Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29.12.2020 otsus muutmata.
2.XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta XX kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-19-13450 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ECD Kiinteistöt OY (hageja) esitas 02.09.2019 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu Est Building Partner OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja pankrotimenetluse jätkamiseks deposiiti tasutud rahasumma 3500 eurot hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduses esiletoodu kohaselt esitas hageja 28.11.2018 võlausaldajana kohtule pankrotiavalduse Est Building Partner OÜ (pankrotis) pankroti välja kuulutamiseks. Harju Maakohtu 05.02.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-18018 nimetati võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Eve Selberg. Ajutine pankrotihaldur koostas ja esitas maakohtule 20.02.2019 kirjaliku aruande. Harju Maakohtu 14.03.2019 määrusega määrati võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 3500 eurot. Hageja tasus 19.03.2019 kohtu deposiiti 3500 eurot. Harju Maakohtu 20.03.2019 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati võlgniku pankrotihalduriks Eve Selberg.
3.Pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on kohtumääruse alusel võlgniku pankroti raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks tasunud deposiiti rahasumma, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata.
4.Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnevused hankijatele tekkinud põhiliselt suvel 2018, viimati maksti töötajatele palka augustis 2018, kusjuures tööjõu maksud jäeti riigile maksmata. Halduri hinnangul puudusid igal juhul võlgnikul rahalised vahendid alates septembrist 2018 ning võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga.
5.Hageja märkis, et võlgniku kohustused ületasid tema vara juba hiljemalt 01.08.2018, sest pankrotimenetluses esitatud nõuded on kokku 1 434 400,18 eurot ning laekumised võlgniku arvelduskontodele alates 01.08.2018 kuni 14.09.2018 olid 94 928,34 eurot ehk alla 10% võlgniku kohustustest. Laekumised võlgniku arvelduskontole olid Veskioja arendus OÜ-lt selgitusega „laen“, mistõttu neid summasid ei saa võlgniku varaks lugeda. Lisaks olid kõikide võlgniku arvelduskontode jäägid 01.09.2019 seisuga nullis või negatiivsed.
6.Kostja oli võlgniku juhatuse liige kuni 24.09.2018. Kostja ei esitanud võlgniku juhatuse liikmena pankrotiavaldust viivitamata maksejõuetuse ilmnemisest ega ka ÄS § 180 lg 51 sätestatud 20 päeva jooksul. Seega rikkus kostja oma juhatuse liikme kohustusi, kui jättis pankrotiavalduse esitamata. Kuivõrd hageja tasus pankrotimenetluse vältimiseks ja pankrotimenetluse jätkamiseks 3500 eurot kohtu deposiiti, on hagejal õigus PankrS § 30 lg 3 alusel nõuda kostjalt 3500 euro hüvitamist ja viivist TsMS § 367 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi kuni põhinõude täieliku täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 3500 eurot.
2-19-13450 Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kostja ei vaidle selle üle, et ta oli võlgniku juhatuse liige kuni 24.09.2018, kuid ei nõustu hagejaga, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.08.2018. Hageja ei ole seda tõendanud.
9.Hageja väite ümberlükkamiseks esitas kostja tõendina Eesti Töötukassa 18.06.2019 otsuse nr 319000101, millest nähtuvalt oli võlgnikul kostja juhatusest lahkumise ajal sõlmitud 22 kehtivat töölepingut (seejuures 8 töösuhet kehtisid kuni 31.12.2018 ja 10 töösuhet kehtisid kuni 2019 jaanuar-veebruar). Seega oli kostja lahkumise ajal võlgnikul märkimisväärne hulk töötajaid, kes jätkasid töötamist ka mitu kuud hiljem peale kostja lahkumist võlgniku juhatusest. Ei ole eluliselt usutav, et mitukümmend töötajat jätkavad töötamist püsivalt maksejõuetu isiku jaoks mitmete kuude jooksul.
