Themis Õigusbüroo OÜ hagi R. L. vastu põhivõla 25 000 euro ja viivise 25 000 euro saamiseks 50 000 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Themis Õigusbüroo OÜ (12803543), esindaja Tanel Riivits Kostja: R. L. (xxxx), esindaja vandeadvokaat Rait Kaarma
RESOLUTSIOON:
1.Hagi jätta rahuldamata.
2.Jätta kõik menetluskulud Themis Õigusbüroo OÜ kanda.
3.Välja mõista Themis Õigusbüroo OÜ-lt R. L. kasuks menetluskulu 3120 eurot. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse asjaolud ja käik
1.Themis Õigusbüroo OÜ (hageja) esitas 01.10.2020 Harju Maakohtusse hagi R. L. (kostja) vastu põhivõla 25 000 euro, viivise 25 000 euro ja kahjuhüvitise 138 euro saamiseks (t.lk 1-4).
2.Hageja loobus 09.11.2021 istungil kahjuhüvitise 138 euro nõudest. Kostja loobumisele vastuväiteid ei esitanud. Kohus võttis loobumise vastu ja lõpetas selles osas menetluse (t.lk 96 pöördel; 00:11:34).
3.Kostja leidis esialgses vastuses hagile, et hageja ei ole kohtule esitanud kokkulepet, mis oleks sõlmitud 24.10.2014 ja millest tuleks nõue kostja vastu, kuna oli vaid 24.20.2014 kuupäevaga kokkulepe. Kostja kinnitas 09.11.2021 istungil, et ei vaidle enam vastu, et 24.20.2014 kokkulepe sõlmiti 24.10.2014 (t.lk 96 pöördel; 00:04:54). Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
4.Kostja ja H. K. sõlmisid 24.10.2014 kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt H. K. loovutas kostja poolt osutatud isikule äriühingu OÜ R osaluse ning seejärel pidi kostja tasuma H. K. võlgnevuse vastavalt kirjaliku kokkuleppe punktis 5 toodud graafikule.
5.Notar tõestas 03.11.2014 osa müügilepingu, millega toimus R OÜ osa müük kostja poolt osutatud isikule M OÜ-le. Seega tekkis kostjal vastavalt kokkuleppe punktile 5 tasumise kohustus. Vastavalt punktile 5 pidi kostja teostama 14 osamakset perioodi 25.11.2014 kuni 31.12.2017 eest. Kostja kohustus on tervikuna täitmata.
6.H. K. loovutas 02.09.2020 nõudeõiguse kostja vastu hagejale. Kuivõrd kostja on juhatuse liige
13.äriühingus, siis edastas hageja nõude loovutamise teate koos võlanõudega 08.09.2020 kõigile 13-le kostja poolt juhitava äriühingu äriregistrijärgsele e-postiaadressile. Kostja nõude loovutamisele mistahes vastuväiteid ei esitanud.
