OÜ PM Competence hagi Calawara Grupp OÜ, X vastu võlgnevuse, intressi ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
248 735,16 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: PM Competence OÜ (registrikood 11711477; asukoht Tartu mnt 84a, 10134 Tallinn; e-post xxx) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Alo Pormeister (Advokaadibüroo Pormeister; e-post [email protected]) Kostja I: Calawara Grupp OÜ (registrikood 12239456; e-post xxx, xxx) Kostja II: X (isikukood xxxxxxxxxxxx; elukoht xxx, xxxxx xxx; e-post xxx) Kostjate lepinguline esindaja Erkki Casar (xxx)
Asja läbivaatamine
Avalik kohtuistung 05.05.2021
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus OÜ PM Competence nõudes Calawara Grupp OÜ ja X vastu intressivõlgnevuse summas 9 840 euro saamiseks ja viivise summas 26 243,29 eurot saamiseks.
2.Rahuldada OÜ PM Competence hagi Calawara Grupp OÜ ja X vastu võlgnevuse, intressi ja viivise saamiseks.
3.Välja mõista Calawara Grupp OÜ-lt ja X’ilt solidaarselt PM Competence OÜ kasuks 230 000 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 185 154 eurot ja ülejäänu 03.06.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.
Välja mõista Calawara Grupp OÜ-lt PM Competence OÜ kasuks 03.06.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 38 291,89 eurot ning alates 04.06.2021 viivis määras 20%-i aastas tasumata põhisummast (185 154 eurot) kuni põhisumma tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate Calawara Grupp OÜ ja X’i kanda.
6.Välja mõista kostjatelt Calawara Grupp OÜ-lt ja X’ilt solidaarselt hageja PM Competence OÜ kasuks menetluskuludena välja 6 687,50 eurot.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb solidaarselt kostjatel Calawara Grupp OÜ-l ja X’il tasuda hagejale PM Competence OÜ (registrikood 11711477) käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitamiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.PM Competence OÜ esitas 23.09.2019 Harju Maakohtule hagi Calawara Grupp OÜ ja Xi vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I ning kostja II 04.04.2017 tähtajalise laenu- ja käenduslepingu. Laenulepingu alusel andis hageja kostjale I laenu summas 201 000 eurot. Hageja oli laenusumma kandnud üle 30.10.2014 kostja I (endise ärinimega KiviMaja OÜ) arvelduskontole. Pooled soovisid laenulepinguga asendada senise laenulepingu ning alates 04.04.2017 kehtisid pooltele laenulepingus sätestatud tingimused. Laenuleping oli sõlmitud tähtajaliselt ning kostja I oli kohustatud laenu tagastama igakuiselt koos kokkulepitud intressiga laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel hiljemalt 31.07.2019. Kostja tagastas 28.11.2018 laenu osaliselt summas 15 846 eurot, mille üle ei ole vaidlust. Hagi esitamise seisuga oli põhivõlgnevus summas 185 154 eurot.
2.Kostja I oli kohustatud tasuma kokkulepitud intressi vastavalt laenulepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja I ei ole intressi tasumise kohustust nõuetekohaselt täitnud ning kostjal I on perioodi november 2018 kuni juuli 2019 eest intressivõlgnevus summas 9840 eurot. Hageja ja kostja I ning kostja II leppisid laenulepingus kokku viivise määraks kokku 20%-i tähtajaks tasumata summalt aastas. Perioodi 01.01.2019 kuni 22.09.2019 perioodi eest põhisumma tagastamata jätmisega seoses arvestatud viivisvõlgnevus on summas 16 581,46 eurot.
3.Laenuleping sisaldab ka hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingut. Käenduslepingu kohaselt käendaja kohustub solidaarselt vastutama hageja kui laenuandja ees laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma on 230 000 eurot. Hageja palus esialgses hagis välja mõista Calawara Grupp OÜ-lt ja X’ilt solidaarselt PM Competence OÜ kasuks põhivõla 185 154 eurot ja intressi summas 9840 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise
summas 16 581,46 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivised määras 20%-i aastas maksmata põhisummast kuni põhisumma täitmiseni.
