretusühingul ja aretusettevõttel on seoses oma aretusprogrammiga, mis on heaks kiidetud artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt, õigus see aretusprogramm koostada ja seda sõltumatult täita, tingimusel et nad täidavad käesolevat määrust ning aretusprogrammi heakskiitmise tingimusi. 2. Aretusühingul ja aretusettevõttel on õigus jätta aretaja aretusprogrammis osalemisest kõrvale, kui ta ei järgi aretusprogrammi tingimusi või ei täida kohustusi, mis on sätestatud I lisa 1. osa punkti B alapunkti 1 alapunktis b osutatud põhikirjas. 3. Lisaks lõikes 2 osutatud õigusele on aretusühingul ja aretusettevõttel, mis nõuavad liikmesust, õigus aretaja oma liikmete hulgast välja arvata, kui ta ei täida I lisa 1. osa punkti B alapunkti 1 alapunktis b osutatud põhikirjas sätestatud kohustusi. 4. Aretusühingu ja aretusettevõtte ülesanne on – ilma et see piiraks kohtute rolli – lahendada vaidlused, mis võivad tekkida aretajate vahel ning aretajate ja aretusühingu või aretusettevõtte vahel seoses artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi täitmisega; vaidlused tuleb lahendada kooskõlas I lisa 1. osa punkti B alapunkti 1 alapunktis b osutatud põhikirjaga.

Tõuraamat koosneb põhiosast ning kui see on täpsustatud artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis, ühest või mitmest lisast.

1. Kui aretusühing on kehtestanud eri kriteeriumid või eraldi korra tõupuhaste aretusloomade kandmiseks eri klassidesse, võib tõuraamatu põhiosa jagada klassideks a) loomade geneetilise väärtuse alusel ning jagada klassid vanuse või soo järgi alamklassideks või b) loomade vanuse või soo järgi tingimusel, et klassid jagatakse ka nende geneetilise väärtuse alusel. Kõnealuste kriteeriumide või eraldi korra kohaselt võib olla vajalik enne tõupuhta aretuslooma põhiosa konkreetsesse klassi kandmist läbi viia artiklis 25 ette nähtud jõudluskontroll või geneetilise väärtuse hindamine või mis tahes muu artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heakskiidetud aretusprogrammis kirjeldatud hindamine. 2. Kui aretusprogrammis kehtestatakse tõuraamatu põhiosasse kandmiseks lisaks II lisa 1. osa I peatükis sätestatud tingimustele veel tingimusi, loob aretusprogrammi täitev aretusühing tõuraamatu põhiosas vähemalt ühe klassi, millesse kantakse aretaja taotluse alusel tõupuhtad aretusloomad, kes vastavad ainult II lisa 1. osa I peatüki ja artikli 21 tingimustele.

Aretusühing võib luua ühe või mitu tõuraamatu lisa samasse liiki kuuluvate loomade jaoks, kes ei vasta põhiosasse kandmise tingimustele, kuivõrd aretusprogrammi tingimused võimaldavad asjaomaste loomade järglaste põhiosasse kandmist vastavalt normidele, mis on sätestatud: a) veiste, sigade, lammaste ja kitsede emasloomade puhul II lisa 1. osa III peatüki punkti 1 alapunktis a; b) veiste, sigade, lammaste ja kitsede ohustatud tõugude ning vastupidavate lambatõugude ( „hardy“ sheep) puhul II lisa 1. osa III peatüki punktis 2 või c) hobuslaste emas- ja isasloomade puhul II lisa 1. osa III peatüki punkti 1 alapunktis b.

1. Aretusühingud kannavad aretaja taotluse alusel oma tõuraamatu põhiosasse või registreerivad seal tõupuhtad aretusloomad, kes kuuluvad nende aretusprogrammiga hõlmatavasse tõugu, tingimusel et need loomad vastavad II lisa 1. osa I peatükis kehtestatud nõuetele ja, kui see on kohalduv, tingimusel et need loomad on aretusloomade järglased või saadud aretusmaterjalist vastavalt artiklis 21 sätestatule. 2. Aretusühingud ei tohi keelduda kandmast oma tõuraamatu põhiosasse tõupuhast aretuslooma sel põhjusel, et ta on juba kantud sama tõu või, tõupuhaste aretushobuslaste ristamisprogrammi puhul, muu tõu tõuraamatusse, mis on loodud artikli 4 lõike 3 kohaselt tunnustatud muu aretusühingu poolt või kolmandas riigis asuva aretusasutuse poolt, mis on kantud artiklis 34 ette nähtud loetellu. 3. Kui tõuraamatu põhiosa on jagatud klassideks, peab aretusühing põhiosasse kandmise tingimustele vastava tõupuhta aretuslooma kandma tema geneetilisele väärtusele vastavasse klassi.

1. Erandina artikli 18 lõikest 1 kehtib, et kui aretusühing täidab artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi tõu osas, mille kohta puudub tõuraamat liikmesriikides või kolmandates riikides, mis on kantud artiklis 34 ette nähtud loetellu, võib see aretusühing kanda uue loodud tõuraamatu põhiosasse eri tõugu tõupuhtaid aretusloomi või eri tõugu tõupuhaste aretusloomade järglasi või mis tahes loomi, kes aretusühingu arvates vastavad uue tõu tunnustele ja, kui see on kohalduv, täidavad minimaalsed jõudlusnõuded, mis on kehtestatud aretusprogrammis. Erandit kasutavad aretusühingud a) määravad oma aretusprogrammis kindlaks uue tõuraamatu loomisele kuluva aja, mis on sobiv asjaomase liigi või tõu põlvkondade vahetumisele kuluvat aega silmas pidades; b) osutavad olemasolevale tõuraamatule, millesse tõupuhas aretusloom või tema vanemad kanti pärast sündi esimest korda, ja esitavad kõnealuse tõuraamatu esmakande numbri; c) märgivad oma põlvnemise registreerimissüsteemis ära loomad, keda nad peavad tõu algpopulatsiooniks. 2. Kui aretusühing kavatseb taastada tõu, mis on kadunud või on tõsises kadumisohus, võib liikmesriik või tema otsuse alusel pädev asutus lubada sellel aretusühingul kanda tõuraamatu põhiosasse taastatava tõu tõupuhaste aretusloomade järglased või muude selliste tõugude tõupuhtad aretusloomad või tõupuhaste aretusloomade järglased, keda kasutatakse tõu taastamisel, või mis tahes looma, kes aretusühingu arvates vastab taastatava tõu omadustele ja asjakohasel juhul täidab minimaalsed jõudlusnõuded, mis on kehtestatud aretusprogrammis, tingimusel et a) aretusprogrammis määratakse kindlaks tõuraamatu loomisele või uuesti loomisele kuluv aeg, mis on sobiv asjaomast tõugu silmas pidades; b) vajaduse korral osutatakse tõuraamatule, millesse tõupuhtad aretusloomad või nende vanemad kanti, ja esitatakse kõnealuses tõuraamatus tehtud esmakande number; c) loomad, keda aretusühing loeb tõu taastamismaterjaliks, märgitakse põlvnemise registreerimissüsteemis ära. 3. Aretusühing, kes soovib kasutada käesoleva artikli lõikes 1 või 2 osutatud erandit, esitab artikli 8 lõikes 1 osutatud aretusprogrammis üksikasjaliku kava tõu loomiseks või taastamiseks. 4. Enne käesoleva artikli lõike 1 punktis a ja lõike 2 punktis a osutatud aja möödumist viib pädev asutus läbi artiklis 43 ette nähtud ametliku kontrolli. 5. Kui tõug luuakse või taastatakse kooskõlas käesoleva artikliga, teevad liikmesriigid selle teabe avalikult teatavaks, tehes selleks märke artiklis 7 ette nähtud loetelus.

1. Kui aretusühing loob artikli 17 kohaselt lisasid, kannab aretusühing aretaja taotluse alusel artikliga 17 ette nähtud tõuraamatu lisasse loomad, kes kuuluvad tema aretusprogrammiga hõlmatud liikidesse, ent ei vasta põhiosasse kandmise tingimustele, eeldusel et kõnealused loomad vastavad II lisa 1. osa II peatükis kehtestatud tingimustele. 2. Aretusühing kannab aretaja taotluse alusel käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loomade järglased artiklis 16 ette nähtud tõuraamatu põhiosasse ja käsitab neid järglasi tõupuhaste aretusloomadena tingimusel, et järglased vastavad II lisa 1. osa III peatükis kehtestatud tingimustele.

