Osaühingu Gvandron ja X hagi Danske Bank A/S vastu liisingulepingu tühistamise avalduse kehtivuse ning kapitalirendi-, kasutusrendi ja arvelduslaenulepingute ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamise nõudes Danske Bank A/S-i vastuhagi Osaühingu Gvandron ja X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. märtsi 2021. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Gvandron ja X 22. aprilli 2021 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
70 763,50 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja I (apellant) Osaühing Gvandron (registrikood 10999223) esindajad ringkonnakohtus Hageja II (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX) Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti Kostja Danske Bank A/S (Taani äri- ja ettevõtteregistri registreerimisnumber 61126228), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kolmas isik kostja ja vastuhagi hageja poolel Aktsiaselts Intrum Estonia (registrikood 10036074), lepinguline esindaja advokaat Sven Lass Kohtuistungi toimumise aeg
27. oktoober 2021
1(17)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 23. märtsi 2021. a otsus muutmata ja Osaühingu Gvandron ning X apellatsioonkaebus rahuldamata.
Hagejate menetluskulud jäävad nende endi kanda. Poolte ja kolmanda isiku menetluskulud ringkonnakohtus jätta hagejate kanda järgmiselt: Osaühingu Gvandron kanda jäävad 10% Danske Bank A/S ja Aktsiaselts Intrum Estonia menetluskuludest, X kanda 10% Danske Bank A/S ja Aktsiaselts Intrum Estonia menetluskuludest ja Osaühingu Gvandron ja X kanda jäävad solidaarselt ülejäänud 80% Danske Bank A/S ja Aktsiaselts Intrum Estonia menetluskuludest. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Gvandron (hageja I) ja X (hageja II) esitasid 19. juunil 2012 Harju Maakohtule hagi Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) (kostja) vastu. Hageja I esitas järgmised nõuded: 1) tuvastada hageja I 28. juunil 2011 tehtud 10. septembri 2008 kapitalirendilepingu tühistamise avalduse kehtivus ja kostja 10. novembril 2011 tehtud sama lepingu ülesütlemise avalduse tühisus ning mõista kostjalt hageja I kasuks välja tühise lepingu järgi saadud 44 105,25 eurot; 2) tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 16. septembri 2005 arvelduslaenulepingu ülesütlemise avalduse tühisus; 3) tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 7. märtsi 2008 kasutusrendilepingu ülesütlemise avalduse tühisus. Hageja II esitas järgmised nõuded: 1) tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 176/2012/1217; 2) tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 10. detsembri 2004 laenulepingu ülesütlemise avalduse tühisus; 3) tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 14. mai 2003 limiidilepingu ülesütlemise avalduse tühisus. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja II ja kostja järgmised lepingud: 14. mail 2003 limiidilepingu; 10. detsembril 2004 laenulepingu (eluasemeleping); 10. märtsil ja 15. juulil 2005 tagatiskokkulepped, mille kohaselt tagavad hageja II kinnistul (asukohaga Koskla põik 1, Paikuse 2(17)
vald, Paikuse alevik Pärnu maakond) kostja kasuks seatud I järjekorra hüpoteek (900 000 krooni) ja II järjekorra hüpoteek (387 000 krooni) eluasemelepingust ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevaid kostja nõudeid hageja II vastu.
16.septembril 2005 sõlmisid hageja I ja kostja arvelduslaenulepingu (laenuleping). Samal kuupäeval sõlmis kostja hagejaga II laenulepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu. 7. märtsil 2008 sõlmisid hageja I ja kostja kasutusrendilepingu (autoleping). Samal kuupäeval sõlmis kostja hagejaga II autolepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu. 10. septembril 2008 sõlmisid hageja I, kostja ja OÜ Boathouse (müüja) müügilepingu, millega müüja müüs kostjale hageja I huvides kaatri Crowline 250CR Cruiser, ning samal päeval sõlmisid hageja I ja kostja ostetud kaatri suhtes kapitalirendilepingu (kaatrileping). Hageja I rentis pärast kaatrilepingu sõlmimist kaatri müüjale. 10. septembril 2008 sõlmis kostja hagejaga II kaatrilepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu. Hageja II käendas panga ees kõiki hagejaga I sõlmitud lepingutest tulenevaid hageja I kohustusi (kaatrilepingu, autolepingu ja laenulepingu tagamiseks sõlmitud käenduslepingud). Hageja I sai 13. mail 2011 teada, et kaatrit ei ole olemas olnud. Müüja oli kaatri ettenäitamisel paigaldanud analoogsele kaatrile registreerimistunnistusest nähtuva koodi ja registreerimisnumbri, et jätta mulje kaatri olemasolust. Hageja I esitas 28. juunil 2011 ja 29. juunil 2011 müüjale ja kostjale kaatrilepingu tühistamise avaldused ja palus tühise lepingu alusel saadu (38 976,11 eurot) tagastada. Hoolimata kaatrilepingu tühistamisest jätkas kostja hagejale I arvete saatmist. Kuna hageja I arveid ei tasunud, debiteeris kostja tema kontodelt raha, sh raha, mis oli ette nähtud autolepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, sõltumata sellest, et hageja I oli määranud, millise konkreetse kohustuse katteks ta raha maksab. Seega tekkis hagejal I võlgnevus kaatrilepingust ja ka autolepingust. Hageja I palus autolepingu ennetähtaegset lõpetamist selle väljaostmise teel, kuid kostja keeldus sellest. Kostja hoiatas 18. oktoobril 2011 hagejat I kaatri-, auto- ja laenulepingute ülesütlemise eest ning nõudis samal päeval käendusega tagatud lepingute täitmist ka hagejalt II kui käendajalt. Kostja ütles 10. novembril 2011 kaatri-, auto- ja laenulepingud üles ja esitas hagejale I varade tagastamise nõude. Kostja teatas kaatrilepingu ülesütlemisest ka hagejale II ning nõudis käenduskohustuse täitmist. Kuna hageja I ja käendajad kohustusi ei täitnud, debiteeris kostja kaatrilepingu katteks raha hageja II arvelduskontolt. Selle tulemusel tekkis hagejal II isiklik võlg kostjale. Hageja II palus eluasemelepingu ennetähtaegset lõpetamist selle refinantseerimise teel, kuid kostja sellele ettepanekule ei vastanud. 9. veebruaril 2012 tegi kostja hagejale II eluasemelepingu ja limiidilepingu ülesütlemise hoiatuse ja nõudis kohustuste täitmist. Kostja ütles 3. aprillil 2012 hagejaga II sõlmitud viidatud lepingud üles. Hageja I palub kostjal tagastada tühise kaatrilepingu alusel alates lepingu sõlmimisest kuni hageja I poolse tühistamisavalduse kättesaamiseni tasutud 38 976 eurot ning pärast tühistamisavalduse kättesaamist saadud 5129,25 eurot (kokku 44 105,25 eurot). Kõik kostja tehingute ülesütlemised on tühised, kuna hagejad ei ole oma kohustusi rikkunud. Kostjal ei olnud õigust debiteerida hagejate kontosid hageja I tühistatud kaatrilepingu täitmiseks. Hageja II ühines hageja I väidetega, leides samuti, et tema suhtes toimuv sundtäitmine on lubamatu. 10. märtsil ja 15. juulil 2005 sõlmitud tagatiskokkulepetest nähtuvalt tagatakse hüpoteegiga kostja nõuded hageja II vastu, sh tingimuslikud ja tulevikus tekkivad. Tagatiskokkulepetes (vastavalt p-des 5.2 ja 3.2.1) on sätestatud globaalne tagatiskokkulepe, millele tuginedes on kostja esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse hagejaga II sõlmitud käenduslepingutest tulenevate väidetavate nõuete täitmiseks. Hagejal II ei olnud käenduslepingute sõlmimisel mingit ettekujutust sellest, et hageja II isikliku kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek
3(17)
tagab omakorda hageja II antud tagatist. Hageja II sai 15. mail 2012 kohtutäituri täitmisteate hüpoteekidega tagatud võlgnevuse 82 254,29 euro sissenõudmiseks.
