1.Jätta Harju Maakohtu 07.07.2023 otsuse resolutsioon muutmata, aga täiendada seda otsustusega, et Harju Maakohtu 10.01.2023 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmise tagamiseks. Täiendada sama otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punkti 20 alapunktides märgitule.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud M.G kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-23-235 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.T.I (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Andrias Palmits (hageja) esitas 05.01.2023 Harju Maakohtule M.G (kostja) vastu hagi ühisvara jagamise tagasivõitmiseks T.I pankrotimenetluses ning edasiseks ühisvara jagamiseks koos hagi tagamise avaldusega. Hageja palus 09.01.2023 täpsustatud hagiavalduse kohaselt tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 27.01.2022 notariaalselt tõestatud T.I ja kostja vahel sõlmitud abieluvaraleping, tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomandi kinnistusraamatu teisest jaost kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ning kinnistusraamatu teise jakku T.I ja kostja ühisomanikena sissekandmiseks ning asendada kannete tegemiseks vajalik kostja tahteavaldus kohtulahendiga. Täiendavalt juhul, kui kohtu hinnangul on kinnistusraamatu kannete tegemiseks vaja ka T.I tahteavaldust, tuvastada ka T.I kohustus nimetatud tahteavalduse andmiseks ning asendada tema tahteavaldus kohtulahendiga. Hageja palus jagada tagasivõitmise järel T.I ja kostja abieluvara, pannes otsusega pooltele kohustuse müüa Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomand kohtutäituri poolt korraldatud avalikul enampakkumisel koos kohustusega jagada enampakkumise järel järele jäänud raha kostja ja T.I pankrotivara vahel võrdselt. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on 09.12.2022 määrusega Harju Maakohus kuulutanud tsiviilasjas nr 2-22-17419 ilma ajutist pankrotihaldurit nimetamata välja T.I pankroti ning nimetanud võlgniku pankrotihalduriks vandeadvokaat Andrias Palmitsa. Hageja on tuvastanud, et võlgnik ja kostja sõlmisid 27.01.2022 Tallinna notar Kristel Jänese poolt koostatud ja tõestatud ning notari ametitoimingute raamatu registri nr XX all registreeritud abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomand. Korteriomandi eriomandi esemeks on Tallinnas aadressil /aadress/ asuv korter, üldpinnaga 65,9 m 2. Lepingu sõlmimise ajal kinnitasid lepingu pooled (abikaasad), et tegemist on ühisomandiga (lepingu p 1.4.3). Samas leppisid abikaasad kokku, et tunnistavad korteriomandi perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 4 alusel kostja lahusvaraks ilma, et võlgnikule selle eest hüvitist makstaks (lepingu p-d 2.2 ja 2.4).
2.1.Hageja oli seisukohal, et ühisvara jagamisega on võlgnik oma omandiosast olulisel määral loobunud ja kahjustab võlausaldajate huve, mistõttu tuleb see tagasi võita pankrotiseaduse (PankrS) § 112 p 1 alusel. Kohus on võlgniku pankroti kuulutanud välja ilma ajutist pankrotihaldurit nimetamata ja viimata läbi ajutist pankrotimenetlust. Sellest hoolimata on abieluvaraleping sõlmitud ühe aasta jooksul enne pankroti välja kuulutamist (27.01.2022 vs 09.12.2022) ehk PankrS § 112 p-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Kinnistusraamatu andmetel on kõnealune korteriomand koormatud kahe hüpoteegiga: kinnistusraamatu neljandasse jakku on esimesele järjekohale kantud hüpoteek summas 55 510 eurot Swedbank AS-i kasuks ja 2
2-23-235 teisele järjekohale hüpoteek summas 5400 eurot Swedbank AS-i kasuks. Hüpoteegisumma kokku on 60 910 eurot. Kinnisvara müügikuulutusi vahendava Internetiportaali City24 andmetel on Mustamäel asuvate analoogsete korteriomandite eeldatavad hinnad vahemikus 120 000 kuni 166 500 eurot. Juhul, kui abieluvaralepingu esemeks oleva korteriomandi väärtus vastaks eeltoodud keskmisele müügihinnale 144 840 eurot, siis oleks korteriomandi nö hüpoteegivaba väärtus 83 930 eurot. Hageja hinnangul võinuks võlgnik saada abieluvara jagamisel hüvitist, mis vastanuks vähemalt poolele eeltoodud summas, s.o 41 964 eurole. Tõenäoliselt peaks hüvitise suurus olema suurem, sest hüpoteegid kanti kinnistusraamatusse 2013. a ja 2014. a ning seonduvad pangalaenuga, millest osa oli abieluvaralepingu sõlmimise ajaks juba makstud. Seega on võlgnik lepingu sõlmimisel loobunud oma varast vähealt 41 964 euro ulatuses, mida tuleb pidada oluliseks.
