Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb M Ll tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras Intrum Debt Finance Ag kasuks.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid COOP Finants AS (endine Krediidipank Finants) ja M L 04.04.2017 sihtlaenulepingu nr XXXX (edaspidi ka Laenuleping nr XXXX). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 4 335 eurot osamaksega 115,29 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 19,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 86,70 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0,90 eurot. Laenusaaja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja laenusaajale 27.04.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja 28.05.2018 lepingu üles. Lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 4 250,65 eurot, sh tagastamata krediidisumma 3 897,46 eurot, intress 317,08 eurot, haldustasu 4,50 eurot, viivis lepingu kehtivuse ajal 6,78 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 24,83 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid COOP Finants AS ja kostja 03.08.2015 sihtlaenulepingu nr XXXX (edaspidi ka Laenuleping nr XXXX). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 2 000 eurot osamaksega 74,87 eurot kuus 36 kuuks intressimääraga 19,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 20 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0,90 eurot. Laenusaaja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja laenusaajale 27.04.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja 28.05.2018 lepingu üles. Lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 553,37 eurot, sh tagastamata krediidisumma 486,03 eurot, intress 29,47 eurot, haldustasu 4,50 eurot, viivis lepingu kehtivuse ajal 8,86 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 24,51 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid COOP Finants AS ja kostja 15.08.2017 laenulepingu nr XXXX (edaspidi ka Laenuleping nr XXXX). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 5 829,76 eurot osamaksega 171,90 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 14,90% aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 15 eurot ja lepingu haldustasuks kuus 0,90 eurot. Lepinguga XXXX refinantseeriti lepinguid XXXX, XXXX ja XXXX. Laenusaaja ei täitnud lepingust nr XXXX tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja laenusaajale 27.04.2018 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja nimetatud võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja 28.05.2018 lepingu üles. Lepingu lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 6 246,24 eurot, sh tagastamata põhivõlgnevus 5 653,83 eurot, intress 555,70 eurot, haldustasu 4,50 eurot, viivis lepingu kehtivuse ajal 7,21 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 25 eurot.
AS Coop Finants on 31.05.2018 nõuete loovutamise lepinguga loovutanud laenulepingutest tulenevad nõuded koos kõrvalkohustustega ja kõigi sellest tulenevate õigustega Intrum Debt Finance AG-le. Intrum Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS. Teade nõude loovutamisest on kostjale saadetud 30.06.2018. Enne hagiga kohtusse pöördumist saatis Intrum Estonia AS sissenõudmisosakond kostjale kohtuväliseid nõudeid kohustuse täitmiseks. Kohtuvälise sissenõudmise läbiviimise eest lisandus nõudele sissenõudekulu 50 eurot kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 3. Peale lepingute ülesütlemist tasus kostja 1 525 eurot. Hageja arvestas sissenõudmiskulu katteks 50 eurot, kõigi 3 lepingu viivise (lepingute kehtivuse ajal) katteks 22,85 eurot, kõigi 3 lepingu meeldetuletuskirjade katteks 74,34 eurot (lepingu kehtivuse ajal), ülejäänud põhiosa 1377,81 eurot katteks (sh lepingu XXXX põhiosa katteks 891,78 eurot, lepingu nr XXXX põhiosa katteks 486,03 eurot ja lepingu nr XXXX katteks 0 eurot). Hageja leiab, et laenulepingud on kehtivalt üles öeldud kooskõlas VÕS § 416 lg-ga 1. Seadusest ei tulene, et hagis peaks olema krediidikulukuse määra arvutuskäik välja toodud. Haldustasu on lepingus kokku lepitud laenu põhitingimustes (lepingu p 2) - see tähendab, et see on eraldi läbi räägitud ja lepingu allkirjastamisega andis kostja nõusoleku haldustasude maksmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 9 575,26 eurot (sh lepingu XXXX põhivõlgnevus 3 005,68 eurot, intress 317,08 eurot, haldustasu 4,50 eurot, lepingu nr XXXX intress 29,47 eurot ja haldustasu 4,50 eurot ning lepingu nr XXXX põhivõlgnevus 5 653,83 eurot, intress 555,70 eurot ja haldustasu 4,50 eurot) ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 2 924,74 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et laenulepingute ülesütlemine oli õigusvastane, kuna laenuandja ei järginud VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud nõudeid. 