Kohtulahend

kulude hüvitamise otsustuse, samuti osas, millega ringkonnakohus tegi Erki Aavikut ja Helmo Hainsood puudutavas osas ise uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Üleliigse rapsiseemne ostmiseks kulus Werolil 169 105 260 krooni 13 senti (sh transpordikulu). Lisaks eeltoodule tegid süüdistatavad 5. augustil 2003 Weroli juhatuse otsuse, mille alusel nad võtsid aktsiaseltsi üleliigse rapsiseemne varumiseks - s.t põhjendamatult - tööle T. Jaanimetsa, keda nad hiljem saatsid ka välislähetustesse, mille eesmärk oli hankida Werolile eelarvevälist rapsiseemet. Üleliigse rapsiseemne ostmisega rikkusid E. Aavik ja H. Hainsoo äriseadustiku (ÄS) § 306 lg-test 2 ja 3, § 307 lg-st 2 ja § 315 lg-st 1, samuti oma ametilepingutest tulenevaid kohustusi. 1.1.2 Üleliigse rapsiseemne ostmisega ja T. Jaanimetsa töölevõtmise ning välislähetustesse saatmisega tekitasid E. Aavik ja H. Hainsoo süüdistuse kohaselt Werolile varalise kahju 37 580 202 krooni 7 senti (mida prokurör kohtumenetluse käigus korrigeeris 36 347 537 kroonile 80 sendile) ja Eesti Vabariigile (Põllumajandusministeeriumi kaudu) varalise kahju 13 870 000 krooni. Werolile üleliigse rapsiseemne varumisega tekitatud kahju moodustub süüdistuse kohaselt järgmistest summadest: 1) 2 031 450 krooni 59 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne ostmiseks sõlmitud, kuid osaliselt või täielikult täitmata jäänud ostu-müügilepingute alusel müüjatele tasutud ettemaksus, mis jäi Werolil tagasi saamata; 2) 1 379 254 krooni 15 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne ostmise finantseerimiseks võetud 52 161 358 krooni 15 sendi suuruse faktooringlaenu eest tasutud intressisummas (1 217 136 krooni 15 senti) ja sama laenulepingu sõlmimise tasus (162 118 krooni); 3) 5 002 745 krooni 19 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne hoidmiseks sõlmitud hoiulepingute alusel makstud tasudes; 4) 26 840 890 krooni 83 senti, mis tuleneb Werolile vajalike käibevahendite saamiseks toimunud üleliigse rapsiseemne müügi kahjumlikkusest. Üleliigse rapsiseemne ostmisega tekitasid E. Aavik ja H. Hainsoo olukorra, kus Werolil ei olnud alates 2004. a novembrist piisavalt raha, et tasuda võlausaldajate nõudeid. Selleks, et võlausaldajate nõudeid rahuldada, müüs Werol 2004. a novembrist kuni 2005. a juulini igapäevaseks majandustegevuseks mittevajalikku rapsiseemet. Esiteks müüdi

6) 1 232 664 krooni 27 senti, mis seisneb Werolisse põhjendamatult tööle võetud T. Jaanimetsale makstud töö- ja koondamistasus, sellelt arvestatud maksudes, samuti üleliigse rapsiseemne ostmiseks tehtud T. Jaanimetsa välislähetuste kuludes; 7) 336 235 krooni 10 senti, mis seisneb kuludest õigus- ja finantskonsultatsiooniteenusele, mille Werol tellis selleks, et analüüsida üleliigse rapsiseemne varumise tõttu tekkinud olukorda. 1.2 E. Aavikut süüdistati KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi ka selles, et ta korraldas 20. juunil 2003. a aktsiaseltsi nõukogu nõusolekuta Weroli arvelt 2 miljoni krooni kandmise OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele. Seejärel esitas E. Aavik kaks kirjalikku korraldust (20. juunil ja 1. juulil 2003), milles kohustas advokaadibürood kandma sellest rahast kokku 1 999 890 krooni edasi enda tuttavaga seotud varifirma OÜ T arveldusarvele. E. Aaviku korralduses põhjendati ülekannete tegemist rapsiseemne ostude finantseerimisega. Tegelikult sai E. Aavik ülekantud raha enda käsutusse. Sellise käitumisega rikkus E. Aavik süüdistuse kohaselt mitmeid äriseadustikust ja ametilepingust tulenevaid kohustusi, sh kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja olla aktsiaseltsile lojaalne, samuti kohustust teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid üksnes nõukogu nõusolekul. Oma teoga põhjustas E. Aavik Werolile 2 miljonit krooni kahju. 1.3 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati E. Aavikut selles, et ta aktsiaseltsi juhatuse liikmena omastas 75 000 eurot Weroli raha. E. Aaviku palvel avas T. Jaanimets 26. aprillil 2004 OOO I nimele pangakonto Aizkraukles Banka pangas. Pangakonto avamisel saadud OOO I deebetkaardi ja internetipanga dokumendid andis T. Jaanimets üle E. Aavikule. 2. juunil 2004 andis E. Aavik Weroli pearaamatupidajale korralduse kanda OOO I pangakontole Aizkraukles Banka pangas 75 000 eurot. Tegemist pidi olema Weroli ja OOO I vahelise rapsiseemne ostu-müügilepingu alusel tasutava ettemaksuga. Ülekande tegemiseks korraldust andes oli E. Aavik teadlik, et tegelikult on Weroli ja OOO I vaheline leping võltsitud. E. Aaviku korralduse alusel kandis raamatupidaja 3. juunil 2004 Weroli arvelt 75 000 eurot E. Aaviku kontrolli all olevale OOO I pangakontole. 1.4 KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati E. Aavikut järgnevas. 1.4.1 Eesmärgiga varjata käesoleva otsuse punktis 1.2 kirjeldatud kuriteoga saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja ennast kui vara tegelikku omanikku, korraldas E. Aavik 25. juunil 2003 OÜ T pangakontolt 1 050 000 krooni kandmise enda osalusega OÜ N pangakontole (selgitusega "laenuleping"). OÜ-le N ülekantud raha kasutas E. Aavik sellele äriühingule esitatud AS S arve tasumiseks ning 600 000 krooni suuruse laenu tagastamiseks T. T.-le. 1.4.2 Eesmärgiga varjata käesoleva otsuse punktis 1.3 kirjeldatud kuriteoga saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja ennast kui vara tegelikku omanikku, kandis E. Aavik 9. juunil 2004 Weroli poolt OOO I pangakontole kantud rahast 62 000 eurot oma tuttava K. S.-i pangakontole. 10. ja

Selle äriplaani osas olid ka uuringud läbi viimata. Ka idee rapsiseemne vääristamiseks ja ümbertöötlemiseks R OY tehases oli nõuetekohaselt ette valmistamata: selleks ei olnud sõlmitud siduvaid lepinguid ega lepitud kokku hindu. Tegelikult ostis Werol majandusaastal 2004/05 kokku 115 003,02 tonni rapsiseemet, s.o 42 503,02 tonni eelarvega lubatust rohkem (mitte 49 005,092 tonni, nagu märgitakse süüdistuses). Lisaks ei järgitud üleliigse rapsiseemne ostmisel nõukogu ettenähtud kogumispiirkondi. Süüdistusega ei saa nõustuda selles, et eelarvet ületavaks varumiseks tuleb lugeda kogu väljastpoolt lubatud varumispiirkondi ostetud raps. Peab arvestama, et Eestist vajaliku rapsiseemnekoguse soetamine oli raskendatud. Osa süüdistuses nimetatud lepingutest sõlmiti ajal, mil tehas toorainepuuduse tõttu seisis ja tarne oli ette nähtud perioodiks, mis oli teiste tarnijate poolt katmata. Oli vaja arvestada ka võimalike tõrgetega hankimises, varumises ja töötlemises. Seetõttu ei saa nõuda, et toorme varumislepingud oleksid olnud täpses koguselises vastavuses aastase töötlemisvõimsusega. Teatud hälbed varutavas mahus on paratamatud. Kohus vähendas süüdistuses välja toodud üleliigse rapsiseemne kogust 8393,53 tonni võrra ja luges selleks 40 611,562 tonni kogumaksumusega 149 773 715 krooni 40 senti. Reastades kõik rapsi ostulepingud nende sõlmimise ajalises järjestuses, leidis kohus, et 30. juuliks 2004 sõlmitud lepingutega oli tagatud eelarves ette nähtud rapsiseemne ostumaht. Seetõttu luges kohus Weroli igapäevase tootmisvajaduse rahuldamise seisukohalt põhjendamatuks need rapsiseemne ostulepingud, mis sõlmiti pärast 30. juulit 2004 (välja arvatud üks kirjalik leping, mis seondus spetsiifilise finantseerimisskeemiga, ja suulised lepingud). Werol ei olnud sõlminud lepinguid ega teinud muid ettevalmistusi pressimisvõimsust ületava seemnekoguse

kasutamiseks.