2.2.Lisaks oli hageja seisukohal, et ühisvara jagamine on kahjustanud ka võlausaldajate huve. Võlgniku maksejõuetusavalduse kohaselt on tal kohustusi kokku seitsme võlausaldaja ees. Kohustuste kogusumma on 52 518,79 eurot. Juhul, kui võlgnik oleks saanud ühisvara jagamisel hüvitise, mis vastanuks tema ühisvarast loobumise ulatusele, siis oleks võlausaldajate nõudeid saanud rahuldada märkimisväärses ulatuses. Arvestamata pankrotimenetluse suurusega, oleks nõuete rahuldamise määraks kujunenud ligi 80% (41 964/52 518,79 x 100). Ühisvara jagamise tõttu on võlausaldajad sellest võimalusest ilma jäänud ja ühisvara jagamine on seetõttu võlausaldajate huve ka kahjustanud. Hageja tõi esile, et pärast ühisvara jagamist on võlgnik jätkanud abieluvaralepingu eseme kasutamist, kuna nii rahvastikuregistri kui ka maksejõuetusavalduse järgi on tegemist võlgniku elukohaga.
2.3.Juhul, kui kohus halduri ühisvara jagamise tagasivõitmine nõude rahuldab, saabub olukord, kus eelnimetatud korteriomand on taaskord võlgniku ja kostja ühisomandis. Samas näeb PankrS § 122 lg 1 ette, et kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. Hageja taotles, et kohus paneks otsusega pooltele kohustuse müüa tagasivõidetava abieluvaralepingu esemeks olev korteriomand avalikul enampakkumisel ning jagada enampakkumise tulemusel järele jäänud raha kostja ja pankrotivara vahel võrdselt. Hageja märkis, et kohtutäituril on võimalik müüa enampakkumisel kinnisasi koos Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteekidega (s.o hüpoteegid jäävad püsima), st hüpoteegid ühisvara edasist jagamist ei takista. Ka tagasivõidetava abieluvaralepingu pooleks hüpoteegipidaja ei olnud, st ühisvara jagamine ei eelda hüpoteegipidaja nõusolekut või osalemist käesoleva kohtuasja menetluses. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja märkis, et vaidlust ei ole selles, et võlgnik ja kostja sõlmisid 27.01.2022 abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks on korteriomand /aadress/, Tallinn. Kostja selgitas, et võlgnik loovutas oma osa ühisomandist kostjale, kuna võlgnikul ja kostjal on ühised alaealised lapsed W.T (ik XXX) ja V.D (ik XXX). Võlgnik on jätnud täitmata alaealiste laste ülalpidamiskohustuse alates jaanuarist 2022, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Võlgniku kohustuseks oli tasuda elatist 2022. a 2580 eurot igale lapsele (215 eurot x 12 kuud x 2), kokku 5160 eurot. Kuna võlgnik ei täitnud alaealiste laste ülalpidamiskohustust ja elatise võlgnevus aina kasvas, siis otsustasid võlgnik ja kostja, et võlgnik ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil (kuni alaealiste laste täisealiseks saamiseni või nende õppimise jätkamisel kuni 21-aastaseks saamiseni) täidab ülalpidamiskohustust summas 61 860 eurot oma vara arvelt ja kirjutab oma osa ühisomandist kostja nimele. Võlgnikule kuuluva osa ühisomandist turuhinnaks on ligikaudu 60 000–62 000 eurot 3
2-23-235 (korteriomandi turuhinnaks on ca 120 000–124 000 eurot), mis on võrdne tema osaga alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmisel. Arvestades eeltoodut on korteriomandi ainuomanikuks õiguspäraselt kantud registrisse kostja. Kostja elab korteriomandis koos oma alaealiste lastega. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 07.07.2023 otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 27.01.2022 sõlmitud notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu, tuvastas kostja kohustuse anda tahteavaldus Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomandi kinnistusraamatu teisest jaost kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ning kinnistusraamatu teise jakku võlgniku ja kostja ühisomanikena sissekandmiseks ning asendas kannete tegemiseks vajaliku kostja tahteavalduse käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendiga. Maakohus jagas tagasivõitmise järel võlgniku ja kostja ühisvara, pannes otsusega pooltele kohustuse müüa Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomandi kohtutäituri poolt korraldatud avalikul enampakkumisel koos kohustusega jagada enampakkumise järel järele jäänud raha kostja ja võlgniku pankrotivara vahel võrdselt. Menetluskulud jäeti täies ulatuses kostja kanda ning maakohus märkis, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks peale otsuse jõustumist.
