Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

2-20-3645

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2-20-3645 Hageja tütarettevõte ja OÜ RVTest (teenuse osutaja) sõlmisid 10. veebruaril 2011 lepingu (koostööleping), mille alusel teostas teenuse osutaja hageja tütarettevõtte veetavatele kaubavagunitele tehnohoolet, osutas mahahaakeremondi teenuseid ja kommertsülevaatuse teenust ning esindas hageja tütarettevõtet vagunite tehnilisel üleandmisel, seisukorra ülevaatamisel ja kontrolli ning vagunite säilivusega seotud küsimustes AS Eesti Raudtee ja selle esindaja AS EVR Cargo ees. Lepingut pikendati neli korda. Viimane pikendamise kokkulepe sõlmiti 31. detsembril 2015 ja leping kaotas kehtivuse 31. detsembril 2016. Kuigi kostjad koostasid 2018. a detsembris tagasiulatuvate kuupäevadega teenusepakkujaga sõlmitud lepingud, on need võltsitud ja tegelikult ei olnud nimetatud kannete tegemisel ajal 2017–2018 hageja tütarettevõtjal teenuse osutajaga lepingut. Pärast koostöölepingu lõppemist tasus hageja tütarettevõte teenuse osutaja arvete alusel viimasele kokku 2 811 298 eurot 59 senti, millest osad arved olid esitatud tegelikult saadud teenuste eest, kuid 1 865 000 euro ulatuses oli esitatud fiktiivseid ettemaksuarveid, mis tasuti alusetult ja vastusooritust saamata. Kostjad kiitsid ettemaksuarved heaks. Kostjad kinnitasid, et ettemaksuarved esitati ja tasuti selleks, et hoida ära teenuse pakkuja pankrot, saamata seejuures nende arvete alusel teenuseid. Kostjad olid teadlikud, et ettemaksuarvete alusel ei osutata teenuseid ning arvetel märgitud summade kujunemise aluseks olid tegelikult teenuse osutaja tööjõukulud jms asjaolud. Maksete eesmärgiks oli parandada teenuse osutaja finantsseisu. Hagejal on alust arvata, et teenuse osutaja on kostjatega seotud äriühing. Kostjad on rikkunud hageja tütarettevõtte varade kasutamisel ja käsutamisel hoolsuskohustust, andes ilma õigusliku aluseta ja majandusliku põhjenduseta vara üle. Kostja II rikkus oma kohustusi hageja tütarettevõtte nõukogu liikmena, jättes teostamata järelevalve kostja I tegevuse üle. Hageja nõukogu ei ole maksete tegemisest teavitatud ning nõukogu ei ole makseid heaks kiitnud. Samuti on kostjad rikkunud lojaalsuskohustust, sest eelistasid teenuse pakkuja huve hageja tütarettevõtte huvidele. Teenuse pakkuja pankroti vältimine ei olnud hageja tütarettevõtte huvi ega kohustus. Lisaks jätsid kostjad tasutud ettemaksu ulatuses, milles teenuseid ei saadud, tagasi nõudmata. Ka juhul, kui 2018. a detsembris võltsitud lepingud kehtiksid, oleks kostja I rikkunud oma kohustusi, võttes hageja tütarettevõttele kohustuse tasuda kokku 2 700 000 eurot ilma vastusooritust saamata. Kostja II rikkus oma kohustusi, kui jättis nõukogu liikmena juhatuse üle järelevalve teostamata ning kinnitas hageja juhatuse liikmena maksed. Kui kostjad ei oleks alusetuid makseid teinud, ei oleks hageja tütarettevõtte vara vähenenud.

2-20-3645

2-20-3645 Juhul, kui hageja kahju hüvitamise nõuded peaksid olema põhjendatud, tuleb kahjuhüvitist vähendada nullini, sest hageja endised aktsionärid ja nõukogu on kiitnud tehingud heaks ning hageja praegune omanik teadis aktsiaid omandades tehtud tehingutest ja väljamaksetest (tegi eelnevalt hoolsusauditi). Hageja esitab valikuliselt nõudeid üksnes kostjate vastu, kuigi hagejal ja tema tütarettevõttel oli veel juhatuse ja nõukogu liikmeid. Hageja esitab otsitud nõudeid kostjate vastu üksnes seetõttu, et kostjad pöördusid hageja vastu kohtusse kompensatsiooni saamiseks.

2-20-3645 Kostjad ei ole kunagi olnud OÜ RVTest osanikud ega kasusaajad ning kostjatele teadaolevalt ei ole kasu saanud ka OÜ RVTest osanikud, sest kasumit ei ole jaotatud. Ühing asutati riiklikule vedajale konkurentsi osutamiseks. Selle asutas Eesti Raudtee endine juhatuse esimees P. Juchnevitsch.

