Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-21-12647 alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik GelvoraSergel OÜ esitas 12.08.2021 kohtule hagiavalduse, milles palus Mxxxxx Rxxxxxxxx hageja kasuks välja mõista põhivõla 5059,48 eurot, intressi 557,33 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, 12.08.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2102,53 eurot ja täiendava viivise 24% aastas alates 13.08.2021. 18.08.2021.a määrusega võttis kohus hagi menetlusse ja edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 11.09.2021 temaga koos elava ema vahendusel. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagimaterjalide põhjal sõlmis kostja Bigbank AS-ga 27.06.2017 tarbijakrediidilepingu nr SL1701-1494321. Krediidisummaks oli 6650 eurot, intressimäär 26,90% arvestatuna lähtuvalt 30 päevasest kuust ja 360 päevasest aastast. Kostja tasus laenusumma katteks 1590,52 eurot. Kostja rikkus laenusumma tagasimakse kohustust ning 03.10.2019 edastas Bigbank AS kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse koos täiendava tähtajaga võlgnevuse tasumiseks. 18.11.2019 edastas Bigbank AS kostjale lepingu ülesütlemise avalduse. Hageja märkis, et 03.10.2019 saadetud hoiatus on tasuta meeldetuletuskiri, 18.11.2019 saadetud meeldetuletuskiri 5 eurot. Lepingu kehtivuse ajal nõuab hageja sissenõudmiskulusid 5 eurot. Bigank AS loovutas nõude 06.12.2019 hagejale. Pärast lepingu ülesütlemist ja nõude loovutamist saatis hageja 13.02.2020 kostjale nõude loovutusteate ning 23.02.2020 ja 13.03.2020 meeldetuletuskirjad. Pärast lepingu lõppemist nõuab hageja sissenõudmiskulusid 35 eurot (25+5+5). Hagiavalduse esitamise seisuga

2-21-12647 on põhivõlgnevus 5059,48 eurot, intress 557,33 eurot ning viivised 2102,53 eurot (perioodil 19.11.2019-12.08.2021). Hageja palus kostjalt nimetatud summad välja mõista ning lisaks täiendava viivise 24% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast 13.08.2021 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus leiab, et põhivõlgnevus 5059,48 eurot, intress 557,33 eurot ja viivis 2102,53 eurot on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõudmiskulud kokku 40 eurot on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab lepingu kehtivuse ajal saadetud teise meeldetuletuskirja eest 5 eurot. Hageja on märkinud, et tegemist on 18.11.2019 saadetud meeldetuletuskirjaga lepingu ülesütlemise kohta. Lisaks nõuab hageja pärast lepingu lõppemist saadetud kolme meeldetuletuskirja eest 35 eurot. Hageja märkis, et nendeks on 13.02.2020 kostjale saadetud nõude loovutusteade (25 eurot) ning 23.02.2020 ja 13.03.2020 saadetud meeldetuletuskirjad (kokku 10 eurot). VÕS § 1132 lg-s 1 ja 2 märgitud nõude esmaseks eelduseks on meeldetuletuskirja saatmine. Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg-s 1 ja 2 märgitud meeldetuletuskirja tuleb mõista kitsendavalt. Kirja eesmärgiks on tuletada võlgnikule meelde võlgnevuse tasumise kohustust. Ülesütlemisavaldus ega nõude loovutusest teatamine ei ole võlgnevuse meeldetuletamine ning neid ei saa pidada meeldetuletuskirjadeks VÕS § 1132 lg 1 ja 2 tähenduses. Sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt hüvitist 18.11.2019 avalduse ja 13.02.2020 teate saatmise eest. Sissenõudekulude hüvitise nõue on seega põhjendatud üksnes 23.02.2020 (1. meeldetuletuskiri 25 eurot) ja 13.03.2020 (2. meeldetuletuskiri 5 eurot) saadetud meeldetuletuskirjade eest kokku summas 30 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

2-21-12647 täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised määras 24% aastas alates hagi esitamisest. Kohtu hinnangul on see võimalik. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 7749,34 eurot, millest 5059,48 eurot moodustab põhivõlg, 557,33 eurot intressid, 30 eurot sissenõudmiskulud ja 2102,53 eurot 12.08.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks täiendav viivis 24% aastas alates 13.08.2021 tasumata põhivõlalt (5059,48 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 500 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus jättis menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 5 eurot ja kostja kanda 495 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 495 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.