6.Maakohus tuvastas, et 09.12.2022 määrusega kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-2217419 ilma ajutist pankrotihaldurit nimetamata välja T.I pankroti ning nimetas võlgniku pankrotihalduriks vandeadvokaat Andrias Palmitsa. Seega on hagi esitatud PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Hagis esitatud väidetest lähtudes võis hageja nõude rahuldamise õigusliku alusena kõne alla tulla PankrS § 112 p 1, PankrS § 119 lg 1, PankrS § 122 lg 1. Pankrotivõlgniku vastutus piirdub PKS § 33 lg 3 kohaselt tema enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga, kuid selleks, et pankrotivõlgniku vastutust saaks kohaldada, tuleb ühisvara jagada ja eraldada sellest võlgniku osa.
7.Maakohus märkis, et tsiviilasja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul välja selgitada, kas esineb alus ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel abieluvaralepinguga kostja lahusvaraks tunnistatud varast (Tallinn, /aadress/) võlgnikule kuulunud 1⁄2 osa ühisomandist tagasivõitmiseks (arvestades mh asjaolu, et tehing sooritati alaealiste laste huvides). Selleks analüüsis maakohus esmalt vaidlusaluse tehingu sõlmimisega seonduvaid asjaolusid, nõustudes halduriga, et võlgnik oleks saanud eelduslikult abieluvara jagamisel hüvitist, mis vastanuks vähemalt poolele eeltoodud summast, s.o 41 964 eurot. Maakohus tuvastas, et võlgnik ja kostja sõlmisid 27.01.2022 notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu (tl 10–13), mille esemeks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomand. Korteriomandi eriomandi esemeks on Tallinnas aadressil /aadress/ asuv korter, üldpinnaga 65,9 m2. Lepingu sõlmimise ajal kinnitasid lepingu pooled (abikaasad), et tegemist on ühisomandiga (lepingu p 1.4.3, tl 11). Samas leppisid abikaasad kokku, et tunnistavad korteriomandi PKS § 27 lg 4 alusel kostja lahusvaraks ilma, et võlgnikule selle eest hüvitist makstaks (lepingu p-d 2.2. ja 2.4, tl 11). 27.01.2022 abieluvaralepinguga (tl 10–13) ja kinnisturaamatu väljavõttega (tl 14-15) on tõendatud, et võlgnik loobus enda ühisvara osast (Tallinn, /aadress/ eriomand) ja vara tunnistati kostja lahusvaraks ilma hüvitiseta. Vara oli koormatud hüpoteekidega (60 910 eurot, tl 15). Hageja esitatud internetiportaali City24 väljavõtte (tl 16–17) alusel tuvastas maakohus vara väärtuseks 144 840 eurot. Arvestades, et kinnisasi oli koormatud hüpoteekidega, siis asus maakohus seisukohale, et vara n.ö hüpoteegivaba väärtus on 83 930 eurot (s.o 144 840 – 60 910). 4
2-23-235
8.Seejärel analüüsis maakohus, kas 27.01.2022 abieluvaralepinguga on võlgnik loobunud endale kuulunud varast olulisel määral ja kas seeläbi on võlausaldajate huvisid kahjustatud. Võlgniku maksejõuetusavalduse (tl 18–27) kohaselt on tal kohustused kokku seitsme võlausaldaja ees kogusummas 52 518,79 eurot. Võlgniku pankrotimenetluses 08.03.2023 määrusega (tl 109–111) kinnitatud võlausaldajate nimekirja kohaselt on võlgnikul üheksa võlausaldajat ja nõuete kogusumma moodustab 39 661,50 eurot. Maakohus nõustus halduriga ja asus seisukohale, et praegusel juhul on võlgnik abieluvaralepingu sõlmimisega loobunud olulisel määral oma varast ja kahjustanud võlausaldajate huve. Juhul, kui võlgnik oleks saanud ühisvara jagamisel turuhinnale vastava hüvitise, oleks kõik võlausaldajate nõuded saanud rahuldada (41 964 / 39 661,50 x 100).