28.05.2018 ülesütlemisavaldustes puudub kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks ning läbirääkimiste pakkumine. Kostja loeb, et praeguseks hetkeks ei ole muutunud kogu põhivõlgnevus sissenõutavaks ning laenulepingud ei ole lõppenud. Laenulepingute kehtivaks ülesütlemiseks oleks hageja pidanud esitama kostjale VÕS § 416 nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud. Kostja märgib, et 15.08.2017 sõlmitud lepingu nr XXXX puhul on tegemist laenu refinantseerimisega, kus olemasolevale võlgnevusele (nn. uus laenusumma) on lisatud juurde uuesti intressid, lepingutasu, haldustasu ja viivised. Selline tehing on tühine ja kostjat kahjustav ainuüksi seetõttu, et tegemist on tehinguga, mis rikub VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, samuti on antud tehing vastuolus VÕS § 113 lg 6. Tühise lepingu alusel on hageja õigustatud tagasi nõudma ainult antu. Sõlmitud laenuleping on rahatu (pole saanud laenu), seega ei ole hageja õigustatud midagi nõudma. Kostja märgib, et hageja arvestab viivist põhinõudelt 8 659,51 eurolt alates nõude lepingu ülesütlemise teatise järgnevast päevast s.o 29.05.2018.a kuni hagi esitamiseni. Kostja ei ole nõus viivise arvestuse perioodi algusega. TsÜS § 69 lg 1-2 sätestab, et tahteavalduse tegija poolne tahteavaldus muutub kehtivaks selle kättesaamisega. Hagiavaldusest ega 04.11.2020 hageja
seisukohast ei ole selge, millal kostja sai ülesütlemise avalduse kätte. Kuna põhivõlg on ebaselge ja hagis nõutud põhivõla summa vale, ei saa kostja aktsepteerida ka viivise nõuet. Viivise nõue saab õige olla vaid juhul, kui see on arvestatud õigelt põhivõla summalt. Kostja ei ole talle saadetud meeldetuletuskirju kirju kätte saanud. Hageja peab tõendama kirjade kättesaamist kostja poolt. Kostja ei ole nõus, et hageja arvestab 3 lepingu meeldetuletuskirjade katteks 74,34 eurot. Seadus eeldab, et igale tasulisele kirjale eelneb üks tasuta kiri. Praegusel juhul ei selgu hagist, millal on esialgse võlausaldaja poolt saadetud kostjale iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta eelnev tasuta meeldetuletuskiri. Samuti vaidleb kostja meeldetuletuskirja hinnale summas 10 eurot vastu. Kostja vaidleb ka võla sissenõudmiskuludele pärast lepingu lõppemist vastu. Kostja hinnangul on hageja nõuet arvestades rikkunud VÕS § 415 lg 2 tulenevat kohustust arvestada tarbija poolt tehtud ebapiisavate maksete tegemisel kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmisel seaduses sätestatud järjekorda. Kostja vaidleb vastu, et ta peab hüvitama sissenõudmiskulud nii lepingute kehtivuse ajal, kui ka pärast lepingute lõppemist. Kui hageja arvestas 22,85 eurot kõigi 3 lepingu viivise (lepingute kehtivuse ajal) katteks, siis hageja rikkus VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud järjekorda. Kostja loeb, et hageja on kohustatud tegema laekunud maksete ümberarvestuse vastavalt VÕS § 415 lg-le 2. Kostja loeb lepingu haldustasud tühiseks VÕS § 281 lg 4 alusel. Kostja ei ole sõnaselgelt kinnitanud laenu haldustasu maksmise kohustust. Kostja leiab lisaks, et hagemisõigus ei ole tõendatud. Praegusel juhul on hageja kohtule edastanud kostjale adresseeritud nõude loovutamise teatise, milles on kirjas, et see on digitaalselt allkirjastatud M R poolt. Digitaalallkirjade kinnitusleht puudub, mistõttu loeb kostja, et tegemist on puuduliku dokumendiga. Kostja palub kohtul jätta tähelepanu ja hindamata kohtu määratud ajaks esitamata tõendeid (18.01.2021 seisukoha lisa 1 - 3). Kostja on lisaks seisukohal, et lepingutes märgitud krediidikulukuse määrad on suvalised numbrid, mistõttu on kostjal kahtlused kas laenuandja on arvestanud krediidikulukuse määra õigesti ja kas krediidikulukuse määr vastab seaduse nõuetele.
Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Pooled ei vaidle, et COOP Finants AS (endine Krediidipank Finants) ja kostja sõlmisid 04.04.2017 sihtlaenulepingu nr XXXX (dtl 8-11). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 4 335 eurot osamaksega 115,29 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 19,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 86,70 eurot. Pooled ei vaidle, et COOP Finants AS ja kostja sõlmisid 03.08.2015 sihtlaenulepingu nr XXXX (tl 12pöördel-15). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 2 000 eurot osamaksega 74,87 eurot kuus 36 kuuks intressimääraga 19,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 20 eurot. Pooled ei vaidle, et COOP Finants AS ja kostja sõlmisid 15.08.2017 laenulepingu nr XXXX (dtl 15pöördel-18). Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 5 829,76 eurot osamaksega 171,90 eurot kuus 60 kuuks intressimääraga 14,90 % aastas. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 15 eurot.
