X pankrotihalduri hagi C vastu pankrotivara tagasivõitmiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
C apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
30 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXX) pankrotihaldur Andrus Õnnik, lepinguline esindaja vandeadvokaat Hannes Toodu Kostja (apellant): C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, täiendades viidatud otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktide 10.1–10.3 alapunktides märgitule.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
4.Rahuldada hageja X pankrotihalduri Andrus Õnniku taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1500 eurot ja mõista see summa kostjalt C hageja X pankrotihalduri Andrus Õnniku kasuks välja.
5.Rahuldada hageja taotlus menetluskulude tasumise korra kindlaksmääramiseks osaliselt. Eelmises punktis 4 välja mõistetud menetluskulu hüvitis tuleb tasuda Murula Advokaadibüroo OÜ pangakontole EE712200221066946136.
6.Mõista kostjalt C-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse seni veel tasumata riigilõiv 1200 eurot, mis tuleb tasuda 24 kuu jooksul 50 euro suuruste osamaksetena selliselt, et esimene osamakse tuleb tasuda 28. oktoobril 2022 ja järgmised osamaksed 30 päeva jooksul eelmise osamakse tasumise tähtpäevast. Tunnistada riigilõivu väljamõistmise osas otsus viivitamata täidetavaks. Tähtpäevaks tasumata riigilõivu summalt tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.X (võlgnik) pankrotihaldur Andrus Õnnik (hageja) esitas 13. detsembril 2019 Pärnu Maakohtule hagi C (kostja) vastu vara tagasivõitmise nõudes. Hageja täpsustas oma nõudeid
25.septembril 2020 ja palus: (1) tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks: (1.a) võlgniku ja kostja vahel 19. jaanuaril 2015 sõlmitud XXX asuva XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi: vaidlusalune kinnistu) kinkeleping ja asjaõigusleping (edaspidi vastavalt: kinkeleping ja asjaõigusleping I); (1.b) võlgniku ja kostja vahel samal päeval sõlmitud leping vaidlusalusele kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise kohta ja asjaõigusleping (edaspidi vastavalt: kasutusõiguse leping ja asjaõigusleping II); (2) tunnustada võlgniku omandiõigust vaidlusalusele kinnistule ja kohustada kostjat tagastama kinnistu võlgniku pankrotivarasse; (3) kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teises jaos kostja omandiõiguse kohta senise kande kustutamiseks ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega; (4) kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teise jakku võlgniku omanikuna sissekandmiseks ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega; (5) kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX kolmandasse jakku võlgniku kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
Y (edaspidi: võlausaldaja) esitas 3. juulil 2019 avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-10078). Maakohus kuulutas 15. oktoobri 2019 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja; pankrotiavalduse esitamise põhjus oli kohtulahendist tuleneva rahalise kohustuse täitmata jätmine. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-34922 jäeti muutmata Pärnu Maakohtu 4. jaanuari 2017 otsus võlgnikult võlausaldaja kasuks põhinõude 16 600 euro, menetluskulude 7098 euro ja viivise väljamõistmiseks. Viidatud otsused jõustusid 5. veebruaril 2019. Pankrotimenetluses ei ole olnud võimalik võlausaldaja nõuet täita, sest võlgnikul puudus vara ja piisav sissetulek; 2 (14)
-
-
-
-
võlausaldaja esitas tsiviilasja nr 2-13-34922 aluseks oleva hagi 24. juulil 2013. Kohtumenetluse ajal sõlmisid võlgnik ja kostja kinkelepingu, mille p 3.1 kohaselt kinkis võlgnik vaidlusaluse kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega kostjale. Samal kuupäeval sõlmisid võlgnik ja kostja ka kasutusõiguse lepingu, millega seati võlgniku kasuks vaidlusalusele kinnistule isiklik kasutusõigus; kostja oli tehingute ajal võlgniku lähikondne, olles võlgniku elukaaslane ning neil oli ühine majapidamine ja on ühine laps; vaidlusaluse kinnistu võõrandamisel lõppes võlgniku omandiõigus ainsale varale, mille arvel olnuks võimalik täita võlausaldaja nõudeid. Nii muutus võlgnik maksejõuetuks. Tehingute tõttu ei saa täita võlausaldaja nõudeid võlgniku vastu, sest võlgnikul pole vara. Isikliku kasutusõiguse seadmisega koormati kinnistu sellise õigusega võlgniku kasuks, mis muudab kinnistu väärtusetuks ja selle mõistlikel tingimustel võõrandamise võimatuks. Seetõttu kahjustavad kinkeleping ja kasutusõiguse leping võlausaldaja huve; kasutusõiguse lepingus kinnitasid võlgnik ja kostja, et kinnistu jääb poolte ühisesse valdusesse. Sõltumata kinnistusraamatu omanikukande muutumisest, jätkas võlgnik kinnistu kasutamist täpselt samamoodi nagu enne lepingu sõlmimist. Eeltoodust võib järeldada, et võlgnikul ei olnud tegelikku soovi kinnistut võõrandada. Lepingu eesmärk oli vältida kohtulahendist tuleneva võimaliku nõude täitmist kinnistu arvel. Isikliku kasutusõiguse seadmise tõttu on välistatud, et kinkeleping sõlmiti mingisuguse varasema väidetava võlakohustuse katteks. Isikliku kasutusõiguse seadmise täiendav negatiivne mõju kinnistu väärtusele ja võõrandamise võimalikkusele oli lepingu pooltele teada ning seda rakendati ka täiendava abinõuna, et oluliselt raskendada võlausaldaja poolt kinnistu arvel oma nõuete täitmist; esineb pankrotiseadusest (PankrS) tulenev tehingu tagasivõitmise alus, sest kinkeleping sõlmiti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks ja kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Ühtlasi seati võlgniku kasuks vaidlusalusele kinnistule isiklik kasutusõigus, mis vähendab selle väärtust. Lisaks lepiti kokku, et kinnistu jääb võlgniku ja kostja ühisesse valdusesse. Tehingutega kahjustati teadlikult võlausaldaja huve.
2.Hageja taotlusel tagas maakohus hagi 17. detsembri 2019 määrusega ja määras seada vaidlusalule kinnistule käsutamise keelumärge võlgniku kasuks. Kostja esitas sellele määrusele
17.jaanuaril 2020 määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis 11. märtsil 2020 rahuldamata.