2-20-3645 Maakohtu otsus ja põhjendused

2-20-3645 hageja nõukogule, millest nähtuvad sisseostetavate teenuste kulud poolte vahel kirjalikult vormistatud kokkuleppega samas suurusjärgus ja asjaolu, et neid kulusid ei jätkata 2019. a algusest (IV kd, tl 179–204); 6) 31. detsembril 2018 sõlmitud koostöölepingu lõpetamise kokkulepe, mille kohaselt pooled teostasid vastastikuste arvelduste kontrolli ning kinnitasid, et 31. detsembri 2018. a seisuga on hageja tütarettevõte tasunud OÜ-le RVTest teenuste eest täismahus ja nõudeid tellija vastu ei ole (VI kd, tl 187); 8) OÜ RVTest 2017. a ja 2018. a majandusaasta aruanded, mis kajastavad saadud summasid müügituluna, mitte saadud ettemaksetena ehk võlgnevusena (IV kd, tl 110–124); 9) hageja 2018. a majandusaasta aruanne, mis kajastab kogu OÜ-le RVTest tasutud summasid kantud kuluna, mitte ettemaksetena (VI kd, tl 114-137, vt ka IX kd, tl 116–117); 10) hageja tütarettevõtte 2018. a majandusaasta aruanne, mis kajastab samuti OÜ-le RVTest tasutud summasid kantud kuluna, mitte ettemaksetena (V kd, tl 29-46); 11) PwC 30. oktoobril 2017 koostatud finantsauditi raport, mille lk-del 21 ja 28 on fikseeritud muutuvale majandusolukorrale ja muutuvale teenuste mahule vastavate kokkulepete olemasolu OÜ RVTest ja hageja tütarettevõtte vahel, mis tõendab, et pooled tegutsesid reaalselt hilisemalt kirjalikult vormistatud kokkulepete alusel (IV kd, tl 129–177); 12) hageja aktsiate müügiprotsessis läbi viidud hoolsusauditite raportid, mille juriidilise hoolsusauditi raporti kohaselt oli 2018. aastal hageja tütarettevõtte peamiseks tarnijaks käibe järgi RVTest OÜ, kellega on 10. veebruaril 2011 sõlmitud koostööleping kaubavagunite tehniliseks hoolduseks ja jooksvateks remonditeenusteks (VI kd, tl 195), ning mille maksualase hoolsusauditi kohaselt on OÜ RVTest hageja tütarettevõtte kõige olulisem tarnija ning tema 2018. aasta kümne kuu käive ületab 800 000 eurot (VI kd, tl 202). Lisaks kajastusid RVTest teenustega seotud kulud ka Ernst & Young Baltic AS finantsalase auditi raportis (VII kd, tl 1–20). Lisaks on hageja tütarettevõtte ja OÜ RVTest vormistanud kirjalikult koostöölepingu muudatuskokkulepped. Nende kokkulepete sõnastus väljendab poolte tahet ja seda, milliseid põhimõtteid arvestades ning millises suuruses teenustasus kokku lepiti. Koostöölepingute pikendamise kokkulepped on kooskõlas ülal viidatud tõenditega, need kajastavad lepingupoolte tegelikku tahet ja majandustegevust ega ole sisult võltsitud või näilikud. Hageja ei ole tõendanud, et lepingupooled ei oleks kirjalikul kujul vormistatud lepinguid tegelikult sõlminud või et need oleksid sõlmitud teistsugustel tingimustel võrreldes kostjate poolt osundatuga. Lepingute sõlmimist ja täitmist ei mõjuta asjaolu, kas ja millal oli lepingute kirjalik versioon sisestatud lepingupoolte dokumendiarhiivi. Hageja väited koostöölepingu pikendamata jätmise kohta on vastuolulised. Hageja möönab, et 2017–2018 osutas OÜ RVTest hageja tütarettevõttele tegelikult teenuseid ja seda kinnitavad ka hageja esitatud arved (I kd, tl 66–84). Kohtu poolt tuvastatud RVTest-i ja E.R.S-i. vahelise lepingu olemasolu aastateks 2017–2018 ei mõjuta see, et osaliselt esitati ettemaksuarveid. Ka ettemaksuarvetel viidati teenustele vastavalt kokkuleppele (I kd, tl 85–103) ning majandusaasta aruannetes kajastati OÜ-le RVTest tasutud summasid reaalse kuluna, mitte ettemaksetena. Seega lepingupooled ei mõistnud ettemaksu kui tasu tulevikus saadavate teenuste eest, vaid tegemist oli tasuga kokkulepitud teenuse eest ja see vastas mõlema lepingupoole ühisele tahtele. Paljasõnalised ja oletuslikud on hageja väited selle kohta, et tasutud summad jõudsid lõpuks kostjani I ja et kostjad kontrollisid (kaudselt) OÜ-d RVTest. Hageja pole oma väiteid tõendanud ega ümber lükanud kostjate selgitust, et kostjad ei ole kunagi olnud RVTest osanikud või kasusaajad ning et kostjad pole isiklikult RVTest-st mingit kasu saanud.

