I. K. hagi M. S. vastu üürilepingust tulenevast nõudest (Tallinna üürikomisjonis üürivaidlusasi nr xxxxxx)
Tsiviilasja hind
939,67 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja I. K. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; epost: xxx) Kostja M. S. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx, epost: xxx) Kostja lepinguline esindaja advokaat Kaspar Koppel (epost [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata M. S. taotlus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel
2.Rahuldada I. K. hagi M. S. vastu üürilepingust tulenevast nõudes.
3.Välja mõista M. S.lt I. K. kasuks viivis 29.10.2018 üürilepingust tulenevate maksetega viivitamise eest summas 939,67 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud M. S. kanda. Määrata, et I. K.l menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu
2-20-14543 möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE EELNEV KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses on I. K. hagi M. S. vastu üürilepingust tulenevast nõudest (Tallinna üürikomisjoni üürivaidlusasi nr xxxxxx). I. K. esitas Tallinna üürikomisjonile avalduse M. S. vastu 19.03.2020 eluruumi ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks, üürilepingu kehtivuse tuvastamiseks kuni 17.06.2020, eluruumi üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks kokkku summas 3 200 eurot. Tallinna üürikomisjon rahuldas I. K. avalduse osaliselt, luges eluruumi xxx xx-xx, Tallinnas 29.10.2018 sõlmitud üürilepingu kehtivaks kuni 17.06.2020, mõistis M. S.lt välja I. K. kasuks eluruumi üüri- ja kõrvalkulude võla summas 939,67 eurot, M. S.lt välja I. K. kasuks maksmisega viivitamise eest 939,67 eurot.
2.M. S. esitas 06.10.2020.a taotluse Harju Maakohtule Tallinna üürikomisjoni otsuse vaidlustamiseks üürivaidlusasjas nr xxxxxx hagimenetluse korras. M. S. palub Tallinna Üürivaidluskomisjoni otsuse tühistamist üürivaidlusasjas number xxxxxx otsuse resolutsiooni punkti nr 4 osas.
3.Kohus võttis M. S. taotluse menetlusse 06.11.2020 määrusega. ÜvLS § 21 lg 4 kohaselt kui komisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks komisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja komisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule avalduse esitanud pool. ÜvLS § 21 lg 6 järgi loetakse üürivaidluskomisjonile esitatud avaldus ÜvLS § 21 lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. I. K. esitas Harju Maakohtule hagi 20.11.2020 samas üürivaidluses M. S. poolt üürikomisjoni otsuse vaidlustatud osas. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
4.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29.10.2018 üürilepingu, millega hageja andis ja kostja võttis üürile korteri aadressil xxx xx-xx, xxxxx Tallinn. Eluruum oli hageja kodu ning seoses ajutise Eestist ära kolimisega 2018.a juulis otsustas hageja selle välja üürida. Üürileping sõlmiti üheks aastaks ning leping muutus tähtajatuks 01.11.2019.a. 19.03.2020 saatis kostja hagejale e-kirja, milles teatas soovist üürileping lõpetada kuu aja pärast ehk 19.04.2020. Kuna selline teade ja kavatsus ei vastanud kokkulepitule, järgnes kirjavahetus, kus hageja selgitas ja tuletas veel kord meelde sõlmitud üürilepingu ja VÕS
2-20-14543 asjaomaseid sätteid ning kostja kohustusi tasuda korteri üüri ja kõrvalkulusid kuni üürilepingu õiguspärase lõppemiseni ehk üürnikupoolsest lepingu ülesütlemissoovist teatamisest arvestatuna kuni 17.06.2020.a.
