Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

pöördumist saatis Intrum Estonia AS kostjale kohtuvälised nõudeid kohustuse täitmiseks, mille saatmise kuluna lisandus nõudele 50 eurot. Peale lepingute ülesütlemist tasus kostja 1 525 eurot. Hageja arvestas sellest sissenõudmiskulu katteks 50 eurot, kõigi kolme lepingu viivise (lepingute kehtivuse ajal) katteks 22,85 eurot, kõigi kolme lepingu meeldetuletuskirjade katteks 74,34 eurot (lepingu kehtivuse ajal), ülejäänud põhiosa 1377,81 eurot katteks (lepingu L3700898849 põhiosa katteks 891,78 eurot, lepingu nr L3700365482 põhiosa katteks 486,03 eurot ja lepingu nr L2700640098 katteks 0 eurot). Hageja palus lisaks mõista kostjalt välja lepingust tuleneva viivise. Hageja arvestas viivist põhinõudelt 8 659,51 eurolt alates lepingu ülesütlemise teatise kättetoimetamisele järgnevast päevast (kostjale toimeti teade kätte 01.06.2018) kuni hagi esitamiseni. Lepingu nr L3700898849 järgne viivis oli perioodi eest 02.06.2018 -17.09.2020 (839 päeva) summalt 3 005,68 eurot viivisemääraga 19,90% aastas 1 374,88 eurot ja lepingu nr 2700640098 järgne viivis sama perioodi eest summalt 5 653,83 eurot viivisemääraga 14,90% aastas 1 936,41 eurot. Hageja vähendas viivist 2 924,74 euroni. Kostja vastuväited

annab laenusaajale laenu summas 2 000 eurot osamaksega 74,87 eurot kuus 36 kuuks intressimääraga 19,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 20 eurot. Laenuandja ja kostja sõlmisid 15.08.2017 laenulepingu nr L2700640098 (dtl 15 pöördel-18). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 5 829,76 eurot osamaksega 171,90 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 14,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 15 eurot. Hageja hagemisõigus oli tõendatud. 18.01.2021 esitas hageja kostjale 15.01.2021 saadetud ja digitaalselt allkirjastatud teatise nõude loovutamise kohta (dtl 89-90). Puudus alus jätta esitatud tõend tähelepanuta. Kohus määras 17.12.2020 pooltele täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks tähtaja kuni 08.01.2021 ja vastaspoole esitatule vastamiseks kuni 22.01.2021. Kuna kostja tugines hagemisõiguse puudumisele alles 08.01.2021 seisukohas, siis hageja poolt 18.01.2021 esitatud seisukoht ja tõend nõude loovutamise kohta olid esitatud tähtaegselt. Esialgne laenuandja loovutas vaidlusalustest laenulepingutest tuleneva nõude hagejale, mistõttu oli hageja õigustatud nõuet esitama VÕS § 164 lg 1, § 168 lg 1, § 170 ja § 172 järgi. Laenulepingud olid kehtivalt üles öeldud VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatust lähtudes. Laenuandja saatis kostjale 27.04.2018 dokumendi „Laenulepingu ülesütlemise hoiatus“, milles märkis, et kostja oli laenulepingute nr L3700365482 ja nr L3700898849 täitmisel viivituses rohkem kui kolme maksegraafikus märgitud osamaksega. Laenuandja andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 25.05.2018 ehk peaaegu kuuajalise täiendava tähtaja. Lisaks pakuti hoiatuses võimalust läbirääkimisteks (dtl 11 pöördel). Sama oli ka lepinguga nr L2700640098, st 27.04.2018 lepingu ülesütlemise teatisega anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 25.05.2018 ning pakuti võimalust läbirääkimisteks (dtl 18 pöördel). Laenuandja saatis kostjale 28.05.2018 kaks dokumenti pealkirjaga „Laenulepingu(te) ülesütlemise teatis“ kõigi kolme vaidlusaluse laenulepingu ülesütlemise kohta (dtl 12 ja 19). Kohtu hinnangul oli nimetatud teatistes selgelt ja üheselt mõistetavalt märgitud, et saadetud tahteavaldusega ütles laenuandja vaidlusalused laenulepingud teate väljastamise kuupäevaga üles ning laenulepingute ülesütlemine tõi kaasa kogu krediidisumma viivitamatu tagastamise kohustuse. Lepinguga nr L2700640098 refinantseeriti lepinguid nr L2700242328, nr L2700292909 ja nr L2700628544 (dtl 58-67). Hageja lisas eelmainitud lepingute alusel tehtud väljamaksete maksekorraldused (dtl 68-69). Hageja selgitas, et lepingu nr L2700640098 laenusumma 5 829,76 eurot kujunes järgnevalt: − lepingust nr L2700242328 kanti lepingusse nr L2700640098 1 236,91 eurot (põhiosa 1 204,82 eurot, intress 30,70 eurot, viivis 0,26 eurot, haldustasu 1,13 eurot); − lepingust nr L2700292909 kanti lepingusse L2700640098 2 055,71 eurot (põhiosa 1 988,90 eurot, intress 60,78 eurot, viivis 0,13eurot, haldustasu 0,9 eurot ja kahjuhüvitis 5,00 eurot); − lepingust nr L2700628544 kanti lepingusse nr L2700640098 2 522,14 eurot (põhiosa 2 500 eurot ja intress 22,14 eurot). Lepingu nr L2700640098 p 3.1 järgi lisandus teistest lepingust ületoodud nõuetele ka lepingutasu 15 eurot. Seega sõlmiti poolte vahel uus leping - tekkis uus õigussuhe ja kostjal uus laenukohustus. Laenude refinantseerimisega muutus kostja igakuine laenukoormus 315,62 eurolt 171,90 eurole. Puudus alus pidada laenulepingut nr L2700640098 tühiseks ega rahatuks põhjusel, et tegemist on laenu refinantseerimisega. Kostja ei selgitanud, kuidas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja laenude refinantseerimisel. Samuti ei nähtunud esitatud asjaoludest ega tõenditest, et hageja oleks rikkunud VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeldu. Hageja selgitas arusaadavalt, kuidas laenusumma kujunes ning märkis, et ta polnud hagiavalduses viivist arvestanud intressilt ega viiviselt, vaid laenu põhiosalt.

