Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Janek Tederi hagi Koit Lutsu ja Bondora AS-i vastu vara arestist vabastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. detsembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Janek Tederi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Janek Teder (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andrus Reidi Kostja (vastustaja):
XXXXXXXXXXX)
Koit
Luts
(isikukood
Kostja (vastustaja): Bondora AS (registrikood 11483929), lepinguline esindaja Anna-Maria Urbas Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(8)
RESOLUTSIOON:
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. detsembri 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Janek Tederi kanda. Koit Lutsul ja Bondora AS-il apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Janek Teder (hageja, ostja) esitas 22. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi Koit Lutsu (kostja I, müüja) ja Bandora AS-i (kostja II) vastu, milles palus 13. juuli 2020. a täpsustusi arvestades vabastada sõiduk Peugeot J5 (registreerimismärk X; sõiduk) arestist. Hagilt tasutud riigilõivu palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 12. augustil 2019 müügilepingu (müügileping), mille kohaselt müüs kostja I hagejale sõiduki hinnaga 2500 eurot. Pärast sõiduki ostmist transportis hageja selle Viljandist Tallinnasse ning hakkas seda ise remontima. Kostja I kustutas sõiduki ajutiselt liiklusregistrist alates 17. augustist 2019. Pärast remondi lõpetamist soovis hageja sõiduki liiklusregistris registreerida. Kuivõrd COVID-19 pandeemia tõttu olid teenindusbürood suletud ja hagejal puudusid arvutialased teadmised, ei olnud see võimalik. Mais 2020 sai hageja teada, et kohtutäitur Oksana Kutšmei (kohtutäitur) on täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX seadnud sõidukile keelumärke. Hageja esitas 25. mail 2020 kohtutäiturile avalduse sõiduki arestist vabastamiseks ja keelumärke kustutamiseks. Kohtutäitur keeldus 19. juuni 2020. a otsusega sõidukit arestist vabastamast, leides, et on alus kahelda, et leping on sõlmitud 12. augustil 2019, kuna hageja oleks pidanud esitama taotluse registriandmete muutmiseks hiljemalt
19.augustil 2019 (liiklusseaduse (LS) § 77 lg 3). Hageja kohtutäituri seisukohtadega ei nõustu. Müügilepingu kohaselt sõiduk enam võlgnikule ei kuulu ning pärast lepingu sõlmimist on sõiduki omandiõigus hagejale üle läinud. Keelumärge on seatud
8.aprillil 2020, st pärast seda, kui hageja sai sõiduki omanikuks. LS § 77 lg 3 järgi tuleb 2(8)
taotlus registriandmete muutmiseks esitada küll viie päeva jooksul andmete muutumisest, kuid selle nõude rikkumine ei muuda tehingut kehtetuks. Sõidukile seatud keelumärge ja selle arestimine piirab põhjendamatult hageja omandiõigust. Hageja ei saa sõidukit kasutada ega käsutada. Eelnevat arvestades palub hageja sõiduki arestist vabastada.
2.Kostja I hagile vastu ei vaielnud, vaid teatas, et on nõudest aru saanud, sellega nõus ning nõustub tagaseljaotsusega.
3.Kostja II vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning asjas tasutud riigilõiv hageja kanda. Kostja II ei nõustu sõiduki arestist vabastamisega. Hageja oleks pidanud sõiduki hiljemalt
16.augustiks 2019 enda nimele vormistama (LS § 77 lg 3 ). Registrikannet, mis tõendaks hagejale omandiõiguse üleminekut, tehtud ei ole. Sõidukile seati keelumärge rohkem kui seitse kuud pärast väidetava müügitehingu tegemist. Kostja I ei ole esitanud vastuväidet vara arestimisele ega tõendit selle kohta, et sõiduk talle ei kuulu. Ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus kohtutäituri poolt keelumärke seadmise ja arestimise hetkel hagejale. Hageja ja kostja I on küll kokku leppinud omandi üleminekus, kuid selline kokkulepe on sõlmitud edasilükkava tingimusega. Müügilepingus puudub kinnitus ostuhinna tasumise kohta. Hageja ei ole esitanud ka muid tõendeid, mis kinnitaksid ostuhinna tasumist. Hageja peaks sularahas ostuhinna tasumist tõendama. Seega on sõiduki omandiõiguse üleminek hagejale tõendamata. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud kaks eeldust – võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki valdus on talle enne 8. aprilli 2020 üle antud või asi oli juba sellel kuupäeval tema valduses.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus jättis hagi 18. detsembri 2020. a otsusega rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud, kuna menetluskulud puudusid. Kostjad ei ilmunud 7. detsembri 2020. a istungile. Kostja I teavitas, et nõustub tagaseljaotsusega, kostja II nõustus asja sisulise lahendamisega. Hageja esitas taotluse lahendada asi sisuliselt ilma kostjate osavõtuta. Maakohus leidis, et hagi aluseks olevad asjaolud on otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud ning otsustas lahendada asja sisuliselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 414 lg 1). Hageja on esitanud hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel, leides, et talle kuulub sundtäitmisel oleva eseme suhtes omandiõigus. Maakohus tuvastas, et asjas puudub vaidlus selle üle, et kohtutäitur seadis 8. aprillil 2020 kostja I sõidukile keelumärke, kuna registriandmete kohaselt kuulus sõiduk kostjale I, ning hageja sai sõidukile seatud keelumärkest teada mais 2020. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas
22.mail 2020 kohtutäiturile müügilepingu, mille alusel kuulub sõiduk hagejale ning
25.mail 2020 avalduse sõiduki arestist vabastamiseks, kuid kohtutäitur keeldus 3(8)
19. juuni 2020. a otsusega sõidukit arestist vabastamast. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel, s.o 8. aprillil 2020 hagejale. Maakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel hagejale. AÕS § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud kaks eeldust – võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja esitas omandiõiguse ülemineku tõendamiseks sõiduki müügilepingu ning bussipileti, et ta sõitis Tallinnast Viljandisse, kus toimus sõiduki müük ja üleandmine. Maakohus nõustus hagejaga selles, et liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmisega ei kaasne õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks. Samas luges maakohus tuvastatuks, et kuna hageja on tegelenud sõidukite ostmise ja müümisega, oli hageja teadlik sõiduki üleminekul registriandmete muutmise kohustusest. Registrikanne oleks ka tõendanud, et hageja ja kostja I on kokku leppinud omandiõiguse üleminekus. Praegusel juhul registrikanne sellist kokkulepet hageja ja kostja I vahel ei kinnita. Asjas omab tähtust hageja poolt istungil antud kinnitus, et ta omandas sõiduki 2500 euroga, mille tasus kostjale I sularahas. Kuivõrd müügilepingust ei nähtu ostuhinna tasumist sularahas ja hageja ei ole esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid ostuhinna tasumist, ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjale I sõiduki eest tasunud. Seega ei ole tõendatud, et omandiõigus oleks hagejale üle läinud. Maakohus on ka hagejale selgitanud võimalust esitada sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta tõend, millest nähtuks, millal hageja paigutas sõiduki Tallinnas asuvasse tasulisse parklasse või sõiduki remondiarveid. Hageja kõnealuseid tõendeid esitanud ei ole. Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui ka võlaõigusliku lepingu olemasolu. Kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta, on kohtutäitur arestinud sõiduki õiguspäraselt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub 16. jaanuaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu järeldus hagi tõendamata jätmise kohta üllatuslik. Kostja I hagile vastu ei vaielnud. Kui kohus leidis, et esitatud tõenditest ei piisa hagi rahuldamiseks, pidanuks ta hagejale selgitama, et kostja I osavõtt istungist on vajalik (TsMS § 346 lg 1), et tõendada hageja omandiõigust või selle puudumist. Kostja I ütlused oleksid kinnitanud hageja poolt esitatud tõendeid ja olnud vajalikud asja õigeks lahendamiseks. Sellega on kohus rikkunud menetlusõigust, eelkõige selgitamiskohustust. Hageja sai kostja I teatest üheselt aru, et ta võttis hagi õigeks. Maakohus on õigesti märkinud, et liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning see ei ole sõiduki omandiõiguse ülemineku eelduseks. Samas jääb arusaamatuks kohtu järeldus, mille kohaselt oleks registrikanne tõendanud hageja ja kostja I vahelist kokkulepet omandiõiguse ülemineku kohta. Hageja ei saanud ette näha, et 4(8)
ta peab tulevikus hakkama kohtus tõendama tehingu toimumist. Hageja on selgitanud, mis põhjusel ta sõidukit liiklusregistris ümber ei vormistanud. Tehingut see tühiseks ei muuda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõiduki omandiõiguse ülemineku kokkulepe on tuvastamata, kuna hageja ei ole kohtule esitanud sellekohaseid tõendeid. AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud eeldused omandi tekkimiseks on täidetud. Müügilepingu dokument sisaldab nii asjaõiguslikku kui ka võlaõiguslikku lepingut ning selle punkt 1 tõendab hageja omandiõigust. Tõenditeks on ka hageja poolt istungil antud ütlused ja tõendid selle kohta, millal tehing toimus (fotod sõidukist koos kuupäevadega, millal sõiduk osteti, bussipilet samast kuupäevast). Kohus peab hindama esitatud tõendeid ja selgitama, miks ta üht või teist tõendit otsuse tegemisel ei arvesta. Praegusel juhul ei ole kohus sisuliselt analüüsinud müügilepingut, mille alusel läks sõiduki omandiõigus hagejale üle. Maakohus on vaid märkinud, et kuivõrd lepingust ei nähtu ostuhinna tasumist sularahas ja muud tõendid müügihinna tasumise kohta puuduvad, ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjale I sõiduki eest tasunud. Maakohus järeldas, et seega ei ole tõendamist leidnud, et omandiõigus oleks hagejale üle läinud. Hageja arvates on selline järeldus meelevaldne ja viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Ostuhinna märkimine ühel või teisel viisil (ka kokkuleppel) ei muuda lepingut tühiseks. Müügilepingu p-s 4 on märgitud, et omandiõigus müüjalt ostjale läheb üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Lisaks ei ole maakohus otsuses võtnud seisukohta
7.detsembril 2020 esitatud fotode kohta.
