2-21-16064/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2-21-16064 Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-21-16064 Kostja sõlmis portaalihaldur OÜ O vahendusel 17. aprillil 2019 laenulepingu nr S192758605, mille alusel sai kostja laenu summas 1500 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 24% aastas, perioodiks lepiti kokku 4 aastat. Kostja sai küll raha kätte, kuid kokkuleppeliseid osamakseid kohaselt ei tasunud. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja maksegraafiku alusel põhinõude katteks kokku 38,94 eurot. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 25. oktoobril 2019 kostja vastu hagejale. Hageja palub mõista kostjalt põhivõlgnevus 1461,07 eurot, intress 114,92 eurot (24% aastas), viivis 693,34 eurot (24% aastas, 26.10.2021-13.10.2021) ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Kostja sõlmis portaalihaldur OÜ O vahendusel 30. mail 2019 laenulepingu nr S192899950, mille alusel sai kostja laenu summas 2530 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 30% aastas, perioodiks lepiti kokku 5 aastat. Kostja sai küll raha kätte, kuid kokkuleppeliseid osamakseid kohaselt ei tasunud. Lepingu kehtivuse ajal kostja poolt ei toimunud ühtegi osamakset. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 08. oktoobril 2019 kostja vastu hagejale. Hageja palub mõista kostjalt põhivõlgnevus 2530 eurot, intress 253,01 eurot (30% aastas), viivis 1526,91 eurot (30% aastas; 09.10.2019-13.10.2021) ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Kostja sõlmis portaalihaldur OÜ O vahendusel 11. juunil 2019 laenulepingu nr S192940070, mille alusel sai kostja laenu summas 800 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 29% aastas, perioodiks lepiti kokku 5 aastat. Kostja sai küll raha kätte, kuid kokkuleppeliseid osamakseid kohaselt ei tasunud. Lepingu kehtivuse ajal kostja poolt ei toimunud ühtegi osamakset. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 21. oktoobril 2019 kostja vastu hagejale. Hageja palub mõista kostjalt põhivõlgnevus 800 eurot, intress 75,43 eurot (29% aastas), viivis 456,94 eurot (29% aastas; 22.10.2019-13.10.2021) ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Kostja sõlmis portaalihaldur OÜ O vahendusel 17. juunil 2019 laenulepingu nr S192957048, mille alusel sai kostja laenu summas 1 270 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 31% aastas, perioodiks lepiti kokku 5 aastat. Kostja sai küll raha kätte, kuid kokkuleppeliseid osamakseid kohaselt ei tasunud. Lepingu kehtivuse ajal kostja poolt ei toimunud ühtegi osamakset. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 25. oktoobril 2019 kostja vastu hagejale. Hageja palub mõista kostjalt põhivõlgnevus 1270 eurot, intress 129,53 eurot (31% aastas), viivis 776,16 eurot (31% aastas; 26.10.2019-13.10.2021) ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku põhivõlgnevuse summas 9970,70 eurot, intress summas 855,83 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 5399,56 eurot ja võla sissenõudmiskulu summas 290 eurot, kokku 16 516,09 eurot.

2-21-16064 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse, intressi, võla sissenõudmise kulude ja viivise viivisemääras 24% aastas väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1, VÕS § 94, VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 113-2 lg 2 p 3 alusel. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingute üldtingimuste kohasel, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (VÕS § 35), on lepingus kokku lepitud viivisemäär võrdse intressimääraga, s.o laenulepingus nr S181673175 - 25% aastas, laenulepingus nr S192899950 - 30% aastas, laenulepingus nr S192940070 - 29% aastas ja laenulepingus nr S192957048 - 31% aastas, s.o enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 25-31% aasta osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1, § 94). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 4(6)

sissenõutavaks muutunud viivise 2486,20 euro (637,61+693,34+1155,25) ja võla sissenõudmiskulu 290 euro osas, kokku 13 602,73 eurot. Viivise 2913,36 euro nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata (5399,56-2486,20). Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (16 516,09/13 602,73), s.o 82% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 18% ulatuses hageja ja 82% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 700 eurot kostjalt väljamõistmiseks. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel 700 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 700 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Hageja on osalenud menetluses oma töötaja kaudu, mistõttu ei saa tal olla lepingulise esindaja kulusid. Seega moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 700 eurot ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 82% menetluskuludest, s.t 574 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine 5(6)