Aleksandr Tjulpanov hagi A.A. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 095/2020/1054
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. juuni 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aleksandr Tjulpanovi apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
12. oktoober 2021
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Aleksandr Tjulpanov (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Monica Meristo-Dmitrijev Vastustaja (kostja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja Alina Rychlewska
1(7)
RESOLUTSIOON:
Jätta Viru Maakohtu 29. juuni 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Aleksandr Tjulpanovi kanda. A.A.l hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksandr Tjulpanov (hageja) esitas 21. juunil 2020 Viru Maakohtule hagi A.A. (kostja) vastu, milles palus tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 095/2020/1054 lubamatuks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sai hageja täitmisteate täiteasjas 095/2020/1054 (täiteasi) koos nõudega tasuda elatise võlg ajavahemiku 1. jaanuar 2019 kuni 30. november 2019 eest summas 2970 eurot. Hageja tasus nimetatud perioodil kostjale elatist ja pole oma kohustusi kostja ees rikkunud. Hageja on igakuuliselt maksnud kostja emale raha. Tasumisel ei märkinud hageja algul ülekannete selgitusse küll "elatis", aga kuna pooled ei elanud koos, polnud muud põhjust raha üle kanda. Kõik hagile lisatud konto väljavõttes toodud summad on mõeldud elatisena lapsele, v.a 20 eurot. Hageja kandis raha üle enda äranägemise järgi, kostja ema ei esitanud sellele kunagi vastuväiteid. Hagejal oli kostja emaga kokkulepe, et ema ametlikult elatist ei nõua, kuna hageja müüs kostja emale auto 1200 eurot turuhinnast odavamalt. Tegelikkuses hagejal elatise võlga kostja ees ei ole. Kostja ema käitub pahatahtlikult ning kohtutäitur on rikkunud seadust. Hagejal on õigus taotleda täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist.
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Viru Maakohtu 22. jaanuari 2020. a otsusega (tagaseljaotsusega) tsiviilasjas nr 2-19-19491 on hagejalt välja mõistetud kostja kasuks elatis alates 1. jaanuarist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja ema pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on hageja maksnud 2(7)
elatist 2019. a eest 540 eurot ja võlgnevus on 2700 eurot. Hageja tegi küll lisaks ka maksed märksõnaga "zene", aga sellega tasus hageja kostja emale võlgnevust ühisvara jagamise eest, makstes osade kaupa hüvitist 2560 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 29. juuni 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
3.1.Otsuse põhjenduste kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks Viru Maakohtu
22.jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19491, millega hagejalt on kostja kasuks välja mõistetud elatis ajavahemiku 1. jaanuar 2019 kuni 31. detsember 2019 eest 270 eurot kuus. Nimetatud kohtuotsus jõustus 31. märtsil 2020. Täitmisteatest tuleneb, et nõude sisuks on elatise võlgnevus perioodi 1. jaanuar 2019 kuni 30. november 2019 eest summas 2970 eurot. TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Seega saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineda muuhulgas väitele, et võlgnik on täitedokumendis nimetatud kohustuse (osaliselt või täielikult) juba täitnud. TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt on sama sätte lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Juhul kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-17776, p 13). Praegusel juhul tekkis hageja poolt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus juba tsiviilasja nr 2-19-19491 kohtumenetluse ajal. Hageja väidetest ja esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja tasus väidetavat elatist alates 2019. a jaanuarist kuni novembrini. Otsus tsiviilasjas nr 2-19-19491 tehti 22. jaanuaril 2020 ja see jõustus 31. märtsil 2020. Hagejal oli tsiviilasja nr 2-19-19491 menetluses võimalik tugineda asjaolule, et ta on elatist maksnud ja kohus oleks saanud selles osas võtta seisukoha kohtulahendis, sh oleks kohus saanud hageja taotlusel määrata otsuse täitmise korra selliselt, et otsuse täitmisel oleks tulnud arvesse võtta hageja poolt menetluse ajal tasutud elatist. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja väide, et ta on täitedokumendist tuleneva kohustuse täitnud, ei ole TMS § 221 lg 2 alusel lubatav ning juba seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
