Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. oktoober 2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-113344
Kohtuasi
X hagi RUST STOP Eesti OÜ vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. juuni 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3918,82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli Kostja RUST STOP Eesti OÜ (registrikood 10231634), lepinguline esindaja Kuldar Kirt
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 12. oktoobri 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-113344 ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
1.X (hageja) esitas 13. mail 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse RUST STOP Eesti OÜ-lt (kostja) 3931,70 euro saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 17. juuni 2019. a määrusega hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus.
2.Hageja esitas 2. juulil 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 3628,54 eurot ja seadusjärgses määras viivis alates hagi esitamisest kuni kahju hüvitamiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt teostas kostja 4. oktoobril 2018 hageja sõidukile Mercedes Benz 300 GE registreerimismärgiga XXXXXX (sõiduk) korrosioonitõrje. Sama päeva õhtul aadressil K. Kärberi 18, Tallinn asuvast kostja töökojast Õismäe suunas sõites märkas hageja kapoti alt tulevat suitsu, mis hakkas tungima kabiini. Kuna sõiduk põles leegiga, siis helistas hageja häirekeskusesse, kuid suutis tule kustutada enne päästekomando saabumist. H-ekspertiis OÜ ekspertiisiakti järgi on tulekahju põhjuseks leegitorule sattunud korrosioonitõrjevahendi Rust Stop süttimine. Seega on tulekahju tingitud kostjast, kes kasutas küllalt tuleohtlikku korrosioonitõrjevahendit. Seda kinnitab ka asjaolu, et süttimine toimus lühikese aja jooksul pärast tööde teostamist. Kostja põhjustas hagejale kahju, sh korrosioonivastase tõrje eest tasutud 260 eurot, ekspertiisi teostamise eest tasutud 801,90 eurot, Osaühingu Värvaltrans kalkulatsioon sõiduki taastusremondi teostamiseks 2426,64 eurot ning sõiduki transpordi kulu 140 eurot. Kostja ei ole soovinud pidada hagejaga läbirääkimisi võimalike lahenduste osas, olles seisukohal, et sõidukiga juhtunul puudub seos kostja tehtud töödega. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on tõendamata asjaolu, et hagejal tekkis kahju kostja tegevuse tõttu. H-ekspertiis OÜ ekspertiisiaktis väljendatud seisukohad ja selle aluseks olevad asjaolud ning arvamuse koostaja haridus, pädevus ja kogemus arvamuse koostamiseks on tõendamata, samuti on arusaamatu analüüs ja meetod. Nimetatud arvamuse koostamise kulu ei ole vajalik ega põhjendatud ning hageja ei ole tõendanud, et ekspertiisi teostamise kulu vastab turutingimustele. Samuti puudub hagejal õiguslik alus kostjale tasutu tagasi nõudmiseks. Lisaks ei nähtu Osaühingu Värvaltrans kalkulatsioonist teostamist vajavaid töid ning nende seost kostja väidetava tegevuse või tegevusetusega ega puksiiri arvetelt osutatud teenuse sisu ja selle seost hageja esile toodud asjaoludega. Kuivõrd Lettore OÜ ekspertiisiakti järgi on sõiduki väljalaskesüsteemi suurim pinnatemperatuur linnarežiimis liikumisel 349±1°C ja aine Rust Stop B isesüttimistemperatuur 397±1°C, siis ei olnud sõiduki süttimise põhjuseks aine Rust Stop B. Kuna ainet Rust Stop A kasutatakse ainult sõiduki kere suletud pindade ja õõnsuste töötlemiseks, siis ei saanud see sattuda leegitorudele või väljalaskesüsteemi leegitoru pinnale. Samuti ei ole hageja tõendanud, et aine Rust Stop sattus väljalaskesüsteemi leegitoru pinnale või et seda sattus sinna piisavas koguses. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 7. juuni 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kuid kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei määranud.