1. Aretusühing, kes täidab artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi, tunnistab: a) paaritamise jaoks sobivaks kõik selle tõu tõupuhtad aretusloomad; b) kunstliku seemenduse jaoks sobivaks sellistelt tõupuhastelt aretusveistelt kogutud sperma, kes on läbinud geneetilise väärtuse hindamise kooskõlas artikliga 25; c) kunstliku seemenduse jaoks sellistelt tõupuhastelt aretussigadelt, -lammastelt või -kitsedelt kogutud sperma, kes on läbinud jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise kooskõlas artikliga 25; d) kunstliku seemenduse jaoks sobivaks sellistelt tõupuhastelt aretushobuslastelt kogutud sperma, kes on läbinud jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise kooskõlas artikliga 25, kui seda nõutakse artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis; e) embrüote siirdamise jaoks embrüote in vitro tootmiseks kogutud ja kasutatavad munarakud ning sellised in vivo saadud embrüod, mis on viljastatud käesoleva lõike punktides b või c osutatud spermaga, tingimusel et need munarakud ja embrüod on kogutud tõupuhastelt aretusveistelt, -sigadelt, -lammastelt või -kitsedelt, kes on läbinud jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise kooskõlas artikliga 25; f) embrüote siirdamise jaoks embrüote in vitro tootmiseks kogutud ja kasutatavad munarakud ning sellised in vivo saadud embrüod, mis on viljastatud käesoleva lõike punktis d osutatud spermaga, tingimusel et need munarakud ja embrüod on kogutud tõupuhastelt aretushobuslastelt, kes on läbinud jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise kooskõlas artikliga 25, kui seda nõutakse artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis; g) isaste tõupuhaste aretusveiste, -sigade, -lammaste ja -kitsede puhul, kes ei ole läbinud jõudluskontrolli ega geneetilise väärtuse hindamist, sellistelt tõupuhastelt aretusloomadelt varutud sperma testimiseks sobivaks, tingimusel et seda spermat kasutatakse ainult nende isaste tõupuhaste aretusloomade testide tarvis koguses, mis võimaldab asjaomasel aretusühingul viia läbi jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist kooskõlas artikliga 25. 2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võib tõupuhaste aretushobuslaste puhul aretusühing keelata või piirata ühe või mitme nimetatud lõikes osutatud paljundusmeetodi kasutamist või tõupuhaste aretusloomade kasutamist ühe või mitme kõnealuse paljundusmeetodi puhul, sealhulgas aretusmaterjali kasutamist, tingimusel et keeld või piirang on täpsustatud tema aretusprogrammis, mis on heaks kiidetud artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt. Igasugune selline keeld või piirang, mis on täpsustatud selle aretusühingu aretusprogrammis, kes on loonud originaaltõuraamatu I lisa 3. osa punkti 3 alapunkti a kohaselt, on siduv sellise aretusühingu aretusprogrammile, kes loob sama tõu kohta paralleeltõuraamatu I lisa 3. osa punkti 3 alapunkti b kohaselt. 3. Ohustatud tõu puhul võib aretusühing keelata või piirata sellesse ohustatud tõugu kuuluva tõupuhta aretuslooma, sealhulgas tema aretusmaterjali kasutamist, kui kasutamine kahjustaks kõnealuse tõu säilimist või geneetilist mitmekesisust. 4. Lõike 1 punktis g osutatud sperma, mis on varutud isastelt tõupuhastelt aretusloomadelt, kes on kantud sellise tõuraamatu põhiosasse, mille on loonud aretusühing, kes täidab artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi, tunnistab muu aretusühing, kes täidab sama tõu jaoks heaks kiidetud aretusprogrammi samas või muus liikmesriigis, jõudluskontrolli läbiviimise ja asjakohasel juhul geneetilise väärtuse hindamise jaoks sobivaks samadel tingimustel ja koguseliste piirangute juures, mida kohaldatakse tema enda isastele tõupuhastele aretusloomadele. 5. Lõigete 1 ja 4 kohaldamiseks kogub nimetatud lõigetes osutatud tõupuhastelt aretusloomadelt aretusmaterjali, toodab, töötleb ja säilitab seda selline sperma kogumis- või säilitamiskeskus või embrüote varumis- või tootmisrühm, mis on liidu loomatervise alase õiguse kohaselt kõnealuste kaupadega liidusisese turustamise jaoks tunnustatud. 6. Erandina lõikest 5 võib liikmesriik lubada tõupuhaste aretusloomade aretusmaterjali varumist, tootmist, töötlemist ja säilitamist kasutamiseks selle liikmesriigi territooriumil sperma kogumis- või säilitamiskeskuses, embrüote säilitamise keskuses või embrüote varumis- või tootmisrühma või erikvalifikatsiooniga töötajate poolt, keda on tunnustatud kõnealuse liikmesriigi õigusnormide kohaselt. 7. Erandina lõike 1 punktidest b, c ja e viiakse siis, kui artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi eesmärk on tõu säilitamine või tõusisese geneetilise mitmekesisuse säilitamine, jõudluskontroll või geneetilise väärtuse hindamine läbi ainult siis, kui seda asjaomases aretusprogrammis nõutakse.

1. Kui tõupuhtaid aretusveiseid, -lambaid, -kitsi ja -hobuslasi kasutatakse kunstliku seemenduse jaoks sperma kogumiseks, nõuavad aretusühingud, et tõhupuhtad aretusloomad identifitseeritakse veregrupi analüüsi või muud sobiva meetodi abil, mis tagavad vähemalt samal tasemel usaldusväärsuse nagu DNA analüüs. 2. Kui aretusveiseid, -sigu, -lambaid, -kitsi ja -hobuslasi kasutatakse munarakkude ja embrüote kogumiseks ning aretussigu kasutatakse kunstliku seemenduse jaoks sperma kogumiseks, võivad aretusühingud ja -ettevõtted nõuda, et neid tõuloomi identifitseeritaks ühe lõikes 1 osutatud meetodi abil. 3. Kui liikmesriik või asjaomasesse liiki kuuluvate aretusloomade üleeuroopaline ühendus seda taotleb, võib komisjon vastu võtta rakendusakti, milles kinnitab meetodid, mida kasutada aretusloomade identsuse kontrollimiseks ning mis tagavad vähemalt samal tasemel usaldusväärsuse kui kõnealuste aretusloomade veregrupi analüüs, võttes arvesse tehnika arengut ja artiklis 29 osutatud Euroopa Liidu referentkeskuste, ICARi või rahvusvahelise loomageneetika ühingu (International Society for Animal Genetics, ISAG) soovitusi. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Aretusettevõte kannab aretaja taotluse alusel aretusregistrisse sama tõu, liini või ristandi raames saadud ristandaretussea, kes vastab II lisa 2. osas kehtestatud tingimustele. 2. Aretusettevõte ei keeldu kandmast oma aretusregistrisse ristandaretussiga, kes on II lisa 2. osa kohaselt kantud sama tõu, liini või ristandi jaoks loodud aretusregistrisse artikli 4 lõike 3 kohaselt samas või muus liikmesriigis tunnustatud aretusettevõtte poolt.

1. Aretusettevõte, kes täidab artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi teatava tõu, liini või ristandi ristandaretussigade kohta, tunnistab a) paarituse jaoks sobivaks samasse tõugu, liini või ristandisse kuuluvad ristandaretussead, nagu on kindlaks määratud aretusprogrammis; b) kunstliku seemenduse jaoks sobivaks sellistelt ristandaretussigadelt kogutud sperma, kes on läbinud jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise kooskõlas artikliga 25, kui seda nõutakse artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis; c) embrüote siirdamise jaoks sobivaks embrüote in vitro tootmiseks kogutud ja kasutatavad munarakud ning sellised in vivo saadud embrüod, mis on viljastatud punktis b osutatud spermaga, tingimusel et need munarakud ja embrüod on kogutud ristandaretussigadelt, kes on läbinud jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise kooskõlas artikliga 25, kui seda nõutakse artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammis; d) isaste ristandaretussigade puhul, kes ei ole läbinud jõudluskontrolli ega geneetilise väärtuse hindamist, sellistelt ristandaretussigadelt varutud sperma testimiseks sobivaks, tingimusel et seda spermat kasutatakse ainult nende ristandaretussigade testide tarvis koguses, mis võimaldab asjaomasel aretusettevõttel viia läbi jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist kooskõlas artikliga 25. 2. Isased ristandaretussead, kes on kantud aretusregistrisse, mille on loonud aretusettevõte, kes täidab artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi, ja nende aretusmaterjali tunnistab muu aretusettevõte, kes täidab sama tõu, liini või ristandi aretusprogrammi samas või muus liikmesriigis, jõudluskontrolli läbiviimise ja asjakohasel juhul geneetilise väärtuse hindamise jaoks sobivaks samadel tingimustel ja koguseliste piirangute juures, mida kohaldatakse tema enda ristandaretussigade suhtes. 3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks kogub nendes lõigetes osutatud ristandaretussigadelt aretusmaterjali, toodab, töötleb ja säilitab seda sperma kogumis- või säilitamiskeskus või embrüote varumis- või tootmisrühm, keda on liidu loomatervise alase õiguse kohaselt kõnealuste kaupadega liidusisese turustamise jaoks tunnustatud. 4. Erandina lõikest 3 võib liikmesriik lubada ristandaretussigade aretusmaterjali kogumist, tootmist, töötlemist ja säilitamist kasutamiseks selle liikmesriigi territooriumil sperma kogumis- või säilitamiskeskuses, embrüote säilitamise keskuses, embrüote kogumis- või tootmisrühma või erikvalifikatsiooniga töötajate poolt, keda on tunnustatud kõnealuse liikmesriigi õigusaktide kohaselt.

Kui aretusühing või aretusettevõte või artikli 27 lõike 1 punkti b kohaselt määratud kolmas isik viib läbi aretusloomade jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist, tagab see aretusühing, aretusettevõte või kolmas isik, et selline jõudluskontroll või geneetilise väärtuse hindamine viiakse läbi vastavalt reeglitele, mis on sätestatud: a) III lisas, kui tegemist on tõupuhaste aretusveiste, -sigade, -lammaste ja -kitsedega ning ristandaretussigadega; b) aretusprogrammis, mida täidab kõnealune aretusühing ning mis on heaks kiidetud artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt, kui tegemist on tõupuhaste aretushobuslastega.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 61 vastu delegeeritud õigusakte seoses III lisa vajalike muudatustega, mis käsitlevad tõupuhaste aretusveiste, -lammaste ja -kitsede jõudluskontrolli läbiviimist ja geneetilise väärtuse hindamist, et võtta arvesse a) teaduse arengut; b) tehnika arengut või c) vajadust säilitada väärtuslikku geneetilist varamut. 2. Komisjon võib vastu võtta rakendusaktid, et sätestada käesolevas artiklis osutatud tõupuhaste aretusveiste, -lammaste ja -kitsede jõudluskontrolli läbiviimise ja geneetilise väärtuse hindamise ühtsed reeglid, sealhulgas jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamise tulemuste tõlgendamise ühtsed reeglid, võttes arvesse tehnika ja teaduse arengut või artikli 29 lõikega 1 ette nähtud asjaomaste Euroopa Liidu referentkeskuste soovitusi või nende puudumise korral ICARi põhimõtteid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kui jõudluskontroll või geneetilise väärtuse hindamine on vajalik vastavalt artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammile, teevad aretusühingud ja aretusettevõtted järgmist: a) viivad läbi kõnealuse jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise ise või b) määravad kolmanda isiku, kellelt kõnealune jõudluskontrolli läbiviimine või geneetilise väärtuse hindamine sisse osta. 2. Liikmesriik või asjaomase liikmesriigi otsuse alusel selle pädev asutus võivad nõuda, et kolmanda isiku määramiseks lõike 1 punkti b kohaselt peab kolmas isik, välja arvatud kui tegemist on konkreetselt selleks määratud avaliku sektori asutusega, mis on allutatud liikmesriigi või selle pädeva asutuse kontrollile, olema saanud sellelt liikmesriigilt või selle pädevalt asutuselt tegevusloa aretusloomade jõudluskontrolli läbiviimiseks või geneetilise väärtuse hindamiseks. 3. Liikmesriik või asjaomase liikmesriigi otsuse alusel selle pädev asutus, tuginedes lõikes 2 osutatud sättele, tagavad, et tegevusluba antakse nimetatud lõikes osutatud kolmandale isikule, kui tal on: a) rajatised ja seadmed, mis on vajalikud kõnealuse jõudluskontrolli läbiviimiseks või geneetilise väärtuse hindamiseks; b) sobiva kvalifikatsiooniga töötajad ning c) suutlikkus viia läbi kõnealust jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist kooskõlas artikliga 25. 4. Erandina artikli 8 lõike 4 punktist a võib liikmesriik või selle pädev asutus otsustada, et kolmas isik, kes on saanud tegevusloa vastavalt käesoleva artikli lõikele 2, või käesoleva artikli lõikes 2 osutatud määratud avaliku sektori asutus, mis on allutatud liikmesriigi või selle pädeva asutuse kontrollile, vastutab asjaomase pädeva asutuse ees selle eest, et oleks tagatud käesoleva määrusega ette nähtud niisuguste nõuete täitmine, mida kohaldatakse sisseostetavale jõudluskontrollile või geneetilise väärtuse hindamisele. 5. Aretusühing või aretusettevõte, kes viivad ise läbi jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist, või kolmas isik, kelle on määranud aretusühing või aretusettevõte käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohaselt või kes on saanud liikmesriigilt või selle pädevalt asutuselt tegevusloa vastavalt käesoleva artikli lõikele 2, võivad kohustuda järgima ICARi kehtestatud reegleid ja standardeid või osaleda artiklis 29 osutatud Euroopa Liidu referentkeskuste tegevuses. Niisuguste kohustuste või niisuguses tegevuses osalemise tulemusi võib pädev asutus võtta arvesse aretusühingu või aretusettevõtte tunnustamisel, tema aretusprogrammi heakskiitmisel, kolmandale isikule tegevusloa andmisel või osutatud ettevõtjate juures ametlike kontrollide läbiviimisel. 6. Aretusühingud ja aretusettevõtted teevad üldsusele kättesaadavaks üksikasjaliku teabe selle kohta, kes viib läbi jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist.