6.Kostja I ei ole apellatsioonkaebusele vastu vaielnud, vaid ringkonnakohtule edastatud kirjas teatanud, et müüs sõiduki hagejale 12. augustil 2019.
7.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja oleks pidanud hiljemalt 16. augustil 2020 sõiduki registriandmeid muutma (LS § 77 lg 3). Samas kostja II põhimõtteliselt nõustub hagejaga, et liiklusregistri kanne omandiõigust ei mõjuta. Hageja poolt esitatud müügileping omaniku vahetust ei tõenda. Kuna omaniku muutmise kannet ei ole tehtud õigeaegselt, ei ole müügileping sõlmitud 12. augustil 2019, vaid hiljem, s.o pärast keelumärke seadmist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Müügilepingus puudub ka ostuhinna tasumise kinnitus. Samuti puuduvad asjas muud tõendid ostuhinna tasumise kohta. Seega on sõiduki hageja omandisse üleminek tõendamata. Vallasomandi üleminekule suunatud asjaõiguskokkulepe võib olla seotud tingimustega. Hageja ja kostja I on müügilepingus küll kokku leppinud omandi üleminekus, kuid selline kokkulepe on sõlmitud edasilükkava tingimusega. Hageja peaks sularahas ostuhinna tasumist tõendama. AÕS § 92 lg 1 järgi peab sõidukile omandi tekkimiseks olema täidetud kaks eeldust – võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki valdus on temale enne 8. aprilli 2020 üle antud või asi oli juba sellel kuupäeval tema valduses. Kostja II kaalub hageja vastu tagasivõitmise hagi esitamist (TMS § 187 lg-d 1 ja 2). 5(8)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.Hageja on esitanud hagi sõiduki arestist vabastamiseks (TMS § 222 lg 1). Asjas on vaidlus selle üle, kas hagejal tekkis sõidukile omandiõigus enne kohtutäituri poolt sõidukile keelumärke seadmist (8. aprillil 2020) ja kas hagejal on sellest tulenevalt õigus nõuda sõiduki arestist vabastamist. Maakohus on hagi jätnud rahuldamata, leides, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduk kuulus keelumärke seadmise hetkel hagejale.
10.Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi rikkumisel, kuna maakohus on teinud üllatusliku otsuse, leides, et hagi on tõendamata. Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohus rõhutab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul iseenesest üldjuhul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Seega peab menetlusosaline ise hindama, kas esitatud tõenditest piisab nende faktiliste asjaolude tõendamiseks, millele tuginevad tema väited ja vastuväited. Samas on maakohus 20. oktoobri 2020. a kirjas pooltele selgitanud, et asjas ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus kohtutäituri poolt keelumärke seadmise hetkel hagejale (tld 71–72). Maakohus märkis samas kirjas, et üksnes sõiduki müügikuulutus (tl-d 12–14) ja hageja bussipilet (tl 6) ei tõenda sõiduki hagejale kuulumist ning hagejal tuleb hagi rahuldamiseks tõendada, et ta on saanud sõiduki valduse enne selle kohtutäituri poolt arestimist (nt esitada väidetava remondiga seotud arveid, taotleda tunnistajate ülekuulamist). Seega ei saanud maakohtu otsus hagi tõendamatuse kohta (sh omandiõiguse tõendamata jätmise osas) olla hagejale ka üllatuslik.
