QULAMO OÜ (pankrotis) pankrotihalduri K M hagi N R ja K Ki vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
803514,74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: QULAMO OÜ (pankrotis) pankrotihaldur K M, lepinguline esindaja advokaat K K Kostja 2: N R (ik xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat A R Kostja 3: K K (ik xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat D P Viimane kohtuistung 09.04.2021
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi N R suhtes rahuldamata.
2.Rahuldada hagi K Ki suhtes osaliselt.
3.Välja mõista K Kilt QULAMO OÜ (pankrotis) pankrotihalduri K M kasuks 40534,87 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine ning riigi kasuks väljanõutavate menetluskulude kindlaksmääramine
5.Jätta hageja menetluskulud 5 % K K kanda ja K Ki menetluskulud 95 % hageja kanda.
6.Määrata menetluskulude rahaline suurus ja riigi kasuks väljanõutavad menetluskulud kindlaks mõistliku aja jooksul täiendava määrusega peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
2-19-4951
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.QULAMO OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotihaldur K M (edaspidi hageja) esitas 29.03.2019 Harju Maakohtusse hagiavalduse V Ji, N R (edaspidi kostja 2) ja K Ki (edaspidi kostja 3) vastu solidaarselt võlgnikule tekitatud kahju 40534,87 eurot hüvitamise nõudes ja V Ji ning K Ki vastu solidaarselt võlgnikule tekitatud kahju 762 979,87 eurot hüvitamise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati võlgniku QULAMO OÜ, endise ärinimega A OÜ, pankrot välja 12.05.2017. V J oli võlgniku juhatuse liige 06.08.2013 kuni 01.09.2016. Samas on V J AS M (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotihaldurile selgitanud, et tegelikult oli ta kostja 3 variisik ja võlgniku tegelikuks juhiks/ otsustajaks oli kostja 3. Kõiki toiminguid tegi V J vaid kostja 3 korraldusel. Perioodil 04.04.2016 - 22.08.2016 on võlgniku pangakaardiga välja võetud võlgniku kontolt sularaha ning tehtud kaardimakseid kokku summas 40 534,87 eurot, sh erinevate riikide (Monaco, Prantsusmaa, Saksamaa) erinevates lõbustusasutustes. Need väljamaksed ei olnud kuidagi seotud võlgniku majandustegevusega ega olnud tehtud võlgniku huvides. Võlgniku pankrotimenetluse raames on V J võlgniku pankrotitoimkonna liikmele V Sle selgitanud, et ta andis võlgniku pangakaardi kostja 3 korraldusel kostja 2 kätte (kostja 2 ja kostja 3 on abikaasad), kes kasutas seda kui oma isiklikku pangakaarti. Teisisõnu tekitas V J kostja 3 korraldusel kostjale 2 võimaluse kasutada võlgniku vara kostja 2 isiklikes huvides. Kokku kulutas kostja 2 võlgniku raha summas 40 534,87 eurot, mis on võlgnikule tekitatud kahjuks. Lisaks on ajavahemikul 05.04.2016 - 04.07.2016 tasutud võlgniku arveldusarvelt neli Lätis tegutsevate advokaadibüroode arvet kokku summas 19 279,87 eurot. Hageja leiab, et ka antud kulutused ei olnud võlgniku majandustegevusega seotud. Kuivõrd V J tegutses võlgniku juhtimisel kostja 3 korralduste alusel, siis järelikult need arved tasuti kostja 3 korraldusel. Veel on võlgniku arveldusarvelt tasutud 09.09.2015 S E AS arve summas 14700 eurot, milline kulutus samuti ei saanud olla seotud võlgniku majandustegevusega, kuna arve tasuti kostja 3 korraldusel. Eelduslikult on tegu kostja 3 kasutuses oleva sõiduki hooldusega seotud kuluga. V J on kirjalikult kinnitanud, et kostja 3 kasutuses olev sõiduauto Xxx on renditud Sst. Teisisõnu tasus V J kostja 3 korraldusel võlgniku arvel arveid, millega tekitas võlgnikule kahju 19 279,87 eurot ja 14 700 eurot, kokku summas 33 979,87 eurot. Lisaks on V Ji poolt tehtud võlgniku arveldusarvelt kolm makset Suurbritannia äriühingu B I L (edaspidi B) kontole: 05.06.2015 summas 700 000 eurot, 16.06.2015 summas 28 000 eurot ja 16.06.2015 summas 1 000 eurot, kokku summas 729 000 eurot. Tegemist on suures summas
2-19-4951
antud tagatiseta laenuga tundmatule äriühingule, millest pole sentigi võlgnikule tagastatud. Asjaolu, et väljamaksed tehti V Ji poolt kostja 3 korraldusel, on V J kirjalikult kinnitanud. Teisisõnu tegi V J kostja 3 korraldusel võlgnikule ilmselgelt kahjulikud väljamaksed, mida pole lootust tagasi saada ja seeläbi tekitati võlgnikule kahju summas 729 000 eurot.