1. Kui aretusühing või aretusettevõte viib läbi aretusloomade jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist või ostab need kolmandalt isikult teenusena sisse vastavalt artikli 27 lõike 1 punktile b, esitab see aretusühing või aretusettevõte artikli 8 lõikes 3 või, kui see on kohalduv, artikli 12 lõikes 5 osutatud pädeva asutuse taotluse korral järgmise teabe: a) dokumenteeritud andmed, mis on saadud kõnealuse pädeva asutuse tegevuspiirkonnas asuvate majapidamiste aretusloomade jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamise tulemusel; b) näitajate dokumenteerimisviiside üksikasjad; c) jõudluskontrolli tulemuste analüüsimiseks kasutatud jõudluse kirjeldamise näidis; d) statistilise analüüsi meetodid, mida kasutati iga hinnatud näitaja puhul jõudluskontrolli tulemuste analüüsimiseks; e) geneetilised parameetrid iga hinnatava näitaja puhul, sealhulgas vajaduse korral genoomaretusväärtuse hindamise üksikasjad. 2. Aretusühing või aretusettevõte või kõnealuse aretusühingu või aretusettevõtte taotluse alusel kõnealuse aretusühingu või aretusettevõtte poolt artikli 27 lõike 1 punkti b kohaselt määratud kolmas isik teeb üldsusele kättesaadavaks selliste aretusloomade geneetilise väärtuse hindamise tulemused, kelle spermat kasutatakse artikli 21 lõike 1 punktide b, c ja d ning artikli 24 lõike 1 punkti b kohaseks kunstlikuks seemenduseks, ja hoiab need tulemused ajakohastena.

1. Kui on tunnistatud vajadust edendada aretusühingute poolt kasutatavate või aretusühingute poolt artikli 27 lõike 1 punkti b kohaselt määratud kolmandate isikute poolt kasutatavate tõupuhaste aretusloomade jõudluskontrolli läbiviimise või geneetilise väärtuse hindamise meetodite ühtlustamist või parandamist, võib komisjon vastu võtta rakendusaktid, milles määrab Euroopa Liidu referentkeskused, kes vastutavad teadusliku ja tehnilise panuse andmise seest kõnealuste meetodite ühtlustamisse või parandamisse. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Kui on tunnistatud vajadust edendada ohustatud tõugude säilitamiseks või kõnealuste tõugude geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks aretusühingute poolt kasutatavate, aretusühingute poolt artikli 27 lõike 1 punkti b kohaselt määratud kolmandate isikute poolt kasutatavate või pädevate asutuste või liikmesriikide muude asutuste poolt kasutatavate meetodite loomist või ühtlustamist, võib komisjon vastu võtta rakendusakte, milles määrab Euroopa Liidu referentkeskused, kes vastutavad teadusliku ja tehnilise panuse eest kõnealuste meetodite loomisesse või ühtlustamisse. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud määramised toimuvad avaliku valikumenetluse alusel ja on tähtajalised või need vaadatakse korrapäraselt läbi. 4. Käesolev artikli lõike 1 või 2 kohaselt määratud Euroopa Liidu referentkeskused peavad a) vastama IV lisa punktis 1 kehtestatud nõuetele; b) vastutama niisuguste ülesannete täitmise eest, mis on kehtestatud i) IV lisa punktis 2, kui tegemist on käesoleva artikli lõike 1 kohaselt määratud Euroopa Liidu referentkeskustega; ii) IV lisa punktis 3, kui tegemist on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt määratud Euroopa Liidu referentkeskustega, juhul kui need ülesanded sisalduvad referentkeskuste ühe- või mitmeaastastes tööprogrammides, mis koostatakse vastavalt komisjoni poolt kooskõlas määruse (EL) nr 652/2014 artikliga 36 vastu võetavate asjaomaste tööprogrammide eesmärkidele ja prioriteetidele. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 61 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta a) Euroopa Liidu referentkeskustele IV lisa punktis 1 esitatavaid nõudeid; b) Euroopa Liidu referentkeskuste ülesandeid, mis on loetletud IV lisa punktides 2 ja 3. Käesolevas lõikes sätestatud delegeeritud õigusaktides võetakse nõuetekohaselt arvesse a) tõupuhaste aretusloomade liike, kelle puhul jõudluskontrolli läbiviimise ja geneetilise väärtuse hindamise meetodeid tuleb ühtlustada või täiustada, ning jõudluskontrolli läbiviimise või geneetilise väärtuse hindamise valdkonnas toimuvat teaduse ja tehnika arengut, või b) ohustatud tõugusid, kelle puhul kõnealuste tõugude säilitamise või kõnealuste tõugude geneetilise mitmekesisuse säilitamise meetodid tuleb luua või ühtlustada, ning kõnealustes valdkondades toimuvat teaduse ja tehnika arengut. 6. Lõike 1 või 2 kohaselt määratud Euroopa Liidu referentkeskused alluvad komisjoni kontrollile, mille eesmärk on selgitada: a) kas need vastavad IV lisa punktis 1 kehtestatud nõuetele; b) kas need täidavad ülesandeid, mis on kehtestatud i) IV lisa punktis 2, kui tegemist on lõike 1 kohaselt määratud Euroopa Liidu referentkeskustega; ii) IV lisa punktis 3, kui tegemist on lõike 2 kohaselt määratud Euroopa Liidu referentkeskustega. Kui kontrolli tulemustest nähtub, et Euroopa Liidu referentkeskus ei vasta IV lisa punktis 1 kehtestatud nõuetele või ei täida IV lisa punktis 2 või 3 kehtestatud ülesandeid, võib komisjon võtta vastu rakendusakte, et vähendada määruse (EL) nr 652/2014 artikli 30 kohaselt antavat liidu rahalist toetust või tunnistada Euroopa Liidu referentkeskuse määramine kehtetuks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kui aretaja, kes osaleb aretusprogrammis, mis on heaks kiidetud artikli 8 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt, taotleb oma aretusloomade või aretusmaterjali jaoks põlvnemistunnistust, annab need tunnistused välja kõnealust aretusprogrammi täitev aretusühing või aretusettevõte. 2. Aretusloomade või aretusmaterjali põlvnemistunnistusi annab välja üksnes a) aretusühing või aretusettevõte, kes täidab kõnealuste aretusloomade aretusprogramme, mis on heaks kiidetud artikli 8 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt; b) artikli 8 lõikes 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 lõike 2 punktis a osutatud pädev asutus, kui ta nii otsustab, või c) artiklis 34 ette nähtud loetellu kantud aretusasutus, kes täidab kõnealuste aretusloomade aretusprogrammi. 3. Aretusühing või aretusettevõte tagavad põlvnemistunnistuste õigeaegse edastamise. 4. Kui aretusühingu peetavasse tõuraamatusse või aretusettevõtte peetavasse aretusregistrisse kantud aretusloomi või nende aretusmaterjali turustatakse ning kui kõnealused aretusloomad või kõnealusest aretusmaterjalist saadud järglased kavatsetakse kanda muusse tõuraamatusse või aretusregistrisse, peab aretusloomade või aretusmaterjaliga olema kaasas põlvnemistunnistus. Põlvnemistunnistuse annab välja aretusloomad või aretusmaterjali lähetanud aretusühing, kes peab tõuraamatut, või aretusettevõte, kes peab aretusregistrit, millesse need aretusloomad on kantud. 5. Kui aretusloomad, kes on kantud tõuraamatusse või aretusregistrisse, mida peab artiklis 34 sätestatud loetellu kantud aretusasutus, või nende aretusmaterjal tuuakse liitu sisse ning kui kõnealused aretusloomad või kõnealusest aretusmaterjalist saadud järglased kavatsetakse kanda tõuraamatusse, mida peab aretusühing, või aretusregistrisse, mida peab aretusettevõte, peab kõnealuste aretusloomade või aretusmaterjaliga olema kaasas põlvnemistunnistus. Põlvnemistunnistuse annab välja aretusasutus, mis on kantud loetellu artikli 34 alusel ning mis peab sellist tõuraamatut või aretusregistrit, millesse need aretusloomad on kantud, või kolmandast riigist lähteriigi ametiasutus. 6. Lõigetes 4 ja 5 osutatud põlvnemistunnistus peab: a) sisaldama V lisa asjaomastes osades ja peatükkides nõutud teavet; b) vastama lõike 10 alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud põlvnemistunnistuse näidisvormile. 7. Aretusühing või aretusasutus, kes viib läbi oma aretusprogrammi kohast jõudluskontrolli või geneetilist hindamist või mõlemat või kui aretusühing ostab kõnealuse teenuse sisse kolmandalt isikult kooskõlas artikli 27 lõike 1 punktiga b, esitab tõupuhtale aretusloomale või tema aretusmaterjalile välja antud põlvnemistunnistuses a) jõudluskontrolli tulemused; b) geneetilise väärtuse hindamise ajakohastatud tulemused ning c) geneetilised defektid ja geneetilised eripärad, mis on seotud kõnealuse aretusprogrammiga ning mõjutavad kõnealust aretuslooma või kõnealuse aretusmaterjali doonorloomi. 8. Aretusettevõte või aretusasutus, kes viib läbi oma aretusprogrammi kohast jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamist või mõlemat või kui aretusettevõte ostab kõnealuse teenuse sisse kolmandalt isikult kooskõlas artikli 27 lõike 1 punktiga b, esitab juhul, kui see on kõnealuse aretusprogrammi kohaselt nõutav, ristandaretusseale või selle aretusmaterjalile välja antud põlvnemistunnistuses a) jõudluskontrolli tulemused; b) geneetilise väärtuse hindamise ajakohastatud tulemused ning c) geneetilised defektid ja geneetilised eripärad, mis on seotud kõnealuse aretusprogrammiga ning mõjutavad kõnealust aretuslooma või kõnealuse aretusmaterjali doonorloomi. 9. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 61 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta V lisas kirjeldatud põlvnemistunnistuse sisu, et võtta arvesse a) teaduse arengut; b) tehnika arengut; c) siseturu toimimist või d) vajadust säilitada väärtuslikku geneetilist varamut. 10. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, et kehtestada aretusloomade ja aretusmaterjali põlvnemistunnistuste näidisvormid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Erandina artikli 30 lõike 2 punktist a võib pädev asutus lubada, et aretusmaterjaliga on kaasas põlvnemistunnistus, mille on aretusühingult või aretusettevõttelt saadud teabe alusel välja andnud sperma kogumis- või säilitamiskeskus või embrüote kogumis- või tootmisrühm, kellel on liidu loomatervise alase õiguse kohaselt lubatud turustada liidusiseselt asjaomast aretusmaterjali. 2. Erandina artikli 30 lõike 6 punktist b võib pädev asutus lubada, et artikli 30 lõike 6 punktis b osutatud näidisvorme ei kasutata, tingimusel et a) aretusveiste, -sigade, -lammaste ja -kitsede puhul on V lisa 2. osa I peatükis või V lisa 3. osa I peatükis sätestatud teave esitatud muudes kõnealuste aretusloomadega kaasas olevates dokumentides, mille on välja andnud aretusühing või aretusettevõte; b) veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuslaste aretusmaterjali puhul i) on kõnealuse aretusmaterjali doonorloomadega seotud teave esitatud muudes dokumentides või põlvnemistunnistuse originaali koopiates, mis on kaasas kõnealuse aretusmaterjaliga, või selle teeb enne või pärast kõnealuse aretusmaterjali lähetamist taotluse alusel kättesaadavaks aretusühing või aretusettevõte või muu lõikes 1 osutatud ettevõtja; ii) on sperma, munarakkude ja embrüotega seotud teave esitatud muudes sperma, munarakkude või embrüotega kaasas olevates dokumentides, mille on väljastanud aretusühing või aretusettevõte või muu lõikes 1 osutatud ettevõtja. 3. Erandina artikli 30 lõike 7 punktidest a ja b ning artikli 30 lõike 8 punktidest a ja b võib aretusühing, aretusettevõte või käesoleva artikli lõikes 1 osutatud muu ettevõtja juhul, kui jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise tulemused on üldsusele kättesaadavad veebisaidil, viidata põlvnemistunnistuses või käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud dokumentides veebisaidile, kust kõnealused tulemused on kättesaadavad.