10.Kostja esitas tõendina hageja ja võlgniku vahel 04.05.2018 sõlmitud töövõtulepingu, mille maksumus oli 6 100 000 eurot ja mis lõpetati hageja poolt alles 27.09.2018, s.o pärast kostja võlgniku juhatusest lahkumist. Seega oli võlgnikul sõlmitud vähemalt üks olulise maksumuse ja tähtsusega kehtiv leping ajal, mil kostja lahkus võlgniku juhatusest.
11.Kostja andis uuele juhatuse liikmele üle töötava ettevõtte, mis ei olnud püsivalt maksejõuetu (ajutisi makseraskusi esines, aga see on tavapärane). Kostja leiab, et püsiv maksejõuetus sai saabuda ikkagi alles uue juhatuse liikme tegutsemise ajal.
12.Hageja teatab, et võlgniku suhtes esitatud nõuetega seotud toimuvates nõuete tunnustamise vaidlustes ei ole senini jõustunud ühtegi kohtulahendit, millega oleks jäänud mõni esitatud nõue tunnustamata. Iseenesest on tegemist õige väitega, aga kostja soovib märkida, et vähemalt ühel juhul on Harju Maakohus praeguseks oma otsusega ka võlgniku suhtes esitatud märkimisväärse suurusega nõude tunnustamise hagi rahuldamata jätnud (tsiviilasi nr 2-19-14226).
13.Kostja on tõendanud, et ta ei ole pankrotiavaldust õigeaegselt esitamata jätnud, s.t ta ei ole rikkunud ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustust, sest tõendatud ei ole, et võlgnik oleks muutunud enne 24.09.2018 püsivalt maksejõuetuks ja seega puudub alus hagi rahuldamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
14.Maakohus rahuldas 29.12.2020 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 02.11.2019 kuni 29.12.2020 eest 324,50 eurot ja viivise põhinõudelt alates 30.12.2020 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte enam kui 3500 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
15.Maakohtu hinnangul tuli hagi üle otsustamiseks tuvastada, millal muutus võlgnik (maakohtu otsuses ekslikult märgitud kostja) püsivalt maksejõuetuks, sest sellest sõltub, millal tuli kostjal täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. PankrS § 30 lg 3 teise lause järgi peab isik, kelle vastu nõue esitatakse, vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise tõttu oma kohustusi rikkunud.
16.Arvestades ajutise pankrotihalduri arvamuses toodut, möönis maakohus, et tegutseval äriettevõttel võivad olla ajutised makseraskused, kuid kostja ei tõendanud, et suvel 2018 tekkinud võlgniku maksjõetus oli ajutine. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, et makseraskused
2-19-13450 2018 suvel möödusid, et need olid pigem ajutise iseloomuga ja äriettevõtte majanduslik olukord ühel hetkel muutus positiivses suunas.
17.Hinnates kostja esitatud Eesti Töötukassa 18.06.2019 otsust nr 319000101, märkis maakohus, et asjaolu, et võlgnikul oli 22 kehtivat töölepingut, ei tõenda võlgniku maksejõulisust või ajutist maksevõimetust. Pankrotihalduri hinnangul maksti töötajatele viimati töötasu augustis 2018 ja tööjõumaksud jäeti riigile üldse tasumata. Tööandjad muutuvad püsivalt maksejõuetuks ka töölepingu kehtivuse ajal, ja juhul, kui nad jäävad töötajatele töötasud võlgu, muutuvad töötajad tööandja pankrotimenetluses kõrvuti teistega võlausaldajateks. Seega ei tõenda kehtivad töölepingud, et võlgnik oli püsivalt maksejõuline töölepingute kehtivuse ajal.