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole Lettore OÜ ekspertiisiaktiga tõendatud, et sõiduk süttis korrosioonitõrjevahendi Rust Stop kasutamise tõttu. Kohtu määratud tehnilise ekspertiisi, sh katsetega ja eksperdi ütlustega on tõendatud, et isesüttimine ainest Rust Stop saanuks toimuda juhul, kui ainet oleks sattunud väljalaskesüsteemi leegitoru pinnale piisavas koguses. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et sõiduki väljalasketoru oleks olnud kaetud vähemalt paari sentimeetri paksuse ainekihiga. Piiskadest või tilkadest ei piisa selleks, et aine süttiks. Üldteada olevalt ei kanta korrosioonitõrjevahendit paksu kihina sõidukile. Hageja esitatud Hekspertiis OÜ ekspertiisiakti ei saa pidada usaldusväärseks tõendiks, sest sellest ei nähtu kasutatud meetod, arvutuskäik ega see, et teostatud oleks katseid. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole tõendeid sisuliselt analüüsinud, sest otsusest ei nähtu, kuidas on kohus Lettore OÜ ekspertiisiaktis ja eksperdi selgitustes esitatud asjaolud seostanud tõendamiseseme asjaoludega. Kohus on eksperdiarvamust moonutanud, sest märkis, et süttimise põhjuseid ei olnud võimalik määrata, aga tegelikkuses neid ei uuritudki. Kohtul tulnuks analüüsida, kas süttimise muud põhjused on tuvastatavad või välistatavad H-ekspertiis OÜ ekspertiisiaktiga. Samuti jääb arusaamatuks, millisel alusel on peetud asjaolu, kui paksu kihina korrosioonitõrjevahendit sõidukile kantakse, üldteada olevaks. Lisaks jäävad selgusetuks väited Rust Stop tilkumise kohta, sest hageja ei ole väitnud, et süttimise põhjuseks oli kuumadele pindadele tilkunud Rust Stop aine. Kohus ei ole ka analüüsinud, kas sõiduk võis süttida juhul, kui selle väljalaskesüsteemi leegitoru kuumal pinnal oli Rust Stop ainet koguses, mis jääb tilkade ja 2 cm kihi vahele. Maakohus on teinud Lettore OÜ ekspertiisiaktist ja eksperdi selgitustest ebaõiged järeldused. Kohus jättis arvestamata Lettore OÜ ekspertiisiakti vastuse nr 4, mille kohaselt oli hageja sõiduki süttimine Rust Stop aine isesüttimise tõttu võimalik. Samuti on kohus korrosioonitõrjevahendi isesüttimiseks vajaliku piisava koguse jätnud tuvastamata või isegi, kui kohus on pidanud selleks 2 cm paksust kihti, siis ei ole selline arusaam kooskõlas tõenditega. Lisaks on kohus pidanud ebaõigesti H-ekspertiis OÜ ekspertiisiakti ebausaldusväärseks. Eksperdi järeldus põhines sõiduki sündmuse järgsel visuaalsel vaatlusel, mille läbiviimiseks puudub vajadus teha arvutusi või rakendada kindlaliigilist metoodikat. Kohus pidanuks eksperdtiisiakte hindama koos, sest need on teineteist täiendavad. Kohus on ka ebaõigesti asetanud tõendamiskoormise hagejale, sest hageja kohustus ei ole tõendada, kui paks ainekiht võib kaasa tuua isesüttimise või millistel tingimustel isesüttimine aset leida võib. Kostja ei ole vastutusest vabastavaid asjaolusid tõendanud. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Kolleegium märgib, et kuigi apellant on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada, siis ringkonnakohus ei ole apellandi taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
8.Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille kohaselt pidi kostja tegema hageja sõidukile korrosioonitõrje. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõttes. Maakohtu hinnangul vaidlesid pooled selle üle, kas kostja tegevuse või tegevusetuse ning hageja sõiduki põlengu vahel on põhjuslik seos. Maakohus hindas asjas esitatud ja kogutud tõendeid ning leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kahju tekkis kostja tegevusest. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus eelmenetluses olulisel määral selgitamiskohustust ning seetõttu on jäänud asjas olulised asjaolud välja selgitamata.
8.1.Kohtupraktikas on selgitatud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes (TsMS § 2) peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Praegusel juhul on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis, sest maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 329 lg 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4).