5.17.04.2020.a esitas hageja Tallinna Üürikomisjonile avalduse (üürivaidlusasi nr xxxxxx), milles taotles üürnikupoolset üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist ja üürilepingu kehtivaks lugemist kuni 17.06.2020, samuti esitas nõude üüri- ja kõrvalkulude ning õigeaegselt maksmata kohustustelt kogunenud viivise tasumiseks. Tallinna Üürikomisjon mõistis 14.09.2020 otsusega hageja kasuks välja ajavahemiku 01.04. kuni 17.06. 2020.a eest tasumata üüri ja kõrvalkulud summas 939,67 eurot ning viivise summas 939,67 eurot. Tallinna Üürikomisjon otsustas 14.09.2020, et kuna üürnik ehk kostja sõlmis üürilepingu, siis järelikult nõustus ta kõikide lepingu tingimustega, sh viivise määraga, ja viivis rakendub üksnes juhul, kui üürnik õigeaegselt oma lepingujärgset maksekohustust ei täida. Viivis on ühelt poolt sanktsioon üürnikule, kui ta lepingut rikub, /.../ ja teiselt poolt kompensatsioon üürileandjale lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest. Üürikomisjon leidis oma otsuses, et üürnik peab eelnimetatud perioodi eest arvestatud kulud üürileandjale tasuma ja maksetähtaja ületanud kohustustelt tasuma ka viivise. Üürikomisjon pidas asjaolusid kaaludes mõistlikuks vähendada viivisenõuet ja vastustajalt välja mõista viivise juba välja mõistetud üüri ja kõrvalkulude võla suuruses ehk 939,67 eurot. Üürikomisjoni hinnangul on viivis selles ulatuses piisav kompenseerimaks üürileandja võimalikku kahju ning ei ole ka vastustajale liigselt koormav. Hageja seisukoht on, et Tallinna Üürikomisjoni otsus viivise osas ei ole vastuolus ei VÕS ega Riigikohtu praktikaga. Hageja palub kostjalt välja mõista 939,67 eurot üüri- ja kõrvalkulude tasumisega viivitamise eest.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostja ei tunnista hagi ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja leiab, et hagi on esitatud hilinenult. I. K. esitas hagiavalduse 20.11.2020.a. Üürivaidluste lahendamise seaduse § 21 lg 1 kohaselt tuleb maakohtusse pöörduda 20 päeva jooksul komisjoni otsuse kättesaamisest. Antud juhul tehti üürikomisjoni otsus 14.09.2020.a ehk otsuse tegemisest ja hagiavalduse esitamisest 20.11.2020.a on möödunud rohkem kui 20 päeva. Seega tuleb hagi jätta läbivaatamata.
7.M. S. vaidles ebamõistlikult kõrgele viivisemäärale vastu juba 03.09.2020. a üürikomisjoni istungil. Seega pooled ei vaidle selle üle, et M. S. on vaidlustanud ebamõistlikult kõrge viivisemäära ja palunud selle alandamist juba üürikomisjonis. I. K. hagis väidetakse, et üürikomisjon leidis kompromissi ja tasakaalupunkti määratase viiviseks 0,456 %. Kostja märgib, et Riigikohus on pidanud sellist viivisemäära tühiseks, sest see ületab üle 22 korra seadusjärgset viivisemäära. I. K. hagi p-s 2.5. märgitakse, et viivis on vähenenud. Kostja ei nõustu selle väitega. I. K. nõuab viivist oma hagi kohaselt 1% päevas ehk ebaseaduslikult kõrges määras. Hagis märgitakse, et VÕS § 88 lg 8 alusel esmalt tuleb lugeda tasutuks viivis. Kostja ei nõustu selle seisukohaga. VÕS § 88 lg 1 kohaselt võib võlgnik määrata millise kohustuse täitmiseks kohustus tasutakse. Antud juhul on M. S. täitnud sissenõutavaks muutunud üüri ja kõrvalkohustused. M. S. on vaidlustanud viivisenõuet. VÕS § 88 lg 4 kohaselt ei või võlausaldaja ehk I. K. ise määrata, et tasu läks viivisenõude katteks, sest M. S. on vaidlustanud viivise. Samuti on põhjendatu I. K. viide VÕS §-le 88 lg-le 8, sest viivisenõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna Tallinna Üürikomisjoni otsus ei ole jõustunud. I. K. on kinnitanud, et tasumine vastab summaliselt I. K. kasuks väljamõistetud üüri ja kõrvalkulude võlgnevusele, mistõttu I. K. oli teadlik milliseid kohustusi täidetakse.
2-20-14543
8.Kostja kinnitab, et on valmis tasuma seadusjärgses määras viivist ja vaidlustab lepingujärgset viivisemäära. Antud juhul puudub vaidlus, et M. S. sõlmis üürilepingu oma elukoha üürimiseks. Ilmselgelt oli korteri üürimine I. K. majandus-ja kutsetegevus, mistõttu üürilepingu sõlmimisel ei tegutsenud I. K. tarbijana. Samas M. S. oli üürilepingu sõlmimisel tarbija, sest kodu üürimist ei saa mitte kuidagi pidada isiku majandus- või kutsetegevuseks. Asjaolu, kas I. K. tegeleb ettevõtlusega juriidilise isiku vahendusel või füüsilise isikuna ei oma tähtsust viivisemäära määramisel. Majandus- ja kutsetegevusega võib tegeleda ka füüsilise isikuna, kuid see ei õigusta ebaseaduslikult kõrge viivisemäära seadmist. I. K. hagi p-s 2.10. on väidetud, et pooltevaheline üürileping ei olnud sõlmitud tüüptingimustel.