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
võlgnik ei andnud kostjale kinkelepingu eset üle tasuta, vaid hüvitisena võlgniku võlgade katteks kostja ees, seetõttu pole tegemist kinkelepinguga ja seda ei saa PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel tagasi võita; hageja ei põhjendanud, kuidas kahjustas kinkeleping võlausaldaja huve; võlgnik oli kinkelepingu sõlmimise ajal ja ka pärast seda maksejõuline; hagiavalduses puuduvad faktiväited, milles väljendus kasutusõiguse lepingu sõlmimise tagajärjena võlausaldaja huvide kahjustamine. Hageja ei toonud esile, et kasutusõiguse lepingu sõlmimisega võlgnik soovis võlausaldaja huvide kahjustamist ja/või nägi seda ette oma käitumise võimaliku tagajärjena; kinkelepingu ja kasutusõiguse lepingu sõlmimist ei ajendanud keegi kolmas isik või tema huvide eiramine. Kostja ei ole võlgnikuga mitte kunagi vestelnud teemadel, mis puudutasid või puudutavad võlgniku võlausaldajaid ja nende huve.
3 (14)
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas hagi 21. aprilli 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt, rahuldades nõuded (1)–(4) ja jättes rahuldamata nõude (5). Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel nii, et kostja kanda jäid kõik tema enda kulud, hageja tasutud riigilõiv ja 90% hageja õigusabikuludest. Ülejäänud kulud jäid hageja kanda. Maakohus määras hüvitatavad kulud rahaliselt kindlaks, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 5343 eurot ja sellelt summalt viivise ning määrates hageja taotlusel, et kulud tuleb hüvitada hageja esindaja tegutsemiskohaks olnud advokaadibüroo pangakontole. Ühtlasi jättis maakohus hagi tagamise abinõu kehtima otsuse täitmise tagamiseks.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
-
-
-
võlausaldaja esitas kohtule 24. juulil 2013 võlgniku vastu rahalise nõude (tsiviilasi nr 2-13-34922). Maakohus rahuldas selles asjas hagi 4. jaanuari 2017 otsusega, millega mõistis võlgnikult võlausaldaja kasuks välja põhivõla 16 600 eurot, menetluskulud 7098 eurot ja viivised. Kohtuotsus jõustus 5. veebruaril 2019. Võlgnik kohtulahendist tulenevaid kohustusi ei täitnud; võlgnik ja kostja sõlmisid 19. jaanuaril 2015 kinkelepingu ja kasutusõiguse lepingu, millega võlgnik kinkis talle kuulunud vaidlusaluse kinnistu kostjale ja võlgniku kasuks seati samale kinnistule isiklik kasutusõigus; võlausaldaja esitas 3. juulil 2019 kohtule pankrotiavalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-10078); kohus võttis võlausaldaja pankrotiavalduse 5. juulil 2019 menetlusse, määras
23.septembril 2019 ajutise halduri ning kuulutas 15. oktoobril 2019 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja; tsiviilasja nr 2-13-34922 kohtuotsust ei õnnestunud pankrotimenetluses täita, sest võlgnikul puudub vara ja piisav sissetulek; võlgnik ja kostja on (endised) elukaaslased, neil on ühine laps, millest järeldub, et kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 ja lg 3 tähenduses.
4.2.Maakohus leidis PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 1 p 2 alusel, et kinkeleping kahjustas võlausaldajate huve. Kinkelepinguga võlgnik võõrandas talle kuulunud ainsa kinnisasja, tehing tehti kohtumenetluse ajal, kus arutati võlausaldaja rahalist nõuet võlgniku vastu. Kuna võlgnik tema kahjuks tehtud kohtuotsust ka pankrotihoiatusel ei täitnud, esitas võlausaldaja võlgniku vastu pankrotiavalduse, kuid ei ole saavutanud oma nõude rahuldamist.
4.2.1.Kostja ei tõendanud, et võlgnik oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinke tõttu. Võlgniku ütlustest järeldub, et kinkelepingu sõlmimise ajal puudus tal majanduslik võimekus tasuda kostjale 35 000 eurot ja soetada endale Eestis elamispind. Usutav pole võlgniku väide, et tal oli kinkelepingu sõlmimise ajal 70 000 eurot sularahas, sest viidatud summa arvel saanuks võlgnik maksta kostjale hüvitist tema panuse eest ja jätkunuks ka võlausaldaja nõude tasumiseks, lisaks säilinuks võlgnikul kinnistu omand. Võlgniku vastuolulised ütlused ja kinnitus, et ta võlausaldaja nõuet ei tunnista ega pea ennast tema ees võlglaseks, lubavad järeldada, et tehingute tegelik eesmärk oligi vältida võlausaldaja nõude rahuldamist võlgniku vara arvelt.
4.2.2.Võlgnikul väidetava 70 000 eurot sularaha olemasolu ei kinnita kohtule esitatud tõendid. Võlgniku ütluste kohaselt pärines raha firma lõpetamisest, lisaks sai ta 2014. aasta lõpus või 2015. aastal osaühingust Z (kustutatud) dividendi umbes 50 000 eurot. Äriregistri andmetest ei nähtu osanike otsust viidatud ühing lõpetada, seega ei saa tõesed olla võlgniku ütlused selle kohta, et ta sai raha ettevõtte lõpetamisest. Maksu- ja Tolliametist välja nõutud andmetest nähtub, et ühing deklareeris dividendi ainult 2008. aastal 100 000 krooni (6391,16 eurot), aga aastatel 2009–2014 ei ole dividendi deklareeritud. 4 (14)
4.2.3.Lisaks märkis võlgnik, et pärast kostjast lahkuminekut võttis ta kostjalt raha ja jäi juba krooniajal kostjale võlgu. Eestis tuli euro käibele 1. jaanuaril 2011, seega järeldub ütlustest, et võlgnikul ei olnud enne kinkelepingu sõlmimist vähemalt nelja aasta jooksul piisavat sissetulekut ega muud vara, et kostjale võlg tagasi maksta.
4.3.Tõendatud pole kostja väide, et kinkeleping on näilik, sest kinnistut ei soovitud anda üle tasuta, vaid seltsingupanuse tagastamisena või võlgniku rahaliste kohustuste katteks.
4.3.1.Esiteks ei ole kindel, et kostja ja võlgniku kooselu oli vaidlusaluste tehingute sõlmimise ajaks lõppenud. Kostja väited seltsingu lõppemise ja kinketehinguga seltsingupanuste tagastamise või vara jagamise kohta on otsitud, tagantjärele kunstlikult loodud õiguslik konstruktsioon.