18.Maakohus nõustus ajutise pankrotihalduri järeldusega, et rahalised vahendid korrapäraseks majandustegevuseks puudusid võlgnikul alates 2018 suvest, kuna võlgniku pangakontodelt nähtub, et viimane laekumine pangakontole oli 14.09.2018 ja võlgnevused hankijatele olid tekkinud põhiliselt suvel 2018. Pankrotihaldur märkis aruandes, et võlgnikul on suured kohustused ja vara kohustuste katteks puudub, ajutise pankrotihalduri hinnangul oli võlgniku majandustegevus lõppenud. Kostja ei esitanud selle väite ümberlükkamiseks ühtegi tõendit. Nõuetekohase raamatupidamise korraldamise korral ja kõigi raamatupidamise dokumentide ajutisele haldurile üleandmise korral ei oleks kostjal raskust dokumentaalsete tõenditega ümber lükata hageja esitatud tõendit. Kostja ega võlgnik seda ei teinud.
19.Hageja märkis hagiavalduses, et võlgniku kohustused ületasid tema vara juba hiljemalt 01.08.2018, sest pankrotimenetluses on esitatud nõudeid mahus 1 434 400,18 eurot ning laekumised võlgniku arvelduskontodele alates 01.08.2018 kuni 14.09.2018 olid üksnes summas 94 928,38 eurot ehk alla 10% võlgniku kohustustest. Lisaks oli kõikide võlgniku arvelduskontode jääk 01.09.2018 seisuga nullis või negatiivne. Kostja ei esitanud tõendeid hageja väidete ümberlükkamiseks ega tõendeid võlgniku maksejõuetuse ajutisuse kohta või maksejõuetuse puudumise kohta. Võlgniku maksejõuetuse iseloomu, sh püsiva maksejõuetuse puudumist (ehk ajutist maksejõuetust või maksejõulisust), ei tõenda hageja ja võlgniku vahel 04.05.2018 töövõtulepingu sõlmimine, mille maksumus oli lepingu p 13 kohaselt 6 100 000 eurot ja mis lõpetati hageja poolt alles 27.09.2018 ehk pärast kostja võlgniku juhatusest lahkumist. Lepinguvabadusest tulenevalt hageja ja võlgnik võisid sõlmida lepinguid ja neid lõpetada igal ajal, sh ka püsiva maksejõuetuse ajal, kuid see ei välista ega lükka ümber püsiva maksejõuetuse olukorra esinemist äriettevõttes. Maksujõulisust näitab kohtu arvates eelkõige võlgniku poolne lepingu täitmise võime. Selle kohta tõendit esitatud ei ole. Lepingu lõpetamine ei tõenda maksejõulisust. Lepingu lõpetamisel võivad olla mitmesugused põhjused.
20.Kostja esitatud selgitused nõuete tunnustamise menetluste kohta ei lükka ümber ega muuda oluliselt võlgniku kohustuste ja arvelduskontole laekumiste seisu. Laenu Veskioja arendus OÜlt ei saa raamatupidamises käsitleda võlgniku varana, mis muutis võlgniku maksejõuliseks, kuna kohustuste ja vara tasakaal on olulisel määral tasakaalust väljas. Ükski kostja esitatud väide ega tõend ei lükka ümber hageja seisukohta võlgniku püsiva maksejõuetuse olukorra olemasolust suvest.
21.Kohus järeldas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates, et võlgniku maksjõuetus tekkis vähemalt 01.09.2018, kui võlgniku kõigi arvelduskontode jääk oli nullis või negatiivne ning võlgnikul olid samal ajal märkimisväärses summas kohustusi, võlgnik omas eelnevalt tekkinud maksuvõlgasid alates augustist 2018. Kostja ei esitanud kohtule mistahes tõendeid võlgniku maksujõulisuse tekkimise või taastamise kohta pärast augustit 2018.
