Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi X, Y ja C vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 4. mai 2021 otsus
Kaebuse esitajad ja liik
X, Y ja C apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
36 990,07 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja Rauno Õismaa Kostjad (apellandid): X (isikukood XXXXXXXXXXX), Y (isikukood XXXXXXXXXXX) ja C (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 4. mai 2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada seda otsustusega, et Harju Maakohtu 8. septembri 2020 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmise tagamiseks. Täiendada sama otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktile 11.3.
Muuta tsiviilasja hinda maa- ja ringkonnakohtus ning määrata see 36 990,07 eurot.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Poolte menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades kostjate kanda. Kostjate menetluskulud ringkonnakohtus jätta iga kostja enda kanda.
5.Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 7. septembril 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja I), Y (kostja II) ja C (kostja III) vastu Laagri alevikus aadressil XXX asuva korteriomandi (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi: korteriomand) tagasivõitmise nõudes.
1.1.Hageja esitas järgmised nõuded ja taotlused: (1) tunnistada kehtetuks kostjate II ja III poolt kostjale I 1. augustil 2019 tehtud kinkelepingu tühistamise avaldus ning kostjate I–III vahel 25. septembril 2019 sõlmitud asjaõigusleping osas, millega korteriomand läks välja kostja I omandist; (2) tuvastada kostjate II ja III kohustus anda nõusolekud nende kohta korteriomandi registriosas tehtud omanikukannete kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna sisse kostja I, asendades nõusolekud kohtuotsusega; (3) tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek tema kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna, asendades nõusoleku kohtuotsusega; (4) kustutada korteriomandi registriosa II jaost kanne kostjate II ja III kohta ning teha uus kanne kostja I kui omaniku kohta; (5) lugeda kostjate I–III tahteavaldused kinnistusraamatus kande muutmiseks antuks käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega; (6) hagi rahuldamise korral edastada kohtuotsus Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistusraamatusse kannete tegemiseks.
1.2.Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
kostjal I on maksuvõlg 36 990,07 eurot, sest ta ei täitnud Maksu- ja Tolliameti (edaspidi: maksuhaldur) 11. novembri 2019 vastutusotsust nr 13-7/00984-7 (edaspidi: vastutusotsus). Vastutusotsus on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ning sellest kui täidedokumendist tulenev nõue on sissenõutav; maksuhaldur alustas maksukorralduse seaduse § 130 lg 1 alusel võla sundkorras sissenõudmist, võlga õnnestus vähendada 1228,60 euro võrra; kostjad sõlmisid 22. mail 2018 kinkelepingu ja asjaõiguslepingu ning leppisid kokku, et kostja II kingib kostja III nõusolekul kostjale I ning viimane võtab kinkena vastu korteriomandi (edaspidi: varasem kinge ja varasem kinkeleping); eelnevalt olid kostjad kokku leppinud ka korteriomandit koormava isikliku kasutusõiguse seadmises kostjate II ja III kasuks, kes on kostja I vanemad, st lähikondlased; kostjad II ja III tegid 1. augustil 2019 kostjale I avalduse varasema kinke aluseks olnud kinkelepingu tühistamiseks (edaspidi: vaidlustatud tühistamisavaldus). Kostja I kinnitas, et on avalduse kätte saanud ega soovi sellele vastuväiteid esitada; varasema kinkelepingu tühistamise tulemusel sõlmisid kostjad 25. septembril 2019 asjaõiguslepingu (edaspidi: vaidlustatud käsutustehing) ja võlaõigusliku kokkuleppe ning leppisid kokku, et kostja I tagastab kostjatele II ja III ning viimased võtavad vastu korteriomandi. Kostjad II ja III avaldasid, et nad ei soovi korteriomandi isiklikku kasutusõigust lõpetada ega kinnistusraamatust kustutada. Kostjate II ja III omandikanne tehti 2. oktoobril 2019; 2 (8)
-
vaidlustatud tühistamisavaldus ja käsutustehing (edaspidi koos: vaidlustatud tehingud) kahjustavad hageja kui sissenõudja huve, sest nende tulemusel läks kostja I omandist välja vara, mille arvelt olnuks võimalik maksunõue rahuldada. Pärast tehinguid ei jäänud kostjale I vara, mille arvelt saanuks nõuet rahuldada ja sissenõudmine muutus võimatuks. Kostjad tegid vaidlustatud tehingud maksunõude tasumise vältimiseks.