4.3.2.Võlgnik väitis, et kooselu lõppemise aega ta ei mäleta, see võis olla 2013. aastal. Pärast kooselu lõppemist elas ta oma eelmisest kooselust sündinud poja juures, vaidlusalusel kinnistul käis peale kinkelepingu sõlmimist, kuna kostja oli Soomes tööl, siis käis nende ühise lapse juures. Talle on kinnistu aadressil dokumente kätte toimetatud, sest tal pole teisi aadresse ja sealt on ta dokumendid kätte saanud.
4.3.3.Kostja ütluste järgi lõppes suhe detsembris 2013, kuid pärast seda elati ühe katuse all edasi. Osapooled said 2014. aastal veel omavahel läbi, aga lapse kasvatamise teema läks keeruliseks ja suhted halvenesid. Kostja ütlused tema ja võlgniku elukorralduse kohta pärast kooselu väidetavat lõppemist on vastuolulised. Esmalt väitis kostja, et 2015. aasta tehingu järel jäi võlgnik kinnistule elama, sest tal ei olnud kusagile minna ja kostja hakkas Soomes tööl käima. Edasiste ütluste järgi elas võlgnik mujal ning oli kokkulepe, et kostja Soomes oleku ajal käib võlgnik maal last vaatamas. Veidi hiljem väitis kostja, et veel 2016. aastal elasid vaidlusalusel kinnistul nii võlgnik kui ka tema täisealine laps.
4.3.4.Kostja ja võlgniku kooselu lõppemise ja selle aja kohta antud ütluste tõepärasuses tekitab kahtlusi tsiviilasja nr 2-13-34922 arutamisel antud kostja kinnitus, et võlgnik on tema elukaaslane. Selle kohta selgitas kostja, et nimetas võlgnikku oma elukaaslaseks, sest nad elasid ühes majas. Nii on kostja väitnud, et 2014. aasta lõpust ei ela nad enam ühes majas, kuid 2016. aastal pidas kostja võlgnikku oma elukaaslaseks, sest võlgnikul oli õigus majas elada ja käia.
4.3.5.Samuti kinnitas kostja, et 2017. aastal olid tal võlgnikuga ühiseid ettevõtmisi. Ka see kinnitab poolte kooselu tegelikku jätkumist. Pärnu Postimehes 30. augustil 2017 avaldatud artiklis „XXX“ kirjeldatud asjaolude kohaselt olid Q OÜ-le kuuluvad veised pääsenud lahti ja kahjustanud külaelanike vara. Kostja kui ühingu ainus juhatuse liige ja osanik jäi kolme päeva jooksul ajakirjanikele tabamatuks, kuid tema isiklikule meiliaadressile küsimuste saatmise järel võttis ajakirjanikuga telefoni teel ühendust võlgnik, kes tutvustas end ühe omanikuna ja rääkis muu hulgas, kuidas tema töötaja käis labida ja rehaga pakkumas abi kahjustatud kinnistu omanikele. Neist asjaoludest võib järeldada, et võlgnik vastutas kostja eemalolekul loomade eest ja oli sel viisil seotud kostja ettevõtmistega. Augustiks 2017 oli maakohus juba teinud tsiviilasjas nr 2-13-34922 kohtuotsuse võlgniku kahjuks. Ei saa välistada, et soov vältida kohtuotsuse jõustumise korral selle täitmist võlgniku vara ja sissetulekute arvel ongi põhjus, miks võlgniku töösuhet või tegelikku osalust viidatud ühingus ametlikult ei kajastatud.
4.3.6.Võlgniku ajutise pankrotihalduri 11. oktoobri 2019 aruandest nähtub, et võlgniku elukoht on vaidlusalune kinnistu. Ajavahemikul 12. jaanuar 2015 – 12. jaanuar 2016 oli võlgniku sideaadress Hämeenlinna Soomes, kuid selles pole ka vaidlust, et võlgnik töötas vahepeal Soomes. Võlgniku Soome aadressist ei saa järeldada kooselu lõppemist. Lisaks avaldas kostja, et kuigi tema ja võlgniku suhted jahenesid sügisel 2014, elavad nad koos, et lapsel oleks mõlemad vanemad.
5 (14)
4.3.7.Võlgnik ja kostja on erinevates menetlustes kooselu lõppemise või kestmise kohta esitanud väiteid ilmselgelt eesmärgiga kindlustada oma menetluslikku positsiooni ja saavutada parim majanduslik kasu. Nad mõlemad on huvitatud, et vaidlusalust kinnistut ei arvataks pankrotivara hulka. Seetõttu ei ole usaldusväärsed nende ütlused, et kinkelepingu sõlmimise ajaks oli kooselu lõppenud ja tehingu tegelik eesmärk oli seltsingu lõppemise tõttu kostjale seltsingupanuse (või muul alusel võlgnetava raha) tagastamine.
4.4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 tunnustele vastavat seltsingukokkulepet ei saa järeldada pelgalt tõsiasjast, et osapooled elasid koos võlgnikule kuuluval kinnistul ja seal oli nende ühine kodu. Konkreetsete asjaoludega ei ole sisustatud väiteid, et kostjal ja võlgnikul oli ühine majanduslik eesmärk ja kokkulepe ühise kodu rajamiseks seltsingupanuste tegemise osas.
4.4.1.Kostja ütluste järgi piirdus võlgniku rahaline panus kostjalt laenuks saadud 30 000 krooniga. Faktiliselt on võlgnik algusest peale elamu renoveerimisse ja ühise kodu rajamisse enda panuse välistanud, mistõttu ei saanud see olla osapoolte ühine eesmärk. Halvas seisus (elamiskõlbmatu) eluhoonega kinnistu, millele väidetavalt hakati seltsingukokkuleppe alusel ühist kodu rajama, kuulus võlgnikule. Iseenesest ei ole välistatud seltsingusse sel viisil panustamine, kuid asjaolud ja tõendid kogumis ei võimalda järeldada seltsingukokkuleppe olemasolu. Väidetavalt parendas kostja elamut oma vahenditega. Kostja ütlustest saab aga järeldada, et ta on vaidlusalusel kinnistul asuva elamu parendamiseks vähemalt 30 000 krooni ulatuses teinud kulutusi võlgnikule antud laenuna, mille võlgnik pidi kostjale tagasi maksma. Võlgnikule laenu andmist ei saa samaaegselt käsitada kostja seltsingupanusena.