4.04.03.2020 teavitas hageja kohut, et kostja I tasus notariaalse tehingu tõestanud notar Tiit Sepp kaudu 12.02.2020 hagejale 30 000 eurot 04.04.2017 laenu- ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja täpsustas oma nõuet ja palus välja mõista Calawara Grupp OÜ-lt ja X’ilt solidaarselt PM Competence OÜ kasuks põhisumma 185 154 eurot, 12.02.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 10 917,50 eurot ja alates 13.02.2020 viivised määras 20%-i aastas maksmata põhisummast kuni põhisumma täitmiseni.
5.Hageja täpsustas 15.03.2021 oma nõuet ning selgitas, et hagejal on käesolevas tsiviilasjas esitatud sissenõutavaks muutunud põhinõue summas 185 154 eurot ning viivisnõue 15.03.2021 seisuga 51 105,30 eurot (10 917,50 + 40 187,80 = 51 105,30). Hageja selgitas, et viivisvõlgnevus seisuga 12.02.2020 oli 10 917,50 eurot. Perioodi 13.02.2020 kuni 15.03.2021 eest põhisummalt arvestatav viivis lepingus kokkulepitud määras 20%-i aastas on 40 187,80 eurot, mis nähtub viivisearvestusest. Hageja arvelduskontole laekus 11.03.2021 kostja I raha summas 6083,29 eurot. Lähtudes eeltoodust loeb hageja makstud summa tasutuks viivistega kattuvas ulatuses, seega sissenõutavaks muutunud viivisvõlgnevuse jääk seisuga 15.03.2021 on 45 022,01 eurot (51 105,30 - 6083,29 eurot = 45 022,01). Eeltoodust tulenevalt on seisuga 15.03.2021 hageja nõuded summas 230 176,01 eurot, s.h põhisumma nõue 185 154 eurot ja viivise nõue 45 022,01 eurot (185 154 + 45 022,01 = 230 176,01). Hageja palub kostja II suhtes hagi rahuldada maksimaalselt 230 000 euro ulatuses seoses lepingus kokkulepitud käendaja rahalise vastutuse maksimumsummaga.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostjad hagi õigeks ei võta. Sellisel kujul nagu hageja on hagis märkinud ei ole laenu võetud ega ka laenutingimusi kokku lepitud. Samuti on tõendamata laenu andmine. Hagile lisatud maksekorraldusest ei selgu, et laenu ülekandjaks oli hageja. Tõendamata on, et pooled olid 30.10.2014 sõlminud laenulepingu koos intressi tasumise kohustusega. Laenu ja käenduslepingus ei ole viidet, et tegemist on just 30.10.2014 üle kantud või sõlmitud laenuga. Samuti on tõendamata, et poolte vahel oli kokkuleppe, et 30.10.2014 väidetavalt üle kantud laenu eest tuleb tasuda intressi. Kostjad märgivad, et tegelikuks laenulepingu sisuks oli mitte laen, vaid investeering, mille kostja I tagastab alles siis, kui viimasel tekib selleks võimalus. Kostja II märgib, et viimase osas ei ole määratud vastutuse maksimumsuurust, mis tõttu ei teki kostjale II kohustusi käenduslepingu alusel. Lisaks ei ole kostjale II antud täiendavat 14 päeva vastavalt lepingu p 5.6, mistõttu ei ole kostja II osas nõue muutunud sissenõutavaks. Kostjad paluvad vähendada viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määrani, sest 20% viivisemäär aastas on ligilaudu 3 korda kõrgem, kui seadusega sätestatud viivisemäär. on Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagiavalduse rahuldamata, menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus, kuulanud 05.05.2021 istungil ära menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga
kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
9.Kostjad vaidlevad hagile vastu põhjusel, et sellisel kujul nagu hageja on hagis märkinud ei ole laenu võetud ega ka laenutingimusi kokku lepitud. Samuti on tõendamata laenu andmine. Hagile lisatud maksekorraldusest ei selgu, et laenu ülekandjaks oli hageja. Kohus kostjatega ei nõustu. Kohus selgitas 05.05.2021 istungil kostja esindajale, et kostjate väited on nii põhistamata kui ka tõendamata. Kostja lepinguline esindaja kinnitas, et täiendavaid selgitusi ja tõendeid kostjatel esitada ei ole (II kd, tl 48, pöördel).