3.Seoses asjaoluga, et 17.02.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-20-551 kuulutati välja V Ji pankrot, jättis kohus 11.03.2020 määrusega käesolevas tsiviilasjas hagi V Ji suhtes läbi vaatamata (II k tl 5-7), Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja kahju hüvitamist summas 40534,87 eurot (võlgniku pangakaardi kasutamine) solidaarselt kostjatelt 2 ja 3 ning kahju hüvitamist kogusummas 762979,87 eurot (Läti advokaadibüroode ja S E AS arvete tasumine ning tagatiseta laen Bile) kostjalt 3. Kostjate 2 ja 3 vastuväited
4.Kostjad 2 ja 3 vaidlevad hagile vastu ja paluvad see rahuldamata. Kostja 2 vastuväidete kohaselt ei ole tema valduses võlgniku pangakaarti kunagi olnud ja ta ei ole seda kunagi kasutanud. Kostja 3 eitab, et ta oleks olnud võlgniku tegelik juht. Kostjale 3 teadaolevalt oli selleks Läti kodanik R P, kelle korraldusel on tehtud kõik hagi aluseks olevad tehingud. Kostja 3 võtab omaks võlgniku pangakaardi kasutamise, kuid kinnitab, et need tehingud olid tehtud R Pi kooskõlastusel. Kõik sellega seotud kulud olid kas seotud võlgniku ettevõtlusega või olid võlgnikule hüvitatud. Võlgniku pangakaart ei olnud seejuures ainult kostja 3 kasutuses, vaid see anti isikule, kes parajasti viibis lähetuses. Paaril korral oli kostja 3 lähetuses koos V Jiga ja olid ka juhused kui lähetuses oli ka R P. Kostja 3 ei ole võtnud pangakaardiga välja sularaha. Samas sularaha välja-võtmine moodustab pangakaardi tehingutest valdava osa summast (üle 30 tuhande euro). Kostja 3 käis võlgniku korraldusel ärireisidel, mis olid seotud võlgniku ettevõtlusega. Need reisid toimusid võlgniku korraldusel ja temaga sõlmitud kokkuleppe alusel. Reiside kohta koostas kostja 3 aruandeid, mis ta andis võlgniku faktilisele juhile R Pile üle. Ka võlgniku pangaülekanded Bile olid tehtud R Pi korraldusel. Tegemist oli lühiajalise laenuga, mida palus teha R P, kuid hiljem selgus, et tal polnud kavatsustki seda laenu tagastada. Võlgniku poolt tehtud maksed Läti advokaadibüroodele on tehtud seoses õigusabikuludega, mida võlgnik tegi R Pi kelmuse väljaselgitamiseks ja laenuna antud raha tagasisaamiseks. S arve puhul on tegemist XXX X klassi auto ostmisega võlgnikule, mis hiljem maha müüdi. Seega kostja 3 vastutus nimetatud tehingute puhul puudub. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostjate vastused koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud kohtuistungil ära pooled ja tunnistajad, samuti olles uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta kostja 2 suhtes rahuldamata ja kostja 3 suhtes rahuldada osaliselt.
6.Pankrotiseaduse (PankrS) § 55 lg 3 kohaselt on halduri kohustuseks selgitada välja võlausaldajate nõuded, valitseda pankrotivara, korraldada selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Hageja kui võlgniku pankrotihaldur nõuab kostjatelt 2 ja 3 kahju hüvitamist, mis on tekkinud selle tagajärjel, et
2-19-4951
kostja 3, kasutades ära oma mõju võlgnikule juhatuse liikmele V Ji isikus, mõjutas viimast tegema võlgnikule kahjulikke tehinguid ja toiminguid, mille tagajärjel võlgnik saigi varalist kahju (äriseadustiku (ÄS) § 1671 lg 1). ÄS § 1671 lg 3 kohaselt nimetatud paragrahvi 1. lõikes sätestatud juhul vastutavad mõjutanud isikuga solidaarselt ka isikud, kes said kahjustamisest kasu. Riigikohus on 13.04.2016 lahendis 3-2-1-181-15 selgitanud (p 26 jj), et ÄS § 1671 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje.