8.2.VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1, töövõtulepingu korral VÕS §d 642–645); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kuna hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist, mis eeldab töövõtulepingu rikkumise tuvastamist, siis tuleb kontrollida, kas tööl on puudus, mille tõttu see ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 641 lg 1), kusjuures puuduse olemasolu tõendamise kohustus lasub tellijal, tarbijatöövõtu puhul kergendab tellija tõendamiskoormist VÕS § 642 lg 2 teises lauses sisalduv põhimõte. Kui töö ei vasta lepingutingimustele ja vastav puudus esines tööl selle tellijale üleandmise ajal, siis VÕS § 642 lg 1 kohaselt vastutab töövõtja selle eest põhimõtteliselt alati. Töövõtja vastutab ka pärast töö tellijale üleandmist tekkinud mittevastavuse eest, kui see tekkis töövõtja kohustuste rikkumisest tulenevalt (VÕS § 642 lg 3).
8.3.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, milles pooled kokku leppisid (VÕS § 635 lg 1) ning kas ja mida kostja rikkus ehk kas töö vastas lepingutingimustele (VÕS § 641). Maakohtul tuleb hagejale selgitada kahjunõude eeldusi ning määrata hagejale TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 ning § 3401 lg 1 alusel tähtaeg asjaolude väljatoomiseks. Samuti tuleb maakohtul selgitada pooltele tõendamiskoormist. Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, mh hagejale kahju tekkimist (VÕS § 127 lg 1, § 128), TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja, v.a vastutuse puudumine rikkumise eest. Tõendamiskoormise jaotamisel tuleb aga arvestada, et tellija tõendamiskoormis lepingu rikkumise tõendamisel ei saa professionaalse töövõtjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, kus töövõtja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev oma ala asjatundja (vt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-58942/229, p 22).
8.4.Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Hageja on koos hagiavaldusega esitanud H-ekspertiis OÜ ekspertiisiakti, mis on hinnatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 järgi. Samuti on kohus määranud ekspertiisi (Lettore OÜ ekspertiisiakt) ning ekspert on andnud kohtule
eksperdiarvamuse nii kirjalikult kui ka suuliselt kohtuistungil (dtl 136–144, 252–258). Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et H-ekspertiis OÜ ekspertiisiakt ei ole usaldusväärne tõend, sest sellest ei nähtu kasutatud metoodika ega arvutuskäik. Kolleegium märgib, et Riigikohus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 20). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hageja väiteid arvestades hinnata, kas hageja esitatud ekspertiisiakt on usaldusväärne või mitte. Kohtupraktikas on leitud, et metoodika puudumine ei anna veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41). Hageja selgitas, et ekspertiisiakti koostanud asjatundjate järeldus põhines sõiduki visuaalsel vaatlusel. Kui asjatundjad on piisavalt kirjeldanud tulekahju võimalikke tekkepõhjuseid ning põhjendused on jälgitavad, siis ei saa tõendit pidada ebausaldusväärseks ega jätta tõendina arvestamata.
8.5.H-ekspertiis OÜ ekspertiisiaktist tulenevalt on vaadeldava tulekahju põhjuseks sõiduki leegitorule sattunud korrosioonitõrjevahendi Rust Stop süttimine (dtl 27–33). Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et hageja esitatud H-ekspertiis OÜ ekspertiisiakti saab asja lahendamisel arvestada, siis tuleb maakohtul hinnata, kas see tõend on vähemalt VÕS § 641 lg 2 ja § 77 lg 1 alusel piisav tellija tõendamiskoormise täitmiseks, st et kahju võis tekkida kostja lepingurikkumise tagajärjel. Sellise tõendamiskoormise jaotuse korral tuleb kostjale selgitada, et tal on TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet tõendada, et tööprotsessis kasutati korrosioonitõrjevahendit Rust Stop nõuetekohaselt ja sõiduki väljalaskesüsteemi leegitoru pinnal ei olnud sellist kogust ainet, mis saaks põhjustada sõiduki süttimise. Samuti on kostja tõendada, et kahju võis tekkida mingil muul (alternatiivsel) põhjusel (vt poolte vahel jagatud tõendamiskoormise kohta nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1173-12, p 19).