5.Kostja leiab, et hageja hagemisõigus ei ole tõendatud, kuna hagile on lisatud kostjale adresseeritud nõude loovutamise teatis, milles on kirjas, et see on digitaalselt allkirjastatud M R poolt, kuid digitaalallkirjade kinnitusleht puudub. Hageja möönas 18.01.2021 kohtule esitatud seisukohas, et ekslikult on jäänud digiallkirja kinnitusleht esitamata, mistõttu esitas hageja uuesti teatise nõude loovutamise kohta ja digiallkirja kinnituslehe. Kostja palub kohtul jätta tähelepanuta ja hindamata kohtu määratud ajaks esitamata tõendid (18.01.2021 seisukoha lisa 1 - 3). Kostja märgib, et vastavalt 17.12.2020 kohtumäärusele määras kohus tähtaega täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks kuni 08.01.2021. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 168 lg 1 järgi peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid. VÕS § 170 alusel kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kohus leiab, et hageja hagemisõigus on tõendatud. 18.01.2021 esitas hageja kohtule kostjale 15.01.2021 saadetud ja digitaalselt allkirjastatud teatise nõude loovutamise kohta (dtl 89-90). Kohus märgib, et puudub alus jätta esitatud tõendit tähelepanuta. Kohus määras 17.12.2020 määrusega pooltele täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks tähtaja kuni 08.01.2021 ja vastaspoole esitatule vastamiseks kuni 22.01.2021. Kuna kostja tugines hagemisõiguse puudumisele alles 08.01.2021 seisukohas, siis hageja poolt 18.01.2021 esitatud seisukoht ja tõend nõude loovutamise kohta on esitatud tähtaegselt lähtuvalt kohtu poolt 17.12.2020 määruses antud tähtaegadest. Esialgne laenuandja on vaidlusalustest laenulepingutest tuleneva nõude loovutanud hagejale, mistõttu on hageja õigustatud käesolevas hagis esitatud nõuet esitama.
6.Kostja leiab, et laenulepingute ülesütlemine oli õigusvastane ning seda ei ole tehtud kooskõlas VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mistõttu ei ole laenulepingud muutunud täies ulatuses sissenõutavaks. Hageja leiab, et vaidlusalused laenulepingud on kehtivalt üles öeldud. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lg 2 kohaselt krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et esialgne laenuandja saatis kostjale 27.04.2018 dokumendi „Laenulepingu ülesütlemise hoiatus“, milles laenuandja märgib, et kostja on laenulepingute nr XXXX ja nr XXXX täitmisel viivituses rohkem kui kolme maksegraafikus märgitud osamaksega ning andnud kostjale tähtaja hiljemalt 25.05.2018 võlgnevuse tasumiseks ehk peaaegu kuuajalise täiendava tähtaja. Lisaks on nimetatud hoiatuses pakutud võimalust läbirääkimisteks (dtl 11 pöördel). Sama on ka lepinguga nr XXXX, st 27.04.2018 lepingu ülesütlemise teatisega on kostjale
antud täiendav tähtaeg kuni 25.05.2018 ning pakutud võimalust läbirääkimisteks (dtl 18 pöördel). Laenuandja on kostjale saatnud 28.05.2018 kaks dokumenti pealkirjaga „Laenulepingu(te) ülesütlemise teatis“ kõigi kolme vaidlusaluse laenulepingu ülesütlemise kohta (dtl 12 ja 19). Kohtu hinnangul on nimetatud teatistes selgelt ja üheselt mõistetavalt märgitud, et käesoleva tahteavaldusega ütleb laenuandja vaidlusalused laenulepingud teate väljastamise kuupäevaga üles ning laenulepingute ülesütlemine toob kaasa kogu krediidisumma viivitamatu tagastamise kohustuse. Vastav tekst on teatistest märgitud tumedas trükis. Eelneva tõttu leiab kohus, et vaidlusalused laenulepingud on kehtivalt üles öeldud VÕS § 416 lg-s 1 ja 2 sätestatut järgides. Kostja vastupidised vastuväited on kohtu hinnangul otsitud, vabanemaks laenulepingute täitmise kohustusest.