1. Erandina artikli 30 lõikest 6 esitatakse tõupuhta aretushobuslase puhul V lisa 2. osa I peatükis sätestatud teave hobuslase ühes eluaegses identifitseerimisdokumendis. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 61 vastu delegeeritud õigusaktid identifitseerimisdokumendi sisu ja vormi kohta. 2. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse hobuslaste ühe eluaegse identifitseerimisdokumendi näidisvormid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Erandina lõikest 1 võivad pädevad asutused juhul, kui jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise ajakohastatud tulemused on üldsusele kättesaadavad veebisaidil, anda loa V lisa 2. osa I peatüki punkti 1 alapunktis m sätestatud teabe lõikes 1 osutatud dokumendis esitamata jätmiseks, kui aretusühing viitab sellele veebisaidile kõnealuses identifitseerimisdokumendis. 4. Erandina lõikest 1 võivad pädevad asutused anda loa V lisa 2. osa I peatüki punkti 1 alapunktides m ja n sätestatud teabe esitamiseks muudes dokumentides, mille aretusühing on välja andnud kõnealuse aretusühingu peetavasse tõuraamatusse kantud tõupuhaste aretusloomade tarvis.

1. Erandina artikli 30 lõike 2 punktist c ja lõikest 5 võib aretusmaterjaliga kaasas olla põlvnemistunnistus, mille on aretusasutuse nimel sellelt aretusasutuselt saadud teabe alusel välja andnud sperma kogumis- või säilitamiskeskus või embrüote kogumis- või tootmisrühm, kellel on lubatud kooskõlas liidu loomatervise alase õigusega asjaomast aretusmaterjali liitu sisse tuua. 2. Erandina artikli 30 lõike 6 punktist b ei pea kasutama artikli 30 lõike 6 punktis b osutatud näidisvorme, kui: a) V lisa asjakohastes osades ja peatükkides sätestatud teave on esitatud muudes aretuslooma või aretusmaterjaliga kaasas olevates dokumentides; b) aretusprogrammi täitev aretusasutus või muu lõikes 1 osutatud ettevõtja esitab kõnealuste dokumentide tervikliku loetelu ja teatab, et V lisa asjakohastes osades ja peatükkides sätestatud teave on esitatud kõnealustes dokumentides, ning kinnitab kõnealuste dokumentide sisu. 3. Erandina artikli 30 lõike 7 punktidest a ja b ning artikli 30 lõike 8 punktidest a ja b võib aretusasutus või käesoleva artikli lõikes 1 osutatud muu ettevõtja juhul, kui jõudluskontrolli või geneetilise väärtuse hindamise tulemused on üldsusele kättesaadavad veebisaidil, viidata põlvnemistunnistuses või muudes käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud dokumentides veebisaidile, kus kõnealused tulemused on kättesaadavad.

1. Komisjon peab, ajakohastab ja avaldab aretusasutuste loetelu. 2. Komisjon kannab lõikes 1 ette nähtud loetellu ainult aretusasutuse, mille kohta on kolmanda riigi ametiasutus saatnud dokumendid, mis tõendavad, et see aretusasutus vastab järgmistele nõuetele: a) ta täidab aretusprogrammi, mis on samaväärne aretusühingute sama tõu või aretusettevõtete sama tõu, liini või ristandi kooskõlas artikli 8 lõikega 3 heaks kiidetud aretusprogrammidega järgmistes aspektides: i) aretusloomade tõuraamatusse või aretusregistrisse kandmine; ii) aretusloomade aretuseks sobivaks tunnistamine; iii) aretusmaterjali testide ja aretuse jaoks kasutamine; iv) meetodid, mida kasutatakse jõudluskontrolli läbiviimiseks ja geneetilise väärtuse hindamiseks; b) tema üle teostab järelevalvet või teda kontrollib kõnealuse kolmanda riigi ametiasutus; c) ta on võtnud vastu põhikirja, mis tagab, et aretusloomad, mille aretusühing on kandnud tõuraamatusse või aretusettevõte aretusregistrisse, ning nende aretusmaterjalist saadud järglased kantakse tõupuhaste aretusloomade puhul päritoluriigi alusel toimuva diskrimineerimiseta sama tõu jaoks peetavasse tõuraamatusse või vastavad samasse tõuraamatusse kandmise tingimustele või kantakse ristandaretussigade puhul sama tõu, liini või ristandi aretusregistrisse. 3. Komisjon kannab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud loetellu ka viite nendele kolmandatele riikidele, mille võetud meetmeid peetakse artikli 35 kohaselt samaväärseteks, sealhulgas viite kõikidele niisuguste kolmandate riikide aretusasutustele. 4. Komisjon kustutab põhjendamatu viivituseta loetelust aretusasutused, mis enam ei vasta vähemalt ühele lõikes 2 osutatud nõuetest.

1. Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, millega tunnistab kolmandas riigis kohaldatavad meetmed käesolevas määruses ette nähtud meetmetega samaväärseks järgmiste aspektide osas: a) aretusühingute ja aretusettevõtete tunnustamine, nagu on ette nähtud artiklis 4; b) aretusühingute ja aretusettevõtete aretusprogrammide heakskiitmine, nagu on ette nähtud artiklis 8; c) tõupuhaste aretusloomade kandmine tõuraamatusse ja ristandaretussigade kandmine aretusregistrisse, nagu on ette nähtud artiklites 18, 20 ja 23; d) aretusloomade aretuseks sobivaks tunnistamine, nagu on ette nähtud artiklites 21, 22 ja 24; e) aretusmaterjali kasutamine testimise ja aretuse jaoks, nagu on ette nähtud artiklites 21 ja 24; f) jõudluskontroll ja geneetilise väärtuse hindamine, nagu on ette nähtud artiklis 25; g) ettevõtjate juures läbiviidavad ametlikud kontrollid, nagu on ette nähtud artiklis 43. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu a) niisuguse kolmanda riigi poolt esitatud teabe ja andmete põhjaliku uurimise põhjal, kes soovib oma meetmete tunnistamist käesoleva määrusega nõutavate meetmetega samaväärseks; b) artikli 57 kohaselt komisjoni poolt läbiviidud kontrolli rahuldavate tulemuste põhjal, kui see on asjakohane. 3. Lõikes 1 osutatud rakendusaktides võib sätestada asjaomasest kolmandast riigist aretusloomade ja aretusmaterjali liitu sissetoomise üksikasjaliku korra, mis võib hõlmata järgmist: a) aretusloomade või aretusmaterjaliga kaasas oleva põlvnemistunnistuse vorm ja sisu; b) aretusloomadele või aretusmaterjali liitu sissetoomisele kohaldatavad erinõuded ja aretusloomade või aretusmaterjali puhul liitu sissetoomisel läbiviidav ametlik kontroll; c) vajaduse korral menetlused sellises asjaomases kolmandas riigis asuvate aretusasutuste loetelude koostamiseks ja muutmiseks, millest lubatakse aretusloomi ja aretusmaterjali liitu sisse tuua. 4. Komisjon tunnistab rakendusaktiga põhjendamatu viivituseta kehtetuks lõikes 1 osutatud rakendusakti, kui selle vastuvõtmise ajal esitatud meetmete samaväärseks tunnistamise mis tahes tingimus ei ole enam täidetud. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Aretaja taotluse alusel kannab aretusühing või aretusettevõte oma tõuraamatu põhiosasse või aretusregistrisse aretuslooma, kes on liitu sisse toodud, ning liitu sisse toodud aretusmaterjalist saadud järglase, kui a) aretusloom või selle aretusmaterjali doonorloomad on kantud tõuraamatusse või aretusregistrisse, mida peab kolmandast riigist lähteriigi aretusasutus; b) aretusmaterjal vastab artikli 21 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele, kui see on nõutav kõnealuse aretusühingu või aretusettevõtte aretusprogrammis; c) aretusloom vastab tõutunnustele või ristandaretussigade puhul tõu, liini või ristandi tunnustele, mis on ette nähtud aretusühingu või aretusettevõtte aretusprogrammis; d) punktis a osutatud aretusasutus on kantud artiklis 34 sätestatud aretusasutuste loetellu. 2. Liikmesriigid ega pädevad asutused ei keela, piira ega takista zootehnilistel või genealoogilistel põhjustel aretusloomade või aretusmaterjali liitu sissetoomist ega kõnealuste loomade või aretusmaterjali kasutamist, kui kõnealused aretusloomad või kõnealuse aretusmaterjali doonorloomad on kantud tõuraamatusse või aretusregistrisse, mida peab aretusasutus, mis on lisatud artiklis 34 sätestatud aretusasutuste loetellu.