2.Hageja taotlusel tagas maakohus hagi 8. septembri 2020 määrusega, millega määras arestida korteriomand ja kanda kinnistusraamatusse käsutamise keelumärge hageja kasuks.
3.Kostja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
vaidlustatud tehingud ei kahjusta sissenõudjate huve, hageja nõude rahuldamine võib toimuda ka pikema aja jooksul; kostjad II ja III olid eksimuses varasema kinke tegemisel; seetõttu on ekslik hageja väide, et vaidlustatud tehingutega muutis kostja I end maksejõuetuks. Varasema kinkelepingu tühistasid kostjad II ja III, kes soovisid korteriomandi tagasi saada. Kostja I oli kohustatud korteriomandi tagastama, mistõttu sõlmis ta notariaalse lepingu korteriomandi võõrandamiseks ega pidanud selle eest saama mingit vastusooritust, sest varasem kinge oli tühine; hageja ei tõendanud, et korteriomandi tagastamine rikub tema majanduslikke huve, sest kostja I vaid tagastas korteriomandi ja vastutusotsus tehti alles hiljem.
4.Kostjad II ja III leidsid samuti, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest vaidlustatud tühistamisavaldus ei ole tehing, mille tagasivõitmist oleks võimalik nõuda. Kostjad II ja III tühistasid varasema kinke, kui nägid, et kostja I äritegevuses esines puudusi, millest tulenevalt seati korteriomandile hüpoteek. Kostjad elavad korteriomandi eriosaks olevas korteris ja neil tekkis põhjendatud kahtlus, et nad võivad kostja I tegevuse tulemusel oma elukohast ilma jääda. Kostjad II ja III ei teadnud kostja I võimalikest rikkumistest, võlgadest ega kohtumenetlustest. Ka hageja ei ole kostjaid II ja III eeltoodust teavitanud, vastupidist peab tõendama hageja.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus rahuldas hagi 4. mai 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
5.1.Hageja nõuded lahendas maakohus järgmiselt: -
-
rahuldas nõude (1) osas tunnistada kehtetuks kostjate vahel 25. septembril 2019 sõlmitud asjaõigusleping osas, millega kostja I omandist läks välja korteriomand; rahuldas nõude (2) tuvastada kostjate II ja III kohustus anda nõusolek nende kohta tehtud omanikukannete kustutamiseks korteriomandi registriosast ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna sisse kostja I, asendades nõusolekud kohtuotsusega; rahuldas nõude (3) tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek tema kandmiseks ainuomanikuna korteriomandi registriossa, asendades nõusoleku kohtuotsusega; jättis hagi rahuldamata järgmised nõuded ja taotlused: o nõude (1) osas tunnistada kehtetuks kostjate II ja III 1. augusti 2019 tühistamisavaldus; o nõude (4) kustutada korteriomandi registriosa II jaost kanne kostjate II ja III kohta ning teha uus kanne, millega korteriomandi omanikuna sisse kanda kostja I; o nõude (5) lugeda kostjate tahteavaldused kinnistusraamatus kande muutmiseks antuks käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega; o taotluse (6) edastada kohtuotsus kinnistusosakonnale. 3 (8)
5.2.Maakohus tuvastas mh järgmised vaidlustamata asjaolud: -
-
22.mail 2018 sõlmisid kostjad varasema kinkelepingu, millega kostja II kinkis kostja III nõusolekul kostjale I korteriomandi;
25.juunil 2019 algatas maksuhaldur kostja I suhtes vastutusmenetluse;
3.juulil 2019 seati korteriomandile kohtulik hüpoteek maksuhalduri kasuks summas 41 103 eurot;
1.augustil 2019 tegid kostjad II ja III vaidlustatud tühistamisavalduse, millega soovisid tühistada varasema kinkelepingu; kostja I on avalduse kätte saanud ega soovi sellele vastuväiteid esitada;
25.septembril 2019 sõlmisid kostjad vaidlustatud käsutustehingu koos võlaõigusliku kokkuleppega, et kostja I tagastab ning kostjad II ja III võtavad vastu korteriomandi;
2.oktoobril 2019 kanti kostjad II ja III ühisomanikena kinnistusraamatusse;
17.jaanuaril 2020 alustas maksuhaldur vastutusotsuse sundtäitmist, mille käigus õnnestus maksuvõlga vähendada 1228,60 euro võrra;
19.märtsil 2020 esitas hageja kostjate II ja III nõusolekul ning Riigikohtu määruse alusel avalduse kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks, mis kustutati 17. aprillil 2020;
7.septembri 2020 seisuga oli kostja I maksuvõlg 36 990,07 eurot; kostjal I ei ole muud registreerimisele kuuluvat vara peale ühe osaühingu osa; kostjad II ja III on kostja I vanemad.