7.Kostja leiab, et laenuleping nr XXXX on rahatu. Kostja märgib, et 15.08.2017 sõlmitud lepingu puhul on tegemist laenu refinantseerimisega, kus olemasolevale võlgnevusele (nn. uus laenusumma) on lisatud juurde uuesti intressid, lepingutasu, haldustasu ja viivised. Selline tehing on tühine ja kostjat kahjustav ainuüksi seetõttu, et tegemist on tehinguga, mis rikub VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti on antud tehing vastuolus VÕS § 113 lg 6. Hageja selgitas 04.11.2020 seisukohas, et lepinguga XXXX refinantseeriti lepinguid XXXX, XXXX ja XXXX (dtl 58-67). Hageja lisas eelmainitud lepingute alusel tehtud väljamaksete maksekorraldused (dtl 68-69). Hageja selgitas, et lepingu nr XXXX laenusumma 5 829,76 eurot kujunes järgnevalt: Lepingust XXXX kanti lepingusse XXXX summa 1 236,91 eurot (Põhiosa 1 204,82 €, Intress 30,70 €, Viivis 0,26 €, Haldustasu 1,13 €); Lepingust XXXX kanti lepingusse XXXX summa 2 055,71 eurot (Põhiosa 1 988,90 €, Intress 60,78 €, Viivis 0,13€, Haldustasu 0,9 € ja Kahjuhüvitis 5,00 €); Lepingust XXXX kanti lepingusse XXXX summa 2 522,14 eurot (Põhiosa 2500 €, Intress 22,14 €). Lepingu XXXX p 3.1 järgi lisandus teistest lepingust ületoodud nõuetele ka lepingutasu 15 EUR. Seega sõlmiti poolte vahel uus leping, tekkis uus õigussuhe ja kostjal uus laenukohustus. Laenude refinatseerimisega muutus kliendi igakuine laenukoormus summalt 315,62 eurot summale 171,90 eurot. Hageja märgib, et ei ole hagiavalduses viivist arvestanud intressilt ega viiviselt, vaid põhiosalt. Kohus leiab, et puudub alus pidada 15.08.2017 sõlmitud laenulepingut nr XXXX tühiseks ega rahatuks põhjusel, et tegemist on laenu refinantseerimisega. Kostja ei ole selgitanud, kuidas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja laenude refinantseerimisel. Hageja selgituste kohaselt muutus kostja igakuine laenukoormus laenulepingute refinantseerimisel väiksemaks. Samuti ei nähtu esitatud tõenditest ja hageja selgitustest, et hageja oleks rikkunud VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeldu. VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on 03.06.2015 lahendi 3-2-1175-14 punktis 16 leidnud, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kohtu hinnangul on hageja arusaadavalt 04.11.2020 seisukohas selgitanud, kuidas lepingu nr XXXX laenusumma kujunes ning märkinud, et ei ole hagiavalduses viivist arvestanud intressilt ega viiviselt, vaid põhiosalt.
8.Kostja on vastu vaielnud meeldetuletuskirjade tasu maksmisele enne lepingute lõppemist. Kostja ei ole nõus, et hageja arvestab vaidlusaluste laenulepingute meeldetuletuskirjade katteks 74,34 eurot. Kostja märgib, et VÕS § 1132 lg 1 eeldab, et igale tasulisele kirjale eelneb üks tasuta kiri. Praegusel juhul ei selgu hagist, millal on esialgse võlausaldaja poolt saadetud kostjale iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta eelnev tasuta meeldetuletuskiri. Samuti kostja vaidleb meeldetuletuskirja hinnale summas 10 eurot vastu.