1. Kui tõupuhaste aretusloomade lähetamise eest vastutav ettevõtja nõuab lähetatud loomadele määruses (EMÜ) nr 2658/87 ette nähtud tõupuhaste aretusloomade tavapärase tollimaksumäära kohaldamist, a) peab loomadega olema kaasas: i) põlvnemistunnistus, millele on osutatud artikli 30 lõikes 5 või artiklis 32; ii) dokument, mis näitab, et nad tuleb kanda aretusühingu peetavasse tõuraamatusse või aretusettevõtte peetavasse aretusregistrisse; b) kontrollitakse saadetist piiripunktis, kus viiakse läbi direktiivi 91/496/EMÜ artiklis 4 osutatud dokumentide, identsuse ja füüsiline kontroll. 2. Lõike 1 punktis b ette nähtud kontrolli eesmärk on veenduda, et: a) saadetisega on kaasas lõike 1 punktis a osutatud dokumendid; b) saadetise sisu ja märgistus vastavad lõike 1 punktis a osutatud dokumentides esitatud teabele.

1. Kui liikmesriigis või piirkonnas, kus pädev asutus tegutseb, puudub aretajate organisatsioon või ühing või avaliku sektori asutus, kes täidab tõupuhaste veiste, sigade, lammaste, kitsede või hobuslaste aretusprogrammi, võib kõnealune pädev asutus otsustada täita kõnealuse tõu aretusprogrammi tingimusel, et a) tõu säilitamine või tõu loomine on vajalik liikmesriigis või piirkonnas, kus kõnealune pädev asutus tegutseb, või b) kõnealune tõug on ohustatud tõug. 2. Kooskõlas käesoleva artikliga aretusprogrammi täitev pädev asutus võtab vajalikud meetmed tagamaks, et sel puudub kahjulik mõju: a) aretajate organisatsioonide või ühingute või avaliku sektori asutuste võimalusele olla tunnustatud aretusühinguna artikli 4 lõike 3 kohaselt; b) aretusühingute võimalusele lasta oma aretusprogramm heaks kiita artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt. 3. Kui pädev asutus täidab tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammi, peab: a) pädeval asutusel olema piisavalt kvalifitseeritud töötajaid ning piisavad rajatised ja seadmed, et täita tõhusalt kõnealust aretusprogrammi; b) pädev asutus olema võimeline viima vajaliku kontrolli läbi kõnealusesse aretusprogrammi kuuluvate tõupuhaste aretusloomade põlvnemise registreerimiseks; c) pädeval asutusel olema piisav hulk tõupuhtaid aretusloomi ja piisav arv aretajaid kõnealuse aretusprogrammi geograafilises piirkonnas; d) pädev asutus olema võimeline hankima või on hankinud ja olema võimeline kasutama tõupuhaste aretusloomade kohta kogutud andmeid, mis on vajalikud kõnealuse aretusprogrammi täitmiseks; e) pädev asutus olema vastu võtnud reeglid, i) millega sätestatakse kõnealuses aretusprogrammis osalevate aretajatega tekkivate vaidluste lahendamise kord; ii) mis tagavad kõnealuses aretusprogrammis osalevate aretajate võrdse kohtlemise; iii) millega sätestatakse kõnealuses aretusprogrammis osalevate aretajate õigused ja kohustused. 4. Lõikes 1 osutatud aretusprogramm sisaldab järgmist: a) teave aretusprogrammi eesmärgi kohta, milleks on tõu säilitamine, tõu parandamine, uue tõu loomine, tõu taastamine või nende kombinatsioon; b) aretusprogrammi kuuluva tõu nimi, et ei tekiks segadust sarnaste muud tõugu tõupuhaste aretusloomadega, mis on kantud muudesse olemasolevatesse tõuraamatutesse; c) aretusprogrammi kuuluva tõu üksikasjalikud omadused, sealhulgas olulisemad aretustunnused; d) teave aretusprogrammi geograafilise piirkonna kohta; e) teave tõupuhaste aretusloomade identifitseerimissüsteemi kohta, millega tagatakse, et tõupuhtad aretusloomad kantakse tõuraamatusse ainult siis, kui need on asjaomasesse liiki kuuluvate loomade identifitseerimist ja registreerimist käsitleva liidu loomatervise alase õiguse kohaselt individuaalselt identifitseeritud; f) teave selliste tõupuhaste aretusloomade põlvnemise registreerimissüsteemi kohta, kes on tõuraamatusse kantud ja vastavad tõuraamatusse kandmise tingimustele; g) aretusprogrammi valiku- ja aretuseesmärgid koos aretusprogrammi peamiste eesmärkidega ning vajaduse korral nende eesmärkide üksikasjalikud hindamiskriteeriumid, millele tuginetakse tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammis osalemiseks valimisel; h) juhul kui aretusprogrammis nõutakse jõudluskontrolli läbiviimist või geneetilise väärtuse hindamist, i) teave süsteemide kohta, mida kasutatakse jõudluskontrolli tulemuste kogumiseks, registreerimiseks, avaldamiseks ja kasutamiseks; ii) teave tõupuhaste aretusloomade geneetilise väärtuse hindamise ja asjakohasel juhul genoomaretusväärtuse hindamise süsteemi kohta; i) artiklis 17 ette nähtud tõuraamatu lisade loomisel või artiklis 16 ette nähtud põhiosa klassidesse jaotamise korral normid tõuraamatu jaotuse kohta ning kriteeriumid või menetlused, mida kohaldatakse loomade kõnealustesse osadesse kandmiseks või kõnealustesse klassidesse klassifitseerimiseks; j) keeldu või piirangut käsitlev teave, kui tõupuhaste aretushobuslaste puhul keelatakse aretusprogrammiga ühe või mitme paljundusmeetodi kasutamine või tõupuhaste aretusloomade kasutamine ühe või mitme paljundusmeetodi tarbeks, millele on osutatud artikli 21 lõikes 2, või piiratakse seda; k) kui pädev asutus ostab aretusprogrammi haldamisega seotud konkreetseid tehnilisi toiminguid sisse kolmandalt isikult, teave kõnealuste toimingute kohta ning määratud kolmanda isiku nimi ja kontaktandmed. 5. Kui pädev asutus täidab tõupuhaste aretushobuslaste aretusprogrammi, kohaldatakse lisaks lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõuetele ka nõudeid, mis on sätestatud I lisa 3. osa punktides 1, 2, ja 3 ning punkti 4 alapunktides a ja c. 6. Kui pädev asutus täidab tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammi, teavitab kõnealune pädev asutus kõnealuses aretusprogrammis osalevaid aretajaid läbipaistvalt ja õigeaegselt kõikidest selles tehtud muudatustest. 7. Kui pädev asutus täidab tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammi, kohaldatakse mutatis mutandis artikleid 3, 13–22, 25 ja 27, artikli 28 lõiget 2, artikleid 30, 31 ja 32 ning artikli 36 lõiget 1.

1. Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kelle ülesanne on viia läbi ametlikke kontrolle, et kontrollida käesolevas määruses sätestatud normide täitmist ettevõtjate poolt, ning viia läbi muid ametlikke toiminguid, et tagada nende normide rakendamine. 2. Iga liikmesriik: a) koostab tema poolt lõike 1 kohaselt määratud pädevate asutute loetelu, mis sisaldab ka nende kontaktandmeid, ning ajakohastab seda; b) täpsustab punktis a ette nähtud loetelus aadressi, kuhu tuleb saata: i) artiklis 12 osutatud teated või ii) artiklites 48 ja 49 osutatud teave, taotlused või teated; c) teeb punktis a osutatud loetelu üldsusele kättesaadavaks veebisaidil ning teatab selle veebisaidi komisjonile. 3. Komisjon koostab ja peab ajakohastatud loetelu lõike 2 punktis c osutatud veebisaitidest ning teeb selle loetelu üldsusele kättesaadavaks.

Erandina käesolevast peatükist võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et kontrollida, kas vastavalt artiklile 38 aretusprogramme täitvad pädevad asutused vastavad selles artiklis sätestatud normidele.

Pädevatel asutustel: a) peavad olema kehtestatud nende läbiviidavate ametlike kontrollide ja muude ametlike toimingute tulemuslikkuse, asjakohasuse, erapooletuse, kvaliteedi ja järjepidevuse tagamise ja kontrollimise menetlused või kord või mõlemad; b) peavad olema kehtestatud menetlused või kord või mõlemad, mille eesmärk on tagada, et nende töötajatel, kes viivad läbi ametlikke kontrolle ja muid ametlikke toiminguid, puudub huvide konflikt suhetes ettevõtjatega, kelle juures nad ametlikke kontrolle ja muid ametlikke toiminguid läbi viivad; c) peab olema piisav arv sobiva kvalifikatsiooniga, sobiva koolituse saanud ja sobivate kogemustega töötajaid või juurdepääs neile, et ametlikke kontrolle ja muid ametlikke toiminguid oleks võimalik läbi viia tõhusalt ja tulemuslikult; d) peavad olema asjakohased ja nõuetekohaselt hooldatud rajatised ja seadmed, et tagada oma töötajatele võimalus viia ametlikke kontrolle ja muid ametlikke toiminguid läbi tõhusalt ja tulemuslikult; e) peavad olema õiguslikud volitused ametlike kontrollide ja muude ametlike toimingute läbiviimiseks ning käesoleva määrusega ette nähtud meetmete võtmiseks; f) peavad olema kehtestatud õiguslikud menetlused, et tagada oma töötajate jaoks nende ülesannete nõuetekohase täitmise võimaldamiseks juurdepääs ettevõtjate valdustele ja dokumentidele ning nende hallatavatele elektroonilistele teabehaldussüsteemidele.

1. Ilma et see piiraks olukordi, mil liidu või liikmesriigi õigusega nõutakse konfidentsiaalse teabe avaldamist, nõuavad pädevad asutused oma töötajatelt, et nad ei avaldaks kolmandatele isikutele ametlike kontrollide ja muude ametlike toimingutega seotud ülesandeid täites saadud teavet, mis oma olemuselt on ametisaladus, välja arvatud kui on olemas ülekaalukas avalik huvi, mis nõuab sellise teabe avaldamist. 2. Ametisaladusena käsitatakse teavet, mille avaldamine seaks ohtu a) ametlike kontrollide või uurimiste eesmärgi; b) ettevõtja või muu füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitstuse; c) kohtumenetluse ja õigusnõustamise kaitstuse.