Üleliigset

rapsiseemet

varuti

eelnevate

finantsarvestuste

ja

ettevalmistusteta. Ükski äriühingu kavandatavatest tegevusliinidest ei olnud 2004. a sügiseks sellisel tasemel ette valmistatud, et oleks olnud õigustatud selle tarbeks toorainet varuda. Uuritud tõenditest nähtub, et üleliigse rapsiseemne ostmisest tulenevat võimalikku kasu või kahju ei püütudki enne ostutehinguid välja selgitada. Teades, et rapsiseemne näol on tegemist börsikaubaga, pidi juhatus arvestama, et selle hind võib ka langeda. Üleliigse rapsiseemne varumine oli ette valmistamata ja tõi kaasa häireolukorra Weroli igapäevases töös: järjest uute rapsiseemne-koguste saabumine oli Weroli töötajatele ette teadmata ja üleliigse rapsiseemne ostmisel tekkisid raskused nii ladustamis- kui ka finantseerimisvõimaluste puudumise tõttu. Üleliigse rapsiseemne varumise tõttu halvenes Weroli majanduslik olukord sedavõrd, et äriühingu netovara langes alla ÄS §-s 301 sätestatud piiri. Rapsiseemne turuhinna langemine ja sellest tingitud seemne laovaru allahindlus umbes 21 miljoni krooni võrra tekitas Werolile suure kahjumi. Aktsiaseltsi tegevuse üldine planeerimine on nõukogu pädevuses. Nõukogu planeeris Weroli tegevust senistes piirides. Nõukogu käitumises puudus indikatsioon laiendada ettevõtte tegevust ja võtta täiendavaid riske. Nõukogu otsusega kinnitatud eelarvel oli nõukogu otsuse tähendus ja selle eiramine on käsitatav nõukogu otsuse mittetäitmisena. Nõukogu istungite protokollidest nähtuvalt teadsid juhatuse liikmed, et eelarve piiridest väljumine või uue tegevusvaldkonna lisandumine eeldab

nõukogu otsusega eelarve muutmist. Nõukogu otsus varuda seemet tehase tootmismahu piires pani juhatusele kohustuse hoiduda seemnevarumisega seonduvatest kulutustest ja riskidest suuremas mahus. Üleliigse rapsiseemne varumine oli vastuolus nii aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustusega tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil kui ka kohustusega pidada kinni nõukogu seaduslikest korraldustest (ÄS § 306 lg 2). 3.1.2 Üleliigse rapsiseemne õigustamatu ostmisega tekitati Werolile suur varaline kahju summas 30 854 149 krooni 82 senti. Kohus leidis, et Weroli kulud, mida ei oleks tekkinud, kui üleliigset rapsiseemet poleks varutud, on käsitatavad Werolile tekitatud kahjuna. Samas ei saa kõiki süüdistuses kahjuna käsitatud summasid üleliigse rapsiseemne varumise tagajärjeks pidada. Koosseisulise kahjuna ei saa käsitada 2 031 450 krooni 59 senti rapsiseemne müüjatele lepingute tasutud ettemaksu, mis jäi Werolil tagasi saamata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Werol oleks rakendanud seadusest tulenevaid võimalusi nende võlgnevuste sissenõudmiseks. Faktooringlaenu summa, mida kasutati üleliigse rapsiseemne ostude rahastamiseks, oli 46 964 929 krooni 43 senti (36,49% laenulimiidist). Seega tuleb üleliigse rapsiseemne ostmisega põhjustatud finantskuluks lugeda laenulepingu sõlmimise tasu summas 145 960 krooni ja intressikulu summas 1 095 032 krooni 16 senti. Sellele lisandub 19. novembri 2004. a tagasiostukohustusega rapsiseemne müügilepingu sõlmimistasu 107 031 krooni 4 senti ja intress 868 779 krooni (vt punkt 1.1 alapunkt 4). Arvestades süüdistuse mahu vähenemist, luges kohus üleliigse rapsiseemne ostmisega tekitatud põhjendamatu hoiukulu suuruseks 4 141 772 krooni 70 senti ja üleliigse rapsiseemne sunnitud müügist tingitud põhjendamatuks transpordikuluks 5 295 354 krooni 10 senti. Werol sai kahju ka seetõttu, et üleliigne rapsiseeme tuli hiljem kahjumlikult maha müüa Iseenesest oli üleliigse rapsiseemne müük äriliselt põhjendatud ja suunatud Weroli tegutsemisvõime säilitamisele ega suurendanud Weroli kahju. E. Aaviku viidatud võimalus säilitada müüdud rapsiseemet Weroli omatarbeks olnuks kahjulikum. Samas leidis kohus, et süüdistuses on ekslikult arvutatud tekitatud kahju suurus seemne ostu- ja müügihinna vahe alusel. Üleliigse rapsiseemne sunnitud müügi tõttu Werolil tekkinud kahjuna tuleb käsitada üleliigse rapsiseemne sisseostuhinna ja selle müügipäeval kehtinud Pariisi seemnebörsi (MATIF) hinna vahet, mis oli 19 200 220 krooni 82 senti. Lisaks osutas kohus väljaspool kriminaalasja arutamise piire sellele, et rapsiseemet osteti (umbes 4,7 miljoni krooni võrra) kõrgema hinnaga kui see, mis vastas lepingute sõlmimise ajal maailmaturu hinnale, st ostulepingud sõlmiti Werolile ebasoodsatel tingimustel. Kohus ei nõustunud süüdistusega selles, et kuriteo koosseisulise kahju hulka on võimalik lugeda 765 895 krooni 94 senti, mille eest Werol tasus viivisarveid. Selline kulu ei olnud üleliigse rapsiseemne ostmisega põhjuslikus seoses, sest ka juhul, kui üleliigset rapsiseemet poleks varutud, ei oleks pruukinud jätkuda raha viivisarveid esitanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Tuleb arvestada, et üleliigne rapsiseeme osteti laenatud raha eest. Üleliigse rapsiseemne varumisega Werolile tekitatud kahju hulka ei saa arvata õigus- ja

finantskonsultatsioonide eest makstud 336 235 krooni 10 senti, sest see kulu ei olnud põhjuslikus seoses süüdistatavatele etteheidetava rikkumisega. Eesti Vabariigi kui Weroli aktsionäri aktsiate väärtuse väidetav vähenemine 13 870 000 krooni võrra ei ole käsitatav kahjuna KarS § 289 mõttes. 3.1.3 Weroli juhatus oli kaheliikmeline. Aktsiaseltsi üld- ja strateegiline juhtimine, finantsjuhtimine, ettevõtte kommertstegevuse suunamine, tooraine ostmine, toodangu müük kuulusid E. Aaviku vastutusvaldkonda. H. Hainsoo töötas sisuliselt E. Aaviku alluvuses. Tunnistajate ja süüdistatavate ütlustest järeldub, et varumismahu määramine oli kõigile arusaadavalt E. Aaviku pädevuses. Eesmärgi varuda rapsiseemet töötlemisvõimsust ja eelarvet ületavas mahus seadis E. Aavik, rikkudes sellega oma kohustusi juhatuse liikmena. Rapsiseemne ülevarumine ei olnud juhatuse liikmete ühiselt kaalutud ja vastuvõetud otsus, vaid tulenes E. Aaviku genereeritud arenguplaanidest. Weroli töötajad, aga ka juhatuse liige H. Hainsoo sobitasid oma tegevuse sellest eesmärgist tulenevasse raami. Arvestades juhatuse liikmete vahelist tööjaotust, ei saa H. Hainsoole ette heita seda, et ta ei takistanud äriplaanide ettevalmistamist. Ehkki H. Hainsoo allkirjastas rapsiseemne ostulepinguid, puudus tal ülevaade kavandatavate lepingute mahust ja seega ka alus arvata, et sõlmitavad lepingud kokkuvõttes ületavad nii ettevõtte tootmismahtu kui ka lubatava kõikumise piiri. H. Hainsool ei olnud võimalik kahju tekkimist ette näha ega seda möönda. Käesolevas asjas esitatud süüdistus põhineb nn mastaabiefektil. Süüdistatavate tegevust on käsitatud kuriteona põhjusel, et rapsiseemne ostulepinguid sõlmiti liiga palju. Lepingute sõlmimist teatud kõikumisega (nt 10-15%) oli varem peetud põhjendatuks. Iga konkreetne varumisleping, mis sõlmiti pärast nõukogu kindlaksmääratud varumismahu täitumist, ei pruukinud olla ebaseaduslik. H. Hainsoo puhul ei ole tuvastatud tahtlust sõlmida rapsiseemne ostulepinguid sellises mahus, et eelarves ettenähtud ostetava rapsiseemne kogus saaks oluliselt ületatud. E. Aavik ja H. Hainsoo ei tegutsenud ühise teootsuse alusel. Seetõttu tuleb H. Hainsoo talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.1.4 E. Aavik tegutses otsese tahtlusega nii toimepandavate tegude kui saabuva tagajärje suhtes. Üleliigset rapsiseemet varudes asus E. Aavik realiseerima oma soovi Werolit laiendada. Kuna polnud ühtki äriplaani, mille nõukogu oleks kinnitanud või mis olnuks vähemalt sisuliselt ette valmistatud, pidi E. Aavik endale teadvustama, et üleliigse rapsiseemne varumine võib lõppeda majandusliku krahhiga. Seejuures jättis E. Aavik arvestamata Weroli ostujuhi esitatud arvutused üleliigse rapsiseemne varumise mittekasumlikkuse kohta. 3.2 Käesoleva otsuse punktis 1.2 toodud süüdistuse kohta käivaid tõendeid analüüsides jõudis maakohus järeldusele, et E. Aavik andis korralduse kanda 20. juunil 2003 Weroli pangakontolt 2 miljonit krooni OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele selleks, et kasutada seda raha enda osalusega OÜ N huvides ja vajadusteks. Täpsemalt selleks, et maksta tagasi OÜ N laen T. T.-le. Raha ei kasutatud Weroli rapsitehingute vahendamiseks ega seemneostudeks. Seega pööras E. Aavik Weroli raha kolmanda isiku kasuks. Samas asus kohus seisukohale, et E. Aaviku tegu ei ole kvalifitseeritav mitte KarS § 289 järgi, vaid KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. 3.3 Maakohus ei nõustunud süüdistusega selles, et Weroli pangakontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo

ja Benevolenskaja deposiitarve kaudu raha edasikandmine OÜ N pangakontole ja sealt selle arvelt T. T. T. ja AS S nõuete rahuldamine on käsitatav rahapesuna KarS § 394 mõttes (vt käesoleva otsuse punkt 1.4.1). 3.4 Käesoleva otsuse punktis 1.3 osutatud süüdistuse osas jõudis kohus tõendeid analüüsides järeldusele, et andes 2. juunil 2004 raamatupidajale korralduse kanda Weroli pangakontolt 75 000 eurot OOO I pangakontole, omastas E. Aavik selle raha. OOO I pädevad esindajad ei olnud kõnealuse pangakonto olemasolust teadlikud ja juurdepääs kontole oli E. Aavikul endal. Raamatupidajale antud ülekandekorralduses viidatud 20. mai 2004. a rapsiseemne ostulepingut OOOga I ei olnud Werol tegelikult sõlminud. Olemasolev lepingudokument on võltsitud. Sellega pani E. Aavik toime isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise suures ulatuses, s.o KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuna 15. märtsist 2007 kehtiva õiguse kohaselt ei ole E. Aavik enam käsitatav ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes, tuleb tema süüdistusest välja jätta viide KarS § 201 lg 2 p-le 3. 3.5 Seoses punktis 1.4.2 kirjeldatud süüdistusega leidis kohus, et OOO I pangakontole kantud Weroli rahaga edasiselt tehtud toimingud olid suunatud sellele, et varjata E. Aaviku poolt raha omastamist ja raha pärinemist Werolist. Seega on tegemist rahapesuga KarS § 394 mõttes. OOO I kontole kantud 75 000 eurost 62 000 eurot kanti 9. juunil 2004 K. S.-i pangakontole. Ülekande selgitusena osutati kinnisvara ostu-müügi lepingule. Tegelikult ei kantud 62 000 eurot K. S.-i kontole kinnisvara ostu-müügilepingu täitmiseks ja ülekannet ei teinud OOO I, mille pädevad esindajad ei teadnud midagi ei nende juhitava äriühingu nimel avatud pangakontost, K. S.-st ega väidetavast kinnisvaratehingust. Puuduvad ka igasugused andmed selle kohta, et keegi kindlakstegemata isik esines OOO I nimel sooviga korterit osta ja kandis selle katteks K. S.-ile raha. Raha K. S.-i kontole kandmise ainukeseks eesmärgiks oli selle ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine. K. S. võttis 10. juunil 2004 oma kontolt sularahas välja 500 000 krooni ja 11. juunil 2004 463 000 krooni.

ebaseaduslikku päritolu. Kõnealuse raha näol on tegemist rahapesu objektiga, mis on antud kolmanda isiku OÜ Advokaadibüroo S omandusse (valdusse). Seetõttu tuleb OÜ Advokaadibüroo S arveldusarvel olev 62 000 eurot konfiskeerida. 3.7 Kohus asus seisukohale, et Eesti Vabariigi tsiviilhagi E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu tuleb jätta rahuldamata. Aktsiate väärtuse vähenemist ei saa käsitada kahjuna VÕS § 128 mõttes. Kui ka asuda seisukohale, et süüdistatavad rikkusid ÄS § 306 lg-test 2 ja 3 ning § 315 lg-st 1 tulenevaid juhatuse liikme kohustusi, nagu tsiviilhagis leitakse, ei võimalda see Eesti Vabariigil nõuda süüdistatavatelt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist. ÄS §-d 306 ja 315 on suunatud aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride huvide kaitsele. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. ÄS § 315 lg 1 ja TsÜS § 37 lg 1 näevad ette aktsiaseltsi juhtorgani liikmete vastutuse aktsiaseltsi ees. Nendele sätetele ei saa tugineda aktsionär talle tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid üksnes aktsiaselts, kellel on juhtorgani liikmega tehinguline suhe. Juhatuse liige saab vastutada aktsionäride ees üksnes seaduses selleks ettenähtud erikoosseisu alusel (nt ÄS § 403 lg 6). Lisaks ei ole Eesti Vabariik tõendanud, et tema väidetav kahju on süüdistatavate tegevusega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Weroli aktsiate müügileping sõlmiti enampakkumisel osalenutest paremuselt teise pakkujaga. OÜ D pakkus Weroli aktsiate eest 52,2 miljonit krooni, mis ületab KPMG hinnangut. OÜ D loobus hiljem aktsiate ostmisest, põhjendades seda asjaoludega, mis ei seondu süüdistatavate käitumisega. 3.8 Kohtuotsusega samal päeval tehtud määrusega otsustas maakohus hüvitada T. Jaanimetsale osaliselt - 206 250 krooni ulatuses - valitud kaitsjale makstud tasu ja 14 000 krooni ulatuses muid menetluskulusid.

§ 289 järgi süüdi tunnistada ja tsiviilhagi rahuldada. 4.4 T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuses paluti jätta T. Jaanimetsa poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses valitud kaitsjale makstud 323 592 krooni 56 senti täies ulatuses riigi kanda. Ringkonnakohtule esitas kaitsja taotluse hüvitada T. Jaanimetsale ka apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 4515 eurot 22 senti.

seda ettepanekut aktsepteerida ja käsitada seda kui juhatuse otsust või mitte. Asudes sõlmima rapsiseemne varumise lepinguid, soostus H. Hainsoo E. Aaviku algatatud rapsiseemne ülevarumisega. Seega tegutsesid H. Hainsoo ja E. Aavik üleliigse rapsiseemne varumisel kooskõlastatult ja ühise tahtlusega. 5.2 Üleliigse rapsiseemne varumine on käsitatav kuriteona nii teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 289 kui ka 15. märtsist 2007 jõustunud KarS § 2172 lg 1 järgi. E. Aavik ja H. Hainsoo, omades juhatuse liikmetena õigust sõlmida Weroli nimel rapsiseemne varumiseks lepinguid, seega võtta Werolile kohustusi, kasutasid seda õigust ebaseaduslikult ära ja varusid rapsi tunduvalt suuremas mahus kui nägi ette eelarve. Maakohus on üleliigse rapsiseemne varumist puudutavaid tõendeid põhjalikult analüüsinud ja teinud nendest õiged ning põhistatud järeldused. Tuvastatud asjaoludel ei saa kuidagi väita, et Weroli juhatus täitis üleliigset rapsiseemet varudes nõukogu otsust ja tegutses Weroli jaoks parima kasuga. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega üleliigse rapsiseemne ülevarumisega tekitatud kahju osas. 5.3 Maakohus on veenvalt põhistanud oma otsustust tunnistada E. Aavik süüdi selles, et ta omastas 2004. a Weroli pangakontolt 75 000 eurot. Apellantide väited maakohtu otsuses sisalduvat tõendite analüüsi ei kummuta. 5.4 Maakohus on ekslikult käsitanud E. Aaviku korraldusel 20. juunil 2003 toimunud 2 miljoni krooni ülekandmist Weroli pangakontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele omastamisena. Maakohus jättis tähelepanuta, et 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsioon käsitas omastamise objektina üksnes vallasasja, pangakontol olev raha ei ole aga käsitatav vallasasjana. Ehkki süüdistuses on E. Aaviku kõnealune tegu kvalifitseeritud KarS § 289 järgi, ei ole prokurör apellatsioonis reageerinud maakohtu otsustusele E. Aaviku käitumine KarS § 201 järgi ümber kvalifitseerida. Seetõttu tuleb E. Aavik kõnealuses teos õigeks mõista ja talle süüksarvatav omastamine kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 asemel KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. 5.5 Maakohus on põhjendatult E. Aaviku KarS § 394 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistanud. 5.6 Maakohus on õigesti tuvastanud, et K. S. kandis 62 000 eurot OÜ Advokaadibüroo S kontole eesmärgiga varjata selle vara tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. See raha oli rahapesu objekt. Seetõttu tuleb kõnealune raha KarS § 83 lg-te 2 ja 3 alusel konfiskeerida. OÜ Advokaadibüroo S, kelle arvel konfiskeeritud raha on, ega Werol ei ole konfiskeerimist vaidlustanud. 5.7 E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud 4-aastane vangistus on põhjendamatult range. Maakohus on oma otsuses viidanud E. Aavikut positiivselt iseloomustavatele andmetele. Nendest lähtudes tuleb E. Aavikule KarS § 289 järgi karistuseks mõista vangistus 3 aastaks. 5.8 Samuti leidis ringkonnakohus, et kuna E. Aaviku kuritegude toimepanemisest on möödunud rohkem kui 6 aastat ja ta on elanud sel ajal seaduskuulekalt, samuti viibis E. Aavik kohtueelses menetluses vahi all, on vangistuse osaline reaalne ärakandmine ebaotstarbekaks. 5.9 Maakohtu otsustus mõista T. Jaanimets talle esitatud süüdistuses õigeks on seaduslik ja põhjendatud. 5.10 Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata Eesti Vabariigi hagi E. Aaviku ja H. Hainsoo

vastu. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 315 lg-st 2 tulenevalt vastutavad aktsiaseltsi juhatuse liikmed kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride ees. ÄS § 315 eesmärk ei ole aktsionäri kaitse. Lisaks osutas ringkonnakohus asjaolule, et Eesti Vabariigile kuulunud Weroli aktsiad müüdi avalikul kirjalikul enampakkumisel, mille võitis D OÜ, kelle pakutud hind oli 52,2 miljonit krooni, s.o 6,2 miljonit krooni enam hageja poolt viidatud aktsiate rikkumiseelsest väärtusest (46 miljonit krooni). Hiljem enampakkumise võitja küll loobus aktsiate ostmisest, aga seda mitte tulenevalt E. Aaviku ja H. Hainsoo käitumisest. 5.11