5.3.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise üldised eeldused on täidetud. Hagejal on kostja I suhtes kehtiv täitedokument, millest tulenev nõue on sissenõutav. Sissenõude pööramisega kostja I varale ei kaasnenud nõude rahuldamist. On alust eeldada, et see ka ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus, kuna kostjal I puudub vara, mille arvelt nõuet rahuldada. Vaidlustatud tehingud tehti 1. augustil ja 25. septembril 2019 ning hageja on tehingute tagasivõitmise hagi kohtule esitanud 7. septembril 2020. Seega on tehingud tehtud vähem kui kolm aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist (TMS § 188 lg 1).
5.4.Hageja taotleb sisuliselt kahe tehingu kehtetuks tunnistamist: esiteks kinkelepingu tühistamise avaldus ja teiseks asjaõigusleping, millega täideti tühistatud kinkeleping tagasi.
5.5.Tehingu tühistamise tahteavaldus on ühepoolne tehing, mis ei vaja kostja I nõusolekut. Ühepoolse tehingu tagasivõitmine on põhimõtteliselt võimalik, aga kohtupraktika ja seadus näevad ette võlgniku ühepoolse tehingu tagasivõitmise. Vaidlustatud tühistamisavaldust ei teinud kostja I. Järelikult ei ole see kostja I suhtes toimuva täitemenetluse raames tagasivõidetav ja vaidlustatud tühistamisavalduse osas jääb nõue (1) rahuldamata.
5.6.Eelnev ei välista vaidlustatud käsutustehingu kui asjaõiguslepingu osas hagi rahuldamist. Asjaõigusleping on mitmepoolne tehing, millega kostja I andis korteriomandi vastusoorituseta üle kostjatele II ja III. Seega kohalduvad TMS § 189 lg-d 1 ja 2. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on automaatselt tagasivõidetavad, st selline tehing kahjustab eeldatavasti sissenõudja huve. Hageja esitas hagi
7.septembril 2020, st nimetatud ajaline tingimus on täidetud. Pooled märkisid korteriomandi väärtuse 90 000 eurot, aga kostjad II ja III ei teinud kostjale I vastusooritust. Seetõttu on ilmne, et vaidlustatud käsutustehingul on kinke iseloom. Neil kaalutlustel tunnistas kohus asjaõiguslepingu kehtetuks, st rahuldas nõude (1) vaidlustatud käsutustehingu osas.
5.7.Kohus hindas, milline olnuks kostja I majanduslik olukord ilma vaidlustatud käsutustehinguta. Kui kostja I poleks korteriomandit kostjatele II ja III tasuta üle andnud, oleks ta jätkuvalt omanik. Sel juhul saanuks korteriomandi realiseerimise tulemi arvelt maksuvõlanõude 4 (8)
vähemalt osaliselt täita. Kui lähtuda asjaõiguslepingus nimetatud väärtusest 90 000 eurot, siis saanuks rahuldada kogu maksunõude. Kostjal I ei ole muud vara, millele sissenõuet pöörata. Seega ei ole kahtlust, et kostja I muutis end vaidlustatud käsutustehinguga sisuliselt varatuks ja sellega omakorda hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel võimatuks. Nii on ilmne, et vara üleandmine kostjatele II ja III kahjustas hageja kui sissenõudja huve.