2-20-3645 Kostjate tegevuse majandusliku otstarbekuse hindamisel puudub kohtul pädevus võtta endale ettevõtte juhi roll ja asuda tagantjärele hüpoteetiliselt hindama, milline äriline toimimisviis oleks võinud tuua hagejale või tema tütarettevõttele suuremat kasu. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas esitatud tõendite alusel täitsid kostjad oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 315 lg 1 kostja I osas ja ÄS § 327 lg 1 kostja II osas). Kuna juhatuse liikme ametisuhe on käsundilaadne lepingusarnane suhe, siis ei ole juhatuse liige kohustatud saavutama konkreetset tulemust. Seega ei ole võimalik hinnata juhatuse ega nõukogu liikme kohustuste täitmist mitte äriühingule tekkinud tulemi või tagajärgede kaudu, vaid hoolsuse ja lojaalsuse määra kaudu, mida ta on rakendanud oma kohustuste täitmisel. Praegusel juhul tegutsesid kostjad juhtorgani liikmetelt tavaliselt oodatava hoolega. Kostjad võisid ratsionaalselt uskuda, et nende tegevus on äriühingu parimates huvides. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjad poleks tegutsenud hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks. Ettevõtte juhtimine ei käi tagantjärgi tarkusena, vaid seda saab hinnata tolles ajas ja ruumis, milles oldi, kui tehti vastavaid otsuseid. Hageja uus aktsionär ei saa kostjate varasemas tegevuses ümber hinnata neid majanduslikke otsuseid ja majandustegevust, mis on toimunud eelmiste aktsionäride ja nõukogu ajal ning on nende poolt heaks kiidetud. Ärilised kaalutlused ja eelistused, ettevõtte omanike soovid, riskitaluvus jne võivad olla niivõrd erinevad, et tegelikkuses ei eksisteeri ühte ja ainuõiget ärimudelit ega ainuõiget toimimisviisi äriühingu juhtorganite liikmete jaoks. Tänaseid majandusotsuseid ja arusaamu ettevõtte juhtimisest ei saa kanda minevikku. Alati on olemas äririskid ja nendest tulenevalt võib mingi projekt realiseeruda osaliselt, osutuda kahjumlikuks või mitte realiseeruda. On normaalne, et ettevõte teeb investeeringuid ja/või kannab kulusid eesmärgiga saavutada mingit tulemust tulevikus (mis ei pruugi realiseeruda). See aga ei tähenda, et äriühingu juhtorganite liikmed oleksid vastutavad selle eest, kui osad riskid realiseeruvad või kui äritegevus ei kulge loodetud ideaalstsenaariumi järgi. Äririskide puhul saab hinnata üksnes seda, et ühingule ei tohi võtta põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 19; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14). Riigikohus rõhutas tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14 4. märtsil 2015 tehtud otsuse p-s 21, et majandusliku tegutsemisega, sh lepingute sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski kannab juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks võib pidada vaid selgelt ülemäärase riski võtmist. Lepingu sõlmimine nõuetekohast pädevust omava tegutseva ettevõtjaga ja lepingu täitmine, arvestades juriidilise isiku vajadusi ja võimalusi, ei ole selline risk. Sõlmides ja täites hageja tütarettevõtte juhtorganite liikmena koostöölepingut, lähtusid kostjad asjakohastest ärilistest kaalutlustest ega võtnud selgelt ülemääraseid riske. Arvestades eeltoodut tuleb kostjate tegevus lugeda põhjendatuks sõltumata sellest, milline oli tegelik tagajärg (vt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-54-17 19. juunil 2017 tehtud otsuse p-s 13.1, et TsÜS § 35 järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Äriühingute osas täpsustab juhatuse liikme hoolsuskohustuse sisu äriseadustik. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab senise kohtupraktika põhjal eelkõige seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 19; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14). Juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks (vt nt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 31). Riigikohus rõhutas, et üksnes ühingu jaoks negatiivse tagajärje saabumisest ei saa rikkumist veel järeldada (vt Riigikohtu 24. novembri

2-20-3645 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 15). Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-54-17

2-20-3645 saavutamine konkurendist oli antud juhul majanduslikult mõistlik eesmärk; 2) OÜ RVTest majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt on tema kasumlikkus kõigi oma tegutsemisaastate peale (sh 2017–2018) olnud marginaalne ning kasumit ei ole kunagi jaotatud (IV kd, tl 40– 124); 3) OÜ RVTest kreeditarved 2014. ja 2015. aastate kohta, millest nähtub veomahtude kõikumine ja kasumimarginaali vähenemine (IV kd, tl 125–126); 4) OÜ RVTest 2017–2018 e-kirjad Y-le, milles põhjendatakse kulude katteks ettemaksu tasumise vajadust (V kd, tl 3–8); 5) 2018. aastat puudutav e-kirjavahetus, mis kinnitab kokkulepet, et teenuse eest maksmisel lähtutakse eelkõige mitte vagunipõhisest tasust, vaid OÜ RVTest kuludest (IV kd, tl 127– 128); 6) Y ja Q 2018. a e-kirjavahetus, millest nähtuvalt otsiti võimalusi kulude vähendamiseks ja optimeerimiseks (V kd, tl 26). Kostjad on õigustatult viidanud ka OÜ RVTest, hageja tütarettevõtte ja AS Eesti Raudtee kolmepoolse piiriteenuse osutamise lepingu (II kd, tl 97–103) olulisusele koostöökokkuleppe kontekstis. Piiriteenuse lepingu täitmiseks oli vajalik, et OÜ RVTest suudaks tasuda oma töötajatele ning muude kulude ja teenuste eest, hoida oma tegevust käigus ja täita oma lepingulisi kohustusi. Kostjate väitel võinuks piiriteenuse lepingu rikkumine kaasa tuua ka hageja tütarettevõtte tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja sellega kaasnevad kõikvõimalikud kahjulikud tagajärjed, st sisuliselt ei oleks hageja tütarettevõte enam saanud oma teenust pakkuda ja oleks kaotanud oma väärtuse. Pooltevaheline vaidlus piiriteenuse lepingu rikkumise majanduslike tagajärgede üle on asjakohatu. Kohtu hinnangul ei ole ainuüksi hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet arvestades (VÕS § 6 ja § 7) võimalik sisustada kostjate hoolsuskohustust selliselt, et kostjad pidanuks kaaluma piiriteenuse osutamise lepingu rikkumise majanduslikku otstarbekust. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juriidilise isiku juhtorgani liikmetele ei saa olla etteheidetav, et nad ei otsi võimalusi lepingute rikkumiseks võimaliku majandusliku otstarbekuse kaalutlusel. Kohus nõustub kostjatega, et juriidilise isiku juhtorgani liikme hoolsuskohustuse sisu on vastupidine – kohustus mitte rikkuda tahtlikult lepinguid ja mitte riskida lepingute rikkumisest tulenevate tagajärgedega. Lisaks eeltoodule on kostjad esitanud asjakohased tõendid selle kohta, et kuigi kaubamahud langesid 2018. aastal väga palju, käis pidev töö selle nimel, et leida kliente ja kaubamahte juurde (V kd, tl 17–26). Seega oli lisaks piirilepingu täitmisele OÜ RVTest pidev valmisolek teenuse osutamiseks 2018. aasta lõpuni vajalik ka selleks, et hageja tütarettevõte üldse saanuks pakkuda teenust enda ja hageja klientidele. Seda arvestades oli hageja tütarettevõttel põhjendatud huvi, et OÜ RVTest oleks tegutsev ettevõte koos oma vajalike töötajatega ega lõpetaks tegevust vähemalt kuni 2018. a lõpuni. Samal ajal säilitas see ka hagejale võimaluse müüa tütarettevõtte osalust. OÜ RVTest teenus seisnes mh teenuse osutamiseks valmisolekus ning valmisoleku teenuse eest tasumine ei ole ebatavaline. Riiklikul tasandil on valmisoleku teenuseks nt päästeteenus. Koostöökokkulepe seisnes mh selles, et OÜ RVTest oli valmis osutama katkematut, õigeaegset ja tõrgeteta teenust ning hoidma selleks vajalikke seadmeid, vahendeid ja tööjõudu, mille eest hageja tütarettevõte tasus kulude katteks vajalikku tasu sõltumata osutatavate teenuste mahust. Kui 8. detsembril 2018 lõppes AS-iga Eesti Raudtee sõlmitud kolmepoolne piiriteenuse osutamise leping ning ilmnes, et loodetud uusi transpordiprojekte siiski ei ole olnud võimalik käivitada ega lähitulevikus saada, siis lõpetati ka koostööleping (VI kd, tl 187). Kuna koostööleping kehtis pikendatud kujul kuni 2018. a lõpuni, siis tuli seda ka kuni 31. detsembrini 2018 täita. Kostjad märgivad õigesti, et kokkulepet ei saanud n-ö poolitada, makstes OÜ-le RVTest ainult vagunipõhist tasu ja jättes maksmata poolte vahel kokkulepitud nn valmisoleku tasu. Kuna kokkulepe 1 200 000 euro maksmiseks kehtis 2018. a lõpuni, siis ei ole tähtsust sellel, kuidas selle summa tasumine täpselt 2018. aasta