4.4.2.Seltsingukokkuleppe puudumist saab järeldada ka võlgniku ütlustest, millest nähtub, et võlgnik loobus kooselu ajal kinnistu renoveerimisse panustamast, kuid nõustus sellega, et kostja sellega üksi edasi tegeleb. Neist ütlustest järeldub, et osapooltel ei olnud kokkulepet ühise eesmärgi saavutamiseks ühiselt panustada.
4.4.3.Samuti tõi kostja esile, et umbes 20 000 eurot kulus tal haljastusele. Isegi seltsingukokkuleppe korral ei ole haljastuse rajamine käsitatav ühise kodu loomise ega panusena, mille tagastamist hageja võiks seltsingu lõppemisel nõuda. Seda enam, et kostja väidetel ei olnud maja kooselu lõppemise ajaks veel valmis. Haljastusele kulude tegemine ei aita kaasa elamu elamiskõlblikuks muutmisele, st väidetud seltsinglaste ühise majandusliku eesmärgi (ühise kodu rajamine) saavutamisele. Kostja ja võlgniku ütlustest pigem järeldub, et kostja tegi neid kulutusi nagu enda kinnisasjale, sest võlgnik oli lubanud kinnistu kostjale võõrandada.
4.4.4.Tõendatud ei ole ka kostja väidetava rahalise panuse suurus, mille katteks võlgnik oma kinnistu kinkelepinguga kostjale võõrandas. Võlgniku ütluste kohaselt ta ei tea, palju kostja kulutas. Kostja kulusid tõendab ainult 11. juuni 2006 maksekorraldus kostja kontolt 1589,32 krooni Ruukki Products AS-ile tasumise kohta. Kõiki ülejäänud kulutusi tõendab kostja sularahaarvetega, mille põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kelle arvelt kulud tegelikult kanti. Samuti ei tõenda ükski ostudokument ega panga maksekorraldus dokumendil kajastatud kulu seost vaidlusaluse kinnistuga. Esitatud tõenditest võib järeldada, et kostja ja võlgnik elasid ühiselt vaidlusalusel kinnistul, kostja võis organiseerida remonditööde tegemist, kuid raha selleks tõi võlgnik või kandis kostja oma vahendite arvelt kulutusi laenuna võlgnikule.
4.4.5.Kui pooltel ka oli seltsingukokkulepe, ei saa siiski seltsingupanusena käsitada kuni 2007. aastani tehtud kulu sanitaarremondile ega igapäevases olmes kasutatavate asjade ja esemete ostmist, mida on võimalik kinnistult ära viia. Seltsingu eesmärgina nimetatud ühise kodu rajamisena tuleb eelkõige mõista elamu elamiskõlblikuks remontimist. Suurem osa kostja esitatud dokumentidest nähtuvaid kulusid pole seotud elamu elamiskõlblikuks muutmise, säilimise tagamise ega püsiva parendamisega. Siseviimistlus vajab teatava aja järel uuendamist, mistõttu sellekohased kulud ei ole käsitatavad seltsingupanusena. Kostja on väidetavate panuste tegemise ajal kinnistul ise elanud, kasutanud sanitaarremondi vilju ja ostetud esemeid vähemalt 6–7 aasta jooksul ehk selles osas saanud oma panuse väärtuse kasutuseelisena juba hüvitatud. 6 (14)
4.5.Samuti pole tõendatud, et võlgnik võlgnes kostjale raha muul alusel.
4.5.1.Võlgniku ütlused väidetava võla kohta on ebamäärased. Ta olevat saanud kostja käest raha kogu aeg, kostja sai raha vanaemalt või võttis õppelaenu. Võlgnik ei teadnud kinnistu renoveerimisse panustatud raha summat, ta nõustus kostja nimetatud summaga. Usutav ei ole, et inimene ei mäleta umbkaudseltki kohustuste summat, mille katteks ta on ära andnud oma ainsa kinnisasja või soostub paljasõnalise väite peale oma varast tasuta loobuma.
4.5.2.Tõendite kohaselt tasuti kostja pangakontolt maa erastamise korraldamise kulud, maa erastamise maksumus ja kinnistusraamatusse kandmise riigilõiv. Kokku 371,33 euro suurune kulu ei õigusta kinnisasja tasuta võõrandamise tehingut. Kostja ei väida, et kinnistu anti talle üle võlgniku eest tasutud kulude katteks. Kinnitamaks oma väidet, et ta andis 30 000 krooni laenu, ei esitanud kostja muid tõendeid peale enda vande all antud seletuse. Võlgniku ütluste kohaselt käis kostja koolis ja võttis õppelaenu enne nende ühise lapse sündimist 2009. aastal. Kostja seletuse järgi toimus 30 000 krooni laenamine poolte kooselu ja elamu remontimise ajal. Samas kinnitas kostja, et kooselu ajal majandati sularahas, võlgnik tõi kogu aeg sularaha, kui vaja oli. Kõiki neid asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates ei saa välistada, et võlgnik tegelikult on väidetava võlgnevuse tasunud enne kinkelepingu sõlmimist. Võlgnik on ilmselgelt huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks, mistõttu ei ole tema ütlused tema ja kostja vaheliste rahaliste kohustuste kohta usaldusväärsed.
4.6.Maakohus tunnistas PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks ka kasutusõiguse lepingu. Võlgniku pankrot kuulutati välja 15. oktoobril 2019, st vähem kui viis aastat pärast isikliku kasutusõiguse seadmise tehingut. Kostja kui võlgniku endine elukaaslane ja ühise lapse ema on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 alusel. Kasutusõiguse lepingu sõlmimisega koormasid tehinguosalised kinnistu võlgniku kasuks sellise õigusega, mis muudab kinnistu väärtuse sisuliselt olematuks ja kinnistu mõistlikel tingimustel võõrandamise võimatuks. Seega kahjustab see tehing võlausaldajate huve. Tehingu tegemise ajaks oli rohkem kui aasta kestnud võlgniku ja võlausaldaja vaheline kohtuvaidlus, mis algas enne osapoolte kooselu väidetavat lõppemist. Kostja osales selles kohtumenetluses tunnistajana ning pidi olema vaidlusest teadlik. Kostjale oli teada, et võlgnikul ei ole peale vaidlusaluse kinnistu muud vara. Keskmisele mõistlikule inimesele on arusaadav, et kinnistu koormamine kolmandate isikute õigustega, mis kantakse kinnistusraamatusse, võib takistada kinnistu müümist mõistlikel tingimustel. Kostja pidi olema teadlik, et koos kinkelepingu sõlmimisega võlgniku kasuks tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmine kahjustab võlgniku võlausaldaja huve.