1. Pädevad asutused viivad ettevõtjate juures ametliku kontrolli läbi sobiva sagedusega, võttes arvesse a) käesolevas määruses sätestatud normide rikkumise ohtu; b) ettevõtjate juures tehtud varasemate ametlike kontrollide tulemusi ja käesolevas määruses sätestatud normide varasemat täitmist; c) käesolevas määruses sätestatud normide täitmise kontrollimiseks ettevõtjate enesekontrollide või nende taotluse korral kolmandate isikute läbiviidud kontrollide usaldusväärsust ja tulemusi; d) mis tahes teavet, mis võib viidata käesolevas määruses sätestatud normide rikkumisele. 2. Pädevad asutused viivad ametliku kontrolli läbi dokumenteeritud menetluste kohaselt, mis sisaldavad juhiseid ametlikku kontrolli läbiviivate töötajate jaoks. 3. Ettevõtjatele tuleb ametlikust kontrollist ette teatada, välja arvatud juhul, kui on olemas põhjused ametliku kontrolli läbiviimiseks ilma etteteatamiseta. 4. Ametliku kontrolli läbiviimisel tuleb niivõrd kui võimalik püüda vähendada ettevõtjatele langevat koormust, ilma et see avaldaks negatiivset mõju kõnealuse ametliku kontrolli kvaliteedile. 5. Pädevad asutused viivad ametliku kontrolli läbi samal viisil, olenemata sellest, kas asjaomased aretusloomad või nende aretusmaterjal a) on pärit liikmesriigist, kus ametlik kontroll läbi viiakse, või mõnest muust liikmesriigist või b) tuuakse liitu sisse.

Pädev asutus teeb ametlikku kontrolli võimalikult läbipaistvalt ja muudab üldsusele kättesaadavaks asjakohase ametliku kontrolli läbiviimise ja korraldamisega seotud teabe.

1. Pädevad asutused koostavad kontrollaktid iga nende poolt läbiviidud ametliku kontrolli kohta. Kontrollaktid sisaldavad järgmist teavet: a) ametliku kontrolli eesmärgi kirjeldus; b) kohaldatud kontrollimeetodid; c) ametliku kontrolli tulemused; d) vajaduse korral meetmed, mille rakendamist pädevad asutused ettevõtjatelt ametliku kontrolli tulemusel nõuavad. 2. Kui kohtueelse uurimise või kohtumenetluse kaitstuse eesmärk ei nõua vastupidist, annavad pädevad asutused ettevõtjale, kelle juures ametlik kontroll läbi viidi, lõikes 1 osutatud kontrollakti koopia.

1. Niivõrd kui see on vajalik ametliku kontrolli läbiviimiseks või muude ametlike toimingute tegemiseks, peab ettevõtja, kui pädev asutus seda nõuab, andma pädeva asutuse töötajatele juurdepääsu a) oma seadmetele, valdustele ja muudele tema kontrolli all olevatele kohtadele; b) oma elektroonilistele teabehaldussüsteemidele; c) oma aretusloomadele ja tema kontrolli all olevale aretusmaterjalile; d) oma dokumentidele ja muule asjakohasele teabele. 2. Ametliku kontrolli ja muude ametlike toimingute läbiviimise ajal abistavad ettevõtjad pädevate asutuste töötajaid ja teevad nendega koostööd nende tööülesannete täitmisel.

1. Kui nõuete rikkumine on leidnud kinnitust, teeb pädev asutus järgmist: a) võtab mis tahes meetmeid, mis on vajalikud selleks, et määrata kindlaks nõuete rikkumise allikas ja ulatus ning teha kindlaks ettevõtja vastutus; b) võtab asjakohaseid meetmeid tagamaks, et ettevõtja heastab nõuete rikkumise ja hoidub sellest edaspidi. Võetava meetme üle otsustamisel võtab pädev asutus arvesse nõuete rikkumise laadi ja asjaomase ettevõtja võimalikke varasemaid rikkumisi. Eelkõige teeb pädev asutus asjakohasel juhul järgmist: a) teeb aretusühingule ettekirjutuse lükata edasi tõupuhaste aretusloomade kandmine tõuraamatusse või teevad aretusettevõttele ettekirjutuse lükata edasi ristandaretussigade kandmine aretusregistrisse; b) teeb ettekirjutuse mitte kasutada aretusloomi või aretusmaterjali käesoleva määruse kohaseks aretuseks; c) peatab põlvnemistunnistuste väljaandmise aretusühingu või aretusettevõtte poolt; d) peatab või tunnistab kehtetuks aretusühingu või aretusettevõtte aretusprogrammi heaks kiitmise, kui kõnealune aretusühing või aretusettevõte rikub korduvalt, pidevalt või üldiselt niisuguse aretusprogrammi nõudeid, mis on heaks kiidetud artikli 8 lõike 3 ja, kui see on kohalduv, artikli 12 kohaselt; e) tunnistab kehtetuks aretusühingu või aretusettevõtte artikli 4 lõike 3 kohase tunnustamise, kui kõnealune aretusühing või aretusettevõte rikub korduvalt, pidevalt või üldiselt artikli 4 lõikes 3 osutatud nõudeid; f) võtab mis tahes muid meetmeid, mida ta peab asjakohaseks, et tagada käesoleva määruse täitmine. 2. Pädev asutus teatab asjaomasele ettevõtjale või tema esindajale a) seoses lõike 1 kohase meetmega oma otsusest kirjalikult, põhjendades oma otsust; b) asjaomase otsuse edasikaebamise õigusest ning kohaldatava menetluse ja tähtajad. 3. Pädev asutus jälgib olukorda ning muudab tema poolt käesoleva artikli kohaselt võetud meetmeid, peatab need või lõpetab nende kohaldamise, lähtudes nõuete rikkumise tõsidusest ja nõuete täitmisele viitavatest selgetest tõenditest. 4. Liikmesriigid võivad ette näha, et käesoleva artikli kohaldamisel pädevale asutusele tekkinud kulud kannavad täielikult või osaliselt asjassepuutuvad ettevõtjad.

1. Kui on tegemist nõuete rikkumisega, mida esineb enam kui ühes liikmesriigis, see levib enam kui ühte liikmesriiki või sellel on tagajärjed enam kui ühes liikmesriigis, teevad kõnealuste liikmesriikide pädevad asutused üksteisega koostööd ja osutavad üksteisele haldusabi, et tagada käesoleva määruse nõuetekohane kohaldamine. 2. Lõikega 1 ette nähtud koostöö ja haldusabi võivad hõlmata a) liikmesriigi pädeva asutuse (edaspidi „taotluse esitanud pädev asutus“) põhjendatud taotlust saada teise liikmesriigi pädevalt asutuselt (edaspidi „taotluse saanud pädev asutus“) teavet, mis on vajalik ametliku kontrolli läbiviimiseks või järelmeetmete võtmiseks; b) nõuete rikkumise korral, millel võib olla mõju teistes liikmesriikides, kõnealuste teiste liikmesriikide pädevate asutuste teavitamist kõnealusest nõuete rikkumisest teadliku pädeva asutuse poolt; c) taotluse saanud pädeva asutuse poolt taotluse esitanud pädevale asutusele vajaliku teabe ja vajalike dokumentide esitamist põhjendamatu viivituseta, kui asjaomane teave ja asjaomased dokumendid on kättesaadavad; d) uurimise korraldamist või ametlikke kontrolle, mida taotluse saanud pädev asutus viib läbi selleks, et i) esitada taotluse esitanud pädevale asutusele kogu vajalik teave ja kõik vajalikud dokumendid, sealhulgas niisuguse uurimise või ametlike kontrollide tulemuste ning, asjakohasel juhul, võetud meetmete kohta; ii) kontrollida, kas tema jurisdiktsioonis täidetakse käesolevas määruses sätestatud norme, viies vajaduse korral läbi kohapealseid kontrolle; e) asjaomaste pädevate asutuste kokkuleppel liikmesriigi pädeva asutuse osalemist kohapealses ametlikus kontrollis, mida viivad läbi teise liikmesriigi pädevad asutused. 3. Kui muust liikmesriigist pärit aretusloomade või nende aretusmaterjali ametliku kontrolli käigus ilmnevad käesolevas määruses sätestatud normide korduvad rikkumised, teatab kõnealuse ametliku kontrolli läbiviinud liikmesriigi pädev asutus sellest põhjendamatu viivituseta komisjonile ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele. 4. Käesolev artikkel ei piira selliste siseriiklike normide kohaldamist, a) mida kohaldatakse kohtumenetluse esemeks olevate või kohtumenetlusega seotud dokumentide kättesaadavaks tegemise suhtes; b) mille eesmärk on füüsiliste või juriidiliste isikute ärihuvide kaitsmine. 5. Kogu käesoleva artikli kohane teabevahetus pädevate asutuste vahel toimub kirjalikult paberkandjal või elektrooniliselt.

1. Kui pädev asutus saab kolmandast riigist teavet, milles osutatakse käesolevas määruses sätestatud normide rikkumisele, teeb ta põhjendamatu viivituseta järgmist: a) edastab sellise teabe teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, keda teadaolevalt kõnealune rikkumine puudutab; b) edastab sellise teabe komisjonile, kui teave on või võib olla oluline liidu tasandil. 2. Käesoleva määruse kohaselt läbiviidud ametliku kontrolli või uurimise käigus saadud teavet võib lõikes 1 osutatud kolmandale riigile edastada tingimusel, et a) teavet esitanud pädevad asutused on andnud selleks oma nõusoleku; b) järgitakse isikuandmete kolmandatele riikidele edastamise suhtes kohaldatavaid liidu ja liikmesriigi õigusnorme.

1. Komisjon koordineerib viivitamata pädevate asutuste poolt käesoleva peatüki kohaselt võetud meetmeid, kui a) komisjonile kättesaadav teave osutab tegevusele, millega rikutakse või tõenäoliselt rikutakse käesolevas määruses sätestatud norme, ning see puudutab mitut liikmesriiki; b) asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei suuda jõuda kokkuleppele käesolevas määruses sätestatud normide rikkumisele kohaldatavate asjakohaste meetmete osas. 2. Lõikes 1 osutatud juhtudel võib komisjon a) nõuda, et niisuguste liikmesriikide pädevad asutused, keda puudutab tegevus, millega rikutakse või tõenäoliselt rikutakse käesolevas määruses sätestatud norme, annaksid komisjonile aru nende poolt võetud meetmetest; b) koostöös liikmesriikidega, keda puudutab tegevus, millega rikutakse või tõenäoliselt rikutakse käesolevas määruses sätestatud norme, saata ülevaatusmeeskonna läbi viima kohapealset komisjoni kontrolli; c) nõuda, et lähteliikmesriigi ja vajaduse korral muude asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused tõhustaksid ametlikke kontrolle ning annaksid komisjonile aru nende poolt võetud meetmetest; d) esitada artikli 62 lõikes 1 osutatud komiteele teavet selliste juhtumite kohta ja ettepaneku meetmete kohta, mille abil heastada käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud rikkumine; e) võtta mis tahes muid asjakohaseid meetmeid.