9.Maakohus leidis, et võlgniku poolset ühisvara osast olulisel määral loobumist ei õigusta praegusel juhul ka laste huvid. Maakohus märkis, et vaidlusalune kinnisasi on abieluvaralepinguga tunnistatud kostja lahusvaraks. Seega ei läinud vara omandiõigus tehinguga üle lastele. Ka pankrotivõlgnikust abikaasa ühisvara jagamisel kohtus tuleb arvestada võlausaldajate huvidega ning ka kohus ei saa pankrotivõlgniku vara jagada viisil, mis vara jagamisel abikaasade kokkuleppel enne pankroti väljakuulutamist oleks aluseks selle kokkuleppe kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise sätete järgi (RKTKo 27.10.2004, 3-2-199-04, p 23). Lisaks märkis maakohus, et elatist saama õigustatud isik võib esitada oma nõuded võlgniku vastu PankrS § 44 lg 1 järgi võlgniku pankrotimenetluses ning pankrotimenetluse ajal saab võlgnik pidada oma ülalpeetavaid ülal eelkõige selle sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks (RKTKm 23.04.2012, 3-2-1-26-12, p 13–14, RKTKo 07.12.2022, 2-20-3353, p 10 jj).
10.Eeltoodud põhjendustel asus maakohus seisukohale, et praegusel juhul on PankrS § 112 p 1 kohaselt täidetud 27.01.2022 abieluvaralepingu tagasivõitmise eeldused. Maakohus tunnistas PankrS § 112 p 1 alusel kehtetuks 27.01.2022 võlgniku ja kostja abieluvaralepingu, kuivõrd võlgnik loobus selle tehinguga olulisel määral oma varast (s.o osast ühisomandis) ja kokkulepe oli sõlmitud ühe aasta jooksul enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Maakohus asendas kinnistusraamatus kannete tegemiseks vajalikud tahteavaldused käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendiga. Maakohus märkis, et võlgniku nimel saab tahteavalduse kinnistusraamatu kande tegemiseks teha pankrotihaldur (PankrS § 35 lg 1 p 3 ja § 36 lg 1), mistõttu puudus vajadus kinnistusraamatus kannete tegemiseks võlgniku tahteavalduse asendamiseks kohtulahendiga.
11.Maakohus lõpetas tagasivõidetava abieluvaralepingu esemeks oleva korteriomandiga seoses poolte ühisomandi kinnisasjale selle müümisega avalikul enampakkumisel ning enampakkumise tulemusel järele jäänud raha jagatakse kostja ja võlgniku pankrotivara vahel võrdselt. Abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete (asjaõigusseaduse [AÕS] § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 järgi otsustab kohus kaasomandit lõpetades, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust arvestatakse ühisvara jagamise aja seisuga. Eseme, sealhulgas kinnisasja väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi üldjuhul selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind, RKTKo 22.12.2009, 3-2-1-141-09, p 15). Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (RKTKo 09.05.2006, 3-2-1-45-06, p 19). Nõustudes hagejaga märkis maakohus, et kohtutäituril on võimalik müüa enampakkumisel kinnisasi koos Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteekidega. 5
2-23-235
12.Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud seoses hagi rahuldamisega täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus
13.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
14.Kostja kordab menetluses väidetut, et võlgnik kui kohustatud isik, on jätnud täitmata alates jaanuarist 2022. a alaealiste laste W.T ja V.D ülalpidamiskohustuse, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Võlgnik ei ole asjas tõendanud sellise vara või sissetuleku olemasolu, mille arvelt saab maksma panna tulevikku suunatud ülalpidamisnõudeid rahas. Oluline on, et lapsed ei saa kohustatud isikult perekonnaseadusega tagatud ülalpidamist. PankrS § 147 tuleb tõlgendada selliselt, et lastel on õigus nõuda tulevikku suunatud elatise maksmist kohustatud vanema pankrotimenetluse ajal pankrotivarast. Kuna võlgnik ei täitnud alaealiste laste ülalpidamiskohustust ja elatise võlgnevus aina kasvas, siis otsustasid võlgnik ja kostja, et võlgniku ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil täidab võlgnik ülalpidamiskohustuse summas 61 860 eurot oma varast, nimelt kirjutab oma osa ühisomandist /aadress/, Tallinn kostja nimele alaealiste laste ülalpidamiskohustuse katteks. Võlgnikule kuuluva osa ühisomandist turuhinnaks on ligikaudu 60 000–62 000 eurot (korteriomandi turuhind on ca 120 000–124 000 eurot), mis on võrdne tema osale alaealiste laste ülalpidamiskohustusele kuni alaealiste laste täisealiseks saamiseni või nende õppimise jätkamisel kuni 21-aastaseks saamiseni ehk 61 680 eurot.