2-19-13450
22.Vaidlus puudus, et kostja oli võlgniku juhatuse liige perioodil 10.03.2011 kuni 24.09.2018. Kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse mittekohase täitmise üle otsustamiseks tuli kohtul hinnata ka seda, kas kostjal oli võimalik oma kohustust täita. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, et tal puudusid võimalused vähemalt 20 päeva enne 24.09.2018 (perioodil 01.09.2018– 24.09.2018), mil lõppesid tema juhatuse liikme kohutused, täita ÄS § 180 lg 51 tulenevat juhatuse liikme kohustust esitada pankrotiavaldus viivitamata maksejõuetuse ilmnemisest (vähemalt 01.09.2018) ega ka sellele järgneva 20 päeva jooksul maksejõuetuse olukorra tekkimisest. Kuna kostja pankrotiavaldust võlgniku püsiva maksejõuetuse hetkest 01.09.2018 ega sellele järgneva 20 päeva jooksul ei esitanud, rikkus kostja juhatuse liikme kohustust esitada õigeaegselt pankrotiavaldus.
23.Vaidlus puudus, et hageja tasus võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja pankrotimenetluse jätkamiseks 3500 eurot kohtu deposiiti. Seega on hagejal PankrS § 30 lg 3 alusel õigus nõuda kostjalt 3500 euro hüvitamist.
24.Kohus ei nõustu kostja käsitlusega hageja poolt kohtu deposiiti tasutud summa tagastamise kohta ainult PankrS § 146 lg 1 kaudu. Arvestades PankrS § 30 sisu ja eesmärki ning selle normi asukohta pankrotiseaduses, saab teha järelduse, et sellise hagi saab esitada igal ajal ära ootamata jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast. Väljamaksed võlgniku pankrotivarast PankrS § 146 alusel toimuvad pankrotihalduri kontrolli all seega on deposiiti tasutud summa korduvat (teistkordset) hüvitamist võimalik vältida.
25.Põhjendatud oli ka hageja viivisenõue. Maakohus mõistis kostjalt välja perioodi eest 02.11.2019 kuni 29.12.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 324,50 eurot ja viivise põhinõudelt alates 30.12.2020 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 3500 eurot. Apellatsioonkaebus
26.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
27.Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid ebaõigesti. Maakohus leidis ajutise pankrotihalduri 20.02.2019 aruandele tuginedes põhjendamatult, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.09.2018. Ajutise halduri aruanne seda ei tõenda, sest ajutisel halduril ei olnud piisavalt andmeid vastava põhjendatud järelduse tegemiseks. Viidatud aruandes esitatud seisukohad olid valdavas ulatuses spekulatiivsed. Ajutise pankrotihalduri hinnangutest ei nähtu usaldusväärselt võlgniku püsivalt maksejõuetuks muutumise aeg. 2018 suvi ja september on suhtelised mõisted, sest selle alla käiks ka nt 30.09.2018, mil kostja enam võlgniku juhatuse liige ei olnud. Selleks, et kostjalt 3500 eurot välja mõista, pidanuks maksejõuetuse tekkimise aeg olema tuvastatud konkreetsemalt ja varasemal ajal.
28.See, et hageja märkis, et võlgniku kohustused ületasid väidetavalt tema vara juba hiljemalt 01.08.2018, sest pankrotimenetluses esitatud nõudeid on mahus 1 434 400,18 eurot ning laekumised võlgniku arvelduskontodele alates 01.08.2018 kuni 14.09.2018 olid alla 10% võlgniku kohustustest, ei tõenda tegelikult võlgniku püsivalt maksejõuetuks muutumise aega. Samuti ei tõenda seda asjaolu, et kõikide võlgniku arvelduskontode jääk oli 01.09.2019 seisuga nullis või negatiivne.
2-19-13450
29.Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kohaseks tõendiks maksejõuetuse tekkimise aja tuvastamiseks oleks olnud ekspertarvamus. Ekspertiisi oleks pidanud taotlema hageja kui tõendama kohustatud pool.
30.Kostja tõendas, et võlgnikul oli kostja juhatusest lahkumise ajal sõlmitud kokku 22 kehtivat töölepingut ja paljud töötajad jätkasid töötamist ka mitu kuud hiljem peale kostja lahkumist võlgniku juhatusest. Ei ole eluliselt usutav, et mitukümmend töötajat jätkavad töötamist püsivalt maksejõuetu isiku jaoks mitmete kuude jooksul.