2.Hagejad palusid jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Hagejad jäid hagis toodud väidete juurde. Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Kostja leiab, et hageja I ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja oleks teda petnud ja et hagejal I oleks alus kaatrilepingu tühistamiseks. Isegi kui kaatrit ei olnud, kannab sellest tulenevat riisikot hageja I. Hageja I kaatrilepingu tühistamise avaldus on esitatud ka seaduses sätestatud kuue kuulist tähtaega rikkudes. Kostja ütles hagejatega sõlmitud lepingud lepingurikkumiste tõttu üles. Kostja on debiteerinud raha hagejate kontodelt kooskõlas seadusega. Kaatri- ja autolepingu p 1.4 järgi andis hageja I kostjale tagasivõetamatu käsundi, et pank saaks debiteerida hageja I kontot lepinguliste kohustuste katteks. Samuti oli kostjal õigus debiteerida hageja II kontodel olevat raha kohustuste katteks, sh siis, kui kliendil ei ole pangaga sõlmitud lepinguliste kohustustega seotud kontodel raha. 10. märtsil ja 15. juulil 2005 sõlmitud tagatiskokkulepete järgi koormavad hageja II kinnistut kostja kasuks kaks hüpoteeki, kokku 82 254,29 eurot. Kõik kolm hageja II käenduskohustust olid hüpoteegiga tagatud. Täitemenetlus on algatatud hageja II vastu kolme temaga sõlmitud käenduslepingu ja eluasemelepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks. Tagatiskokkulepetes on hageja II ja pank kokku leppinud, et hüpoteegid tagavad panga rahalisi nõudeid, mis tulenevad panga ja hageja II vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.
4.Kostja esitas hagejate ja Y vastu 7. oktoobril 2013 vastuhagi. Kostja täiendas oma nõuet 23. detsembril 2016 ja palus hagejatelt solidaarselt välja mõista 71 963,53 eurot (kaatrilepingust tulenev võlg 58 180,70 eurot, sh põhinõue 29 094,38 ja sissenõutavaks muutunud viivis 29 086,32 ning laenulepingust tulenev võlgnevus 13 782,83 eurot). Kostja palus hagejatelt ja X-lt solidaarselt välja mõista 3355,21 eurot. Vastuhagi kohaselt võlgneb hageja I kostjale 10. juuli 2013 seisuga kaatrilepingu järgi 54 976,67 eurot (millest 30 676,67 eurot on vara soetusmaksumuse tasumata osa ja 24 300 eurot on vara kasutamise tasu) ning laenulepingu järgi 13 782,23 eurot. Autolepingu kohaselt on võlgnevus 10. juuli 2013 seisuga 3355,21 eurot, kostja loobus autolepingujärgse 24 300 euro suuruse kasutustasu nõudest. Kostja ja hageja II on sõlminud käenduslepingud, mis tagavad hageja I kaatrilepingust tulenevaid kohustusi 93 852,98 euro ulatuses, hageja I autolepingust tulenevaid kohustusi 31 308,73 euro ulatuses ja hageja I laenulepingust tulenevaid kohustusi 14 380,12 euro ulatuses. Kostja ja X on sõlminud käenduslepingu, mis tagab hageja I autolepingust tulenevaid kohustusi 31 308,73 euro ulatuses. Kuna hageja I kaatrilepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, arvestas kostja ajavahemikul 15. septembrist kuni 17. oktoobrini 2011 hageja I kontot debiteeritud maksed nii kaatrilepingu kui ka autolepingu kohustuste katteks vastavalt lepingu tingimustele. Kostja ütles kaatrilepingu ja autolepingu üles, paludes kaatri ja auto tagastamist, kuid seda ei tehtud. Kostja nõudis võla tasumist, hagejad ja X ei ole oma kohustusi täitnud. Kostjal on õigus nõuda hagejatelt solidaarselt võlgnevuse 68 759,50 eurot tasumist, s.o kaatri- ja laenulepingust ning nendega seotud käenduskohustustest tulenevalt vastavalt 54 976,67 eurot ja 13 782,23 eurot. Hagejatelt ja X-lt tuleb solidaarselt välja mõista autolepingust ning sellega seotud
4(17)
käenduslepingutest tulenevalt 3355,21 eurot (enne auto võõrandamist oli võlgnevus 10 855,21 eurot, kostja müüs sõiduauto hinnaga 7500 eurot (millele lisandub käibemaks)).
5.Harju Maakohus jättis 23. jaanuari 2015. a otsusega hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi.
6.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. novembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 24 300 euro suuruse summa osas, samuti osas, millega rahuldati kostja vastuhagi hagejate vastu solidaarselt kaatrilepingu järgi 24 300 euro saamiseks. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas osaliselt hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, s.o 24 300 euro suuruse summa osas, ja jättis osaliselt rahuldamata kostja vastuhagi hagejate vastu solidaarselt kaatrilepingu järgi võla saamiseks, s.o 24 300 euro suuruse summa osas
8.Riigikohus tegi 14. juunil 2016. a järgmise otsuse: 1) tühistas ringkonnakohtu 5. novembri 2015. a otsuse ja maakohtu 23. jaanuari 2015. a otsuse samas tsiviilasjas osas, milles jäeti rahuldamata hageja I hagi kostja vastu 16. septembril 2005 sõlmitud arvelduslaenulepingu kostja 10. novembril 2011 tehtud ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. 2) tühistas eelnimetatud otsused osas, milles jäeti rahuldamata hageja I hagi kostja vastu
7.märtsil 2008 sõlmitud kasutusrendilepingu kostja 10. novembril 2011 tehtud ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. 3) tühistas eelnimetatud otsused osas, milles jäeti rahuldamata hageja II hagi kostja vastu 14. mail 2003 sõlmitud limiidilepingu ja 10. detsembril 2004 sõlmitud laenulepingu kostja 3. aprillil 2012 tehtud ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. 4) tühistas eelnimetatud otsused osas, millega loeti sundtäitmine täiteasjas nr 176/2012/1217 lubatavaks (kapitalirendilepingust tuleneva vara soetusmaksumuse tasumata osa sissenõudmise osas ning kasutusrendilepingust, arvelduslaenulepingust ja laenulepingust tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas) ja rahuldati kostja vastuhagi hageja I ja II vastu solidaarselt 44 459,50 euro ja 3355,21 euro saamiseks. 5) tühistas eelnimetatud otsused menetluskulude jaotuse osas ja maakohtu eelnimetatud otsuse osas, milles maakohus tühistas samas tsiviilasjas 20. juunil 2012 tehtud hagi tagamise määruse. 6) saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. 7) jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus oli jätnud rahuldamata hageja I hagi kostja vastu 10. septembri 2008. a kapitalirendilepingu hageja I 28. juunil 2011 tehtud tühistamise avalduse kehtivuse tuvastamiseks, kostja 10. novembril 2011 tehtud sama lepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ning sama lepingu alusel saadud 44 105,25 euro tagastamiseks. 8) märkis, et ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega luges sundtäitmise täiteasjas nr 176/2012/1217 lubamatuks 24 300 euro sissenõudmise osas (tasu vara kasutamise eest 10. septembri 2008 kapitalirendilepingu üldtingimuste p 10.4 järgi), st rahuldas osaliselt hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 176/2012/1217, ja jättis kostja vastuhagi hageja I ja II vastu 24 300 euro saamiseks rahuldamata.