Hagiavalduse kohaselt on hageja arvestanud Laenulepingu nr XXXX kehtivuse ajal meeldetuletuskirjade saatmise tasuna 24,83 eurot (kokku on saadetud 10 tasulist meeldetuletust), Laenulepingu nr XXXX kehtivuse ajal on arvestatud meeldetuletuskirjade tasuna 24,51 eurot (kokku on saadetud 11 tasulist meeldetuletust) ja Laenulepingu nr XXXX kehtivuse ajal on arvestanud meeldetuletuskirjade tasuna 25 eurot (kokku on saadetud 5 tasulist meeldetuletust). 18.01.2021 seisukohas selgitas hageja, et tasuta saadetud meeletuletuskirju hagiavaldusse ei märgitud. Hageja selgitas, et nt Laenulepingu nr XXXX kohta on 24.09.2017 hageja saatnud kostjale tasuta meeldetuletuskirja ja selgitanud, et tasumata jätmisel lisandub 5€ meeldetuletuskirja tasu, mis tähendab seda, et juhul kui kostja ei tasu võlgnevust järgmise meeldetuletuse saatmise ajaks, lisandub tema järgmisele arvele 5€. Seega oli esimene meeldetuletus tasuta, mis vaid hoiatas kostjat tasumata jätmisel rakenduvast sanktsioonist ja 07.01.2018 saadetud kiri oli tasuline. Nii on toimitud iga kuu, kui kostja on jätnud tasumata. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja on esitanud kohtule kõik meeldetuletuskirjad, mis esialgne võlausaldaja kostjale saatis (dtl 70-74pöördel, dtl 91-119). Kohtu hinnangul saab hageja poolt 18.01.2021 seisukohas antud selgituste ning esitatud meeletuletuskirjade põhjal järeldada, et hageja on õiguspäraselt arvestanud kostjale saadetud meeldetuletuskirjade eest tasu ning see on kooskõlas VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatuga. Kostjale on saadetud vaheldumisi tasuta ja tasulisi meeldetuletuskirju. VÕS § 1132 lgst 1 ei tulene sissenõudmiskulude nõudmise eeldusena kirjade kättesaamist kostja poolt. VÕS § 1132 lg 1 eeldab, et meeldetuletuskirjade saatmisega tekivad võlausaldajal kulud, mille hüvitamist on õigus nõuda. Kohus märgib, et samas nähtub hagiavaldusest, et hageja on arvestanud lepingu nr XXXX alusel kokku meeldetuletuskirjade eest tasu 25 eurot, millest 25.05.2018 saadetud kirja puhul on tasuks märgitud 10 eurot, viitega lepingu punktile 8.1.2. Kostja on tasule 10 eurot vastu vaielnud. Kohus märgib, et Laenulepingu nr XXXX punkti 8.1.2 kohaselt oli kostja kohustatud tasuma laenuandjale oma lepingulise tasumisega viivituses olemise, lepingust taganemise ja lepingus sätestatud kohustuste korral laenuandja hinnakirjas sätestatud tasusid ja leppetrahve. Hinnakiri kättesaadav veebilehel www.säästukaart.ee (dtl 16). Kohtule ei ole esitatud nimetatud Hinnakirja, mistõttu ei ole tõendatud, et hagejal oli õigus arvestada 25.05.2018 saadetud meeldetuletuselt tasu 10 eurot. See on ka vastuolus VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatuga. Seetõttu oli hagejal õigus nimetatud meeldetuletuskirja eest tasu nõuda 5 eurot, mis tähendab, et hageja nõue meeldetuletuskirjade saatmise tasu osas on põhjendamatu 5 euro ulatuses, so 10-5. Eelnevast tulenevalt oli hageja õigustatud nõudma vaidlusaluste laenulepingute kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade tasu kokku mitte 74,34 eurot vaid 69,34 eurot, so 24,83+24,51+25-5.
9.Kostja on vastu vaielnud meeldetuletuskirjade tasu maksmisele pärast lepingute lõppemist summas 50 eurot. Kostja leiab, et nõudmaks kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamist, tuleb hagejal selgesti välja tuua, kuidas on nimetatud summa kujunenud, st millal ja milliseid toiminguid tehti ning milline kulu iga toimingu tegemisega kaasnes. Hageja selgitas 04.11.2020 seisukohas, et antud juhul on hageja nõudnud esimese kirja eest (hagi lisa 10 esimene ja teine lk) 25 eurot, järgmise kirja eest (hagi lisa 10 kolmas ja neljas lk) 5 eurot ja ülejärgmise kirja eest (hagi lisa 10 viies ja kuues lk) 5 eurot, seega kokku 35 eurot, lisaks on ülejäänud sissenõudmiskulu 15 eurot
olnud kulutus, mis on olnud vajalik võlgnikuga ühenduse saamiseks - võlgnikule täiendavad kirjad (hagi lisa 10 ülejäänud leheküljed), võlgnikule helistamised, lisaks inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud, registripäringud jms. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus leiab, et hageja nõue kohtuväliste kulude hüvitamiseks summas 50 eurot on põhjendatud. Hageja on esitanud kostjale pärast lepingute lõppemist saadetud meeldetuletuskirjad (dtl 2228pöördel). Hageja on 04.11.2020 seisukohas selgitanud meeldetuletuskirjade saatmise ja nõude kujunemise käiku. Kohus leiab, et see on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatuga, mille kohaselt on hageja õigustatud nõudma üle 1 000-eurose nõude korral kuni 50 eurot sissenõudmiskulude hüvitist.