Hageja arvestas laenulepingu nr L3700898849 kehtivuse ajal meeldetuletuskirjade saatmise tasuna 24,83 eurot (kokku saadeti 10 tasulist meeldetuletust), laenulepingu nr L3700365482 kehtivuse ajal arvestati 24,51 eurot (kokku saadeti 11 tasulist meeldetuletust) ja laenulepingu nr L2700640098 kehtivuse ajal arvestati tasuna 25 eurot (kokku saadeti 5 tasulist meeldetuletust). Hageja selgitas mh, et tasuta saadetud meeletuletuskirju hagiavaldusse ei märgitud. Näiteks, laenulepingu nr L3700365482 kohta saatis ta 24.09.2017 kostjale tasuta meeldetuletuskirja, milles hoiatas, et tasumata jätmisel lisandub 5 eurot meeldetuletuskirja tasu. Seega oli esimene meeldetuletus tasuta, mis vaid hoiatas kostjat tasumata jätmisel rakenduvast sanktsioonist ja 07.01.2018 saadetud kiri oli tasuline. Nii toimiti iga kuu, kui kostja oli jätnud laenu tasumata. Hageja esitas kohtule kõik meeldetuletuskirjad, mis esialgne võlausaldaja kostjale saatis (dtl 70-74 pöördel, dtl 91-119). Sellest sai järeldada, et hageja oli õiguspäraselt arvestanud kostjale saadetud meeldetuletuskirjade eest tasu ning see oli kooskõlas VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatuga. Hageja arvestas lepingu nr L2700640098 alusel kokku meeldetuletuskirjade eest tasu 25 eurot, millest 25.05.2018 saadetud kirja puhul oli tasuks märgitud 10 eurot, viitega lepingu punktile

