X hagi Y's OÜ vastu saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. veebruari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y's OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1506,60 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Priit Pööbo Kostja (apellant) Y's OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janar Urres
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu X 13. aprillil 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid (töölepingu projekt ja 11. septembri 2018. a e-kiri).
2.Jätta Harju Maakohtu 16. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-16270 muutmata.
3.Jätta Y's OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y's OÜ kanda.
5.Määrata kindlaks X menetluskulude rahaline suurus ja mõista Y's OÜ-lt välja 780 eurot X kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Y's OÜ-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 7. augustil 2019 töövaidluskomisjonile Y's OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september 2018. a eest 4959,81 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1506,60 eurot. Kostja esitas 20. oktoobril 2019 kohtule taotluse vaadata läbi hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldus.
2.Hageja esitas 20. detsembril 2019 (täpsustatud 26. veebruaril 2020) Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september 2018. a eest 1506,60 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. augustil 2018 suulise töölepingu. Pooled arutasid töölepingu tingimuste üle, mh täitis hageja kostja nõutud isikuandmete kaardi. Hageja tööülesanneteks oli teenuse müük (pakkumised klientidele), projektijuhtimine ja tehnikuna töötamine. Kokkulepitud töötasu oli 3306,54 eurot kuus (bruto), millele pidi lisanduma 30% müügi kasumist. Kostja hagejale töötasu ei maksnud, mistõttu ütles hageja töölepingu 17. septembril 2018 erakorraliselt üles. Poolte vahel sõlmitud leping on tööleping, sest hageja allus kostja juhtimisele ja kontrollile. Hageja kasutas kostja tööruume, e-posti aadressi, töövahendeid ja teenuse pakkumiste platvormi, esines kostja klientide ees kostja töötajana ning töötas kostja ettenähtud ajal. Hageja ei ole töölepingu alusel tehtud töö eest Q OÜ (hiljem W OÜ) (kustutatud) kaudu arveid esitanud, sest vaidlusalusel perioodil töötas hageja kostja juures töölepingu alusel. Hageja tööülesandeks kostja juures oli ka projektijuhtimine ja müügitöö, mida Q OÜ kostjale ei osutanud. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole pooled sõlminud töölepingut. Kostja tegi suulise töövõtulepingu alusel koostööd Q OÜ-ga, mille omanik, juhatuse liige ja turvatehnikust spetsialist oli hageja. Q OÜ ülesandeks oli kostja nõrkvooluprojektide juhtimine, mis tähendas kostja nimel pakkumiste koostamist, nõrkvoolutööde organiseerimist ja vajadusel ka hageja poolt tööde teostamist, kui Q OÜ ei leidnud tööjõudu nende tegemiseks. Q OÜ esitas kostjale
5.oktoobril 2018 tööde eest arve summas 1200 eurot, mille kostja tasus. Samuti kattuvad hageja teostatud tööde nimekirjas märgitud tööd ja objektid osaliselt nendega, mille eest on kostja juba tasunud Q OÜ-le. Hagejale sobis töövõtulepinguline suhe Q OÜ ja kostja vahel kuni Maksu- ja Tolliameti poolt Q OÜ arveldusarvete arestimise ohu tekkimiseni.