Kohtuotsusega

samal

päeval

tehtud

määrusega

tühistas

ringkonnakohus

Tartu

Maakohtu 5. mai 2010. a määruse T. Jaanimetsa kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta (vt otsuse punkt 3.8). Ringkonnakohus jättis T. Jaanimetsa menetluskulud riigi kanda 277 032 krooni 56 sendi (17 705 euro 61 sendi) ulatuses, rahuldades T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuse osaliselt. T. Jaanimetsa kaitsja esitatud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse osas ringkonnakohus seisukohta ei võtnud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7.1.3 Hindamaks, kas süüdistatav on rikkunud sisesuhtest tulenevaid kohustusi ja kas tema käitumine oli KarS § 2172 lg 1 tähenduses ebaseaduslik, on määrava tähtsusega see, kas E. Aavik käitus korraliku ettevõtja hoolsusega ja tegutses majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kassaatori hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Weroli juhatus varus rapsiseemet ajal, mil prognoositi, et eeloleval hooajal ei õnnestu Eestist piisavas koguses rapsiseemet varuda. Rapsiseemne varumisel arvestas juhatus mitmete võimalike tegutsemisplaanide realiseerumisega (osaluse ostmine M OY-s või koostöö R OY-ga). Lisaks oli eelnevatel aastatel kevaditi rapsi maailmaturu hind tõusnud. Seega oli juhatusel alus arvata, et isegi kui peamised tegevusalternatiivid ei realiseeru, on rapsiseeme võimalik kasumlikult edasi müüa. 7.1.4 E. Aavikule KarS § 289 järgi süüks arvatud koosseisulise kahju hulka on põhjendamatult loetud seemneostu finantseerimiskulud. Kasumi teenimiseks peab juhatus kaasama võõrkapitali. Arvestada tulnuks, et Weroli enamusaktsionär ei paigutanud ja ei kavatsenudki paigutada äriühingusse vajalikul määral kapitali. Süüdistuses kirjeldatud kahju, mis tulenes rapsiseemne raamatupidamislikust allahindamisest, ei saanud äritegevuses esinevaid riske arvestades olla ettenähtav. Kahju tekkis seemne allahindamisest ja nõukogu poolt senise tegevuse peatamisest, s.o sündmustest, mille üle E. Aavikul kontrolli ei olnud. 7.1.5 Isegi kui eeldada, et Erki Aaviku käitumine võis mingis osas vastata süüteo objektiivsele koosseisule, siis puudub tema tegevuses subjektiivne külg. 7.2 Tunnistades E. Aaviku KarS § 201 lg 1 p 2 järgi süüdi 75 000 euro omastamises, on mõlema astme kohtud uurinud tõendeid puudulikult ja ühekülgselt ning jätnud Weroli ja OOO I vahelised võlaõiguslikud suhted terviklikult analüüsimata. 7.3 Isegi, kui kohus leiab, et E. Aavikule etteheidetav käitumine vastab KarS §-des 289 ja 201 ette nähtud süüteo objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule, välistab E. Aaviku süüditunnistamise osutatud kuriteokoosseisude järgi õigusvastasust välistav asjaolu - kannatanu nõusolek. Werol, olles nõukogu ja juhatuse kaudu tutvunud kohtueelse menetluse materjalidega, loobus esitatud tsiviilhagist. Samuti asus Weroli nõukogu 7. juunil 2007 käesoleva kriminaalasjaga seotud asjaolusid ja tõendeid analüüsides seisukohale, et E. Aavik ega H. Hainsoo pole kriminaalasja uurimise esemeks olevatel asjaoludel aktsiaseltsile kahju tekitanud. Arvestades tsiviilõiguslike suhete dispositiivset iseloomu, karistusõiguse aktsessoorsuse ning ultima ratio põhimõtet, peab kannatanu seisukoht menetluses olema karistusõiguslikult relevantne. 7.4 Kuna E. Aavik tuleb omastamissüüdistuses õigeks mõista, langeb ära ka eelkuritegu ning seega ka alus tunnistada E. Aavik süüdi KarS § 394 lg 2 p 3 järgi. 7.5 Kohtud on ekslikult konfiskeerinud KarS § 83 lg-te 2 ja 3 alusel OÜ Advokaadibüroo S deposiitarvel olevad 62 000 eurot. Selle summa konfiskeerimiseks puudub õiguslik alus ning arestitud vara tuleb tagastada selle õiguspärasele omanikule OOO-le I. Advokaadibüroo deposiitarvel oleva raha konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 ja 3 alusel oleks põhjendamatu isegi siis, kui oleks võimalik tuvastada E. Aaviku koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kohtuotsustest jääb ebaselgeks, kellele konfiskeeritud summa kohtu hinnangul kuulub. Kohtuotsustest võib välja lugeda,

et maakohus on pidanud vara omanikuks OÜ-d Advokaadibüroo S, ringkonnakohus OÜ-d Advokaadibüroo Sd või Werolit. Advokaadibüroo, kelle deposiitarvel raha hoiustatakse, täidab üksnes kliendilepingut ning raha deponeerimisel raha omandiõigus üle ei lähe. Raha ei kuulu ka Werolile. Tõendid kinnitavad, et deposiitarvel arestitud summa kuulub OOO-le I, sest selle raha eest on OOO I tarninud Werolile kaupa. OOO I on esitanud ka taotluse temale kuuluv vara aresti alt vabastada. Samuti puudub maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsustest nõuetekohane analüüs kolmanda isiku vara konfiskeerimise põhjendatuse osas.

korraldusi, kandma hoolt, et tehas rapsiseemne puudumise tõttu ei seisaks ning samal ajal pidama kinni ka majandusaasta eelarvekavas kinnitatud rapsi varumise piirmäärast. Ringkonnakohus on jätnud hindamata, kas H. Hainsoo puhul ei olnud tegemist kohustuste kollisiooniga. 8.7 Ringkonnakohus oleks pidanud oma otsuses väljendama selge seisukoha H. Hainsoo vara arestist vabastamise jõustumise kohta.

Kohtud ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 306 lg-d 2 ja 3 ning ÄS § 315 lg-t 1. Nendest sätetest tulenevad juhatuse liikme kohustused ei ole kehtestatud üksnes aktsiaseltsi, vaid ka aktsionäride kaitseks. Kuna juhtorganite tegevus mõjutab aktsiaseltsi majanduslikku olukorda, mõjutab see ka aktsionäride vara väärtust. Seega on aktsionäri huvides, et äriühing juhtorgani liikmed ei kuritarvitaks neile antud usaldust, tegutseksid äriühingu jaoks majanduslikult soodsaimal viisil ja järgiksid nõukogu seaduslikke korraldusi. Aktsionär ei pea kandma aktsiate väärtuse vähenemise riski ja kahju, mis on tingitud juhatuse liikmete õigusvastasest tegevusest. Seadusandja tahe kohustada juhatuse liikmeid vastutama aktsionäri ees tuleneb TsÜS §-st 32. Juhul, kui aktsionäril ei oleks võimalik esitada kahjuhüvitusnõuet oma õigusvastase tegevusega kahju tekitanud juhatuse liikme vastu, ei saaks aktsionär oma investeeringut kaitsta. See asetaks aktsionäri võrreldes aktsiaseltsi võlausaldajatega põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda. Äriühingu õigus nõuda juhatuse liikmelt tekitatud kahju hüvitamist ühingule ei taga alati aktsionäri õiguste ja huvide kaitset. Välistatud pole olukord, kus äriühingu juhtorganid ei realiseeri äriühingu õigust kahju hüvitamisele ning jätavad kasutamata võimaluse saavutada kahjunõude abil äriühingu majandusliku olukorra parandamine ja aktsiate väärtuse tõstmine. Sellisel juhul jääks aktsionär, kelle aktsiate väärtus on juhtorganite õigusvastaste tegude tulemusena vähenenud, kuid kellel puudub võimalus juhtorganite tegevust mõjutada, ilma õiguskaitsevahendita. 10.2 Kassaator leiab, et just süüdistatavate õigusvastase tegevuse tõttu langes talle kuulunud Weroli aktsiate väärtus. Enne süüdistatavate õigusvastase tegevuse mõju avaldumist 2004. a kevadel hindas KPMG riigile kuuluvate Weroli aktsiate väärtuseks 42,4-49,6 miljonit krooni. Weroli aktsiate hind nende müügi ajal 2006. a - 32,13 miljonit krooni - kujunes enampakkumise tulemusena. See hind tulenes aktsiaseltsi majanduslikust olukorrast, mida kostjate õigusvastane tegevus rapsiseemne ülevarumisel oli enampakkumise toimumise ajaks oluliselt kahjustanud. Kohtud on põhjendamatult viidanud D OÜ pakkumusele. D OÜ võttis oma pakkumuse tagasi, mistõttu parimaks pakkumuseks jäi P AS pakkumine. Kohtute seisukohad pakkumuse tagasivõtmise põhjuste kohta on oletuslikud ega tugine asjas kogutud tõenditele.

