Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBE KORD

1(5)

2-21-111732 Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja esitas kohtule hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja veebilehe www.credit24.ee vahendusel 14. novembril 2019 arvelduskrediidilepingu nr 4615894, mille alusel sai kostja laenu summas 2250 eurot. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 45,96% aastas. Kostja kasutas küll raha, kuid rikkus omapoolseid kohustusi, mistõttu ütles lepingu üles 21. jaanuaril 2021 ning loovutas nõude 29. jaanuaril 2021 hagejale. Vaatamata hageja püüdele võlgnikult võlgnevus kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, mistõttu on hageja pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 2250 eurot ning intressi vastavalt lepingu tingimustele Krediidikonto Limiidi kasutamise eest summas igapäevaselt, kus võetakse aluseks kalendrikuus sisalduvate päevade tegelik arv ning 360-päevane aasta, seega määras 0,130% päevas alates 14. novembrist 2019 kuni 14. detsembrini 2020 summas 1073,70 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne Intressimääraga. kostja võlgneb hagejale viivist 517,73 eurot (alates 22. jaanuarist 2021 kuni

KOHTU PÕHJENDUSED

2(5)

2-21-111732

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kohus edastas menetlusdokumendi kostjale postkasti panekuga kostja elukoha aadressile 19. novembril 2021. Kostja 14-päevase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 03. detsembriks 2021 kohtule vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral teeb kohus asjas tagaseljaotsuse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse ja intressi väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1 ning VÕS § 94 alusel. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingu üldtingimuste kohasel, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (VÕS § 35), on lepingus kokku lepitud viivisemäär võrdse intressimääraga, s.o 0,13% päevas ehk 45,96% aastas, s.o enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 0,13% päevas osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1, § 94). 3(5)

2-21-111732 VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 22. jaanuarist 2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 18. juulil 2021 summas 87,78 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 2250 euro, intressi 1073,70 euro ja seisuga 18. juuli 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 87,78 euro osas, kokku 3411,48 eurot. Viivise 429,95 euro nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata (517,73-87,78). Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (3841,43/3411,48), s.o 89% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 11% ulatuses hageja ja 89% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 300 eurot kostjalt väljamõistmiseks. TsMS § 174 lg 1 II lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel kokku 325 eurot (125,35+174,65+25). Kohus leiab, et hageja menetluskulud 325 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1, RLS lisa 1 ja TsMS § 147 lg 5 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Hageja on osalenud menetluses oma töötaja kaudu, mistõttu ei saa tal olla lepingulise esindaja kulusid. Seega moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 325 eurot ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 89% menetluskuludest, s.t 289,25 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

4(5)

2-21-111732 Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Lõhmus Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.