Hageja kasutas töövahendeid nii vaidlusalusel perioodil kui ka siis, kui ta täitis kohustusi Q OÜ kaudu. Hageja andis kostjale korraldusi, kuidas tuleb käituda kostja tellijaga. Hagejale anti kostja e-posti aadress, sest see oli efektiivsem viis kostja tellijatega suhtlemiseks. Samuti pidas kostja loomulikuks seda, et lepingupartner saab tutvuda kostja tellija hinnapäringuga. Vaidlusalusel perioodil töötas kostja juures müügimees, mistõttu veel üheks müügimeheks hageja näol vajadus puudus. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 16. veebruari 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1506,60 eurot (bruto), jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2706 eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt seadusjärgses määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel töösuhe töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 mõttes. Hageja isikuandmete kaart kinnitab, et hageja soovis kostja juurde tööle asuda. Usutav ei ole, et kui kaks äriühingut soovivad lepingu sõlmida, palub võlausaldaja enne lepingu sõlmimist võlgniku juhatuse liikmel isikuandmete kaart täita. Lisaks viitab töösuhtele asjaolu, et kostja tegi hageja jaoks e-posti aadressi XXX. Kuigi hageja kasutas 2018. a augusti alguses e-posti aadressi YYY, siis kasutas ta kogu ülejäänud võlasuhte jooksul kostjale viitava laiendiga e-posti aadressi e-kirjade vahetamiseks kostja ja kolmandate isikutega. Samuti kinnitab kostja esindaja C 13. augusti 2018. a e-kiri hagejale, et kostja andis hagejale korraldusi, milliseid hageja pidi täitma ja määras ka täitmise aja. Seda, et hageja ei olnud ülesannete täitmisel iseseisev, kinnitavad ka 7. augustist 2018 kuni 23. augustini 2018 ja 3. augustist 2018 kuni 7. septembrini 2018 toimunud kirjavahetused, kus kostja tegi hagejale ülesandeks kliendi objekti külastamise ja pakkumise koostamise. 11. septembri 2018. a e-kirjad, kus kostja kliendid saatsid oma nõusoleku pakkumistega hageja e-posti aadressile, kinnitavad, et hageja täitis ülesandeid kostja nimel. Töösuhtele on omane ka kostja avaldatu, et hageja kasutas kostja tööruumi ja -riideid ning kostja võimaldas hagejal juurdepääsu infrastruktuurile ja andis mobiiltelefoni. Asjaolu, et kostja juures töötas müügimees, ei välista seda, et hageja võis kostja teenuste müügiga tegeleda. Kuivõrd hageja esitatud tõendid töösuhte kohta jäävad ajavahemikku 2018. a august kuni september, siis on usutav hageja väide, et poolte vahel oli töösuhe 1. augustist 2018 kuni
17.septembrini 2018. Asjaolu, et kostja ja Q OÜ võisid sõlmida lepingu, mida kostja soovis Q OÜ-le väljastatud arvetega tõendada, ei välista töösuhet hageja ja kostja vahel. Kuivõrd hageja ei ole poolte töötasu kokkulepet tõendanud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tavaliselt makstavat tasu, mis on hageja tõendeid kogumis hinnates 2800 eurot kuus (bruto). Kuna aga hageja ei vaidlustanud tähtaegselt töövaidluskomisjoni otsust, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1506,60 eurot (bruto), siis ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista TLS § 28 lg 2 p 2, § 29 lg 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel suuremat töötasu. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta teatud kostja väidete ja tõenditega ei arvesta. Kohus jättis tähelepanuta kostja tõendid, millest nähtub, et hageja andis kostjale tööalaseid juhiseid, kuidas midagi teha. Samuti nähtub kostja esitatud tõendist, et hageja andis korraldusi, kuhu ja kuidas peaks kostja hagejale tasuma. Hageja ei mõelnud enda kui füüsilise isiku kontot, vaid äriühingu oma, sest töötaja ei saa teha tööandjale arveid. Lisaks on hageja manipuleerinud tõenditega, sest hageja on saatnud ise Z-le näidiskirja, mida Z kinnitama peaks.
