2-18-18360/32 - Pankrotiõigus - Hagi nõude tunnustamiseks - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Asjaolud Harju Maakohtu menetluses on Imponente OÜ hagi AS LHV Pank, osaühing Best Idea, Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (Veli Kraavi asemele nimetatud uus pankrotihaldur Indrek Lepsoo) vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ pankrotimenetluses. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on hagejal võlgniku vastu tingimuslik nõue summas 990 000 eurot. O K ja AS LHV Pank sõlmisid 10.10.2013 käenduslepingu, millega O. K vastutab käendajana AS-i LHV Pank ees võlgniku ja AS LHV Pank vahel 05.09.2013 sõlmitud laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käendaja O K vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 990 000 eurot. Võlgnikul saabus 05.09.2013 laenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaeg 05.10.2016. Võlgnik ei ole laenulepingust tulenevat laenumaksmise kohustust AS-i LHV Pank ees täitnud, mistõttu saab AS LHV Pank nõuda kohustuse täitmist nii võlgnikult kui käendajalt. VÕS § 152 lg 1 sätestab, et põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. O K on loovutanud 990 000 euro suuruse tagasinõude õiguse võlgniku vastu hagejale. Tegemist on tingimusliku nõudega ehk esimese järgu nõudega PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel. Kostjad hagi ei tunnista. Kostja I väidete kohaselt ei ole O K käenduslepingut täitnud ega kostjale I käendatavat summat tasunud. Kostja I on seisukohal, et hagi tuleb jätta läbivaatamata. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-152-13 (p-d 14-15) leidnud, et seaduse alusel ühelt võlausaldajalt teisele potentsiaalselt üleminevat nõuet ei saa pankrotimenetluses tingimusliku nõudena tunnustada ja sellise nõude tunnustamise hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Eelnimetatud kaasuses oli tegemist olukorraga, kus kolmandale isikule kuuluv kinnisasi müüdi täitemenetluses võlgniku võlgnevuse tasumiseks, millest tulenevalt kinnistu omanikul tekkis AÕS § 349 lg 3 alusel võlgniku vastu tagasinõudeõigus. AÕS § 349 lg 3 on identne VÕS § 152 lg 1 põhimõttega, mille kohaselt tekib tagatise omanikul või käendajal võlgniku kohustuse täitmisel korral võlgniku vastu tagasinõudeõigus ning täidetud summa ulatuses läheb üle põhivõlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Nimetatud seisukoht kohaldub ka antud vaidluses, kuna hageja nõuab käenduslepingust tuleneva tingimusliku regressinõude tunnustamist, mis tekiks seaduse alusel juhul, kui kostjale 1 käendussumma ära tasutakse. Puudub vaidlus, et O K ei ole käenduslepingut täitnud ega selle alusel kostjale 1 võlgniku laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Seega ei ole O Kl (ega hagejal) käenduslepingu alusel võlgniku vastu tagasinõudeõigust tekkinud. Samuti puuduks O Kl ka käenduslepingu täitmise korral võlgniku vastu iseseisev tingimuslik tagasinõudeõigus, sest käendaja potentsiaalne tagasinõudeõigus on hõlmatud põhivõlausaldaja (kostja 1) poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudega (s.t. kui O K kostjale 1 käenduse tasub, siis läheb talle tasutud summa ulatuses üle kostja 1 nõue võlgniku vastu). Puudub vaidlus, et kostja 1 on laenulepingust tuleneva nõude võlgniku pankrotimenetluses esitanud ja Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-18-17391 kostja 1 nõuet ka tunnustanud. Kui O K peaks käenduse tasuma ja kui talle läheb tasutud summa ulatuses üle kostja 1 nõue võlgniku pankrotimenetluses, siis astub O K (või hageja) tasutud summa ulatuses kostja 1 asemele võlausaldajana. Kui pankrotihaldur nõude üleminekut ei peaks mingil põhjusel aktsepteerima,