8.6.Eksperdiarvamuse kohaselt sai isesüttimine korrosioonitõrjevahendist Rust Stop toimuda vaid juhul, kui aine sattus sõiduki väljalaskesüsteemi leegitoru pinnale piisavas koguses. Maakohus leidis, et üldteada olevalt ei kanta korrosioonitõrjevahendit vähemalt paari sentimeetri paksuse kihina sõiduki väljalaskesüsteemi leegitoru pinnale, et see kuumal pinnal oleks süttinud. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 231 lg-t 1 ja lugenud kõnealuse asjaolu üldtuntuks. Kui asja uuel läbivaatamisel leiab maakohus, et asjaolu saab lugeda üldtuntuks, siis tuleb kohtul pooli menetluse käigus teavitada, et ta kavatseb asjaolu üldtuntuks lugeda ning anda pooltele võimalus selle kohta oma seisukohta avaldada. Lisaks tuleb kohtuotsuses ka eraldi põhjendada, millistest menetlusvälistest allikatest on see asjaolu tuvastatav sellise kindlusega, et see annab tõendamisest vabastamise aluse. Kui kõnealust asjaolu ei saa lugeda üldtuntuks, siis tuleb välja selgitada, kas on vaidluse all, millises koguses kanti korrosioonitõrjevahendit Rust Stop sõiduki pindadele, sh väljalaskesüsteemi leegitoru pinnale, ning lähtuvalt tõendamiskoormise jaotusest selgitada tõendama kohustatud poolele tema kohustust seda asjaolu TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.
9.Kui kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud, tuleb maakohtul anda hinnang hagejale tekkinud kahju suurusele. Hageja on märkinud, et tema kahju moodustab töövõtulepingu alusel
kostjale makstud tasu 260 eurot, ekspertiisiakti eest tasutud 801,90 eurot, sõiduki taastusremondi maksumus 2426,64 eurot ja sõiduki transpordikulu 140 eurot. Maakohus hageja nõude elemente sisuliselt ei hinnanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hageja nõude osas täita TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Kui hageja ei ole lahti kirjutanud, mida ja mille eest ta konkreetselt nõuab, siis pidanuks kohus määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja hagi täpsustamiseks.
9.1.Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on leitud, et nõude puhul ei ole piisav üldine viitamine hinnapakkumisele kui tõendile (vt nt Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 24). Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Kohtupraktikas on leitud, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-55-11, p 13).
9.2.Hageja nõuab muuhulgas hagiavaldusega esitatud ekspertiisiakti eest makstud 801,90 euro hüvitamist kahju hüvitisena VÕS § 128 lg 3 alusel. Kolleegium märgib, et nimetatud kulu osas võib TsMS § 138 lg 1 ja § 143 p 2 järgi olla tegu menetluskuluga (dokumentaalse tõendi saamise kulu), mida saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel, mitte hagiga. Nii on kohtupraktikas leitud, et asjatundja arvamuse saamise kulud on dokumentaalse tõendite saamise kulud TsMS § 143 p 2 mõttes, seega asja läbivaatamise kulud (vt Riigikohtu 3. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Küll aga peab kohus dokumentaalse tõendi saamise kulu vajalikkust ja põhjendatust kahju hüvitamise üldreeglite, mh VÕS § 128 lg 3, järgi hindama. Asja läbivaatamise kulude hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks ei ole hüvitada menetlusosalisele ülemääraseid kulutusi, mida viimane on tõendi saamiseks teinud. VÕS § 128 lg 3 üldreegli järgi peab kannatanu esitama tõendid selle kohta, et kahju olemasolu ja suuruse kindlaks tegemiseks tehtud kulutused olid vajalikud ning kahju tekitaja esitama oma tõendid juhul, kui ta vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu (vt pikemalt VÕS § 128 lg 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et tegemist on menetluskuluga, mida ei saa TsMS § 174 lg-st 11 tulenevalt maksma panna hagimenetluses, tuleb nõue jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.
10.Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.