Arusaamatu on maakohtu järeldus, et Q OÜ esitatud arved ei välista töösuhet hageja ja kostja vahel. Arvetel on kajastatud osutatud teenusena nõrkvoolutööd ning hageja on hagis märkinud, et ta tegi kostjale nõrkvoolutöid. Sealjuures ei ole hageja eitanud, et äriühingu ja kostja vahel oli sõlmitud ka töövõtuleping. Hagejal tuleb tõendada ja eristada, kuidas ja miks tegi ta samal ajal väidetavalt tööd ka töölepingu alusel. Hageja väide, et Q OÜ ei esitanud arvet vaidlusalusel perioodil, sisaldab olulist eksimust, sest hageja esitas kostjale arve vahetult pärast seda. Samuti ei ole eluliselt usutav, et pärast väidetavat töötasu maksmata jätmist oleks hageja hakanud kostjale teenust osutama. Maakohus jättis tähelepanuta, et ühtegi tõendit ei ole esitatud hageja poolt töölepingu ülesütlemise kohta 17. septembril 2018. Ülesütlemisavalduse puudumine tõendab seda, et ka hageja ise ei pidanud kostjaga sõlmitud lepingut töölepinguks. Samuti on kohus pidanud ülemäära olulises tõenditeks isikuandmete kaarti. Hageja ei ole tõendanud, et ta esitas selle isikuandmete kaardi ka kostjale. Seoses C e-kirjaga hagejale ei ole kohus analüüsinud võimalust, et samasugune e-kiri võis olla koostatud töövõtulepingu alusel töötavale isikule, kellele saab samuti anda korraldusi, mis on piiratud või kindlaksmääratud tähtajaga. Arvestades kostja valmisolekut kompromissiks, oleks menetluskulud tulnud jätta poolte endi kanda. Kostja pakkus hagejale kompromissina 16. oktoobril 2020 1700 eurot ning kordas seda
25.ja 28. jaanuaril 2021. Kui hageja oleks vastu võtnud kostja 16. oktoobril 2020 pakutud kompromissi, ei oleks tal pärast seda rohkem menetluskulusid tekkinud. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Kolleegium otsustab esmalt uute tõendite vastuvõtmise. Hageja esitas koos apellatsioonkaebuse vastusega uute tõenditena töölepingu projekti ja C 11. septembri 2018. a e-kirja hagejale. Kostja nõustus 29. aprilli 2021. a seisukohas uute tõendite vastuvõtmisega. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt võib kohus uusi tõendeid arvestada, kui vastaspool on sellega nõus ja tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kuivõrd kostja on andnud nõusoleku tõendite vastuvõtmiseks ja tõendid omavad vaidluse lahendamisel tähtsust, siis leiab kolleegium, et hageja esitatud uued tõendid tuleb võtta asja juurde.
9.Kostja heitis apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis põhjendamata, miks ta teatud kostja väidete ja tõenditega ei arvesta. Kolleegium selgitab, et praegusel juhul oli tegu lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. TsMS § 444 lg 2 võimaldab kohtul lihtmenetluse asjades tehtavas kohtuotsuses kõrvale kalduda TsMS § 442 lg 8 teises, kolmandas ja neljandas lauses sätestatust. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
10.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud tööleping TLS § 1 lg 1 mõttes ja kas hagejal on õigus nõuda kostjalt saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september 2018. a eest. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme, kui kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte töölepinguks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu.
Kolleegium nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kostja heidab apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis tähelepanuta kostja tõendid, millest nähtub, et hageja andis kostjale juhiseid, kuidas midagi teha, mis ei ole kostja väitel töösuhtes tavapärane. Kolleegiumi hinnangul ei tingi see vaidlustatud otsuse muutmist.
11.1.Kolleegium selgitab, et lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). Samas kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14).
11.2.Kostja viidatud tõenditest nähtub, et hageja selgitab kostjale, mida pakkumine kliendile sisaldada võiks ning asjaolu, et Pöörise leping ei hõlma teatud süsteeme (tl 104–105). Kolleegiumi hinnangul ei tõenda see iseenesest, et pooled ei sõlminud töölepingut. Hageja poolt oma teadmiste põhjal teatud juhiste ja selgituste andmine ei välista töölepingu olemasolu. Välistatud ei ole töölepingu sõlmimine isikuga, kes on oma ala spetsialist. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis on ilmselgelt omane üksnes muule kui töölepingulisele suhtele. TLS § 1 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist oli töölepinguga.