2-18-18360 siis saab hageja nõude ülemineku tuvastamiseks esitada TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi (3-2-1-152-13, p 15). Kostja II vastuväidete kohaselt on hagi tõendamata ja alusetu. Hageja on esitanud pankrotimenetluses seaduse alusel ühelt võlausaldajalt teisele ülemineva nõude (käenduslepingu alusel), millist nõuet ei saa Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt pankrotimenetluses tunnustada ja sellise nõude tunnustamise hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt RKTKo 3-2-1-152-13, p 14 ja 15 ja 3-2-1-2-15, p 16). Antud kohtupraktikat kinnitab lisaks ka Tallinna Ringkonnakohus (vt 05.09.2014 otsus asjas 2-1338148). Kokkuvõtvalt ei saa hageja poolt esitatud nõuet tunnustada, kuivõrd O. Kl kui käendajal ei ole iseseisvat nõuet. Sellise nõude saaks esitada vaid juhul, kui AS LHV Pank oleks käenduslepingu alusel nõudnud kohustuse täitmist ning O. K oleks selle kohustuse täitnud. Vaidlus puudub selles, et antud kohustust ei ole täidetud. VÕS § 152 lg1 kohaselt põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu (nn regressinõue). Regressinõue saab seega tekkida vaid juhul kui käendaja täidab põhivõlgniku (ehk antud juhul pankrotivõlgniku) kohustuse. Seejuures ei ole eraldiseisva nõudeavalduse esitamine ka vajalik, kuivõrd käenduskohustuse täitmise korral läheb AS LHV Pank poolt tunnustamiseks esitatud nõue automaatselt vastavas ulatuses käendajale üle ning käendaja astub senise võlausaldaja asemele. Kostja III vastuväidete kohaselt on hagi põhjendamatu ja tuleks jätta läbi vaatamata. Hageja hinnangul on kostjate taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks põhjendamatu. Kostjate taotlus põhineb viitel Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-152-13 p-dele 14-15. Hageja leiab, et kostjad on üritanud kohut eksitada viitega kontekstivälisele ja asjakohatule Riigikohtu lahendile. Riigikohtu poolt menetletud asjas oli tegemist olukorraga, kus hageja palus temale seaduse alusel üle läinud tunnustatud nõuet võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Käesoleval juhtumil on faktiline olukord märkimisväärselt teistsugune, kuna 1) AS-i LHV Pank nõuet võlgniku vastu (põhinõuet) ei ole tunnustatud ning 2) põhinõude tagamiseks käenduslepingu allkirjastanud O. K ei ole käenduslepingut veel täitnud, kusjuures 3) teadmata on põhinõude tunnustamise ulatus ja aeg ning 4) teadmata on ka O. K poolt käenduslepingu täitmise ulatus ja aeg. Asjaolu, et O. K ei ole käenduslepingust tulenevaid võimalikke kohustusi täitnud, ei anna alust jätta hagi läbivaatamata, kuna hageja kui O. K eriõigusjärglane on esitanud võlgniku pankrotimenetlusse tingimusliku nõude ja palunud seda tunnustada. Kui O. K oleks väidetava käenduskohustuse juba täitnud, siis osaleks ta pankrotimenetluses täna kostja I positsioonis. On väär kostjate väide, nagu taotleks hageja kostja I nõude topelt tunnustamist. Kohtumääruse põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 463 lg 1 kohaselt määrusega lahendab kohus menetlusosaliste menetluslikud taotlused ning juhib ja korraldab menetlust. Seaduses sätestatud juhul võib kohus asja lahendada määrusega. TsMS § 463 lg 2 kohaselt määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.