10.Kostja on seisukohal, et lepingutes märgitud krediidi kulukuse määrad on suvalised numbrid, mistõttu on kostjal kahtlused kas laenuandja on arvestanud krediidi kulukuse määra õigesti ja kas krediidi kulukuse määr vastab seaduse nõuetele. Hageja märgib, et seadusest ei tulene, et laenulepingus või hagis peaks olema krediidi kulukuse määra arvutuskäik välja toodud. Seadus sätestab üksnes selle, et Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel peab olema märgitud krediidi kulukuse määr aasta kohta, mis on märgitud. Kohus nõustub hagejaga. VÕS § 4031 lg 1 p 9 kohaselt peab Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel olema märgitud krediidi kulukuse määr. Vaidlusalustele lepingutele nr XXXX, nr XXXX ja nr XXXX lisatud teabelehtedel (dtl 10, 14 ja 17 pöördel) on märgitud lepingute krediidi kulukuse määrad vastavalt 23,81%, 24,17% ja 28,07%. Seadusest ei tulene, et lepingus või lepingule lisatavas teabelehes tuleks välja tuua krediidi kulukuse määra arvutuskäik või et selle märkimata jätmine vabastaks laenuvõtjat laenulepingus sätestatud kohustustest. Kostja ei ole omalt poolt välja toonud krediidi kulukuse määra arvutuskäiku ega esile toonud asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et teabelehtedel märgitud krediidi kulukuse määr ei vasta tõele. VÕS §-s 4062 on sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiir ning tingimused, millistel juhtudel on krediidi kulukuse määra tõttu tarbijakrediidileping tühine. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus märgib, et vaidlusaluste lepingute krediidi kulukuse määr ei ületa enam kui kolm korda Eesti Panga poolt laenulepingute sõlmimisele eelnevalt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole tegemist tühiste laenulepingutega.
11.Hageja nõuab iga vaidlusaluse lepingu osas haldustasu 4,50 eurot ehk kokku 13,50 eurot. Kostja loeb lepingu haldustasud tühiseks VÕS § 281 lg 4 alusel. Hageja märgib, et haldustasu on lepingus kokku lepitud laenu põhitingimustes (lepingu p 2) - see tähendab, et see on eraldi läbi räägitud ja lepingu allkirjastamisega andis kostja nõusoleku haldustasude maksmiseks. VÕS § 281 lg 1 kohaselt ettevõtja võib lisaks lepingu esemeks oleva põhikohustuse täitmise eest kokkulepitud hinnale või muule tasule nõuda tarbijalt täiendava tasu maksmist kõrvalkohustuse
või muu täiendava kohustuse täitmise eest üksnes juhul, kui tarbija on sellise täiendava tasu maksmise kohustust kinnitanud sõnaselgelt. Tarbija tahet ei loeta sõnaselgelt väljendatuks, kui ettevõtja kasutab tarbija nõusoleku saamiseks selliseid eeltäidetud valikuid, mille tarbija peab lisatasu maksmise vältimiseks tagasi lükkama. Lg 4 kohaselt käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kohus leiab, et puudub alus pidada laenulepingutes märgitud haldustasu kokkulepet 0,90 eurot kuus VÕS § 281 lg 4 järgi tühiseks. VÕS § 281 lg 1 näeb sellise lisatasu maksmise kohustuse tingimuseks ette, et tarbija on sellise täiendava tasu maksmise kohustust kinnitanud sõnaselgelt. Vaidlusalustes laenulepingutes on haldustasu kokku lepitud lepingute põhitingimustes, so punktis 2 (dtl 8, 12pöördel ja 15pöördel), mistõttu saab eeldada, et kostja oli sellest teadlik ning lepingu allkirjastamisega sellele nõusoleku andnud. Kohtu hinnangul ei oleks mõistlik VÕS § 281 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et pooled pidid haldustasu maksmise kohta eraldi allkirjastatud kokkuleppe sõlmima. Antud juhul ei ole haldustasu märgitud laenuandja poolt kasutatavates üldtingimustes, millest võiks järeldada sellega peidetud kujul nõustumist, vaid lepingute esimesel lehel põhitingimustes, mis pidid kostjale olema lepingute allkirjastamisel selgelt nähtavad ning teada. Seega on hageja poolt nõutud haldustasud kogusummas 13,50 eurot (4,50+4,50+4,50) põhjendatud.
