Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Aktsiaseltsi Olerex hagi Põhjapuit Osaühingu ja Taimo Põesaste vastu 6594 euro ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Põhjapuit Osaühingu apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7942 eurot 62 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): aktsiaselts Olerex (registrikood 10136870), lepinguline esindaja Riina Rebane-Maipuu
ja
Taimo
Põesaste
Kostjad (apellandid): Põhjapuit Osaühing (registrikood 12071235) ja Taimo Põesaste (isikukood XXXXXXXXXX), ühine esindaja vandeadvokaat Epp Landberg Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(11)
RESOLUTSIOON:
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud solidaarselt kostjate Põhjapuit Osaühingu ja Taimo Põesaste kanda.
Määrata Põhjapuit Osaühingu ja Taimo Põesaste poolt aktsiaseltsile Olerex hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Põhjapuit Osaühingult ja Taimo Põesastelt solidaarselt aktsiaseltsi Olerex kasuks välja 300 eurot.
4.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Põhjapuit Osaühingul ja Taimo Põesastel tasuda aktsiaseltsile Olerex viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 24. septembril 2020 Tartu Maakohtule hagi, milles palus 3. jaanuari 2021. a täpsustusi arvestades Põhjapuit Osaühingult (kostja I) ja Taimo Põesastelt (kostja II) välja mõista põhivõla 6594 eurot ning alates
25.septembrist 2020 põhivõlalt viivise 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 13. oktoobril 2016 kliendikaardi lepingu nr XXXXXXX (kliendikaardi leping), mille alusel sai kostja I osta krediitkaartidega kütust, muud kaupa ja teenust krediidilimiidi 15 000 euro ulatuses. Lepingu osaks olid hageja kliendikaardi lepingu üldtingimused (üldtingimused). Hageja ja kostja muutsid kliendikaardi lepingut 14. juunil 2017 ja 11. aprillil 2018, suurendades krediidilimiiti vastavalt 20 000 euroni ning 30 000 euroni. Kostja I edastas 21. aprillil 2019 hagejale e-kirja pooltevahelise lepingu lõpetamiseks. Hageja saatis 8. mail 2019 kostjale I kokkulepe lepingu lõpetamiseks, mille jõustumise
2(11)
eeltingimuseks pidi kostja I kokkuleppe allkirjastatult tagastama. Kostja I hagejale allkirjastatud kokkulepet tagasi ei saatnud. Hageja aktiveeris 2. detsembril 2019 kliendikaardi lepingu uuesti. Kostja II on kostja I seadusliku esindajana 11. detsembril 2019 kinnitanud kaartide vastuvõtmist. Kostjal I on tasumata 29. veebruaril 2020 esitatud arvest (arve) põhivõlg 6594 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 15. märtsil 2020. Üldtingimuste p 3.8 kohaselt loetakse lepingu alusel tasumisele kuuluvatest summadest esimeses järjekorras tasutuks viivised ja seejärel põhivõlg alates varasemast võlgnevusest. Rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest (üldtingimuste p 3.7). Arvel viivisemäärale viitamine ei ole vajalik, kuna viivisemäär tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimustest. Hageja on kostjale I küll lubanud, et viiviste tühistamine on võimalik, kuid "vahel", mitte alati. Kuna poolte vahel on sõlmitud üks leping, pidid kostjad aru saama, et hageja aktiveeris
2.detsembril 2019 kliendikaardi lepingu nr XXXXXXX, mille käigus kostjale I kaardid väljastati. Seda, et poolte koostöö aluseks oli ja tasumata arve väljastati selle lepingu alusel, tõendab see, et lepingus ja arvel oli märgitud sama viitenumber (XXXXXXXXX). Hageja ja kostja II sõlmisid 14. aprillil 2018 käenduslepingu, mille alusel vastutab kostja II hageja ees kostja I ja hageja vahel sõlmitud kliendikaardi lepingu täitmise eest maksimaalselt 20 000 euro ulatuses. Kuivõrd hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingut ei lõpetatud, on käendusleping kehtiv. Käenduslepingu p 1.3 kohaselt vastutab käendaja põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
13.oktoobri 2016. a kliendikaardi leping ei ole kehtiv. Kostja I edastas 21. aprillil 2019 hagejale soovi lõpetada omavahelised lepingud. Hageja esindaja Natalia Laško edastas