2-18-18360 Harju Maakohtu menetluses on Imponente OÜ hagi AS LHV Pank, osaühing Best Idea, Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (Veli Kraavi asemel on nimetatud uus pankrotihaldur Indrek Lepsoo) vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ pankrotimenetluses. Kostjad on esitanud taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. Nad leiavad, et kohtupraktika kohaselt ei saa seaduse alusel ühelt võlausaldajalt teisele potentsiaalselt üleminevat nõuet pankrotimenetluses tingimusliku nõudena tunnustada ja sellise nõude tunnustamise hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt RKTKo 3-2-1-152-13, p 14 ja 15 ja 3-2-12-15, p 16, Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2014 otsus asjas 2-13-38148). Hageja nõuab käenduslepingust tuleneva tingimusliku regressinõude tunnustamist, mis tekiks seaduse alusel juhul, kui kostjale 1 käendussumma ära tasutakse. O K ei ole käenduslepingut täitnud. Seega ei ole O Kl (ega hagejal) käenduslepingu alusel võlgniku vastu tagasinõudeõigust tekkinud. O Kl puuduks ka käenduslepingu täitmise korral võlgniku vastu iseseisev tingimuslik tagasinõudeõigus, sest käendaja potentsiaalne tagasinõudeõigus on hõlmatud põhivõlausaldaja (kostja 1) poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudega. Kostja 1 on laenulepingust tuleneva nõude võlgniku pankrotimenetluses esitanud ja Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 218-17391 kostja 1 nõuet ka tunnustanud. Kui O K peaks käenduse tasuma ja kui talle läheb tasutud summa ulatuses üle kostja 1 nõue võlgniku pankrotimenetluses, siis astub O K (või hageja) tasutud summa ulatuses kostja 1 asemele võlausaldajana. Hageja hinnangul on kostjate taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks põhjendamatu. Vaidlus puudub selles, et AS-i LHV Pank ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) vahel sõlmiti 05.09.2013 laenuleping nr XXX laenusummaga 990 000 eurot ja nimetatud nõue koos kõrvalkuludega on Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) poolt täitmata. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et tsiviilasjas nr 2-18-17391 tunnustati 20.10.2020 kohtuotsusega Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus AS LHV Pank pandiga tagatud nõuet summas 1 236 015 eurot. Nimetatud kohtuotsus on jõustunud 05.04.2021. Vaidlus puudub ka selles, et O K ei ole täitnud AS-iga LHV Pank 10.10.2013 sõlmitud käenduslepingust nr XXX tulenevat kohustust summas 990 000 eurot. Kõik kostjad on palunud jätta hagi läbi vaatamata ja hageja nõue tunnustamata. Kohus leiab, et kostjate taotlused on põhjendatud ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohtu hinnangul on vaidlusaluses küsimuses välja kujunenud kohtupraktika, millele on tuginenud ka kostjad. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13 08.01.2014 tehtud kohtumääruse punktides 14 ja 15 selgitanud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Kui pankrotivõlausaldaja tunnustatud nõue rahuldatakse kolmandale isikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täielikult või osaliselt, läheb pankrotimenetluses tunnustatud nõue seaduse alusel täielikult või osaliselt nõude rahuldanud kinnisasja omanikule ilma tunnustamata üle. Kuna eeltoodud põhjendustel ei tule hagejale AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud laenuandja tunnustatud nõuet tunnustada, ei oleks hagejal sellise nõude esitamisega võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ning hageja nõue tunnustada laenuandjalt talle seaduse alusel üle läinud nõuet tuleks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Sama seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 tehtud lahendi punktis 16. Kohus nõustub kostjaga I selles, et AÕS § 349 lg 3 on identne VÕS § 152 lg 1 põhimõttega, mille kohaselt tekib tagatise omanikul või käendajal võlgniku kohustuse täitmisel korral

2-18-18360 võlgniku vastu tagasinõudeõigus ning täidetud summa ulatuses läheb üle põhivõlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, mistõttu kuulub Riigikohtu seisukoht analoogia korras kohaldamisele ka käesolevas tsiviilasjas. Hageja väited, et Riigikohtu lahendis toodud seisukohad ei ole antud asjas kohaldatavad, ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et ilmselgelt ei saa ühe ja sama nõude osas ühes ja samas pankrotimenetluses olla mitme võlausaldaja nõue tunnustatud. Käesoleval juhul on laenulepingust nr LL20130905KT tulenev AS-i LHV Pank nõue Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud summas 1 236 015 eurot. Juhul, kui O K käendajana täidaks nõude, oleks tal õigus asuda võlausaldaja AS LHV Pank asemele täidetud nõudesumma ulatuses. Kuna O K nõue on hagi asjaolude kohaselt loovutatud hagejale, siis tekiks O K poolt käenduslepingu alusel täidetud nõude oas AS LHV Pank asemele menetlusse astumise õigus hagejal Imponente OÜ. Kuni käenduslepingust tuleneva nõude täitmiseni seda õigust Imponente OÜ-l tekkida ei saa. Kohtu hinnangul tuleb Imponente OÜ hagi AS LHV Pank, osaühing Best Idea, Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (tema asemele nimetatud pankrotihaldur Indrek Lepsoo) vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ pankrotimenetluses jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 168 lg 2 kohaselt hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 168 lg 5 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kuna kohus jättis hagi läbi vaatamata, siis tuleb menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).