T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat käsitlenud ei kohtuotsuse menetluskulude lahendamist puudutavas osas ega T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuse lahendamisel tehtud määruses. Kaitsja hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 ja § 185 lg-st 1 on T. Jaanimetsal õigus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamisele.

esitatud äriplaani, samuti rapsiseemne varumisega kaasnevatest kuludest, tegutsesid nad tegu toime pannes otsese tahtlusega. 12.5 T. Jaanimetsa kaitsja kassatsioonis märgituga prokurör põhimõtteliselt nõustub, kuid leiab, et taotletavad menetluskulud on ebamõistlikult suured.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast. 16.3 Eeltoodust tulenevalt ei ole Weroli loobumisel tsiviilhagist ega Weroli nõukogu seisukohal, et E. Aavik ega H. Hainsoo pole Werolile kahju tekitanud, E. Aaviku ja H. Hainsoo karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust. (B)

avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Ka näiteks juhul, kui isik kannab rahasumma teise isiku pangakontole, täitmaks kohustust, mida tegelikult ei eksisteeri, ei tähenda see seda, et saaja kontole laekunud raha kuuluks endiselt ülekande tegijale. Ülekantud summa ulatuses tekib raha saajal (kontoomanikul) nõue panga (kontopidaja) vastu, samas kui õigusliku aluseta ülekande teinud isikul tekib VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest tulenev nõue raha saaja (kontoomaniku) vastu. Sarnane on olukord juhul, kui kontoomanik on kontoraha saanud käsundisaajana kolmandalt isikult viimase käsundi täitmiseks: kontoomaniku lepingulised kohustused kolmanda isiku ees ja kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele. 19.2 Eeltoodust tulenevalt on ka OÜ Advokaadibüroo S pangakontole kantud 62 000 eurot käsitatav selle osaühingu (arvelduslepingust tuleneva) nõudena kontopidaja Swedbank AS-i vastu. Seda nõuet on

võimalik

konfiskeerida

üksnes

nõude

omanikult,

OÜ-lt

Advokaadibüroo

S,

s.t

konfiskeerimisotsustuse adressaadiks saab olla vaid nimetatud osaühing. 19.3 OÜ Advokaadibüroo S ei ole süüdistatav (KrMS § 35 lg 1) rahapesus, mille objektina on kohtud OÜ Advokaadibüroo S 62 000 euro suuruse nõude Swedbank AS-i vastu konfiskeerinud. Samas ei ole menetleja seda osaühingut ka kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasanud. KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kuna OÜ-d Advokaadibüroo S ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist. 19.4 Eeltoodud põhjustel tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustuse konfiskeerida OÜ Advokaadibüroo S pangakontolt 62 000 eurot. 19.5 Kohtute tuvastatu kohaselt kandis kõneksolevad 62 000 eurot OÜ Advokaadibüroo S pangakontole oma pangakontolt K. S., kes oli selle raha eelnevalt saanud sularahas E. Aavikult. Ka pangaülekande OÜ Advokaadibüroo S kontole tegi K. S. E. Aaviku korraldusel. Sellest tulenevalt ei ole välistatud, et - sõltuvalt E. Aaviku ja K. S.-i vahelise õigussuhte iseloomust - tekkis E. Aavikul või K. S.-il seoses käsitletava rahaülekandega (nt käsunduslepingust tulenev) varaline nõue OÜ

Advokaadibüroo S vastu ja võib-olla ka E. Aavikul (nt käsunduslepingust või alusetust rikastumisest tulenev) nõue K. S.-i vastu. Ka sellised nõudeõigused võinuksid teatud tingimustel olla käesolevas asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse esemeks. K. S.-i võimaliku nõude konfiskeerimise otsustamiseks tulnuks aga temagi kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata, mida menetleja teinud pole. E. Aaviku võimaliku nõudeõiguse (K. S.-i või OÜ Advokaadibüroo S vastu) konfiskeerimise võimalust pole samuti menetluses käsitletud.

Kohtud

leidsid

õigesti,

et

üleliigse

rapsiseemne

ostmine

oli

vastuolus

Weroli

nõukogu 30. juuni 2004. a otsusega ja seega ka ÄS § 306 lg 2 esimesest lausest tuleneva juhatuse liikme kohustusega pidada kinni nõukogu seaduslikest korraldustest. 20.2.1 Nõukogu kõneksoleva otsusega kinnitati Weroli majandusaasta 2004/05 eelarve, mis nägi ette rapsiseemne varumise koguses 72 500 tonni. Õiguslikult ei ole arvestatav E. Aaviku kaitsja väide, et Weroli eelarvet ei saa käsitada nõukogu siduva otsusena, sest äriühingu varasemas praktikas oli aktsepteeritud eelarve piiridest väljumist. See, et nõukogu oli aktsepteerinud juhatuse liikmete varasemaid rikkumisi, ei legitimeerinud õigusvastase käitumise jätkamist. Weroli nõukogu 30. juuni

2004. a otsustuses võtta vastu Weroli 2004/05. a majandusaasta eelarve väljendus olemuslikult ka korraldus seda järgida, kuna vastasel korral puudunuks eelarve kinnitamisel igasugune mõte. Nõukogu kinnitatud eelarve järgimise kohustus ei tähenda seda, et aktsiaselts kaotaks võime oma tegevusvaldkonnas ja üldises ärikeskkonnas toimuvatele muudatustele paindlikult reageerida. ÄS § 321 lg 3 kohaselt on (ja oli ka süüdistuses käsitletaval perioodil) juhatusel õigus igal ajal siduvalt nõuda nõukogu koosoleku kokkukutsumist. Seega olukorras, kus juhatus jõuab järeldusele, et nõukogu otsuse järgimine ei ole mingil põhjusel võimalik või pole see äriühingu parimates huvides, saab juhatus kokku kutsuda nõukogu koosoleku ja taotleda kehtiva otsuse muutmist. 20.2.2 Kolleegiumi hinnangul pole põhjust kahelda, et Weroli nõukogu 30. juuni 2004. a otsus, sh majandusaastal 2004/05 varutava rapsiseemnekoguse kindlaksmääramine oli ÄS § 306 lg 2 esimese lause mõttes seaduslik. Olemuslikult oli tegemist aktsiaseltsi tegevuse planeerimisega, s.o küsimusega, mille otsustamine on ÄS § 316 kohaselt aktsiaseltsi nõukogu pädevuses. Samuti ei saa kohtute tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt väita, nagu võinuks nõukogu otsus varuda rapsiseemet 72 500 tonni (s.o samas mahus Werolile kuuluva tehase maksimaalse pressimisvõimsusega) olla sisulisest aspektist Werolile ilmselgelt kahjulik ning seetõttu õigusvastane. Nõustuda ei saa E. Aaviku kaitsja argumendiga, et kuna rapsiseeme oli Weroli peamine tootmissisend, oli selle ostmine käsitatav aktsiaseltsi igapäevase majandustegevusena ega eeldanud nõukogu nõusolekut. Mõistetavalt polnud nõukogu heakskiit tarvilik iga üksiku eelarve piiresse jääva rapsiseemne ostu-müügilepingu sõlmimiseks.

Selliste

lepingute

sõlmimine

oli

tõepoolest

käsitatav

Weroli

igapäevase

majandustegevusena, mille korraldamine on aktsiaseltsi juhatuse pädevuses. Märgitu ei kehti aga nende lepingute kohta, mis sõlmiti selleks, et hankida rapsiseemet oluliselt rohkem kui aktsiaseltsi eelarve ette nägi. See, et mingi tooraine on äriühingule kuuluva ettevõtte peamine tootmissisend, ei tähenda, et selle toorme ostmine mis tahes koguses jääks äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidesse. Rapsiseemne varumine oluliselt suuremas koguses kui see, mille aktsiaseltsi nõukogu oli Werolile kuuluva tehase maksimaalsest tootmisvõimsusest lähtudes kindlaks määranud, väljus Weroli igapäevase majandustegevuse raamidest ja eeldanuks seetõttu nõukogu eraldi nõusolekut. 20.2.3 Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustus järgida nõukogu seaduslikku otsust eesseisval majandusaastal ostetava tooraine koguse kohta teenib muu hulgas eesmärki vältida kahju, mis aktsiaseltsil võib tekkida lubatust suurema toorainekoguse soetamise, käitlemise ja realiseerimise, samuti selle turuhinna languse tõttu. 20.3 Kolleegium ei nõustu ka E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjate väitega, nagu olnuks üleliigse rapsiseemne ostmine Werolile majanduslikult otstarbekas. 20.3.1 ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest (samuti süüdistatavate ametilepingutest) tulenenud aktsiaseltsi juhatuse liikme majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus tähendab muu hulgas, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 31 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 16.2). Äririsk, mille võtmine väljub ühingu igapäevase majandustegevuse raamidest