7.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus loeb asjas vaidlustamata asjaolude (TsMS § 231 lg 2 ja 4) ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: 12.05.2017 kuulutati välja võlgniku pankrot kuulutati ja hageja nimetati võlgniku pankrotihalduriks (kohtumäärus tsiviilasjas 2-17-2233 I k tl 8-10); V J oli võlgniku juhatuse liige perioodil 06.08.2013-01.09.2016 (e-äriregistri väljavõte I k tl 6-7); perioodil 05.06.2015 – 16.06.2015 tehti võlgniku pangakontolt B I L kontole makseid kokku summas 729 000 eurot: 05.06.2015 summas 700 000 eurot selgitusega „Short term loan“; 16.06.2015 summas 28 000 eurot selgitusega „Under Loan agreement“ ja 16.06.2015 summas 1000 eurot selgitusega „Under Loan Agreement“; 09.09.2015 tasuti võlgniku arveldusarvelt S E AS arve summas 14 700 eurot (võlgniku pangakonto väljavõte I k tl 17-26); - ajavahemikul 05.04.2016 - 04.07.2016 tasuti võlgniku arveldusarvelt neli Läti advokaadibüroode (A J ja S U D) arvet kokku summas 19 279,87 eurot (konto väljavõtted I k tl 15-16); - perioodil 04.04.2016 – 22.08.2016 on võlgniku Swedbank AS pangakontolt xxx võetud pangaautomaatide kaudu sularaha ja tehtud kaardimakseid erinevate riikide (Monaco, Prantsusmaa, Saksamaa) lõbustusasutustes kokku summas 40534,87 eurot (pangakonto väljavõte I k tl 13-14);
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalused tehingud ja toimingud olid võlgnikule kahjulikud või mitte ja kas kostja 3 oli nende osas võlgniku juhatuse liikme V Ji suhtes võlgniku kahjuks tegutsema mõjutanud isikuks (ÄS § 167 1 lg 1). Hageja osutab, et nende majandusliku põhjendatuse kohta puuduvad raamatupidamise dokumendid. V Ji väite osas, et tema andis kõik võlgniku raamatupidamise dokumendid oma volituste lõppemisel võlgniku juhatuse liikmena 01.09.2016 allkirja vastu üle võlgniku uuele juhatuse liikmele H H’ile (I k tl 129) selgitab hageja, et ta on üritanud kohtu abil H Hilt võlgniku raamatupidamisdokumente kätte saada,
2-19-4951
kuid viimane on vastanud, et V J ei ole talle raamatupidamisdokumente üle andnud ja akt nende üleandmise kohta on võltsing (e-kirjavahetus I k tl 144). Samas nähtub hageja arvates nende tehingute/ toimingute kahjulikkus võlgnikule ka ainuüksi nende sisust. Hageja osutab, et Bile võlgniku kontolt 2015.a. väidetava laenu alusel teostatud pangaülekannete puhul kogusummas 729 000 eurot puudusid võlgnikul sellise laenu puhul igasugused tagatised, mis võimaldanuks võlgnikul laenu osalisel või täielikul tagasimaksmata jätmisel kahju tekkimist vältida. Hageja osutab, et B on Inglismaa äriregistrist 16.05.2017 kustutatud (I k tl 90), mistõttu on sealt raha sissenõudmine võimatu. Samas juhul, kui laenule oleks võetud sobiv tagatis, siis ei oleks see summa kaotsi läinud ja seeläbi võlgnikule kahju tekkinud. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 2-17-10474 (p 21), mille kohaselt võib juhatuse liiget pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei sõlminud koos laenulepinguga kohustuse täitmise tagamise kokkulepet, kuigi oleks saanud seda teha ja pidanuks seda tegema. Tagatiskokkuleppe sõlmimata jätmine võib vastavalt asjaoludele kujutada endast liigset riski, et lepingupartner jätab oma kohustuse täitmata (vt Riigikohtu 15.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 14), ja sellise riski võtmine on üldjuhul hoolsuskohustuse rikkumine. Võlgniku poolt S E AS-le tasutud 14700 euro, Läti advokaadibüroodele tasutud 19279, 87 euro ja võlgniku pangakaardi kasutamisega tehtud kulutuste 40534,87 euro osas on hageja seisukohal, et need kulutused olid põhjendamatud ega olnud võlgniku majandustegevusega kooskõlas. S E AS-le tasutud arve puhul hageja leiab, et eelduslikult oli see esitatud kostjale 3 Sst renditud sõiduki Xxx hoolduse eest (V.Ji selgitused I k tl 11-12 p 19, artikkel Äripäev 28.03.2017 „Pankrotis, aga xxx-Xxxiga“ I k tl 27-29). Läti advokaadibüroodele tasutud arvete puhul osutab hageja makseselgitustele „xxx“, mis ei seostu võlgnikuga (I k tl 15). Võlgniku pangakaardi kasutamisega võlgniku kontolt tehtud sularaha väljavõtmiste ja kaardimaksete puhul viitavad hageja arvates nende kasutamisele eraotstarbeks asjaolud, et enamik sularaha väljavõtmisi on tehtud 3000 euro kaupa, milleks äriühingu puhul puudus ilmselt vajadus, samuti on pangakonto väljavõtete kohaselt kaardimaksete tasumisi tehtud valdavalt Eesti ja välismaistes (Monaco, Prantsusmaa, Saksamaa) restoranides ning kasiinodes, sealjuures isegi öösel kell 4.44 (konto väljavõte I k tl 13-14).
9.Hageja väite puhul, et vaidlusalused võlgnikule kahjulikud tehingud/toimingud oli tehtud seetõttu, et kostja 3 oli mõjutanud võlgniku juhatuse liiget V Jit neid võlgniku kahjuks tegema, on hageja tuginenud V Ji poolt 20.12.2016 AS M (pankrotis) pankrotihaldurile antud kirjalikele selgitustele: „Kogu juhtimist korraldas K K, kui omanik ja reaalne kasusaaja. Mina olin käsutäitja/.../B I L-i taga oli R P. Raha kanti sinna laenuna K Ki korraldusel. K.K leppis R Piga kokku selle tehingu asjaolud. /.../K Kile ei olnud oluline, kes täpselt kulusid kannab. Ta andis korraldused tasuda ja kanda raha ning seda tehti. /.../“ (V.Ji selgitused p 8 ja 17 I k tl 11-12). Hageja osutab täiendavalt, et V J ei ole oma 20.12.2016 antud kirjalike selgituste õigsust kunagi vaidlustanud. Veelgi enam, ta on 13.02.2017 toimunud kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-16-11518 kohtule vande all nende õigsust kinnitanud. Nimetatud kohtuistungil luges AS M (pankrotis) pankrotihaldur M K V Ji poolt antud ütlused ette ja sellele V J vastas: Olen andnud kõik ütlused vabal tahtel. Kõik ütlused on õiged/.../ (protokoll I k tl 150-151).