7.Hagejal on kostja vastu lepingulisest suhtest tulenev rahaline nõue. H. K. täitis lepingulise kohustuse ja andis OÜ R osaluse M OÜ-le üle, kuid kostja graafikujärgselt müügihinda ei tasunud. Rahalise kohustuse tekke eelduseks olev tingimus sai täidetud 03.11.2014. Arvestades asjaolu, et 13 osamakset s.o maksekuupäevadega 25.11.2014-31.12.2016 on aegunud, nõuab hageja kostjalt üksnes 31.12.2017 s.o viimase osamakse täitmist summas 25 000 eurot. Lepingutel on märgitud kuupäevaks 24.20.2014. Asjaolule, et kuupäeva 24.20.2014 all on mõeldud kuupäeva 24.10.2014 viitavad mitmed kokkuleppe punktid. Punkti 1 kohaselt on pooled allkirjastanud 24.10.2014 kinnituskirjad. Seega ei saanud kokkulepet sõlmida varem kui 24.10.2014. Lisaks pidi kokkulepe p 5 sisalduva maksegraafiku kohaselt teostama võlgnik esimese osamakse 25.11.2014, mis on 1 kuu peale kokkuleppe sõlmimist ja on tavapärane praktika. Üldteada on ka asjaolu, et ei eksisteeri kahekümnendat kuud. Samuti on kuupäeva kirjapildis eksimus nõude loovutamise lepingus. Nõude loovutamise lepingu punkti 1.1. kohaselt on endine võlausaldaja loovutanud hagejale 24.20.2020 sõlmitud kokkuleppest tuleneva rahalise nõude. Hageja ja H. K. sõlmisid 02.09.2020 sõlmitud loovutamise lepingu juurde 25.11.2020 lisa 1, millega lugesid nõude loovutamise lepingu punkti 1.1 algusest peale kehtivaks järgmises sõnastuses: loovutaja loovutab loovutuse saajale tervikuna rahalise nõude R. L., ik xxxx vastu, mis tuleneb 24.10.2014 (24.20.2020 kokkuleppel) loovutaja ja võlgniku vahel sõlmitud kokkuleppest, millega lepiti kokku, et loovutaja loovutab võlgniku poolt osutatud isikule äriühingu OÜ R osalise ning seejärel tasub võlgnik loovutajale võlgnevuse, kogusummas 117 250 eurot, vastavalt kokkuleppe punktis 5 toodud graafikule. Lisaks on võlausaldaja kinnitanud, et 24.20.2014 sõlmitud leping on tegelikult sõlmitud 24.10.2014.
8.Kokkuleppe punkti 7 kohaselt kohustub kostja tasuma viivist 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hageja arvestab viivist alates viimase osamakse tasumise tähtpäevale s.o 31.12.2017 järgnevast kuupäevast s.o 01.01.2018. Hagiavalduse esitamise seisuga on viivis perioodi 01.01.2018 kuni 30.09.2020 eest 50 200 eurot, kuid hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlgnevuse suuruses s.o 25 000 eurot.
Kostja vastuväited
9.Kostja leidis 18.11.2020 vastuses, et hagejal puudub tema vastu nõue ja ta seda ei tunnista.
10.Kostja leiab, et hageja esitatud materjalid on äärmiselt arusaamatud ja ebaselged. Hageja on püüdnud konstrueerida nõuet OÜ R osa müümise tehingu ümber, millest ei saanudki tekkida nõuet kostja vastu.
11.Kostja on seisukohal, et endisel võlausaldajal ei ole kunagi tekkinud kostja vastu sissenõutavaid osamakseid 2014 kokkuleppe alusel ning sellest omakorda ei saanud endiselt võlausaldajalt hagejale üle minna mistahes sissenõutavaid nõudeid kostja vastu. Kostja ei tunnista 2014 kokkulepet. Lisaks on kokkuleppe punktid 4 kuni 7 tühised. Kokkuleppe punkt 5 sisaldas äriühingu osa üleminekut puudutavat kohustustehingut – endisele võlausaldajale pandi kohustus loovutada tema osalus OÜ-s R kostja poolt osutatud isikule. Kokkuleppe sõlmimise ajal sätestas äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 4 kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Vastavalt sama paragrahvi viiendale lõikele ei kohaldata 4. lõikes sätestatut Eesti Väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel. OÜ R osad ei ole olnud kunagi registreeritud väärtpaberite registris. Seega oleks pidanud 2014 kokkulepe, sh punkt 4 ning osa eest tasumist puuduvad punktid 5-7 olema notariaalselt tõestatud vormis, mida need aga ei olnud. Tulenevalt TsÜS § 82, 83 lõikest 1 ja § 84 lõikest 1 ei saanud H. K. tekkida kostja vastu 2014. aasta kokkuleppest tulenevalt mistahes sissenõutavaid nõudeid. Notariaalse osa müügilepingu punkt 2.1 on vastuolus väidetava 2014 aasta kokkuleppe punktiga 4.