31.Kostja tõendas, et hageja ja võlgniku vahel sõlmiti 04.05.2018 töövõtuleping, mille maksumus oli 6 100 000 eurot ja mis lõpetati hageja poolt alles 27.09.2018, s.o pärast kostja võlgniku juhatusest lahkumist. Seega oli võlgnikul sõlmitud vähemalt üks olulise maksumuse ja tähtsusega kehtiv leping ajal, mil kostja lahkus võlgniku juhatusest.
32.Maakohus oleks pidanud eeltoodud tõendeid hinnates jõudma järeldusele, et ajutise halduri aruandes esitatud seisukohad ja see tõend ise ei ole tõenäoliselt piisav tõsikindalt järeldamaks, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.09.2018. Vastustaja seisukoht
33.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
34.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
35.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei korda.
36.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude PankrS § 30 lg 3 järgi. PankrS § 30 lg 1 sätestab, et kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. Vastavalt kuni 01.02.2021 kehtinud PankrS § 30 lg-le 3 on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Seega on PankrS § 30 lg-s 3 sätestatud nõude eeldusteks hageja poolt pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi tasumine ning juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt oma kohustusi rikkudes pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine. ÄS § § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.
2-19-13450
37.Vaidlus puudub, et hageja on tasunud võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kokku 3500 eurot ja kostja oli võlgniku juhatuse liige kuni 24.09.2018, kuid pooled vaidlesid selle üle, millal muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks.
38.Kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtadest püsiva maksejõuetuse kohta tuleneb, et püsivaks maksejõuetuseks on olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ja/või ta ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid (Riigikohtu 25.02.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p-d 14–15). Maakohus on eeltoodut arvestades oma arvamuse kujundanud. Ebaõige on kostja seisukoht, et maksejõuetuse aja tuvastamiseks on ainuvõimalik tõend eksperdi arvamus. Kohtu jaoks ei ole TsMS § 232 lg 2 järgi ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega sai võlgniku maksejõuetuks muutumise aja kohus tuvastada kõiki kohtule esitatud tõendeid hinnates.
39.Maakohus tuvastas, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.09.2018, millise järelduse on kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult arvestanud püsiva maksejõuetuse tuvastamisel ajutise halduri aruandes esitatud fakte ja neist tehtud järeldusi. Kuna võlgnik ei ole esitanud 2017.a majandusaasta aruannet ja kõiki raamatupidamisdokumente haldurile, siis sai haldur lähtuda oma järelduse kujundamisel muudest tema käsutuses olevatest dokumentidest, sh pangakonto väljavõtetest ja võlgniku poolt esitatud seletustest. Halduri arvamuse järgi maksti võlgniku töötajatele viimast korda palka ja lähetustasusid augustis 2018 ja võlgnik jättis riigile tööjõumaksud tasumata. Võlgnevused tarnijatele on tekkinud peamiselt suvel 2018 ja sellest ajast ei jätkunud enam võlgnikul vahendeid, et majandustegevust jätkata. Võlgnik on haldurile ise kinnitanud, et tarnijatele on tasumata 589 430,16 eurot ja kokku on kohustusi 1 016 661,77 eurot, milline summa on halduri arvates tegelikust võlgnevusest väiksem, kuna võlgnik ei arvestanud kolme nõuet kokku summas üle 100 000 euro. Täitemenetluse registri järgi on võlgniku suhtes alustatud 3 täitemenetlust, neist esimene 10.09.2018 (tl 8 – 12). Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega ajutise halduri aruande ebatäpsuse ja spekulatiivsuse kohta. Ajutise halduri arvamuse täpsus sõltub paljuski võlgniku raamatupidamise täpsusest. Võlgnik ei ole haldurile esitanud olulisi aruandeid ja raamatupidamisdokumente. Kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 24.09.2018 ja tuvastatud asjaolude kohaselt oli võlgnik lõplikult maksejõuetu 01.09.2018. Ringkonnakohus leiab, et halduri arvamusele etteheidetud puudujäägid on tekkinud võlgniku ja ka kostja enda tegevusest. Selle asemel, et pärast võlgniku maksejõuetuks muutumist esitada pankrotiavaldus ja vormistada korralikult raamatupidamisdokumendid, on kostja 18.09.2018 võõrandanud võlgniku osa ja lahkunud juhatuse liikme kohalt.