11.3.Kriteeriume, mille alusel õigussuhe kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05, p 15). Maakohus on seda järgides õigesti jõudnud järeldusele, et pooled sõlmisid töölepingu. Muuhulgas viitab sellele kostja poolt hagejale tööülesannete ja tööalaste korralduste andmine. Seejuures määras kostja ka täitmise aja ja koha, mistõttu ei olnud hageja korralduste täitmisel iseseisev. Nii on näiteks asjas esile toodud ja tõendatud, et kostja esindaja C tegi hagejale 13. augustil 2018 ülesandeks koostada pakkumine sama kuupäeva õhtuks aadressil Pöörise 22, Tallinn asuva objekti kohta (tl 34). Maakohus tuvastas selliste korralduste andmise ning täitmise aja ja koha määramise ka hageja esitatud 7. augustist 2018 kuni 23. augustini 2018 ja
3.augustist 2018 kuni 7. septembrini 2018 toimunud kirjavahetuste põhjal. Kuigi kostja on tuginenud sellele, et korraldust andva e-kirja võib koostada ka töövõtulepingu alusel töötavale isikule, siis kolleegiumi hinnangul sõltus asjas esitatud materjale hinnates hageja olulisel määral kostjast, mistõttu on maakohus põhjendatult kvalifitseerinud pooltevahelise suhte töölepinguliseks suhteks. Siinjuures arvestas maakohus õigesti ka sellega, et kostja võimaldas hagejal oma tööruume kasutada ning andis tööriideid ja -vahendeid.
11.4.Samuti tugines kostja oma vastuväidetes sellele, et hageja andis 23. oktoobril 2018 korralduse „ära sinna maksa“ (tl 64). Kolleegiumi hinnangul ei oma see praeguse vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, sest kõnealune sõnum on saadetud 23. oktoobril 2018, aga hageja nõuab hagis saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september 2018. a eest. Seega tuleb ringkonnakohtul asja lahendamisel hinnata vaid seda, kas nimetatud ajavahemikul oli poolte vahel töösuhe.
12.Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et talle on arusaamatu maakohtu järeldus, mille kohaselt ei välista Q OÜ kostjale esitatud arved töösuhet hageja ja kostja vahel. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus põhjendatud.
12.1.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejal tuleb tõendada, miks osad tööd tuleb lugeda tehtuks töölepingu alusel ja osad töövõtulepingu alusel. Samuti on ekslik kostja käsitlus, et ta ei saa tõendada negatiivse asjaoluna, et hageja ei teinud töövõtulepingu kõrval samal objektil töid töölepingu alusel. Kolleegium selgitab, et kostjal tuli TsMS § 230 lg 1 kohaselt
tõendada, et perioodil, mille eest hageja nõuab töötasu, tegi hageja kostjale tööd muu kui töölepingu alusel ning tasumist juba sellel perioodil tehtud töö eest (vt ka Riigikohtu 20. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p-d 11–13). Nimetatud asjaolusid ei ole kostja vaatamata maakohtu selgitustele (tl 74–75) tõendanud. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et töövaidluste lahendamisel tuleb töötajat käsitada töösuhte nõrgema poolena (vt nt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). Sealjuures nähtub seadusandja eesmärk panna suurem tõendamiskoormus väidetavale tööandjale nii TLS § 1 lg 2 sõnastusest kui ka TLS-i eelnõu seletuskirjast (Riigikogu XI koosseis; 299 SE seletuskiri, lk 8).
12.2.Kuigi kostja viitab apellatsioonkaebuses, et Q OÜ esitas kostjale arve vahetult pärast vaidlusaluse perioodi lõppemist, s.o 5. oktoobril 2018 (tl 14), siis ei tõenda see, et arvel kajastatud tööd teostati perioodil, mille eest nõuab hageja töötasu. Kostja on küll märkinud, et arvel on kajastatud osutatud teenusena nõrkvoolutööd ja hageja on hagis märkinud, et ta tegi kostjale nõrkvoolutöid, kuid kostja ei ole tõendanud, et Q OÜ on kostjale esitanud arve ka kõnealuste ülesannete täitmise eest ajavahemikus 1. augustist 2018 kuni 17. septembrini 2018. Samuti on hageja esile toonud, et tema tööülesannete hulka kuulus vaidlusalusel perioodil ka projektijuhtimine ja müügitöö, mida tõendab näiteks pakkumise esitamine kostjale viitavalt eposti aadressilt XXX 11. septembril 2018 (tl 84).