10.Kostjate vastuväidete kohaselt on hageja väited selle kohta, et kostja 3 mõjutas võlgniku juhatuse liiget V Jit võlgniku suhtes kahjulikult tegutsema, tõendamata. Tegelikult oli võlgniku mõjuisikuks ja tegelikuks juhiks vaidlusaluste tehingute perioodil mitte kostja 3, vaid Läti kodanik R P. Kostja 3 esitas selle väite tõendamiseks Bi üldvolikirja R Pile (I tl 130-131, II k tl 10-11, 43-44); A A L.P. üldvolikirja R Pile (II k tl 12-13,45-46); R Pi 06.07.2015 e-kirja S M (II k tl 14,54); Bi pangarekvisiidid (II k tl 15,47); võlgniku maksekorralduse 05.06.2015 summas 700 000 eurot Bile (II k tl 16,48); laenulepingu B ja A A L.P. vahel (II k tl 17-18, 4950); laenulepingu lisa B – M Sp. z o.o. (II k tl 19,51); xxx OÜ osa müügilepingu 15.01.2015
2-19-4951
O OÜ ja A A L.P. vahel II k tl 20-22, 52-53), xxx osa müügilepingu lisa 17.01.2015 O OÜ – A A L.P. vahel II k tl 23, Läti Vabariigis võlgnikule kahju tekitamise faktis kriminaalmenetluse alustamise teatise II k tl 24, 55); Läti politsei järelepärimise (II k tl 41-42). Nimetatud tõenditest nähtub kostja 3 arvates, et V J täitis oma tegevuses R Pi korraldusi. Lisaks võtab kostja 3 omaks asjaolu, et tema kasutuses oli võlgniku pangakaart, kuid väidab, et tema ei ole võtnud sellega välja sularaha (mis moodustab pangakaardi tehingutest valdava osa –üle 30 000 euro) ning et kõik pangakaardiga tehtud tehingud olid tehtud R Pi kooskõlastusel ja olid seotud võlgniku ettevõtlusega või olid võlgnikule hüvitatud. Seejuures ei olnud võlgniku pangakaart mitte ainult kostja 3 kasutuses, vaid anti isikule, kes parajasti viibis välislähetuses. Paaril korral oli kostja 3 lähetuses koos V J, kuid oli ka juhuseid kui lähetuses oli R P (kostja 3 vastus I k tl 133-134).
11.Riigikohus on lahendis 3-2-1-181-15 selgitanud (p 24), et ÄS § 1671 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 1671 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). Riigikohus on samas lahendis täiendavalt selgitanud (p 27-32), et ÄS § 1671 lg 1 esimese eeldusena mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS § 1671 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik. Üksnes mõju omamisest ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks aga ei piisa. Isik peab selles sättes nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Et isik kvalifitseeruks ÄS § 1671 lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, ei piisa üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 1671 lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutajaks ÄS § 1671 lg 1 mõttes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik, nii ühingusisene kui ka -väline isik. Samuti ei ole välistatud, et mõju tuleneb juhtorgani liikme ja mõjutaja isiklikust suhtest. Mõjutaja vastutuse kohaldamiseks ei ole oluline, et mõjutaja ja mõjutatava juhtorgani liikme vahel oleks selgelt määratav (sh ühinguõiguslik, isiklik või majanduslik) seos. Isikuks, keda ÄS § 1671 lg 1 kohaselt peab olema mõjutatud osaühingu kahjuks tegutsema, on osaühingu juhatuse või nõukogu liige, samuti prokurist, st mõjutatav isik peab olema formaalselt valitud ühingu juhtorgani liikmeks või määratud prokuristiks. ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Seega tuleb ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab
2-19-4951
mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 1671 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 1671 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). Riigikohtu lahendi 3-2-1-181-15 p 49 kohaselt on ÄS § 1671 lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. Seega on nimetatud kahju iseenesest VÕS § 1045 lg 3 mõttes hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga.
12.Kuna ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut kahju eest, mille võib juhtorgani liikmeks mitteolev isik tekitada osaühingule selle juhtorgani liiget mõjutades, siis on hageja nõue kostja 3 suhtes ÄS § 1671 lg 1, VÕS §§ 1043, 1045 lg 1 p 7 ja 1045 lg 3 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja hageja peab tõendama iga kostja 3 teo võlgniku juhatuse liikme õigusvastasel mõjutamisel, sellest teost tuleneva kahju ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Võlgniku poolt Bile laenu andmise puhul 729 000 eurot võtab kohus arvesse, et võlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt laekus võlgniku kontole 29.04.2015 selgitusega „Payment according the loan agreement 29.04.15“ äriühingult XXX L.P. summa 1000 000 eurot (I k tl 17). V.Ji 20.12.2012 kirjalikest vastustest AS M pankrotihalduri küsimustele nähtub, et halduri küsimusele „Teie volitused M juhatuse liikmena kehtisid 14.06.2012-03.06.2015. Kuidas pärast seda toimus M juhtimine, kes andis töötajatele korraldusi? Kas Teie jätkasite äriühingu juhtimist?“ on V.J vastanud: „Kogu juhtimist korraldas K K kui omanik ja reaalne kasusaaja. Mina oli käsutäitja./.../“Halduri küsimusele „XXX tuli 1000 000 eurot ja sealt läks edasi 700 000 offshore-i B I L-i. Kes see isik oli?“ on V.J vastanud: „B I Li taga oli R P. Raha kanti sinna laenuna K Ki korraldusel. K.K leppis R Piga kokku selle tehingu asjaolud. Selle kohta käib Lätis kriminaalmenetlus. See raha anti tegelikult välja 3 päevaks ja seda ei ole tagasi saanud“ (V.Ji selgitused I k tl 11-12). 13.02.2017 toimunud kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-16-11518 on V.J kohtule nende selgituste õigsust kinnitanud (protokoll I k tl 150-151).