4.7.PankrS § 119 lg 1 järgi on kostja kohustatud kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadud kinnisasja tagastama võlgniku omandisse. Samuti on kostja asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 alusel kohustatud tegema tahteavaldused kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja andma nõusolekud kinnistusraamatus omandiõiguse kannete muutmiseks. Jõustunud kohtulahend asendab kostja tahteavaldused.
4.8.Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek isikliku kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust. KRS § 341 lg 2 p 2 kohaselt ei ole kostja kohustatud andma nõusolekut võlgniku kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust. Isikliku kasutusõiguse kustutamine ei kahjustaks kostja kinnistusraamatusse kantud õigust isegi juhul, kui ta jääks edasi kinnisasja omanikuks.
4.9.Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike kulude suurus on kokku 4770 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal sellest hagejale hüvitada 90%, st 4293 eurot. Kostjal tuleb hagejale tasuda menetluskulude katteks 5343 eurot (lepingulise esindaja kulu 4293 eurot ja riigilõiv 1050 eurot) ning sellelt summalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 7 (14)
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Teise võimalusena taotleb kostja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Esiteks ei nõustu kostja maakohtuga kinkelepingu kvalifitseerimisel PankrS § 111 tunnustele vastavaks lepinguks. Kostja hinnangul olid võlgnik ja kostja seltsinglased ning võlgnikul oli kostja ees täitmata kohustusi.
5.1.1.Seltsingu eesmärk oli ühise kodu rajamine vaidlusalusele kinnistule nii võlgniku kui ka kostja panustega. Maakohus jättis arvestamata kostja rahalise panuse maa erastamisel, aga ilma selleta poleks võlgnik saanud kinnistu omanikuks. Arvestada tuleb raha väärtusega erastamistehingu ajal. Lisaks on oluline, et erastamise ajal oli elamu elamiskõlbmatu ja kinnistu väärtus tõusis oluliselt eelkõige kostja rahalise ja mitterahalise panuse tõttu. Maakohus jättis arvestamata, et kostja tasus elamu kapitaalremondi eest vastavalt oma võimalustele ja remonti tehti järk-järgult. Hageja ei ole kostja rahaliste ja mitterahaliste panuste tegemise väitele vastu vaielnud ning kohus ei saa vastaspoole asemel sisustada tema vastuväiteid.
5.1.2.Maakohus määratles kodu rajamist põhjendamatult kitsalt vaid elamuga ega arvestanud kostja kulutusi haljastusele. Kostja ja võlgnik rajasid kodu vaidlusalusele kinnistule ja seega tuleb kostja kulutusi kinnistul paiknevasse haljastusse pidada seltsingupanuseks.
5.1.3.Kostja laen võlgnikule ei välista seltsingu olemasolu. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et võlgniku panus oli vaidlusaluse kinnistu seltsinguvarana poolte ühisesse omandisse pööramine. Lähtudes VÕS § 581 lg-st 4 ei olnud võlgnik kohustatud suurendama kokkulepitud panust ega tegema täiendavaid panuseid. Seega ei oma õiguslikku tähendust maakohtu arusaam, et faktiliselt oli võlgnik algusest peale kinnistul asuva elamu renoveerimise ja ühise kodu rajamisse enda poolt panustamise välistanud.
5.1.4.Maakohus ei arvestanud kostja väidetega, et kinkelepingu sõlmimise ajaks oli võlgnikul tekkinud elatisvõlg. Võlgnik lubas 2014. aasta alguses tasuda ühise lapse eest kokkulepitud määras elatist, kuid hiljem ta seda kokkulepet ei täitnud. Kinkelepingu sõlmimise ajaks oli võlgnikul tekkinud lapse ees elatisvõlg, mida võlgnik ka tunnistas. Kõik lapsega seotud kulud kandis kostja, seega tekkis võlgnikul kostja kui lapse seadusliku esindaja ees kohustus.
5.2.Teiseks heidab kostja maakohtule ette ebaõiget ja ebajärjekindlat käsitlust kostja kui võlgniku lähikondse kohta.
5.2.1.Maakohus leidis, et võlgniku ja kostja kooselu ei olnud kinketehingu tegemise ajal veel lõppenud ja neid saab pidada jätkuvalt elukaaslasteks. Maakohus osundas Pärnu Postimehe
30.augusti 2017 artiklile. Samas 16. veebruari 2021 istungil leidis maakohus sama artikli kohta, et see ei tõenda kostja ja võlgniku elukaaslasteks olemist tehingu ajal. Kasutusõiguse lepingu puhul leidis maakohus, et kostja oli võlgniku endine elukaaslane.
5.2.2.Oletuslik ja asjakohatu on maakohtu väide, mille kohaselt ei ole välistatud, et soov vältida kohtuotsuse jõustumise korral selle täitmist võlgniku vara ja sissetulekute arvel, on põhjuseks, miks võlgnik töösuhet või tegelikku osalust Q OÜ-s ametlikult kuskil ei kajastatud. Pooled ei ole eeltoodud väitele käesolevas asjas tuginenud.
5.2.3.Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 117 lg 3, sest mitteabielulise kooselu korral tuleb lähtuda samadest kriteeriumidest, mis on sätestatud PankrS § 117 lg 1 p-s 1 või kohaldada PankrS § 117 lg 1 p 2. Nende sätete kohaselt ei ole määrav ühiste laste olemasolu. Nii saab pidada endist elukaaslast võlgniku lähikondseks üksnes juhul, kui kooselu on lõppenud aasta jooksul enne vaidlusaluse tehingu tegemist. Kuna võlgniku ja kostja kooselu lõppes juba detsembris 2013, siis ei ole alust kostjat pidada lähikondseks PankrS § 117 lg 3 tähenduses. 8 (14)
5.3.Kolmandaks vaidlustab kostja järelduse, et võlgnik muutus maksejõuetuks vaidlusaluse kinnistu kinkimise tõttu. Maakohus leidis, et võlgnik oli enne tehingu tegemist makseraskustes. Seega ei ole PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaldamiseks kõik eeldused täidetud, mistõttu ei saa panktorihalduri nõuet tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks rahuldada.