8.mail 2019 lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kostja I allkirjastas ja saatis postiga aadressile Võru 79, Tartu. Kostja I oli veendunud, et sellega on hagejaga sõlmitud lepingud lõpetatud. Kostjad hävitasid kaardid pärast lepingu lõpetamist. Kostjatele ei ole esitatud allkirjastamiseks kehtivat kliendikaardi lepingut arvel märgitud kaartide kasutamise tingimustega. Kliendikaardi lepingute redaktsiooni andmetes ei kattu ühegi kaardi number arvel märgitud kaartide numbritega. Seega puudub kliendikaardi leping, mille alusel saaks hageja nõuda kostjatelt tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Hageja esindaja Andrus Kandimaa saatis 2. detsembril 2019 kostjale I e-maili ettepaneku koostöö jätkamiseks, milles on märgitud, et kui arve tasumine ületab maksetähtaja, siis kostja I viiviseid maksma ei pea. Hageja pole siiani aktiveeritud lepingut kostjatele edastanud. Seetõttu ei ole kostjad teadlikud, et arve maksetähtaja ületamisel lisanduvad viivised. Hageja täitis viiviste mittearvestamise erikokkulepet 31. jaanuaril 2020 esitatud arvega, mille tasumistähtaeg oli 15. veebruaril 2020, kuid lõplik tasumine toimus
5.mail 2020. Hageja ei nõudnud viiviseid. Lisaks puudub arvel viide viivisemäärale. Kostja I on maksnud arve tasumata osa 5799 eurot 82 senti. Seega on kostjad võla tasunud. 3(11)
Käendusleping, mis viitab kliendikaardi lepingu nõuetekohasele täitmisele, on lõpetatud. Kehtivat käenduslepingut sõlmitud ei ole.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 10. veebruari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 5239 eurot 96 senti ning viivise 0,15% päevas (4936 eurolt 37 sendilt) alates 10. veebruarist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Sama otsusega lõpetas maakohus ajas menetluse hageja nõude kostjate vastu 3050 euro saamiseks. Maakohus jättis menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 890 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Otsuse kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kliendikaardi leping oli kehtiv, kas kostja II vastutab käenduslepingu alusel põhivõlgniku kohustuste eest ning kas kostjatel on kohustus tasuda arve ja viivised. Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping (müügileping VÕS § 208 lg 1 tähenduses) ei ole lõppenud. Kostja II (kostja I juhatuse liikmena) on hagejale 21. aprilli 2019. a e-kirjas teavitanud, et soovib lepingud lõpetada, kuid pidi hagejale tagastama hageja poolt 8. mail 2019 edastatud lepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastatult. Kostja I on kohtule esitanud kokkulepe, mis on käsikirjaliselt allkirjastatud, hageja allkirja kokkuleppel ei ole. Üldtingimuste p 5.1 järgi sõlmitakse leping tähtajatult ning üldtingimuste p 5.2 järgi lõpeb leping 14. päeval arvates ülesütlemiseavalduse kättetoimetamisest. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta on kokkuleppe lepingu lõpetamiseks hagejale kätte toimetanud. Asjaolu, et hageja töötaja on 2. detsembri 2019. a e-kirjas märkinud, et aktiveeris uuesti vana lepingu, ei tähenda, et vahepealsel ajal olid pooltevahelised lepingulised suhted lõppenud. Seega jätkus poolte vahel lepinguline suhe, mida kinnitab kliendikaardi lepingu 11. detsembril 2019 sõlmitud lisa, mille alusel sai kostja I hagejalt 10 kaarti kütuste ja autokaupade ostmiseks. Arvelt nähtuvalt on tehingud tehtud ajavahemikul alates 5. veebruarist 2020 kuni
29.veebruarini 2020 samade kaartidega, mis kostjale I 11. detsembril 2019 väljastati. Seega ei ole õige kostja väide, et kaardi numbrid ei ühti kliendikaardi lepingu alusel väljastatud kaartide numbritega. Kostja I ei ole väitnud, et ta arvel märgitud kaupu ei ole saanud. Seega tuleb kostjal I kaupade eest tasuda. Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 järgi. Maakohus ei nõustu kostja II vastuväidetega, et kehtiv käendusleping puudub. Kliendikaardi leping ei ole lõppenud. Kuivõrd käenduslepingu p 1.3 kohaselt vastutab käendaja põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest lepingu p-s 1.2 nimetatud rahalise maksimumsumma ulatuses, ei mõjuta käenduslepingu kehtivust kliendikaardi lepingu uus redaktsioon. Kostja II on käenduslepingu allkirjastamisega kinnitanud (p 6.2), et on piisava tähelepanelikkusega tutvunud põhilepingu ja selle lisadega ning käenduslepingu tingimustega ja mõistab endale võetavate kohustuste olemust.