5(17)
Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus tegi 23. märtsil 2021. a otsuse, millega jättis hageja I hagiavalduse järgmistes nõuetes rahuldamata: 1) hageja I nõue tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 07. märtsi 2008 kasutusrendilepingu nr 280307GV (autoleping) ülesütlemise avalduse tühisus. 2) hageja I nõue tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 16. septembri 2005 arvelduslaenulepingu nr AL-160905GV (laenuleping) ülesütlemise avalduse tühisus. Maakohus jättis rahuldamata hageja II hagiavalduse järgmistes nõuetes: 1) hageja I nõue tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 10. detsembri 2004 laenulepingu nr EEL101204MS (eluasemeleping) ülesütlemise avalduse tühisus. 2) hageja I nõue tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 14. mai 2003 limiidilepingu nr 471JM0303677 ülesütlemise avalduse tühisus. Maakohus rahuldas osaliselt hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 176/2012/1217 ning tunnistas sundtäitmine lubamatuks järgmiselt: sundtäitmine täiteasjas nr 176/2012/1217 on lubamatu täies ulatuses 16. septembri 2005 arvelduslaenulepingust nr AL-160905GV (laenuleping) tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas ja 07. märtsi 2008 kasutusrendilepingust nr 280307GV (autoleping) tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas ning
10.septembri 2008 kapitalirendilepingust nr 280910GV (kaatrileping) tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas. Maakohus jättis rahuldamata hageja II hagi kostja vastu nõudes tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas 10. detsembri 2004 laenulepingust nr EEL-101204MS (eluasemeleping) ja selle lepingu lisadest tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas. Maakohus jättis läbi vaatamata kostja vastuhagi nõude välja mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks 3355,21 eurot (autolepingu järgi). Maakohus rahuldas kostja vastuhagi osaliselt ja mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 70 763,50 eurot. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata nõudes välja mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks 1200,03 eurot. Maakohus tühistas 20. juuni 2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Maakohus jättis kostja menetluskuludest 80,14% hageja I kanda ja hageja I menetluskuludest 19,86% kostja kanda ning kostja menetluskuludest 57,49% hageja II kanda ja hageja II menetluskuludest 42,51% kostja kanda. Maakohus jättis kolmanda isiku menetluskuludest 80,14% hageja I kanda ja menetluskuludest 57,49% hageja II kanda. Maakohus märkis, et hagejad vastutavad solidaarselt kostja ja kolmanda isiku menetluskuludest 57,49% eest.
10.Maakohus märkis, et kostja tõi 18. jaanuari 2021 menetlusdokumendis välja, et Y tasus kostjale võlgnevuse 3355,21 eurot. Vastuhagi alused ei ole enam täidetud 3355,21 euro nõude osas, mistõttu jättis maakohus vastuhagi nõude selles osas läbi vaatamata.
11.Esmalt lahendas maakohus hageja I nõuded. Maakohus jättis hageja I nõuded rahuldamata.
11.1.Maakohus leidis, et kaatrilepingu ja autolepingu punkt 1.4 ei ole tühine, põhjendades seda järgmiselt. Kaatrilepingu punkti 1.4 kohaselt lepingu sõlmimisega annab liisinguvõtja liisinguandjale tagasivõtmatu maksekäsundi selleks, et liisinguandja võib maksetähtpäeva
6(17)
saabumisel või muu lepingust tuleneva makse sissenõutavaks muutumisel ilma liisinguvõtja täiendava nõusolekuta debiteerida võlgnevuste ulatuses liisinguvõtja arvelduskontosid, mis asuvad Danske Bank A/S Eesti filiaalis, kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni (sama kokkulepe sisaldub poolte sõlmitud autolepingu üldtingimuste p-s 1.4). Tegemist on tüüptingimusega, kuid see ei ole tühine, sest kaatrilepingu ja autolepingu punktis 1.4 ei ilmne asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et tegemist on tühise tüüptingimusega. Kostja on esitanud kohtule Eestis tegutsevate konkureerivate krediidiasutuste üldtingimused, millest nähtuvalt kohaldavad ka teised pangad enda lepingutes debiteerimist. Kostja on põhistanud, et tüüptingimuse punkti 1.4 kasutamine on majanduskäibes lepingute puhul tavapärane. Antud juhul tuleb arvestada ka seda, et hageja I (kaatrilepingu ja autolepingu pool, liisinguvõtja) ei ole VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbija. Lepingute pooled olid äriühingud, kes tegutsesid lepingute sõlmimisel majandus- või kutsetegevuses. Majandustegevuses tegutsevate lepingupartnerite puhul tuleb vähemalt eeldada, et lepingu osapoolel on endal võimalik otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Hagejad ei ole põhistanud, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega oli kostjal õigus hageja I kontodelt kaatrilepingu täitmiseks debiteerida, mistõttu kostjal oli õigus kasutada hageja I tasutud makseid kaatrileping täitmiseks. Seega ei saa hageja I põhjendada autolepingu võlgnevuse tekkimist debiteerimisega hageja I kontodelt.
11.2.Kostja ei keeldunud pahauskselt autolepingu lõpetamast selle täitmise (väljaostmise) teel. Lepingu lõpetamiseks kokkuleppel (antud juhul auto väljaostmisega) peavad olema nõus mõlemad lepingupooled kooskõlas lepingujärgsete tingimustega. Maakohus viitas autolepingu üldtingimuste p-le 10.7 ja märkis, et asjas ei nähtu, et hagejad on taotlenud autolepingu lõpetamist kooskõlas autolepingu tingimustega enne ja autolepingu erakorralise ülesütlemise aja seisuga 10. novembril 2011 (teatanud 30 kalendripäeva ette, tagastanud vara liisinguandjale, tasunud liisinguandjale 2 kuu rendimaksega võrdse summa). Kohtu hinnangul ei saa eeldada kostja pahauskset käitumist lepingu lõpetamata jätmisel olukorras, kus hagejad ei teosta oma õigust lepingu lõpetamiseks kooskõlas sõlmitud lepingu tingimustega. Seejuures tuleb arvestada, et hageja I kui lepingu teine pool (liisinguvõtja) oli autolepingut rikkunud (lepingujärgsed maksed jätnud tasumata). Isegi kui eeldada, et kostja keeldus pahauskselt nõustumast autolepingut lõpetada selle täitmise (väljaostmise) teel, siis sellega ei saa kaasneda õiguslikke tagajärgi, isegi kui eeldada, et kostja ei kaalunud hagejate ettepanekut sisuliselt enne lepingu ülesütlemise teate esitamist. Hagejad ei teostanud oma õigust lepingu lõpetamiseks kooskõlas sõlmitud kasutusrendilepingu (autoleping) tingimustega. Samuti ei saa üks lepingupool kohustada teist lepingupoolt lepingut lõpetama. Kostja nõudis hagejalt I 18. oktoobri 2011 nõudekirjas viidatud aja seisuga autolepingust tulenevat võlga, mis oli 258,72 eurot, andes täiendava tähtaja võla tasumiseks 14 päeva ja hoiatas lepingu ülesütlemisega kui võlga ei tasuta. Võlga ära ei tasutud. Kostjal oli õigus autoleping tingimuse pde 1.3, 10.1.3 järgi hageja I lepingu olulise rikkumise tõttu 10. novembril 2011 erakorraliselt üles öelda VÕS §§-de 101 lg 1 p 4, 114 lg 4, 116 lg 2 p 4, lg 6 ja 196 lg 1, 2 alusel (maakohus viitas ka Harju Maakohtu 23. jaanuari 2015 otsuse punktidele 127, 134). Maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 7. märtsi 2008 autolepingu ülesütlemise avalduse tühisus.