10.Hagi materjalist nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja I 04.04.2017 laenu- ja käenduslepingu I kd tl 7-9). Laenulepingu on kostjate nimel allkirjastanud kostja I seaduslik esindaja ja kostja II so X. Laenulepingu sõlmimisel on pooled võtnud arvesse, et hageja poolt on Calawara Grupp OÜ-le antud laenu summas 201 000 eurot, millele on lisandunud 31.12.2016 seisuga intressi summas 14 075 eurot ja milline intressisumma kuulub tasumisele laenusaaja so kostja I poolt hagejale hiljemalt 07.04.2017. Laenulepingus on pooled kinnitanud, et soovivad laenutähtaega pikendada ja määrata kindlaks laenu tagastamise maksegraafiku ning soovivad asendada senise laenulepingu käesolevaga lepinguga, et kõik kostja I laenud oleksid reguleeritud sarnastel tingimustel (I kd, tl 7).Viidatud lepingus pooled kinnitavad, et laenuandja on andnud laenusaajale laenu kokku 201 000 eurot, mille laenusaaja kohustub laenuandjale koos lisanduvate intressidega tagastama lepingus toodud tingimustel. Laenusaaja kohustus lepinguga tagasi maksma laenusumma 201 000 eurot hiljemalt 31.01.2019 (I kd, tl 7).
11.Kohtule on esitatud ka 30.10.2014 laenuleping, millega hageja PM Competence OÜ annab Kivimaja OÜle (registrikood 12239456, alates 28.01.2015 uus ärinimi Calawara Grupp OÜ) laenu 300 000 eurot. Samuti on asja materjalide hulka esitatud hageja pangakonto väljavõte selle kohta, et 30.10.2014 on hageja kandnud Kivimaja OÜ-le 300 000 eurot. Samast kontoväljavõttest nähtub, et Kivimaja OÜ (alates 28.01.2015 uus ärinimi Calawara Grupp OÜ) on tasunud hagejale laenu tagastusena kokku 99 000 eurot (I kd tl 10, tl 173). Seega on kinnitust leidnud hageja väited selle kohta, et pooled sõlmisid 04.04.2017 laenulepingu, millega fikseerisid 30.10.2014 laenulepingust tuleneva võlgnevuse suuruse ning leppisid kokku selle tasumise korra.
12.Laenulepingu pooltel on õigus oma laenusuhteid ümber korraldada. Kuivõrd pooled kinnitasid 04.04.2017 lepingus 30.10.2014 laenulepingu alusel kostja I võlgnevuse suurust, on 04.04.2017 laenulepingu preambula kohtu hinnangul käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Kuigi deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud, on hoopis hageja käesoleval juhul tõendanud nii 30.10.2014 laenulepingu olemasolu kui ka selle laenulepingu alusel tehtud laenusumma laenusaajale ülekandmise, kui ka 04.04.2017 laenulepingus märgitud laenusumma kujunemise. Kostja ei ole käesoleval juhul põhistanud ega tõendanud, et tal puudub kohustus võlgnevuse tasumiseks.
13.Kohus ei nõustu kuidagi kostjate positsiooniga, et 04.04.2017 laenuleping oli tegelikkuses investeering, mille kostja I tagastab alles siis, kui viimasel tekib selleks võimalus. Kostjad ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et pooled sõlmisid tegelikkuses investeerimislepingud, mitte laenulepingud.
14.30.10.2014 laenulepingus oli kokkulepitud laenu tagastamise kuupäevaks 31.12.2015 ning kostja on teinud tagasimakseid summas 99 000 eurot. 04.04.2017 lepingus on sõnaselgelt
kokkulepitud kogu laenusumma tagasimaksmise kuupäev - 31.07.2019 ja selles, et laenu tagasimaksmine toimub maksegraafiku alusel (I kd tl 7). Hageja on esile toonud, et kostja I on 04.04.2017 laenulepingu alusel 28.11.2018 tasunud hagejale 15 846 eurot. Kostjad seda väidet vaidlustanud ei ole. Ka nähtub poolte kohtueelsest kirjavahetusest, et kostja I seaduslik esindaja X on laenu tagasimaksmise kohustust hageja ees iseenesest tunnistanud. Kirjavahetusest selgub, et laenulepingu mittetäitmise põhjuseks on kostja I rahalised raskused. Seega ei saa kohus kuidagi nõustuda kostjate väidetega selles, et kostjal I tagasimaksekohustus tegelikkuses puudus. Kostjatelt tuleb laenuvõlgnevus summas 185 154 eurot välja mõista.