13.Võlgniku pankrotitoimkonna liikme V S poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt kohtus ta pärast võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamist V Jiga korduvalt, vahetasid e-maile, et selgust saada võlgniku tegevustes. V J on talle selgitanud, et võlgnik oli formaalselt tema nimel, kuid tegelikult oli ta selles äriühingus K Ki käsutäitja. Kõiki küsimusi otsustas K K ja V J kirjutas alla kuhu paluti. V J oli K Ki usaldusisik (protokoll II k tl 85-87, 102). V J poolt 12.03.2021 kohtuistungil antud ütluste kohaselt olid neil suhted K Kiga läbi M AS, mis oli võlgniku tütarettevõtteks. Ta ei oska vastata, kas ta oli perioodil 05.06.2015 kuni 22.08.2016 võlgniku tegelik juht ja lõplik kasusaaja, tema jaoks on need mõisted ebaselged. Ta juhtis võlgnikku ise, aga mingil määral oli ta sõltuvuses Mi osanikest, mingil määral oli see grupp. Omanike korraldusi ta täitma ei pidanud, kuid kuulas, mida nad rääkisid. Juunis 2015.a. võlgniku arvelt Inglismaa äriühingule B I L teostatud kolme makse puhul kogusummas 729000 eurot tegemise korralduse andis talle R P. R P saatis talle e-kirja koos kõikide rekvisiitidega, kuhu raha üle kanda. R P leppis K Kiga kokku, et see laen antakse lühi-ajaliselt kolmeks
2-19-4951
päevaks. Korralduse maksete tegemiseks koos selgitustega andis R P talle e-kirja teel, kirja koopia oli saadetud ka K Kile. Juunis 2015.a. võlgniku arvelt Inglismaa äriühingule B I L teostatud maksete puhul summas 729000 eurot leppis laenu tingimused R Piga kokku K K, seepärast oligi R P saatnud ka talle e-kirja koopia. Tunneb R Pi, kuna ta oli alates jaanuarist 2015.a. Mi omanik. Selle kohta, et V S ütluste kohaselt on V.J talle öelnud, et V.J oli võlgniku juhatuse liikmena K Ki käsutäitja ja täitis tema korraldusi, ütleb, et V Sl võib selline arvamus olla. K Kil oli mitu ettevõtet. V.Jit ja K Kit võib seostada XXX, kuid mitte teistes ettevõtetes. Arvab, et V S seostab teda K Kiga Mi pärast. Et ta oli võlgnikus K Ki käsutäitja, seda ta pole V Sle öelnud (protokoll II k tl 90-91,98-100).
14.Kohtu hinnangul võib eeltoodud tõenditest kogumis teha järelduse, et 2015.a. juunis Bile tehtud pangaülekannete ajal olid võlgniku suhtes olulist mõju omavateks isikuteks nii kostja 3 kui ka Läti kodanik R P kui AS M aktsionäridega seotud isikud. Äriregistrist nähtuvalt oli nimetatud ajaperioodil AS M 100 % aktsiate omanikuks (aktsiakapital 640000 eurot) XXX OÜ (I k tl 145-147), mille 100 % osa-kapitali (3000 eurot) omanikuks alates 30.04.2015 oli omakorda Suurbritannias registreeritud äriühing A A L.P. (e-äriregister). Kostja 3 poolt esitatud tõenditest nähtuvalt oli A A L.P. esindajaks Läti kodanik R P (A A L.P. üld-volikiri R Pile II k tl 12-13,45-46, XXX OÜ osa müügileping 15.01.2015 O OÜ ja A A L.P. vahel II k tl 20-22, 52-53, XXX osa müügilepingu lisa 17.01.2015 O OÜ – A A L.P. vahel II k tl 23), kes oli ajavahemikul 30.01.2015 kuni 02.12.2015 ka AS M nõukogu liige (e-äriregister). Kohus võtab täiendavalt veel arvesse, et juuni seisuga 2015.a. oli V J üheaegselt nii võlgniku, AS M kui ka XXX OÜ juhatuse liige (e-äriregister). Seega oli võlgnik V.J isiku kaudu nii R.Pi (kui AS M emaettevõtte XXX omanikfirma A A L.P. esindaja) kui ka kostja 3 isikliku mõju all, kuna kohtu hinnangul laienes V.Ji kinnitus AS M pankrotihaldurile, et ta oli kostja 3 käsutäitja, kõigile tema poolt juhitud äriühingutele, sh võlgnikule. R.Pi ja kostja 3 faktiline isiklik mõju võlgniku suhtes ja selle juhatuse liikme V.Ji kaudu järeldub kohtu hinnangul ilmekalt asjaolust, et vaidlusaluse võlgnikule kahjuliku laenulepingu tingimused leppisid R.P ja K.K kokku omavahel, kusjuures kummalgi võlgniku suhtes mingit avalikku äriõiguslikku positsiooni ei olnud. Kuigi laenu andmine ilma mingite tagatisteta välismaisele äriühingule kujutas endast võlgnikule põhjendamatult suurt riski, allus V.J siiski kostja 3 ja R.Pile mõjutustele ja tegi temalt nõutud pangaülekanded Bile. Samas on kohus arvamusel, et võlgniku juhatuse liikme mõjutamise subjektiivse külje osas võib ainult R.Pi puhul järeldada otsest tahtlust läbi laenutehingu võlgnikule kahju tekitamiseks, mis on ÄS § 1671 lg 1 teokoosseisu subjektiivse külje tunnuseks. Kohus leiab, et kuivõrd R.P oli samaaegselt ka