Määrus 2021/2116

Käesolevas määruses sätestatakse ühise põllumajanduspoliitika (edaspidi „ÜPP“) rahastamist, haldamist ja seiret käsitlevad õigusnormid ning sellega reguleeritakse eelkõige järgmist: a) kulude rahastamine ÜPP raames; b) liikmesriikide kehtestatavad juhtimis- ja kontrollisüsteemid; c) raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise ning vastavuse kontrolli menetlused.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „õigusnormide rikkumine“ – eeskirjade eiramine määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses; b) „juhtimissüsteemid“ – käesoleva määruse II jaotise II peatükis osutatud juhtorganid ning liidu põhinõuded, sealhulgas liikmesriikide kohustused seoses käesoleva määruse artiklis 59 osutatud liidu finantshuvide tõhusa kaitsega ning samuti oma komisjoni poolt heakskiidetud ÜPP strateegiakavade määruse (EL) 2021/2115 artikli 9 kohase rakendamisega ning aruandlussüsteemiga, mis on võetud kasutusele nimetatud määruse artiklis 134 osutatud iga-aastase tulemusaruande jaoks; c) „liidu põhinõuded“ – määruses (EL) 2021/2115, käesolevas määruses, finantsmääruses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/24/EL (25) sätestatud nõuded; d) „olulised puudused juhtimissüsteemide korrakohases toimimises“ – süsteemse puuduse olemasolu, võttes arvesse selle kordumist, tõsidust ja kahjulikku mõju korrektsele kulude deklareerimisele, tulemuslikkust käsitlevale aruandlusele või liidu õiguse järgimisele; e) „väljundnäitaja“ – määruse (EL) 2021/2115 artikli 7 lõike 1 punktis a osutatud väljundnäitaja; f) „tulemusnäitaja“ – määruse (EL) 2021/2115. artikli 7 lõike 1 punktis b osutatud tulemusnäitaja; g) „tegevuskava“ – kava, mille liikmesriik on käesoleva määruse artiklite 41 ja 42 kohaldamisel komisjoni taotlusel ja komisjoniga konsulteerides koostanud juhul, kui nimetatud liikmesriigi juhtimissüsteemide korrakohases toimimises on tuvastatud olulisi puudusi, või määruse (EL) 2021/2115 artiklis 135 osutatud asjaoludel, ning mis sisaldab vajalikke parandusmeetmeid ja asjakohast ajakava selle rakendamiseks kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 41 ja 42.

1. ÜPP rahastamise, haldamise ja seire puhul võidakse vääramatu jõu ja erandlike asjaoludena tunnistada eelkõige järgmist: a) raske loodusõnnetus või rasked ilmastikutingimused, mis kahjustavad tõsiselt põllumajanduslikku majapidamist; b) põllumajandusliku majapidamise loomakasvatushoonete hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel; c) toetusesaaja karja osa või kogu karja haigestumine loomataudi või osa või kõiki põllukultuure mõjutav taimehaiguse puhang või taimekahjustaja; d) kogu põllumajandusliku majapidamise või selle suure osa sundvõõrandamine, kui taotluse esitamise päeval ei olnud võimalik sundvõõrandamist ette näha; e) toetusesaaja surm; f) toetusesaaja pikaajaline töövõimetus. 2. Kui lõike 1 punktis a osutatud raske loodusõnnetus või rasked ilmastikutingimused kahjustavad oluliselt täpselt kindlaksmääratavat ala, võib asjaomane liikmesriik pidada kogu seda ala oluliselt kahjustatuks kõnealuse õnnetuse või kõnealuste ilmastikutingimuste poolt.

ÜPP erinevaid sekkumisviise ja meetmeid rahastatakse liidu üldeelarvest (edaspidi „liidu eelarve“) järgmiste fondide kaudu: a) Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF); b) Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD).

1. EAGFi rakendatakse kas liikmesriikide ja liidu eelarve jagatud täitmise korras kooskõlas lõikega 2 või eelarve otsese täitmise korras kooskõlas lõikega 3. 2. Eelarve jagatud täitmise korras rahastatakse EAGFist järgmisi kulusid: a) põllumajandusturgusid reguleerivad või toetavad meetmed, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1308/2013 (26); b) liidu rahaline toetus määruse (EL) 2021/2115 III jaotise III peatükis osutatud sekkumisele teatavates sektorites; c) põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste vormis sekkumine vastavalt määruse (EL) 2021/2115 artiklis 16 osutatud ÜPP strateegiakavale; d) liidu rahaline toetus põllumajandustoodete teavitus- ja müügiedendusmeetmetele liidu siseturul ja kolmandates riikides, mida liikmesriigid rakendavad ja mis on komisjoni poolt välja valitud; e) liidu rahaline toetus määruses (EL) nr 228/2013 sätestatud põllumajanduse erimeetmetele liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks ning määruses (EL) nr 229/2013 sätestatud Egeuse mere väikesaartele suunatud põllumajandusvaldkonna erimeetmetele. 3. EAGFist rahastatakse eelarve otsese täitmise korras järgmisi kulusid: a) põllumajandustoodete müügiedendus otseselt komisjoni poolt või rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel; b) liidu õiguse kohaselt võetud meetmed põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamise, kirjeldamise, kogumise ja kasutamise tagamiseks; c) põllumajanduse raamatupidamise andmesüsteemide loomine ja haldamine; d) põllumajandusuuringute süsteemid, sealhulgas põllumajanduslike majapidamiste struktuuriuuringud.

EAFRDd rakendatakse liikmesriikide ja liidu eelarve jagatud täitmise korras. Sellest rahastatakse liidu rahalist toetust, mis on ette nähtud määruse (EL) 2021/2115 III jaotise IV peatükis osutatud maaelu arengusse sekkumisele, mida on täpsustatud ÜPP strateegiakavades, ja nimetatud määruse artiklis 125 osutatud meetmetele.

EAGFist ja EAFRDst võib kas komisjoni algatusel või tema nimel otseselt rahastada ÜPP rakendamiseks vajalikku ettevalmistust, seiret, haldus- ja tehnilist abi ning hindamist, auditeerimist ja kontrolli. Eelkõige hõlmab see järgmist: a) ÜPP analüüsi, haldamise, seire-, teabevahetuse ja rakendamise meetmed, sealhulgas selle mõju, keskkonnatoime ja liidu eesmärkide saavutamise suunas tehtud edusammude hindamine, samuti kontrollisüsteemide ning tehnilise ja haldusabi rakendamisega seotud meetmed; b) pinnaseiresüsteemide jaoks vajalike satelliidiandmete hankimine komisjoni poolt kooskõlas artikliga 24; c) komisjoni poolt kaugseirerakenduste kaudu võetud meetmed põllumajandusressursside seireks kooskõlas artikliga 25; d) meetmed, mis on vajalikud ÜPP rahastamiseks kasutatavate fondide finantsjuhtimist puudutava teabe, vastastikuse sidumise, seire ja kontrolli meetodite ning tehniliste vahendite säilitamiseks ja arendamiseks; e) ÜPP kohta teabe esitamine kooskõlas artikliga 46; f) ÜPP alased uuringud ning EAGFist ja EAFRDst rahastatud meetmete hindamine, sealhulgas hindamismeetodite parendamine ja teabevahetus ÜPP parimate tavade kohta ning konsultatsioonid asjaomaste sidusrühmadega, samuti koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP) tehtud uuringud; g) kui see on asjakohane, rahaline toetus rakendusasutustele, mis on asutatud kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 58/2003 (27) ning mille tegevus on seotud ÜPPga; h) rahaline toetus teabe levitamise, teadlikkuse suurendamise ning asjaomaste sidusrühmadega koostöö edendamise ja kogemuste vahetamisega seotud meetmetele, mida võetakse liidu tasandil maaelu arengusse sekkumise raames, sealhulgas võrgustike loomine asjaomaste osalistega; i) infotehnoloogiavõrgustikud, mis keskenduvad infotöötlusele ja -vahetusele, sealhulgas ettevõtte infotehnoloogiasüsteemid, mida on vaja seoses ÜPP haldamisega; j) kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (28) artikli 44 lõikega 2 liidu kvaliteedikavade raames logode väljatöötamiseks, registreerimiseks ja kaitseks ning sellega seotud intellektuaalomandi õiguste kaitseks vajalikud meetmed, sealhulgas vajalikud infotehnoloogiaalased arendused.

1. Iga liikmesriik määrab ministeeriumi tasandil pädeva asutuse, kes vastutab järgmise eest: a) artikli 9 lõikes 2 osutatud makseasutuste akrediteerimine ning selle läbivaatamine ja akrediteeringu kehtetuks tunnistamine; b) artiklis 10 osutatud koordineeriva asutuse määramine, selle asutuse akrediteerimine ning selle läbivaatamine ja akrediteeringu kehtetuks tunnistamine; c) artiklis 12 osutatud sertifitseerimisasutuse määramine ja selle määramise kehtetuks tunnistamine, ning tagamine, et selline sertifitseerimisasutus on alati määratud; d) pädevale asutusele käesoleva peatüki alusel määratud ülesannete täitmine. 2. Pädev asutus teeb komisjoni poolt kooskõlas artikli 11 lõike 1 punktiga a vastu võetavate miinimumtingimuste kontrollimise põhjal vormikohase otsuse makseasutuse akrediteerimise või pärast akrediteerimise läbivaatamist akrediteeringu kehtetuks tunnistamise kohta ning koordineeriva asutuse määramise ja akrediteerimise ning akrediteeringu kehtetuks tunnistamise kohta. 3. Pädev asutus teeb vormikohase otsuse sertifitseerimisasutuse määramise ja selle määramise kehtetuks tunnistamise kohta, tagades, et selline sertifitseerimisasutus alati määratud. 4. Pädev asutus teatab komisjonile viivitamata kõikidest makseasutuse akrediteerimistest ja akrediteeringute kehtetuks tunnistamistest ning koordineeriva asutuse määramisest ja akrediteerimisest ja akrediteeringu kehtetuks tunnistamisest ning samuti sertifitseerimisasutuse määramisest ja sellise määramise kehtetuks tunnistamisest.

1. Makseasutused on liikmesriikide ja asjakohasel juhul nende piirkondade asutused või talitused, kes vastutavad artikli 5 lõikes 2 ja artiklis 6 osutatud kulude haldamise ja kontrolli eest. Välja arvatud maksete tegemine, võib makseasutus esimeses lõigus nimetatud ülesannete täitmist delegeerida. 2. Liikmesriigid akrediteerivad makseasutustena asutused või talitused, kelle halduslik ülesehitus ja sisekontrollisüsteem annavad piisava tagatise selle kohta, et maksed on seaduslikud ja korrektsed ning nende suhtes kohaldatakse nõuetekohast arvepidamist. Selleks täidavad makseasutused artikli 11 lõike 1 punkti a kohaselt komisjoni kehtestatud akrediteerimise miinimumtingimusi seoses sisekeskkonna, kontrollitegevuse, teabe ja selle edastamise ning seirega. Iga liikmesriik piirab vastavalt oma põhiseaduse sätetele akrediteeritud makseasutuste arvu: a) üks makseasutus riigi tasandil või, kui see on kohaldatav, üks asutus piirkonna kohta, ning b) üks makseasutus nii EAGFi kui ka EAFRD kulude haldamiseks, kui makseasutused on olemas vaid riigi tasandil. Kui makseasutused luuakse piirkondlikul tasandil, peavad liikmesriigid siiski lisaks akrediteerima riigi tasandil makseasutuse selliste toetuskavade jaoks, mida nende iseloomu tõttu tuleb hallata riigi tasandil, või andma kõnealuste kavade haldamise volitused üle oma piirkondlikele makseasutustele. Erandina käesoleva lõike teisest lõigust võivad liikmesriigid jätta alles makseasutused, mis olid akrediteeritud enne 15. oktoobrit 2020, eeldusel, et pädev asutus kinnitab artikli 8 lõikes 2 osutatud otsusega, et need vastavad käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud akrediteerimise miinimumtingimustele. Nende makseasutuste akrediteerimine, kes ei ole hallanud EAGFi või EAFRD kulusid vähemalt kolme aasta jooksul, tunnistatakse kehtetuks. Liikmesriigid ei akrediteeri ühtegi uut makseasutust pärast 7. detsembrit 2021, välja arvatud teise lõigu punktis a osutatud juhul, kui põhiseaduse sätete kohaselt võib vaja minna piirkondlikke makseasutusi. 3. Finantsmääruse artikli 63 lõigete 5 ja 6 kohaldamisel koostab akrediteeritud makseasutuse juht hiljemalt asjaomasele põllumajanduslikule eelarveaastale järgneva aasta 15. veebruariks järgmised dokumendid ja esitab need komisjonile: a) raamatupidamise aastaaruanne kulude kohta, mis on tekkinud asjaomasele akrediteeritud makseasutusele ülesannete täitmise käigus, nagu on ette nähtud finantsmääruse artikli 63 lõike 5 punktis a, ja millele on lisatud vajalik teave raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 53; b) käesoleva määruse artikli 54 lõikes 1 ning määruse (EL) 2021/2115 artiklis 134 osutatud iga-aastane tulemusaruanne, mis tõendab, et kulud kanti kooskõlas käesoleva määruse artikliga 37; c) iga-aastane kokkuvõte lõplikest auditiaruannetest ja tehtud kontrollidest, juhtimissüsteemides tuvastatud vigade ja puuduste olemuse ja ulatuse analüüs ning võetud või kavandatud parandusmeetmed, nagu on ette nähtud finantsmääruse artikli 63 lõike 5 punktis b; d) finantsmääruse artikli 63 lõikes 6 ette nähtud liidu vahendite haldaja kinnitus selle kohta, et: i) asjaomane teave on korrakohaselt esitatud, täielik ja täpne, nagu on ette nähtud finantsmääruse artikli 63 lõike 6 punktis a, ii) korrakohaselt toimiv kehtestatud juhtimissüsteem, välja arvatud käesoleva määruse artiklis 8 osutatud pädev asutus, artiklis 10 osutatud koordineeriv asutus ning artiklis 12 osutatud sertifitseerimisasutus, tagab, et kulud kanti kooskõlas käesoleva määruse artikliga 37, nagu on sätestatud finantsmääruse artikli 63 lõike 6 punktides b ja c. Komisjon võib 15. veebruariks seatud tähtaega, millele on osutatud käesoleva lõike esimeses lõigus, erakorraliselt pikendada 1. märtsini, kui asjaomane liikmesriik seda taotleb, nagu on sätestatud finantsmääruse artikli 63 lõike 7 teises lõigus. 4. Kui akrediteeritud makseasutus ei täida või enam ei täida ühte või mitut lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud akrediteerimise miinimumtingimust, tunnistab asjaomane liikmesriik omal algatusel või komisjoni taotlusel selle makseasutuse akrediteeringu kehtetuks, kui makseasutus ei tee nimetatud liikmesriigi pädeva asutuse kindlaks määratud tähtaja jooksul probleemi keerukusele vastavaid kohandusi. 5. Makseasutused haldavad oma vastutusalasse kuuluvaid riikliku sekkumisega seotud toiminguid ja tagavad nende kontrolli ning neil lasub üldine vastutus kõnealuses valdkonnas. Kui toetust antakse rahastamisvahendi kaudu, mida rakendab EIP või muu rahvusvaheline finantseerimisasutus, milles liikmesriigil on osalus, peab makseasutus tuginema kontrolliaruandele, milles tõendatakse esitatud maksetaotlusi. Nimetatud asutused esitavad liikmesriikidele kontrolliaruande. 6. Artikli 33 kohaldamisel esitatakse 30. juuniks 2030 kooskõlas käesoleva artikli lõikega 3 ning artikli 10 lõikega 3 täiendav tulemusaruanne EAFRD kulude kohta, mis hõlmab ajavahemikku kuni 31. detsembrini 2029.

1. Mitme makseasutuse akrediteerimise korral ühes liikmesriigis määrab see liikmesriik avalik-õigusliku koordineeriva asutuse, kellele ta paneb järgmised ülesanded: a) komisjonile esitatava teabe kogumine ja komisjonile edastamine; b) käesoleva määruse artikli 54 lõikes 1 ning määruse (EL) 2021/2115 artiklis 134 osutatud iga-aastase tulemusaruande esitamine komisjonile; c) meetmete võtmine või koordineerimine, et kõrvaldada üldist laadi puudused ja teavitada komisjoni järelmeetmetest; d) liidu õigusnormide kooskõlastatud kohaldamise edendamine ja võimaluse korral tagamine. 2. Lõike 1 punktis a osutatud finantsteabe töötlemisega seoses kohaldatakse koordineeriva asutuse suhtes liikmesriigipoolset eriakrediteerimist. 3. Käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud koordineeriva asutuse esitatavat iga-aastast tulemusaruannet käsitletakse artikli 12 lõikes 2 osutatud arvamuses ja see esitatakse komisjonile koos liidu vahendite haldaja kinnitusega, mis hõlmab kogu aruande koostamist.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et tagada artiklites 9 ja 10 sätestatud makseasutuste ja koordineerivate asutuste tõhus toimimine, täiendades käesolevat määrust õigusnormidega, mis käsitlevad: a) artikli 9 lõike 2 esimeses lõigus osutatud makseasutuste akrediteerimise ja artiklis 10 osutatud koordineerivate asutuste määramise ja akrediteerimise miinimumtingimusi; b) makseasutuste kohustusi seoses riikliku sekkumisega, samuti norme nende haldus- ja kontrollialase pädevuse sisu kohta. 2. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse normid järgmise kohta: a) makseasutuste akrediteerimise, akrediteeringu kehtetuks tunnistamise ja selle läbivaatamise menetlused ja koordineerivate asutuste määramise, akrediteerimise, akrediteeringu kehtetuks tunnistamise ja akrediteerimise läbivaatamise menetlused ning makseasutuste akrediteerimise järelevalve menetlused; b) artikli 9 lõike 3 esimese lõigu punktis d osutatud makseasutuste liidu vahendite haldaja kinnituse aluseks olevate kontrollide meetodid ja menetlused ning selle struktuur ja vorm; c) koordineeriva asutuse toimimine ja teabe esitamine komisjonile kooskõlas artikliga 10. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Sertifitseerimisasutus on avalik-õiguslik või eraõiguslik auditeerimisasutus, mille liikmesriik on määranud vähemalt kolmeks aastaks, ilma et see piiraks liikmesriigi õiguse kohaldamist. Juhul, kui see asutus on eraõiguslik auditeerimisasutus ja kui kohaldatav liidu või liikmesriigi õigus nii nõuab, valib selle välja liikmesriik avaliku pakkumismenetluse teel. Liikmesriik, kes määrab enam kui ühe sertifitseerimisasutuse, võib siiski määrata ka riikliku tasandi avalik-õigusliku sertifitseerimisasutuse, kes vastutab koordineerimise eest. 2. Finantsmääruse artikli 63 lõike 7 esimese lõigu kohaldamisel väljastab sertifitseerimisasutus rahvusvaheliselt aktsepteeritud auditeerimisstandarditele vastava arvamuse, milles märgitakse, kas: a) raamatupidamise aastaaruanne annab õige ja õiglase ülevaate; b) liikmesriikide kehtestatud juhtimissüsteemid toimivad nõuetekohaselt, eelkõige; i) käesoleva määruse artiklites 9 ja 10 ning määruse (EL) 2021/2115 artiklis 123 osutatud juhtorganid; ii) liidu põhinõuded; iii) määruse (EL) 2021/2115 artiklis 134 osutatud iga-aastase tulemusaruande jaoks kasutusele võetud aruandlussüsteem; c) käesoleva määruse artiklis 54 osutatud iga-aastase tulemuslikkuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse jaoks väljundnäitajate kohta esitatud tulemusaruanded ning määruse (EL) 2021/2115 artiklis 128 osutatud mitmeaastase tulemuslikkuse seire jaoks tulemusnäitajate kohta esitatud tulemusaruanded, mis näitavad, et käesoleva määruse artiklit 37 on järgitud, on korrektsed; d) kulud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1308/2013, (EL) nr 228/2013, (EL) nr 229/2013 ja määruses (EL) nr 1308/2013 ning määruses (EL) nr 1144/2014 (29) sätestatud meetmete eest, mille hüvitamist on komisjonilt taotletud, on seaduslikud ja korrektsed. Kõnealuses arvamuses märgitakse ka seda, kas kontrollimisel seatakse artikli 9 lõike 3 esimese lõigu punktis d osutatud liidu vahendite haldaja kinnituses esitatud väited kahtluse alla. Kontrollimine hõlmab ka auditi ja kontrollide käigus juhtimissüsteemides tuvastatud vigade ja nõrkuste olemuse ja ulatuse analüüsi ning makseasutuste võetud või kavandatud parandusmeetmeid, nagu on osutatud artikli 9 lõike 3 esimese lõigu punktis c. Kui toetust antakse rahastamisvahendi kaudu, mida rakendab EIP või muu rahvusvaheline finantseerimisasutus, milles liikmesriigil on osalus, tugineb sertifitseerimisasutus iga-aastasele auditiaruandele, mille on koostanud selliste asutuste välisaudiitorid. Sellised asutused esitavad liikmesriikidele iga-aastase auditiaruande. 3. Sertifitseerimisasutus valdab vajalikku tehnilist oskusteavet ning omab teadmisi ÜPP kohta. Sertifitseerimisasutus on oma tegevuses sõltumatu nii makseasutusest kui ka asjaomasest koordineerivast asutusest ning asjaomase makseasutuse akrediteerinud pädevast asutusest ja ÜPP rakendamise ja seire eest vastutavatest asutustest. 4. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse õigusnormid seoses sertifitseerimisasutuste toimimisega, sealhulgas tehtavate kontrollide ja kontrollitavate asutustega, ning kõnealuste asutuste koostatavate sertifikaatide ja aruannete ning saatedokumentidega. Rakendusaktides sätestatakse ka: a) auditeerimispõhimõtted, millel põhinevad sertifitseerimisasutuste arvamused, sealhulgas riskihindamine, sisekontrollid ja nõutav auditi tõendusmaterjali tase; b) sertifitseerimisasutuste kasutatavad auditeerimismeetodid, võttes arvesse rahvusvahelisi auditeerimisstandardeid, et esitada oma arvamusi. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjon edendab parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, eeskätt seoses käesoleva peatüki kohaste juhtorganite tööga.