5.4.Neljandaks ei nõustu kostja nagu oleks kinkeleping kahjustanud võlausaldajate huve. Kuigi võlausaldaja esitas nõude võlgniku vastu kohtusse 2013. aastal, ei olnud tehingu tegemise ajal veel selgust, kas kohus nõude rahuldab. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-34922 jõustus alles 2019. aastal, mistõttu ei pidanud võlgnik vaidlusaluse tehingu ajal olema teadlik võlausaldaja olemasolust ega tema huvide kahjustamisest. PankrS §-de 110 ja 111 kohaldamiseks ei ole piisav potentsiaalse võlausaldaja olemasolu. Võlausaldaja isik peab olema selgelt määratletud, et tehingu tegija saaks tehingu tegemisel konkreetse võlausaldaja tegelike huvidega arvestada.
6.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus ja peab riigile tasuma seni veel maksmata riigilõivu.
8.Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise otsustus (resolutsiooni p 6) on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Samuti pole vaidlustatud seda, et osa hageja menetluskuludest jäi tema enda kanda (resolutsiooni p 7 teine lause) ega esindajakulu osalist vähendamist. Ühtlasi ei sisalda kostja kaebus väiteid menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääramise kohta osas, milles need jäid kostja kanda ja temalt ka välja mõisteti ning millega maakohus määras kõnealuses osas otsuse täitmise korra.
9.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste tehingute sõlmimise, võlausaldaja nõude kohtus rahuldamise, võlgniku pankrotimenetluse ja selles võlausaldaja nõude täitmise võimatuse kohta.
10.Valdavas osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Täienduseks maakohtu põhjendustele ja vastuseks kaebusele tuleb märkida järgmist.
10.1.Tagasivõitmise nõuete õiguslike aluste kohta märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.1.Maakohus kohaldas tehingute tagasivõitmise õiguslike aluste osas õigesti vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS sätteid, eelkõige viidatud seaduse § 109–111 ja 117 (vrd maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16311, aga õiguse ajalist kohaldamist käsitleb p 38). Kõnealustes sätetes 10. detsembril 2021 ega
1.juulil 2022 jõustunud muudatused ei mõjuta käesoleva asja lahendamist.
10.1.2.Kinkelepingu PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) kehtetuks tunnistamiseks tuvastas maakohus õigesti järgmised eeldused: - kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; - kinkega kahjustati võlausaldajate huve; - võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; - kinkeleping on sõlmitud lähikondsega.
10.1.3.Kasutusõiguse lepingu PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) tehingu kehtetuks tunnistamiseks tuvastas maakohus õigesti aga järgmised eeldused: - tehing oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; - võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve; - võlgnik kahjustas võlausaldajaid teadlikult; - tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. 9 (14)
10.1.4.Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt Riigikohtu
22.veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p-d 17 ja 32). Kui kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik tehing, siis tekib võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, aga asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamisel asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt Riigikohtu 23. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 28). Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut, vt kokkuvõtvalt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590, p 23.2).
10.1.5.Maakohus ei otsustanud selgelt, kas asjaõiguslepingud I ja II on tagasivõidetavad samadel alusel nagu sama eseme kohta sõlmitud võlaõiguslikud kokkulepped. Ringkonnakohus täpsustab selles osas järgmist. VÕS § 259 lg 1 järgi on kinkeleping võlaõiguslik kohustustehing, mille saab tagasi võita PankrS § 111 lg 1 alusel. Asjaõigusleping I on muu leping PankrS § 111 lg 3 tähenduses, sest selle tulemusel vähenes võlgniku varakogum – selline tehing on kinke iseloomuga (vrd Riigikohtu 25. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, p-d 15 ja 16 ning Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-12967, p 11.3). Kasutusõiguse leping ja asjaõigusleping II vastavad mõlemad PankrS § 110 lg 1 p 4 tunnustele.
10.2.Maakohus kvalifitseeris kinkelepingu õigesti. Arvestades eelmise p 10.1.5 täiendusi, on ka selle täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu I tagasivõitmine põhjendatud. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on vastav võlaõiguslik kokkulepe kinge (VÕS § 259 lg 1), sest võlgnik kohustus andma ära vaidlusaluse kinnistu omandi ega saanud selle eest vastusooritust. Asjaõigusleping I aga vähendas tegelikult võlgniku varakogumit olukorras, kus muud alust soorituseks polnud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kohtu ette toodud ja tõendatud asjaoludel saanuks tuvastada seltsingulepingu või kohaldada seltsingusätteid. Samuti pole põhjendatud kostja väited muu õigusliku kohustuse kohta.
10.2.1.Seltsingulepingut või seltsingu sätete alusel kostja ja võlgniku vara jagamist käsitlevad kostja väited pole piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja vande all antud seletus ja võlgniku tunnistajaütlused on ebausaldusväärsed nii neis sisalduvate arvukate vastuolude kui ka mõlema isiku kallutatuse tõttu. Seltsingu osas tuleb maakohtu põhjendusi siiski täiendada, eristades väiteid seltsingulepingu sõlmimise või seltsingusätete analoogia alusel kohaldamise kohta.
10.2.2.Seltsinguleping (VÕS § 580 lg 1) sõlmitakse sarnaselt muude lepingutega vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (VÕS § 9 lg 1). Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et tema ja võlgnik oleks vahetanud tahteavaldusi eesmärgiga moodustada seltsing ja arvata vaidlusalune kinnistu seltsinguvara hulka. Seltsingu moodustamise tahet ei saa järeldada pelgalt isikute kooselust ega ka teise isiku asjale kulutuste tegemisest.