7(17)
11.3.Poolte vahe oli sõlmitud tähtajaline laenuleping krediidilepinguna VÕS § 401 lg 1 ja § 396 lg 1, § 397 lg 1 järgi, millede kohaselt on kostja kui majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja andnud majanduskutsetegevuses tegutseva hageja I kasutusse raha, millelt hageja I pidi maksma pangale intresse ja krediidilepingu lõppedes krediidi tagastama. Lepingust nähtuvalt kohustus hageja I maksma igakuiselt intresse. Lepingu muudatuste nr 5 lisa 1 üldtingimuste p 10.1.5 sätestab, et lepingu võib erakorraliselt üles öelda 5 päevase etteteatamise tähtajaga ja nõuda kogu võlgnevuse tasumist, kui laenusaaja ei täida maksekohustusi mõne muu tema poolt võetud võlakohustuse osas. Kostja esitas kohtule teiste Eestis tegutsevate krediidiasutuste tingimused, millest nähtub, et sellised lepingu ülesütlemise tingimused on krediiditurul tavalised, kus pank võib võlgniku poolt muu võlakohustuse rikkumise korral arvelduslaenulepingu erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. Seega on kostja põhistanud, et tüüptingimuse punkti 10.1.5 kasutamine on majanduskäibes lepingute puhul tavapärane. Kohus kordas seisukohta, et hageja I ei ole VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbija ja sellest tulenevaid tagajärgi. Laenulepingu tüüptingimus 10.1.5 ei ole VÕS § 42 lg 1, § 44 alusel tühine tingimus. Kostja saab hagejaga I laenulepingu ennetähtaegselt erakorraliselt üles öelda hageja I võlakohustuse rikkumise tõttu. Kostja saab juhinduda VÕS § 72 lg 1, 2 järgi sellisest tingimusest (maakohus viitas ka Harju Maakohtu 23. jaanuari 2015 otsuse punktile 137). Kostja andis 18. oktoobril 2011 hagejatele tähtaja võlgnevuste tasumiseks, mida hagejad ei järginud. Kostja hoiatas, et kui hagejad kaatrilepingust ja autolepingust tulenevaid võlgnevusi tähtaja jooksul ei tasu, ütleb kostja lisaks kaatrilepingule ja autolepingule üles ka hageja I ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu. Võlga ära ei tasutud. Kostja ütles 10. novembril 2011 hagejaga I laenulepingu üles viitega lepingu p-le 10.1.5. Maakohus leidis, et kostja sai kooskõlas laenulepingu p-ga 10.1.5, VÕS § 76 lg 1, 2, VÕS §§-dele 101 lg 1 p 4, § 114 lg 4, § 116 lg 2 p 4, lg 6 ja § 196 lg 1, 2, hagejaga I laenulepingu erakorraliselt üles öelda, sealhulgas põhjusel, et hageja I oli rikkunud autolepingust tulenevaid kohustusi ja hageja I jäi kostja ees võlgu. Maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude tuvastada kostja 10. novembril 2011 tehtud 16. septembri 2005 laenuleping ülesütlemise avalduse tühisus.
12.Järgmisena lahendas maakohus hageja II nõuded.
12.1.Pooled ei vaidle selle üle, et 16. septembril 2005 sõlmisid hageja I ja kostja laenulepingu ning hageja II ja kostja laenulepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ–160905GV. Maakohtu hinnangul ei tulene laenulepingu debiteerimise tingimustest kostjale õigust debiteerida hageja II kui käendaja pangakontodelt raha hageja I kohustuste katteks. Käenduslepingu punktist 2.5 tulenes kostjale õigus debiteerida vaid hageja II pangakontot ning seda ainult laenulepingu täitmiseks. Punktis 2.5 ei täpsustata, millist konkreetset hageja II pangakontot silmas peetakse. Punktis 2.5 kasutatakse üldist mõistet pangakonto, millega saab nimetada pangas asuvat nii arvelduskontot kui ka kasvuhoiuse kontot. Hageja II kui panga kliendi ja kostja kui panga vahel sõlmitud lepingus nimetatud mõistet pangakonto tuleb mõista nii arvelduskontona kui ka kasvuhoiuse kontona kostja juures pangas.
12.2.Pooled ei vaidle selle üle, et 10. septembril 2008 sõlmis kostja hagejaga II kaatrilepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ-280910GV-1. Maakohus tuvastas, et kaatrilepingu käenduslepingus puudub debiteerimise regulatsioon käendaja (hageja II) pangakontode suhtes ning seda kaatrilepingu täitmiseks.
8(17)
12.3.Kostja leiab, et õigus debiteerida hageja II arvelduskontolt ja kasvuhoiuse kontolt kaatrilepingu käendamiseks sõlmitud käenduslepingust nr KÄ-280910GV-1 tulenevate võlgade katteks raha sätestasid arvelduskontolepingu tingimuste p-d 7.5 ja 7.6 ning kostja (panga) üldtingimuste p 8.6. Maakohus leidis, et arvelduskontolepingu punktidest 7.5, 7.6 ja kostja üldtingimuste punktidest 1.1.1 ja 8.6 tulenes kostja õigus ühepoolselt debiteerida hageja II kontosid pangas. Kostja debiteeris hageja II kasvuhoiuse kontot ajavahemikul 27.12.2011 kuni 08.02.2012 ning arvelduskontot ajavahemikul 27.12.2011 kuni 30.04.2012 ja tekitas sellega hagejale II võlgnevuse kostja ees. Viidatud ajavahemikul kehtisid arvelduskontolepingu punktid 7.5, 7.6 ja kostja (panga) üldtingimuste punktid 1.1.1 ja 8.6. Viidatud lepingupunktide puhul on tegemist tüüptingimustega, kuid ei ilmne asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et tegemist on tühiste tüüptingimustega. Kostja esitas kohtule Eestis tegutsevate krediidiasutuste üldtingimused, millest nähtuvalt kohaldavad ka teised pangad enda lepingutes debiteerimist. Kostja on põhistanud, et viidatud tüüptingimuse punktide kasutamine on majanduskäibes lepingute puhul tavapärane. Tuleb ka arvestada, et kostja ei olnud Eestis tegutsev ainus krediidiasutus. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt tuleb vähemalt eeldada, et lepingu osapoolel on endal võimalik valida panka ja otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Arvelduskontolepingu p-d 7.5, 7.6 ja üldtingimuste p-d 1.1.1 ja 8.6 ei ole tühised.
12.4.Pooled ei vaidle selle üle, et 16. septembril 2005 sõlmisid hageja I ja kostja laenulepingu ja samal päeval sõlmis kostja hagejaga II laenulepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ–160905GV. Hageja II kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 14 380,12 eurot. Kostjal oli õigus hageja II kontodelt (sealhulgas arvelduskontolt ja kasvuhoiuse kontolt) debiteerida laenulepingu järgset tagastamata arvelduslaenu 9586,75 eurot, intressi (kuni lepingu üles ütlemiseni 10.11.2011) ja viivist (pärast lepingu üles ütlemist) ulatuses, milles hageja I lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. Pärast kaatrilepingu ülesütlemist 10. novembril 2011 vastutas hageja I kui liisinguvõtja kostja kui liisinguandja eest kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, vara soetusmaksumuse tasumata osa (kaatrilepingu ülesütlemise seisuga 37 600,58 eurot), kindlustusmaksed jne (tingimuste punkt 10.6). 10. septembril 2008 sõlmis kostja hagejaga II kaatrilepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ-280910GV-1 ning tema käenduse maksimumsumma oli lepingu p 1 järgi 93 852,98 eurot. Kostjal oli õigus hageja II kontodelt (sealhulgas arvelduskontolt ja kasvuhoiuse kontolt) debiteerida kaatrilepingu järgseid makseid (sh 10.11.2011 seisuga vara soetusmaksumuse tasumata osa 37 600,58 eurot, intress, viivis) ulatuses, milles hageja I lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. Olukorras, kus kaatrilepingust, autolepingust ja laenulepingust tulenevad kohustused olid muutunud seoses nende ülesütlemisega sissenõutavaks 10. novembril 2011, olid nad vähem tagatud nõuded võrreldes eluasemelepingust ja limiidilepingust tulenevate kohustustega. Eeltoodu tõttu ei saanud hageja II määrata VÕS § 88 lg 2 ja lg 6 p 1 tulenevalt, et täidab paremini tagatud kohustuse, s.o eluasemelepingu ja limiidilepingu ilma, et ta täidaks oma käenduskohustused (auto, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused). Hageja II põhjendused debiteerimise tõttu võlgnevuse tekkimise kohta ei anna alust hageja II tuvastusnõuete rahuldamiseks. Kostjal oli õigus hageja II pangakontosid debiteerida.