1. EAGFi kulude iga-aastane ülemmäär koosneb maksimumsummadest, mis on selle jaoks kindlaks määratud määrusega (EL, Euratom) 2020/2093. 2. Kui liidu õigusega nähakse ette summad, mis tuleb lõikes 1 osutatud summadest maha arvata või neile juurde liita, võtab komisjon ilma artiklis 103 osutatud menetlust kohaldamata vastu rakendusaktid, millega määratakse liidu õiguses osutatud andmete põhjal kindlaks EAGFi kuludeks eraldatav netosaldo.

1. Kui liidu õiguses on liikmesriigiga seonduvate põllumajanduskulude puhul ette nähtud rahaline ülemmäär eurodes, hüvitatakse sellised kulud eurodes nimetatud ülemmäära ulatuses, ning artiklite 39–42 kohaldamise korral koos vajalike kohandustega. 2. Määruse (EL) 2021/2115 artiklis 87 osutatud liikmesriikide rahaeraldisi otsetoetuste vormis sekkumise jaoks, mida on korrigeeritud käesoleva määruse artiklis 17 sätestatud kohandustega, käsitatakse rahaliste ülemmääradena eurodes käesoleva artikli lõike 1 tähenduses.

1. EAGFi puhul määratakse iga aasta alguses kindlaks liidu põllumajandusreserv (edaspidi „reserv“), mille eesmärk on anda põllumajandussektorile täiendavat toetust turukorralduseks või turu stabiliseerimiseks ning kiireks reageerimiseks põllmajandustoodangu tootmist ja turustamist mõjutavate kriiside korral. Reservi assigneeringud kantakse otse liidu eelarvesse. Reservist tehakse vahendid kättesaadavaks sellel põllumajanduslikul eelarveaastal või nendel põllumajanduslikel eelarveaastatel, mille jaoks täiendavat toetust on vaja, järgmiste meetmete jaoks: a) meetmed põllumajandusturgude stabiliseerimiseks määruse (EL) nr 1308/2013 artiklite 8–21 alusel; b) erakorralised meetmed määruse (EÜ) nr 1308/2013 artiklite 219, 220 ja 221 alusel. 2. Reservi summa on 450 miljonit eurot jooksevhindades ajavahemiku 2023–2027 iga aasta alguses, juhul kui liidu eelarves ei ole ette nähtud suuremat summat. Kui see on asjakohane, võib komisjon põllumajandusreservi summat aasta jooksul kohandada, võttes arvesse turu arenguid või väljavaateid asjaomasel või järgmisel aastal ning EAGFi vaheülemmäära raames olemasolevaid assigneeringuid. Kui need olemasolevad assigneeringud ei ole piisavad, võib viimase võimalusena kasutada finantsdistsipliini kooskõlas käesoleva määruse artikliga 17, et täita reserv käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud esialgse summa piires. Erandina finantsmääruse artikli 12 lõike 2 kolmandast lõigust kantakse reservi kulukohustustega sidumata assigneeringud üle, et rahastada reservi järgmistel eelarveaastatel kuni 2027. aastani. Erandina finantsmääruse artikli 12 lõike 2 kolmandast lõigust kantakse 2023. aastasse üle ka määrusega (EL) nr 1306/2013 loodud põllumajandussektori kriisireservis, 2022. aasta lõpus kogu alles olev kasutamata summa, ilma seda käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 punktis c osutatud meetmeid hõlmavatele eelarveridadele täies ulatuses tagasi kandmata, ja tehakse käesoleva artikliga loodud reservi rahastamiseks vajalikul määral kättesaadavaks pärast EAGFi vaheülemmäära raames olemasolevate assigneeringute arvesse võtmist. Kui põllumajandussektori kriisireservi assigneeringud on pärast käesoleva artikliga loodud reservi rahastamist kasutamata, kantakse need tagasi käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 punktis c osutatud meetmeid hõlmavatele eelarveridadele.

1. Komisjon määrab kindlaks käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 punktis c osutatud otsetoetuste vormis sekkumise kohandamise määra ning käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 punktis e osutatud erimeetmete jaoks määruse (EL) nr 228/2013 IV peatüki ja määruse (EL) nr 229/2013 IV peatüki alusel otsetoetustesse antava liidu rahalise toetuse kohandamise määra (edaspidi „kohandamise määr“), kui asjaomase eelarveaasta vastava vaheülemmäära raames rahastatava sekkumise ja meetmete prognoosid osutavad kohaldatava aastase ülemmäära ületamisele. Kohandamise määra kohaldatakse põllumajandustootjatele käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud sekkumise ja erimeetmete jaoks antavate toetuste suhtes, mis ületavad 2 000 eurot vastaval kalendriaastal. Käesoleva lõigu kohaldamisel kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EL) 2021/2115 artikli 17 lõiget 4. Komisjon võtab selle kalendriaasta 30. juuniks, mille suhtes kohandamise määra kohaldatakse, vastu kohandamise määra kehtestavad rakendusaktid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. 2. Kuni selle kalendriaasta 1. detsembrini, mille suhtes kohandamise määra kohaldatakse, võib komisjon uue teabe alusel võtta vastu rakendusaktid kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 kehtestatud kohandamise määra kohandamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. 3. Kui on kohaldatud finantsdistsipliini, kasutatakse kooskõlas finantsmääruse artikli 12 lõike 2 punktiga d üle kantud assigneeringuid selleks, et rahastada käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 punkti c kohaseid kulusid niivõrd, kuivõrd see on vajalik finantsdistsipliini korduva kohaldamise vältimiseks. Kui kooskõlas esimese lõiguga üle kantud assigneeringud jäävad kasutamata ja kui tagasikandmisele kuuluv kulukohustustega sidumata assigneeringute kogusumma moodustab EAGFi kulude iga-aastasest üldisest ülemmäärast vähemalt 0,2 %, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, milles sätestatakse iga liikmesriigi kulukohustustega sidumata assigneeringud, mis tuleb lõplikele toetusesaajatele tagasi kanda. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. 4. Komisjoni poolt kooskõlas lõike 3 teisele lõiguga kindlaks määratud summad kannavad liikmesriigid lõplikele toetusesaajatele tagasi kooskõlas objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumidega. Liikmesriigid võivad kohaldada hüvitatava summa miinimummäära lõpliku toetusesaaja kohta. Nimetatud tagasimakset kohaldatakse üksnes lõplikele toetusesaajatele nendes liikmesriikides, kus eelmisel põllumajanduslikul eelarveaastal kohaldati finantsdistsipliini. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, mis on vajalikud finantsdistsipliini ühtse kohaldamise tagamiseks liikmesriikides, et täiendada käesolevat määrust finantsdistsipliini arvutamist käsitlevate õigusnormidega, mida liikmesriigid kohaldavad põllumajandustootjate suhtes.

1. Kui N eelarveaasta eelarveprojekti koostamise ajal tundub, et on oht käesoleva määruse artiklis 14 osutatud summat N eelarveaasta kohta ületada, teeb komisjon ettepaneku rakendada vajalikke meetmeid, et tagada kõnealusest summast kinnipidamine. Nimetatud meetmed võtavad vastu Euroopa Parlament ja nõukogu, kui asjakohase meetme õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 või nõukogu, kui asjakohase meetme õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 3. 2. Kui mis tahes ajal on komisjoni hinnangul oht käesoleva määruse artiklis 14 osutatud summat ületada ja kui komisjon ei saa võtta asjakohaseid meetmeid olukorra parandamiseks, pakub ta välja muud meetmed, mille abil tagada osutatud summast kinnipidamine. Nimetatud meetmed võtavad vastu Euroopa Parlament ja nõukogu, kui asjakohase meetme õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 või nõukogu, kui asjakohase meetme õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 3. 3. Kui N eelarveaasta lõpul liikmesriikide hüvitamistaotlused ületavad või tõenäoliselt ületavad artiklis 14 osutatud summat, siis komisjon: a) kaalub liikmesriikide esitatud taotlusi proportsionaalselt olemasoleva eelarve piires ning võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse ajutiselt kindlaks asjaomase kuu maksete summa; b) määrab kõikide liikmesriikide jaoks hiljemalt N+1 eelarveaasta 28. veebruariks kindlaks nende N eelarveaasta liidu rahastamise seisu; c) võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks liidu rahastamise kogusumma liikmesriikide kaupa, tuginedes liidu rahastamise ühtsele määrale igakuisteks makseteks määratud summa piires; d) maksab hiljemalt N+1 eelarveaasta märtsi kuumaksega välja liikmesriikide hüvitised. Käesoleva lõike esimese lõigu punktides a ja c osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

Selle tagamiseks, et artiklis 14 osutatud eelarve ülemmäära ei ületataks, rakendab komisjon EAGFi kulude suhtes igakuist varajase hoiatamise ja seiresüsteemi. Iga eelarveaasta algul määrab komisjon sel eesmärgil kindlaks igakuiste kulude profiilid, tuginedes asjakohasel juhul kolme eelnenud aasta keskmistele igakuistele kuludele. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt aruande, milles analüüsitakse profiilidega seoses kantud kulude arengut ja mis sisaldab hinnangut jooksva eelarveaasta prognoositud eelarve täitmisele.

1. Komisjon teeb artikli 5 lõikes 2 osutatud kulude rahastamiseks vajalikud assigneeringud liikmesriikidele kättesaadavaks igakuiste maksetena, võttes aluseks akrediteeritud makseasutuste poolt võrdlusperioodil kantud kulud. 2. Kuni komisjon kannab igakuised maksed üle, koondavad liikmesriigid ise kuludeks vajalikud vahendid vastavalt oma akrediteeritud makseasutuste vajadustele.

1. Ilma et see piiraks artiklite 53, 54 ja 55 kohaldamist, teeb komisjon igakuised maksed akrediteeritud makseasutuste kantud kulude hüvitamiseks võrdluskuu jooksul. 2. Igakuised maksed kantakse liikmesriikidele üle hiljemalt kantud kulude järgse teise kuu kolmandal tööpäeval, võttes arvesse artiklite 39–42 alusel kohaldatud vähendamisi ja peatamisi või muid korrektsioone. 1.–15. oktoobrini liikmesriikide kantud kulud loetakse tehtuks oktoobris. 16.–31. oktoobrini kantud kulud loetakse tehtuks novembris. 3. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks tema poolt igakuiselt tehtavad maksed, võttes aluseks liikmesriikide kuludeklaratsiooni ja kooskõlas artikli 90 lõikega 1 esitatud teabe. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu artiklis 103 osutatud menetlust kohaldamata. 4. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega määratakse kindlaks lisamaksed või mahaarvamised kooskõlas lõikega 3 tehtud maksete kohandamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu artiklis 103 osutatud menetlust kohaldamata. 5. Komisjon teavitab liikmesriiki viivitamata kõigist liikmesriigi poolsetest rahastamise ülempiiri ületamistest.

EAGFist ei kaeta liikmesriikide ja EAGFi toetuse saajate kantud haldus- ja personalikulusid.

1. Kui ühise turukorralduse raames ei ole riikliku sekkumise puhul kehtestatud kindlat summat ühiku kohta, siis rahastatakse asjaomast meedet EAGFist ühtsete standardsummade alusel, eelkõige kui tegemist on liikmesriikidest pärit rahaliste vahenditega, mida kasutatakse toodete kokkuostuks ning määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 11 osutatud riikliku sekkumise tingimustele vastavate toodete ladustamisest ja asjakohasel juhul nende töötlemisest tulenevateks materiaalseteks tehinguteks. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega, mis käsitlevad järgmist: a) liidu toetuse tingimustele vastavate meetmete liigid ning hüvitamise tingimused; b) rahastamiskõlblikkuse tingimused ja arvutusmeetodid makseasutuste poolt tegelikult tuvastatud asjaolude alusel, komisjoni kehtestatud ühtsete määrade alusel või konkreetset põllumajandusharu käsitlevate õigusaktidega ettenähtud ühtsel määral põhinevate või mitte põhinevate summade alusel; c) riikliku sekkumisega seotud toimingute maksumuse hindamine ja meetmed, mida tuleb võtta, kui riikliku sekkumise alla kuuluvate toodete puhul esineb kadu või riknemist, samuti rahastatavate summade kindlaksmääramist. 3. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks lõikes 1 osutatud summad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

Komisjon ja liikmesriigid lepivad kokku artikli 66 lõike 1 punktis c osutatud pinnaseiresüsteemi jaoks vajalike satelliidiandmete loetelus vastavalt iga liikmesriigi koostatud spetsifikaadile. Kooskõlas artikli 7 punktiga b edastab komisjon asjaomased satelliidiandmed tasuta pinnaseiresüsteemi eest vastutavatele pädevatele asutustele või neid asutusi esindama volitatud teenusepakkujatele. Satelliidiandmete omanikuks jääb komisjon. Komisjon võib usaldada artikli 66 lõike 1 punktis c osutatud pinnaseiresüsteemi puudutavate tehnikate või töömeetoditega seotud ülesanded spetsialiseerunud üksuste hooleks.

1. Artikli 7 punkti c alusel rahastatavate meetmete eesmärk on anda komisjonile vahendid, et: a) hallata liidu põllumajandusturge ülemaailmses kontekstis; b) tagada põllumajandusmaa kasutuse ja maakasutuse muutuse, sealhulgas agrometsanduse põllumajanduslik seire ning põllumajanduslik keskkonna- ja kliimaseire, samuti mulla, põllukultuuride, põllumajandusmaastike ja põllumajandusmaa seisundi seire, et prognoosida eelkõige saagikust ja põllumajandustoodangut ning erandlike asjaoludega seonduvaid põllumajanduslikke mõjusid ning võimaldada hinnata põllumajandussüsteemide vastupanuvõimet ja edusamme ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisel; c) jagada punktis b osutatud juurdepääsu kõnealustele prognoosidele rahvusvahelises kontekstis, näiteks seoses algatustega, mida koordineerivad ÜRO organisatsioonid, sealhulgas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohaste riiklike kasvuhoonegaaside inventuuride loomine, või muud rahvusvahelised ametid; d) anda panus konkreetsetesse meetmetesse, mis suurendavad maailmaturgude läbipaistvust, võttes arvesse liidu eesmärke ja kohustusi; e) tagada agrometeoroloogilise süsteemi tehnoloogiline järelevalve. 2. Artikli 7 punkti c kohaselt rahastab komisjon meetmeid, mis hõlmavad: a) ÜPP rakendamiseks ja seireks vajaliku teabe, sealhulgas satelliidiandmete, georuumiliste andmete ja meteoroloogiliste andmete kogumist või hankimist, b) ruumiandmete taristu ja veebisaidi loomist, c) ilmastikutingimuste alaste eriuuringute tegemist, d) põllumajandusmaa kasutuse muutuse ja mulla seisundi seire toetamiseks kasutatavat kaugseiret ning e) agrometeoroloogiliste ja ökonomeetriliste mudelite ajakohastamist. Vajaduse korral rakendatakse nimetatud meetmeid koostöös Euroopa Keskkonnaameti, Teadusuuringute Ühiskeskuse, riiklike laborite ja asutustega või erasektorit kaasates.

Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, milles sätestatakse: a) õigusnormid, milles käsitletakse artikli 7 punktide b ja c kohast rahastamist; b) menetlus, mille alusel võetakse artiklites 24 ja 25 osutatud meetmed seatud eesmärkide saavutamiseks; c) satelliidiandmete ja meteoroloogiliste andmete hankimise, täiustamise ja kasutamise tingimused ning kohaldatavad tähtajad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Artiklis 6 osutatud EAFRD rahalise osaluse raames tehtavad komisjoni maksed ei ületa eelarvelisi kulukohustusi. Ilma et see piiraks artikli 34 lõike 1 kohaldamist, kuuluvad kõnealused maksed varaseima avatud eelarvelise kulukohustuse juurde. 2. Kohaldatakse finantsmääruse artiklit 110.

EAFRD rahaline osalus ÜPP strateegiakavadega seotud kuludes määratakse iga ÜPP strateegiakava puhul kindlaks liidu õiguses kehtestatud selliste ülemmäärade piires, mis on kehtestatud ÜPP strateegiakava kohasele EAFRD sekkumisele.

1. Komisjoni rakendusotsus ÜPP strateegiakava heakskiitmise kohta on rahastamisotsus finantsmääruse artikli 110 lõike 1 tähenduses ja pärast asjaomasele liikmesriigile teatamist juriidiline kohustus kõnealuse määruse tähenduses. Nimetatud rakendusotsuses määratakse kindlaks rahaline osalus aasta kohta 2. Liidu eelarvelised kulukohustused iga ÜPP strateegiakava suhtes määratakse iga-aastaste osamaksetena ajavahemikuks 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027. Erandina finantsmääruse artikli 111 lõikest 2 võetakse iga ÜPP strateegiakava puhul esimese osamakse eelarvelised kulukohustused pärast seda, kui komisjon on ÜPP strateegiakava heaks kiitnud ja asjaomasele liikmesriigile sellest teada andnud. Järgnevate osamaksete eelarvelised kulukohustused võtab komisjon igal aastal enne 1. maid, lähtudes käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusotsusest, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse finantsmääruse artiklit 16.