2-20-3645 kestel jagunes. Lepingupoolte vastastikused kohustused ei piirdunud üksnes piiriteenuse osutamise lepinguga ega lõppenud seega piiriteenuste lepingu lõppemisel 8. detsembril 2018, vaid poolte vahel kokkulepitud tähtajal 31. detsembril 2018, mil lepingupooled tegi ka vastastikuste arvelduste kontrolli ning kinnitasid, et hageja tütarettevõte on tasunud teenuste eest täismahus ja nõudeid tema vastu ei ole (VI kd, tl 187). Aastatel 2017–2018 OÜ-le RVTest tasutud summa oli hageja tütarettevõtte teadlik otsus ja aktsepteeritav kulutase. OÜ-le RVTest valmisoleku teenuse eest tasumine oli teada hageja eelmistele aktsionäridele ja nõukogule, mida kinnitab mh 10. septembri 2018. a ettekanne hageja aktsionäridele ja 8.oktoobri 2018. a ettekanne hageja nõukogule, millest nähtuvad poolte vahel kirjalikult vormistatud kokkuleppega samas suurusjärgus sisseostetavate teenuste kulud (IV kd, tl 179–204). Hageja aktsionärid ja nõukogu, vaatamata kulude kokkuhoiu võimaluste otsimisele, ei esitanud kostjate tegevuse suhtes pretensioone ega andnud juhatusele korraldust, et hageja tütarettevõtte transporditegevus tuleks enne 2019. aasta algust sulgeda ja vastavad lisateenuste sisseostmise kulud lõpetada. Hageja eelmiste aktsionäride ja nõukogu informeeritus koostöökokkuleppest ja kuludest nähtub ka ülal viidatud majandusaasta aruannetest ning juriidilise- ja finantsauditi raportitest. Samuti on oluline, et enne aktsiate müügitehingut hageja nõukogu esimeheks ja eelmise aktsionäri Intercross Investments B.V. omanikfirma Global Ports Investments Plc esindajaks olnud H väljastas 3. märtsil 2020 kostjatele kinnituse, et nii hageja nõukogu kui aktsionäre informeeriti regulaarselt hageja majandustegevusest ja finantsidest igakuiste raportite, konverentskõnede ja kohtumiste kaudu, et kõiki hageja majandusaasta aruandeid analüüsiti põhjalikult ja kiideti need heaks ning et ei aktsionäridel ega nõukogul ei olnud kostjate kui juhatuse liikmete tegevusele mistahes etteheiteid (III kd, tl 77, tõlge tl 94). Sama on kinnitanud 6. märtsil 2020 ka teise eelmise hageja aktsionäri Tankmaatschappij Dipping B.V. omanikfirma Koninklijke Vopak N.V. esindaja ja hageja toonane nõukogu liige B (III kd, tl 78, tõlge tl 97). Kohtul puudub alus nimetatud kinnituskirjade usaldusvääruses kahelda. Kohus ei pea kirjade usaldusväärsust ja tõendusjõudu madalamaks võrreldes kohtus ülekuulatud tunnistaja ütlustega. Kostjad pakkusid hagejale võimalust H’i ja B’i tunnistajatena ülekuulamisel neile küsimuste esitamiseks ning kirjade koostamise asjaolude selgitamiseks, kuid hageja ei soovinud seda võimalust kasutada ja vaidles nimetatud isikute tunnistajatena ülekuulamise vastu. Seega on tõendatud, et hageja eelmisel nõukogul ja aktsionäridel ei olnud kostjatele hagis etteheidetava tegevuse osas ühtegi pretensiooni. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.