4(11)
VÕS § 142 lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust ning tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kostja II oli põhivõlgnikuks oleva äriühingu ainsa juhatuse liikmena piisavas teadmises äriühingu olemasolevatest ja tulevastest kohustustest hageja ees. Kohustus tulenes põhivõlgniku igapäevasest majandustegevusest. Seega otsustas kostja I ise lepingulise kohustuse võtmise üle ning see pidi olema käendajale kui põhivõlgniku juhatuse liikmele piisavalt määratletav. Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma on 20 000 eurot. Järelikult vastutab kostja II täies ulatuses vaidlusaluste arvete tasumise eest. Üldtingimuste p 3.6 järgi on hagejal õigus nõuda rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Kostja II vastutab käenduslepingu p 1.2 ja VÕS § 145 lg 2 järgi ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Maakohus ei nõustu kostjatega, et erikokkuleppest tulenevalt ei ole hagejal õigus viivist nõuda. Hageja töötaja 2. detsembri 2019. a e-kirjas märgitut "leppisime kokku, et kui vahel läheb arve maksmine üle lepingulise maksetähtaja, siis lasen viivised annulleerida" ei saa käsitleda sellise kokkuleppena, millega oleks hageja loobunud alatiseks maksetähtaja ületanud arvetelt viivise nõudmisest. Pigem tuleks seda tõlgendada selliselt, et teatud olukorras võib hageja viiviseid mitte nõuda, kui talle on saanud teatavaks asjaolud, mille tõttu võiks see olla põhjendatud. Praeguse asja materjalidest neid asjaolusid ei nähtu. Samuti ei nähtu, et kostja oleks hagejat teavitanud makseraskustest. Hagi kohaselt oli kostjal tasumata põhivõlg 7888 eurot 92 senti ja viivised 737 eurot 41 senti. Üldtingimuste p 3.8 järgi tuleb pretensioonid arve osas esitada 7 päeva jooksul arve väljastamise kuupäevast. Kostjad arvete osas hagejale pretensioone esitanud ei ole. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt loetakse lepingu alusel tasumisele kuuluvatest summadest esimeses järjekorras tasutuks viivised ja seejärel põhivõlg alates varasemast võlgnevusest. Hageja väitel on kostjad pärast hagi esitamist tasunud 50 eurot, mille hageja on arvestanud 31. mai 2020. a viivise katteks. 21. detsembril 2020 tasutud 3000 eurost on 1705 eurot 8 senti arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja 1294 eurot 92 senti põhivõla katteks. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on kostjad tasunud 30. detsembril 2020 veel 2799 eurot 82 senti, mille osas hageja arvestust teinud ei ole ning millest 1142 eurot 19 senti luges kohus vastavalt üldtingimuste p-s 3.7 sätestatud kohustuste täitmise järjekorrale tasutuks 30. detsembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise katteks (viivis perioodi 24. september 2020. a kuni 30. detsember 2020 eest) ja ülejäänud 1657 eurot 63 senti põhinõude katteks. Seega on põhivõlg 4936 eurot 37 senti (6594 eurot - 1657 eurot 63 senti), mis tuleb kostjatel solidaarselt hagejale tasuda. Hageja nõuab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel kostjatel viivist alates
24.septembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni 0,15% päevas. Viivis ajavahemiku 31. detsember 2020 kuni 9. veebruar 2021 eest põhivõlalt (4936 eurot 37 senti) on 303 eurot 59 senti. Hageja on oma nõuet 3050 euro (9644 eurot - 6594 eurot ) võrra vähendanud. Kohus võttis selles osas hageja hagist osalise loobumise vastu ning lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse. 5(11)
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad paluvad 11. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 5239 eurot 96 senti ja alates 10. veebruarist 2021 summalt 4936 eurot 37 senti viivise 0,15% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Tühistatud osas paluvad kostjad teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad mõista viivis välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda ning mõista need hagejalt välja koos kohustusega tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et kliendikaardi leping ei ole lõppenud. Kliendikaardi leping lõppes pärast seda, kui kostja I edastas hagejale