10.2.Kostjad on käesolevas asjas vältimatud kaaskostjad (TMS § 222 lg 1 ja TsMS § 207 lg 3). Vältimatute kaaskostjate puhul saab kohus vaidlusaluse õigusküsimuse otsustada 6(8)
ainult kõigi kostjate suhtes ühiselt (TsMS § 207 lg 3) ega saa rahuldada hagi ühe kostja suhtes õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 440 lg 1). Seega kui vähemalt üks kostjatest esitab hagile vastuväite, peab kohus asja sisuliselt arutama ja lahendama. Asjaolul, et kostja I ei ole hageja väiteid vaidlustanud ning on hageja nõudega nõustunud, ei ole järelikult asja lahendamisel määravat tähtsust. See ei mõjuta kostja II menetluslikku positsiooni ega õigust hageja väiteid vaidlustada. Kuivõrd kostja II on hagile vastu vaielnud, lahendas maakohus käesoleva asja põhjendatult sisulise otsusega.
10.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus AÕS § 92 lg 1 kohaldamisel eksinud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja pole tõendanud sõiduki omandiõiguse üleminekut enne kohtutäituri poolt keelumärke seadmist, s.o 8. aprillil 2020.
10.3.1.Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud kokkulepe omandiõiguse ülemineku kohta kujutab endast vallasomandi üleandmisele suunatud käsutustehingut, mis koosneb võõrandaja ja omandaja kokkulangevatest tahteavaldustest ning mis on omakorda suunatud vahetult asjaõigusmuudatusele (asjaõiguskokkulepe). Lisaks asjaõiguskokkuleppele tuleb võõrandajal anda omandajale üle ka vallasasja valdus. Seejuures tuleb üleandmist AÕS § 92 mõttes eristada müügilepingu alusel asja üleandmisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 ja § 209 tähenduses. Seda, kas vallasasja valdus omandi ülemineku eeldusena on üle antud, tuleb hinnata asjaõiguse reeglite kohaselt. AÕS § 92 lg 1 nõuabki vallasomandi ülemineku eeldusena põhimõtteliselt otsese valduse üleandmist. Seega ei ole õigusliku tagajärje saabumiseks piisav üksnes sellekohase tahte avaldamine (tehing), vaid sellele peab lisanduma ka faktiline väljund – omandajale võimaluse loomine asuda vallasasja suhtes teostama tegelikku võimu AÕS § 36 tähenduses (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 32). Omandi üleminek peab olema ka väljapoole äratuntav, mida väljendab valduse muutumine. Ringkonnakohus märgib, et erandlikult võimalik anda vallasasja omand üle ilma ka valdust üle andmata (AÕS §-d 93–94), kuid käesolevas asjas esitatud asjaoludel nende sätete kohaldamiskes alust pole.
10.3.2.Kuivõrd kostja II on menetluses läbivalt hagejale sõiduki omandiõiguse üleminekule vastu vaielnud, pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendama, et AÕS § 92 lg-s 1 sätestatud eeldused sõiduki omandiõiguse ülemineku kohta (sh sõiduki valduse faktiline üleandmine) olid täidetud enne kohtutäituri poolt sõidukile keelumärke seadmist, s.o
8.aprilli 2020. Asjas esitatud tõendid ei võimalda seda järeldada. Hagejale omandiõiguse tõendamiseks ei piisa üksnes müügilepingu p-st 5, mille kohaselt läheb sõiduki omandiõigus müüjalt ostjale üle pärast müügilepingu allkirjastamist (tl 81). Samuti ei ole võimalik kontrollida omandiõiguse üleminekut hageja poolt esitatud fotodelt (tl-d 77–80, 90–92), kuna nende alusel ei ole võimalik tuvastada mh fotode tegijat, täpset tegemise aega ega kohta. Sõiduki omaniku andmete muutmise taotluse esitamamine (LS § 77 lg 3) ega ostuhinna tasumine ei ole auto kui vallasasja omandiõiguse ülemineku seisukohalt küll määravad, kuid kostjate vahel sõlmitud lepingu tõlgendamisel (VÕS § 29) ja poolte väidete elulise usutavuse hindamisel sai kohus ka neid asjaolusid arvesse võtta. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (TsMS § 436 ja § 442 lg 8). Kuigi hageja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei anna see 7(8)
praegusel juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
10.4.Muus osas (sh ostuhinna tasumise ja registrikande muutmise kohta) kordab hageja apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks nendele veelkord vastata.
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
12.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostjad ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.