10.2.3.Samuti puudub käesoleval juhul alus kohaldada seltsingusätteid analoogia alusel (vt sellise võimaluse kohta nt Riigikohtu 24. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). Seltsingu likvideerimise sätteid (sh VÕS § 600 lg 1) saaks kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud suurema väärtusega esemete (sh kinnisasja) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: -
mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 tähenduses); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. 10 (14)
10.2.4.Maakohus otsustas õigesti, et kostja ei esitanud piisavalt tõendeid oma väidetava olulise panuse kohta vaidlusaluse kinnistu omandamiseks või parendamiseks. Seega on eelmises alapunktis märgitud esimene eeldus täitmata ja seltsingusätted ei kohaldu. Kostja küll märgib kaebuses, et tema panust kinnistu erastamisel tulnuks hinnata teisiti (eelkõige võttes arvesse raha väärtuse muutust), aga ta ei viita, millised tõendid võimaldaks teha soovitud järeldust. Samuti on paljasõnaline ja kaebuses tõenditega sidumata väide nagu oleks kinnistul asunud elamu olnud algselt elamiskõlbmatu ja muudetud elamiskõlblikuks just kostja panusega. Ainetu on väide nagu poleks hageja vaielnud vastu kostja rahalisele ja mitterahalisele panusele. Hageja
26.märtsi 2021 seisukoha p-dest 4–6 nähtub selgelt tahe vaielda vastu kostja väitele vaidlusalusele kinnistule kulutuste tegemise kohta (dtl 337–338). Maakohus põhjendas piisavalt oma nõustumist hageja vastuväitega, et kostja esitatud kuludokumentidelt ei nähtu seos vaidlusaluse kinnistuga ega kulu kandmine kostja arvel. Siinjuures pole oluline, kas kostja väidetud kulud tehti majanduslikult otstarbekalt või kas need võisid olla seotud kostja ema kinnisasjaga – määrav on seose puudumine vaidlusaluse kinnistuga.
10.2.5.Ekslik on kostja arusaam, et kinkelepinguga saanuks võlgnik täita tema ja kostja ühisele lapsele elatise maksmise kohustust. Laps pole kinkelepingu pool ega kinke saaja. Ülalpidamise nõue on lapsel vanema vastu, kes ei ela lapsega koos ega osale vahetult tema kasvatamisel. Teisel vanemal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda elatise maksmiseks kohustatud vanemalt sellist sooritust nagu on kirjeldatud kinkelepingus kui kohustustehingus. Lisaks puuduvad asjas tõendid, et vaidlusaluse kinnistu kinkimisega soovis võlgnik täita elatise maksmise või mõnda muud rahalist kohustust. Lepingudokumendi (dtl 13–22) järgi täitis võlgnik asjaõiguslepingut I sõlmides just kinkelepingust tuleneva kohustuse.
10.3.Kostja ja võlgniku lähikondsuse kohta tegi maakohus kokkuvõttes õige järelduse. Kostja ei vaidlusta, et tema ja võlgnik olid varem elukaaslased ning neil on ühine laps. Kaebuse järgi on vaidlus praegu selles, kas nad olid elukaaslased veel ka vähemalt aasta enne vaidlusaluste tehingute tegemist (PankrS § 117 lg 1 p 2) või kas esineb alus tuvastada lähikondsus muul alusel (PankrS § 117 lg 3).
10.3.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et ainetu on kaebuse etteheide nagu oleks maakohus käsitlenud kostjat ja võlgnikku kinkelepingu kontekstis jätkuvalt elukaaslastena. Vaidlustatud otsusest nähtub piisava selgusega, et maakohtu hinnangul on nad endised elukaaslased.
10.3.2.PankrS § 117 lg 1 p 2 järgi on füüsilisest isikust võlgniku lähikondne mh isik, kellel oli võlgnikuga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut. Kinkelepingu p-s 3.2.1 kinnitasid kostja ja võlgnik, et vaidlusalune kinnistu jääb nende ühisesse valdusesse. Lisaks lepiti p-s 4.1 kokku, et võlgnikule jääb kinnistu kasutusõigus. Vaidlustamata asjaoludel elas kinnistul asuvas elamus ka kostja ja võlgniku ühine laps. Ringkonnakohtu hinnangul loob kahe vanema ja nende lapse ühine valdus eluruumina kasutatavale kinnisasjale vähemalt eelduse, et vanematel on ühine majapidamine (vrd Riigikohtu 21. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 9 teine lõik). Seda eeldust ei ole kostja ümber lükanud.
10.3.3.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ja võlgnik on teinud nende kooselu kohta erinevaid avaldusi. Nii märkis kostja pankrotiasjas esitatud võlgniku 10. märtsi 2020 avalduse lisas, et osapoolte suhted jahenesid 2014. aasta sügisel (dtl 316). Seejärel avaldas ta 21. oktoobri 2016 kohtuistungil tunnistajana, et võlgnik on tema elukaaslane (dtl 302). Käesolevas asjas vande all antud seletuse kohaselt lõppes osapoolte suhe 2013. aasta detsembris, aga nad jätkasid kooselu samas majas ja veel ka 2017. aastal oli neil ühiseid ettevõtmisi (dtl 349–352). Võlgnik ütles tunnistajana käesolevas asjas, et kooselu ei olnud enam aastatel 2012–2013, aga ta käis vaidlusalusel kinnistul ja sai kätte selle aadressil saadetud dokumendid (dtl 353–356). Samas avaldas võlgnik 2019. aastal hagejale (st oma pankrotihaldurile), et elab jätkuvalt vaidlusalusel kinnistul koos kostja ja nende ühise lapsega (dtl 27). Maakohus tuvastas eespool loetletud asjaolud ning tegi neist õige järelduse, et 2015. aasta tehingute ajaks ei olnud võlgniku ja kostja kooselu lõppenud. Kuivõrd kooselu kestis veel ka tehingu ajal ja kostja ei tõendanud kooselu 11 (14)
toimimist muul viisil kui ühises majapidamises, siis on täidetud PankrS § 117 lg 1 p 2 tingimus lugeda kostja võlgniku lähikondseks.
10.3.4.Eeltoodud kaalutlustel puudus vajadus kohaldada asjas PankrS § 117 lg 3 ning vastavad viited ja põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
10.4.Kinke tagajärjel võlgniku maksejõuetuks muutumine on PankrS § 111 lg 1 p 2 mõtte kohaselt eeldus, mille kingisaaja või võlgnik võivad ümber lükata. Kostja ei viita kaebuses tõenditele, mille põhjal saanuks tuvastada, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ajutise pankrotihalduri aruande järgi avaldus võlgniku maksejõuetus võlausaldaja hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumisel 5. veebruaril 2019 (dtl 30). Viidatud otsusega mõisteti võlgnikult välja 23 098 eurot, millele lisandub viivis (dtl 9 ja 29). Kinkelepingu p 3.1.2 järgi avaldasid selle osapooled vaidlusaluse kinnistu väärtuseks 30 000 eurot. Seega saanuks võlgnik kinnistu arvelt täita kohtuotsuses kajastatud kohustuse, aga tema vara hulgas kinnistu puudumise tõttu enam mitte. Neil kaalutlustel on õige maakohtu järeldus, et võlgnik muutus sisuliselt maksejõuetuks just kinkelepingu täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu I tulemusel.