1. Artiklis 6 osutatud kulude rahastamiseks vajalikud assigneeringud tehakse liikmesriikidele kättesaadavaks eel-, vahe- ja lõppmaksetena vastavalt käesolevas jaos esitatud kirjeldusele. 2. Eelmakse ja vahemaksete kogusumma ulatub maksimaalselt 95 %ni EAFRD rahalisest osalusest igas ÜPP strateegiakavas. Kui 95 % ülemmäär on saavutatud, jätkavad liikmesriigid toetusetaotluste edastamist komisjonile.

1. Pärast seda, kui komisjon on oma rakendusotsusega ÜPP strateegiakava heaks kiitnud, teeb ta ÜPP strateegiakava kogukestuse ajaks liikmesriigile esialgse eelmakse. Nimetatud esialgne eelmakse tehakse osamaksetena järgmiselt: a) 2023. aastal: 1 % kogu ÜPP strateegiakava kestuse ajaks EAFRDst eraldatava toetuse summast; b) 2024. aastal: 1 % kogu ÜPP strateegiakava kestuse ajaks EAFRDst eraldatava toetuse summast; c) 2025. aastal: 1 % kogu ÜPP strateegiakava kestuse ajaks EAFRDst eraldatava toetuse summast. Kui ÜPP strateegiakava kiidetakse heaks 2024. aastal või hiljem, tehakse eelmiste aastate osamaksed viivitamata pärast seda, kui asjaomane kava on heaks kiidetud. 2. Kui kulusid ei kanta ning ÜPP strateegiakavaga seoses ei ole saadetud ühtegi kuludeklaratsiooni 24 kuu jooksul alates komisjoni esimese eelmakse kuupäevast, makstakse kogu eelmaksena tasutud summa komisjonile tagasi. Nimetatud eelmakse tasaarvestatakse ÜPP strateegiakava raames kõige varem deklareeritud kuludega. 3. Täiendavaid eelmakseid ei tehta ega maksta tagasi, kui ümberpaigutamine EAFRDsse või EAFRDst on toimunud kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artikliga 103. 4. Eelmakse intresse kasutatakse asjaomase ÜPP strateegiakava jaoks ja need arvestatakse maha kulude lõppdeklaratsioonis esitatud avaliku sektori kuludest. 5. Eelmakse kogusumma kontrollitakse ja kiidetakse heaks kooskõlas artiklis 53 osutatud menetlusega enne ÜPP strateegiakava lõpetamist.

1. Vahemakseid tehakse iga ÜPP strateegiakava puhul. Need arvutatakse, kohaldades määruse (EL) 2021/2115 artiklis 91 osutatud osaluse määra iga sekkumisviisi raames kantud avaliku sektori kulude suhtes, välja arvatud täiendav riiklik rahastamine, nagu on osutatud selle määruse artikli 115 lõikes 5. Vahemaksed sisaldavad ka määruse (EL) 2021/2115 artikli 94 lõikes 2 osutatud summasid. 2. Komisjon teeb vahemakseid vastavalt vahendite olemasolule ja võttes arvesse artiklite 39–42 kohaselt kohaldatavaid vähendamisi või peatamisi, et hüvitada akrediteeritud makseasutuste poolt ÜPP strateegiakava rakendamisel kantud kulud. 3. Kui rahastamisvahendeid rakendatakse kooskõlas määruse (EL) 2021/1060 artikli 59 lõikega 1, sisaldab kuludeklaratsioon korraldusasutuse poolt lõplike vahendite saajate jaoks või nende kasuks välja makstud kogusummasid või garantiide korral garantiilepingute tarvis kõrvale pandud summasid, nagu on osutatud määruse (EL) 2021/2115 artikli 80 lõike 5 esimese lõigu punktides a, b ja c. 4. Kui rahastamisvahendeid rakendatakse kooskõlas määruse (EL) 2021/1060 artikli 59 lõikega 2, tuleb rahastamisvahenditega seotud kulusid sisaldav kuludeklaratsioon esitada vastavalt järgmistele tingimustele: a) esimeses kuludeklaratsioonis märgitud summa peab olema eelnevalt makstud rahastamisvahendisse ja see võib olla kuni 30 % rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast, mis on rahastamisvahenditele asjaomases rahastamislepingus eraldatud; b) summa, mis lisatakse järgnevatesse kuludeklaratsioonidesse, mis esitatakse määruse (EL) 2021/2115 artikli 86 lõikes 4 ette nähtud rahastamiskõlblikkuse perioodi jooksul, sisaldab rahastamiskõlblikke kulusid, nagu on osutatud nimetatud määruse artikli 80 lõikes 5. 5. Käesoleva artikli lõike 4 punkti a kohaselt makstud summasid käsitatakse artikli 37 lõike 2 kohaldamisel ettemaksetena. Käesoleva artikli lõike 4 punktis a osutatud esimese kuludeklaratsiooni summa kantakse komisjoni raamatupidamisarvestusest välja mitte hiljem kui asjaomase ÜPP strateegiakava viimase rakendusaasta raamatupidamise aruannetes. 6. Komisjon teeb vahemakse, kui täidetud on järgmised nõuded: a) akrediteeritud makseasutuse allkirjastatud kuludeklaratsioon edastatakse komisjonile kooskõlas artikli 90 lõike 1 punktiga c; b) ei ületata iga sekkumisviisi puhul kogu asjaomase ÜPP strateegiakava kestuse ajaks ette nähtud EAFRD kogusummat; c) komisjonile edastatakse vastavalt artikli 9 lõikele 3 ja artikli 12 lõikele 2 esitamisele kuuluvad dokumendid. 7. Komisjon teavitab viivitamata akrediteeritud makseasutust või koordineerivat asutust (kui selline asutus on määratud), kui mõni lõikes 6 sätestatud nõue ei ole täidetud. Kui mõnda lõike 6 punktis a või c sätestatud nõuet ei ole järgitud, loetakse kuludeklaratsioon vastuvõetamatuks. 8. Ilma et see piiraks artiklite 53, 54 ja 55 kohaldamist, teeb komisjon vahemaksed 45 päeva jooksul alates käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud nõuetele vastava kuludeklaratsiooni registreerimisest. 9. Akrediteeritud makseasutused koostavad ja saadavad komisjonile kas otse või koordineeriva asutuse vahendusel (kui selline asutus on määratud) ÜPP strateegiakavadega seotud kulude vahedeklaratsioonid komisjoni poolt määratava tähtaja jooksul. Komisjon võtab vastu rakendusaktid nimetatud tähtaja kindlaks määramiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Kuludeklaratsioonid hõlmavad makseasutuste kantud kulusid iga asjaomase ajavahemiku jooksul. Need hõlmavad ka määruse (EL) 2021/2115 artikli 94 lõikes 2 osutatud summasid. Kui nimetatud määruse artikli 86 lõikes 3 osutatud kulusid ei saa komisjonile asjaomasel ajavahemikul deklareerida, kuna komisjon ei ole ÜPP strateegiakava muudatust veel nimetatud määruse artikli 119 lõike 10 kohaselt heaks kiitnud, võib neid kulusid siiski deklareerida järgnevatel ajavahemikel. Vahepealsed kuludeklaratsioonid, milles käsitletakse pärast 16. oktoobrit kantud kulusid, kantakse järgneva aasta eelarvesse. 10. Kui edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja nõuab täiendavat kontrollimist seetõttu, et seoses arvestusperioodi kuludeklaratsiooniga tehakse kindlaks teabe ebatäielikkus või ebaselgus või mittevastavus, tõlgenduserinevused või muud vasturääkivused, mis tulenevad eelkõige määruses (EL) 2021/2115 ja selle kohaselt komisjonis vastu võetud õigusaktides nõutud teabe esitamata jätmisest, esitab asjaomane liikmesriik edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja taotlusel täiendavad andmed kõnealuses taotluses kindlaks määratud ajavahemiku jooksul, mille pikkus sõltub probleemi tõsidusest. Lõike 8 kohase vahemaksetähtaja võib maksetaotluse kogu summa või selle osa suhtes katkestada maksimaalselt kuueks kuuks alates andmete esitamise taotluse edastamise kuupäevast kuni kuupäevani, mil saadakse nõutud teave, mida peetakse rahuldavaks. Liikmesriik võib nõustuda sellega, et maksetähtaja edasilükkamist pikendatakse veel kolme kuu võrra. Kui asjaomane liikmesriik ei vasta taotluses osutatud tähtaja jooksul täiendava teabe nõudele või kui vastus loetakse mitterahuldavaks või kui sellest nähtub, et kohaldatavaid õigusnorme on rikutud või et liidu vahendeid on vääralt kasutatud, võib komisjon maksed vastavalt artiklitele 39–42 peatada või neid vähendada.

1. Komisjon teeb lõppmakse vastavalt vahendite olemasolule pärast ÜPP strateegiakava rakendamist käsitleva viimase iga-aastase tulemusaruande kättesaamist, võttes aluseks EAFRD sekkumisviiside suhtes kehtiva rahastamiskava, asjaomase ÜPP strateegiakava viimase rakendusaasta raamatupidamisaruanded ning vastavad kontrollimise ja heakskiitmise otsused. Nimetatud raamatupidamisaruanded esitatakse komisjonile hiljemalt kuus kuud pärast määruse (EL) 2021/2115 artikli 86 lõikes 4 ette nähtud kulude rahastamiskõlblikkuse viimast kuupäeva ning need hõlmavad makseasutuse poolt kantud kulusid kuni kulude rahastamiskõlblikkuse viimase kuupäevani. 2. Lõppmakse tehakse hiljemalt kuus kuud pärast kuupäeva, mil komisjon leiab, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave ja dokumendid on vastuvõetavad ning viimane raamatupidamise aastaaruanne on kontrollitud ja heaks kiidetud. Ilma et see piiraks artikli 34 lõike 5 kohaldamist, vabastab komisjon pärast lõppmakse tegemist allesjäänud kohustused kuue kuu jooksul. 3. Kui komisjon ei ole käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tähtajaks saanud viimast iga-aastast tulemusaruannet ning ÜPP strateegiakava viimase rakendusaasta raamatupidamise aastaaruande kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalikke dokumente, kaasneb sellega lõppmakse automaatne kohustustest vabastamine kooskõlas artikliga 34.

1. Komisjon vabastab automaatselt kõik ÜPP strateegiakava raames maaelu arengusse sekkumiseks mõeldud eelarveliste kulukohustuste osad, mida ei ole kasutatud eel- või vahemaksete tegemiseks või mille kohta ei ole komisjonile seoses kantud kuludega eelarveliste kulukohustuste aastale järgneva teise aasta 31. detsembriks esitatud ühtegi artikli 32 lõike 6 punktides a ja c sätestatud nõuetele vastavat kuludeklaratsiooni. 2. Eelarveliste kulukohustuste see osa, mis on määruse (EL) 2021/2115 artikli 86 lõikes 4 osutatud kulude rahastamiskõlblikkuse viimasel kuupäeval veel avatud või mille kohta ei ole kuue kuu jooksul pärast nimetatud kuupäeva esitatud ühtegi kuludeklaratsiooni, vabastatakse automaatselt. 3. Edasilükkava mõjuga kohtu- või haldusmenetluse korral katkestatakse lõikes 1 või 2 osutatud kulukohustuste automaatne vabastamine asjaomaste tegevustega seotud summa ulatuses nimetatud kohtu- või haldusmenetluse ajaks, tingimusel et komisjon saab liikmesriigilt N+3 aasta 31. jaanuariks põhjendatud teatise. 4. Kulukohustuste automaatse vabastamise summade puhul ei võeta arvesse: a) eelarveliste kulukohustuste osa, mille kohta on esitatud kuludeklaratsioon, kuid mille hüvitamist on komisjon N + 2 aasta 31. detsembril vähendanud või on selle peatatud; b) eelarveliste kulukohustuste osa, mida makseasutus ei ole saanud maksta vääramatu jõu tõttu, millel on rasked tagajärjed ÜPP strateegiakava rakendamisele; vääramatut jõudu põhjusena esitavad riigiasutused peavad tõendama selle otsest mõju ÜPP strateegiakava maaelu arengusse kõigi või osa sekkumiste rakendamisele. Liikmesriigid saadavad esimeses lõigus osutatud erandite kohta komisjonile teabe hiljemalt iga aasta 31. jaanuariks seoses summadega, mis deklareeriti eelneva aasta lõpuks. 5. Komisjon teavitab liikmesriike aegsasti kulukohustuste võimalikust automaatsest vabastamisest. Ta teatab neile summa, mis tema andmetel kuulub vabastamisele. Liikmesriikidel on teabe kättesaamise kuupäevast alates aega kaks kuud asjaomase summaga nõustumiseks või oma märkuste esitamiseks. Komisjon vabastab kulukohustused automaatselt hiljemalt üheksa kuud pärast lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud viimase tähtpäeva möödumist. 6. Kulukohustuse automaatse vabastamise korral vähendatakse EAFRD rahalist osalust kõnealuse aasta asjaomases ÜPP strateegiakavas automaatselt vabastatud summa võrra. Asjaomane liikmesriik esitab komisjonile heakskiitmiseks muudetud rahastamiskava, millega jaotatakse toetuse vähendamine sekkumisviiside vahel. Vastasel korral vähendab komisjon igale sekkumisviisile eraldatud summasid proportsionaalselt.

Ilma et see piiraks komisjoni poolt artikli 47 lõike 2 esimese lõigu punkti a kohaselt kehtestatud ning riikliku sekkumisega seotud kulu- ja tuludeklaratsioone käsitlevate erisätete kohaldamist, hõlmab põllumajanduslik eelarveaasta tehtud kulusid ja saadud tulusid, mille makseasutused kannavad EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestusse seoses N põllumajandusliku eelarveaastaga, mis algab N–1 aasta 16. oktoobril ja lõpeb N aasta 15. oktoobril.

Liikmesriigid tagavad, et EAGFist või EAFRDst rahastatavaid kulusid ei kaeta liidu eelarvest ühegi teise rahastamisvahendiga. Tegevus võib EAFRD raames saada eri liiki toetusi ÜPP strateegiakava alusel ja muudest määruse (EL) 2021/1060 artikli 1 lõikes 1 osutatud fondidest või teistest liidu vahenditest üksnes juhul, kui kumuleeritud toetuse kogusumma, mis on saadud eri liiki toetustena, ei ületa suurimat abi osakaalu või abisummat, mida kõnealuse sekkumisviisi suhtes kohaldatakse, nagu on osutatud määruse (EL) 2021/2115 III jaotises. Sellistel juhtudel ei tohi liikmesriigid deklareerida komisjonile samu kulusid toetuse saamiseks: a) muust määruse (EL) 2021/1060 artikli 1 lõikes 1 osutatud fondist või muust liidu vahendist või b) sama ÜPP strateegiakava raames. Kuludeklaratsioonis kajastatavate kulude summa võib arvutada proportsionaalselt kooskõlas toetuse tingimusi käsitleva dokumendiga.

1. Artikli 5 lõikes 2 ja artiklis 6 osutatud kulusid võib liit rahastada üksnes juhul, kui need on kantud akrediteeritud makseasutuste poolt ning kui a) need on kantud kooskõlas kohaldatavate liidu õigusnormidega või b) seoses sekkumisviisidega, millele on osutatud määruses (EL) 2021/2115, i) vastavad need aruandes esitatud vastavale väljundile ning ii) need on tehtud kooskõlas kohaldatavate juhtimissüsteemidega ega laiene asjakohastes ÜPP strateegiakavades kehtestatud rahastamiskõlblikkuse tingimustele üksikute toetusesaajate puhul. 2. Lõike 1 punkti b alapunkti i ei kohaldata ettemaksete suhtes, mis on tehtud toetusesaajatele määruses (EL) 2021/2115 osutatud sekkumisviiside alusel.

1. Liidu õigusega ette nähud maksetähtaegade puhul loetakse maksed, mille makseasutused teevad toetusesaajatele enne varaseimat või pärast hiliseimat võimalikku maksekuupäeva, liidu vahenditest rahastamiskõlbmatuks. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega selliste asjaolude ja tingimuste kohta, mille korral võib käesoleva artikli lõikes 1 osutatud makseid käsitada rahastamiskõlblikena, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet.

1. Kui komisjon teeb kuludeklaratsioonide või artiklis 90 osutatud teabe, deklaratsioonide ja dokumentide põhjal kindlaks, et liidu õiguses kehtestatud rahalisi ülemmäärasid on ületatud, vähendab komisjon igakuiseid makseid või vahemakseid asjaomasele liikmesriigile rakendusaktidega, mis käsitlevad artikli 21 lõikes 3 osutatud igakuiseid makseid või artiklis 32 osutatud vahemakseid. 2. Kui komisjon teeb kuludeklaratsioonide või artiklis 90 osutatud teabe, deklaratsioonide ja dokumentide põhjal kindlaks, et artiklis 38 osutatud maksetähtaegadest ei ole kinni peetud, teavitab ta sellest asjaomast liikmesriiki ning annab sellele võimaluse esitada oma märkused ajavahemiku jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 30 päeva. Kui liikmesriik ei esita nimetatud ajavahemiku jooksul märkusi või kui komisjon on teinud järelduse, et esitatud vastus on ilmselgelt ebapiisav, võib komisjon asjaomasele liikmesriigile tehtavaid igakuiseid makseid või vahemakseid vähendada rakendusaktidega, mis käsitlevad artikli 21 lõikes 3 osutatud igakuiseid makseid või artiklis 32 osutatud vahemakseid. 3. Käesoleva artikli kohased vähendamised ei piira artikli 53 kohaldamist. 4. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega sätestatakse täiendavad normid menetluse ja muude praktiliste üksikasjade kohta artiklis 38 sätestatud mehhanismi nõuetekohaseks toimimiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kui liikmesriigid ei esita artikli 9 lõikes 3 või artikli 12 lõikes 2 osutatud dokumente artikli 9 lõikes 3 ette nähtud tähtaegadeks, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, millega peatatakse artikli 21 lõikes 3 osutatud kõik igakuised maksed. Komisjon hüvitab peatatud maksed pärast seda, kui ta on saanud asjaomaselt liikmesriigilt puuduvad dokumendid, tingimusel et kättesaamise kuupäev ei ole hilisem kui kuus kuud pärast asjaomast tähtaega. Artiklis 32 osutatud vahemaksete puhul loetakse kuludeklaratsioonid vastuvõetamatuks, kui kõnealuse artikli lõike 7 nõuded ei ole täidetud. 2. Kui artiklis 54 osutatud iga-aastase tulemuslikkuse kontrollimise ja heakskiitmise raames teeb komisjon kindlaks, et erinevus deklareeritud kulude ja aruandes esitatud asjaomasele väljundile vastava summa vahel on üle 50 % ja liikmesriik ei suuda seda nõuetekohaselt põhjendada, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, millega peatatakse artikli 21 lõikes 3 osutatud igakuised maksed või artiklis 32 osutatud vahemaksed. Peatamist kohaldatakse sekkumisega seotud asjaomaste kulude suhtes, mida on artikli 54 lõike 2 kohaselt vähendatud, ja kinnipeetav summa ei ületa kooskõlas artikli 54 lõikega 2 kohaldatud vähendamisele vastavat protsendimäära. Komisjon hüvitab liikmesriikidele kinnipeetud summad või vähendab neid püsivalt, tehes seda hiljemalt artiklis 54 osutatud rakendusaktiga selle aasta kohta, mille puhul maksed peatati. Kui liikmesriigid aga tõendavad, et vajalikud parandusmeetmed on võetud, võib komisjon peatamise varem tühistada eraldi rakendusaktiga. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega maksete peatamise määra kohta. 4. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Enne käesoleva artikli lõikes 1 ja lõike 2 esimeses lõigus osutatud rakendusaktide vastuvõtmist teatab komisjon oma kavatsusest asjaomasele liikmesriigile ja annab liikmesriigile võimaluse märkuste esitamiseks ajavahemiku jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 30 päeva. 5. Rakendusaktides, millega määratakse artikli 21 lõike 3 kohaselt kindlaks igakuised maksed või artikli 32 kohaselt vahemaksed, tuleb võtta arvesse käesoleva artikli alusel vastu võetavaid rakendusakte.