laenusaajaks oleva Bi esindaja (I tl 130-131, II k tl 10-11, 43-44), oli just tema selleks isikuks, kellelt tuli algatus võlgnikuga ilma tagatisteta laenulepingu sõlmimiseks ja kellel oli otsene tahtlus, et V.J rikkudes võlgniku juhatuse liikme hoolsuskohustust (TsÜS § 35) sellega nõustuks, kuna R.Pil Bi esindajana polnud laenu saamisel kavatsustki seda võlgnikule tagastada. Kuna välismaisele äriühingule ilma tagatisteta suures summas raha laenamisega võttis V J võlgniku juhatuse liikmena hoolsuskohustust rikkudes võlgnikule põhjendamatult suure riski, siis selle riski realiseerumise tulemusena sai võlgnik suure varalise kahju (VÕS § 128 lg 2 ja 3), kui B võlgnikule laenu 729 000 eurot ei tagastanud. Seega esineb R.Pi käitumise ja võlgnikule tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, sest ilma R.Pi poolse mõjutuseta poleks võlgnik V J isikus Bile ilma tagatisteta raha laenanud ja ilma Bi poolt võlgnikule laenu tagastamiseta poleks võlgnikule kahju tekkinud. Kostja 3 suhtes kohtu hinnangul alus analoogilise järelduse tegemiseks puudub, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kostja 3 oleks olnud Bi poolt võlgnikult laenu taotlemisel olnud teadlik Bi/R.Pi kavatsusest laenu mitte tagastada. Kohus võtab siinkohal samuti arvesse, et kostja 3 on koos võlgniku esindaja V.J tegutsenud R.Pi kriminaalvastutusele võtmiseks võlgnikule tekitatud kahju eest (Läti Vabariigis võlgnikule kahju tekitamise faktis kriminaalmenetluse alustamise teatis II k tl 24, 55); Läti politsei järelepärimine (II k tl 41-42). Seega kohus leiab,
2-19-4951
et kuivõrd kostjal 3 puhul pole tõendatud Bi poolt võlgnikule kahju 729000 eurot tekitamise faktis otsene tahtlus kahju tekitamiseks, puudub alus ka tema suhtes vastutuse kohaldamiseks ÄS § 1671 lg 1 jt alusel ning kohus jätab hageja vastava nõude rahuldamata.
15.Kohtu hinnangul ka kahes järgmises nõudepunktis – võlgniku poolt 09.09.2015 S Eesti AS arve summas 14 700 eurot tasumisega tekitatud kahju ja ajavahemikul 05.04.2016 04.07.2016 Läti advokaadibüroode (A J ja S U D) nelja arve kogusummas 19 279,87 eurot tasumisega tekitatud kahju – osas puudub kohtu hinnangul kostja 3 suhtes alus hagi rahuldamiseks. Kohus leiab, et kuigi kostja 3 oli vastaval ajaperioodil võlgniku suhtes olulist mõju omavaks isikuks, puudub kohtul vastavate piisavate tõendite puudumise tõttu alus järeldada, et just nimelt kostja 3 oleks mõjutanud võlgniku juhatuse liiget V.Jit neid arveid tasuma. S E AS-le tasutud arve puhul on hageja eeldanud, et see on tasutud kostja 3 kasutuses oleva sõiduki XXX-Xxx hoolduse eest. Kohtu hinnangul nimetatud eelduse tõendamiseks asjakohaseks tõendid puuduvad. V.J on oma ütlustes kohtule kinnitanud kostja 3 väidet, et S arve tasumise puhul oli tegemist XXX X-klassi auto ostmisega võlgnikule, mis hiljem maha müüdi (kohtuistungi protokoll II k tl 90-91, 98-100). Seega kostja 3 poolse mõjutusega siin tegemist ei olnud. Võlgniku poolt Läti advokaadibüroode arvete tasumise osas on hageja järeldanud, et kuna V.J tegutses võlgniku juhtimisel üldiselt kostja 3 korralduste alusel, siis järelikult ka nimetatud arved tasuti kostja 3 korraldusel. Kohus leiab, et ka selle väite tõendamiseks vastavad tõendid puuduvad. Hageja tunnistajana ülekuulatud võlgniku pankrotitoimkonna liige V.S ei mäleta, mida V J on talle nende osas midagi rääkinud (kohtuistungi protokoll II k tl 85-87,102). V.J on oma ütlustes kinnitanud kostja 3 väidet, et võlgniku poolt tehtud maksed Läti advokaadibüroodele olid tehtud seoses õigusabikuludega, mida võlgnik tegi R Pi kelmuse väljaselgitamiseks ja Bile laenuna antud raha tagasisaamiseks. Et osaliselt oli advokaadibüroode arved tasutud XXX OÜ eest (I k tl 15), siis V.J selgitab, et nii võlgnikul kui XXX OÜ-l oli nõue R Pi vastu ja kokkuleppel XXX OÜ-ga tasus õigusabikulud võlgnik (II k tl 90-91,98-100). Kohus leiab, et isegi kui võlgnikule kulutused õigusabile olid põhjendamatud, pole tõendatud, et need oleksid tehtud kostja 3 poolse mõjutuse tulemusena võlgnikule kahju tekitamise eesmärgil. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ka nimetatud kahes episoodis (arvete tasumine Sle ja Läti advokaadibüroodele) puudub alus kostja 3 suhtes vastuse kohaldamiseks ÄS § 1671 lg 1 mõttes.