12.5.Pooled ei vaidle selle üle, et 10. detsembril 2004 sõlmisid hageja II ja kostja eluasemelepingu, mille maksegraafiku järgi pidi hageja II maksma igakuiselt laenu tagasimakseid ja intresse. Hageja II põhjendused debiteerimise tõttu võlgnevuse tekkimise kohta ei anna alust
9(17)
hageja II tuvastusnõuete rahuldamiseks. Kostjal oli õigus hageja II pangakontosid debiteerida. Kostja 3. aprilli 2012 lepingute ülesütlemise avaldusest nähtuvalt on kostja teatanud hagejale II, et tal on käenduslepingust nr KÄ-160905GV-2 tulenev võlgnevus 30 938,91 eurot, käenduslepingust KÄ-280910GV-1 tulenev võlgnevus 59 561,64 eurot, käenduslepingust KÄ160905GV tulenev võlgnevus 9874,95 eurot, eluasemelepingust tulenev võlgnevus 1225,07 eurot, limiidilepingust tulenev võlgnevus 177,36 eurot, tähajaks tasumata EVK-s avatud väärtpaberikonto hooldustasud summas 3 eurot, tasumata laenu ja limiidilepingu sissenõudmise kulud 85,32 eurot ja tähtajaks tasumata deebetkaardi hooldustasu 0,96 eurot. Kostja andis tähtaja kuni 23. aprillini võla tasumiseks ning märkis, et kui võlga ei tasuta, siis loeb eluasemelepingu ja limiidilepingu erakorraliselt üles öelduks. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja II võlgnevuse tasus. Hageja II poolt kostja lepingute ülesütlemise avalduses märgitud eluasemelepingust tuleneva võlgnevuse tasumata jätmine on kohustuste rikkumine VÕS § 100 järgi. Seega oli kostjal õigus hagejaga II eluasemeleping VÕS § 101 lg 1 p 4, § 116 lg 6, § 196 lg 2, VÕS § 399 lg 1 p 2 järgi üles öelda ja kohustused eluasemelepingust muutusid sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus rahuldamata hageja II nõude tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 10. detsembri 2004 laenulepingu nr EEL-101204MS (eluasemeleping) ülesütlemise avalduse tühisus.
12.6.Pooled ei vaidle selle üle, et 14. mail 2003 sõlmisid hageja II ja kostja limiidilepingu, mille järgi oli hagejal II kohustus tasuda igakuiselt 15. kuupäevaks 59,12 eurot. Pangal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui tasumata on p 8.1.2 järgi 3 üksteisele järgnevat kuumakset ja p 8.1.4 järgi kui klient ei täida maksekohustusi mõne muu tema poolt võetud maksekohustuse osas. P
8.1.5.järgi sai lepingu erakorraliselt üles öelda kui klient ja/või lepingust tulenevaid kliendi kohustusi käendav, garanteeriv või muul viisil tagav kolmas isik ei täida lepingus ja/või tagatislepingu(tes) sätestatud tingimusi ja/või ta likvideeritakse, kujundatakse ümber või kuulutatakse pankrotis olevaks ja klient ning pank ei jõua kokkuleppele lepingu täiendava tagamise osas. Kostja esitatud Eestis tegutsevate krediidiasutuste tingimustest nähtub, et sellised lepingu ülesütlemise tingimused on krediiditurul tavalised, kus pank võib võlgniku poolt muu võlakohustuse rikkumise korral arvelduslaenulepingu erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. Kohtu hinnangul on tüüptingimuse punktide 8.1.2, 8.1.4 ja 8.1.5 kasutamine majanduskäibes lepingute puhul tavapärane. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt tuleb vähemalt eeldada, et lepingu osapoolel on endal võimalik valida panka ja otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Maakohus leidis, et limiidilepingu tüüptingimused 8.1.2, 8.1.4 ja 8.1.5 ei ole VÕS § 42 lg 1, § 44 alusel tühised. Kostjal oli õigus hageja II pangakontosid debiteerida. Riigikohtu otsuse p-s 17 on tuvastatud, et kostjal oli õigus hageja I lepingurikkumise tõttu kaatrileping üles öelda. Hageja I nõue kostja vastu kaatrilepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks jäeti rahuldamata. Jõustunud kohtuotsuse põhjendused on pooltele edaspidiselt siduvad (TsMS § 457 lg 1). Kostja 3. aprilli 2012 lepingute ülesütlemise avaldusest nähtuvalt on kostja teatanud hagejale II, et tal on käenduslepingust nr KÄ -160905GV-2 tulenev võlgnevus 30 938,91 eurot, käenduslepingust KÄ-280910GV-1 tulenev võlgnevus 59 561,64 eurot, käenduslepingust KÄ160905GV tulenev võlgnevus 9874,95 eurot, eluasemelepingust tulenev võlgnevus 1225,07 eurot, limiidilepingust tulenev võlgnevus 177,36 eurot, tähajaks tasumata EVK-s avatud väärtpaberikonto hooldustasud 3 eurot, tasumata laenu ja limiidilepingu sissenõudmise kulud
10(17)
85,32 eurot ja tähtajaks tasumata deebetkaardi hooldustasu 0,96 eurot. Kostja andis tähtaja kuni
23.aprillini 2012 VÕS §§-de 114 lg 1, 196 lg 2 ja 407, 416 lg 1 järgi võla tasumiseks ning märkis, et kui ei tasuta, siis loeb kostja eluasemelepingu ja limiidilepingu erakorraliselt üles öelduks. Maakohtu hinnangul olid limiidilepingu ülesütlemise p-de 8.1.5, 8.1.4 ja p 8.1.2 eeldused täidetud. Hageja II ei täitnud maksekohustusi tema poolt võetud maksekohustuse osas käendajana ja eluasemelepingust ning temaga sõlmitud lepingutes sätestatud tingimusi. Seejuures ei tasunud hageja II limiidilepinguga ettenähtud korras 3 üksteisele järgnevat kuumakset. Limiidilepingust tuleneva võlgnevuse nõuetekohane tasumata jätmine on lepingu ja kohustuste rikkumine VÕS § 100 järgi. Maakohus leidis, et kostjal oli õigus limiidileping p-de 8.1.5, 8.1.4 ja 8.1.2 , VÕS § 101 lg 1 p 4, § 116 lg 6, § 196 lg 2,VÕS § 207 lg 1, § 416 lg 1 järgi üles öelda ja kohustused limiidilepingust muutusid sissenõutavaks. Maakohus jättis rahuldamata hageja II nõude tuvastada kostja 3. aprillil 2012 tehtud 14. mai 2003 limiidilepingu ülesütlemise avalduse tühisus.