Liikmesriigid kindlustavad piisavate rahaliste vahendite olemasolu, et tagada pädevate asutuste jaoks ametliku kontrolli ja muude ametlike toimingute läbiviimseks vajalikud töötajad ja muud ressursid.

Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse sätete rikkumise eest kohaldatavad karistused ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende kohaldamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad komisjonile nendest normidest 1. novembriks 2018 ning teatavad viivitamata nende kõigist järgnevatest muudatustest.

1. Käesoleva määruse kohaldamisalas võivad komisjoni eksperdid viia liikmesriikides läbi kontrolli, et vastavalt vajadusele a) kontrollida käesolevas määruses sätestatud normide kohaldamist; b) tutvuda õigusnormide täitmise tagamise tavade ning ametliku kontrolli süsteemide ja neid rakendavate pädevate asutuste toimimisega; c) uurida ja koguda teavet i) käesolevas määruses sätestatud normide kohaldamisel või täitmise tagamisel esinevate oluliste või korduvate probleemide kohta; ii) ettevõtjate teatavates tavades esilekerkivate probleemide või uute arengusuundade kohta. 2. Lõikega 1 ette nähtud kontroll viiakse läbi koostöös liikmesriikide pädevate asutustega. 3. Lõikega 1 ette nähtud kontroll võib hõlmata kohapealset kontrolli koostöös ametlikku kontrolli läbi viivate pädevate asutustega. 4. Liikmesriikide eksperdid võivad abistada komisjoni eksperte. Komisjoni eksperte saatvatele liikmesriikide ekspertidele antakse samad juurdepääsuõigused mis komisjoni ekspertidele.

1. Komisjon teeb järgmist: a) koostab esialgse aruande tulemuste ja soovituste kohta, milles käsitletakse puudusi, mille komisjoni eksperdid tegid kindlaks artikli 53 lõikega 1 ette nähtud kontrolli käigus; b) saadab liikmesriigile, kus kõnealune kontroll läbi viidi, punktis a osutatud esialgse aruande koopia omapoolsete märkuste esitamiseks; c) võtab käesoleva lõike punktis b osutatud liikmesriigi märkusi arvesse artikli 53 lõike 1 kohase kõnealuses liikmesriigis komisjoni ekspertide poolt läbiviidud kontrolli tulemusi käsitleva lõpparuande koostamisel; d) teeb punktis c osutatud lõpparuande ja punktis b osutatud liikmesriigi märkused üldsusele kättesaadavaks. 2. Kui see on asjakohane, võib komisjon käesoleva artikli lõike 1 punktis c osutatud lõpparuandes soovitada liikmesriikidel võtta parandus- või ennetusmeetmeid selliste ühekordsete või süsteemsete puuduste kõrvaldamiseks, mis on komisjoni artikli 53 lõike 1 kohase kontrolli käigus kindlaks tehtud.

1. Liikmesriigid: a) annavad komisjoni ekspertide nõudmisel vajalikku tehnilist abi ja esitavad kättesaadavad dokumendid ning osutavad muud tehnilist tuge, et ekspertidel oleks võimalik tõhusalt ja tulemuslikult viia läbi artikli 53 lõikes 1 osutatud kontrolli; b) annavad vajalikku abi, et tagada komisjoni ekspertidele juurdepääs kõigile valdustele, sealhulgas osaliselt, ning muudele kohtadele, samuti seadmetele ja teabele, sealhulgas elektroonilistele teabehaldussüsteemidele ning kui see on asjakohane, aretusloomadele ja aretusmaterjalile, mida on vaja artikli 53 lõikega 1 osutatud kontrolli läbiviimiseks. 2. Liikmesriigid võtavad sõltuvalt artikli 54 lõike 1 punktiga c ette nähtud lõpparuandes esitatud soovitustest vajalikud järelmeetmed, et tagada käesolevas määruses sätestatud normide täitmine.

1. Kui komisjonil on tõendeid olulise häire kohta liikmesriigi kontrollisüsteemis ja kui niisugune häire võib kaasa tuua käesolevas määruses sätestatud normide laialdase rikkumise, võtab komisjon vastu rakendusaktid, milles sätestab ühe või mitu järgmistest abinõudest: a) eritingimuste kehtestamine ametliku kontrollisüsteemi häirest puudutatud aretusloomade või aretusmaterjali turustamise suhtes või selle keelamine; b) mis tahes muu asjakohane ajutine meede. Nimetatud rakendusaktide kohaldamine lõppeb, kui häire on kõrvaldatud. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Lõikega 1 ette nähtud meetmeid võetakse üksnes juhul, kui pärast seda, kui komisjon on palunud asjaomasel liikmesriigil olukorda parandada, määrates selleks sobiva tähtaja, ning kui liikmesriik ei suutnud olukorda parandada. 3. Komisjon jälgib lõikes 1 osutatud olukorda ning võtab vastu rakendusaktid, millega sõltuvalt olukorra arengust muudab vastuvõetud meetmeid või tunnistab need kehtetuks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Komisjoni eksperdid võivad viia kontrolli läbi kolmandas riigis, et vastavalt vajadusele a) kontrollida, kas kolmanda riigi õigusaktid ja süsteemid on vastavuses või samaväärsed käesolevas määruses sätestatud nõuetega; b) kontrollida, kas kolmanda riigi kontrollisüsteem suudab tagada, et liitu sissetoodavate aretusloomade ja aretusmaterjali saadetised vastavad käesoleva määruse VIII peatüki asjakohastele nõuetele; c) koguda teavet ja andmeid, mis võimaldavad selgitada selliste korduvate või esilekerkivate probleemide põhjusi, mis on seotud kolmandast riigist pärit liitu sissetoodavate aretusloomade ja aretusmaterjaliga. 2. Lõikes 1 osutatud kontrolli puhul peetakse eriti silmas järgmist: a) aretusloomadele ja aretusmaterjalile kohaldatavad kolmanda riigi zootehnika- ja genealoogiaalased õigusaktid; b) kolmanda riigi pädevate asutuste töökorraldus, nende volitused ja sõltumatus, nende suhtes kohaldatav järelevalve ja nende võimupiirid kohaldatavate õigusaktide tõhusaks jõustamiseks; c) kolmandas riigis aretusasutuste suhtes läbiviidava kontrolli või järelevalve eest vastutavate töötajate koolitus; d) kolmanda riigi pädevate asutuste kasutada olevad vahendid; e) dokumenteeritud ja prioriteedipõhiste kontrollimenetluste ja kontrollisüsteemide olemasolu ja toimivus; f) kolmanda riigi pädevate asutuste poolt muudest kolmandatest riikidest saabuvate aretusloomade ja aretusmaterjali suhtes läbiviidava kontrolli ulatus ja teostus; g) kinnitused, mis kolmas riik saab anda käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmise või samaväärsuse kohta.

1. Artikli 57 lõikes 1 osutatud kolmandas riigis läbiviidava kontrolli sageduse määramisel lähtutakse järgmisest: a) käesolevas määruses sätestatud normide aluseks olevad põhimõtted ja eesmärgid; b) kõnealusest kolmandast riigist liitu sissetoodavate aretusloomade ja aretusmaterjali kogus ja liik; c) artikli 57 lõikes 1 osutatud juba läbiviidud kontrollide tulemused; d) kolmandast riigist liitu sisse toodavate aretusloomade ja aretusmaterjali ametliku kontrolli ja liikmesriikide pädevate asutuste poolt läbiviidud muu ametliku kontrolli tulemused; e) mis tahes muu teave, mida komisjon peab asjakohaseks. 2. Artikli 57 lõikes 1 sätestatud kontrolli tõhususe ja tulemuslikkuse suurendamiseks võib komisjon enne kontrolli läbiviimist paluda asjaomasel kolmandal riigil esitada: a) artikli 34 lõikes 2 või artikli 35 lõike 2 punktis a osutatud teabe; b) asjakohasel juhul ja vajaduse korral asjaomase kolmanda riigi pädevate asutuste läbiviidud kontrolli kontrollaktid. 3. Komisjon võib määrata liikmesriikide eksperdid abistama komisjoni eksperte artikli 57 lõikes 1 osutatud kontrolli läbiviimisel.

Komisjon annab aru iga kooskõlas artikliga 57 ja 58 läbiviidud kontrolli tulemustest. Kui see on asjakohane, sisaldavad aruanded soovitusi. Komisjon teeb need aruanded üldsusele kättesaadavaks.

1. Kui on tõendeid, et kolmandas riigis toimub käesolevas määruses sätestatud normide laialdane rikkumine, võtab komisjon vastu rakendusakti, mis käsitleb ühte või mitut järgmistest meetmetest: a) keelab sellest kolmandast riigist pärit loomade aretusloomadena või nende sperma, munarakkude ja embrüote aretusmaterjalina liitu sissetoomise; b) keelab sellest kolmandast riigist pärit aretusloomade ja aretusmaterjalist saadud järglaste kandmise aretusühingu peetavasse tõuraamatusse või aretusettevõtte peetavasse registrisse. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 62 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Lisaks nimetatud rakendusaktidele, või nende asemel, võib komisjon võtta ühe või enama järgmistest meetmetest: a) kustutada selle kolmanda riigi või selle kolmanda riigi aretusasutused artikli 34 lõikega 1 ette nähtud loetelust; b) võtta muid asjakohaseid meetmeid. 2. Lõikes 1 osutatud rakendusaktides ja muudes meetmetes identifitseeritakse aretusloomad ja aretusmaterjal, mille suhtes neid meetmeid võetakse, kombineeritud nomenklatuuri koodidega. 3. Lõikes 1 osutatud rakendusaktide vastuvõtmisel või muude meetmete võtmisel, arvestab komisjon järgmisega: a) artikli 58 lõike 2 kohaselt kogutud teabega; b) mis tahes muu teabega, mille on esitanud lõikes 1 osutatud rikkumisega seotud kolmas riik; c) vajaduse korral artikli 57 lõikes 1 osutatud kontrolli tulemustega. 4. Komisjon jälgib lõikes 1 osutatud normide täitmata jätmist ning muudab vastu võetud meetmeid või tunnistab need kehtetuks sõltuvalt olukorra arengust, kooskõlas sama menetlusega, millega need vastu võeti.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 26 lõikes 1, artikli 29 lõikes 5, artikli 30 lõikes 9 ja artikli 32 lõikes 1 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 19. juulist 2016. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 26 lõikes 1, artikli 29 lõikes 5, artikli 30 lõikes 9 ja artikli 32 lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastu võtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 26 lõike 1, artikli 29 lõike 5, artikli 30 lõike 9 ja artikli 32 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab otsusega 77/505/EMÜ loodud alaline zootehnikakomitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes nimetatud määruse artikliga 5.