2-20-3645 ei oleks see mõjutanud kokkulepete ja nende alusel tehtud ülekannete kehtivust. Samuti ei saaks ainuüksi nõukogu nõusoleku puudumisest järeldada kostjate poolt oma kohustuste rikkumist ja hagejale kahju tekitamist. Kostjad ei ole oma kohustusi rikkunud sõltumata sellest, kas aktsiaseltsi sisesuhtes olnuks vajalik tehingute formaalne heakskiitmine. Seejuures oli OÜ-le RVTest valmisoleku teenuse eest tasumine hageja eelmistele aktsionäridele ja nõukogule teada ning hageja eelmisel nõukogul ja aktsionäridel ei olnud kostjate vastu pretensioone.

2-20-3645

2-20-3645

2-20-3645

2-20-3645 mis on kohtupraktikas tavapärane vaidlus. Pooltel ei olnud olulisi erimeelsusi kohalduvate õigusnormide osas ja poolte vandeadvokaatidest esindajatele on kahtlemata teada analoogsete vaidlustega seonduv Riigikohtu praktika, milles on käsitletud muuhulgas tõendamiskoormuse jaotust. Asi oli küll tavapärasest oluliselt mahukam, kuid ainuüksi asja mahust ei saa järeldada selle keerukust. Selle muutsid põhjendamatult mahukaks pooled ise (seejuures eriti kostjate lepingulised esindajad), esitades arvukaid ja põhjendamatult pikki menetlusdokumente, alusetuid taotlusi ning vaieldes ka selliste nüansside üle, mis ei olnud asja õigeks lahendamiseks olulised. Selgelt asjakohatute väidete, põhjendamatute taotluste ja mõttetute korduste esitamisel pidi vastavale poolele olema ettenähtav, et sellega seotud õigusabikulud ei saa olla mõistlikud ega kuulu hüvitamisele. Kohus selgitas juba 30. märtsi 2020. a e-kirjas ja 18. juuni, 10. detsembri ja 30. detsembri 2020. a määruses, et menetlusõiguste heas usus teostamisel ei saa põhjendamatult mahukatele dokumentidele vastata omapoolsete põhjendamatult mahukate dokumentide esitamisega. Kohus rõhutas, et tsiviilkohtumenetluses ei toimu võistlust menetlusdokumentide pikkuses ning kui üks pool otsustab esitada põhjendamatult pikki menetlusdokumente, siis sellest ei järeldu kuidagi, et teine pool peaks ebamõistlikult pikkadele menetlusdokumentidele samavõrd ebamõistlikus mahus vastama. Ühtlasi palus kohus pooltel mitte esitada omal algatusel menetlusdokumente, mida kohus ei ole küsinud. Kohus juhtis poolte tähelepanu, et põhjendamatult mahukate menetlusdokumentide esitamisel tuleb arvestada ka sellega, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seda arvestades on kostjate lepinguliste esindajate keskmine tunnitasu (217 eurot 70 senti) põhjendamatult kõrge. Seda ei õigusta poolte endi ja eelkõige kostjate lepinguliste esindajate poolt vaatamata kohtu korduvatele selgitustele ning hoiatustele kunstlikult ülisuureks aetud asja maht. Arvestades käesoleva vaidluse keskpärast keerukust ei pea kohus võimalikuks, et käesolevas tsiviilasjas oleks kostjate lepinguliste esindajate tunnitasu kõrgem kui 140 eurot (koos käibemaksuga 168 eurot). Seejuures peab kohus mõistlikuks rakendada sellist tunnitasumäära võrdselt kõikide kostja lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalikele toimingutele, sõltumata sellest, kes (partner, vandeadvokaat või jurist) konkreetse toimingu tegi. Ka kohtuistungil ei näinud kohus kostjate lepinguliste esindajate kvalifikatsioonil ja n-ö turuhinnal mingit vahet sõltumata sellest, et esindajate tunnitasud olid erinevalt hinnastatud. Vaidluse keskpärast keerukust arvestades ei olnud sellesse vaja kaasata erikvalifikatsiooniga ja tavapärasest kallima hinnaga juristi ning tunnihinnaga 168 eurot olnuks kostjatel võimalik leida esindaja, kes suutnuks kostjaid menetluses esindada samaväärselt praeguste kostjate esindajatega. See ei ole etteheide kostjate lepinguliste esindajate kvalifikatsioonile ja pädevusele, vaid kohus tõdeb, et vastaspool ei pea kinni maksma kostjate lepinguliste esindajate põhjendamatult suurt tunnitasu määra. Kostjate väitel on esindajatel kulunud toimingute tegemiseks kokku 1131,5 tundi, mis on keskmise keerukusega vaidlust arvestades erakordne ja anomaalselt suur (päevadesse ümberarvestatuna rohkem kui 141 kaheksatunnist tööpäeva, s.o ligi 7 kuud kaheksatunniste pausideta tööpäevadena). Kostjate taotletav õigusabikulude hüvitis ületab mitmekordselt senises kohtupraktikas välja mõistetud summasid. Kohtu menetluses on olnud mahult samaväärseid, kuid vaidluse sisu osas tunduvalt keerukamaid vaidlusi, kus ajakulu on olnud 4,2–5,5 korda väiksem (seejuures vähendas kohus oluliselt lepinguliste esindajate ajakulu ka nimetatud võrreldavates vaidlustes). Kostjate poolt näidatud mahus õigusabikulusid ei saa pidada põhjendatuks ega hagejale ettenähtavaks. Hageja lepinguliste esindajate ajakulu oli üle kolme korra väiksem ning hageja ja kostjate lepinguliste esindajate puhul ei ole sellist põhimõttelist erinevust, mis õigustaks kostjate oluliselt suuremat ajakulu. Seejuures on kohtu hinnangul selgelt ülemäärane ka hageja lepinguliste esindajate ajakulu ning sellega on kostjate esindaja nõustunud. Olulist erinevust poolte menetluskuludes ei saanud tekkida ka asjaolust,