16.Seevastu võlgniku pangakaardi kasutamisega ajavahemikul 04.04.2016 – 22.08.2016 võlgnikule kahju tekitamises summas 40534,87 eurot kohus leiab sarnaselt hagejaga, et kostja 3 vastutus ÄS § 1671 lg 1, VÕS §§ 1043, 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel on põhjendatud ja piisavalt tõendatud. Kohus osutab, et kostja 3 on võlgniku pangakaardi kasutamise omaks võtnud ja sellega tehtud toimingute ja tehingute mittevastavus võlgniku majandustegevusega on ilmne. Pangakaardi kasutamisele isiklikeks vajadusteks viitab asjaolu, et enamik sularaha väljavõtmisi on tehtud 3000 euro kaupa, milleks äriühingu puhul puudus ilmselt vajadus, samuti on pangakaardiga tasumisi tehtud valdavalt Eesti ja välismaistes (Monaco, Prantsusmaa, Saksamaa) restoranides ning kasiinodes, sealjuures isegi öösel kell 4.44 (konto väljavõte I k tl 1314). Kohtu hinnangul on paljasõnalised kostja 3 väited, et kõik sellega tehtud tehingud olid tehtud võlgniku tegeliku juhi R Pi kooskõlastusel, et kõik need olid seotud võlgniku ettevõtlusega või olid võlgnikule hüvitatud, samuti et pangakaart olevat olnud peale kostja 3 ka teiste isikute kasutuses (V.J ja R.P) ning et tema (kostja 3) pole pangakaardiga võlgniku kontolt sularaha välja võtnud. V.Ji ütluste kohaselt andis ta pärast aprilli 2016.a. võlgniku pangakaardi kostja 3 palvel tema kostja 3 kätte. Andis kaardi, kuna kostjal 3 oli rahavajadus ja V.J usaldas teda. Kostja 3 olevat öelnud, et selle raha, mille ta võlgniku pangakaardiga kas isiklikuks otstarbeks või firma vajadusteks kulutab, maksab ta firmale tagasi. Selles osas, et võlgniku pangakaardiga on tehtud makseid erinevate riikide (Monaco, Lõuna-Prantsusmaa, Saksamaa)
2-19-4951
lõbustusasutustes lubas kostja 3 kogu kulutatud raha firmale tagasi maksta. V.J täitis kostja 3 palvet seetõttu, kuna neil olid Mis tööalased suhted. Ta ei saa öelda, kas kostjal 3 oli tema üle mõjuvõimu, kuid ta tundis ja usaldas kostjat 3 ning uskus, et viimane maksab raha tagasi (kohtuistungi protokoll II k tl 90-91, 98-100). Eeltoodust nähtuvalt on kostja 3 väited, et tehingud pangakaardiga olid tehtud R.Pi kooskõlastusel, V.Ji ütlustega ümber lükatud. Kohus loeb tõendatuks, et võlgniku pangakaart oli kostja 3 kasutuses mitte R.Pi, vaid kostja 3 enda nõudel ja mitte seoses võlgniku majandustegevusega, vaid kostja 3 isiklikeks vajadusteks. Selle kohta, et võlgniku pangakaardiga tehtud sularaha väljamaksed ja kaardimaksed oleksid tehtud võlgniku majandustegevuse huvides, pole kostjad tõendeid esitanud. Kohtu hinnangul asjaolu, et äriühingu juhatuse liige annab eraisiku palvel äriühingu pangakaardi eraisiku kätte ja möönab eraisiku poolt sellega mistahes kulutuste tegemist, tõendab, et sellisel isikul on äriühingu suhtes juhatuse liikme kaudu oluline isiklik mõju ja ta on võimeline seda mõju kasutama eesmärgiga panna juhatuse liige äriühingu suhtes kahjulikult käituma. Kohus leiab seetõttu, et kostja 3 käitumine on põhjuslikus seoses võlgnikule tekkinud kahjuga summas 40534,87 eurot, kuna juhul kui kostja 3 poleks oma mõju kasutades V.Jilt võlgniku pangakaarti enda kätte nõudnud ja poleks sellega kulutusi teinud, poleks võlgnikule kahju tekkinud. Kohus on samuti seisukohal, et kostjal 3 oli V.Jilt võlgniku pangakaardi enda kätte nõudmisel otsene tahtlus võlgnikule kahju tekitada, kuna kostjal 3 oli soov kulutada võlgniku rahalisi vahendid enda isiklikuks otstarbeks. Seega kohus leiab, et võlgniku pangakaardi kasutamisega võlgnikule kahju tekitamise osas summas 40534,87 eurot on kostja 3 vastutus ÄS § 1671 lg 1, VÕS §§ 1043, 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel tõendatud ja hagi kuulub vastavas osas rahuldamisele.