10.5.Võlausaldajate huvide kahjustamise osas keskendub kostja ekslikult küsimusele, kas võlgnik ja kostja teadsid vaidlusaluste tehingute ajal, et võlausaldajal on tegelik rahaline nõue võlgniku vastu.
10.5.1.Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (Riigikohtu 3. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). Kinke puhul pole ka oluline, kas võlausaldajate huve kahjustati teadlikult (samas p 13 esimene lõik). Need kriteeriumid kohalduvad asjaõiguslepingu I tagasivõitmisel PankrS § 111 lg 3 alusel (vt selle kohta eespool p-d 10.1.4 ja 10.1.5). Maakohus otsustas õigesti, et vaidlusalused tehingud kahjustasid võlausaldajate huve. Kinkelepingu ega selle täitmisele suunatud asjaõiguslepingu I osas polnud vaja tuvastada teadlikku kahjustamist.
10.5.2.Kasutusõiguse lepingu ja asjaõiguslepingu II tagasivõitmiseks PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel tuli tuvastada, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Selle tuvastas maakohus põhimõtteliselt õigesti ega rikkunud menetlusõiguse norme. Siiski pole ka selles osas määrav konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal, vaid otsustav on, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi (vt Riigikohtu 2. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12).
10.5.3.Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu põhiline eesmärk. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus (Riigikohtu 21. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10 teine lõik). 12 (14)
10.5.4.Ringkonnakohus käsitles eespool p-s 10.4 asjaolusid, mille põhjal pidi võlgnik kasutusõiguse lepingut sõlmides olema teadlik, et see kahjustab võlausaldaja huve. Maakohus võttis õigesti arvesse, et kohtumenetlus võlausaldaja nõudes oli selleks ajaks juba alanud. Ühtlasi pidi olema võlgnikule teada, et ta kingib ära ja koormab kasutusõigusega oma ainsa olulise varaeseme. Nende tehingute mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Võlgnik sai kõrvutada võlausaldaja rahalist nõuet oma alles jääva vara väärtusega, aga ka kasutusõigusega koormatud vaidlusaluse kinnistu väärtusega, mille tulemusel olnuks selge võlausaldaja nõude tegeliku rahuldamise võimaluste oluline vähenemine. Nii pidi võlgnik alanud kohtumenetluse tõttu eeldama, et hagi esitanud võlausaldaja vara võib tehingute tulemusel väheneda. Maakohus võttis asjakohaselt arvesse ka seda, et kasutusõigusega koormatud kinnisasja väärtus on väiksem, st kasutusõiguse leping ja selle täitmiseks sõlmitud asjaõigusleping II mõjutavad negatiivselt võlausaldaja huve, mis oli võlgnikule piisavalt ettenähtav.
10.5.5.PankrS § 110 lg 3 järgi tuleb kostja kui võlgniku lähikondse puhul eeldada, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seda eeldust kostja ümber ei lükanud.
10.6.Kokkuvõttes tuvastas maakohus tagasivõitmise eeldused ja rahuldas hagi nõuetes (1)–(4) õigesti. Hagi tagamise abinõu jäi tagama otsuse täitmist nõuete (2)–(4) osas, mis on kooskõlas TsMS § 445 lg-ga 2. Menetluskulude jaotamisel kohaldas maakohus asjakohaselt TsMS § 163 lg 1. Lisaks saanuks TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda kõik kulud seoses kostja
17.jaanuari 2020 määruskaebusega. Kostja ei väida, et hagejale hüvitatavate esindajakulude osakaal 90% on määratud ebaõigesti ega tugine maakohtu eksimustele TsMS § 163 lg-s 1 või § 175 lg-s 1 ette nähtud diskretsiooni teostamisel. Nii jääb vaidlustatud otsus ka kulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas muutmata.
11.Apellatsioonimenetluse kulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.
11.1.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kostjale menetlusabi andmine kulude jaotust ei mõjuta (TsMS § 190 lg 1).
11.2.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hagejale hüvitatav summa. Hageja taotles 1500 euro hüvitamist, mis on tasu 10 t õigusteenuse eest (sh kaebuse ja maakohtu otsuse analüüs 2 t, vastuse koostamine 7 t ning seisukoha ja kulunimekirja koostamine 1 t) tasumääraga 150 eurot/t (käibemaksu hüvitamist ei taotle). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses märgitud ajakulu vajalik ja põhjendatud ning esindaja tunnitasu määr kohane. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 1500 eurot (= 10 t × 150). Viivise väljamõistmise taotlust hageja menetluskulude nimekiri ei sisalda.
11.3.Hageja palus määrata menetluskulude hüvitise osas otsuse täitmise kord nii, et mõlema kohtuastme kulude eest hüvitis makstakse esindaja tegutsemiskohaks oleva advokaadibüroo pangakontole. Maakohus lahendas vastava taotluse vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 9 teises lauses ja pooled seda eraldi ei vaidlustanud. Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu otsust selles osas muuta. Hageja taotluse apellatsioonimenetluse kulude osas saab TsMS § 445 lg 1 esimese lause alusel rahuldada.
11.4.Ringkonnakohus vabastas kostja riigilõivust 1000 euro suuruse osa tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ja võimaldas tasuda 350 eurot igakuiste 50 euro suuruste osamaksetena. Kokku tuli kostjal tasuda 1400 eurot, millest otsuse tegemise ajaks on tasutud 200 eurot (vastavalt 50 eurot kaebuse esitamisel ning seejärel 50 eurot 22. juulil, 22. augustil ja
21.septembril 2022). Ülejäänud summa 1200 eurot tuleb TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 5 esimese lause alusel kostjalt riigi kasuks välja mõista. Järgides 10. juuni 2022 määruses esitatud põhjendusi võimaldab kohus TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu tasuda endiselt osamaksetega, igaüks 50 eurot kuus. Viidatud määruse järgi on järgmine osamakse tasumise tähtpäev 28. oktoober 2022 (120. päev alates viidatud määruse jõustumisest) ja edasi peab tasumine 13 (14)
toimuma iga 30 päeva järel. Riigilõivu kostjalt väljamõistmise osas tunnistab kohus otsuse TsMS § 445 lg 1 ning § 467 lg-te 1 ja 5 alusel viivitamata täidetavaks. Kohus hoiatab kostjat, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib otsuse riigilõivu väljamõistmise osas sundtäitmisele saata, kui kostja jätab oma rahalise kohustuse täitmata enam kui 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (TsMS § 179 lg 9). (allkirjastatud digitaalselt)
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.