12.3.Kostja tugines ka sellele, et ta on tasunud Q OÜ esitatud arve teenuse osutamise eest objektil X (tl 14–15) ning hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märkinud, et täitis töölepingust tulenevaid kohustusi mh sellel samal objektil (tl 8 pöördel). Samas märgib kolleegium, et hageja on kirjavahetustega tõendanud esile toodud asjaolu, et ta täitis tööülesandeid vaidlusalusel perioodil mitme kliendi ja ka mitme teise objektiga seoses (tl 35– 37 pöördel, tl 73). Samuti ei tõenda 5. oktoobri 2018. a arve, et teenust osutati kõnealusel objektil perioodil, millisel teostatud tööde eest nõuab hageja hagis töötasu. Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et Q OÜ-le on tasutud juba selle sama töö eest, mille eest hageja nõuab töötasu.
13.Apellatsioonkaebuses heidab kostja ette ka seda, et maakohus jättis tähelepanuta hageja väite, mille kohaselt ütles ta töölepingu üles 17. septembril 2018. Kolleegium leiab, et kostja on iseenesest õigesti viidanud, et hageja ei ole esitanud tõendit ülesütlemisavalduse kohta. Samas ei mõjuta see kolleegiumi hinnangul asja lõppjäreldust.
13.1.Hageja nõuab saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september 2018. a eest. Selle nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada pooltevaheline töösuhe nimetatud perioodil. Praeguse vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust näiteks see, kas tööleping öeldi kehtivalt üles või mitte, sest hageja nõude rahuldamise eelduseks on üksnes see, et tööleping kehtis 17. septembrini 2018.
13.2.Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka ainuüksi kostja viide väidetavale skeemile ja hinnang, et ülesütlemisavalduse puudumine tõendab seda, et hageja ei pidanud kostjaga sõlmitud lepingut töölepinguks. Maakohus tuvastas poolte kokkuleppes töölepingule omaseid tunnuseid ning kostja ei tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leida, et on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, mistõttu on õige maakohtu järeldus, et pooled sõlmisid töölepingu.
14.Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hageja ja kostja ei ole läbirääkimisi töölepingu sõlmimiseks kunagi pidanud. Kostja nõusolekul võttis ringkonnakohus vastu hageja esitatud 11. septembri 2018. a e-kirja, millega kostja esindaja C edastab hagejale lepinguprojekti pealkirjaga „Tööleping_turvasüsteemide tehnik_06.08.2018 red“ ning töölepingu projekti. Õigussuhte kindlaksmääramisel arvestatakse ka VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud
asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Kuigi kostja on õigesti juhtinud tähelepanu, et töölepingu projektis on tööandjana märgitud Turvamehed AS, siis kinnitab kolleegiumi hinnangul ka ainuüksi 11. septembri 2018. a e-kiri hageja esile toodud asjaolu, et ta pidas läbirääkimisi kostja esindaja C-ga kirjaliku töölepingu sõlmimiseks.
15.Lisaks märkis kostja hageja poolt töövaidluskomisjonile tõendina esitatud isikuandmete kaardi ja Z 5. septembri 2019. a e-kirjaga seoses, et hageja ei esitanud isikuandmete kaarti kostjale ning hageja saatis Z-le ise näidiskirja, mida viimane kinnitama peaks. Hageja on esile toonud, et tegemist on asjaoludega, mida maakohtus ei esitatud.
15.1.Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu
23.novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27).