ja on samal ajal vastuolus nõukogu poolt edasiseks majandustegevuseks antud juhistega, on juba ÄS § 306 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt põhjendamatu. Õigustades tehase tootmisvõimsusest oluliselt suurema rapsiseemnekoguse varumist, osutavad E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjad mitmetele äriprojektidele, mida Werol kavandas (nt Soomes tegutseva M OY osa omandamine, seemne töötlemine R OY tehastes, samuti rapsiseemnega kauplemine). Samas jätavad kaitsjad tähelepanuta, et kohtute tuvastatu kohaselt polnud Weroli nõukogu ühegi sellise - vaieldamatult Weroli igapäevase majandustegevuse raamidest väljuva - äriplaani käivitamiseks oma heakskiitu andnud. Vastupidi: nende plaanide elluviimine oli selges vastuolus nõukogu otsusega varuda rapsiseemet üksnes tehase tootmisvõimuse ulatuses, s.o 72 500 tonni. 20.3.2 Kohtute tuvastatud asjaoludel võib Werolile eelarvet ületava rapsiseemnekoguse ostmist pidada ka sisulisest aspektist põhjendamatult riskantseks. Maakohus tegi kindlaks, et kassaatorite viidatud äriplaanid olid sisulisest küljest piisavalt ette valmistamata, mh puudus nende elluviimiseks vajalik lepinguline baas. Ette valmistamata oli ka eelarvevälise rapsiseemne varumine ise, mistõttu tõi see kaasa probleeme ladustamis- ja finantseerimisvõimaluste leidmisel. (Vt käesoleva otsuse punkt 3.1.1). Kolleegium ei nõustu E. Aaviku kaitsja seisukohaga, et kuna eelnevatel aastatel oli rapsiseemne maailmaturuhind kevaditi tõusnud, oli üleliigset rapsiseemet ostes võimalik lähtuda sellest, et vajadusel on rapsiseemet alati võimalik kasumlikult edasi müüa. Pelgalt asjaolu, et mingi kauba turuhind on eelnevatel perioodidel tõusnud, ei anna automaatselt alust eeldada, et hinnatõus jätkub ka tulevikus. Weroli käsitletavate rapsiseemneostude majanduslikku põhjendatust hinnates ei ole tähtsusetu seegi, et nendega aktsiaseltsile võetud põhitegevuse-väline risk oli sedavõrd suur, et selle realiseerumine võis vähemalt ajutiselt ohustada Weroli maksevõimet. Seega investeeriti tootmiseks mittevajalikku rapsiseemnesse vaatamata sellele, et Werolil ei olnud piisavalt vabu vahendeid omandatud rapsiseemne-positsiooni hoidmiseks: teisisõnu investeeriti olukorras, kus äriühingu maksevõime säilitamiseks tuli tehase tootmisvõimsust ületav rapsiseeme juba lähiajal maha müüa sõltumata sellest, kas selle turuhind tõuseb või langeb. Sellistel asjaoludel oli Werolile eelarvet ületava rapsiseemnekoguse ostmine ka ärilisest aspektist sedavõrd riskantne, et seda ei saa pidada kooskõlas olevaks aktsiaseltsi juhatuse liikme majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustusega. 20.4 Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et süüdistuses on üleliigse rapsiseemne ostmise ebaseaduslikkuse äranäitamisel ekslikult viidatud ka ÄS § 306 lg-le 3 ja ÄS § 307 lg 2 ning § 315 lg 1 praegu kehtivatele redaktsioonidele. ÄS § 306 lg-s 3 sätestatud juhatuse kohustus teavitada nõukogu aktsiaseltsi majandusliku olukorra halvenemisest ei ole puutumuses rapsiseemne ülevarumisega. ÄS § 307 lg 2 ja § 315 lg 1 jõustusid süüdistuses viidatud kujul aga alles 1. jaanuaril 2006 (RT I 2005, 57, 449), s.o pärast käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva teo toimepanemist. 20.5 Kolleegium ei jaga E. Aaviku kaitsja arvamust, et üleliigse rapsiseemne ostmisega Werolile tekitatud kahju hulka ei ole põhimõtteliselt võimalik arvata rapsiseemneostude finantseerimiskulu (laenuintresse). Kui tehing ise on vastuolus äriühingu juhatuse liikme kohustusega tegutseda ühingule

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, saab selle tehinguga äriühingule põhjustatud kahjuna käsitada ka tehingu finantseerimiseks võetud laenusummalt makstud intresse. Juhul, kui põhjendamatut tehingut poleks tehtud, ei oleks äriühingul tekkinud ka intressikohustust. 20.6 Ühtlasi on ainetu E. Aaviku kaitsja väide, nagu olnuks Weroli kahju tegelik põhjus üleliigse rapsiseemne allahindamine äriühingu raamatupidamises. Kohtud on veenvalt tuvastanud, et Weroli kahju oli põhjuslikus seoses üleliigse rapsiseemne ostmisega, mille tõttu tekkisid aktsiaseltsil täiendavad kulud seoses üleliigse rapsiseemne käitlemisega, samuti tekkis just süüdistuses toodud ostutehingute tõttu hiljem kahjuna realiseerunud risk, mis seisnes tootmiseks mittevajalikku rapsiseemnesse investeeritud vara väärtuse vähenemises. Nimetatud kulude ja riski ärahoidmist saab pidada hõlmatuks süüdistuses viidatud äriühingu juhatuse liikme kohustuste eesmärgist. 20.7 E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjatega tuleb siiski nõustuda selles, et ringkonnakohus jättis H. Hainsoo süüditunnistamise - täpsemalt järelduse, et H. Hainsoo pani talle süüksarvatava teo toime tahtlikult, - sisuliselt põhistamata, rikkudes nii KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. 20.7.1 Maakohus tunnistas E. Aaviku üleliigse rapsiseemne ebaseadusliku ostmisega Werolile kahju põhjustamises KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi, kuid mõistis H. Hainsoo samas süüdistuses tahtluse puudumise tõttu õigeks. Ehkki otsesõnu pole maakohus seda oma otsuses märkinud, käsitas ta E. Aavikut sisuliselt H. Hainsoo sõlmitud lepingute alusel varutud üleliigse rapsiseemne ostmise vahendliku täideviijana (KarS § 21 lg 1 alt 2), kes valitses H. Hainsood ülekaaluka teadmisega, kasutades ära viimase puudulikku informeeritust juba varutud rapsiseemne kogusest (vt käesoleva otsuse punkt 3.1.3). Nii väljus maakohus aga KrMS § 268 nõudeid eirates E. Aavikule esitatud süüdistuse piiridest. Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

nimel süüdistuses nimetatud rapsiseemne ostulepinguid sõlmides tahtlust ei rapsiseemne ülevarumise ega selle tagajärjel tekkinud kahju suhtes. Seejuures tugines prokurör näiteks asjaolule, et lisaks süüdistuses osutatud lepingutele sõlmis H. Hainsoo Weroli nimel ka kõik need lepingud, millega osteti eelarves ette nähtud rapsiseeme. Seetõttu pidi H. Hainsoo olema teadlik varutud ja varutava rapsiseemne tegelikest kogustest ja saama süüdistuses nimetatud lepinguid sõlmides aru, et ta väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja rikub nõukogu otsust. Ühtlasi oli H. Hainsoo teadlik Weroli raskest finantsolukorrast ja rapsiseemne ülevarumisega seotud kuludest. Samuti väitis prokurör, et Weroli juhatuse liikmete vahelist tööjaotust, millest maakohus H. Hainsood õigeks mõistes lähtus, tegelikult ei järgitud. 20.7.3 Ringkonnakohus, rahuldades küll kõnealuses osas prokuratuuri apellatsiooni, jättis prokuröri olulisemad tõenduslikud väited täielikult käsitlemata. Põhistades H. Hainsoo süüditunnistamist, piirdus teise astme kohus peaasjalikult vaid seisukohavõtuga, et kuna Weroli juhatus oli kollektiivne juhtimisorgan, peab eeldama, et juhatuse liikmed tegutsesid omavahel kooskõlastatult ja ühtse tahtega. Samuti leidis ringkonnakohus, et H. Hainsoo vastutuse eitamine tähendaks seda, et Werolil oli kaks juhatust (vt käesoleva otsuse punkt 5.1). Sellest, et äriühingu juhatusel on mitu liiget, ei ole Riigikohtu hinnangul mingil moel võimalik järeldada, et juhatuse liikme iga tegu on toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult juhatuse teis(t)e liikme(te)ga. See, kas kahe või enama isiku tegevus või tegevusetus oli ühine ja kooskõlastatud, sõltub teo toimepanemise asjaoludest, mis tuleb igal üksikjuhul eraldi tuvastada, tuginedes seejuures konkreetsetele tõenditele. Karistusõigus ei võimalda omistada ühe füüsilise isiku tegu teisele füüsilisele isikule pelgalt nende isikute ametiseisundi alusel. Just seda on aga ringkonnakohus käesolevas asjas H. Hainsoo süüditunnistamist põhistades sisuliselt teinud. Kolleegium leiab, et H. Hainsoo süüditunnistamist puudutavas osas on ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhistamata, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus H. Hainsoo süüditunnistamises tühistada ja saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 20.7.4 Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul H. Hainsoo süüküsimust lahendades eeskätt hinnata, kas kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad prokuratuuri apellatsiooni väidet, et H. Hainsool oli süüdistuses viidatud lepinguid sõlmides tahtlus nii rapsiseemne ülevarumise kui ka sellega põhjustatud kahju osas. 20.7.5 Seoses käesoleva otsuse punktis 12.3 viidatud prokuröri väidetega peab kolleegium vajalikuks märkida, et KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu. Prokurör on otsuse punktis 12.3 viidatud kassatsioonivastuse põhjendustes ekslikult võrdsustanud äriühingu juhatuse liikme kahju hüvitamise kohustuse tekkimise