Komisjon võtab artikli 7 lõikes 5 ja artikli 30 lõikes 10 osutatud rakendusaktid vastu hiljemalt 1. maiks 2017. Artikli 69 kohaselt kohaldatakse neid rakendusakte alates 1. novembrist 2018.

1. Direktiivid 87/328/EMÜ, 88/661/EMÜ, 89/361/EMÜ, 90/118/EMÜ, 90/119/EMÜ, 90/427/EMÜ, 91/174/EMÜ, 94/28/EÜ ja 2009/157/EÜ ja otsus 96/463/EÜ tunnistatakse kehtetuks. 2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele ja kehtetuks tunnistatud otsusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt käesoleva määruse VII lisas esitatud vastavustabelile. 3. Direktiivi 90/427/EMÜ artikli 8 lõiget 1 kohaldatakse kuni 21. aprillini 2021. 4. Aretajate organisatsioone, aretusorganisatsioone, aretajate ühinguid, eraettevõtjaid ning muid organisatsioone ja ühinguid, mis on tegevusloa saanud või tunnustatud lõikes 1 osutatud kehtetuks tunnistatud õigusaktide kohaselt, käsitatakse käesoleva määruse kohaselt tunnustatuna ning muus osas kohaldatakse neile määruses sätestatud norme. 5. Aretusprogramme, mida täidavad lõikes 4 osutatud ettevõtjad, käsitatakse käesoleva määruse kohaselt heakskiidetuna ning muus osas kohaldatakse neile määruses sätestatud norme. 6. Kui lõikes 4 osutatud ettevõtjad juba täidavad aretusprogramme liikmesriigis, mis ei ole neile lõikes 1 osutatud kehtetuks tunnistatud õigusaktide alusel tegevusloa või tunnustuse andnud liikmesriik, teavitavad ettevõtjad sellest pädevat asutust, kes andis neile tegevusloa või tunnustuse. Esimeses lõigus osutatud pädev asutus teavitab teise liikmesriigi asjakohast pädevat asutust aretusprogrammis täitmisest. 7. Kui enne 19. juulit 2016 peab lõikes 4 osutatud ettevõtja lõikes 1 osutatud kehtetuks tunnistatud õigusaktide kohaselt tõuraamatut, mille eriosasse kantakse teisest liikmesriigist või kolmandast riigist pärit tõupuhtad aretussead, kellel on eritunnused, mis eristavad neid sama tõu populatsioonist, mis on hõlmatud aretusprogrammiga, mida ettevõtja täidab, võib ettevõtja seda eriosa jätkuvalt edasi pidada.

Määruse (EL) nr 652/2014 artiklit 30 muudetakse järgmiselt: 1) pealkiri asendatakse järgmisega: „Euroopa Liidu referentlaborid ja -keskused“; 2) lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Toetusi võib anda määruse (EÜ) nr 882/2004 artiklis 32 osutatud Euroopa Liidu referentlaboritele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1012 (*1) artiklis 29 osutatud referentkeskustele selliste kulude jaoks, mida nad kannavad komisjoni poolt heaks kiidetud tööprogrammide elluviimisel. (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrus (EL) 2016/1012 tõupuhaste aretusloomade, ristandaretussigade ja nende aretusmaterjali aretuse, turustamise ning nende liitu sissetoomise suhtes kehtivate zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta, millega muudetakse määrust (EL) nr 652/2014, nõukogu direktiive 89/608/EMÜ ja 90/425/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks teatavad õigusaktid tõuaretuse valdkonnas (tõuaretuse määrus) (ELT L 171, 29.6.2016, lk 66).“;" 3) lõike 2 punkt a asendatakse järgmisega: „a) selliste töötajatega seotud kulud, kes on otseselt seotud laborite või keskuste ülesannetega, mis kuuluvad nende kui Euroopa Liidu referentlaborite või -keskuste pädevusse, olenemata töötajate staatusest;“.

Direktiivi 89/608/EMÜ muudetakse järgmiselt: 1) pealkiri asendatakse järgmisega: „Nõukogu 21. novembri 1989. aasta direktiiv 89/608/EMÜ liikmesriikide haldusasutuste vastastikuse abi ning liikmesriikide haldusasutuste ja komisjoni koostöö kohta veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks“; 2) artikkel 1 asendatakse järgmisega: „Artikkel 1 Käesolevas direktiivis sätestatakse viisid, kuidas veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktide järelevalve eest vastutavad liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd teiste liikmesriikide pädevate asutustega ning komisjoni vastavate talitustega, et tagada nende õigusaktide täitmine.“; 3) artikli 2 lõike 1 teine taane jäetakse välja; 4) artikli 4 lõike 1 esimene taane asendatakse järgmisega: „— esitama taotluse esitanud asutusele kõik sellised andmed, tõendid, dokumendid või nende tõestatud koopiad, mis on tema valduses või mille ta võib saada lõikes 2 kirjeldatud viisil ning mis võimaldavad tal kontrollida, kas veterinaarküsimusi käsitlevaid õigusakte täidetakse,“; 5) artikli 5 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Taotluse esitanud asutuse taotlusel ning järgides oma asukohaliikmesriigis kehtivaid õigusnorme, teavitab või laseb teavitada taotluse saanud asutus taotluse esitanud asutust kõigist pädevate asutuste juriidilistest dokumentidest või otsustest, mis on seotud veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktide kohaldamisega.“; 6) artikkel 7 asendatakse järgmisega: „Artikkel 7 Taotluse saanud asutus annab taotluse esitanud asutuse nõudel talle mis tahes asjakohast teavet, mis on tema valduses või mille ta saab artikli 4 lõike 2 kohaselt, eelkõige selliste aruannete ja muude dokumentide või nende tõestatud koopiate või väljavõtete näol, mis käsitlevad tegelikult avastatud toiminguid, mis taotluse esitanud asutuse arvates on vastuolus veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktidega.“; 7) artikli 8 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Kui nad peavad seda asjakohaseks seoses veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktide järgimisega, peavad liikmesriikide pädevad asutused: a) teostama nii palju kui võimalik artiklis 6 viidatud järelevalvet või korraldama sellise järelevalve; b) edastama teiste asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele niipea kui võimalik kogu olemasoleva teabe, eelkõige selliste aruannete ja teiste dokumentide või nende tõestatud koopiate või väljavõtete näol, mis käsitlevad toiminguid, mis on või võivad olla vastuolus veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktidega, eelkõige teabe selliste toimingute sooritamise viiside ja meetodite kohta.“; 8) artikkel 9 asendatakse järgmisega: „Artikkel 9 1. Iga liikmesriigi pädevad asutused edastavad komisjonile niipea, kui see on neile kättesaadav: a) nende arvates asjakohase teabe, mis käsitleb järgmist: — kaubad, millega on tehtud või võib olla tehtud tehinguid, mis on vastuolus veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktidega, — meetodid või protseduurid, mida on kasutatud või võib olla kasutatud nende õigusaktide vastaselt; b) teave puuduste või lünkade kohta nimetatud õigusaktides, mis on ilmnenud nende õigusaktide kohaldamisel. 2. Komisjon edastab liikmesriikide pädevatele asutustele niipea, kui see on talle kättesaadav, mis tahes teabe, mis võimaldab järgida kehtestatavaid veterinaarküsimusi käsitlevaid õigusakte.“; 9) artikkel 10 asendatakse järgmisega: a) lõike 1 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega: „1. Kui liikmesriigi pädevad asutused saavad teada toimingutest, mis on või võivad olla vastuolus veterinaarküsimusi käsitlevate õigusnormidega ja mis pakuvad erilist huvi liidu tasandil, eelkõige kui:“; b) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Füüsiliste ja juriidiliste isikutega seotud teavet edastatakse lõike 1 kohaselt ainult sel määral, mis on hädavajalik veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktidega vastuolus olevate toimingute avastamiseks.“; 10) artikli 11 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega: „Alalises veterinaarkomitees kokkutulnud komisjon ja liikmesriigid peavad:“; 11) artikli 15 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega: „2. Lõige 1 ei takista käesoleva direktiivi kohaselt saadud teabe kasutamist mis tahes õiguslikes meetmetes või kohtumenetlustes, mis on hiljem algatatud veterinaarküsimusi käsitlevate õigusaktide järgimata jätmise tõttu, või liidu rahalisi vahendeid kahjustavate rikkumiste vältimiseks ja avastamiseks.“

Direktiivi 90/425/EMÜ muudetakse järgmiselt: 1) pealkiri asendatakse järgmisega: „Nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiiv 90/425/EMÜ, milles käsitletakse liidusiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaarkontrolle“; 2) artikli 1 teine lõik jäetakse välja; 3) artiklit 2 muudetakse järgmiselt: a) punkt 2 jäetakse välja; b) punkt 6 asendatakse järgmisega: „6. pädev asutus– liikmesriigi keskasutus, mis on pädev läbi viima veterinaarkontrolle, või asutus, millele keskasutus on delegeerinud selle pädevuse;“ 4) artikli 3 lõike 1 punkti d teine lõik asendatakse järgmisega: „Need päritoluettevõtte, -keskuse või -organisatsiooni eest vastutava riikliku veterinaararsti poolt väljaantud sertifikaadid või dokumendid peavad olema elusloomade ja toodetega kaasas kuni nende sihtpunktini.“; 5) artiklit 4 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega: „a) et artiklis 1 osutatud elusloomade ja toodete omanikud järgivad käesolevas direktiivis osutatud liikmesriigi või liidu tervisenõudeid kõikidel tootmise ja turustamise etappidel;“ b) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Lähteliikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et karistada füüsilisi või juriidilisi isikuid veterinaariaalaste õigusaktide rikkumiste eest, kui tuvastatakse liidu õigusnormide rikkumine ja eelkõige kui sertifikaadid, dokumendid või identifitseerimismärgid ei vasta loomade seisundile või nende päritoluettevõtetele või toodete tegelikele omadustele.“; 6) artikkel 19 jäetakse välja; 7) A lisa II peatükk jäetakse välja.

Liikmesriigid jõustavad artiklite 66 ja 67 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. novembriks 2018. Liikmesriigid edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale määrusele. Samuti lisavad nad teate, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva määrusega kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitletakse viidetena käesolevale määrusele. Sellise viitamise viisi teate sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 1. novembrist 2018. Artiklit 65 kohaldatakse alates 19. juulist 2016.