Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 29.06.2021 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki numbrimärgiga xxxx omanik või vastutav kasutaja leppetrahvinõude esitamise ajal. Sõiduk oli pargitud 18.05.2018 hageja opereeritavale MetroPlaza parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastas hageja järgneva leppetrahvinõude nr 1381 8051 8113 1203 maksetähtajaga 01.06.2018, mis on käesoleva ajani tasumata. Nõue muutus sissenõutavaks 02.06.2018. Hageja saatis kostjale kohtueelselt meeldetuletuse kohustuse täitmise kohta, kuid see tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu. Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud liiklus- ja teabemärk, millel on avaldatud tingimused parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hagejale kuuluvale eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping. Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutulepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest vastutajana liiklusregistrisse. Vastavalt Transpordiametilt saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõuete esitamise ajal. Eeltoodu alusel on parkimise operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hagejale kuuluvale parkimisalale kostja ning viimane on vastutav ka parkimislepingute täitmise eest. Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes. Hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja esitas leppetrahvinõude kohe pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvi 30 eurot ei ole tasutud. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja seisukohad Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja märgib, et ei ole rikkumisest teadlik ega tea, kes sellel hetkel autot juhtis. Kostja on enda teada alati kõik parkimise arved tasunud. Kostja toob esile, et nimetatud sõidukiga on sõitnud ka teised inimesed ning kostjal on väga keeruline kindlaks teha, kes on rikkumises süüdi ja kas rikkumine on toime pandud. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja toob esile, et kostja on sama vastuväite esitanud ka maksekäsu kiirmenetluses. Hageja märgib, et tal on õigus eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis ning sõlmis parkimislepingu kostja. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et sõidukit kasutas keegi teine, vastutab parkimislepingu kohase täitmise eest kostja. Kostja vastuväited on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli 2018. aastal sõiduki registreerimisnumbriga xxxx vastutav kasutada. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et sõidukit pargiti vähemalt ühe korra hageja opereeritavale MetroPlaza parkimisalale ning hageja on püüdnud kostjalt võlgnevust sisse nõuda. Hageja palub kostjalt välja mõista 30 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud 18.05.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduauto registreerimismärgiga xxxx, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ning jätnud parkimise eest tasumata. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata, kuna kostja ei olnud rikkumisest teadlik ega tea, kes sellel hetkel autot juhtis. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et just kostja on parkinud sõiduauto registreerimismärgiga xxxx 18.05.2018 hageja opereeritavatesse parklatesse. Kostja väitel sõitsid nimetatud sõidukiga ka teised inimesed. Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Riigikohus on eelnimetatud lahendis leidnud, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormus on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Nimetatud kohustus laieneb kohtu hinnangul ka sõiduki vastutavale kasutajale. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit või täiendavat seisukohta oma väidete kinnitamiseks. Kostja vastuväited on seega paljasõnalised ja tõendamata. Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes kostja kasutuses olevat sõidukit hageja opereeritavates parklates parkis. Käesoleval juhul on kostja kasutuses oleva sõiduki parkimise eest jäetud tasumata. Kostja märgib oma vastuväites, et ei ole rikkumisest teadlik, samuti pole teada, kes on rikkumises süüdi ja kes rikkumise toime

pani. Kohtu jaoks on eluliselt ebausutav, et kostja annab tema kasutuses oleva sõiduki kolmandate isikute kasutusse, kuid ei oska selle kohta mingeid andmeid esitada. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud, on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalusel ajall tema sõidukit parkis hageja opereeritavas parklas. Kostja selle kohta ühtegi tõendi esitanud ei ole, seega loeb kohus tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõiduki registreerimismärgiga xxxx hageja opereeritavas parklas 18.05.2018 parkis ning seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga parkimislepingu sõlmis. Täiendavalt märgib kohus, et hagiavaldusele on lisatud fotod, millest nähtub, et sõiduki registreerimismärgiga xxxx kojamehe vahele on asetatud leppetrahvinõue. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud. Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid selle kohta, et tema kasutuses olevat sõidukit kasutas leppetrahvil märgitud kuupäeval 18.05.2018 kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana kostja. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvi väljastamise kuupäeval 18.05.2018 on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingu VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et sõiduauto, mille vastutav kasutaja kostja oli, on leppetrahvi väljastamise kuupäeval parkinud hageja poolt opereeritavates parklates, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvi ning hageja poolt tehtud fotodega. Samuti võtab kohus arvesse, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduk, mille vastutav kasutaja kostja oli, on hagiavalduses nimetatud kuupäeval hageja opereeritavas parklas parkinud. Hageja on kostjale esitanud 18.05.2018 leppetrahvi nõude. Hageja parkimistingimuste punkti 9 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimuste punktiga 9 ning leppetrahvi nõue kogusummas 30 eurot kuulub kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 10 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostjale meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus tasuda. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse vastavalt lepingule täitnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p-le 1 sissenõudmiskulu 10 eurot, kokku 40 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot, õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja õigusabikulud hagimenetluses 200 eurot, kokku 295 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.