40.Võlgniku poolt haldurile esitatud hankijatele tasumata arvete koondi järgi jäi 2017 tasumata 89 641,09 eurot, jaanuaris – juunis 2018 kokku 339 513,48 eurot, juulis 2018 48 387,03 eurot ning augustis 81 286,30 eurot (tl 78 – 91). Samas võlgniku pangaarvetel seisuga 01.08.2018 vahendid puudusid. Perioodil 01.08.2018 - 14.09.2018 on hageja andmetel võlgnikule laekunud 94 928,38 eurot, mille osas ringkonnakohus nõustub hagejaga ja maakohtuga, et see summa ei olnud piisav võlgade tasumiseks ja osa sellest summast oli saadud ka laenuna. Eeltoodu viitab maksejõuetusele, mis oli ilmselt välja kujunenud suvel 2018 ja kindlalt saab järeldada, et augustiks 2018 ei suutnud võlgnik enam oma majandustegevust vahendite puudumise tõttu korraldada. Eeltoodut arvestades on maakohtu järeldus õige, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 01.09.2018.
41.Asjaolu, et ka septembris 2018 oli võlgnikul 22 kehtivat töölepingut, ei anna alust järelduseks, et võlgnik oli ka pärast 01.09.2018 maksejõuline. Kostja ei ole väitnud ega kohtule
2-19-13450 tõendanud, et töötajatele oleks pärast augustit 2018 palka makstud ja võlgnik oleks tasunud riigile tööjõumakseid. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid selle kohta, milliseid töid töötajad septembrist 2018 kuni töölepingute lõpuni tegid ja kuidas neile palka maksti.
42.Samuti ei tõenda võlgniku maksejõulisust hageja ja võlgniku vahel sõlmitud 04.05.2018 sõlmitud töövõtuleping. Hageja on töövõtulepingu 27.09.2018 üles öelnud seoses võlgniku lepingurikkumisega ja maksehäiretega. Ülesütlemisavaldusest nähtub, et hoiatus lepingu lõpetamise kohta oli eelviidatud põhjustel tehtud võlgnikule juba 07.08.2018 ja hageja on tasunud võlgniku eest tema alltöövõtjatele (tl 70 – 71). Seega nähtub ülesütlemise avaldusest pigem see, et võlgnikul on olnud vähemalt augustiks 2018 hagejaga sõlmitud lepingu täitmisega raskused ja alltöötvõtjatele tasumisel makseraskused.
43.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise tõttu oma kohustusi rikkunud (PankrS § 30 lg 3 teine lause). Kuna võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 01.09.2018, siis sellest hiljemalt 20 päeva jooksul pidi kostja esitama kohtule pankrotiavalduse. Kostja seda ei teinud, vaid võõrandas võlgniku osa ja lahkus juhatusest.
44.Hagi rahuldamise eeldusena tuleb hinnata ka seda, kas kostja oli süüdi ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumises. Kuna asjaoludest ei saa järeldada, et kostja oleks rikkunud eelnimetatud kohustust tahtlikult, tuleb kostja hooletust eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Kostja hooletuse hindamiseks tuleb ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse järgimise osas lähtuda osaühingute juhatuse liikmete keskmisest hoolsuse standardist. Kostja oli ainuke võlgniku juhatuse liige, kes omas ülevaadet võlgniku finantsvahenditest ja teadis, et juba augustis 2018 puudusid võlgnikul vahendid, et rahuldada võlausaldajate nõuded ja finantseerida majandustegevust, mistõttu pidi ta olema maksejõuetusest teadlik ja esitama pankrotiavalduse.
45.Seoses hagi rahuldamisega on maakohus õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu samuti kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.