Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, mistõttu võib eeldada, et kostja sõlmis lepingu tarbijana ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 ja § 402 lg 1 kohaselt. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi eest alates 17.05.2019. a kuni hagi esitamiseni 19.03.2021. a algses laenulepingus nr 2101804052 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras 38% aastas ja edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. Hageja on kohtule esitanud laenulepingu üldtingimused. Üldtingimuste p 12.1 ja 12.2.1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega (v.a intressi tasumisega) viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenusaajal on kohustus tasuda viivist, mida arvestatakse intressi määraga võrdses määras. Laenulepingu nr 2101804052 personaalsetes tingimustes on märgitud, et intressimäär on 38% aastas. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Arvestades, et kostja esitas laenutaotluse interneti teel ja esialgne võlausaldaja vaid kinnitas selle ning seejärel väljastas kostjale laenu, võib eeldada, et viivisemäära ei ole eraldi läbi räägitud, kostja ei olnud võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (varasemalt ka 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud intressimäära, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (s.o 0,0219% päevas). Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär 38% aastas (s.o 0,104%) päevas ligikaudu 5 korda seadusjärgset viivisemäära. Arvestades Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda,

3 (5)

et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid põhinõudelt 2369,26 eurolt alates viimasele tasumisele järgnevast päevast, s.o alates 17.05.2019. a kuni hagiavalduse esitamiseni 19.03.2021. a summas 1657,57 eurot. Viivis põhivõla 2369,26 euro tasumisega viivitamise eest seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras perioodi eest 17.05.2019.a kuni 19.03.2021. a on 348,96 eurot. Sellele lisandub edasiulatuvalt arvestatud viivis alates 19.03.2021. a kuni kohtuotsuse tegemise päevani 04.10.2021. a summas 103,86 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise kohtuotsuse tegemise päeva seisuga summas 452,82 (348,96 + 103,86) eurot. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 4 539,57 eurot, millest 2369,26 eurot on põhivõlg, 1634,99 eurot intress, 50 eurot võla sissenõudmiskulu, 17,50 eurot lepingutasu, 15 eurot kiirmakse teenustasu ja 452,82 eurot 04.10.2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 05.10.2021. a kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus rahuldab hagi, seega TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude 77% ulatuses, seega tuleb menetluskulud 77% ulatuses jätta kostja kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus käesoleva otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku summas 905 eurot, sh 425 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 480 eurot lepingulise esindaja kulud. Kohus kontrollis, et hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 425 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega saab lugeda tasutud riigilõivu summas 425 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejat on eelnevas menetluses esindanud Julianus Inkasso OÜ jurist Alla Žulinskaja. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal esindustoiminguteks 4 tundi. Hageja esindaja taotleb õigusabi eest tasu hinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta) ühe tunni eest, kokku 4 tunni eest tasu summas 480 eurot. Arvestades asjaolusid hindab kohus, et märgitud ajakulu kokku 4 tunni ulatuses on ülepaisutatud. Asja materjalidest nähtub, et esindaja õigusabi osutamine on piirdunud kohtule hagiavalduse koostamisega, sh seda ettevalmistavad toimingud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka nõudega, mille vormistamine eeldaks suurt ajakulu ja mahukat tõendite kogumist. 4 (5)

Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks nõude vormistamisele saab lugeda 2 tundi. Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks õigusabi eest taotletava tasumäära, mis on 120 eurot ühe töötunni eest. Seega loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu 2 töötunni eest kokku ilma käibemaksuta summas 240 eurot. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 665 eurot, sh 425 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 240 eurot lepingulise esindaja tasu. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tema menetluskulud 77% ulatuses, s.o summas 512,05 eurot (665 eurot x 77%). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. Kohtuotsuse teatavakstegemine ja täidetavaks tunnistamine TsMS § 455 lg 1 järgi toimetab kohus otsuse menetlusosalistele kätte. Kostjale ei ole õnnestunud senises hagimenetluses menetlusdokumente isiklikult kätte toimetada. Seetõttu on hagimaterjalid kostjale kätte toimetatud avalikult. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult. TsMS § 317 lg 3 järgi avaldatakse avalikult kättetoimetatava dokumendi väljavõte väljaandes Ametlikud Teadaanded. TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.