9.Kostja juhib tähelepanu sellele, et I. K. väited on paljasõnalised osas, milles ta väidab, et tegu ei olnud tüüplepinguga. I. K. on kinnitanud, et tema koostas lepingu projekti. Samuti ei muuda ebaseaduslikku viivisemäära kehtivaks see, et M. S. kinnitas lepingu sobivust. Heade kommetega vastuolus olev tingimus ei muutu seaduslikuks selle kinnitamisega. Antud juhul on I. K. kasutanud tüüplepingut ja nõudnud M. S.lt ebaseaduslikult kõrges määras viivist. Kostja märgib, et antud juhul on põhjendamatu nõuda äärmiselt kõrget ehk 1% viivist kostjalt. Kostja oli üürilepingu sõlmimise ajal lapseootel ning on vahepealsel ajal sünnitanud lapse. Äärmiselt kõrge viivisemäär kahjustab põhjendamatult perekonna toimetulekut. Kostja palub jätta hagi läbivaatamata; juhul, kui kohus ei jäta I. K. hagi läbivaatmata, siis jätta M. S. vastu esitatud hagiavaldus rahuldamata; jätta kõik menetluskulud I. K. kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega on, seisukohal, et hagi tuleb rahuldada. Käesoleva asja hind on 939,67 eurot. Kohus leiab, et asja tuleb lahendada lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.I. K. esitas Tallinna üürikomisjonile avalduse M. S. vastu 19.03.2020 eluruumi ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks, üürilepingu kehtivuse tuvastamiseks kuni 17.06.2020, eluruumi üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks kokkku summas 3 200 eurot. Tallinna üürikomisjon rahuldas I. K. avalduse osaliselt, luges eluruumi xxx xx-xx, Tallinnas 29.10.2018 sõlmitud üürilepingu kehtivaks kuni 17.06.2020, mõistis M. S.lt välja I. K. kasuks eluruumi üüri- ja kõrvalkulude võla summas 939,67 eurot, M. S.lt välja I. K. kasuks maksmisega viivitamise eest 939,67 eurot. M. S. esitas 06.10.2020.a taotluse Harju Maakohtule Tallinna üürikomisjoni otsuse vaidlustamiseks üürivaidlusasjas nr xxxxxx hagimenetluse korras. M. S. palub Tallinna Üürivaidluskomisjoni otsuse tühistamist üürivaidlusasjas number xxxxxx otsuse resolutsiooni punkti nr 4 osas. Muus osas hageja ega kostja üürikomisjoni osust ei vaidlustanud. Üürivaidluse lahendamise seaduse (ÜvLS) § 22 järgi komisjoni otsus jõustub, kui otsuse kättesaamise päevast alates 20 päeva jooksul ei ole maakohtusse
2-20-14543 esitatud hagi samas vaidlusasjas. Komisjon lisab poole taotlusel otsusele jõustumismärke. Komisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud komisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Seega on Tallinna üürikomisjoni 14.09.2020.a otsus üürivaidlusasjas nr xxxxxx jõustunud osas, millega tuvastati, et hageja ja kostja vahel 29.10.2018 sõlmitud eluruumi xxx xx-xx, Tallinnas üürileping kehtis kuni 17.06.2020, mõisteti M. S.lt välja I. K. kasuks eluruumi üüri- ja kõrvalkulude võlg summas 939,67 eurot. Kohus juhib ei vaata enam läbi eelpoolnimetatud jõustunud nõudeid. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks viivis välja üüri- ja kõrvalkulude tasumisega viivitamise eest 939,67 eurot.
12.Kostja on seisukohal, et hagiavaldus on kohtule hilinenult ning 20.11.2020.a so hagi kohtule esitamise ajaks oli üürikomisjoni otsus juba jõustunud ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Kohus selgitab, et kostja poolt viidatud asjaolu ei oleks hagi läbivaatamata jätmise vaid hagimenetluse lõpetamise alus. TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.
13.ÜvLS § 21 lg 1 ja 4 järgi kui pool ei nõustu komisjoni otsusega või üürivaidluse läbivaatamisel tehtud menetlusotsuste või -toimingutega, võib ta sama üürivaidluse läbivaatamiseks pöörduda maakohtusse komisjoni otsuse kättesaamise päevale järgnevast päevast alates 20 päeva jooksul. Kui komisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks komisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja komisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule avalduse esitanud pool. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt komisjonile esitatud avaldus loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. Kohus annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Komisjonis esitatud dokumente ei pea kohus pooltele kätte toimetama.