12.H. K. käitumine viitab sellele, et ta oli teadlik, et 2014 kokkulepe oli tühine, kuna ei püüdnud 2014 kokkuleppe punktis 5 märgitud 1-13 osamakset kostja vastu osamaksete aegumistähtaegade vältel maksma panna. Endine võlausaldaja H. K. loovutas mõned kuud enne aegumistähtaega hagejale väidetava nõude viimase osamakse 25 000 eurot tähtajaga 31.12.2017. H. K. lasi aeguda 2014 kokkuleppe punktis 5 märgitud osamaksed kokku 92 250 euro ulatuses. Hageja ei ole esile toonud, et H. K. oleks püüdnud võlgnevust aegumistähtaja jooksul sisse nõuda. Selline käitumine viitab sellele, et H. K. oli teadlik, et tal puudus 2014 kokkuleppest kui tühisest kokkuleppest tulenev õigus nõudeid sisse nõuda. Hageja omandas H. K.t nõude 2500 euro eest, mis näitab, et võlausaldajal ei olnud nõude suurust arvestades usku selle kehtivuse ja sissenõutavuse osas.
13.Kostja on seisukohal, et isegi kui kohus peaks leidma, et 2014 kokkulepe ei olnud notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis saab asjaolusid arvestades pidada võlausaldaja poolt viimase osamakse maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks, hoolimata sellest, et see toimus aegumistähtaja sees. Hea usu põhimõttega on vastuolus käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et võlausaldaja on oma sissenõudmisest loobunud. Võlausaldaja ei püüdnud pika aja jooksul oma nõuet sisse nõuda ja on seetõttu lasknud nõude 80 % ulatuses ära aeguda ning ka viimast osamakset asus sisse nõudma alles mõni kuu enne nõude aegumist. Sellist käitumist ei saa pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Ka viimane osamakse ei saaks olla kostjalt sissenõutav ja tuleks jätta täiel määral rahuldamata. Seetõttu ei ole hagejal kostja vastu ka viivise ja kahjunõuet. Kui kohus peaks hageja põhinõude rahuldama, siis taotleb kostja viivise vähendamist VÕS § 140 lg 1 alusel nullini, kuna hageja ei ole alates 2014 tasumist nõudnud. Kohtuotsuse põhjendused
14.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
15.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: * R. L. (kostja) ja H. K. sõlmisid 24.10.2014 kirjaliku kokkuleppe (t.lk 51);
* notar tõestas 03.11.2014 osa müügilepingu, millega H. K. võõrandas R OÜ osa kostja poolt osutatud isikule M OÜ-le (t.lk 6-9).
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas: * H. K. oli kostja vastu 24.10.2014 kokkuleppest tulenev rahaline nõue või on kokkulepe vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine; * H. K. on loovutanud hagejale nõude kostja vastu; * hageja nõue on aegunud; * võlausaldaja poolt viimase osamakse maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
17.24.10.2014 kokkuleppest
17.1.Hageja leiab, et kostja ja H. K. sõlmisid 24.10.2014 kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt H. K. loovutas kostja poolt osutatud isikule äriühingu OÜ R osaluse ning seejärel pidi kostja tasuma H. K. võlgnevuse vastavalt kirjaliku kokkuleppe punktis 5 toodud graafikule.
17.2.Kostja on seisukohal, et endisel võlausaldajal ei ole kunagi tekkinud kostja vastu sissenõutavaid osamakseid 2014 kokkuleppe alusel. Lisaks on kokkuleppe punktid 4 kuni 7 tühised. Kokkuleppe punkt 5 sisaldas äriühingu osa üleminekut puudutavat kohustustehingut – endisele võlausaldajale pandi kohustus loovutada tema osalus OÜ-s R kostja poolt osutatud isikule. OÜ R osad ei ole olnud kunagi registreeritud väärtpaberite registris. Seega oleks pidanud 2014 kokkulepe, sh punkt 4 ning osa eest tasumist puuduvad punktid 5-7 olema tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4 notariaalselt tõestatud vormis, mida need aga ei olnud. Seega ei saanud tulenevalt TsÜS § 82, 83 lõikest 1 ja § 84 lõikest 1 H. K. tekkida kostja vastu 2014. aasta kokkuleppest tulenevalt mistahes sissenõutavaid nõudeid. Notariaalse osa müügilepingu punkti 2.1 vastuolus väidetava 2014 aasta kokkuleppe punktiga 4.