15.2.Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud esimeses astmes kohtu ette tuua asjaolu, et hageja ei edastanud kostjale isikuandmete kaarti. Kolleegium märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima (Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-1718305/45, p-d 14 ja 17). Kuna kostja ei ole esitanud mõjuvat põhjust, miks asjaolu ei saanud varem esitada ega nähtu kolleegiumi hinnangul asja materjalidest menetlusõiguse normide olulist rikkumist, siis tuleb nimetatud asjaolu jätta arvestamata.
15.3.Z 5. septembri 2019. a e-kirjaga seoses märgib kolleegium, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks Z e-kirja põhjal tuvastanud hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Seega ei saanud nimetatud tõendi võimalik ebausaldusväärsus mõjutada asja lõppjäreldust. Kostja üldine väide, et hageja selline käitumine tõendi hankimiseks seab kahtluse alla ka teiste hageja väidete usutavuse, ei sea kolleegiumi hinnangul kahtluse alla vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolude õigsust.
15.4.Siinjuures juhib kolleegium kostja tähelepanu sellele, et maakohus tuvastas, et isikuandmete kaardi lõpus andis hageja kostjale nõusoleku selleks, et kostjal oleks õigus karistusregistrist andmeid hageja karistatuse kohta kontrollida. Kostja kinnitas ka ringkonnakohtus, et ta tegi päringu hageja kohta Politsei- ja Piirivalveametile (vt 29. aprilli 2021. a menetlusdokumendi p 22).
16.Eelnevat arvestades mõistis maakohus põhjendatult kostjalt välja kolme kuu eest saamata töötasu 1506,60 eurot (bruto) ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Kostja vaidles vastu maakohtu määratud menetluskulude jaotusele, leides, et kõigi hageja menetluskulude temalt väljamõistmine on ebaõiglane, sest kostja pakkus maakohtu menetluses hagejale kompromissina 1700 euro tasumist. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta. TsMS § 163 lg 2 võimaldab kohtul arvesse võtta kompromissettepanekut, aga seda saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (vt Riigikohtu 6. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13, p 18). Kolleegiumi hinnangul ei esine ka erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse jätta hageja menetluskulud täielikult või osaliselt tema enda kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu
otsuse tervikuna, ei ole ta hageja menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud.
18.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
19.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.
19.1.Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1188 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 8,25 tundi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks. Hageja on 29. aprilli 2021. a menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kuivõrd käesoleval juhul on õigusabi saaja füüsiline isik, kes taotles menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, tuleb menetluskulud arvestada koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
19.2.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja vastuse koostamiseks 6 tundi ning ringkonnakohtu 14. märtsi 2021. a kirjaga tutvumiseks, selle kliendile selgitamiseks, lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 2,25 tundi. Arvestades, et vastus apellatsioonkaebusele ei olnud õiguslikult keerukas ning asjaolu, et pooled on vaielnud samade küsimuste üle alates menetluse algusest ja sama esindaja on hagejat esindanud kogu menetluse käigus, on apellatsioonkaebusele vastamisele ja sellele eelnenud toimingute ajakulu põhjendatud 5 tunni ulatuses. Samuti tuleb vähendada lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamise ja sellele eelnenud toimingute ajakulu 1,5 tunnini, sest 29. aprilli 2021. a menetlusdokument on sisult lühike ja selles korratakse varasemalt esitatud seisukohti.
19.3.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60– 100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Samu orientiire kinnitab hiljutine praktika, kuigi selle mööndusega, et 120 euro suurune käibemaksuta tunnitasu määr võib kohalduda ka juristist lepingulise esindaja puhul (Riigikohtu 28. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16). Arvestades senist praktikat, vaidluse mahtu ja keerukust, mh esitatud menetlusdokumente ja nende sisu, peab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot (käibemaksuta). Kolleegium võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole.
19.4.Eelnevast tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsiooniastmes 6,5 tundi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks ehk kokku 780 eurot (= 6,5 x 100 x 1,2). Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.