1. Kui komisjon palub kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artikli 135 lõigetega 2 ja 3 asjaomasel liikmesriigil esitada tegevuskava, koostab see liikmesriik komisjoniga konsulteerides sellise tegevuskava. Tegevuskava sisaldab kavandatavaid parandusmeetmeid ja selgeid edunäitajaid koos ajakavaga, mille jooksul edusammud tuleb teha. Nimetatud ajavahemik võib olla pikem kui üks põllumajanduslik eelarveaasta. Asjaomane liikmesriik vastab kahe kuu jooksul pärast seda kui komisjon on taotlenud tegevuskava esitamist. Kahe kuu jooksul pärast tegevuskava saamist asjaomaselt liikmesriigilt teatab komisjon, kui see on asjakohane, sellele liikmesriigile kirjalikult oma vastuväited esitatud tegevuskavale ja taotleb tegevuskava muutmist. Asjaomane liikmesriik järgib komisjoni poolt heakskiidetud tegevuskava ning tegevuskava elluviimise eeldatud ajakava. Komisjon võtab vastu rakendusakte, millega kehtestatakse täiendavad õigusnormid tegevuskavade struktuuri ja tegevuskavade koostamise menetluse kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Kui liikmesriik ei esita ega rakenda käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tegevuskava või kui nimetatud kava on ilmselgelt ebapiisav olukorra parandamiseks või kui seda ei ole nimetatud lõikes osutatu kohaselt komisjoni kirjaliku taotluse põhjal muudetud, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, millega peatatakse artikli 21 lõikes 3 osutatud igakuised maksed või artiklis 32 osutatud vahemaksed. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust ei too komisjoni esitatud taotlus tegevuskava koostamiseks 2025. põllumajanduslikuks eelarveaastaks kaasa maksete peatamist enne järgmist, 2026. põllumajandusliku eelarveaasta tulemuslikkuse hindamist, nagu on sätestatud määruse (EL) 2021/2115 artikli 135 lõikes 3. Esimeses lõigus osutatud maksete peatamist kohaldatakse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega sellise sekkumisega seotud asjaomaste kulude suhtes, mis olid kõnealuse tegevuskavaga hõlmatud. Komisjon maksab kinnipeetud summad tagasi, kui määruse (EL) 2021/2115 artiklis 135 osutatud tulemuslikkuse hindamine või asjaomase liikmesriigi poolt tegevuskava edenemise ja puuduste parandamiseks võetud parandusmeetmete kohta põllumajandusliku eelarveaasta jooksul esitatud vabatahtlik teatis kinnitab rahuldavaid edusamme sihtväärtuste saavutamisel. Kui olukorda ei ole maksete peatamisele järgneva 12 kuu lõpuks parandatud, võib komisjon vastu võtta rakendusakti, millega vähendatakse lõplikult asjaomase liikmesriigi puhul kinnipeetud summat. Käesolevas lõikes osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Enne selliste rakendusaktide vastuvõtmist teatab komisjon oma kavatsusest asjaomasele liikmesriigile ja palub tal vastata ajavahemiku jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 30 päeva. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega maksete peatamise määra ja kestuse kohta ning kõnealuste maksete tagasimaksmise või vähendamise tingimuse kohta seoses mitmeaastase tulemuslikkuse seirega.

1. Oluliste puuduste korral juhtimissüsteemide korrakohases toimimises palub komisjon vajaduse korral asjaomasel liikmesriigil esitada tegevuskava, mis sisaldab vajalikke parandusmeetmeid ja selgeid edunäitajaid. See tegevuskava kehtestatakse komisjoniga konsulteerides. Asjaomane liikmesriik vastab kahe kuu jooksul pärast komisjoni esitatud taotlust, et hinnata vajadust tegevuskava järele. Komisjon võtab vastu rakendusakte, millega kehtestatakse õigusnormid tegevuskavade struktuuri ja tegevuskavade koostamise menetluse kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Kui liikmesriik ei esita ega rakenda käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tegevuskava või kui nimetatud kava on ilmselgelt ebapiisav olukorra parandamiseks või kui seda ei ole rakendatud vastavalt nimetatud lõikes osutatud komisjoni kirjalikule taotlusele, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, millega peatatakse artikli 21 lõikes 3 osutatud igakuised maksed või artiklis 32 osutatud vahemaksed. Peatamist kohaldatakse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega asjaomaste kulude suhtes, mida on kandnud liikmesriik, kus puudused esinevad, käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakendusaktidega kindlaksmääratava ajavahemiku jooksul, mis ei ületa 12 kuud. Kui peatamise põhjuseks olevad asjaolud püsivad, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, millega pikendatakse kõnealust tähtaega täiendavate ajavahemike võrra, kuid mis ei ületa kokku 12 kuud. Kinnipeetud summasid võetakse arvesse artiklis 55 osutatud rakendusaktide vastuvõtmisel. 3. Lõikes 2 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Enne rakendusaktide vastuvõtmist teatab komisjon oma kavatsusest asjaomasele liikmesriigile ja taotleb ta vastust ajavahemiku jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 30 päeva. 4. Rakendusaktide puhul, millega määratakse kindlaks artikli 21 lõikes 3 osutatud igakuised maksed või artiklis 32 osutatud vahemaksed, võetakse arvesse käesoleva artikli lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusakte.

1. Iga makseasutus peab eraldi arvestust liidu eelarvesse EAGFi ja EAFRD jaoks kirjendatud assigneeringute üle. 2. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, milles sätestatakse käesolevas artiklis ette nähtud kohustuse täiendavad normid ja makseasutuste raamatupidamisarvestusse kirjendatavate üksikasjade suhtes kohaldatavad eritingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas määruses ette nähtud rahastamisega seotud maksed makstakse toetusesaajatele välja täies ulatuses, kui liidu õiguses ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti. 2. Liikmesriigid tagavad, et artikli 65 lõikes 2 osutatud sekkumise ja meetmete kohased maksed tehakse kõige varem 1. detsembril ja kõige hiljem järgmise kalendriaasta 30. juunil. Olenemata esimesest lõigust võivad liikmesriigid: a) enne 1. detsembrit, kuid mitte enne 16. oktoobrit, teha ettemakseid kuni 50 % ulatuses otsetoetuste vormis sekkumise puhul ning määruse (EL) nr 228/2013 IV peatükis ja määruse (EL) nr 229/2013 IV peatükis osutatud meetmete puhul; b) enne 1. detsembrit teha ettemakseid kuni 75 % ulatuses maaelu arengusse sekkumise raames antava toetuse puhul, nagu on osutatud artikli 65 lõikes 2. 3. Liikmesriigid võivad otsustada teha ettemakseid kuni 50 % ulatuses määruse 2021/2115 artiklites 73 ja 77 osutatud sekkumise raames. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesolevat artiklit, lisades õigusnorme, mis võimaldavad liikmesriikidel teha ettemakseid sekkumise puhul, millele on osutatud määruse (EL) 2021/2115 III jaotise III peatükis, ning põllumajandusturgusid reguleerivate või toetavate meetmete puhul, nagu on sätestatud määruses (EL) nr 1308/2013, et tagada ettemaksete sidusus ja mittediskrimineerivus. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust eritingimustega ettemaksete tegemise kohta, et tagada ettemaksete sidusus ja mittediskrimineerivus. 6. Liikmesriigi taotlusel võtab komisjon eriolukorras ning finantsmääruse artikli 11 lõike 2 punkti b piires asjakohasel juhul vastu rakendusaktid seoses käesoleva artikli kohaldamisega. Sellised rakendusaktid võivad käesoleva artikli lõikest 2 kõrvale kalduda, kuid üksnes sellises ulatuses ja sellise aja jooksul, mis on hädavajalik. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Sihtotstarbelise tuluna finantsmääruse artikli 21 lõike 5 tähenduses käsitatakse järgmist: a) seoses EAGFi ja EAFRD kuludega käesoleva määruse artiklite 38, 54 ja 55 ning määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 kohased summad, mida kohaldatakse kooskõlas käesoleva määruse artikliga 104; seoses EAGFi kuludega käesoleva määruse artikli 53 ja 56 kohased summad, mis tuleb maksta liidu eelarvesse, sealhulgas nende intressid; b) summad, mis vastavad kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artiklitega 12 ja 14 kohaldatud karistustele EAGFi kulude osas; c) ÜPP (välja arvatud sekkumine maaelu arengusse) raames vastu võetud liidu õiguse kohaselt esitatud ja hiljem vabastatud tagatis või deposiit; liikmesriigid säilitavad siiski vabastatud tagatised, mis on esitatud ekspordi- või impordilitsentside väljastamisel või pakkumismenetluse raames selle tagamiseks, et pakkujad esitavad ainult tõsiseltvõetavaid pakkumisi; d) artikli 41 lõike 2 kohaselt lõplikult vähendatud summad. 2. Lõikes 1 osutatud summad makstakse liidu eelarvesse ja taaskasutamise korral võib neid kasutada ainult EAGFi või EAFRD kulude rahastamiseks. 3. Käesolevat määrust kohaldatakse mutatis mutandis lõikes 1 osutatud sihtotstarbelise tulu suhtes. 4. EAGFi puhul kohaldatakse käesolevas määruses osutatud sihtotstarbeliste tulude kirjendamise suhtes mutatis mutandis finantsmääruse artiklit 113.

1. Artikli 7 punkti e kohaselt rahastatava teavitamise eesmärk on eelkõige aidata kaasa ÜPP selgitamisele, rakendamisele ja arendamisele ning suurendada üldsuse teadlikkust selle sisust ja eesmärkidest, sealhulgas selle koostoimest kliima, keskkonna ja loomade heaoluga. Selle eesmärk on teavitada kodanikke eesseisvatest väljakutsetest põllumajanduse ja toiduainete valdkonnas, teavitada põllumajandustootjaid ja tarbijaid, taastada kriiside järgselt teavituskampaaniate kaudu tarbijate usaldust, teavitada teisi maapiirkondades tegutsevaid isikuid ning edendada kestlikumat liidu põllumajandusmudelit ja aidata kodanikel seda mõista. Teavituse eesmärk on levitada liidus ja sellest väljaspool ühtset, tõenduspõhist, objektiivset ja terviklikku teavet ning kirjeldada teavitamismeetmeid, mis on kavandatud komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu mitmeaastases strateegiakavas. 2. Lõikes 1 osutatud meetmed võivad olla: a) kolmandate isikute esitatud iga-aastased tööprogrammid või muud erimeetmed; b) komisjoni algatusel rakendatud meetmed. Seejuures jäetakse välja õigusaktidega nõutavad meetmed ning liidu mõne teise meetme raames juba toetust saavad meetmed. Esimese lõigu punktis b osutatud meetmete rakendamisel võivad komisjoni abistada väliseksperdid. Esimeses lõigus osutatud meetmed aitavad samuti kaasa liidu poliitiliste prioriteetide edastamisele, kuivõrd need prioriteedid on seotud käesoleva määruse üldeesmärkidega. 3. Komisjon avaldab kord aastas konkursikutsed vastavalt finantsmääruses sätestatud tingimustele. 4. Käesoleva artikli alusel kavandatud ja rakendatud meetmetest teavitatakse artikli 103 lõikes 1 osutatud komiteed. 5. Komisjon esitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva artikli rakendamise kohta.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust seoses tingimustega, mille alusel hüvitatakse EAGFi ja EAFRD raames tehtud teatavaid kulusid ja saadud tulusid. Kui liidu eelarvet ei ole eelarveaasta alguseks vastu võetud või kui kavandatud kohustuste kogusumma ületab finantsmääruse artikli 11 lõikega 2 kehtestatud määra, on komisjonil õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega kohustustele ja summade maksmisele kohaldatava meetodi kohta. 2. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid järgmise suhtes: a) riikliku ladustamisega seotud sekkumismeetmete rahastamine ja raamatupidamisarvestus ning muud EAGFi ja EAFRD rahastatavad kulud; b) kulukohustuste automaatse vabastamise korra rakendamise tingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

Kooskõlas finantsmääruse artikliga 127 tugineb komisjon käesoleva määruse artiklis 12 osutatud sertifitseerimisasutuste tööle, välja arvatud juhul, kui ta on asjaomast liikmesriiki teavitanud, et ta ei saa tugineda sertifitseerimisasutuste tööle asjaomasel põllumajanduslikul eelarveaastal, ning võtab seda oma riskihindamisel arvesse, et otsustada komisjoni auditite vajalikkus kõnealuses liikmesriigis. Komisjon teavitab nimetatud liikmesriiki põhjustest, miks ta ei saa tugineda asjaomase sertifitseerimisasutuse tööle.

1. Ilma et see piiraks liikmesriikide poolt vastavalt riiklikele õigus- ja haldusnormidele või ELi toimimise lepingu artiklile 287 või ELi toimimise lepingu artikli 322 alusel korraldatud kontrolli või määrusel (Euratom, EÜ) nr 2185/96 või finantsmääruse artiklil 127 põhinevat kontrolli, võib komisjon teha liikmesriikides kontrolle, et kindlaks teha eelkõige, kas: a) haldustavad on kooskõlas liidu õigusnormidega; b) käesoleva määruse artikli 5 lõike 2 ja artikli 6 alla kuuluvatel ja määruses (EL) 2021/2115 osutatud sekkumisele vastavatel kuludel on vastav väljund, nagu on esitatud iga-aastases tulemusaruandes; c) määrustes (EL) nr 228/2013, (EL) nr 229/2013, (EL) nr 1308/2013 ja (EL) nr 1144/2014 sätestatud meetmetele vastavad kulud on kantud ja kontrollitud kooskõlas kohaldatavate liidu normidega; d) sertifitseerimisasutuse töö on tehtud kooskõlas artikliga 12 ja käesoleva peatüki 2. jao kohaldamisel; e) makseasutus vastab artikli 9 lõikes 2 sätestatud akrediteerimise miinimumtingimustele ja kas liikmesriik kohaldab nõuetekohaselt artikli 9 lõiget 4; f) asjaomane liikmesriik rakendab ÜPP strateegiakava kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artikliga 9; g) artiklis 42 osutatud tegevuskavasid rakendatakse nõuetekohaselt. Komisjoni poolt komisjoni nimel kontrolle tegema volitatud isikutel või komisjoni ametnikel, kes tegutsevad neile antud pädevuse piires, on juurdepääs raamatupidamisdokumentidele ja kõigile teistele dokumentidele, kaasa arvatud elektroonilisel andmekandjal koostatud või sellel saadud ja säilitatud dokumentidele ja metaandmetele, mis on seotud EAGFi või EAFRD rahastatud kuludega. Kontrollide tegemise volitused ei mõjuta liikmesriigi õigusnormide kohaldamist, mille kohaselt peavad teatavate toimingutega tegelema liikmesriigi õiguse alusel selleks spetsiaalselt määratud ametnikud. Ilma et see piiraks määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 ja määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 erisätete kohaldamist, ei osale komisjoni poolt komisjoni nimel tegusema volitatud isikud muu hulgas kodude külastamisel või isikute ametlikul küsitlemisel asjaomase liikmesriigi õiguse alusel. Neil on siiski juurdepääs sellisel viisil saadud teabele. 2. Komisjon teavitab kontrollist aegsasti asjaomast liikmesriiki või liikmesriiki, kelle territooriumil kontrollid läbi viiakse, võttes arvesse makseasutusele kontrollide korraldamisest tulenevat haldusmõju. Asjaomase liikmesriigi ametnikud võivad sellistes kontrollides osaleda. Komisjoni taotlusel ja liikmesriigi nõusolekul viivad kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused läbi täiendavaid kontrolle või uuringuid seoses käesoleva määrusega hõlmatud tegevustega. Komisjoni ametnikud või komisjoni nimel tegutsema volitatud isikud võivad sellistes kontrollides osaleda. Kontrollide parandamiseks võib komisjon asjaomaste liikmesriikide nõusolekul teatavate kontrollide või uuringute puhul taotleda abi nimetatud liikmesriikide asutustelt.

1. Liikmesriigid teevad komisjonile kättesaadavaks kogu EAGFi ja EAFRD tõrgeteta toimimiseks vajaliku teabe ja võtavad kõik vajalikud meetmed, et lihtsustada kontrolle, mida komisjon peab vajalikuks liidu rahastamise haldamise raames. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile selle nõudmisel ÜPPga seotud liidu õigusaktide rakendamiseks vastu võetud õigus- ja haldusnormid, mis mõjutavad rahaliselt EAGFi või EAFRDd. 3. Liikmesriigid teevad komisjonile kättesaadavaks kogu teabe, mis käsitleb eeskirjade eiramist määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 tähenduses ja nende ÜPP strateegiakavade raames liikmesriikide poolt kehtestatud tingimustele mittevastamise muid juhtumeid, oletatavaid kelmuse ja pettuse juhtumeid ning nimetatud eeskirjade eiramise ja kelmuse ning pettusega seoses alusetute maksete tagasinõudmiseks vastavalt käesoleva peatüki 3. jaole võetud meetmeid. Komisjon teeb teabest kokkuvõtte ja avaldab selle igal aastal ning esitab selle Euroopa Parlamendile.