14.Kohus leiab, et hagiavaldus on kohtule esitatud õigeaegselt ja menetlust lõpetada otsust tegemata ei saa. Käesoleval juhul vaidlustas üürikomisjoni otsuse kostja. ÜvLS § 6 tulenevalt tuleb üürikomisjonile esitatud avaldus juba iseenesest lugeda hagiavalduseks TsMS § 363 mõttes. Seega oli hageja oma hagiavalduse ÜvLS § 22 mõttes juba esitanud. Asjaolu, et kohus andis hagejale täiendava tähtaja avalduse esitamiseks hagiavalduse vormis, ei muuda seda, et hageja jäi üürikomisjonile esitatud nõuete juurde nende rahuldatud osas. Hageja järgis hagiavalduse kohtule esitamisel kohtu poolt määratud tähtaega. Oleks äärmiselt ebaõiglane ja suisa küüniline toetada positsiooni, mis laseks isikul, kelle kahjuks üürikomisjoni otsus on tehtud vaidlustada üürikomisjoni otsus ja siis heita üürikomiskomisjoni poole pöördunud isikule ette, et viimane ei näinud vaidlustamist ette ega esitanud igaks juhuks kohtule hagiavaldust 20 päeva jooksul. Kohus jätab kostja taotluse rahuldamata.
15.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
2-20-14543
16.Jõustunud üürikomisjoni otsusega on tuvastatud, et poolte vahel 29.10.2018 sõlmitud eluruumi xxx xx-xx, Tallinnas üürileping kehtis kuni 17.06.2020 (tl 2-6, üürivaidluse toimik tl 2-4). Samuti on osaliselt jõustunud üürikomisjoni otsusega tuvastatud, et kostja ei tasunud hagejale kohaselt üüri- ja kommunaalmakseid summas 939,67 eurot ning rikkus seega üürilepingust tulenevat kohustust. Kostja tasus võlgnetavad maksed vastavalt üürikomisjoni otsusele alles 08.10.2020 (tl 44). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises summas on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist.
17.Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eluruumi üürilepingu p 6.7 järgi hilinenud maksete (punktis 6.1 sätestatud üüritasu ja punktis 6.4 sätestatud kõrvalkulude) tasumise korral rakendub viivis 1% päevas, mis lisatakse tasumata summale.
18.Kostja on seisukohal, et üürilepingus kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult suur ning kokkulepitud viivisemäär tühine tüüptingimus. Riigikohus on selgitanud, et „VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena.“ (RKTKO nr 3-2-1-45-07).
19.Kohus ei nõustu kostjaga selles, et 29.10.2018 üürileping on sõlmitud tüüptingimustel. Tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega. Asja materjalidest ei nähtu poolte ebavõrdsust lepingu sõlmimisel. Käesoleval juhul on lepingupoolteks kaks füüsilist isikut. Kostja on selgitanud, et üüris vaidlusalust elamispinda endale koduks, hageja on omakorda selgitanud, et üüris oma kodu välja põhjusel, et asus ajutiselt elama Eesti Vabariigi piirest väljaspool ning see oli esmakordne eluruumi üürileandmine. Seega on pooled olnud üürilepingu sõlmimisel võrdsel positsioonil. Kostja on väitnud, et hageja sõlmis üürilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Samas ei ole kostja oma väidet millegagi tõendanud ega põhistanud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei ole oma korterit varem välja üürinud ega tegutse üüriturul professionaalse üürileandjana. Kui kostja on seisukohal, et hageja sõlmis üürilepingu oma majandus ja kutsetegevuses, tulnuks kostjal oma väiteid ka tõendada.
20.Asja materjalist nähtub ka, et üürilepingu projekti koostas hageja (tl 45). Hageja edastas lepinguprojekti kostja elukaaslasele, kes vastas hagejale, et nad vaatasid lepinguprojekti üle ja kõik sobis (tl 45). Vastuse koopiareal oli märgitud ka kostja. Seega oli kostjal võimalus mitte nõustuda hageja poolt lepingus märgitud viivisemääraga kuid kostja ei ole esitanud lepingu sõlmimisel viivisemäärale mingeid vastuväiteid. Kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks viivisemäärale vastuväiteid esitanud, kuid hageja ei võtnud tema vastuväiteid arvesse. Seega ei ole 29.10.2018 üürilepingu p 6.7 kohtu hinnangul kuidagi tüüptingimus.