15.Kostja hinnangul on maakohus rikkunud PKS §-s 123 sätestatud kohustust vaadata lastega seotud asi läbi eelkõige laste huvidest lähtuvalt. Riigikohus on leidnud, et elatise maksmist kohustatud isiku (võlgnik) pankroti väljakuulutamise korral nii juhul, kui elatist saama õigustatud isikul on võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud elatise nõuded enne pankroti väljakuulutamist kui ka siis, kui elatise nõue tekib või muutub sissenõutavaks pärast pankroti väljakuulutamist (RKTKo 07.12.2022, 2-20-3353). Elatisnõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.
16.Kostja märgib, et üldjuhul ei saa võlausaldajad esitada võlgniku vastu pankrotimenetluse ajal tekkinud nõudeid üldises korras (PankrS § 167 lg 4). Samas on seadusandja näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Seega on vale maakohtu seisukoht, et võlgniku poolset ühisvara osast olulisel määral loobumist ei õigusta praegusel juhul ka laste huvid. Kostja on rõhutanud, et võlgnikul ei ole sissetulekut, mistõttu saab elatist saama õigustatud isik (lapsed) taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel, mille kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus määrab pankrotivarast hädavajaliku elatise eeldusel, et võlgnikul ei ole elatise maksmiseks sissetulekut ning pankrotivara hulka kuulub selline vara (raha või muu kergesti rahaks
6
2-23-235 muudetav raha), mille arvel saab elatist maksta. Eelduslikult on hädavajalik elatis PKS § 101 alusel arvutatud miinimumelatis. Maakohus sellega aga ei arvestanud.
17.Kokkuvõttes leiab kostja, et maakohus ei analüüsinud kõiki asjas olulist tähendust omavaid asjaolusid, mis viisid ebaõiglase ja vale otsuseni. Kostja viitab täiendavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja laste õiguste konventsiooni art 27 lg 4 esimesele lausele, mille kohaselt on pankrotihaldur teine laste eest materiaalset vastutust kandev isik pankrotivara ulatuses ning elatis tuleb pankrotivarast määrata, kui ei ole tõendatud, et lastel on võimalus saada elatist võlgnikult. Kui lapsed ei saa PankrS § 147 lg 1 alusel pankrotivarast elatist nõuda, tuleb see jätta põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 järgi kohaldamata ning kohaldada tuleb välislepingu sätteid. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 656 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning laste ülalpidamist puudutav osa tuleb maakohtule lahendamiseks võlgniku pankrotimenetluses laste taotlusena võlgniku pankrotivarast hädavajaliku elatise määramiseks. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud hageja kanda.
selle rahuldamata
ja
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Kolleegium jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kostja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.
20.Hageja on esitanud kostja vastu hagi tehingute tagasivõitmiseks ja ühisvara jagamiseks. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste tehingute sõlmimise, võlgniku pankrotimenetluse ja selles võlausaldajate nõuete täitmise võimatuse kohta. Valdavas osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Täienduseks maakohtu põhjendustele ja vastuseks kaebusele tuleb märkida järgmist.
20.1.Tagasivõitmise nõuete õiguslike aluste kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus kohaldas tehingute tagasivõitmise õiguslike aluste osas õigesti vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS sätteid, eelkõige viidatud seaduse § 112 p 1 ning tuvastas õigesti osundatud sättes sisalduvad eeldused.
20.1.1.Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt RKTKo 22.02.2012; nr 3-2-1-163-11, p-d 17 ja 32). Kui kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik tehing, siis tekib võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, aga asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamisel asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt RKTKo 23.09.2005; nr 3-2-1-80-05, p 28). Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus), võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut, vt kokkuvõtvalt RKTKo 28.03.2018;nr 2-14-60590, p 23.2).