2-20-3645 et kostjate lepingulised esindajad esindasid formaalselt kahte kostjat. Sisuliselt olid kostjad kaaskostjad, kes kasutasid ühist esindajat, nagu kinnitab ka kostjate esindaja, hageja poolt kostjatele tehtud etteheited olid sisuliselt samadel alustel ning hagi oli esitatud kostjate vastu solidaarvastutuse nõudena (välja arvatud nõue kostja I vastu tervisekindlustuspoliisi maksumuse hüvitamiseks). Hagile vastates kasutasid kostjad ühist esindajat, esitasid hagivastuse ja kõik menetlusdokumendid ühiselt. Mahupõhine hageja ja kostjate menetlusdokumentide võrdlus on asjakohatu. Kohus ei lähtu sellest, kes esitas mahukamaid menetlusdokumente või rohkem taotlusi. Kohus palus pooltel mitte esitada omal algatusel menetlusdokumente, mida kohus ei ole küsinud, ning käituda menetlusdokumentide esitamisel vastutustundlikult, samuti hoiatas põhjendamatute kulude hüvitamata jätmisest. Eirates kohtu selgitusi ja esitades ilmselgelt ülemäärase mahuga menetlusdokumente, massiivseid seisukohtade kordusi ja põhjendamatuid taotlusi, ei saanud kostjad eeldada ning see ei olnud ettenähtav ka hagejale, et hageja peaks sellest tuleneva asjatu ülekulu kinni maksma. Seega ei saa ka kahe kostja olemasolu õigustada kostjate lepinguliste esindajate pretsedendituid ja ebaadekvaatselt suuri menetluskulusid. Samuti ei tulene tsiviilasja keerukus asjaolust, et kahe füüsilise isiku vastu on esitatud ligikaudu 2 miljoni euro suurune kahjunõue. Nõude suurus on kostjate jaoks kahtlemata ebameeldiv, kuid sellest ei järeldu, et kostjad oleksid pidanud nõudele vastamiseks tegema ilmselgelt ülemääraseid õigusabikulutusi. Kostjate õigusabikulusid ei saanud märkimisväärselt kasvatada ka asjaolu, et kahe kostja puhul võis klientide poolset n-ö sisendit rohkem olla ja kostja I suhtles inglise keeles. Kui kostjate lepingulised esindajad võtsid endale inglise keelt kõneleva kliendi, siis on nad ka võimelised temaga inglise keeles suhtlema. Analoogselt on Eestis palju vene keelt kõnelevaid inimesi, kuid sellest ei järeldu, et nendele õigusabi osutamisel peaks vastaspool hüvitama suuremaid õigusabikulusid ainuüksi venekeelse kliendisuhtluse tõttu. Kui kostjate lepingulistel esindajatel oli vaja tõlketeenust kasutada, siis sellega seotud kulu mõistab kohus välja eraldi vastavalt kostjate taotlusele, mitte õigusabiteenuse osana. Kostjate õigusabikulude nimekirjas näidatud tõlkimisega seotud kulud (sh tõlgete kontroll ja parandused) ei ole põhjendatud. Tõlkekulu ei ole hüvitatav samadel alusetel advokaadikuludega ning tõlkekulu ei saa käsitada lepingulise esindaja kuluna (vt TsMS § 143 ja 144). Kostjate lepinguliste esindajate ajakulu muudele toimingutele on piisavalt suur, et nende hulka tuleb arvata ka tõlkekulud (eeldusel, et vastavad toimingud ise üldse vajalikud olid). Hinnates kostjate lepinguliste esindajate õigusabikulude nimekirja, on kohtul TsMS § 175 lg 1 alusel oluline hinnata, millised olid asjas reaalselt vajalikud kostjate lepinguliste esindajate toimingud. Vastaspool ei pea hüvitama kostjate põhjendamatuid ja ebavajalikke õigusabikulusid. Kostjatel peab küll olema õigus end kaitsta vajalikuks peetud mahus ja viisil ning kohus ei sekku isikute vabal tahtel sõlmitavatesse lepingutesse ega saa keelata või ette heita suurte kulude kandmist. Isikute lepinguvabadusest ei järeldu aga seda, et kui kostjad on teinud õigusabile ilmselgelt ülemääraseid kulusid, siis peaks selle kinni maksma tsiviilprotsessi teine pool. Tsiviilkohtumenetluses ei hinnata menetluskulude põhjendatust menetlusosalise subjektiivselt vajalikuks peetud mahust lähtudes. Kohus hindab kostjate lepinguliste esindajate õigusabiks kulunud ajamahu põhjendatust ja vajalikkust objektiivselt positsioonilt ehk lähtudes eelkõige sellest, milliseid menetlusdokumente on kostjate esindajad käesolevas menetluses esitanud ja kuidas on esindajad kohtule nähtavalt menetluses osalenud. Esmalt annab kohus hinnangu kostjate lepinguliste esindajate õigusabikulude põhjendatusele seoses hagiga tutvumise ja hagivastuse koostamisega (mis hõlmab ka kohtumisi, analüüsi, kõnesid jm). Hageja leiab, et nimetatud toiminguteks kulunud ajakulu 148 tundi ei ole põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hagiga tutvumiseks ja analüüsiks, tõendite kogumiseks, kliendisuhtluseks, kostjate hagivastuse koostamiseks ja sellega seotud kõikideks muudeks toiminguteks kulunud vajalik aeg kokku ei ületa käesolevas asjas 130 tundi. Tegemist on küll