3.2.Lisaks ei teinud hageja kohtu hinnangul usutavaks, et ta on täitedokumendist tuleneva kohustuse täitnud, ja ka sellel põhjusel tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja esitatud konto väljavõttest nähtub, et hageja on vaidlusalusel perioodil tasunud 2260 eurot, selgitusega "naisele" või "abikaasale" ("zene"), järgmised summad on aga tasutud selgitustega "lapsele" ja "alimendid". Kostja ema selgituste järgi on maksed märksõnaga "zene" on tasutud hüvitiseks (2560 eurot) ühisvara jagamise eest. Kostja ema pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on teinud makseid selgitusega "zene" ka varem, 3(7)
s.o 2018. a detsembris summas 300 eurot. Olukorras, kus hageja on selgelt eristanud makseid, mis on tehtud lapse emale ja lastele (elatiseks), ei saa asuda seisukohale, et kostja emale tehtud ülekanded oleks käsitletavad elatise tasumisena lapsele. Samuti ei ühti hageja tehtud maksete suurus täitedokumendist tulenevate igakuiste maksete suurusega (2019 aastal 270 eurot kuus). Hageja on teinud makseid sellest erinevas suuruses ja maksed on erinevad ka kuude lõikes. Hageja väite osas, et ta müüs kostja emale sõiduauto turuhinnast odavalt, märkis kohus, et vanemate vahelised varalised tehingud lapse elatise nõuet ja vanema kohustust maksta elatist ei mõjuta, sh ei saa lapse elatise nõuet välistada ega tasaarvestada. Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid sõiduauto müügi ning müügi- ja turuhinna osas, millest tulenevalt on väide sisutühi.
3.3.Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub 23. juulil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja otsuse tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Kohus on jätnud hageja esitatud olulised asjaolud ja tõendid tähelepanuta ning see on viinud kohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Kohus leidis, et hageja pole esitanud tõendeid sõiduauto müügi kohta, kuid auto müügi kui asjaolu üle ei olnud pooltel vaidlust. Hageja siiski esitab koos apellatsioonkaebusega sõiduauto kirjaliku müügilepingu, mis tõendab tehingu toimumist ja selle hinda. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja väite, et ta ei ole olnud kostja emaga abielus, mistõttu ei saanud neil olla kostja väidetud ühisvara. Mingeid varalisi kohustusi hagejal kostja ema ees ei olnud ja ta tasus emale raha üksnes kostja ülalpidamiseks. Kohus pole kontrollinud ega nõudnud tõendeid väidetava ühisvara kohta. Alguses maksete selgitusse märgitud "zene" tulenes hageja teadmatusest. Kuna selgitust ja tõendeid väidetava ühisvara kohta pole, siis tuleks kostja ära kuulata vande all. Hageja on ka ise nõus andma vande all ütlusi. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja pole tasunud elatist väljamõistetud suuruses. Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe et kostja saab hagejalt sõiduauto osta 1200 eurot odavamalt ja kostja elatist nõudma ei hakka. Kohus on jätnud analüüsimata hageja poolt tõendina esitatud Viberi keskkonnas toimunud vestluse väljavõtte. Kohus leidis, et vanemate vahelised varalised tehingud ei puuduta elatist, aga samas arvestas kostja väidet ühisvara katteks tasutud summade osas. Hageja arvates pole see seaduslik. Tehingud vanemate vahel on asja lahendamisel olulised. Hageja ei saanud esitada elatise tasumise väidet tsiviilasja nr 2-19-19491 menetluses, kuna kohus lahendas asja tagaseljaotsusega ning hageja kaja jäeti rahuldamata.