15.VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
16.Vaidlust ei saa olla käesoleval juhul selles, et kostjad ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Laenu tagastamise tähtajaks leppisid pooled kokku vastavalt maksegraafikule 31.07.2019. Kuivõrd kostja ei ole tagastanud võlgnevust lepinguga kokkulepitud tähtajal, tekkis hagejal ka õigus nõuda viivist. Laenulepingu p 4 järgi, kui laenusaaja ei tagasta laenusummat vastavalt poolte kokkuleppele ettenähtud tähtajaks, tasub laenusaaja viivist 20 % aastas tähtajaks tasumata summalt. Viivist hakatakse arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse vastavate summade tasumisel laenuandjale.
17.Hagiavalduse kohtule esitamise seisuga nõudis hageja sissenõutavaks muutunud viivist summas 16 581,46 eurot (I kd tl 11-12). Viivisevõlgnevus ajavahemiku 23.09.2019 kuni 03.06.2021 eest moodustab 62 800,18 eurot (vt viiviseraportit). Menetluse kestel on kostjalt I hagejale laekunud kokku 36 083,29 eurot. Hageja on tasutud summad arvestanud viivise ja intressivõlgnevuse summas 9840 eurot katteks (VÕS § 88 lg 8). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt välja mõista viivis summas 53 137,89 (16581,46 +62800,18 – (36 083,29 -9840 = 26243,29) eurot. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud välja mõista kostjatelt lisanduva mõista viivise põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et nimetatud nõue tuleb rahuldada.
18.TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kuivõrd kostjad on vahepeal oma kohustust osaliselt täitnud ja tasunud hagejale menetluse kestel 36083,29 eurot, vähendas hageja oma intressi- ja viivisenõuet selle summa võrra. Kohus selgitab, et haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. Eeltoodust kohus käsitleb hageja nõude vähendamist selles osas intressinõudest täielikult ja viivisenõudest osalise loobumisena ja tulenevalt lõpetab kohus selles osas menetluse.
19.Kostjad on esitanud taotluse viivise vähendamiseks seaduses sätestatud viivisemäärani. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse
täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega võimaldab viidatud säte kohtul oma diskretsiooniõigust kasutades vähendada nõutava viivise summat mõistliku suuruseni võttes arvesse konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid. Kohus otsustab viivisnõude vähendamise lepingupoolte huve kaaludes. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks jätta rahuldamata. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostjad ei ole välja toonud ühtegi põhjendust ega mõjuvat põhjust viivise vähendamiseks. Eesti Vabariigis tekkinud olukord ega ka kostja I käibe langemine ei ole viivise vähendamise aluseks. Laenuleping on sõlmitud mõlema poole majandus ja kutsetegevuses. Kohus leiab, et viivisenõue ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus leiab, et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust kohaselt täitvat võlgnikku kahjustada. Laenusaajal on kohustus laenulepingust tulevad võlgnevused kohaselt tagasi maksta. Kostja on oma käitumisega ise põhjustanud viivise suurenemise.
20.Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Vaidlusaluses 04.04.2017 laenulepingus sisaldub ka käendusleping. Lepingu p 5 järgi kohustub käendaja solidaarselt vastutama laenuandja ees käesolevast lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 230 000 eurot (I kd tl 7, pöördel). Kohtu hinnangul vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on kehtiv. Kohus juhib ka tähelepanu, et tegemist ei ole ka tarbijakäendusega, kuivõrd kostja II on kostja I osanik ja ka juhatuse liige ning ka tegelik kasusaaja. Leping on sõlmitud kirjalikult ning mõlema poole majandus ja kutsetegevuses, kostja II on selle lepingu allkirjastanud ja pooled on kokku leppinud ka käendaja vastutuse maksimummääras.