ja tema karistusõigusliku vastutuse eeldused. 20.8 Kuna kolleegium tühistab punktis 20.7 toodud põhjustel ringkonnakohtu otsuse H. Hainsoo süüditunnistamises KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi ja saadab kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles jäeti muutmata maakohtu otsus tunnistada E. Aavik KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi Werolile üleliigse rapsiseemne ostmises. Seda järgmisel põhjusel. Nagu eelnevalt märgitud, käsitatakse süüdistuses E. Aavikut ja H. Hainsood kõnealuse kuriteo kaastäideviijatena ja ärakasutamissuhte aluseks olla võivaid faktilisi asjaolusid süüdistuse tekstist ei nähtu. Seega on üleliigse rapsiseemne ostmine nende lepingute alusel, mille sõlmis H. Hainsoo, E. Aavikule omistatav üksnes KarS § 21 lg 2 alusel - s.t juhul, kui H. Hainsoo tegutses üleliigse rapsiseemne ostmiseks süüdistuses nimetatud lepinguid sõlmides ühiselt ja kooskõlastatult E. Aavikuga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04, p 21 jj). Juhul, kui H. Hainsoo käitumises ei tuvastata kõiki kaastäideviimise eeldusi, ei saa ka rääkida E. Aavikust ja H. Hainsoost kui üleliigse rapsiseemne ostmise kaastäideviijatest ning sellisel juhul ei ole E. Aavikule võimalik KarS § 289 järgi süüks arvata selle üleliigse rapsiseemne ostmist, mis Werol hankis H. Hainsoo sõlmitud lepingute alusel. Seega tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel sõltuvalt H. Hainsoole esitatud süüdistuse kohta võetavast seisukohast lahendada ka küsimus, millises koguses rapsiseemne ülevarumist ja Werolile kahju tekitamist on võimalik E. Aavikule ette heita. 20.9 Süüdistuses ja kohtuotsustes on E. Aavikule ning H. Hainsoole süüks arvatud ka üleliigse rapsiseemne ostmine selliste lepingute alusel, mille sõlmis T. Jaanimets. Samas ei nähtu süüdistusest, millisel alusel on T. Jaanimetsa poolt üleliigse rapsiseemne ostulepingute sõlmimine E. Aavikule ja H. Hainsoole omistatud. T. Jaanimetsa ei süüdistata E. Aavikule ja H. Hainsoole KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüksarvatud kuriteo kaastäideviimises ega sellest osavõtus. Samuti ei nähtu süüdistusest faktilisi asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et E. Aavik ja H. Hainsoo kasutasid T. Jaanimetsa üleliigse rapsiseemne ostmisel KarS § 21 lg 1 teise alternatiivi mõttes ära, valitsedes teda ülekaaluka teadmise, tahte või võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-24-06, p 7). Seetõttu leiab kolleegium, et olemasoleva süüdistuse pinnal ei ole E. Aavikule ja H. Hainsoole võimalik ette heita neid üleliigse rapsiseemne ostulepinguid, mis sõlmis T. Jaanimets. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul seda silmas pidada.

§ 201 lg 2 p 2 järgi. Prokuratuuri apellatsioonis selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud ja E. Aaviku teo KarS § 289 järgi kvalifitseerimist ei taotletud. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt võib ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljuda üksnes juhul, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos vaid prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Ringkonnakohtul,

kes

kooskõlas

väljakujunenud

kohtupraktikaga

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24) leidis, et 1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 ei olnud pangakontol oleva võõra raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine ja seega ka E. Aavikule etteheidetav tegu omastamisena karistatav, polnud menetluslikult võimalik E. Aaviku käitumist KarS § 289 järgi ümber kvalifitseerida. Seda põhjusel, et nii toimides oleks ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljudes raskendanud E. Aaviku materiaalõiguslikku olukorda, eirates KrMS § 331 lg-test 2 ja 3 ning § 340 lg 4 p-st 1 tulenevaid nõudeid. Nimelt oli KarS § 289 sanktsioon (rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus) raskem kui teo toimepanemise ajal 2003. a kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioon (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus). Ühtlasi on 2003. a kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioon kergem ka sanktsioonist, mis on samas lõikes ette nähtud alates 15. märtsist 2007. Seega raskendanuks E. Aaviku teo ümberkvalifitseerimine KarS § 289 järgi igal juhul seda sanktsiooni, millest tulnuks talle käesoleva otsuse punktis 1.2 osutatud teo eest karistuse mõistmisel lähtuda. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium rahuldamata prokuröri taotluse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega E. Aavik mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks 2 miljoni krooni Weroli raha ülekandmises OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja pangakontole.

täitmisele pööramata jätmisega seotud küsimusi. 24.1 Juhul, kui ringkonnakohus jätab kriminaalasja uuel arutamisel maakohtu otsuse E. Aaviku KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüditunnistamises osaliselt või täielikult muutmata, tuleb tal käsitleda ka E. Aavikule selle kuriteo eest mõistetud karistusega seonduvat. Igal juhul peab ringkonnakohus võtma seisukoha E. Aavikule KarS 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse kohta. Kuna prokurör kasseeris E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse nende väidetava leebuse tõttu, on ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel tulenevalt KrMS § 341 lg 6 teisest lausest ja § 361 lg-st 2 põhimõtteliselt pädev raskendama E. Aavikule ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsusega KarS § 289 järgi mõistetud karistust ja KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristust. Ringkonnakohus ei tohi aga tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 4 mõista E. Aavikule raskemat üksik- või liitkaristust kui see, mille mõistis maakohus, sest E. Aaviku karistamist puudutavas osas prokuratuur maakohtu otsust ei apelleerinud. 24.2 Arvestades prokuratuuri kassatsioonis esitatud taotluse sisu, ei ole KrMS § 341 lg 6 teise lause ja § 361 lg 2 kohaselt menetluslikult välistatud seegi, et ringkonnakohus pöörab kriminaalasja uuel arutamisel E. Aavikule mõistetava vangistuse maakohtu otsuses määratud ulatuses osaliselt täitmisele. Sellise otsustuse saab ringkonnakohus teha juhul, kui ta tuvastab E. Aaviku puhul nn šokivangistuse kohaldamise materiaalsed eeldused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

nõuetele, ei anna maakohtu poolt KarS § 74 ekslik kohaldamine alust seadusliku ja põhjendatud karistuse muutmiseks.

liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 18 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 12.) Seega saab äriühingu juhatuse liikme pädevusest ja ametikohustustest üldjuhul tuleneda vaid selle äriühingu vara käsutamise ja äriühingule kohustuste võtmise õigus ning äriühingu varaliste huvide järgimise kohustus KarS § 2172 lg 1 mõttes. Erandiks võivad teatud juhtudel olla äriühingu juhatuse liikme sellised seadusest tulenevad kohustused, mis on kehtestatud otseselt mõne muu isiku kaitseks, ehkki sellisel juhul võib olla ette nähtud ka karistusõiguslik eriregulatsioon (nt KarS § 3851). Kohustused, mille rikkumises süüdistatakse E. Aavikut ja H. Hainsood - s.o juhatuse liikme kohustus pidada kinni aktsiaseltsi nõukogu seaduslikest korraldustest ja mitte teha nõukogu nõusolekuta igapäevase majandustegevuse raamidest väljuvaid tehinguid, samuti kohustus tegutseda aktsiaseltsile majanduslikult kõige otstarbekamalt - on kehtestatud ainuüksi äriühingu kaitseks. Seega saab kriminaalmenetluses, mille raames süüdistatakse äriühingu juhatuse liiget KarS § 2172 lg 1 järgi eelnimetatud kohustuste rikkumises, kannatanuna käsitada üksnes äriühingut, mitte aga näiteks selle äriühingu aktsionäre või võlausaldajaid. E. Aavikule ja H. Hainsoole esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole põhimõtteliselt võimalik käsitada seadusest või tehingust tuleneva Eesti Vabariigi vara käsutamise või Eesti Vabariigile kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena ega Eesti Vabariigi varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena. Seetõttu ei ole Eesti Vabariik käesolevas kriminaalasjas käsitatavkannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes. 26.5 Ühtlasi leiab kolleegium, et eeltooduga sarnastel põhjustel sai üksnes äriühing olla kannatanuks enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS § 289 järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis seisnes selles, et äriühingu juhatuse liige rikkus oma ametikohustusi äriühingu ees, põhjustades sellega äriühingule olulise kahju. KarS § 289 kaitses äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige oma ametikohustusi rikkudes põhjustas (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 11). Kriminaalmenetluses, kus KarS § 289 kui blanketne kuriteokoosseis on sisustatud üksnes äriühingu huvides kehtestatud kohustuste rikkumisega, ei saa kannatanuna käsitada kolmandaid isikuid (nt äriühingu aktsionäre, osanikke või võlausaldajaid). Seda seetõttu, et karistusnorm, mille tunnustel asja menetletakse, ei ole sellisel juhul suunatud nende isikute õigushüvede kaitsele. (B)