2-20-3645 väga suure ajalise mahuga, kuid kohus võtab arvesse ka kostjate hagivastuse põhjalikkust ning sellele lisatud tõendite hulka. Samuti võtab kohus arvesse asjaolu, et hagile lisatud tõendite maht võis tingida kostjate lepinguliste esindajate jaoks tavapärasest suuremat ajakulu. Samuti on just menetluse algne faas see, kus pooled peavad esitama kõik oma peamised argumendid ja neid kinnitavad tõendid. Kuigi on kaheldav, kas kostjate hagivastuse maht (62 lk) oli tervikuna mõistlik, oli hagivastus siiski esitatud kohtu nõudmisel, menetluslikult õigel ajal ja asjakohase põhjalikkusega. Hagi tagamise määruse vaidlustamisega seotud kostjate lepinguliste esindajate ajakulu on kõikide toimingute peale kokku (sh arvestades mitte ainult määruskaebuse koostamist, vaid ka kõiki sellega seonduvaid tegevusi) põhjendatud maksimaalselt 5 tunni ulatuses. Kokkuvõttes oli kostjate määruskaebus edutu ja kostjad hagi tagamise abinõude tühistamist ei saavutanud. Kostjate lepingulised esindajad tegid hagi tagamise määruse edutu vaidlustamisega seotud määruskaebemenetluses suures ulatuses asjatuid kulutusi, mida ei pea kinni maksma hageja. Kostjate poolt kolmanda isiku kaasamata jätmise vaidlustamine oli iseenesest põhjendatud. Samas oli kolmanda isiku kaasamine menetluse üksikküsimus, mis ei puudutanud vaidluse sisu ja millest ei sõltunud asja lahendamise tulemus. Selle määruskaebemenetlusega seotud kostjate lepinguliste esindajate põhjendatud ajakulu ei ületanud kõikide toimingute peale kokku (sh määruskaebuse koostamine, sellega seotud analüüs, täiendava seisukoha koostamine, kliendisuhtlus jm) 15 tundi. Määruskaebuse sisuline maht oli ligikaudu 7 lk. Kostjate lepingulised esindajad kulutasid kõikvõimalikeks määruskaebusega seotud kõrvaltegevusteks ebaadekvaatselt palju aega, mida ei pea hageja kinni maksma.

2-20-3645 rahuldamata, mistõttu ei ole selle dokumendiga seotud menetluskulud põhjendatud. Seoses kostjate vastuseisukohaga hageja 28. detsembri 2020. a seisukohale on põhjendatud ajakulu kõikide toimingute peale kokku (sh arvestades mitte ainult dokumendi koostamist, vaid ka kõiki sellega seonduvaid tegevusi) maksimaalselt 5 tunni ulatuses. Nimetatud menetlusdokument kujutab endast senises menetluses juba esitatud käsitluste kordust, see ei andnud käesoleva asja lahendamiseks midagi sisulist juurde ega mõjutanud asja lahendamise tulemust. Arvestades kostjate varem esitatud ülipikki menetlusdokumente ja seisukohtade kordusi, ei ole eraldiseisvana põhjendatud ka kohtukõne teeside koostamisega seotud ajakulu (sh analüüsid, suhtlus jm). Kohus võttis arvesse kostjate samalaadse 18. jaanuari 2021. a menetlusdokumendi õigusabikulusid 5 tunni ulatuses (mis omakorda oli valdavalt kostjate seniste seisukohtade n-ö korduste kordus). Menetlusdokumentide ebanormaalne pikkus ja oma seisukohtade pidev massiline üle kordamine ei saa olla mõistlik esindajate tegevus ning see asjaolu pidi olema kostjatele teada nii kehtiva seaduse kui ka kohtu järjepidevate selgituste alusel.

2-20-3645 täpsustamata „analüüsi“, samuti muud ilmselgelt ebamõistlikku ja eraldi hüvitamisele mittekuuluvat analüüsi. Lepingulise esindaja tegevus peab lähtuma kliendi parimatest huvidest ega tohi muutuda asjaks iseeneses, mis teenib üksnes esindajate endi rahalisi huve. Lepinguliste esindajate tegevus ja töö peab vormuma objektiivselt vajalikus ja nähtavas tulemuses, eelkõige menetlusdokumentides. Kui klient soovib advokaadile maksta ka asja lahendamise seisukohalt ebavajalike kulude (näiteks ilmselgelt ülemäärase analüüsi) eest, on see kliendi vaba valik, kuid sellist ülekulu ei saa kohus välja mõista menetluse vastaspoolelt.

2-20-3645 Isegi kui eeldada, et maksete tegemise ajal oli olemas kokkulepe, ei olnud valmisoleku teenus majanduslikult otstarbekas. Kostjad ei ole tõendanud, et AS EVR Cargo kasutas ära monopoolset seisundit ning et temalt teenuse ostmisest hoidumine oli ühingu strateegia. Hageja tütarettevõte on ostnud AS-ilt EVR Cargo teenuseid ja oleks saanud seda teha OÜ RVTest asemel. Maksete tegemist ei õigustanud piiriteenuste leping, sest sellega kaasnev risk piirdus 50 000 euroga ning OÜ RVTest asemel oleks saanud teenust osutada AS EVR Cargo. Valmisoleku teenus oli üleliigne. Maakohus jättis seda puudutavad hageja väited tähelepanuta. Maksete tegemist ei õigustanud ka lootus saada uusi tellimusi. Maakohus asus vääralt seisukohale, et lepingute sõlmimiseks ei olnud vaja hageja ega tema tütarettevõtte nõukogu heakskiitu. Samuti järeldas maakohus vääralt, et nõukogu heakskiitu küsimata jättes lepingut sõlmides ei ole juhatuse liige oma kohustusi rikkunud. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid nõukogu selget heakskiitu. Endised nõukogu liikmed ja aktsionärid ei saa anda tagasiulatuvalt heakskiitu.