5.8.Asjakohane ei ole kostja I väide, et maksunõuet on võimalik rahuldada muul viisil. Nõude suurusest ja senisest täitmisest ei saa järeldada, et rahuldamine oleks muul viisil mõistlikult võimalik. Ka seni laekunud summade võrra on nõuet rahuldatud üksnes sunni rakendamise tulemusel ja kostja I ei ole näidanud üles valmisolekut nõue vabatahtlikult täita.
5.9.Kostjad on lähikondsed, mistõttu tuleb eeldada, et kostjad II ja III teadsid, et vaidlustatud käsutustehinguga kahjustatakse hageja huve. Varasema kinke tühistamine ja järgnenud tagasitäitmine asjaõiguslepinguga on ilmses ajalises seoses kostja I vastu algatatud vastutusmenetlusega. Kostja I sai maksunõudest teada enne varasema kinke tühistamise toiminguid, sest maksuhaldur algatas juba 25. juunil 2019 vastutusmenetluse ning 3. juulil 2019 seati korteriomandile hüpoteek maksuhalduri kasuks summas 41 103 eurot. Sellest saab järeldada, et kostja I tegi vaidlustatud käsutustehingu teadlikult hageja huve kahjustades.
5.10.Asjaõiguslepingust nähtub selgelt, et korteriomandit koormas selle käsutamise ajal hageja kasuks seatud hüpoteek, st hiljemalt siis oli see teada ka kostjatele II ja III. Nad ei saa end vabandada vähese keeleoskusega. Notar pakkus neile võimalust arusaadavas keeles selgituste saamiseks, kuid kostjad II ja III keeldusid. Järelikult tegi kostja I asjaõigustehingu teadlikult hageja huve kahjustades ning kostjad II ja III teadsid või vähemalt pidid kahjustamisest teadma.
5.11.Asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise korral muutuvad kinnistusraamatu kanded kostjate II ja III kui ühisomanike kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 järgi ebaõigeks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel tuleb kinnistusraamatu kanded parandada. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-te 1 ja 8 ning TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 kohaselt saab kohtuotsusega tuvastada kostjate vastavad tahteavaldused, st nõuded (2) ja (3) rahuldatakse.
5.12.Puudub vajadus ja õiguslik alus rahuldada nõuet (4) kostjate II ja III omandikande kustutamiseks ja uue kande tegemise kohta ning nõuet (5) lugeda kostjate vastavad tahteavaldused antuks kohtuotsusega. Kohus tunnistas kehtetuks asjaõiguslepingu ja asendas kostjate nõusolekud kinnistusraamatu kannete tegemiseks. Kande kustutamise nõue on sisuliselt kinnistamisavaldus, mis tuleb otsuse jõustumisel esitada kinnistusosakonnale.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta poolte endi kanda, aga mõista hagejalt välja kaebuselt tasutud riigilõivu. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
esiteks lahendas maakohus nõuded (4)–(6), mille menetlemiseks puudus õiguslik alus. Need nõuded tulnuks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus rikkus seeläbi ka TsMS § 439, sest lubamatu nõude lahendamine on hagi piiride ületamine;
-
teiseks rahuldas maakohus hagi alusetult ja kohaldas valesti AÕS § 65. Kinnistusraamatu kanded kostjate II ja III kohta on kehtiva tühistamisavalduse alusel õiged ja kostjad ei ole neilt nõutud tahteavalduste andmiseks kohustatud. Pärast varasema kinkelepingu tühistamist kujunes õiguslik olukord, mis sarnaneb sellega nagu olnuks varasem leping tühine, st õiguslike tagajärgedeta;
5 (8)
-
kolmandaks andis maakohus vale hinnangu asjaoludele ja osa tõendeid jäi hindamata – see on TsMS § 232 rikkumine. Eelkõige jäi tähelepanuta, et vaidlustatud tühistamisavaldusega muutus varasema kinke käigus tehtud omanikukanne kostja I kohta ebaõigeks ning kostjatel II ja III tekkis omandi tagasikandmise nõudeõigus. See õigus realiseeruski vaidlustatud käsutustehinguga. Neile väidetele maakohus piisavalt ei vastanud, rikkudes nii TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust;
-
neljandaks ei ole õige maakohtu arusaam, et vaidlustatud käsutustehingul on kinke iseloom. Maakohus juhindus ebakohaselt Riigikohtu praktikast. Ühtlasi ei kahjustanud tehing võlausaldajate huve, sest enne varasemat kinget kuulus korteriomand kostjatele II ja III. Nii kohaldas maakohus valesti TMS § 187–189.