kohaldanud ja tsiviilhagi uueks arutamiseks sisulist vajadust pole. 27.2 Eelmises alapunktis viidatud olukorras oleks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine, millele võib järgneda sama vaidluse kordamine tsiviilkohtumenetluses, vaidluse osapooltele põhjendamatult koormav. Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt Riigikohtu erikogu 12. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-4-7-02, p 13; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

hoolsuskohustust,

samuti

kohustust

mitte

teha

nõukogu

nõusolekuta

igapäevase

majandustegevuse raamidest väljuvaid tehinguid ja põhjustades sellega Werolile varalise kahju, vähendasid E. Aavik ja H. Hainsoo Eesti Vabariigile kuuluvate Weroli aktsiate (98,0583%

aktsiakapitalist) väärtust. Selline aktsiate väärtuse vähenemine on Eesti Vabariigi arvates käsitatav talle tekitatud kahjuna, mille E. Aavik ja H. Hainsoo on kohustatud hüvitama. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. 29.1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsuses asjas nr 3-2-1-7-10, millele kassaator tugineb, on tõepoolest asutud seisukohale, et teatud erandjuhtudel võib deliktiõiguslikult hüvitatav olla ka puhtmajanduslik kahju, sealhulgas võib isikule hüvitatav kahju seisneda talle kuuluvate aktsiate väärtuse vähenemises (vt viidatud otsuse punktid 39-40). Osutatud kohtuotsuses väljendatud õiguslikest seisukohtadest ei saa aga järeldada, nagu võiks Eesti Vabariigil kui Weroli endisel aktsionäril olla tsiviilhagis toodud asjaoludel alus nõuda E. Aavikult ja H. Hainsoolt oma aktsiate väärtuse vähenemise kahjuna hüvitamist. 29.2 Nagu ka otsuse punktis 26.4 märgitud, on äriühingu juhatuse liikmel olemuselt käsunduslepingu-sarnane suhe äriühinguga. Üldjuhul vastutab äriühingu juhatuse liige üksnes ühingu enda ees. Kolmandate isikute (sh aktsionäride või osanike) ees vastutab juhatuse liige juhul, kui ta rikub mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Sõltuvalt rikutud kohustuse olemusest võib kolmas isik nõuda juhatuse liikmelt tekitatud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi või kui tegemist on seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega -, siis VÕS § 115 lg 1 alusel. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p-d 30-31). 29.3 Kohtud leidsid õigesti, et ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustused, mille väidetavale rikkumisele süüdistatavate poolt riik tsiviilhagis tugineb, on kehtestatud ainuüksi aktsiaseltsi kaitseks. (Märgitu kehtib põhimõtteliselt ka kassatsioonis osutatud ÄS § 315 lg 1 kohta, ehkki viidatud kujul kehtestati see säte alates 1. jaanuarist 2006 ega ole seetõttu asjas kohaldatav.) ÄS § 306 lg 2 alusel ei teki aktsiaseltsi juhatuse liikme ja aktsionäri vahel seadusjärgset võlasuhet. Samuti ei saa aktsionär esitada ÄS § 306 lg 2 rikkumisele viidates juhatuse liikme vastu deliktiõiguslikku nõuet VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Kuna ÄS § 306 lg 2 eesmärk ei ole aktsionäri kaitsmine kahju tekkimise eest, ei saa aktsionär selle sätte rikkumisele tugineda ka juhatuse liikme vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel nõuet esitades. 29.4 Iseenesest on õige kassaatori väide, et aktsiaseltsi juhatuse liikme poolt majanduslikult ebaotstarbeka ja/või nõukogu korraldusi eirava käitumisega aktsiaseltsile kahju tekitamine, mis toob kaasa aktsiaseltsi vara vähenemise, võib vähendada aktsiate väärtust ja seega ka aktsionäride varalisi huve. Vältimaks erinevate aktsionäride ebavõrdset kohtlemist ja aktsiaseltsi ning mõne aktsionäri huvide konflikti, toimub aktsionäride huvide kaitsmine kõnealuses olukorras ÄS § 315 mõtte kohaselt äriühingu kaudu. Aktsiaseltsil tekib ametikohustuste rikkumisega aktsiaseltsile kahju põhjustanud

juhatuse liikme vastu ÄS § 315 lg 2 alusel (enne 1. jaanuari 2006 ÄS § 315 lg 1 alusel) kahju hüvitamise nõue. Selline nõue kuulub ainuüksi aktsiaseltsile, kellel on juhatuse liikmega tehinguline suhe (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p 29). Juhatuse liikme vastu ÄS § 315 lg 2 (varem § 315 lg 1) alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue kuulub aktsiaseltsi vara hulka ja see asendab tinglikult vara, mille aktsiaselts juhatuse liikme rikkumise tõttu kaotas. ÄS § 315 lg-st 2 (varem § 315 lg-st 1) tuleneva kahjuhüvitisnõude maksmapanekul on aktsiaseltsil põhimõtteliselt võimalik saavutada olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles aktsiaselts oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustusi rikkunud (VÕS § 127 lg 1). Ühtlasi saavad selle tulemusena eelduslikult heastatud aktsionäride riivatud varalised huvid ja seda võrdselt kõigi aktsionäride puhul. Kasutades talle äriseadustikuga antud õigusi, on aktsionäril võimalik mõjutada aktsiaseltsi oma (endise) juhatuse liikme vastu kahjuhüvitisnõuet esitama. Vähemalt enamusaktsionäri puhul võib sellist võimalust pidada piisavalt tõhusaks varaliste huvide kaitsmise abinõuks olukorras, kus juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi aktsiaseltsi ees ja põhjustanud sellega aktsiaseltsile kahju, mille tõttu väheneb ka aktsiate väärtus. 29.5 Eelmärgitu ei välista aktsionäri võimalust esitada kahjuhüvitusnõue juhatuse liikme vastu siis, kui juhatuse liige rikub seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärk on aktsionäri kaitse (nt ÄS §st 294 tulenevat kohustust teavitada aktsionäri ettenähtud korras üldkoosolekust või ÄS §-s 287 sätestatud kohustust anda aktsionärile teavet). Käesolevas asjas aga sellise olukorraga tegemist pole. 29.6 Tsiviilhagis toodud asjaoludel ei tule ka kõne alla E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu esitatud Eesti Vabariigi kahjuhüvitisnõude rahuldamine VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. E. Aaviku ja H. Hainsoo väidetav tegevus Werolile üleliigse rapsiseemne varumisel on käsitatav otseselt aktsiaseltsi vastu suunatud rikkumisena, mida ei saa samas pidada mõne konkreetse Weroli aktsionäri tahtlikuks heade kommete vastaseks kahjustamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses.

kahjuhüvitusnõue E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu ei pruugi müüdavate aktsiate hinnas õiglaselt kajastuda, olnuks tal enne aktsiate müüki võimalik kahjuhüvitisnõue Werolilt omandada ning see ise maksma panna. Ka seda riik ei teinud. Kirjeldatud olukorras on kohatu kassaatori väide, et maakohtu ja

ringkonnakohtu

tõlgendus

on

jätnud

riigi

kui

Weroli

(endise)

aktsionäri

tõhusa

õiguskaitsevahendita.

Jaanimetsale

apellatsioonimenetluse

kulud

(kriminaaltoimiku

LXVIII

kd,

tl

jj).

Ringkonnakohus pole kõnealuse taotluse osas mingit seisukohta võtnud ei 10. juuni 2011. a kohtuotsuses ega samal päeval T. Jaanisoo kaitsja määruskaebuse lahendamiseks tehtud määruses (vt otsuse punkt 5.11). Sellega rikkus ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1, § 306 lg 1 p-st 14 ja § 189 lgst 2 tulenevaid nõudeid.

p-s 1 nimetatud lahendi. Seega on T. Jaanimetsal KrMS § 185 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 1 tulenevalt õigus apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamisele. Seda aga üksnes mõistlikus suuruses, nagu KrMS § 175 lg 1 p 1 otsesõnu ette näeb.

ajaks kohtunikuametist vabastatud, saadab kolleegium kriminaalasja arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Lisaks teeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kulude kohta. Ülejäänud osas, sealhulgas E. Aaviku õigeksmõistmises käesoleva otsuse punktides 1.2 ja 1.4.1 nimetatud tegudes ja tema süüditunnistamises ning karistamises käesoleva otsuse punktides 1.3 ja 1.4.2 nimetatud tegudes ning Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jätmises, kolleegium ringkonnakohtu 10. juuni 2010. a otsust ei muuda.

kassatsiooni

koostamiseks

kulunud

aja

põhjendatuks

tunni

ulatuses

ja

kassatsioonivastuse koostamiseks kulutatud aja põhjendatuks 6 tunni ulatuses. 39.3 Kolleegiumi arvates on ka E. Aaviku kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisel võimalik õigusteenuse mõistliku tasumäärana käsitada otsuse punktis 36.2 osutatud 120 €/h. Seega tuleb E. Aavikule KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluse kuluna hüvitada 14 h*120 €/h = 1680 eurot.

Arvestades kassatsiooni põhjendatuse astet, seda, et H. Hainsoo kaitsja kaitses teda ka esimese ja teise astme kohtus, samuti Riigikohtu istungist osavõtuks kulunud aega, loeb kolleegium õigusteenuse osutamise põhjendatud ajaks 10 tundi. Lähtudes punktis 36.2 osutatud tasumäärast 120 €/h, leiab kolleegium, et H. Hainsoole tuleb KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluse kuluna hüvitada 10 h*120 €/h=1200 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.