21.aprillil 2019 e-kirja lepingu lõpetamiseks. Kostja I ettepanekule (offerdile) leping lõpetada vastas hageja nõustumisega (aktseptiga), kui edastas 8. mail 2019 e-kirjaga nõusoleku lepingu lõpetamiseks kokkuleppel ning lisas selle juurde vastava kokkuleppe. Kostja I allkirjastas selle ning edastas hagejale lepingu üldtingimuste p-s 5.2 ettenähtud viisil (posti teel). Hageja nõustumine lepingu lõpetamiseks kokkuleppel on väljendatud hageja töötaja 8. mai 2019. a e-kirjaga. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt on arusaadav, et mõlema poole tahe oli leping lõpetada poolte kokkuleppel. Pärast seda ei ostnud kostja I hagejalt kütust ning arveid ei esitatud. Lepinguline suhe oli lõppenud. Seda kinnitab ka asjaolu, et detsembris 2019 tekkis vajadus uueks lepinguliseks suhteks, kui kostjaga I võttis telefoni teel ühendust hageja esindaja A. Kandimaa, kes soovis, et kostja I hakkaks uuesti nende kliendiks. Hagejal ei ole õigus nõuda kostjatelt viivist. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus lepiti kokku, et kui arve maksmine läheb vahel üle lepingulise maksetähtaja, siis viivised annulleeritakse. Kuna kostjale I selline hageja pakkumine sobis, nõustus kostja I uuesti sõlmima lepingu e-kirjas kokkulepitud tingimustel. Samas uut kliendikaardi lepingut ei edastatud. Vana lepingu aktiveerimise õiguslik mõiste võlaõigusseaduses puudub. Seega ei saanud asja lahendamisel lähtuda 11. aprillil 2018 sõlmitud lepingust. Alates
2.detsembrist 2019 tekkis poolte vahel uus lepinguline suhe. Hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostja I uskus hageja lubadust viivisenõuet mitte esitada, nõustus kostja hakkama uuesti hageja kliendiks. Kostja on kohtumenetluse lõpuks põhivõla täies ulatuses tasunud, mistõttu on kohus põhjendamatult arvestanud viiviseid üldtingimuste p 3.7 järgi. Maakohus on ebaõigesti lähtunud 11. aprillil 2018 sõlmitud lepingust. Pärast poolte kokkuleppel lepingu lõpetamist mais 2019 oleks pooled pidanud allkirjastama uue lepingu, mille alusel oleksid hakanud kehtima üldtingimused. Kuna 2. detsembril 2019 sõlmitud lepingu juurde ei kuulunud üldtingimused kui tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses, siis need ei kohaldu. VÕS § 38 võimaldab ka tüüptingimustes eraldi kokku leppida. Kui kohus leiab, et kostja I ei ole hageja 2. detsembri 2019. a e-kirja alusel viivise tasumisest vabastatud, kohaldub seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 järgi (472 eurot 84 senti). 6(11)
Kostja II ei vastuta 2. detsembril 2019 sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste eest. Käenduslepingu järgi vastutab kostja II 14. juunil 2017 sõlmitud kliendikaardi lepingu/hulgimüügilepingu nõuetekohase täitmise eest. Vaidlust selle üle ei ole, et poolte vahel sõlmiti 11. aprillil 2018 uus kliendikaardi leping, mille tagamiseks käenduslepingut ei sõlmitud. Üldtingimuste p 1.3 kinnitab, et käendaja vastutab põhilepingu, s.o
14.juunil 2017 sõlmitud lepingu, mitte tulevikus sõlmitavate lepingute täitmise eest.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kuivõrd kostja I ei edastanud hagejale digitaalselt allkirjastatud kliendikaardi lepingu ülesütlemise avaldust (üldtingimuste p 5.2) ega tõendit, et ta edastas omakäeliselt allkirjastatud kokkuleppe posti teel hageja asukohta ning hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3), oli kliendikaardi leping kehtiv. Asjaolu, kas kostja I hagejalt kütust igakuiselt ostis või mitte, ei mõjuta lepingu kehtivust. On tavapärane, et hageja müügijuhid võtavad mh ühendust klientidega, kes ei ole mõnda aega kütust ostnud. Kostja I ei ole ka tõendanud, et hageja töötaja A. Kandimaa soovis sõlmida uue lepingu. Pooled leppisid 2. detsembri 2019 e-kirja saatmisele eelnevas telefonikõnes kokku, et jätkavad koostööd olemasoleva kliendikaardi lepingu alusel. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud üks leping, ei ole võimalik A. Kandimaa kirja kuidagi teisiti mõista. Kuna kostja I ei esitanud vastuväiteid ega täpsustavaid küsimusi, mõistis ka tema, et koostöö jätkub kliendikaardi lepingus nr XXXXXXX kokkulepitud tingimustel. Selle lepingu kehtivust kinnitab ka asjaolu, et kostjale I 11. detsembri 2019. a kaartide väljastamise aktil on viidatud sellele lepingule, samuti on kostjale I esitatud arvetel viide selle lepingu põhitingimustes märgitud viitenumbrile (XXXXXXXXX). Üldtingimuste p 2.7 järgi on hagejal õigus kaart blokeerida, samuti võib kaardi kehtivus lõppeda sellel märgitud tähtaja saabumisega. Sellega ei kaasne lepingu lõppemist. Hagejal oli õigus nõuda viivist. 2. detsembri 2019. a e-kirjaga on tõendanud, et pooled arutasid telefonikõnes viiviste rakendumist. Poolte koostöö aluseks on kliendikaardi leping, sh üldtingimuste p 3.7, mille alusel on hageja õigus kostjalt I viivist nõuda. Hageja töötaja küll lubas kostjale I, et viiviste tühistamine on võimalik, kuid "vahel", mitte alati. Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega on kooskõlas, kui keegi kasutab teise isiku raha kauem kui kokku lepitud (ületab lepingus kokkulepitud arve maksetähtaega), tuleb selle eest tasuda viivist. Kostja I ei ole hulgiostja, vaid tavapärane krediidiklient. Jääb arusaamatuks, mis on taunitavat selles, et hageja oli huvitatud kostjaga I koostöö jätkamisest. Kostja I on viivitanud ka 31. detsembril 2019, 31. jaanuaril 2020 ja 29. veebruaril 2020 esitatud arvete tasumisega, kuid need olid hagi esitamise ajaks makstud. Kostja II vastutab käenduslepingu p 1.2 alusel hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingu täitmise eest ka juhul, kui pooled põhilepingu tingimusi muutsid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna 7(11)
alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Kostjad on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist osas, milles hagi rahuldati. Maakohtu otsus ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning lõpetas menetluse hageja kasuks kostjatelt solidaarselt 3050 euro väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping lõppenud. Vaadeldes hageja ja kostja I vahel 21. aprillil 2019 ja 8. mail 2019 toimunud e-kirjavahetust (tl-d 41–43) muudest tõenditest eraldiseisvalt, võiks nõustuda kostjate väitega, et hageja ja kostja I jõudsid kliendikaardi lepingu lõpetamises kokkuleppele (sellel, kas taoline võimalik kokkulepe järgib lepingu üldtingimuste p-des 5.2 ja 6.2 sätestatud vorminõudeid, ei pruugi iseenesest olla määravat tähtust (VÕS § 13 lg 3)). Samas tuleb lepingupoolte tahte tuvastamisel kohtumenetluses arvestada tõendite ja asjaoludega nende kogumis (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2; § 438 lg 1). Käesoleva asja materjalidest nähtub, et hageja müügijuht A. Kandimaa on 2. detsembri 2019. a kostjatele saadetud e-kirjas märkinud, et aktiveerib poolte varem toimunud telefonivestluse põhjal uuesti vana lepingu (tl 46). Samuti on 11. detsembri 2019. a allkirjastatud (kostjale I) kaartide väljastamise aktil viidatud kliendikaardi lepingule nr XXXXXXX (tl 67). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks esitanud vastuväiteid või täpsustavaid küsimusi seoses müügijuht A. Kandimaa 2. detsembri 2019. a e-kirjaga või et kostjal I oleks üldse tekkinud pärast 2. detsembrit 2019 (ning enne käesoleva tsiviilasja menetlust) küsimusi poolte koostöö õigusliku aluse kohta, et ta oleks nõudnud uue kliendikaardi lepingu vormistamist vms. Eelmärgitut arvestades on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldanud, et hageja ja kostja I vahel jätkus lepinguline suhe kliendikaardi lepingu nr XXXXXXX alusel. Sellel, et pärast 8. maid 2019 kostja I hagejalt vahepeal kütust ei ostnud ning hageja kostjale arveid ei esitanud, pole käesoleval juhul määravat tähtust. Kliendikaardi leping oli sõlmitud määramata tähtajaks ning see ei kohustanud kostjat I hagejalt kütust ja autokaupu ostma.