12.VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 404 lg 1 järgi peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tulenevalt VÕS § 401 lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingus nr XXXX oli kokku lepitud intressimäär 19,90% aastas (dtl 8), Laenulepingus nr XXXX intressimäär 19,90% aastas (dtl 12pöördel) ja Laenulepingus nr XXXX intressimäär 14,90% aastas (dtl 15pöördel). Esialgse laenuandja ja kostja vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud, mille alusel laenuandja kohustus kostja käsutusse andma rahasumma ja kostja kohustus tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kostja leiab, et põhivõlg on ebaselge ja hagis nõutud põhivõla summa vale. Kohus leiab, et kostja vastuväited põhinõude summale on paljasõnalised. Hageja on hagis välja toonud iga laenulepingu osas eraldi põhinõude kujunemise arvestuse. Kostja ei ole oma väidet põhisumma ebakorrektsuse osas millegagi põhistanud ega tõendanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud vaidlusalustest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid suuremas summas kui hageja hagis on märkinud. Hagi kohaselt tasus kostja pärast lepingute ülesütlemist 1 525 eurot ning vastavalt lepingu punktile 3.3 arvestas hageja laenusaajalt laekunud graafikus ettenähtud osamaksest väiksema makse korral esimeses järjekorras lepingu rikkumisega põhjustatud kulude katteks ja teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks. Seega arvestas hageja sissenõudmiskulu katteks 50 eurot, kõigi 3
lepingu viivise (lepingute kehtivuse ajal) katteks 22,85 eurot, kõigi 3 lepingu meeldetuletuskirjade katteks 74,34 eurot (lepingu kehtivuse ajal), ülejäänud 1 377,81 eurot põhiosa katteks (sh lepingu XXXX põhiosa katteks 891,78 eurot, lepingu nr XXXX põhiosa katteks 486,03 eurot ja lepingu nr XXXX katteks 0 eurot). Kostja hinnangul on hageja nõuet arvestades rikkunud VÕS § 415 lg 2 tulenevat kohustust arvestada tarbija poolt tehtud ebapiisavate maksete tegemisel kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmisel seaduses sätestatud järjekorda. Kostja vaidleb vastu, et ta peab hüvitama sissenõudmiskulud nii lepingute kehtivuse ajal kui ka pärast lepingute lõppemist. Kui hageja arvestas 22,85 eurot kõigi 3 lepingu viivise (lepingute kehtivuse ajal) katteks, siis hageja rikkus VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud järjekorda. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Laenulepingute nr XXXX ja nr XXXX punktide 3.3 (dtl 8 ja 12 pöördel) kohaselt laenusaajalt laekunud, graafikus ettenähtud osamaksest väiksema makse korral arvestatakse makse: esimeses järjekorras lepingu rikkumisega põhjustatud kulude katteks; teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks. Kohus leiab, et hageja ei ole kostja poolt peale lepingute lõppemist tasutud 1 525 euro osas lepingutest tulenevate nõuete katteks arvestamisel järginud VÕS § 415 lg 2 p-s 1-4 sätestatud järjekorda. Kuna kohus leidis eelnevalt, et hageja nõue lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade tasu osas oli põhjendatud 69,34 euro ulatuses (5 euro ulatuses põhjendamatu), oli hageja õigustatud arvestama VÕS § 415 lg 2 p 1 kohaselt esmalt võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks mitte 124,34 eurot (50+74,34), vaid 119,34 eurot (50+74,34-5). Vastavalt VÕS § 415 lg 2 p-le 2 tuli teises järjekorras arvestada tasutud summa võlgnetava põhisumma katteks. Kohus leiab, et hageja on seega põhjendamatult arvestanud teises järjekorras lepingute kehtivuse ajal tekkinud viiviste katteks 22,85 eurot. Tegemist ei ole ka võla sissenõudmiseks tehtud kuluga, mida oleks võinud arvestada esimeses järjekorras. Hageja oleks pidanud ülejäänud summa 1 405,66 eurot, so 1525-119,34 arvestama põhiosa katteks. Hageja on arvestanud põhiosa katteks 1 377,81 eurot, sh laenulepingu nr XXXX põhiosa katteks 891,78 eurot, laenulepingu nr XXXX põhiosa katteks 486,03 eurot ja laenulepingu nr XXXX katteks 0 eurot. Seega pidi hageja arvestama täiendavalt 27,85 eurot, so 1405,66-1377,81 põhiosa katteks. Kohus arvestab selle summa laenulepingu nr XXXX põhiosa katteks. Hageja on palunud lepingu nr XXXX alusel välja mõista põhivõla 3 005,68 eurot. Arvestades sealt maha 27,85 eurot, jääb hageja põhjendatud nõudeks nimetatud lepingu põhiosa võlgnevusest 2 977,83 eurot, so 3 005,68-27,85 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud ja tõendatud järgmiste summade osas: Laenulepingu nr XXXX alusel põhinõue summas 2 977,83 eurot, intress 317,08 eurot ja haldustasu 4,50 eurot, Laenulepingu nr XXXX alusel intress 29,47 eurot ja haldustasu 4,50 eurot ning Laenulepingu nr XXXX alusel põhinõue 5 653,83 eurot, intress 555,70 eurot ja haldustasu 4,50 eurot.