17.Hagiavalduse nõude osas, et võlgniku pangakaardi kasutamise episoodi osas vastutab kostjaga 3 solidaarselt ka kostja 2, on hageja leidnud, et kostja 2 vastutus tuleneb VÕS §§-dest 1043 ja 1045 lg 1 p 8 (heade kommete vastane käitumine). Kohus on siiski seisukohal, et lähtuvalt hagiavalduse põhiteesist, et võlgnikule tekkis kahju eeskätt kostja 3 poolse kahjuliku mõjutamise tulemusena (ÄS § 1671 lg 1), peaks kostja 2 vastutus tulenema samuti läbi ÄS § 1671 lg 1 ja täiendavalt läbi lg 3 (võlgniku kahjulikust mõjutamisest kasu saamine), aga samuti VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 7 ja 1045 lg 3. Siiski asub kohus asjas kogutud tõendeid hinnates seisukohale, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja 2 oleks kostja 3 poolt võlgniku juhatuse liikme V.Ji mõjutamise tulemusena võlgnikule kahju tekitamisest summas 40534,87 eurot mingit omapoolset kasu saanud. Hageja on vastavate väidete puhul tuginenud võlgniku pankrotitoimkonna liikme V.S ütlustele, mille kohaselt ütles V.J talle (V.Sle) pärast võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamist (2017.a. suve alguses), et võlgniku pangakaardi andis ta (V.J) kostja 3 palvel viimase abikaasa kostja 2 kätte, kes on sellega võtnud võlgniku pangakontolt välja palju sularaha ja on teinud palju makseid Nizzas Lõuna-Prantsumaal ja Monacos (protokoll II tl 85-87,102). V.J seevastu on oma ütlustes sellekohaseid väiteid eitanud. Tema ütluste kohaselt andis ta võlgniku pangakaardi kostja 3 palvel viimase kätte ning ei tea, kas pangakaart on olnud kostja 2 kasutuses. Kostja 2 kätte ei ole ta võlgniku pangakaarti kunagi andnud ning ei tea ega ole näinud, et kostja 2 oleks võlgniku pangakaarti kasutanud. Samuti ta ei ole V Sle öelnud, et ta andis võlgniku pangakaardi N R kätte (II k tl 90-91,98-100). Kohtu hinnangul puudub alus lugeda V.S ütlusi V.Ji ütlustest usaldusväärsemaks. Kohus võtab siinkohal arvesse, et V.S ütluste kohaselt saatis V.J talle kui võlgniku pankrotitoimkonna liikmele võlgniku pangakaardi kasutamise kohta ka täiendavaid tõendeid – e-kirju ja võlgniku pangakonto väljavõtted pangakaardiga tehtud tehingute kohta – kuid V.S on lasknud need seoses oma arvuti või selle operatsioonisüsteemi vahetusega kaotsi minna (II k tl 85-87,102). Kohus leiab, et pankrotitoimkonna liikme puhul on sellise käitumise näol tegemist lubamatu hooletusega, mis ei luba ainuüksi tema ütluste alusel lugeda asjaolu tõendatuks. Seega kohus leiab hageja väite osas, et V.J andis võlgniku pangakaardi kasutamiseks kostja 2, et tegemist on V.J poolt ümberlükatud väitega. Siinkohal võtab kohus samuti arvesse, et kohus üritas hageja
2-19-4951
taotlusel vastava asjaolu osas ka täiendavaid tõendeid koguda (isikute kohta, kes on võlgniku kontolt pangakaardiga sularaha välja võtnud), kuid see ei õnnestunud (I k tl 170-195). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et tõendamatuse tõttu ei ole kostja 2 suhtes võimalik hagi võlgnikule kahju tekitamise episoodis 40534,87 eurot rahuldada.
18.Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt, sh kostja 3 suhtes võlgnikule kahju tekitamises 40534,87 eurot. Muudes nõuetes kostja 3 vastu ja nõudes kostja 2 vastu jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine, riigi kasuks väljanõutavate menetluskulude kindlaksmääramine
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus jätab hagi kostja 2 suhtes rahuldamata jäävad kostja 2 menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi kostja 3 suhtes osaliselt, jäävad hageja menetluskulud hagi rahuldatud osas (5 %) kostja 3 kanda (40534.87 / 803514,74 x 100) ja rahuldamata osas (95 %) hageja kanda.
20.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 177 lg 1 kohasel kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
21.Hageja on saanud hagi esitamisel riigi menetlusabi 3400 eurot (riigilõivust vabastamine). TsMS § 190 lg 1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Lg 3 esimese lause kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
2-19-4951
22.Kohus leiab, et tsiviilasjas on otstarbekas määrata menetluskulude rahaline suurus ja riigi kasuks väljanõutavad menetluskulud kindlaks eraldi määrusega mõistliku aja jooksul pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
23.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ V Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.