7.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni sisuliselt muutmata, aga täiendab selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ühtlasi lisab ringkonnakohus otsustuse hagi tagamise abinõu kehtima jäämise kohta ja muudab tsiviilasja hinda. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostjad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.
9.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitasid ainult kostjad, kes ei soovinud vaidlustada menetluskulude jaotust. Järelikult on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud nõude (1) vaidlustatud tühistamisavalduse osas ning nõuete ja taotluste (4)– (6) tervikuna rahuldamata jätmise ja maakohtu menetluskulude jaotuse osas.
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kostja I maksuvõla, korteriomandi kostjale I kinkimise, kostjate II ja III kinkelepingu tühistamise avalduse ning 25. septembri 2019 asjaõiguskokkuleppe kohta.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et vaidlustatud käsutustehing on tagasivõidetav ja selle kehtetuks tunnistamise tulemusel peavad kostjad andma tahteavaldused, mis võimaldavad kanda korteriomandi registriosa II jakku uuesti omanikuna kostja I. Vastuseks kaebuses esitatud kostjate väidetele ja täienduseks maakohtu põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Esimene väide on kahel põhjusel ainetu. Esiteks on TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata jätmine kohtu õigus, mitte aga kohustus (Riigikohtu 19. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 13 esimene lõik). Seetõttu ei saa kostjad põhimõtteliselt tugineda väitele, et hagi tulnuks jätta viidatud alusel läbi vaatamata. Teiseks ei mõjuta kostjate õigusi, kas maakohus jättis nõuded ja taotlused (4)–(6) rahuldamata või läbi vaatamata.
11.2.Kolmas väide menetlusnormide rikkumise ja neljas väide TMS ebaõige kohaldamise kohta pole sisuliselt põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldas materiaalõigust samuti põhimõtteliselt õigesti. Vaidlustatud käsutustehing on asjaõigusleping, millega kostja I kaotas korteriomandi omandiõiguse. Õigusmuudatusele suunatud käsutustehing on tagasivõidetav (vt nt Riigikohtu 16. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 15). Tehingu tagasivõitmise hindamisel pole tähtust, millise tehinguga ja milliste asjaoludel võlgnik sai tagasivõidetava tehingu eseme omanikuks. Maakohus viitas ja rakendas õigesti põhimõtet, et oluline on hoopis, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (vaidlustatud otsuse p 38 ja seal viidatud Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20 teine lõik). Ilma vaidlustatud käsutustehinguta kuulunuks kostjale I korteriomand, mille arvelt maksunõue oleks võimalik eeldatavasti rahuldada. Seega pole vaja käsitleda kostjate väiteid selle kohta, millised on vaidlustatud tühistamisavalduse õiguslikud tagajärjed. 6 (8)
11.3.Maakohus ei otsustanud selgelt, kas vaidlustatud käsutustehing on tagasivõidetav TMS § 189 lg 1 alusel või koostoimes lg-ga 2. Viidatud normidest esimene käsitleb kinkelepingu ja teine kinke iseloomuga muu lepingu tagasivõitmist. Võlaõigusseaduse § 259 lg 1 järgi on kinkeleping võlaõiguslik kohustustehing, aga hageja soovis tagasi võita asjaõiguslikku käsutust. Maakohtu tuvastatud asjaoludel vähenes vaidlustatud käsutustehingu tulemusel kostja varakogum – selline tehing on kinke iseloomuga (vrd Riigikohtu 25. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, p-d 15 ja 16). Järelikult on tagasivõitmise alus TMS § 189 lg 2 kaudu kohalduv sama paragrahvi esimene lõige. Selle põhjendusega tuleb maakohtu otsust täiendada.