1. Akrediteeritud makseasutused säilitavad tehtud makseid tõendavaid dokumente ja liidu õiguses ette nähtud kontrollide tegemisega seotud dokumente ning teevad kõnealused dokumendid ja teabe komisjonile kättesaadavaks. Nimetatud dokumente ja teavet võib säilitada elektroonilises vormis vastavalt lõikele 3 komisjoni sätestatud tingimustel. Kui nimetatud dokumente ja teavet säilitab makseasutuse poolt volitatud ja kulude kinnitamise eest vastutav asutus, edastab nimetatud asutus akrediteeritud makseasutusele aruanded läbiviidud kontrollide arvu ja sisu ning nende tulemusi silmas pidades võetud meetmete kohta. 2. Käesolevat artiklit kohaldatakse mutatis mutandis sertifitseerimisasutuste suhtes. 3. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega sätestatakse käesolevas artiklis osutatud dokumentide ja teabe haldamise tingimused, sealhulgas nende vormi ja säilitamisaega käsitlevad normid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 10 vastu delegeeritud õigusakte, mis on vajalikud selleks, et tagada käesoleva peatüki nende sätete nõuetekohane ja tõhus kohaldamine, mis käsitlevad kontrolle ning juurdepääsu dokumentidele ja teabele, täiendades käesolevat määrust erikohustustega, mida liikmesriikidel tuleb täita käesoleva peatüki alusel, ja õigusnormidega kriteeriumide kohta, mille alusel tehakse kindlaks eeskirjad eiramise juhud määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 tähenduses ning ÜPP strateegiakavade raames liikmesriikide kehtestatud tingimustele mittevastamise muud juhud, millest tuleb teatada ja mille kohta tuleb sellega seoses esitada andmed. 2. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid menetluste kohta, mis on seotud koostöökohustustega, mida liikmesriikidel tuleb täita artiklite 49 ja 50 rakendamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Enne asjaomasele eelarveaastale järgneva aasta 31. maid võtab komisjon artikli 9 lõike 3 esimese lõigu punktides a ja d osutatud teabe alusel rakendusaktidega vastu otsuse akrediteeritud makseasutuste raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta seoses artikli 5 lõikes 2 ja artiklis 6 osutatud kuludega. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Kõnealused rakendusaktid hõlmavad esitatud raamatupidamise aastaaruannete täielikkust, täpsust ja tõesust ning ei piira artiklite 54 ja 55 kohaselt edaspidi vastuvõetavate rakendusaktide sisu. 2. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid lõikes 1 osutatud rakendusaktide vastuvõtmise ja rakendamise jaoks vajalike meetmete kohta, sealhulgas normid, mis käsitlevad komisjoni ja liikmesriikide vahelist teabevahetust ja tähtaegu, millest tuleb kinni pidada. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kui käesoleva määruse artikli 5 lõikes 2 ja artiklis 6 osutatud kuludele, mis vastavad määruse (EL) 2021/2115 III jaotises osutatud sekkumisele, ei ole käesoleva määruse artikli 9 lõikes 3 ja artiklis 10 ning määruse (EL) 2021/2115 artiklis 134 osutatud iga-aastases tulemusaruandes esitatud vastavat väljundit, võtab komisjon enne asjaomasele eelarveaastale järgneva aasta 15. oktoobrit vastu rakendusaktid, milles määratakse kindlaks summad, mida liidu rahastamise raames vähendatakse. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu, ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 55 kohaselt edaspidi vastuvõetavate rakendusaktide sisu. 2. Komisjon hindab vähendatavaid summasid sekkumiseks deklareeritud iga-aastaste kulude ning aruandes esitatud, ÜPP strateegiakava kohasele asjaomasele väljundile vastava summa vahelise erinevuse alusel, võttes arvesse liikmesriigi põhjendusi, mis on esitatud määruse (EL) 2021/2115 artikli 134 lõike 8 kohastes iga-aastastes tulemusaruannetes. 3. Enne käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusakti vastuvõtmist annab komisjon asjaomasele liikmesriigile võimaluse esitada oma märkused ja põhjendada mis tahes erinevusi ajavahemiku jooksul, mis ei tohi juhul, kui artikli 9 lõikes 3, artiklis 10 ning artikli 12 lõikes 1 osutatud dokumendid esitatakse ettenähtud tähtpäevaks, olla lühem kui 30 päeva. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega asjaomaselt liikmesriigilt saadud põhjenduste kriteeriumide ja vähendamiste kohaldamise meetodite ja kriteeriumide kohta. 5. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusaktide vastuvõtmise ja rakendamise jaoks vajalike meetmete kohta, sealhulgas normid, mis käsitlevad komisjoni ja liikmesriikide vahelist teabevahetust ja tähtaegu, millest tuleb kinni pidada. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kui komisjon leiab, et artikli 5 lõikes 2 ja artiklis 6 osutatud kulud ei ole tehtud kooskõlas liidu õigusega, võtab ta vastu rakendusaktid, millega määratakse liidu rahastamisest väljajäetavad summad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. Määruses (EL) 2021/2115 osutatud sekkumisviiside puhul kohaldatakse käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud liidu rahastatavatest kuludest väljaarvamist üksnes oluliste puuduste korral liikmesriikide juhtimissüsteemide korrakohases toimimises. Esimest lõiku ei kohaldata ÜPP strateegiakavades ja liikmesriigi õigusnormides sätestatud üksikute toetusesaajate rahastamiskõlblikkuse tingimustele mittevastavuse juhtude suhtes. 2. Komisjon hindab väljajäetavaid summasid tuvastatud puuduste olulisuse alusel. Sellega seoses võtab komisjon asjakohaselt arvesse nimetatud puuduste laadi ja liidule tekkinud rahalist kahju. 3. Enne lõikes 1 osutatud rakendusakti vastuvõtmist teavitatakse liikmesriiki kirjalikult komisjoni kontrolli tulemustest ja komisjoni liikmesriigi vastustest, mille järel püüavad pooled jõuda võetavate meetmete suhtes kokkuleppele. Asjaomasele liikmesriigile antakse võimalus tõendada, et mittevastavuse tegelik ulatus on komisjoni hinnatust väiksem. Kui kokkuleppele ei jõuta, võib asjaomane liikmesriik taotleda menetluse alustamist mõlema osalise seisukohtade lähendamiseks nelja kuu jooksul. Menetluse viib läbi lepitusorgan. Menetluse tulemuste aruanne esitatakse komisjonile. Komisjon võtab aruande soovitusi arvesse enne rahastamisest keeldumise otsuse tegemist ja esitab põhjendused, kui ta otsustab kõnealuseid soovitusi mitte järgida. 4. Rahastamisest ei saa keelduda, kui tegemist on: a) artikli 5 lõikes 2 osutatud kuludega, mis kanti rohkem kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma järeldustest; b) mitmeaastase sekkumise kuludega, mis kuuluvad artikli 5 lõike 2 kohaldamisalasse või artiklis 6 osutatud maaelu arengusse sekkumise alla, ja mille puhul viimane kohustus toetusesaajale tekkis enam kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma järeldustest; c) artiklis 6 osutatud maaelu arengusse sekkumise kuludega (välja arvatud käesoleva lõike punktis b osutatud kulud), millega seoses tegi makseasutus makse või olenevalt asjaoludest lõppmakse enam kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma järeldustest. 5. Lõiget 4 ei kohaldata järgmistel juhtudel: a) liikmesriigi antud toetused, mille kohta komisjon on algatanud ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse; b) rikkumised, millest komisjon on asjaomast liikmesriiki teavitanud põhjendatud arvamusega kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 258; c) liikmesriik ei täida käesoleva määruse IV jaotise III peatükist tulenevaid kohustusi, tingimusel, et komisjon teavitab liikmesriiki kirjalikult oma järeldustest 12 kuu jooksul pärast liikmesriigi aruande saamist asjaomaseid kulutusi käsitlevate kontrollide tulemuste kohta. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega finantskorrektsioonide kohaldamise kriteeriumide ja metoodika kohta. 7. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusaktide vastuvõtmise ja rakendamise jaoks vajalike meetmete kohta, sealhulgas normid, mis käsitlevad komisjoni ja liikmesriikide vahelist teabevahetust ja tähtaegu, millest tuleb kinni pidada, käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud lepitusmenetlust, ning sealhulgas lepitusorgani asutamist, ülesandeid, koosseisu ja töömeetodeid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Summad, mille liikmesriigid nõuavad tagasi õigusnormide rikkumise tõttu või selle tõttu, et toetusesaaja ei järgi ÜPP strateegiakavades osutatud sekkumise tingimusi, ja nende summade intressid makstakse välja makseasutusele ja kantakse selle poolt EAGFi tulude hulka nende reaalse laekumise kuu alla. 2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võivad liikmesriigid teha makseasutusele kui võla sissenõudmise eest vastutavale asutusele ülesandeks arvestada toetusesaaja võlg maha edaspidistest sellele toetusesaajale tehtavatest maksetest. 3. Lõike 1 kohaselt liidu eelarvesse maksmisel võib asjaomane liikmesriik kinni pidada 20 % vastavatest summadest ühtse määraga tagasinõudekuludena, välja arvatud asjaomase liikmesriigi haldusasutuste või muude ametiasutuste süül tingitud mittevastavuse korral.

1. Kui tehakse kindlaks, et toetusesaajad, ning rahastamisvahendite puhul ka valdusfondide alla kuuluvad erifondid või lõplikud vahendite saajad, eiravad eeskirju ega järgi ÜPP strateegiakavades täpsustatud maaelu arengusse sekkumise tingimusi muudel juhtudel, teevad liikmesriigid finantskohandusi, tühistades osaliselt või õigustatud juhtudel täielikult vastava liidu rahastamise. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud mittevastavuse laadi ja raskust ning EAFRD rahalise kaotuse taset. EAFRD raames liidu rahastatavad summad, mis on tühistatud, ja tagasinõutud summad, ning nende intressid jaotatakse ümber muudele ÜPP strateegiakavade kohastele maaelu arengu tegevustele. Liikmesriik võib tühistatud või tagasinõutud liidu vahendeid siiski täies ulatuses uuesti kasutada, kuid üksnes oma ÜPP strateegiakava maaelu arengu programmi raames ette nähtud tegevuste jaoks ega või vahendeid ümber jaotada maaelu arengu tegevustele, mille suhtes on kohaldatud finantskohandusi. Liikmesriigid arvavad kõik toetusesaajale temapoolse õigusnormide rikkumise tõttu alusetult makstud summad käesolevas artikli kohaselt maha makseasutuse poolt toetusesaajale tehtavatest mis tahes tulevastest maksetest. 2. Erandina lõike 1 teisest lõigust võib määruse (EL) 2021/1060 artiklis 58 osutatud rahastamisvahenditest toetust saavate maaelu arengusse sekkumise puhul individuaalse mittevastavuse tõttu tühistatud toetust kasutada uuesti sama rahastamisvahendi raames järgmiselt: a) kui rahalise toetuse tühistamise tinginud mittevastavus on tuvastatud määruse (EL) 2021/1060 artikli 2 punktis 18 määratletud lõpliku vahendite saaja tasandil, ainult teiste lõplike vahendite saajate jaoks sama rahastamisvahendi raames; b) kui rahalise toetuse tühistamise tinginud mittevastavus on tuvastatud määruse (EL) 2021/1060 artikli 2 punktis 21 määratletud erifondi tasandil valdusfondi piires, mis on määratletud selle määruse artikli 2 punktis 20, ainult muude erifondide jaoks.

Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid alusetult makstud summade tagasinõudmisest tulenevate summade võimaliku tasaarvestamise kohta ja liikmesriikide poolt komisjonile seoses käesolevas jaos sätestatud kohustustega esitatava teate ja teatise vormide kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Järgides kohaldatavaid juhtimissüsteeme, võtavad liikmesriigid ÜPP raames vastu kõik õigus- ja haldusnormid ning kõik muud vajalikud meetmed, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse, sealhulgas artiklis 37 sätestatud kulude rahastamiskõlblikkuse kriteeriumide tõhus kohaldamine. Nende õigusaktide ja meetmete eesmärk on eelkõige järgmine: a) kontrollida EAGFi ja EAFRD rahastatavate tegevuste seaduslikkust ja korrektsust, sealhulgas toetusesaajate tasandil ning vastavalt ÜPP strateegiakavades ettenähtule; b) tagada eelkõige suurema riskiga valdkondades selline tõhus kaitse kelmuse ja pettuse vastu, mis on heidutav ning mille puhul võetakse arvesse meetmete kulusid, hüvesid ja proportsionaalsust; c) ennetada, avastada ja kõrvaldada õigusnormide rikkumist, kelmusi ja pettusi; d) kehtestada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi vastavalt liidu õigusele või selle puudumise korral vastavalt liikmesriigi õigusele ning algatada vajaduse korral vastavaid kohtumenetlusi; e) nõuda tagasi alusetud maksed koos intressiga ning algatada vajaduse korral vastavaid kohtumenetlusi, sealhulgas eeskirjade eiramise eest määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses. 2. Liikmesriigid loovad tõhusad juhtimis- ja kontrollisüsteemid, et tagada kooskõla liidu sekkumisi reguleerivate liidu õigusnormidega. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada oma juhtimis- ja kontrollisüsteemide tulemuslik toimimine ning komisjonile deklareeritud kulude seaduslikkus ja korrektsus. Eesmärgiga liikmesriikidele sellega seoses abi osutada, teeb komisjon liikmesriikidele kättesaadavaks andmekaevevahendi, et hinnata projektide, toetusesaajate, töövõtjate ja lepingutega seotud riske, tagades samas minimaalse halduskoormuse ning liidu finantshuvide tõhusa kaitse. Andmekaevevahendit võib kasutada ka selleks, et vältida kõrvalehoidmist korrast, millele on osutatud artiklis 62. Komisjon esitab 2025. aastaks aruande, milles hinnatakse ühtse andmekaevevahendi kasutamist ja selle koostalitlusvõimet, pidades silmas selle üldist kasutamist liikmesriikide poolt. 3. Liikmesriigid tagavad, et aruandlussüsteem ning näitajaid käsitlevad andmed on kvaliteetsed ja usaldusväärsed. 4. Liikmesriigid tagavad, et EAGFi ja EAFRD toetusesaajad esitavad neile kogu teabe, mis on vajalik nende identifitseerimiseks, sealhulgas kui see on kohaldatav, selle kontserni identifitseerimiseks, milles nad osalevad, vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL (30) artikli 2 punktis 11 sätestatud määratlusele. 5. Liikmesriigid võtavad sobivad ettevaatusabinõud, et tagada lõike 1 punktis d osutatud karistuste proportsionaalsus ja astmelisus olenevalt tuvastatud mittevastavuse raskusest, ulatusest, püsivusest ja korduvusest. Liikmesriikide kehtestatud korraga tuleb eelkõige tagada, et karistusi ei tohi määrata kui: a) mittevastavuse põhjuseks on vastavalt artiklile 3 vääramatu jõud või erandlikud asjaolud; b) mittevastavuse põhjuseks on pädeva asutuse või muu asutuse viga ja kui võib põhjendatult eeldada, et asjaomane isik, keda halduskaristus puudutab, ei oleks saanud viga avastada; c) asjaomane isik suudab pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendada, et ta ei ole süüdi käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kohustustega seotud mittevastavuses või kui pädev asutus on jõudnud muul viisil veendumuseni, et asjaomane isik ei ole süüdi. Kui toetuse saamise tingimustele mittevastavus tuleneb vastavalt artiklile 3 vääramatust jõust või erandlikest asjaoludest, säilitab toetusesaaja õiguse toetusele. 6. Liikmesriigid võivad oma juhtimis- ja kontrollisüsteemidesse lisada võimaluse toetusetaotluste ja maksetaotluste korrigeerimiseks pärast nende esitamist, ilma et see mõjutaks õigust toetust saada, eeldusel et korrigeeritavad elemendid või väljajätmised olid põhjustatud heauskselt, nagu tunnistas pädev asutus; eelduseks on samuti, et korrigeerimine tehti enne seda, kui taotluse esitajat teavitati kohapealse kontrolli jaoks valituks osutumisest või enne kui pädev asutus tegi taotlust käsitleva otsuse. 7. Liikmesriigid kehtestavad korra, millega tagatakse EAGFi ja EAFRD puudutavate kaebuste tõhus läbivaatamine, ning peavad komisjoni taotluse korral uurima komisjonile esitatud kaebusi, mis kuuluvad nende ÜPP strateegiakava kohaldamisalasse. Liikmesriigid teavitavad selliste läbivaatamiste tulemustest komisjoni. Komisjon tagab, et otse talle esitatud kaebuste suhtes võetakse asjakohased järelmeetmed. Kui komisjon edastab kaebuse järelmeetmete võtmiseks liikmesriigile ning liikmesriik komisjoni esitatud tähtajaks järelmeetmeid ei võta, astub komisjon vajalikud sammud tagamaks, et liikmesriik täidab oma käesoleva lõike kohaseid kohustusi. 8. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõigete 1 ja 2 kohaselt võetud meetmetest ja läbi viidud tegevustest. Tingimused, mille liikmesriigid kehtestavad liidu õigusnormides sätestatud EAGFi või EAFRD rahastatud toetuse saamist käsitlevate tingimuste täiendamiseks, peavad olema kontrollitavad. 9. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse käesoleva artikli ühetaoliseks kohaldamiseks vajalikud normid: a) lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud kohustuste osas seoses menetluste, tähtaegade ja teabevahetuse, andmekaevevahendiga seotud nõuete ning toetusesaajate identifitseerimise kohta kogutavate andmetega; b) lõigetes 5 ja 7 sätestatud kohustuste osas seoses teate ja teatisega, mille liikmesriigid esitavad komisjonile. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriikide poolt artikli 59 lõike 2 kohaselt loodav juhtimis- ja kontrollisüsteem sisaldab süstemaatilisi kontrolle, mis hõlmavad muuhulgas valdkondi, kus vearisk on kõige suurem. Liikmesriigid tagavad, et kontrollid viiakse läbi sellisel tasemel, mis on vajalik liidu finantshuvidele avalduvate ohtude tõhusaks juhtimiseks. Asjaomane asutus koostab kõigi taotlejate alusel kontrollivalimi, mis asjakohasel juhul koosneb juhuslikust osast ja riskipõhisest osast. 2. Määruse (EL) 2021/1060 artiklis 58 osutatud rahastamisvahenditest toetust saavaid toiminguid kontrollitakse üksnes valdusfondide ja erifondide tasandil ning tagatisfondide puhul tagatiste aluseks olevaid uusi laene andvate asutuste tasandil. Kontrolle ei tehta EIP või muude selliste rahvusvaheliste finantseerimisasutuste tasandil, milles liikmesriigil on osalus. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, mis on vajalikud selleks, et tagada, et kontrollid viiakse läbi nõuetekohaselt ja tõhusalt ning rahastamiskõlblikkuse tingimusi kontrollitakse tõhusal, ühtsel ja mittediskrimineerival viisil, mis kaitseb liidu finantshuve, täiendades käesolevat määrust juhul, kui seda on vaja süsteemi nõuetekohaseks haldamiseks, õigusnormidega, mis käsitlevad tolliprotseduuridega ning eelkõige määruses (EL) nr 952/2013 sätestatud tolliprotseduuridega seotud lisanõudeid. 4. Seoses põllumajandusalastes õigusaktides osutatud meetmetega võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid, mis on vajalikud käesoleva artikli ühetaoliseks kohaldamiseks, ning eelkõige: a) määruse (EL) 2021/2115 artikli 4 lõike 4 teises lõigus osutatud kanepisektori puhul normid, milles käsitletakse erikontrollimeetmeid ja tetrahüdrokannabinooli taseme määramise meetodeid; b) määruse (EL) 2021/2115 III jaotise II peatüki 3. jao 2. alajaos osutatud puuvillasektori puhul tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide kontrollisüsteem; c) määruses (EL) nr 1308/2013 osutatud veinisektori puhul normid alade mõõtmise ning kontrollide ja normide kohta, millega reguleeritakse konkreetset finantsmenetlust kontrollide parandamiseks; d) riikliku sekkumise ja eraladustamisega seoses toodete rahastamiskõlblikkuse kindlakstegemiseks kohaldatavad katsed ja meetodid ning hankemenetluste kasutamine nii riikliku sekkumise kui ka eraladustamise puhul; e) muud normid liikmesriikide tehtavate kontrollide kohta seoses meetmetega, mis on kehtestatud määruse (EL) nr 228/2013 IV peatükis ja määruse (EL) nr 229/2013 IV peatükis. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

Kui mittevastavus on seotud liidu või liikmesriigi hankelepingute sõlmimise korraga, tagab liikmesriik, et toetuse mittemakstava või tagasivõetava osa kindlaksmääramisel võetakse aluseks mittevastavuse raskus ja järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Liikmesriigid tagavad, et tehingu seaduslikkust ja korrektsust mõjutatakse üksnes toetuse selle osa ulatuses, mida ei maksta või mis tagasi võetakse.

Ilma et see piiraks liidu õigusaktide erisätete kohaldamist, võtavad liikmesriigid tõhusad ja proportsionaalsed meetmed, et liidu õiguse sätetest ei oleks võimalik kõrvale hoida, ning tagavad eelkõige, et põllumajandusalastes õigusaktides ette nähtud eeliseid ei anta füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.

Sekkumiseks veinisektoris vastavalt määruse (EL) 2021/2115 III jaotise III peatüki 4. jaole tagavad liikmesriigid, et kõnealuse sekkumise suhtes kohaldatav haldus- ja kontrollikord vastab käesoleva jaotise II peatükis osutatud ühtsele süsteemile seoses: a) põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteemiga; b) kontrollidega.