20.1.2.Maakohus ei otsustanud selgelt, kas asjaõigusleping on tagasivõidetav samadel alusel nagu sama eseme kohta sõlmitud võlaõiguslik kokkulepe. Ringkonnakohus täpsustab selles 7
2-23-235 osas järgmist. PKS § 59 lg 1 järgi võivad abikaasad abieluvaralepinguga omavahelise kokkuleppega lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte, kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või seaduses ettenähtud juhtudel teha muudatusi valitud varasuhtes. Arvestades, et siinses asjas muudeti abieluvaralepinguga abikaasade varasuhetes muudatuste tegemisel kinnisomandit puudutavaid varalisi õigusi, on abieluvaraleping vaadeldav kohustustehinguna, mille saab tagasi võita PankrS § 112 alusel. Asjaõigusleping on muu leping PankrS § 111 lg 3 tähenduses, sest selle tulemusel vähenes võlgniku varakogum – selline tehing on kinke iseloomuga (vrdl RKTKo 25.11.2020; nr 2-16-17207, p-d 15 ja 16 ning TlnRnKo 08.10.2021; nr 2-20-12967, p 11.3).
20.1.3.Maakohus kvalifitseeris õigesti abieluvaralepingu ja tuvastas PankrS § 112 eelduste täitmise, kuivõrd võlgnik loobus selle tehinguga oma osast ühisvaraks olnud olulisest varaesemest vastusoorituseta ning täidetud on ka sama paragrahvi p-is 1 sätestatud ajaline kriteerium. Arvestades eelmise p 20.1.2 täiendusi, on ka selle täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tagasivõitmine põhjendatud. Asjaõigusleping vähendas tegelikult võlgniku varakogumit olukorras, kus muud alust soorituseks polnud.
21.Ekslik on kostja arusaam, et abieluvaralepinguga saanuks võlgnik täita tema ja kostja ühistele lastele elatise maksmise kohustust. Lapsed pole abieluvaralepingu pooleks ega lepingu esemeks olnud kinnisasja saajateks. Ülalpidamise nõue on lapsel vanema vastu, kes ei ela lapsega koos ega osale vahetult tema kasvatamisel. Teisel vanemal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda elatise maksmiseks kohustatud vanemalt sellist sooritust, nagu on kirjeldatud abieluvaralepingus kui kohustustehingus. Lisaks puuduvad asjas tõendid, et vaidlusaluse korteriomandi lahusvaraks tunnistamisega soovis võlgnik täita elatise maksmise kohustust. Lepingudokumendi (tl 10–12) järgi täitis võlgnik asjaõiguslepingut sõlmides just abieluvaralepingust tuleneva kohustuse – tunnistada kinnisasi ilma oma osa eest hüvitist saamata kostja lahusvaraks. Asjakohane ei ole viide PKS §-ile 123, mis kuulub kohaldamisele eelkõige vanemate õiguste ja kohustuste reguleerimisel laste suhtes.
22.Ringkonnakohus märgib, et kostja viitab õigesti PankrS §-le 147. Kui võlgnik jääb pankroti tõttu ilma elatusvahenditest, mille arvelt elatist maksta, saab võlgnik või võlgnikult elatist saama õigustatud isik taotleda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. Seega saab pankrotivarast hädavajaliku elatise määramist taotleda eelkõige võlgnik, kuid PankrS § 147 alusel määratavat elatist saab nõuda ka isik, keda võlgnik seaduse kohaselt on kohustatud üleval pidama. Vastav avaldus tuleb esitada pankrotiasja menetlevas kohtus vastavas pankrotimenetluses läbi vaadatava avaldusena hagita menetluse sätete järgi (vt Varul, P jt, Pankrotiseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Schihalajev, M, lk 429-433). Siinsel juhul ei ole sellist avaldust esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul on seega kostja väide TsMS § 147 põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis põhjendamatu (RKKKm 30.05.2012, 3-1-1-48-12, p 16.3.2). Samuti ei esine vastuolu avaldaja viidatud rahvusvahelise konventsiooniga (ÜRO lapse õiguste konventsioon).
23.Ekslik on ka kostja käsitlus, et tulevikku suunatud elatisenõuded rahuldatakse võlgnikust vanema pankrotivarast. Pärast pankroti väljakuulutamist ja sissenõutavaks muutunud elatise nõudeid õigustatud isik pankrotivõlausaldajana nõuda ei saa, vaid elatist saab nõuda väljaspool pankrotimenetlust, s.o eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3).
24.Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust maakohtu otsust vaidlustatud osas sisuliselt muuta. Seetõttu jättis maakohus õigesti kehtima hagi tagamise abinõu, aga TsMS § 442 lg 5 mõtte kohaselt tulnuks teha sellekohane otsustus kohtuotsuse resolutsioonis (vt nt RKTKo
8
2-23-235 05.04.2017, nr 3-2-1-17-17, p 21; 20.12.2016, nr 3-2-1-74-16, p 25). Nimetatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
25.Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.