4(7)
Täitmisavalduse esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2, võlaõigusseaduse § 6 lg-d 1 ja 6). Kostja on oma õigusi kuritarvitanud. Kostja käitumise tagajärjel on hageja kandnud olulist materiaalset kahju. Tema arve on arestitud ja elatise võlga, mida tegelikkuses pole, peetakse kinni töötasust.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis õigesti, et hageja väide, et ta on täitedokumendist tuleneva kohustuse täitnud, ei ole TMS § 221 lg 2 alusel lubatav ning juba seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja ei esitanud nõudele ühtegi vastuväidet, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-19-19491. Seega ei olnud hagejal alust esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata
7.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja väide, et ta on täitedokumendist, s.o Viru Maakohtu 22. jaanuari 2020. a otsusest tsiviilasjas nr 2-1919491, tuleneva kohustuse täitnud, ei ole TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt lubatav ning hagi tuleb juba seetõttu jätta rahuldamata. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
7.1.Võlgnik võib TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud (vt ka Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13;
21.veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.1; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11).
5(7)
Praegusel juhul on kõik hageja poolt esile toodud elusündmused aset leidnud enne otsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-19-19491. Ringkonnakohtu arvates ei esine ka objektiivseid põhjuseid, miks takistanuks hagejal käesolevas asjas kostja nõudele esitatud vastuväiteid tsiviilasjas nr 2-19-19491 maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud nende kohta kohtulahendis seisukoha võtta. See, et hageja jättis tsiviilasjas nr 2-19-19491 mõjuva põhjuseta hagile vastamata, on hagejast kui menetlusosalisest endast sõltuv põhjus. Seetõttu ei ole hagejal võimalik tugineda nendele elusündmustele käesolevas asjas (vastasel juhul avataks jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus uuesti).
7.2.Hageja hinnangul on tema suhtes täitemenetluse alustamine vastuolus hea usu põhimõttega. Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et kohus iseenesest saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 4. mai 2021.a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13236, p 11; 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-178-11, p 11). Käesolevas asjas taoline vastuolu hea usu põhimõttega ringkonnakohtu hinnangul puudub. TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus üksnes põhjusel, et sundtäidetakse jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet, mis on täidetud enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, kuid mille täitmisele võlgnik kohtumenetluses ei tugine, kuigi objektiivselt oleks kohtumenetluses nõude täitmisele tuginemine ja kohtul selle kohta seisukoha võtmine olnud võimalik (vt ka Riigikohtu 4. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13236, p 11.2).
8.Ringkonnakohtu hinnangul asus aga maakohus (otsuse põhjenduste p-des 6 ja 7) seejärel tarbetult hindama seda, kas hageja oli tsiviilasjas nr 2-19-19491 tehtud otsusest tuleneva nõude enne kohtulahendi jõustumist täitnud. Seejuures rikkus maakohus nende asjaolude väljaselgitamisel menetlusõigust, jättes täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1). Eelkõige jättis kohus välja selgitamata, millised olid need hageja väidetavad muud kohustused kostja ema ees, mille täitmiseks ta kostja ema kontole raha kandis. Kohus ei ole neid asjaolusid pooltega menetluses faktilisest ega õiguslikust küljest arutanud. Kuna TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu tõttu tuli hagi jätta kokkuvõttes niikuinii rahuldamata, ei saanud maakohtu viidatud minetustel olla samas mõju kohtu lõppjäreldustele. Ringkonnakohus jätab kostja nõude täitmist puudutavad põhjendused maakohtu otsusest siiski välja. Eelmärgitut arvestades ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad tsiviilasjas nr 2-19-19491 tehtud otsusest tuleneva nõude täitmist enne kohtulahendi jõustumist. Apellatsioonkaebuses esitatud taotlused tõendite vastuvõtmiseks ja kogumiseks lahendas ringkonnakohus 12. oktoobri 2021. a istungil.
9.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
10.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
6(7)
Kostja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.