2-20-3645 Kostjate apellatsioonkaebus

2-20-3645 maakohus arvestamata aja, mis on kulunud kohtumäärustega tutvumiseks ja kohtuga suhtlemiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-20-3645 Seega pidi hageja tooma esmalt esile, milliste tegudega milliseid juhtorgani liikme kohustusi kostjad rikkusid, ning esile toodud asjaolusid ka tõendama. Kuigi hageja kahtlustab, et kostjad tegid isikliku kasu saamise eesmärgil OÜ-le RVTest 1 865 000 euro ulatuses õigusliku aluseta makseid, s.o viisid raha hageja tütarettevõttest 2017–2018 ebaseaduslikult välja, ei ole hageja suutnud tõendada asjaolusid, mis hageja kahtlust kinnitaks. Samas on kostjad selgitanud ja põhistanud 2017–2018 OÜ-le RVTest maksete tegemise aluseks olnud asjaolusid ja majanduslikke kaalutlusi ning neid tõendanud niivõrd, kuivõrd see oli kostjatel võimalik, arvestades asjaolu, et kostjatel ei ole enam juurdepääsu hageja tütarettevõtte dokumentidele jm andmetele.

2-20-3645 järjepidevalt katkematut, õigeaegset ja tõrgeteta teenust ja tööd koostöölepingu alusel ning hoida selleks vajalikke seadmeid, vahendeid ja tööjõudu, tasub tellija lepingus märgitud summa. Kostjate selgituste kohaselt mõistsid lepingupooled seda vähenenud mahtude puhuks kokkulepitud miinimumtasuna, et tagada OÜ RVTest võimekus osutada teenust. Kostjate tõlgendus on kooskõlas lepingupunkti mõttega sõltumata sellest, et tasu suurus on määratletud selliselt, et sellest saab grammatiliselt järeldada, nagu oleks tegemist maksimumtasuga. Seda arvestades ei ole põhjendatud hageja arusaam, et kokku lepiti 2017. ja 2018. a tasude maksimummäär. Hageja esile toodud tõlgenduse korral jääks arvestamata lepingus märgitud tasu maksmise eesmärk, milleks oli tagada OÜ RVTest võimekus teenust osutada. Maksimumtasu puhul jääks selline eesmärk saavutamata.

2-20-3645

2-20-3645

2-20-3645 sõlmitud teenistuslepingu järgi kohustus sõlmida kostja I ja tema pereliikmete kasuks tervisekindlustusleping ning hageja on sõlminud lepingu, mis tagas kindlustuskaitse alates

2-20-3645 menetlusosalise arvamus. Kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Vastaspool peab hüvitama vaid need kulud, mis konkreetse menetluse kontekstis osutuvad esindatava õiguste kaitseks vajalikeks ja põhjendatuteks. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).

2-20-3645 siseveendumuses kohtuasja keerukuse hindamisel. Seejuures ei ole tähtsust sellel, mitut esindajat kasutas vaidluse vastaspool ning kas hageja esitas kostjate kulude kohta vastava vastuväite. Nagu kolleegium ülal märkis, juhindub kohus hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks määrates uurimispõhimõttest ning kontrollib kulude põhjendatust ja vajalikkust ka siis, kui vastuväiteid ei esitata.

2-20-3645 senti (käibemaksuta). Nimekirjade kohaselt kulus kolmanda isiku lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 5 tundi 15 minutit, sh maakohtu otsusega tutvumiseks ja kliendiga suhtluseks 2 tundi, hageja apellatsioonkaebuse ja 7. septembri 2021. a seisukohaga tutvumiseks 3 tundi ning kohtule seisukoha koostamiseks 15 minutit. Kuigi hageja vaidleb kolmanda isiku menetluskuludele vastu ja palub jätta need hüvitamata, sest kolmanda isiku esindaja ei ole menetluses toiminguid teinud, ei vasta see toimiku materjalidele. Kuigi kolmanda isiku esindaja ei esitanud hageja apellatsioonkaebusele vastust, esitas ta ringkonnakohtu nõudmisel seisukoha hageja esitatud uue tõendi vastuvõtmise taotluse kohta. Hageja ja kostja esitatud hilisemate menetlusdokumentide kohta ei ole kolmas isik seisukohta avaldanud. Samuti ei osalenud kolmanda isiku esindaja ringkonnakohtu istungil. Eeltoodut arvestades on kolmanda isiku esindaja osalemine menetluses olnud minimaalne ning arvestades seda, et kolmas isik ei ole esitanud ringkonnakohtu menetluses sisulisi seisukohti, kuid pidi siiski tutvuma ringkonnakohtu menetluses esitatud menetlusdokumentidega ning suhtlema kliendiga, võis kolleegiumi hinnangul kuluda kolmanda isiku esindajal apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kokku 3 tundi. Menetluskulude nimekirja järgi on kolmanda isiku esindaja tunnitasu 235 eurot (käibemaksuta), mis ületab ringkonnakohtu hinnangul keskmist tasumäära. Sarnaselt maakohtule loeb kolleegium põhjendatud tunnitasu suuruseks 140 eurot (käibemaksuta). Kuna kolmas isik ei ole esitanud TsMS § 174 lg-s 10 ettenähtud kinnitust, siis kuuluvad menetluskulud kolmandale isikule hüvitamisele ilma käibemaksuta.

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.