2-20-14543
21.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 järgi tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus leiab, et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kostja ei ole esiletoonud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse kostja erilise kogenematuse või erakorralise vajaduse kohta. Kostja on esile toonud, et oli üürilepingu sõlmimise ajal lapseootel. Kostja ei ole oma väidet kohtule tõendanud, samas ei ole lapseootus selline asjaolu, mis põhjustaks kostja otsustusvõimetuse. Samuti on kohus veendunud, et üürilepingu sõlmimise ajal ei olnud hageja poolt välja üüritaveluruum ainus väljaüüritav või elamiskõlblik üüripind. Ei ole eluliselt usutav, et Tallinna üüriturul puudusid hageja poolt pakutavale eluruumile alternatiivid.
22.Riigikohus on ka selgitanud, et „kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Seadusandja ei ole eluruumi üürilepingu puhul sätestanud, et eluruumi üürnikult ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Näiteks tarbijakrediidilepingu puhul on VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses reguleeritud, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat viivist. Kolleegiumi hinnangul saab eelnevast järeldada, et seadusandja tahe ei olnud eluruumi üürilepingu puhul piirata eluruumi üürnikult üüri tasumisega viivitamise korral nõutavat viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääraga. Kolleegiumi hinnangul ei tulene ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust, et viivist saaks nõuda üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse küll viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, samas tuleneb VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest, et kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega lubab VÕS § 113 lg 1 kokku leppida VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Eelnevast tulenevalt ei kaldu eluruumi üürilepingu pooled seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine.“ (RKTKo nr 2-15-8794/42, p 12).
23.Eeltoodust tulenevalt on poolte 29.10.2018 üürilepingu p-s 6.7 kokkulepe viivisemäära osas kehtiv ja kuulub kohaldamisele. Üürikomisjonis nõudis hageja kostjalt viivist 03.09.2020 seisuga summas 1897,09 eurot (tl 6). Aprillikuu üüri 540 maksetähtaeg oli 30.03.2020, üürnik oli viivituses 157 päeva, viivis on 847, 80 eurot, maikuu üüri 540 eurot maksetähtaeg oli 30.04.2020, üürnik oli viivituses 126 päeva, viivise summa 680,40 eurot, juuni 17 päeva üüri 306 euro maksetähtaeg oli 30.05.2020 ja üürnik oli makseviivituses 96 päeva, viivise summaks 293,76 eurot. Aprilli kõrvalkulude 54,73 eurot tasumise tähtaeg oli 30.05.2020 ja 96 päevase makseviivituse eest nõudis hageja 52,54 eurot. Maikuu kõrvalkulud 29,84 tuli maksta 30.06.2020 ja 65-päevase viivituse eest nõudis
2-20-14543 hageja 19,40 eurot, juuni kõrvalkulude 9,10 eurot maksetähtaeg oli 30.07.2020 ja üürileandja nõudis 35 päeva eest viivist 3,19 eurot. Üürikomisjon asus seisukohale, et tagatisraha 540 euroga tuleb tasaarvestada üürileandja aprillikuu üürinõue ja seega ei ole üürileandjal õigus küsida viivist aprilli üüriga viivitamise eest summas 847,80 eurot ning üürileandja viivisenõude suurus on seega 1 357, 09 eurot. Üürikomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudega samas suuruses 939,67 eurot. Kostja on nõustunud 26.10.2020 menetlusdokumendis hageja poolt üürikomisjonis välja toodud viivitatud päevade arvuga (tl 17). Kohus kontrollis hageja viivisearvutust veebilehe www.viivisekalkulaator.ee abil, hageja arvutused on kooskõlas viivisemääraga ja viivitatud päevade arvuga.
24.Kohtu hinnangul on üürikomisjon õigesti vähendanud viivisesummat põhivõla suuruseni. Üürikomisjon kaalus igakülgselt poolte huve ja vaidluse asjaolusid, ning mõistis hageja kasuks välja viivise põhivõla suuruses ning jättis rahuldamata hageja taotluse ülejäänud viivise osas. Kostja, rikkudes üüri- ja kõrvalnõuete tasumise kohustust, pidi arvestama lisanduva viivisega mis tulenes üürilepingu punktist 6.7. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 939,67 eurot. Viivise täiendavaks vähendamiseks kohtu hinnangul alust ei ole ja seda ei ole kostja ka kohtult taotlenud.
25.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb täies ulatuses rahuldada, viivis summas 939,67 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
26.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
27.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
28.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks menetluses kasutanud lepingulise esindaja abi, seega ei ole hagejal saanud viidatud kulusid tekkida. Seega kohus hageja menetluskulusid kostjalt välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.