1. Kui põllumajandusalastes õigusaktides on nii ette nähtud, nõuab liikmesriik tagatise esitamist, millega antakse kinnitus rahasumma pädevale asutusele maksmise või pädevale asutusele minetamise kohta, kui teatavat konkreetset nimetatud õigusaktidest tulenevat kohustust ei ole täidetud. 2. Kui teatavat kohustust ei täideta või seda tehakse üksnes osaliselt, minetatakse tagatis täielikult või osaliselt, välja arvatud vääramatu jõu korral. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega, millega tagatakse mittediskrimineeriv kohtlemine, õiglus ja proportsionaalsuse järgimine tagatise esitamisel ning milles: a) täpsustatakse vastutav isik, kui kohustust ei täideta; b) nähakse ette konkreetsed olukorrad, mil pädev asutus võib loobuda tagatisenõudest; c) nähakse ette tingimused esitatavale tagatisele ja tagatise andjale ning tagatiste esitamise ja vabastamise tingimused; d) nähakse ette ettemaksete raames tagatise esitamisega seotud eritingimused; e) määratletakse lõikes 1 ette nähtud tagatisega hõlmatud kohustuste rikkumise tagajärjed, sealhulgas tagatiste minetamine ja vähendamise määr, mida kohaldatakse tagatiste vabastamise suhtes toetuste, litsentside, pakkumiste või konkreetsete taotluste puhul, ning samuti kui kõnealuse tagatisega hõlmatud kohustust ei ole täielikult või osaliselt täidetud, võttes arvesse kohustuse laadi, kogust, mille osas kohustust on rikutud, kohustuse täitmiseks ette nähtud tähtaja ületamise pikkust ja kohustuse täitmise kohta tõendite esitamise aega. 4. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid järgmise kohta: a) esitatava tagatise vorm ning tagatise esitamise, selle heakskiitmise ja algse tagatise asendamise menetlus; b) tagatise vabastamise menetlus; c) liikmesriikide ja komisjoni teatised. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Iga liikmesriik loob ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi (edaspidi „ühtne süsteem“) ning tagab selle toimimise. 2. Ühtset süsteemi kohaldatakse pindala- ja loomapõhise sekkumise suhtes, mis on loetletud määruse (EL) 2021/2115 III jaotise II ja IV peatükis, ning määruse (EL) nr 228/2013 IV peatükis ja määruse (EL) nr 229/2013 IV peatükis osutatud meetmete suhtes. 3. Kui see on vajalik, kasutatakse ühtset süsteemi ka tingimuslikkuse ja sekkumise haldamiseks ja kontrollimiseks veinisektoris, nagu on sätestatud määruse (EL) 2021/2115 III jaotises. 4. Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „georuumiline taotlus“ – elektrooniline taotlusvorm, mis hõlmab geoinfosüsteemil põhinevat rakendust, mis võimaldab toetusesaajatel ruumiliselt deklareerida põllumajandusliku majapidamise (nagu on määratletud määruse (EL) 2021/2115 artikli 3 punktis 2) põllumajanduslikud maatükid ja mittepõllumajanduslikud alad, mille puhul toetust taotletakse; b) „pinnaseiresüsteem“ – kord, mille alusel regulaarselt ja süstemaatiliselt vaadelda, jälgida ja hinnata põllumajanduslikke tegevusi ja tavasid põllumajandusmaal Copernicuse Sentineli satelliidiandmete või muude vähemalt samaväärse väärtusega andmete alusel; c) „loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteem“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 (31) IV osa, I jaotise, 2. peatüki 1. jaos sätestatud peetavate maismaaloomade identifitseerimise ja registreerimise süsteem; d) „põllumajanduslik maatükk“ – ühik põllumajandusmaast, mis on liikmesriikide poolt määratletud kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artikli 4 lõikega 3; e) „geoinfosüsteem“ – arvutisüsteem, mis on võimeline koguma, salvestama, analüüsima ja kuvama geograafiliste viidetega andmeid; f) „automaatne taotluste süsteem“ – pindala- või loomapõhise sekkumise taotlussüsteem, kus ametiasutuse poolt toetuse taotlemiseks nõutavad andmed vähemalt konkreetsete maade või loomade kohta on esitatud liikmesriigi hallatavas ametlikus elektroonilises andmebaasis ning tehakse vajaduse korral toetusesaajale kättesaadavaks.

1. Ühtne süsteem koosneb järgmistest osadest: a) põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteem; b) georuumiline taotlussüsteem ja, kui see on kohaldatav, loomapõhine taotlussüsteem; c) pinnaseiresüsteem; d) artikli 65 lõikes 2 osutatud sekkumise ja meetmetega seotud toetusesaajate identifitseerimise süsteem; e) kontrolli- ja karistuste süsteem; f) toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem, kui see on kohaldatav; g) loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteem, kui see on kohaldatav. 2. Ühtne süsteem annab teavet, mis on asjakohane määruse (EL) 2021/2115 artiklis 7 osutatud näitajate aruandluse jaoks. 3. Ühtne süsteem toimib elektrooniliste andmebaaside ja geoinfosüsteemide alusel ning võimaldab andmete vahetamist ja integreerimist elektrooniliste andmebaaside ja geoinfosüsteemide vahel. Asjakohastel juhtudel võimaldab geoinfosüsteem andmete vahetamist ja integreerimist põllumajanduslike maatükkide puhul piiritletud kaitstavates piirkondades ja määratud aladel, mis on kindlaks määratud kooskõlas liidu õigusaktidega, mis on loetletud määruse (EL) 2021/2115 XIII lisas, nõukogu direktiivi 91/676/ EMÜ (32) artikli 2 punkti k tähenduses näiteks Natura 2000 alad või nitraaditundlikud alad, ning maastikuelementide puhul, mis vastavad maa heale põllumajandus- ja keskkonnaseisundile, mis on määratletud kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artikliga 13 või hõlmatud kõnealuse määruse III jaotise II ja IV peatükis loetletud sekkumistega. 4. Ilma et see piiraks liikmesriikide vastutust ühtse süsteemi rakendamise ja kohaldamise eest, võib komisjon kasutada ühtse süsteemi loomise, seire ja toimimise hõlbustamiseks spetsialiseerunud asutuste või isikute abi, eriti liikmesriikide pädevate asutuste tehniliseks nõustamiseks. 5. Liikmesriigid võtavad meetmed, mis on vajalikud ühtse süsteemi nõuetekohaseks loomiseks ja toimimiseks, ning, kui mõni muu liikmesriik seda taotleb, abistavad üksteist käesoleva peatüki kohaldamisel.

1. Liikmesriigid registreerivad ja säilitavad kõik andmed ja dokumendid iga-aastaste väljundite kohta, mis esitatakse artiklis 54 osutatud iga-aastase tulemuslikkuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames, ning ÜPP strateegiakavas sätestatud eesmärkide saavutamiseks tehtud edusammude kohta, mida jälgitakse kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artikliga 128. Esimeses lõigus osutatud andmed ja dokumendid jooksva kalendriaasta või turustusaasta kohta ning eelneva 10 kalendriaasta või turustusaastate kohta peavad olema liikmesriigi pädeva asutuse digiandmebaaside kaudu kättesaadavad. Pinnaseiresüsteemi jaoks kasutatavaid andmeid võib salvestada toorandmetena pädevate asutuste välisel serveril. Neid andmeid säilitatakse serveril vähemalt kolm aastat. Erandina teisest lõigust peavad liikmesriigid, kes ühinesid liiduga 2013. aastal või pärast seda, tagama andmete tutvumiseks kättesaadavuse üksnes alates nende ühinemise aastast. Erandina teisest lõigust peavad liikmesriigid üksnes tagama, et artikli 66 lõike 1 punktis c osutatud pinnaseiresüsteemiga seotud andmed ja dokumendid on tutvumiseks kättesaadavad alates pinnaseiresüsteemi rakendamise kuupäevast. 2. Liikmesriigid võivad kohaldada lõikes 1 sätestatud nõudeid piirkondlikul tasandil, tingimusel et need nõuded ning andmete registreerimist ja nendele juurdepääsu käsitlev halduskord on kogu liikmesriigi territooriumil ühesugune ja andmeid saab riiklikul tasandil koondada. 3. Liikmesriigid tagavad, et ühtse süsteemi kaudu kogutud andmeid, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/2/EÜ (33) või liidu poliitika järelevalve seisukohalt olulised, jagatakse tasuta avaliku sektori asutuste vahel ja tehakse riiklikul tasandil üldsusele kättesaadavaks. Liikmesriigid annavad ka liidu institutsioonidele ja asutustele juurdepääsu kõnealustele andmekogumitele. 4. Liikmesriigid tagavad, et ühtse süsteemi kaudu kogutud andmeid, mis on olulised ka Euroopa statistika koostamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 223/2009 (34), jagatakse tasuta komisjoni (Eurostat), riiklike statistikaametite ja vajaduse korral muude riiklike ametiasutustega, kes vastutavad Euroopa statistika koostamise eest. 5. Liikmesriigid piiravad üldsuse juurdepääsu lõigetes 3 ja 4 osutatud andmekogumitele, kui see kahjustaks isikuandmete konfidentsiaalsust vastavalt määrusele (EL) 2016/679. 6. Liikmesriigid loovad oma süsteemid sellisel moel, et tagada toetusesaajate juurdepääs kõigile nendega seotud asjakohastele andmetele maa kohta, mida nad kasutavad või kavatsevad kasutada, et nad saaksid esitada täpsed taotlused.

1. Põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteem on liikmesriikide poolt õhust või satelliidilt tehtud ortofotode põhjal loodud ja korrapäraselt ajakohastatav geoinfosüsteem, mille ühtne standard tagab vähemalt mõõtkavas 1:5 000 oleva kaardiga samaväärse täpsuse. 2. Liikmesriigid tagavad, et põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteem: a) identifitseerib üheselt kõik põllumajanduslikud maatükid ja mittepõllumajanduslikke alasid hõlmavad maatükid, mida liikmesriigid käsitavad määruse (EL) 2021/2115 III jaotises osutatud sekkumise jaoks toetusõiguslikuna; b) sisaldab ajakohastatud väärtusi pindalade kohta, mida liikmesriigid käsitavad artikli 65 lõikes 2 osutatud sekkumise jaoks toetusõiguslikuna; c) võimaldab määrata toetusetaotlusega hõlmatud põllumajanduslike maatükkide ja mittepõllumajanduslike alade õige asukoha. 3. Liikmesriigid hindavad igal aastal põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteemi kvaliteeti kooskõlas liidu tasandil loodud metoodikaga. Kui hindamise käigus tuvastatakse süsteemis puudusi, võtab liikmesriik asjakohased parandusmeetmed või kui selliseid parandusmeetmeid ei võeta, nõuab komisjon, et koostataks tegevuskava kooskõlas artikliga 42. Hindamisaruanne ning vajaduse korral parandusmeetmed ja nende rakendamise ajakava esitatakse komisjonile asjaomasele kalendriaastale järgneva aasta 15. veebruariks.

1. Artikli 65 lõikes 2 osutatud ja oma ÜPP strateegiakavade alusel toimuva pindalapõhise sekkumise jaoks ette nähtud toetuse puhul nõuavad liikmesriigid, et taotlus esitataks kasutades pädeva asutuse ette nähtud georuumilist taotlusvormi, 2. Artikli 64 lõikes 2 osutatud ja riiklike ÜPP strateegiakavade alusel toimuva loomapõhise sekkumise jaoks ette nähtud toetuse puhul nõuavad liikmesriigid taotluse esitamist. 3. Liikmesriigid eeltäidavad käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud taotlused artikli 66 lõike 1 punktis g ning artiklites 68, 70, 71 ja 73 osutatud süsteemidest või muust asjakohasest avalikust andmebaasist saadud teabega. 4. Liikmesriigid võivad luua automaatse taotluste süsteemi ning otsustada, milliseid lõigetes 1 ja 2 osutatud taotlusi see hõlmab. 5. Kui liikmesriik otsustab kasutada automaatset taotluste süsteemi, loob ta sellise süsteemi, mis võimaldab ametiasutustel maksta toetusesaajatele toetusi ametlikes elektroonilistes andmebaasides juba sisalduva teabe alusel. Kui on toimunud muutus, täiendatakse vajaduse korral olemasolevat teavet muutuse kajastamiseks lisateabega. Toetusesaaja kinnitab automaatse taotluste süsteemi kaudu kättesaadava olemasoleva ja täiendava teabe. 6. Liikmesriigid hindavad igal aastal georuumilise taotlussüsteemi kvaliteeti kooskõlas liidu tasandil loodud metoodikaga. Kui hindamise käigus tuvastatakse süsteemis puudusi, võtab liikmesriik asjakohased parandusmeetmed või kui selliseid parandusmeetmeid ei võeta, nõuab komisjon, et koostataks tegevuskava kooskõlas artikliga 42. Hindamisaruanne ning asjakohasel juhul parandusmeetmed ja nende rakendamise ajakava esitatakse komisjonile asjaomasele kalendriaastale järgneva aasta 15. veebruariks.

1. Liikmesriigid loovad pinnaseiresüsteemi, mis on töökorras alates 1. jaanuarist 2023, ja tagavad selle toimimise. Kui süsteemi täielik kasutuselevõtmine ei ole tehniliste piirangute tõttu kõnealusel kuupäeval võimalik, võivad liikmesriigid luua sellise süsteemi ja alustada selle kasutamist järkjärguliselt, esitades teavet üksnes piiratud arvul sekkumiste kohta. 1. jaanuariks 2024 peab pinnaseiresüsteem aga olema kõikides liikmesriikides täiel määral töökorras. 2. Liikmesriigid hindavad igal aastal pinnaseiresüsteemi kvaliteeti kooskõlas liidu tasandil loodud metoodikaga. Kui hindamise käigus tuvastatakse süsteemis puudusi, võtab liikmesriik asjakohased parandusmeetmed või kui selliseid parandusmeetmeid ei võeta, nõuab komisjon, et kooskõlas artikliga 42 koostataks tegevuskava. Hindamisaruanne ning asjakohasel juhul parandusmeetmed ja nende rakendamise ajakava esitatakse komisjonile asjaomasele kalendriaastale järgneva aasta 15. veebruariks.

Artikli 65 lõikes 2 osutatud sekkumise ja meetmete toetusesaajate identifitseerimisandmete registreerimise süsteem võimaldab kindlaks teha kõik sama toetusesaaja esitatud taotlused.

Liikmesriigid loovad toetusega seoses kontrolli- ja karistuste süsteemi, nagu on osutatud artikli 66 lõike 1 punktis e. Liikmesriigid teevad igal aastal makseasutuste või nende poolt volitatud asutuste kaudu toetuse- ja maksetaotluste halduskontrolle, et teha kindlaks nende seaduslikkus ja korrektsus vastavalt artikli 59 lõike 1 punktile a. Neid kontrolle täiendavad kohapealsed kontrollid, mida võib teha tehnoloogia abil kaugjuhtimise teel.

Toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem võimaldab kontrollida toetusõigusi taotlus- ja põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteemiga.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, mis on vajalikud selleks, et tagada käesolevas peatükis sätestatud ühtse süsteemi tõhus, sidus ja mittediskrimineeriv rakendamine viisil, mis kaitseb liidu finantshuve, täiendades käesolevat määrust seoses järgmisega: a) artiklites 68, 69 ja 70 osutatud kvaliteedihindamist käsitlevad normid; b) artiklites 68, 71 ja 73 osutatud põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteemi, toetusesaajate identifitseerimise süsteemi ja toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi käsitlevad normid.

Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid järgmise kohta: a) komisjonile edastatavate või kättesaadavaks tehtavate järgmiste dokumentide vorm ja sisu ning edastamise või kättesaadavaks tegemise kord: i) põllumajanduslike maatükkide identifitseerimise süsteemi, georuumilise taotlussüsteemi ja pinnaseiresüsteemi kvaliteedi hindamisaruanded; ii) artiklites 68, 69 ja 70 osutatud parandusmeetmed; b) artiklis 69 osutatud toetustaotlussüsteemi ja artiklis 70 osutatud pinnaseiresüsteemi põhijooned ja normid, sealhulgas pinnaseiresüsteemi kohaste sekkumiste arvu järkjärgulise suurendamise parameetrid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Käesolevas peatükis sätestatakse erinormid seoses EAGFi rahastamissüsteemiga otseselt või kaudselt seotud makseid sooritavate või saavate üksuste või kõnealuste üksuste esindajate (edaspidi „ettevõtjad“) äridokumentide kontrollimisega selleks, et teha kindlaks, kas EAGFi rahastamissüsteemi kuuluvad tehingud on tehtud tegelikult ja nõuetekohaselt. 2. Käesolevat peatükki ei kohaldata käesoleva jaotise II peatükis osutatud ühtse süsteemiga ning määruse (EL) 2021/2115 III jaotise III peatükiga hõlmatud sekkumise suhtes. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust sekkumisviiside loeteluga, mille suhtes ei ole nende ülesehituse ja kontrollinõuete tõttu sobilik kohaldada täiendavat järelkontrolli äridokumentide kontrollimise teel ning mille suhtes seega sellist käesoleva peatüki kohast kontrolli ei kohaldata. 3. Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „äridokument“ – kõik ettevõtja majandustegevusega seotud raamatupidamis- ja muud registrid, maksedokumendid, tõendavad dokumendid, raamatupidamisdokumendid, andmed toodangu ja kvaliteedi kohta, äritegevusega seotud kirjavahetus ning äriandmestik igas vormis, sealhulgas elektrooniliselt salvestatud andmed, niivõrd kuivõrd need dokumendid või andmed on otseselt või kaudselt seotud lõikes 1 osutatud tehingutega; b) „kolmas isik“ – füüsiline või juriidiline isik, kes on otseselt või kaudselt seotud EAGFi rahastamissüsteemi raames tehtud tehingutega.

1. Liikmesriigid kontrollivad süstemaatiliselt ettevõtjate äridokumente, võttes arvesse kontrollitavate tehingute laadi. Liikmesriigid tagavad, et kontrollitavate ettevõtjate valik tagaks võimalikult hästi õigusnormide rikkumise vältimiseks ja avastamiseks võetud meetmete tõhususe. Valikut tehes võetakse muu hulgas arvesse ettevõtjate majanduslikku tähtsust kõnealuses süsteemis ja muid riskitegureid. 2. Vajalikel juhtudel laieneb käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kontroll ettevõtjatega seotud füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning artiklis 78 sätestatud eesmärkide saavutamisest lähtuvalt ka muudele füüsilistele ja juriidilistele isikutele. 3. Käesoleva peatüki kohaldamise eest vastutav(ad) asutus(ed) peab (peavad) olema organisatoorselt sõltumatu(d) asutustest või asutuste allüksustest, kes vastutavad maksete tegemise eest ja kontrollide tegemise eest enne makse sooritamist. 4. Ettevõtjaid, kelle laekumiste või maksete summa oli väiksem kui 40 000 eurot, kontrollitakse käesoleva peatüki kohaselt ainult konkreetsetel põhjustel, millest liikmesriigid peavad teatama oma iga-aastases artikli 80 lõikes 1 osutatud kontrollide kavas. 5. Käesoleva peatüki kohane kontroll ei piira artiklite 49 ja 50 kohaselt tehtavaid kontrolle.