17.3.Kohus loeb 24.10.2014 e-kirjaga (t.lk 55) tõendatuks, et kostja ja H. K. vahel 24.10.2014 sõlmitud kokkuleppe teksti valmistas ette ja edastas H. K. kostja. Vastavalt 24.10.2020 kokkuleppe punktile 4 (t.lk 51) lepivad pooled kokku, et H. K. loovutab OÜ R osaluse R. L. poolt osutatud isikule ning seejärel tasub R. L. võlgnevuse vastavalt punktis 5 esitatud graafikule ning sellega omandab R. L. kokkuleppes nimetatud nõuded OÜ R vastu. Kokkuleppe punktis 5 sisaldub 14. osamaksega maksegraafik, millest viimane makse on 25 000 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 03.11.2014 sõlmisid H. K. ja M notariaalse OÜ R OÜ 1278 euro nimiväärtusega osa müügilepingu (t.lk 7).
17.4.24.10.2014 kehtinud ÄS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 5 ei kohaldata 4. lõikes sätestatut Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel. 24.10.2014 kehtinud TsÜS § 82 esimese lause kohaselt peab seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel tehing olema notariaalselt tõestatud. Vastavalt TsÜS § 83 lõikele 1 on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Tulenevalt TsÜS § 84 lg 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
17.5.Riigikohus on 03.04.2018 kohtuasja 2-16-18835 punktis 11.1 märkinud, et Riigikohus on nt leidnud, et kui nn sale and lease back tüüpi lepingu korral on selle ese kinnisasi, peab leping olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja
tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22).
17.6.Kohus leiab, et 24.10.2014 kokkuleppe punktis 5 sisaldub OÜ R osa müügihinna tasumise graafik. H. K. ja R. L. on lepingu punktis 4 küll kokku leppinud, et H. K. loovutab OÜ R osaluse R. L. poolt osundatud isikule, kuid 03.11.2014 notariaalse osa müügilepingu punktidest 1.1. ja 2.1 nähtub, et müüja H. K. müüb ostjale M OÜ-le (juhatuse liige R. L.) R OÜ 1278 eurose nimiväärtusega osa. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et OÜ R osa loovutamise lepingut ei ole sõlmitud. OÜ R osa võõrandamises leppisid H. K. ja M OÜ kokku 03.11.2014 notariaalse osaühingu osa müügilepinguga. Algselt on hageja menetluses leidnud, et tegemist on osa müügilepingust tuleneva kohustusega. Hageja on viidanud hagi punktis 2.1. (t.lk 2) VÕS § 208 lõikele 1 ja märkinud, et endine võlausaldaja on täitnud oma lepingulise kohustuse andes kostja poolt osundatud isikule (M OÜ) üle R osaluse. Seevastu kostja ei ole müügihinda kokkulepitud graafiku alusel tasunud. Hiljem (t.lk 49 p; 00:19:28) asus hageja menetluses seisukohale, et hageja nõuab võlgnevust. Kuivõrd kostja ja H. K. on 24.10.2014 kokkuleppe punktis 4 sisalduva võlgnevuse ja punktis 5 märgitud maksegraafiku sidunud R osa üleminekuga, siis vaatamata notariaalses müügilepingus sisalduvale osa müügihinnale, saab eeldada, et pooled leppisid 24.10.2014 kokkuleppes kokku osa üleminekus ja suuremas osa võõrandamise hinnas, kui tuleneb notariaalsest lepingust. 24.10.2014 kehtinud ÄS § 149 lg 4 kohaselt peavad nii osa võõrandamise kohustustehing kui ka käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Kuivõrd 24.10.2014 kokkulepe ei ole notariaalne, siis on osa võõrandamishinna kokkulepe tühine ja sellel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab, et kuivõrd menetluses pooled ei väitnud, et 03.11.2014 notariaalset osa madalama hinnaga võõrandamislepingut ei oleks 24.10.2014 kokkuleppeta sõlmitud, siis ei ole võimalik käesoleval hetkel enam tuvastada, kas ka 03.11.2014 osa müügileping on tühine.