11.4.Eelneva põhjal pole põhjendatud ka kaebuse teine väide. Maakohus kohaldas õigesti TMS § 195 lg 1. Võlgniku sõlmitud kinkelepingu korral tuleks üldjuhul anda täitemenetlust läbi viiva kohtutäituri käsutusse kinke ese. Kui tagasivõidetava käsutuse ese oli korteriomand, siis on tagasivõitmise tagajärg, et kinnistusraamatusse tuleb käsutuse saaja (kostjad II ja III) asemel kanda võlgnik (kostja I). Põhimõtteliselt nii on hageja oma nõude sõnastanud ning sarnase ülesehitusega resolutsiooni on kohtud varem kasutanud (vt nt Riigikohtu 25. novembri 2020 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-17207 resolutsiooni p-d 2.2 ja 2.3). Järelikult on kinnistusraamatu kanne kostjate II ja III kui ühisomanike kohta ebaõige ja seda tuleb parandada, st ka AÕS § 65 lg 1 kohaldas maakohus õigesti. Õiguslikult korrektsem olnuks TsÜS § 68 lg-l 5 rajanevad nõuded (2) ja (3) esitada ning lahendada sooritusnõuetena (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15391, p 15 kolmas lõik). Pidades silmas KRS § 341 lg 8 sõnastust, ei muuda see praegust lahendust ebaõigeks ja hageja ei ole otsust vaidlustanud (vt kõnealuse rikkumise ebaolulisuse kohta nt Riigikohtu 1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 18 teine lõik).
11.5.Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust maakohtu otsust vaidlustatud osas sisuliselt muuta. Seetõttu jättis maakohus õigesti kehtima hagi tagamise abinõu, aga TsMS § 442 lg 5 mõtte kohaselt tulnuks teha sellekohane otsustus kohtuotsuse resolutsioonis (vt nt Riigikohtu
5.aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 21; 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-74-16, p 25). Nimetatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
12.Maakohus määras TsMS § 122 lg 1, § 132 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel tsiviilasja hinnaks 24 500 eurot (= 3500 × 7). Ringkonnakohus sel viisil hinna määramisega ei nõustu ja muudab TsMS § 1371 alusel asja hinda.
12.1.Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Maakohus leidis asjakohaselt, et see on tuvastusnõue, aga selle hind tuleb TsMS § 125 esimese lause järgi määrata hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Ainult sel juhul, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Eelnevast järeldub, et üksnes juhul, kui tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on 3500 eurot (Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.2).
12.2.Käesoleval juhul ei ole keerukas teha kindlaks, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Hageja tõi esile, et kostja I maksuvõlg hagi esitamise seisuga oli 36 990,07 eurot ja tagasivõidetava vara arvel on eeldatavasti võimalik maksukohustus tervikuna täita. Järelikult on hageja õigustatud saama 36 990,07 eurot, mis tulebki eelmises alapunktis viidatud sätete ja TsMS § 123 järgi määrata hagi hinnaks tagasivõitmise nõudelt.
12.3.TsMS § 134 lg 3 sätestab, et kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Ringkonnakohus leiab, et hageja ülejäänud nõuded on selle sätte tähenduses hõlmatud tagasivõitmise nõudega, st tsiviilasja hind maakohtus tervikuna oli 36 990,07 eurot. 7 (8)
12.4.TsMS § 137 lg-te 1 ja 3 järgi on samasugune asja hind apellatsioonimenetluses, sest hinda mõjutava nõude lahendus on tervikuna vaidlustatud. Ringkonnakohtu 10. juuni 2021 määruses on ekslikult lähtutud suuremast hinnast, mida tuleb TsMS § 136 lg 4 esimese lause alusel samuti muuta. See muudatus ei mõjuta kaebuselt nõutud ja tasutud riigilõivu summat.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Hageja kulude eest vastutavad kostjad võrdsetes osades (TsMS § 165 lg 1 esimene lause), aga iga kostja kulud jäävad tema enda kanda (TsMS § 165 lg 2 esimene lause). Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja tema kulusid ei nähtu toimikust. Seega puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.