1. Kontrollitavate põhiandmete õigsust kontrollitakse riskiastmele vastava arvu ristkontrollidega, mis sisaldavad vajaduse korral kolmandate isikute äridokumentide kontrolli, mis hõlmab järgmist: a) tarnijate, klientide, veoettevõtjate ning muude kolmandate isikute äridokumentidega võrdlemine; b) asjakohasel juhul varude koguse ja laadi füüsilised kontrollid; c) EAGFi rahastamissüsteemi raames tehtud tehingutele eelnevate või neist tulenevate finantsvoogude raamatupidamisdokumentidega võrdlemine; d) raamatupidamise või raha liikumist käsitlevate dokumentide kontrollid, mis näitavad, et dokumendid, mis on makseasutuste valduses toetusesaajale makstud toetuse põhjendusena, on kontrolli ajal täpsed. 2. Kui ettevõtjad peavad liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt pidama varude kohta eraldi raamatupidamisregistrit, kuulub asjakohastel juhtudel kontrollimise juurde võrdlus äridokumentidega ja asjakohasel juhul varu tegeliku suurusega. 3. Kontrollitavate tehingute valikul võetakse täiel määral arvesse riskiastet. 4. Ettevõtte eest vastutavad isikud või kolmandad isikud tagavad, et kõik äridokumendid ja lisateave esitatakse kontrollimise eest vastutavatele ametnikele või seda nende nimel tegema volitatud isikutele. Elektrooniliselt salvestatud andmed esitatakse asjakohasel andmekandjal. 5. Kontrollimise eest vastutavad ametnikud või seda nende nimel tegema volitatud isikud võivad nõuda, et neile esitataks väljavõtted või koopiad lõikes 1 osutatud dokumentidest.

Liikmesriigid abistavad üksteist taotluse korral käesolevas peatükis sätestatud kontrollide tegemiseks järgmistel juhtudel: a) kui ettevõtja või kolmas isik ei asu liikmesriigis, kus nimetatud makse on tehtud või laekunud või kus nimetatud makse oleks pidanud tehtama või laekuma; b) kui ettevõtja või kolmas isik ei asu liikmesriigis, kus asuvad kontrolliks vajalikud dokumendid ja andmed.

1. Liikmesriigid koostavad järgmisel kontrolliperioodil artikli 77 kohaselt tehtava kontrolli kava. 2. Liikmesriigid saadavad komisjonile enne iga aasta 15. aprilli: a) oma lõikes 1 osutatud kontrollikava ning kontrollitavate ettevõtjate arvu ja nende jagunemise sektorite lõikes lähtuvalt asjaomastest summadest; b) üksikasjaliku aruande käesoleva peatüki kohaldamise kohta eelmisel kontrolliperioodil, sealhulgas artikli 79 kohaselt läbiviidud kontrolli tulemused. 3. Kui komisjon ei ole kaheksa nädala jooksul liikmesriike oma märkustest teavitanud, rakendavad liikmesriigid enda koostatud ja komisjonile saadetud kontrollikavasid ja nende muudatusi.

1. Kooskõlas asjakohase liikmesriigi õigusega on komisjoni ametnikel juurdepääs kõigile käesoleva peatüki alusel tehtavaks kontrolliks ette valmistatud või sellest tulenevatele dokumentidele ja kogutud andmetele, sealhulgas andmetöötlussüsteemides salvestatud andmetele. Kõnealused andmed esitatakse taotluse korral asjakohasel andmekandjal. 2. Artiklis 77 osutatud kontrolli teevad liikmesriikide ametnikud. Komisjoni ametnikud võivad kõnealuses kontrollis osaleda, kuid nad ei või ise kasutada liikmesriigi ametnikele antud kontrollimisvolitusi. Neil on siiski juurdepääs samadele ruumidele ja samadele dokumentidele kui liikmesriigi ametnikel. 3. Kui kriminaalmenetlust käsitlevate liikmesriigi õigusnormide alusel peavad teatavaid toiminguid tegema liikmesriigi õiguse alusel selleks spetsiaalselt määratud ametnikud, ei osale komisjoni ametnikud ega taotluse esitanud liikmesriikide ametnikud kõnealustes toimingutes, ilma et see piiraks määruste (Euratom, EÜ) nr 2988/95, (Euratom, EÜ) nr 2185/96, (EL, Euratom) nr 883/2013 ja (EL) 2017/1939 kohaldamist. Ühelgi juhul ei võta nad osa kodude külastamistest ega asjaomase liikmesriigi kriminaalõiguse raames toimuvatest ametlikest ülekuulamistest. Neil on siiski juurdepääs sellisel viisil saadud teabele.

Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid käesoleva peatüki ühetaoliseks kohaldamiseks, eelkõige seoses järgmisega: a) artiklis 77 osutatud kontrolli tegemine seoses ettevõtjate valiku, kontrolli määra ja ajakavaga; b) artiklis 79 osutatud vastastikuse abi elluviimine; c) artikli 80 lõike 2 punktis b osutatud aruannete sisu ja muud käesoleva peatüki alusel vajalikud teated. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid loovad süsteemi kontrollimaks, et järgmistesse kategooriatesse kuuluvad toetusesaajad täidavad määruse (EL) 2021/2115 III jaotise I peatüki 2. jaos sätestatud kohustusi: a) toetusesaajad, kes saavad otsetoetusi kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 III jaotise II peatükiga; b) toetusesaajad, kes saavad iga-aastaseid toetusi kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artiklitega 70, 71 ja 72; c) toetusesaajad, kes saavad toetust kooskõlas määruse (EL) nr 228/2013 IV peatükiga või määruse (EL) nr 229/2013 IV peatükiga. 2. Liikmesriigid, kes kohaldavad määruse (EL) 2021/2115 artiklit 28, võivad kehtestada lihtsustatud kontrollisüsteemi: a) toetusesaajate puhul, kes saavad toetust määruse (EL) 2021/2115 artikli 28 alusel, või b) väikepõllumajandustootjate puhul, kelle liikmesriigid on kindlaks määranud määruse (EL) 2021/2115 artikli 28 alusel ja kes sellist toetust ei taotle. Kui liikmesriik ei kohalda määruse (EL) 2021/2115 artiklit 28, võib ta kehtestada lihtsustatud kontrollisüsteemi põllumajandustootjate puhul, kelle põllumajandusliku majapidamise maksimumsuurus ei ületa viit hektarit käesoleva määruse artikli 69 lõike 1 kohaselt deklareeritud põllumajandusmaad. 3. Liikmesriigid võivad kasutada olemasolevaid kontrolli- ja haldussüsteeme, et tagada tingimuslikkusega seotud õigusnormide täitmine. Kõnealused süsteemid peavad olema kooskõlas lõigetes 1 ja 2 osutatud kontrollisüsteemidega. 4. Liikmesriigid vaatavad esimeses ja teises lõigus osutatud kontrollisüsteemid igal aastal läbi, võttes arvesse saavutatud tulemusi. 5. Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „nõue“ – iga üksik kohustuslik majandamisnõue, mis tuleneb teatud õigusakti raames määruse (EL) 2021/2115 artiklis 12 osutatud liidu õigusaktidest ja erineb sisuliselt sama õigusakti muudest nõuetest; b) „õigusakt“ – määruse (EL) 2021/2115 artiklis 12 loetletud direktiivid ja määrused; c) „mittevastavuse korduvus“ – samale nõudele või standardile mittevastavus, mis tuvastatakse rohkem kui üks kord kolme järjestikuse kalendriaasta perioodil, tingimusel et toetusesaajat on eelmisest mittevastavusest teavitatud ja tal on asjakohasel juhul olnud võimalus võtta vajalikud meetmed eelmise mittevastavuse kõrvaldamiseks. 6. Lõigetes 1–4 sätestatud kontrolliga seotud kohustuste täitmiseks teevad liikmesriigid järgmist: a) lisavad kohapealsed kontrollid, et kontrollida määruse (EL) 2021/2115 III jaotise I peatüki 2. jaos sätestatud kohustuste täitmist toetusesaajate poolt; b) võivad nõuetest, standarditest, õigusaktidest või tingimuslikkusega seotud valdkondadest olenevalt otsustada teha kontrolle, sealhulgas halduskontrolle, mis on juba ette nähtud asjaomase nõude, standardi, õigusakti või tingimuslikkusega seotud valdkonna puhul kohaldatavate kontrollisüsteemidega, tingimusel et selliste kontrollide mõjusus on vähemalt punktis a osutatud kohapealsete kontrollidega samaväärne; c) võivad punktis a osutatud kohapealsete kontrollide tegemiseks asjakohasel juhul kasutada kaugseiret või pinnaseiresüsteemi või neid toetavaid muid asjakohaseid tehnoloogiaid; d) kehtestavad kontrollivalimi punktis a osutatud kohapealsete kontrollide jaoks, mis tehakse igal aastal riskianalüüsi põhjal, i) mis võtab arvesse põllumajandusettevõtte struktuuri ning kohaldab sellele kaalutegurit, mittevastavuse olemuslikku riski ning asjakohastel juhtudel toetusesaajate osalemist põllumajandusettevõtete nõustamisteenustes, millele on osutatud määruse (EL) 2021/2115 artiklis 15, ii) mille puhul kohaldatakse kaalutegureid, ning iii) mis sisaldab juhuvalikut ja hõlmab vähemalt 1 % toetusesaajatest, kes on loetletud käesoleva artikli lõikes 1; e) nõukogu direktiiviga 96/22/EÜ (35) seotud tingimuslike kohustuste puhul loetakse järelevalvekava erivalimi tase vastavaks käesoleva lõike punktis d sätestatud miinimumtaseme nõudele; f) võivad lõikes 2 osutatud lihtsustatud kontrollisüsteemi kasutades otsustada jätta käesoleva lõike punktis a osutatud kohapealsete kontrollide kohaldamisest välja kõnealuses punktis osutatud kohustuste täitmise kontrollimise, kui on võimalik tõendada, et asjaomaste toetusesaajate poolse mittevastavuse juhtudel ei saanud olla olulisi tagajärgi asjaomaste õigusaktide ja standardite eesmärkide saavutamisele.

1. Liikmesriigid loovad süsteemi, millega nähakse ette halduskaristuste kohaldamine toetusesaajate suhtes, kellele on osutatud käesoleva määruse artikli 83 lõikes 1 ja kes ei täida mis tahes ajal asjaomasel kalendriaastal tingimuslikkusega seotud kohustusi, nagu on sätestatud määruse (EL) 2021/2115 III jaotise I peatüki 2. jaos. Esimeses lõigus osutatud halduskaristusi kohaldatakse üksnes juhul, kui mittevastavus on toetusesaajale vahetult omistatava tegevuse või tegematajätmise tagajärg, ja kui täidetud on üks või mõlemad järgmistest tingimustest: a) mittevastavus on seotud toetusesaaja põllumajandusliku tegevusega; b) mittevastavus on seotud määruse (EL) 2021/2115 artikli 3 punktis 2 määratletud põllumajandusliku majapidamisega või muude toetusesaaja juhitavate sama liikmesriigi territooriumil asuvate maadega. Esimeses lõigus osutatud karistusi ei kohaldata siiski metsaalade suhtes juhul, kui asjaomase ala puhul ei ole taotletud toetust vastavalt määruse (EL) 2021/2115 artiklitele 70 ja 71. 2. Oma lõikes 1 osutatud halduskaristussüsteemis liikmesriigid: a) lisavad halduskaristuste kohaldamise normid, juhul kui asjaomasel kalendriaastal või asjaomastel kalendriaastatel on põllumajandusmaa või põllumajanduslik majapidamine või nende osa üle antud; kõnealustes normides peab mittevastavusega seotud vastutus üleandjate ja ülevõtjate vahel olema jaotatud õiglaselt ja erapooletult; b) võivad olenemata lõikest 1 otsustada mitte kohaldada halduskaristust toetusesaaja ja kalendriaasta kohta, kui karistuse summa on kuni 100 eurot; toetusesaajat teavitatakse siiski tuvastatud mittevastavusest ja kohustusest võtta edaspidiseks parandusmeetmeid; c) näevad ette, et halduskaristust ei määrata, kui: i) mittevastavuse põhjuseks on vääramatu jõud või erandlikud asjaolud vastavalt artiklile 3; ii) mittevastavuse põhjuseks on avaliku sektori asutuse korraldus. Esimese lõigu punktis a tähendab „üleandmine“ iga liiki tehingut, mille tulemusel põllumajandusmaa või põllumajanduslik majapidamine või nende osa lakkab olemast üleandja kasutuses. 3. Halduskaristuse kohaldamine ei mõjuta selliste kulude seaduslikkust ja korrektsust, mille suhtes seda kohaldatakse.

1. Artiklis 84 osutatud halduskaristusi kohaldatakse, vähendades artikli 83 lõikes 1 loetletud ning asjaomasele toetusesaajale seoses toetusetaotlusega, mille toetusesaaja on esitanud või esitab mittevastavuse tuvastamise kalendriaasta jooksul, tehtud või tehtavate maksete kogusummat või jättes ta sellest ilma. Vähendamised või ilmajätmised arvutatakse maksete alusel, mis tehti või tehakse selle kalendriaasta jooksul, millal mittevastavus aset leidis. Kui aga ei ole võimalik kindlaks määrata kalendriaastat, millal mittevastavus aset leidis, arvutatakse vähendamised või ilmajätmised mittevastavuse tuvastamise aastal tehtud või tehtavate maksete alusel. Kõnealuste vähendamiste ja ilmajätmiste arvutamisel võetakse arvesse tuvastatud mittevastavuse raskust, ulatust, püsivust, korduvust ja tahtlikkust. Määratavad halduskaristused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Halduskaristused põhinevad kooskõlas artikli 83 lõikega 6 tehtud kontrollidel. 2. Vähendamine on üldjuhul 3 % lõikes 1 osutatud maksete kogusummast. 3. Kui mittevastavusel ei ole asjaomase standardi või nõude eesmärgi saavutamisele mingeid tagajärgi või kui need tagajärjed on tähtsusetud, siis halduskaristust ei kohaldata. Liikmesriigid loovad teadlikkusmehhanismi, et tagada toetusesaajate teavitatus tuvastatud mittevastavustest ja võimalikest võetavatest parandusmeetmetest. See mehhanism hõlmab ka määruse (EL) 2021/2115 artiklis 15 osutatud konkreetseid põllumajandusettevõtete nõustamisteenuseid, milles osalemine võidakse asjaomastele toetusesaajatele kohustuslikuks teha. 4. Kui liikmesriik kasutab mittevastavuste avastamiseks artikli 65 lõike 1 punktis c osutatud pinnaseiresüsteemi, võib ta otsustada kohaldada käesoleva artikli lõikes 2 sätestatust madalamaid vähendusprotsente. 5. Kui mittevastavusel on tõsised tagajärjed asjaomase standardi või nõude eesmärgi saavutamisele või kui see kujutab endast otsest ohtu rahva- või loomatervisele, kohaldatakse vähendusprotsenti, mis on kõrgem lõikes 2 sätestatud vähendusprotsendist. 6. Kui mittevastavus püsib või kordub üks kord kolme järjestikuse kalendriaasta jooksul, on vähendusprotsent üldjuhul 10 % lõikes 1 osutatud maksete kogusummast. Sama mittevastavuse edasisi kordumisi, mille kohta toetusesaaja ei ole mõjuvat põhjust esitanud, käsitatakse tahtliku mittevastavuse juhtumitena. Tahtliku mittevastavuse korral on vähendusprotsent vähemalt 15 % lõikes 1 osutatud maksete kogusummast. 7. Selleks et tagada liikmesriikidele võrdsed tingimused ning käesoleva peatüki kohaste halduskaristustuste tõhusus, proportsionaalsus ja hoiatav mõju, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust nimetatud karistuste kohaldamist ja arvutamist käsitlevate üksikasjalike õigusnormidega.

Liikmesriigid võivad endale jätta 25 % artiklis 85 osutatud vähendamiste ja ilmajätmiste kohaldamisest tulenevatest summadest.

1. Liikmesriigid loovad süsteemi, millega nähakse ette halduskaristuste kohaldamine toetusesaajate suhtes, kellele on osutatud määruse (EL) 2021/2115 artiklis 14 ja kes ei täida kõnealuse määruse IV lisas loetletud sotsiaalse tingimuslikkuse norme. Sel eesmärgil kasutavad liikmesriigid oma kontrolli- ja normide täitmise süsteeme, mida kohaldatakse sotsiaal- ja tööhõivevaldkonna õigusaktide valdkonnas, ning kohaldatavaid tööstandardeid tagamaks, et määruse (EL) 2021/2115 artiklis 14 ning määruse (EL) nr 228/2013 IV peatükis või määruse (EL) nr 229/2013 IV peatükis osutatud toetuse saajad täidavad määruse (EL) 2021/2115 IV lisas osutatud kohustusi. 2. Liikmesriigid tagavad vastutuse selge jaotuse ühelt poolt sotsiaal- ja tööhõivevaldkonna õigusaktide ja kohaldatavate tööstandardite täitmise tagamise eest vastutavate asutuste või organite ning teiselt poolt makseasutusete vahel, kusjuures makseasutuste roll on sotsiaalse tingimuslikkuse mehhanismi kohaselt maksete tegemine ning karistuste kohaldamine.

1. Artikli 87 lõike 1 esimeses lõigus osutatud süsteemi kohaselt teatatakse makseasutusele vähemalt kord aastas mittevastavuse juhtumitest, kui sellega seoses on artikli 87 lõikes 2 osutatud asutused või organid vastu võtnud täitmisele pööratavaid otsuseid. Teatis sisaldab asjaomase mittevastavuse raskuse, ulatuse, püsivuse, korduvuse ja tahtlikkuse hindamist. Liikmesriigid võivad sellise hindamise tegemiseks kasutada töövaldkonna karistuste alast mis tahes riiklikku hindamissüsteemi. Makseasutusele esitatavas teatises austatakse artikli 87 lõikes 2 osutatud pädevate asutuste ja organite sisekorraldust, ülesandeid ja menetlusi. Makseasutust teavitatakse üksnes siis, kui mittevastavus on otseselt asjaomasele toetusesaajale omistatava teo või tegevusetuse tulemus, ning kui täidetud on üks või mõlemad järgmistest tingimustest: a) mittevastavus on seotud toetusesaaja põllumajandusliku tegevusega; b) mittevastavus on seotud määruse (EL) 2021/2115 artikli 3 punktis 2 määratletud põllumajandusliku majapidamisega või muude toetusesaaja hallatavate sama liikmesriigi territooriumil asuvate maaüksustega. 2. Artikli 87 lõikes 1 osutatud halduskaristuse puhul liikmesriigid: a) võivad otsustada mitte kohaldada halduskaristust toetusesaaja ja kalendriaasta kohta, kui karistuse summa on kuni 100 eurot. Toetusesaajat teavitatakse tuvastatud mittevastavusest ja kohustusest võtta edaspidiseks parandusmeetmeid; b) näevad ette, et halduskaristust ei määrata, kui: i) mittevastavuse põhjuseks on vääramatu jõud; ii) mittevastavuse põhjuseks on avaliku sektori asutuse korraldus. 3. Halduskaristuse kohaldamine ei mõjuta selliste kulude seaduslikkust ja korrektsust, mille suhtes seda kohaldatakse.

1. Halduskaristusi kohaldatakse, vähendades artikli 83 lõikes 1 loetletud ning asjaomasele toetusesaajale seoses toetusetaotlustega, mille see toetusesaaja on esitanud või esitab mittevastavuse tuvastamise kalendriaasta jooksul, tehtud või tehtavate maksete kogusummat või jättes ta sellest ilma. Vähendamised või ilmajätmised arvutatakse maksete alusel, mis tehti või tehakse selle kalendriaasta jooksul, millal mittevastavus aset leidis. Kui aga ei ole võimalik kindlaks määrata kalendriaastat, millal mittevastavus aset leidis, arvutatakse vähendamised või ilmajätmised mittevastavuse tuvastamise aastal tehtud või tehtavate maksete alusel. Kõnealuste vähendamiste ja ilmajätmiste arvutamisel võetakse arvesse tuvastatud mittevastavuse raskust, ulatust, püsivust või korduvust ja tahtlikkust kooskõlas artikli 87 lõikes 2 osutatud asutuste või organite hinnanguga. Määratavad halduskaristused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Karistuse kohaldamisel ja arvutamisel kohaldatakse mutatis mutandis artikli 85 lõigete 2, 5 ja 6 asjakohaseid sätteid. 2. Selleks et tagada liikmesriikidele võrdsed tingimused ning käesoleva peatüki kohase halduskaristuste tõhusus, proportsionaalsus ja hoiatav mõju, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust üksikasjalike õigusnormidega nimetatud karistuste kohaldamise ja arvutamise kohta.