17.7.Kohus leiab, et 24.10.2014 kokkuleppe 14. osamaksest 13 makse kostja poolt tasumata jätmine ja hageja poolt tasumise nõudmiseks täiendavate toimingute tegemata jätmine võib viidata sellele, et H. K. mõistis peale notariaalse lepingu sõlmimist, et 24.10.2014 kokkuleppes notariaalsest müügilepingust kõrgema osa müügihinna kokkulepe on tühine ning seetõttu 92 250 euro ulatuses 2014-2016 aastatel kostjalt kokkuleppes märgitud hinda ei nõudnud.
18.Nõude loovutamisest
18.1.Hageja märgib, et H. K. loovutas 02.09.2020 nõudeõiguse kostja vastu hagejale. Kuivõrd kostja on juhatuse liige 13. äriühingus, siis edastas hageja nõude loovutamise teate koos võlanõudega 08.09.2020 kõigile 13-le kostja poolt juhitava äriühingu äriregistrijärgsele epostiaadressile.
18.2.Kostja on seisukohal, et endisel võlausaldajal ei ole kunagi tekkinud kostja vastu sissenõutavaid osamakseid 2014 kokkuleppe alusel ning sellest omakorda ei saanud endiselt võlausaldajalt hagejale üle minna mistahes sissenõutavaid nõudeid kostja vastu.
18.3.Kohus nõustub kostjaga, et kuivõrd H. K. ja kostja vaheline kokkulepe oli tühine, siis ei olnud H. K. nõuet, mida hagejale loovutada.
19.Kohus leiab, et kuivõrd kostja ja H. K. vahel 24.10.2014 sõlmitud kokkulepe on tühine, siis ei ole sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Osundatust tulenevalt tuleb hageja nõue kostja vastu jätta rahuldamata ning puudub vajadus teiste kostja vastuväidete hindamiseks.
20.Hagihinnast
20.1.TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.
20.2.Kohus määras 05.10.2020 tsiviilasja hinnaks 50 138 eurot. Kuivõrd hageja loobus 09.11.2021 istungil kahjuhüvitise 138 euro nõudest ja kohus võttis loobumise vastu ning lõpetas selles osas menetluse, siis on uus hagihind käesolevas asjas 50 000 eurot (50 000-138).
21.Menetluskulud
21.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
21.2.Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kokku kandnud õigusabikulusid summas 22,25 tunni eest kokku 3471 eurot ja mille palub hagejalt välja mõista. Kostjale on õigusabi osutatud hinnaga 130 eurot/tund + km (kokku 156 eurot/h).
21.3.Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite ja leiab, et kostja menetluskulud on üle paisutatud. Hageja hinnangul on põhjendatud ajakulu 11,37 h.
21.4.Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi.
21.5.Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, samuti asjas peetud istungit ja selle kestust, leiab, et kostja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud 20 h ulatuses. Kostja on märkinud ülemäärasena istungil kulunud aega ja istungiks ettevalmistamise aega. Ülejäänud ulatuses ei tuvastanud kohus põhjendamatuid toiminguid või ülemääraselt kulutatud aega toimingute teostamiseks. Kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 130 eurot + km, mis ei ole ülemäärane ja arvestab esindaja kvalifikatsiooni. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata, siis mõistab kohus hagejalt kostjale välja 3120 eurot.
21.6.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2022 kohtumäärusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 03.12.2021 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.