12.7.Maakohus tuvastas, et sõlmitud tagatiskokkulepped 10. märtsil 2005 (notariaalne leping nr 1400, lepingu p-d 5.1.1 ja 5.2) ja 15. juulil 2005 (notariaalne leping nr 5115, p-d 3.1.1 ja 3.2.1) on tühised osaliselt tulevasi kindlaks määramata nõudeid puudutavas osas, milleks on järgmised hagejaga II sõlmitud käenduslepingutest tulenevad nõuded: 16. septembril 2005 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ–160905GV arvelduslaenulepingust nr AL-160905GV (laenuleping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks; 7. märtsil 2008 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ-280307GV-2 kasutusrendilepingust nr 280307GV (autoleping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks; 10. septembril 2008 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ-280910GV-1 kapitalirendilepingust nr 280910GV (kaatrileping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks. Maakohus tuvastas, et sõlmitud tagatiskokkulepped 10. märtsil 2005 (notariaalne leping nr 1400, lepingu p-d 5.1.1 ja 5.2) ja 15. juulil 2005 (notariaalne leping nr 5115, p-d 3.1.1 ja 3.2.1) ei ole tühised nõuete osas, mis tulenevad 10. detsembri 2004 laenulepingust nr EEL-101204MS (eluasemeleping), selle lepingu sõlmitud lisadest, samuti nende nõuete sissenõudmisest või omanikule tagasiloovutamisest tekkivatest kulutustest, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus tulevaste nõuete tagamine ei ole tüüptingimusena lubatav. Hageja II käenduskohustustel (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused) puudub mõistlik seos eluasemelaenuga, millest tulenevate nõuete tagamiseks tagatis algselt anti. Kohtu hinnangul ei ole globaalsed tagatiskokkulepped lubatud käesoleval juhul hageja II kui tarbija suhtes tulevaste nõuete tagamiseks. Käenduskohustused (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused) ei taga sarnast kohustust ega laenu (eluasemelaen). Kohus leiab, et antud juhul ei ole hageja II kui tarbija puhul erikokkuleppeta lubatav hõlmata tagatiskokkuleppesse pärast eluasemelepingut sõlmitud käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, millega laiendatakse kinnisasja omaniku vastutust kolmanda isiku (hageja I) kohustuste täitmise eest. Lubamatuks tuleb pidada olukorda, kus laenuvõtjale seatakse eluasemelaenu saamise tingimuseks, et hüpoteegiga tagatakse lisaks eluasemelaenu laenulepingule ja selle võimalikele täiendustele ka kõikvõimalikke muid tulevasi laenuandja nõudeid laenusaaja vastu, mis ei seondu eluasemelaenu ega laenusaajaga (Maakohus viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-64-12 p-d 28, 29).
11(17)
12.8.Pooled ei vaidle selle üle, et 15. mail 2012 sai hageja II täitmisteate asjas nr 176/2012/1217 hüpoteekidega tagatud võlgnevuste sissenõudmiseks summas 82 254,29 eurot ja 5. juunil 2012 sai hageja II kinnisvara arstimise akti. Täitmisteate kohaselt oli hageja II võlgnevus kostja ees eluasemelepingu järgi 14. mai 2012 seisuga 50 255,81 eurot Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - Kohtutäituri menetluses on täiteasi nr 176/2012/1217 hageja II suhtes kostja täitmisavalduse alusel. - Täitedokumendiks on sõlmitud tagatiskokkulepped 10. märtsil 2005 (notariaalne leping nr 1400, lepingu p-d 5.1.1 ja 5.2) ja 15. juulil 2005 (notariaalne leping nr 5115, p-d 3.1.1 ja 3.2.1), mis tagavad hageja II kinnistul kostja kasuks seatud I järjekorra hüpoteek ja II järjekorra hüpoteek eluasemelepingust ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevaid kostja nõudeid hageja II vastu; - Kostja esitas sundtäitmisele järgmistest lepingutest tulenevad kohustused: o 16. septembril 2005 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ–160905GV arvelduslaenulepingust nr AL-160905GV (laenuleping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks. Täitemenetluses koosneb nõue tähtajaks tagastamata arvelduslaenust ja tasumata viivistest. o 7. märtsil 2008 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ-280307GV-2 kasutusrendilepingust nr 280307GV (autoleping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks. Täitemenetluses koosneb nõue vara soetusmaksumuse tasumata osast, tasumata intressidest, tasumata kindlustusmaksetest ja tasust vara kasutamise eest. o 10. septembril 2008 kostja ja hageja II sõlmitud käendusleping nr KÄ-280910GV-1 kapitalirendilepingust nr 280910GV (kaatrileping) tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks. o 10. detsembri 2004 kostja ja hageja II sõlmitud eluasemeleping ja selle lepingu sõlmitud lisade (10.03.2005, 15.07.2005, 04.05.2007) kohustused. Kuna maakohus tuvastas, et sõlmitud tagatiskokkulepped 10. märtsil 2005 (notariaalne leping nr 1400, lepingu p-d 5.1.1 ja 5.2) ja 15. juulil 2005 (notariaalne leping nr 5115, p-d 3.1.1 ja 3.2.1) on tühised osaliselt tulevasi kindlaks määramata nõudeid puudutavas osas, siis ei olnud kostjal õigus tugineda täitedokumendiks olevatele tagatiskokkuleppetele eelmainitud käenduskohustustest tulenevate kohustuse täitmise nõudmise osas hageja II pandi arvelt. Maakohus rahuldas osaliselt hageja II hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 176/2012/1217. Sundtäitmine täiteasjas on lubamatu täies ulatuses 16. septembri 2005 arvelduslaenulepingust nr AL-160905GV (laenuleping) tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas ja 7. märtsi 2008 kasutusrendilepingust nr 280307GV (autoleping) tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas ning 10. septembri 2008 kapitalirendilepingust nr 280910GV (kaatrileping) tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas.
12.9.Maakohus tuvastas, et sõlmitud tagatiskokkulepped 10. märtsil 2005 (notariaalne leping nr 1400, lepingu p-d 5.1.1 ja 5.2) ja 15. juulil 2005 (notariaalne leping nr 5115, p-d 3.1.1 ja 3.2.1) ei ole tühised nõuete osas, mis tulenevad 10. detsembri 2004 laenulepingust nr EEL-101204MS (eluasemeleping), selle lepingu sõlmitud lisadest, samuti nende nõuete sissenõudmisest või omanikule tagasiloovutamisest tekkivatest kulutustest, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale. Eeltoodus tulenevalt on kostjal õigus tugineda täitedokumendiks olevatele tagatiskokkuleppetele
10.detsembri 2004 kostja ja hageja II sõlmitud laenulepingust nr EEL-101204MS
12(17)
(eluasemeleping) ja selle lepingu sõlmitud lisadest (10.03.2005, 15.07.2005, 04.05.2007) tulenevate kohustuse täitmise nõudmise osas hageja II pandi arvelt. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus rahuldamata hageja II nõude tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks 10. detsembri 2004 laenulepingust nr EEL-101204MS (eluasemeleping) ja selle lepingu lisadest tulenevate võlgnevuste sissenõudmise osas.
13.1.Pooled ei vaidle selle üle, et 10. septembril 2008 sõlmisid hageja I, kostja ja OÜ Boathouse (müüja) müügilepingu, millega müüja müüs kostjale hageja I huvides kaatri. 10. septembril 2008 sõlmisid hageja I ja kostja ostetud kaatri suhtes kaatrilepingu. Hageja II sõlmis kaatrilepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ-280910GV-1 ning tema käenduse maksimumsumma oli 93 852,98 eurot. Hageja I rentis pärast kaatrilepingu sõlmimist kaatri müüjale. Kaatrilepingu kohaselt kohustus hageja I maksma kostjale (pank) liisingumakseid vastavalt maksegraafikule igakuiselt iga kuu 15. kuupäevaks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud OÜ-le Boathouse müügilepingujärgse müügihinna. Maakohus leidis, et kostja on täitnud müüja ees müügilepingust tuleneva müügihinna täitmise kohustuse ja omandanud hageja I huvides liisingeseme VÕS § 361 järgi. Samuti on kostja andnud hagejale I tema kohustuste täitmiseks teada liisingmaksete suurused ja hagejal I oli VÕS § 361, § 76 lg 1, 2 ja lepingu p 1.3 järgi kohustus tasuda pangale liisingumakseid. Maakohus tuvastas, et 18. jaanuari 2021 seisuga oli kaatrilepingust tulenev põhinõue (vara soetusmaksumuse tasumata osa) 27 894,35 eurot. Sissenõutav viivis on 29 086,32 eurot.