kokku lepitud intressimäär 19,90% aastas (dtl 8), laenulepingus nr L3700365482 intressimäär 19,90% aastas (dtl 12pöördel) ja laenulepingus nr L2700640098 intressimäär 14,90% aastas (dtl 15pöördel). Kostja tasus pärast lepingute ülesütlemist 1 525 eurot. Hageja arvestas summad maha, arvestades lepingu p 3.3 - esimeses järjekorras lepingu rikkumisega põhjustatud kulude katteks ja teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks (dtl 8 ja 12 pöördel). Hageja rikkus VÕS § 415 lg-st 2 tulenevat kohustust arvestada tarbija poolt tehtud ebapiisavate maksete tegemisel seaduses sätestatud järjekorda. Hageja oli õigustatud arvestama VÕS § 415 lg 2 p 1 kohaselt esmalt võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks mitte 124,34 eurot (50+74,34), vaid 119,34 eurot (50+74,34-5). Vastavalt VÕS § 415 lg 2 p-le 2 tuli teises järjekorras arvestada tasutud summa võlgnetava põhisumma katteks. Hageja oli põhjendamatult arvestanud teises järjekorras lepingute kehtivuse ajal tekkinud viiviste katteks 22,85 eurot. Hageja oleks pidanud ülejäänud summa 1 405,66 eurot (1525-119,34) arvestama põhiosa katteks. Hageja arvestas põhiosa katteks 1 377,81 eurot (laenulepingu nr L3700898849 põhiosa katteks 891,78 eurot, laenulepingu nr L3700365482 põhiosa katteks 486,03 eurot ja laenulepingu nr L2700640098 katteks 0 eurot). Seega pidi hageja arvestama täiendavalt 27,85 eurot (1405,66-1377,81) põhiosa katteks. Kohus arvestas selle summa laenulepingu nr L3700365482 põhiosa katteks. Hageja palus lepingu nr L3700365482 alusel välja mõista põhivõla 3 005,68 eurot. Arvestades sealt maha 27,85 eurot, jäi hageja põhjendatud nõudeks nimetatud lepingu põhiosa võlgnevusest 2 977,83 eurot (3005,68-27,85). Viivisenõude aluseks oli VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1. Laenulepingus nr L3700898849 oli kokku lepitud viivisemäär 19,90% aastas (dtl 8) ning laenulepingu nr L2700640098 p 2 ja p 6.1 kohaselt on kokku lepitud viivisemäär 14,90% aastas (dtl 15 pöördel). Lepingute kehtivuse ajal oli laenulepingu nr L3700898849 alusel arvestatud viiviseks 6,78 eurot, laenulepingu nr L3700365482 alusel arvestatud viiviseks 8,86 eurot ja laenulepingu nr L2700640098 alusel arvestatud viiviseks 7,21 eurot (kokku 22,85 eurot). Hageja oli õigustatult arvestanud viivist. Hageja nõudis viivist peale lepingu ülesütlemist kuni hagi esitamiseni 2 924,74 eurot. Kostja sai ülesütlemise teate kätte 01.06.2018 (dtl 88). Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et laenulepingust nr L3700898849 oli põhjendatud põhinõue summas 2 977,83 eurot, puudus hagejal alus arvestada põhinõudeks 3 005,68 eurot. Seega oleks hagejal õigus nõuda vaid 1 362,14 eurot, mitte 1 374,88 eurot (dtl 84 pöördel). Kuna hageja vähendas lepingute lõppemise järgselt tekkinud viivisenõuet 2 924,74 euroni, ei muutunud hageja viivisenõude lõppsumma. Põhjendatud viivisenõude kogusumma oli 2 947,59 eurot (22,85+2924,74). Kostja ei põhistanud ega tõendanud oma väidet, et põhivõlgnevuse summa oli ebaselge või vale. Eeltoodust tulenevalt kuulus hagi rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonkaebus

arvestust ja koosseisu. Hageja nõude kujunemine ei olnud arusaadav ja sellist nõuet ei saanud rahuldada. Kohus pidi jätma hagi lepingu nr L2700640098 põhivõlgnevuse 5 653,83 euro, intressi 555,70 euro, haldustasu 4,50 euro ja viivise 1 936,41 euro osas rahuldamata tõendamatuse tõttu. Alternatiivselt, juhul kui leping nr L2700640098 polnud tühine, tugines kostja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele esialgse laenuandja poolt. Kohus ei selgitanud kostja kohustust nimetatud asjaolusid tõendada. Kohus ei võtnud otsuses seisukohta viidatud vastuväite osas. Laenuandja poleks pidanud kostjale laenu andma, kuna kostja polnud krediidivõimeline ja kostja rasket majanduslikku olukorda kasutati ära. Laenuandja rikkus mõistlikkuse põhimõtet ning käitus hea usu põhimõtte ja heade kommete vastaselt. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotles apellatsioonis hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Kahju all pidas kostja silmas eelkõige temale krediidilepingute sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, menetluskulude jms näol). Vastus apellatsioonkaebusele

nr L2700292909) ja 2 500 eurot (leping nr L2700628544). Hageja arvestas viivist summalt 5 653,83 eurot (lk 83 pöördel). Hageja arvestuskäigust nähtus, et põhivõla summa ei sisaldanud muid nõudeid, kui vaid põhivõlgnevust. Maakohus hindas kostja väidet, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja leidis, et kostja ei ole selgitanud, kuidas hageja rikkus seda põhimõtet kostja laenude refinantseerimisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks ja vastaspoole esitatu ümberlükkamiseks (TsMS § 5 lg 2). Kui kostja esitas vastuväite vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, siis tuli kostjal sisustada ja tõendada oma väiteid (Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Kostja seda ei teinud. TsMS järgi on asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 633 lg 5 sätestab, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kostja esitas apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid ja põhjendusi seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul TsMS § 652 ettenähtud alused (sh ka maakohtupoolne rikkumine) uute vastuväidete arvestamiseks apellatsioonkaebuse lahendamisel. Kostja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt ka tasaarvestuse avalduse. Uute nõuete esmakordne esitamine ringkonnakohtule ei ole lubatud. Kuivõrd maakohtu menetlus toimus kooskõlas menetlusnormidega, polnud kostjal takistusi tasaarvestuse avalduse esitamiseks maakohtus. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel uued vastuväited ja nõuded tähelepanuta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.