8(11)
Samuti ei viita lepingu lõppemisele või uue lepingu sõlmimisele see, et hageja töötaja A. Kandimaa 2019. a detsembris ise kostjaga I ühendust võttis. Nagu märgitud, siis A. Kandimaa 2. detsembri 2019. a kirja (tl 46) kohaselt hageja küll "aktiveeris" varem allkirjastatud lepingu, kuid sellest tingimata ei järeldu, et leping oleks vahepealsel perioodil lõppenud. Üldtingimuste p 2.7 järgi võis hageja kaardid blokeerida, kuid see iseenesest ei tähenda pooltevahelise lepingu lõppemist.
8.2.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja saab nõuda kostjatelt viivist lepingus kokku lepitud määras, st 0,15 % päevas iga viivitatud päeva eest. Kostjate arvates välistab hageja ja kostja I vaheline erikokkulepe (tl 46) lepingujärgse viivisenõude. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline kostjate seisukoht põhjendatud. Maakohus on tõlgendanud poolte vaidlusaluseid kokkuleppeid põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata, lähtudes VÕS § 29 lg-st 4 ning arvestades mh VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi kokkuleppe olemust ja eesmärki. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja töötaja A. Kandimaa 2. detsembri 2019. a kirjast (tl 46) ei tulene, et hageja oleks viivisenõudest igakordselt loobunud. Äriühingute majandustegevuses sõlmitavate lepingute puhul lepingupooltega sarnane mõislik isik seda samadel asjaoludel selliselt ei mõistaks. Kõnealust kirja võiks mõista nii, et viivist ei nõuta juhusliku lühiajalise makseviivituse puhul, millega praegusel juhul aga tegemist ei ole. Eelmärgitut arvestades ei ole hageja viivisenõue ka hea usu põhimõtte vastane. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et pooled oleksid varaem sõlmitud kliendikaardi lepingu tingimusi (sh viivise osas) muutnud (VÕS § 13 lg 1). Ringkonnakohtu arvates ei anna kostjate apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et lepingus sätestatud määrast lähtuv viivisenõue ei ole põhjendatud või et viivist saaks nõuda üksnes seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1 teine lause) määras. Ringkonnakohus leiab, et lepingujärgse viise nõudmise õigus tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik peab arvestama viivise tasumise kohustusega.
8.3.Asja materjalid ei toeta apellatsioonkaebuse väidet, et kostja I on hulgiostja. Samuti ei täehelda ringkonnakohus toimiku materjalide põhjal, et kostjad oleksid asja lahendamisel maakohtus kõnealusele asjaolule tuginenud. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud ka mõjuvaid põhjuseid uute asjaolude esitamiseks apellatsioonimenetluses.
8.4.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, nagu oleks käenduslepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimine välistatud, kuna selles on viidatud üksnes 14. juuni 2017. a põhilepingule. Kuivõrd praeguses asjas on tuvastatud, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping ei lõppenud, vastutab kostja II kostja I täitmata jäänud kohustuste eest. Sellist seisukohta toetab ka käenduslepingu p 1.3, mille järgi vastutab käendaja (kostja II) nii olemasolevate, tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete nõuetekohase täitmise eest (tl 14). Ebaõige on kostjate väide, nagu poleks asjas vaidlust selle üle, et poolte vahel sõlmiti
11.aprillil 2018 uus kliendikaardi leping (mille tagamiseks käenduslepingut ei sõlmitud). 9(11)
Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 11. aprillil 2018 varem sõlmitud kliendikaardi lepingut üksnes muudeti ning vormistati lepingu uus redaktsioon (tl-d 17– 19).
8.5.Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate (apellantide) kanda.
10.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
10.1.Hageja esindaja esitas 26. aprillil 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 412 eurot 50 senti (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja esindaja R. Rebane-Maipuu on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 30 minuti ulatuses tunnitasuga 75 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
10.2.Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
10.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus maakohtu otsusega ja edastas selle kliendile (35 minutit), tutvus apellatsioonkaebusega (40 minutit) ja koostas apellatsioonkaebusele vastuse (4 tundi 15 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusega tutvumise, kliendile edastamise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu tuleks vaadelda ühiselt. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele, kuid peab seda osaks vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuses kui selle vastuses on valdavalt korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid.
10(11)
Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 75 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 300 eurot (käibemaksuta) (75 eurot × 4 tundi) ning mõistab nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.
10.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.