13.2.Pooled ei vaidle selle üle, et 16. septembril 2005 sõlmisid hageja I ja kostja laenulepingu. Laenu 9586,75 eurot tagastamise tähtaeg oli 16. aprill 2012. Laenult tuli tasuda intressi. Kostja sõlmis hagejaga II laenulepingust tulenevate hageja I kohustuste tagamiseks käenduslepingu nr KÄ–160905GV. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 14 380,12 eurot. Laenuleping lõppes VÕS § 186 p 6 järgi ülesütlemisega 10. novembril 2011. Seetõttu on kostjal õigus nõuda VÕS § 396 lg 1, § 401 lg 1 alusel laenu ehk krediidi tagastamist ja § 113 lg 1 alusel viivist. Maakohus tuvastas, et 18. jaanuari 2021 seisuga oli laenulepingust tulenev põhinõue (tähtajaks tagastamata arvelduslaen) 9179,27 eurot ja 4603,56 eurot sissenõutavaks muutunud viivised. Kohus osundab, et ka seadusjärgses määras põhinõudelt 9179,27 eurot viiviseid nõudes alates lepingu ülesütlemise järgmisest päevas 11. novembrist 2011 kuni 22. märtsini 2021 moodustab sissenõutavaks muutunud viivisenõue 6934,17 eurot, mis on kostja nõutust vähem. Kuna hagejad ei ole võlga ära tasunud, siis rikub hageja I laenulepingust tulenevat kohustust ja hageja II käenduslepinguga nr KÄ–160905GV võetud kohustust. Kohus tuvastas, et kostjal on õigus hagejatelt nõuda solidaarselt VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1, § 401 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1 lause I poole järgi laenulepingu võlgnevust 13 782,83 eurot, millest 9179,27 eurot on tähtajaks tagastamata arvelduslaen ja sissenõutav viivis 4603,56 eurot.
13.3.Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus solidaarselt hagejatelt kostja kasuks välja 70 763,50 eurot. Maakohus märkis, et kostja on 18. jaanuari 2021 menetlusdokumendis hilisemalt kaatrilepingust esitatud põhinõuet (vara soetusmaksumuse tasumata osa) täiendavalt vähendanud 29 094,38 eurolt summani 27 894,35 eurot, s.o 1200,03 euro võrra. Kostja ei ole enda nõude arvestust vastuhagi esemes arvesse võtnud ja nõuab jätkuvalt kokku 71 963,53 eurot. Seetõttu jättis maakohus rahuldamata kostja raha tasumise nõude 1200,03 euro ulatuses.
13(17)
Apellatsioonkaebus
14.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagejate nõuded kostja vastu rahuldamata ja osas, milles kostja vastuhagi hagejate suhtes rahuldati ja menetluskulude jaotuse osas. Hagejad paluvad teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagejate hagi ja jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Alternatiivselt paluvad hagejad saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Hagejate menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Hagejad leiavad, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Riigikohtu juhistest lähtuvalt on maakohus jätnud arvestamata järgmised asjaolud: - asjas esitatud tõenditest tulenevalt ei ole võimalik anda kaatrilepingu tingimuste p 1.4 sellist õiguslikku hinnangut, mille kohaselt oli kostjal õigus debiteerida hageja I kontodelt kaatrilepingu täitmiseks, millest tulenevalt ei olnud kostjal ka õigust kasutada hageja I tasutud makseid kaatrilepingu täitmiseks, mistõttu on ka ilmne, et hagejal I ei oleks autolepingust tulenevat võlgnevust tekkinud. Siit tulenevalt ei olnud kostjal õigust autolepingut üles öelda, mis tõttu on kostja teostanud lepingute ülesütlemise mittekehtivalt. - kui hinnata hagejate väiteid kostja pahausksest keeldumisest lõpetada autoleping selle täitmise (väljaostmise) teel - objektiivselt ja vastavuses Eestis kehtiva õigusega, siis ilmselt pidanuks kostja kaaluma hagejate heas usus tehtud ettepanekut, leidma võimaluse mitte takistada sõiduki väljaostmist kolmanda isiku poolt ja mitte asetama hagejat olukorda, kus hagejal puudub võimalus võlasuhte lõpetamiseks; hagejate hinnangul avaldus kostja vastupidises käitumises selgelt kreeditori õiguste pahauskne kuritarvitamine. - krediidilepinguks ja tarbijaarveldus-krediidilepinguks olevad hageja II ja kostja vaheline eluasemeleping ja limiidileping ning laenulepingut tagav käendusleping ei andnud kostjale õigust debiteerida hageja II pangakontosid, sh kasvuhoiuse kontot ning kasutada selliselt debiteeritud raha kaatrilepingu täitmiseks ning sellest tulenevalt hagejatel illusoorse n.ö ahelvõlgnevuse formeerimiseks. - kuivõrd kaatrilepingu tagamiseks sõlmitud käenduslepingus ei ole pooled kokku leppinud kostja õiguses ühepoolselt debiteerida kaatrilepingu järgse laenusaaja (hageja I) võlgnevuse ulatuses käendaja (hageja II) pangakontot, siis tuleb asuda seisukohale, et kostjal puudus õigus debiteerida hageja II kui käendaja raha hageja I kohustuste katteks, arvestades, et lepinguliselt oli reguleeritud vaid kostja ja hageja I kui laenusaaja vahelisi õigusi ja kohustusi. - hagejaga II 10. detsembril 2004 sõlmitud eluasemelepingust tulenevaid nõudeid, samuti hageja II käenduskohustusi (käenduslepingud sõlmitud 16. septembril 2005, 07. märtsil 2008 ja 10. septembril 2008) tagasid hageja II kinnistule kostja kasuks seatud kaks hüpoteeki, millega tagatud nõuete sisu oli kindlaks määratud hageja II ja kostja 10. märtsil 2005 ja 15. juulil 2005 sõlmitud notariaalsetes tagatis-kokkulepetega. - hageja II ei olnud informeeritud sellest, et tema isiklike kohustuste tagamiseks seatud hüpoteek tagab omakorda tema antud tagatisi. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu hagejad järgmiste maakohtu seisukohtadega: - olukorras, kus kaatrilepingust, autolepingust ja laenulepingust tulenevad kohustused olid muutunud seoses nende ülesütlemisega sissenõutavaks 10. novembril 2011, olid nad vähem tagatud nõuded võrreldes eluasemelepingust ja limiidilepingust tulenevate kohustustega. Eeltoodu tõttu ei saanud hageja II määrata VÕS § 88 lg 2 ja lg 6 p 1 tulenevalt, et täidab paremini tagatud kohustuse, s.o eluasemelepingu ja limiidilepingu ilma, et ta täidaks oma käenduskohustused (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused);
14(17)
- hageja II põhjendused debiteerimise tõttu võlgnevuse tekkimise kohta ei anna alust hageja II tuvastusnõuete rahuldamiseks; - kostjal oli õigus hageja II pangakontosid debiteerida. Hagejad leiavad, et materiaalõiguslikult ei ole võimalik argumenteerida väite kasuks, et kostjal oli õigus hageja I lepingurikkumise tõttu (kaatrilepingu tingimuste p-st 1.3 tulenev liisingumaksete tasumise kohustuse rikkumine) kaatrileping üles öelda ja rakendada hageja II käenduskohustust kaatrilepingu osas olukorras, kus poolte vahel puudub sisuline vaidlus selles, et kostja kui liisinguandja on rikkunud kaatrilepingut sõlmides VÕS §-dest 361 ja 362 tulenevat liisinguandja kohustust anda liisinguese (kaater) liisinguvõtja (hageja I) kasutusse ning tagada selle eseme valduse üleminek liisinguvõtjale (hagejale I). Seega puuduvad materiaalõiguslikud alused hagejale I kaatri liisimiseks sõlmitud kapitalirendilepingu rikkumise omistamiseks ja hageja poolt kaatrilepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks asjaolul, et liisingueseme üleandmata jätmisel võis liisinguvõtja arvestada VÕS § 111 järgse õigusega keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud. Hagejad leiavad, et maakohus ei ole arvestanud sellega, et kostja on genereerinud hagejate kogu „võlaahela“ nn kaatrilepingu alusetu ülesütlemisega, mis ei ole õiguspärane. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ja ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
18.Apellatsioonkaebuses kordavad hagejad peamiselt maakohtus esitatud seisukohti ning vaidlustavad maakohtu järelduse põhjusel, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata Riigikohtu suunistega. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldus on õige, maakohus on arvestanud kõikide Riigikohtu juhistega, on oma järeldust argumenteerinud ja selgitanud vastavalt TsMS § 442 lg 8 nõuetele.