1. Lisaks oma määruse (EL) 2021/2115 kohastele teabevahetuskohustustele edastavad liikmesriigid komisjonile järgmise teabe ning järgmised deklaratsioonid ja dokumendid: a) akrediteeritud makseasutuste ning määratud ja akrediteeritud koordineerivate asutuste puhul: i) nende akrediteerimisdokument ja kui see on asjakohane, määramisdokument; ii) nende funktsioon (akrediteeritud makseasutus või määratud ja akrediteeritud koordineeriv asutus); iii) kui see on asjakohane, nende akrediteeringu kehtetuks tunnistamine; b) sertifitseerimisasutuste puhul: i) nende nimi; ii) nende aadress; c) EAGFi ja EAFRD rahastatud tegevustega seotud meetmete puhul: i) akrediteeritud makseasutuse või määratud ja akrediteeritud koordineeriva asutuse allkirjastatud kuludeklaratsioonid, mis kehtivad ka maksetaotlustena ja millele on lisatud nõutud teave; ii) EAGFi puhul nende finantsnõuete prognoosid ning EAFRD puhul aasta jooksul esitatavate kuluprognooside ajakohastatud versioonid ja järgneva põllumajandusliku eelarveaasta kuluprognoosid; iii) liidu vahendite haldaja kinnitus ja akrediteeritud makseasutuste raamatupidamise aastaaruanded. 2. Liikmesriigid teavitavad komisjoni korrapäraselt IV jaotise II peatükis osutatud ühtse süsteemi kohaldamisest. Komisjon korraldab liikmesriikidega selleteemalisi arvamustevahetusi.

1. Liikmesriigid ja komisjon võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse kohaselt rakendatavate kontrollimeetmete ning raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames edastatud või saadud teabe konfidentsiaalsus. Kõnealuse teabe suhtes kohaldatakse määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 artiklis 8 sätestatud õigusnorme. 2. Ilma et see piiraks kohtumenetlusi käsitlevate liikmesriigi sätete kohaldamist, kehtib IV jaotise III peatükis sätestatud kontrollimise käigus kogutud teabe suhtes ametisaladuse kaitse põhimõte. Kõnealust teavet tohib edastada ainult isikutele, kes tulenevalt oma kohustustest liikmesriikides või liidu institutsioonides peavad kõnealuste kohustuste täitmiseks olema sellest teadlikud.

Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid järgmise kohta: a) komisjonile edastatavate või talle kättesaadavaks tehtavate järgmiste dokumentide vorm, sisu, perioodilisus, tähtajad ja tingimused: i) kuludeklaratsioonid ja -prognoosid, samuti nende ajakohastatud versioonid, sealhulgas sihtotstarbelised tulud; ii) liidu vahendite haldaja kinnitus ja makseasutuste raamatupidamise aastaaruanded; iii) raamatupidamisaruannete sertifitseerimisaruanded; iv) akrediteeritud makseasutuste, määratud ja akrediteeritud koordineerivate asutuste ja määratud sertifitseerimisasutuste nimed ja määratud identifitseerimisandmed; v) EAGFi ja EAFRD rahastatavate kulude arvessevõtmise ja maksmise kord; vi) liikmesriikide poolt maaelu arengusse sekkumisega seoses tehtud finantskohandusi käsitlevad teated; vii) artikli 59 kohaselt võetud meetmeid käsitlev teave; b) teabe ja dokumentide komisjoni ja liikmesriikide vahel vahetamise kord, samuti infosüsteemide rakendamine, sealhulgas kõnealuste süsteemidega töödeldavate andmete liik, vorm ja sisu ning nende säilitamise normid; c) liikmesriikide poolt komisjonile esitatav teave ja statistika ning esitatavad dokumendid ja aruanded, sellise teavitamise tähtajad ja meetodid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Summad, mis on esitatud komisjoni rakendusotsustes ÜPP strateegiakavade heakskiitmise kohta, komisjoni kulukohustuste ja maksete summad ning tõendatud või kinnitatud kulude summad ning liikmesriikide kuludeklaratsioonide summad väljendatakse ja makstakse eurodes. 2. Põllumajandusalastes õigusaktides kindlaks määratud hinnad ja summad väljendatakse eurodes. Need hinnad ja summad tasutakse või nõutakse sisse eurodes euro kasutusele võtnud liikmesriikides ning muudes liikmesriikides nende omavääringus.

1. Artikli 93 lõikes 2 osutatud hinnad ja summad konverteeritakse liikmesriikides, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, omavääringusse vahetuskursi abil. 2. Vahetuskursi rakendusjuhuks on: a) kaubavahetuses kolmandate riikidega sissenõutavate või tasutavate summade puhul impordi või ekspordiga seotud tolliformaalsuste täitmine; b) kõigil muudel juhtudel asjaolu, millega saavutatakse tehingu majanduslik eesmärk. 3. Kui määruses (EL) 2021/2115 ette nähtud otsetoetus makstakse toetusesaajale muus vääringus kui euro, konverteerivad liikmesriigid eurodes väljendatud toetusesumma omavääringusse, võttes aluseks kõige uuema vahetuskursi, mille Euroopa Keskpank (EKP) on avaldanud enne selle aasta 1. oktoobrit, mille jaoks toetust antakse. Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel otsustada konverteerimise teostada EKP kehtestatud keskmise vahetuskursi alusel ühe kuu jooksul enne selle aasta 1. oktoobrit, mille jaoks toetust antakse. Selle võimaluse valinud liikmesriigid kehtestavad ja avaldavad kõnealuse keskmise vahetuskursi enne kõnealuse aasta 1. detsembrit. 4. Mis puutub EAGFi, siis kuludeklaratsioone koostades kohaldab liikmesriik, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, sama vahetuskurssi, mida ta kasutas toetusesaajatele maksete tegemiseks või tulu saamiseks, kooskõlas käesoleva peatükiga. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega, milles käsitletakse kõnealuseid rakendusjuhte ja kasutatavat vahetuskurssi. Konkreetse rakendusjuhu määramisel võetakse arvesse järgmisi kriteeriume: a) vahetuskursi kohanduste tegelik kohaldatavus niipea kui võimalik; b) turukorralduse alusel sooritatud analoogsete toimingute rakendusjuhtude sarnasus; c) turukorraldusega seotud erinevate hindade ja summade rakendusjuhtude ühtsus; d) sobivate vahetuskursside kohaldamise kontrolli otstarbekus ja tõhusus. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust õigusnormidega, milles käsitletakse vahetuskurssi, mida kohaldatakse makseasutuse raamatupidamises kuludeklaratsioonide koostamisel ja riikliku ladustamise toimingute registreerimisel.

1. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et tagada liidu õiguse kohaldamine, kui omavääringuga seotud erandlikud rahandustavad võivad seda ohustada. Kõnealused rakendusaktid võivad kehtivatest õigusnormidest kõrvale kalduda üksnes ajavahemikuks, mis on rangelt vajalik. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Euroopa Parlamenti, nõukogu ja liikmesriike teavitatakse viivitamata esimeses lõigus osutatud meetmetest. 2. Kui omavääringuga seotud erandlikud rahandustavad võivad ohustada liidu õiguse kohaldamist, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust käesolevast peatükist tehtavate eranditega järgmistel juhtudel: a) kui liikmesriik kasutab ebaharilikke valuutavahetusvõtteid, näiteks erinevaid vahetuskursse, või rakendab vahetuslepinguid; b) kui mõne liikmesriigi omavääring ei ole ametlikul valuutabörsil noteeritud või kui sellise omavääringu muutused võiksid põhjustada kaubandusmoonutusi.

1. Kui liikmesriik, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, otsustab tasuda põllumajandusalastest õigusaktidest tulenevad kulud eurodes, mitte omavääringus, võtab nimetatud liikmesriik meetmeid selle tagamiseks, et euro kasutamine ei tooks kaasa süstemaatilisi eeliseid võrreldes omavääringu kasutamisega. 2. Liikmesriik teatab komisjonile lõikes 1 osutatud kavandatud meetmetest enne nende jõustumist. Nimetatud meetmed ei jõustu enne, kui komisjon on teatanud asjaomasele liikmesriigile oma nõusolekust.

Igale eelarveaastale järgneva aasta 30. septembriks esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule finantsaruande EAGFi ja EAFRD haldamise kohta möödunud eelarveaasta jooksul.

1. Määruse (EL) 2021/1060 artikli 49 lõigete 3 ja 4 kohaldamisel ning kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 2, 3 ja 4 tagavad liikmesriigid EAGFist ja EAFRDst toetusesaajate andmete iga-aastase tagantjärele avaldamise, sealhulgas asjakohasel juhul käesoleva määruse artikli 59 lõike 4 kohase kontserne, milles toetusesaajad osalevad, käsitleva teabe, mille kõnealused toetusesaajad on neile käesoleva määruse artikli 59 lõike 4 kohaselt esitatud. 2. EAFRDst ja EAGFist toetuse saajate suhtes kohaldatakse asjakohastel juhtudel määruse (EL) 2021/1060 artikli 49 lõike 3 punkte a, b, d – j ja l ning artikli 49 lõiget 4. Nimetatud määruse artikli 49 lõike 3 punkti e puhul kohaldub üksnes tegevuse eesmärk. EAFRD suhtes kohaldatakse nimetatud määruse artikli 49 lõike 3 punkti k. 3. Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „tegevus“ – meede, sektor või sekkumisviis; b) „tegevuse kogumaksumus“ – iga EAGFi või EAFRD rahastatud meetme, sektori või sekkumisviisi puhul vastav toetussumma, mille toetusesaaja on saanud asjaomasel põllumajanduslikul eelarveaastal; seoses toetustega, mis vastavad EAFRDst rahastatud sekkumisviisidele, vastavad avaldatavad summad avaliku sektori rahastamise kogusummale, mis hõlmab nii liidu kui ka riiklikku osalust; c) „tegevuse asukohatähis või asukohatuvastus“ – omavalitsusüksus, kus toetusesaaja elab või on registreeritud, ning võimaluse korral sihtnumber või selle osa, et omavalitsusüksus kindlaks teha. 4. Iga liikmesriik avaldab määruse (EL) 2021/1060 artikli 49 lõigetes 3 ja 4 osutatud teabe ühelainsal veebisaidil. Nimetatud teave on avalikkusele kättesaadav kaks aastat alates selle esialgsest avaldamisest. Liikmesriigid ei avalda määruse (EL) 2021/1060 artikli 49 lõike 3 punktides a ja b osutatud teavet, kui toetusesaajale ühe aasta jooksul makstav toetus on 1 250 eurot või väiksem.

Liikmesriigid teavitavad toetusesaajaid sellest, et neid puudutavad andmed avaldatakse artikli 98 kohaselt ning et liidu finantshuvide kaitsmise eesmärgil võivad liidu ja liikmesriikide auditeerimis- ja uurimisorganid selliseid andmeid töödelda. Määruse (EL) 2016/679 nõuete kohaselt teavitavad liikmesriigid toetusesaajaid seoses isikuandmetega kõnealuse määruse kohastest õigustest ning kõnealuste õiguste kasutamisel kohaldatavast korrast.

Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse normid järgmise kohta: a) artiklite 98 ja 99 kohase avaldamise vormi, sealhulgas meetme, sektori või sekkumisviisi, ning ajakava kohta; b) artikli 99 ühetaoliseks kohaldamiseks; c) komisjoni ja liikmesriikide koostöö kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 103 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ilma et see piiraks artiklite 98, 99 ja 100 kohaldamist, koguvad liikmesriigid ja komisjon isikuandmeid oma vastavate käesoleva määruse kohaste haldus-, kontrolli- ja auditeerimisülesannete ning seire- ja hindamiskohustuste täitmiseks, eelkõige seoses II jaotise II peatükis, III jaotise III ja IV peatükis, IV jaotises ning V jaotise III peatükis sätestatud ülesannete ja kohustustega, samuti statistilistel eesmärkidel, ega töötle neid andmeid muul eesmärgil. 2. Isikuandmete töötlemisel määruse (EL) 2021/2115 kohase seire ja hindamise ning statistilistel eesmärkidel muudetakse andmed anonüümseks. 3. Isikuandmeid töödeldakse kooskõlas määrustega (EL) 2016/679 ja (EL) 2018/1725. Eelkõige ei säilitata selliseid andmeid andmesubjektide kindlakstegemist võimaldaval kujul kauem, kui on vajalik kõnealuste andmete kogumise või hilisema töötlemise eesmärgil, võttes arvesse kohaldatavas liidu ja liikmesriigi õiguses sätestatud minimaalseid andmete säilitamise tähtaegu. 4. Liikmesriigid teavitavad andmesubjekte, et nende isikuandmeid võidakse töödelda liikmesriikide ja liidu asutustes vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 ning et neil on sellega seoses määrustes (EL) 2016/679 ja (EL) 2018/1725 sätestatud andmekaitsealased õigused.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 11 lõike 1, artikli 17 lõikes 5, artikli 23 lõikess 2, artikli 38 lõikes 2, artikli 40 lõikes 3, artikli 41 lõikes 3, artikli 44 lõigetes 4 ja 5, artikli 47 lõikes 1, artikli 52 lõikes 1, artikli 54 lõikes 4, artikli 55 lõikes 6, artikli 60 lõikes 3, artikli 64 lõikes 3, artiklis 74, artikli 76 lõikes 2, artikli 85 lõikes 7, artikli 89 lõikes 2, artikli 94 lõigetes 5 ja 6, artikli 95 lõikes 2 ning artiklis 105 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile seitsmeks aastaks alates 7. detsembrist 2021. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne seitsmeaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 11 lõikes 1, artikli 17 lõikes 5, artikli 23 lõikes 2, artikli 38 lõikes 2, artikli 40 lõikes 3, artikli 41 lõikes 3, artikli 44 lõigetes 4 ja 5, artikli 47 lõikes 1, artikli 52 lõikes 1, artikli 54 lõikes 4, artikli 55 lõikes 6, artikli 60 lõikes 3, artikli 64 lõikes 3, artiklis 74, artikli 76 lõikes 2, artikli 85 lõikes 7, artikli 89 lõikes 2, artikli 94 lõigetes 5 ja 6, artikli 95 lõikes 2 ning artiklis 105 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 11 lõike 1, artikli 17 lõike 5, artikli 23 lõike 2, artikli 38 lõike 2, artikli 40 lõike 3, artikli 41 lõike 3, artikli 44 lõigete 4 ja 5, artikli 47 lõike 1, artikli 52 lõike 1, artikli 54 lõike 4, artikli 55 lõike 6, artikli 60 lõike 3, artikli 64 lõike 3, artikli 74, artikli 76 lõike 2, artikli 85 lõike 7, artikli 89 lõike 2, artikli 94 lõigete 5 ja 6, artikli 95 lõike 2 ning artikli 105 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab põllumajandusfondide komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. Artiklite 11, 12, 17, 18, 23, 26, 32, 39–44, 47, 51–55, 58, 59, 60, 64, 75, 82, 92, 95 ja 100 kohaldamisel seoses küsimustega otsetoetuste vormis sekkumise, teatud sektorites sekkumise, maaelu arengusse sekkumise ja ühise turukorralduse kohta abistab komisjoni vastavalt põllumajandusfondide komitee, määrusega (EL) 2021/2115 loodud ühise põllumajanduspoliitika komitee ning määrusega (EL) nr 1308/2013 loodud põllumajandusturgude ühise korralduse komitee. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

1. Määrus (EL) nr 1306/2013 tunnistatakse kehtetuks. Kuid: a) määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 4 lõike 1 punkti b, artiklit 5, artikli 7 lõiget 3, artikleid 9, 17, 21 ja 34, artikli 35 lõiget 4, artikleid 36, 37, 38, 40 kuni 43, 51, 52, 54, 56, 59, 63, 64, 67, 68, 70 kuni 75, 77, 91 kuni 97, 99 ja 100, artikli 102 lõiget 2 ja artikleid 110 ja 111 kohaldatakse jätkuvalt: i) seoses kuludega, mis on tekkinud, ja maksetega, mis on tehtud määruse (EL) nr 1307/2013 kohaste toetuskavade puhul seoses 2022. kalendriaasta ja varasemate aastatega; ii) määrusete (EL) nr 228/2013, (EL) 229/2013 (EL) nr 1308/2013 ja (EL) nr 1144/2014 kohaselt kuni 31. detsembrini 2022 rakendatud meetmete puhul; iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2115 (36) artikli 5 lõike 6 esimese lõigu punktis c ja artikli 5 lõikes 7 osutatud toetuskavade puhul seoses kuludega, mis on tekkinud, ja maksetega, mis on tehtud pärast 31. detsembrit 2022 ja kuni kõnealuste toetuskavade lõpuni määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt rakendatud tegevuste puhul, ning iv) EAFRD puhul seoses toetusesaajatel tekkinud kuludega ja makseasutuste tehtud maksetega määruse (EL) nr 1305/2013 kohaste maaelu arengu programmide rakendamise raames; b) määruse (EL) nr 1306/2013 artiklit 69 kohaldatakse jätkuvalt seoses kuludega, mis on tekkinud, ja maksetega, mis on tehtud seoses määruse (EL) nr 1307/2013 kohaste toetuskavadega ning määruse (EL) nr 1305/2013 alusel komisjoni poolt heaks kiidetud maaelu arengu programmide ja määruse (EÜ) nr 1306/2013 II jaotise I peatükis sätestatud muude ÜPP meetmete rakendamise raames, mida rakendati enne 1. jaanuari 2023; c) määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõiget 2 kohaldatakse jätkuvalt seoses määruse (EL) nr 1305/2013, määruse (EÜ) nr 1698/2005 ja komisjoni määruse (EÜ) nr 27/2004 (37) alusel komisjoni poolt heaks kiidetud maaelu arengu programmide rakendamise raames deklareeritud tuludega; d) määrust (EÜ) nr 1306/2013 kohaldatakse jätkuvalt seoses kuludega, mis on seotud määruse (EL) 2021/2115 artikli 155 lõikes 2 osutatud juriidiliste kohustustega. Sellest olenemata kohaldatakse määruse artiklit 31 kulude suhtes, millest teatatakse komisjonile kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artikli 155 lõikega 2 ning mida käsitatakse seoses sellega teatava sekkumisviisina. 2. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele, määrusele (EL) 2021/2115 ja määrusele (EL) nr 1308/2013 ning neid loetakse vastavalt lisas esitatud vastavustabelile.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 102 vastu delegeeritud õigusakte, mis on vajalikud, et tagada sujuv üleminek määruses (EL) nr 1306/2013 ette nähtud korralt, nagu on osutatud käesoleva määruse artiklis 104, käesolevas määruses sätestatud korrale, et täiendada käesolevat määrust seoses eranditega, mida tehakse käesolevas määruses sätestatud õigusnormidest, ja kõnealustesse õigusnormidesse tehtavate lisandustega.

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2023. Artiklit 16 kohaldatakse EAGFi puhul siiski alates 16. oktoobrist 2022 kantud kulude suhtes.