21.Kostja II heidab hagejale ette, et tema poole ei ole pöördutud lepingu p 5.6 kohaselt kirjaliku nõudega ja leiab, et seega ei ole nõue tema vastu sissenõutavaks muutunud. Kohus kostjaga ei nõustu. Hageja on korduvalt tagajärjetult pöördunud kostja II kui kostja I seadusliku esindaja poole võlgnevuse saamiseks. Kohus rõhutab, et kostja II on kostja I osanik ning ainuke juhatuse liige. Seega oli kostja II kursis kostja I võlgnevuse suurusega ja kostja II tegevusest sõltus võlgnevuse tasumine. Kuigi asja materjalist tõepoolest ei nähtu, et hageja oleks pöördunud kostja II kui käendaja poole, ei ole vaidlust selles, et kostja II on hagi ja selle lisad kätte saanud. Kohus leiab, et laenulepingus p 5.6 kokkulepitud käendajale nõudest teatamise avaldus võib sisalduda ka hagiavalduses ja tähtaeg 14 päeva järelikult hakkas jooksma hagiavalduse ja selle lisade kostjale II kätte toimetamisest. Kostja II oma käenduslepingust tulenevat kohustust täitnud ei ole. Seega on kostjate sellekohane vastuväide alusetu ja nõue kostja II vastu on sissenõutavaks muutunud.
22.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista 04.04.2017 laenu- ja käenduslepingust tulenev põhivõlg summas 185 154 eurot ja kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 53 137,89 eurot, kokku 238 291,89 eurot. Kuivõrd pooled on kokkuleppinud, et kostja II vastutuse maksimummäär on 230 000 eurot, tuleb nimetatud summa 230 000 välja mõista kostjatelt solidaarselt ja 38 291,89 eurot ainult kostjalt I. Samuti tuleb kostjalt I välja mõista lisanduv viivis kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.
23.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
24.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostjate kahjuks. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
25.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
26.Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks menetluses kasutanud lepingulise esindaja abi, seega ei ole hagejal saanud viidatud kulusid tekkida. Seega kohus hageja menetluskulusid kostjalt välja ei mõista.
27.Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõiv 2 150 eurot ja õigusabikulu 4837,50 eurot, kokku 6987,50 eurot ning kohustada kostjaid tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
28.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
29.Menetluskulude kindlaksmääramisele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
30.Esmalt kontrollib kohus hageja kohtukulusid. Avaldusest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu kokku 2 150 eurot, millest 2 100 eurot on hagiavalduse eest, 50 eurot on hagi tagamise taotluse eest. Kohtuinfosüsteemist nähtub samuti, et hageja on vastavad summad tasunud. Seega on kulu kandmine tõendatud. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
31.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulusid. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hagejale on õigusteenust osutatud summas 4837,50 eurot (käibemaksuta, ajakulu 33h 45min tunnihind 150 eurot).
32.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud 24.09.2019.a tutvumisele Harju Maakohtu 24.09.2019 kohtumäärusega, hagi tagamise taotluse täiendamisele ning kohtunõude täitmisele 45 minutit. Harju Maakohtu 24.06.2019.a kohtumäärus oli hagi tagamise käiguta jätmine ning puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine. Kohus leiab, et vastaspool ei ole kohustatud hüvitama menetluskulusid, mis on tekkinud hageja puudulikult esitatud taotlusest ning selle puuduse kõrvaldamise kuludest. Kohus loeb hageja menetlustoimingute kulu põhjendamatuks 45 min osas.
33.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on 14.11.2019.a. kulunud 3h 45 min kostja määruskaebusega tutvumisele ning selle õiguslik analüüs, menetluse selgitamine kliendile, tõendite kogumine ning telefoninõupidamine kliendiga määruskaebusele vastuse koostamiseks, kohtu nõudel vastuse koostamine määruskaebusele, lisade komplekteerimine, vastuse allkirjastamine ning kohtule edastamine. Kohus leiab, et toimingu ajakulu on osaliselt põhjendamatu. Kostja määruskaebus on umbes ühe leheküljeline ning ei ole õiguslikult keeruka sisuga. Hageja seisukoht määruskaebusele kordab hageja poolt enamuses varasemas menetluses esitatut. Seetõttu leiab kohus, et toimingu ajakulu on põhjendatud 2h ulatuses ning vähendab toimingu ajakulu 1h 45min.
34.Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik ülejäänud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja asjatundliku õigusabi osutamiseks vältimatult vajalikud ja põhjendatud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tunnitasu võib käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades pidada mõistlikuks ning kohtupraktikas aktsepteeritud tunnitasumääradega kooskõlas olevaks.
35.Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 30h 15min (33h 45min – 3h 30min), mis hageja esindaja tunnitasu (150 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 4 537,50 eurole. Hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude kogusumma on 6 687,50 eurot (4 537,50 + 2150), milline summa tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.
36.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.