19.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostjal oli õigus kaatrilepingu p 1.4 kohaselt debiteerida hageja I kontodelt raha kaatrilepingu täitmiseks. Asjaolu, et hagejad maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Sellest tulenevalt oli kostjal õigus öelda üles autoleping, kui hagejal I tekkis selle lepingu järgne võlgnevus. Kolleegiumi hinnangul on kostja menetluses põhjendatult viidanud ka sellele, et arvestades kostjal hagejate vastu viimastega sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete olemasolu, võis kostja ka tasaarvestuse korras debiteerida hagejate arvelduskontosid enda rahaliste nõuete katteks (vt nt kostja 18.02.2021 menetlusdokumendi p-d 3.6. ja 3.7). Kostja viitas seejuures põhjendatult Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on panga arvelduskontol olev raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses (vt RKKRo asjas nr 3-1-1-89-11 p 19.1).
15(17)
20.Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks ei olnud kostja pahauskne, kui ei võimaldanud kolmandal isikul autot välja osta. Maakohus põhjendas lisaks, et isegi kui kostja keeldus pahauskselt nõustumast autolepingut lõpetada selle täitmise (väljaostmise) teel, siis sellega ei saa kaasneda õiguslikke tagajärgi, isegi siis, kui kostja ei kaalunud hagejate ettepanekut sisuliselt enne lepingu ülesütlemise teate esitamist. Hagejad ei teostanud oma õigust lepingu lõpetamiseks kooskõlas sõlmitud kasutusrendilepingu (autoleping) tingimustega. Samuti ei saa üks lepingupool kohustada teist lepingupoolt lepingut lõpetama, sest lepingut saab lõpetada üksnes poolte kokkuleppel (VÕS § 13 lg 1) ja Gvandron ei ole tuginenud asjaolule, et lepingu kokkuleppel mittelõpetamine (auto väljaostmise mittelubamine) tõi talle kahju.
21.Maakohus leidis õigesti, et hageja II ja kostja vaheline eluasemeleping ja limiidileping ning laenulepingut tagav käendusleping andsid kostjale õiguse debiteerida hageja II pangakontosid, sh kasvuhoiuse kontot ning kasutada selliselt debiteeritud raha kaatrilepingu täitmiseks. Asjaolu, et hagejad ei nõustu maakohtu põhjendustega, ei anna alust selle tühistamiseks.
22.Põhjendamatu on hagejate seisukoht, et kuivõrd kaatrilepingu tagamiseks sõlmitud käenduslepingus ei ole pooled kokku leppinud kostja õiguses ühepoolselt debiteerida kaatrilepingu järgse laenusaaja (hageja I) võlgnevuse ulatuses käendaja (hageja II) pangakontot, puudus kostjal õigus debiteerida hageja II kui käendaja raha hageja I kohustuste katteks, kuna lepinguliselt oli reguleeritud vaid kostja ja hageja I kui laenusaaja vahelisi õigused ja kohustused. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja II ja kostja arvelduskontolepingu p-d 7.5 ja 7.6 ning panga üldtingimuste p-d 1.1.1 ja 8.6 andsid kostjale sellise õiguse. Maakohus põhjendas ka asjakohaselt, miks nimetatud tingimused ei ole tüüptingimustena tühised. Hagejad ei ole sisuliselt põhjendanud, miks nad maakohtu seisukohtadega ei nõustu.
23.Maakohus ei ole jätnud arvestamata asjaoluga, et hagejaga II 10. detsembril 2004 sõlmitud eluasemelaenulepingust tulenevaid nõudeid, samuti hageja II käenduskohustusi, tagasid hageja II kinnistule kostja kasuks seatud kaks hüpoteeki. Hüpoteekidega tagatud nõuete sisu oli kindlaks määratud hageja II ja kostja 10. märtsil 2005 ja 15. juulil 2005 sõlmitud notariaalsete tagatiskokkulepetega. Maakohus on hinnanud tagatiskokkulepete kehtivust ja tuvastanud õigesti nende osalise tühisuse (maakohtu otsuse p 12.7.) ning selle, mis osas ei olnud kostjal õigust tugineda täitedokumendiks olevatele tagatiskokkulepetele käenduskohustustest tulenevate kohustuste täitmise nõudmise osas hageja II arvelt (maakohtu p 12.8.).
24.Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus kaatrilepingust, autolepingust ja laenulepingust tulenevad kohustused olid muutunud seoses nende lepingute ülesütlemisega sissenõutavaks 10. novembril 2011, olid nad vähem tagatud nõuded võrreldes eluasemelepingust ja limiidilepingust tulenevate kohustustega. Hageja II ei saanud määrata VÕS § 88 lg 2 ja lg 6 p 1 tulenevalt, et täidab eluasemelaenulepingu, mis oli tagatud hüpoteekidega ja limiidilepingu, mis muutus hiljem sissenõutavaks, ja ei täida oma käenduskohustusi (auto-, kaatri- ja arvelduslaenulepingu järgsed kohustused).
25.Hagejate seisukohad seoses kostja poolt liisingulepingu rikkumisega ja nende sellest tuleneva õigusega keelduda kaatrilepingu alusel liisingumaksete tegemisest on põhjendamatud. Riigikohus on praegust asja lahendades leidnud (Riigikohtu otsuse p-d 16 ja 17), et hageja I rikkus kaatrilepingut, tema tühistamisavaldusel ei olnud tagajärgi ja kostja ütles kaatrilepingu õiguspäraselt üles.
16(17)
26.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad hagejate menetluskulud nende endi kanda, poolte ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1). Hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse hageja I esitatud kahe tuvastusnõude osas, hageja II esitatud kolme tuvastusnõude osas ja kostja solidaarselt hagejate vastu esitatud 70 763,50 euro väljamõistmise nõude osas. Ringkonnakohus loeb kummagi hageja tuvastusnõuete ulatuseks 10% vaidlusest ja kostja vastuhagi rahalise nõude ulatuseks 80% vaidlusest. Seetõttu vastutab hageja I kostja ja kolmanda isiku menetluskulude kandmise eest 10% ulatuses, hageja II samuti 10% ulatuses ja hagejad I ja II solidaarselt ülejäänud 80% ulatuses (TsMS § 165 lg 1 ja 2).
27.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
28.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv, Margo Klaar, Peeter Pällin
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.