13.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib
võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja
1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingus nr XXXX on kokku lepitud viivisemäär 19,90% aastas (dtl 8) ning Laenulepingu nr XXXX punkti 2 ja punkti 6.1 kohaselt on kokku lepitud viivisemäär 14,90% aastas (dtl 15 pöördel). Hagiavalduse kohaselt oli lepingute kehtivuse ajal Laenulepingu nr XXXX alusel arvestatud viiviseks 6,78 eurot, Laenulepingu nr XXXX alusel arvestatud viiviseks 8,86 eurot ja Laenulepingu nr XXXX alusel arvestatud viiviseks 7,21 eurot, so kokku 22,85 eurot. Kohus leiab, et hageja on õigustatult arvestanud viivist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks täitnud lepingute kehtivuse ajal laenulepinguid nõuetekohaselt ning tähtaegselt, mistõttu puudunuks alus kohustuste täitmisel viivist arvestada. Kohus märgib, et hageja oli viivise summas 22,85 eurot arvestanud ebaõigesti kostja poolt tasutuks 1 525 euro arvelt (vt otsuse punkt 12). Kuna hageja on oma nõude kujunemisel nimetatud viivisenõudest lähtunud, tuleb see kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagiavalduse punktis 1.21 palub hageja mõista kostjalt välja viivise peale lepingu ülesütlemist kuni hagi esitamiseni summas 2 924,74 eurot. Hageja arvestab hagis viivist põhinõudelt 8 659,51 eurolt alates lepingu ülesütlemise teatise järgnevast päevast s.o 29.05.2018.a kuni hagi esitamiseni. Kostja ei ole nõus viivise arvestuse perioodiga algusega. TsÜS § 69 lg 1-2 sätestab, et tahteavalduse tegija poolne tahteavaldus muutub kehtivaks selle kättesaamisega. Kostja märgib, et hagiavaldusest ega 04.11.2020 hageja seisukohast ei ole selge, millal kostja sai ülesütlemise avalduse kätte. Hageja lisas 18.01.2021 seisukohale väljavõtte Omnivast, millelt nähtub, et ülesütlemise teatis on kostjale kätte toimetatud 01.06.2018 (dtl 88). Sellest tulenevalt täpsustas hageja 18.01.2021 seisukohas viivisearvestust ning arvestas viivist lepingutes kokku lepitud viivisemäärade alusel alates 02.06.2018 kuni 17.09.2020 kogusummas 3 311,29 eurot (dtl 84pöördel). Hageja märkis, et kuivõrd ta vähendas hagiavalduses viivist 2 924,74 euroni, jääb nõutav viivisesumma samaks. Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et Laenulepingust nr XXXX on põhjendatud põhinõue summas 2 977,83 eurot, puudus hagejal alus arvestada põhinõude summalt 3 005,68 eurolt viivist 1 374,88 eurot. Seega oleks põhjendatud nõuda lepingu nr XXXX põhinõudelt viivist mitte 1374,88 eurot (dtl 84pöördel), vaid 1 362,14 eurot, so 19,90%/365/100x2977,83x839päeva. Võttes arvesse, et hageja on vähendanud lepingute lõppemise järgselt tekkinud viivisenõuet 2 924,74 euroni, jääb hageja poolt nõutav viiviste summa samaks. Lisades nimetatud summale lepingute kehtivuse ajal tekkinud viivise, on põhjendatud hageja viivisenõue kogusummas 2 947,59 eurot, so 22,85+2924,74.
14.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõuded summas 8 631,66 eurot (so 2 977,83+5 653,83), intressi 902,25 eurot (so 317,08+29,47+555,70), haldustasud 13,50 eurot (so 4,5+4,5+4,5) ja viivised 2 947,59 eurot (so 22,85+2924,74). Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
15.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et hageja nõudis käesoleva hagiga 12 500 eurot ning kohus rahuldas hagi 12 495 euro, so 99,96% ulatuses, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja 04.01.2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks üksnes riigilõiv 600 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Hagi hind hagiavalduse esitamise ajal oli 12 500 eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda 600 eurot riigilõivu. Nähtuvalt hagile lisatud maksekorraldusest (dtl 31) ja kohtuinfosüsteemist on hageja tasunud hagiavalduselt riigilõivu 600 eurot. Tegemist on põhjendatud kuluga. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 600 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.