Megareisid OÜ hagi osaühing VANALINNA EHITUS vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks. Hagi hind 77 611,81 eurot.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Megareisid OÜ (registrikood 12599634, asukoht Kohila 3, 11314 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kristjan Tamm (Advokaadibüroo NOVE OÜ; Estonia pst 9, 10143 Tallinn, epost [email protected]) Kostja: osaühing VANALINNA EHITUS (registrikood 10727861, asukoht Paldiski mnt 29, 10612 Tallinn)
Asja läbivaatamine
Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Paul Künnap ja advokaat Albert Linntam (Advokaadibüroo Sorainen; Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn, e-post [email protected], [email protected]) Kohtuistungil 17. veebruaril 2021. a
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Megareisid OÜ hagi osaühing VANALINNA EHITUS vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks. Menetluskulude jaotus
2.Menetluskulud jätta täies ulatuses Megareisid OÜ kanda.
Välja mõista Megareisid OÜ-lt menetluskulud summas 16 196,90 eurot osaühing VANALINNA EHITUS kasuks.
4.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Megareisid OÜ-l tasuda osaühingule VANALINNA EHITUS hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (16 196,90 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Kohtule 22.01.2020. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Legria Plus OÜ (edaspidi töövõtja) alltöövõtjana ja Vanalinna Ehitus OÜ (edaspidi kostja) peatöövõtjana 27.02.2019 töövõtulepingu nr 02.2019-AL02 Pelgulinna sünnitusmaja, asukohaga Sõle 23, Tallinn, B ja D korpuse fassaaditööde teostamiseks. Töövõtja oli üks mitmest objektil tegutsenud alltöövõtjast. Lisaks töövõtja poolt teostatud fassaaditöödele teostati kostja juhtimisel objektil ka hoonete katuste rekonstrueerimise töid, avatäidete (uksed ja aknad) väljavahetust jms. Töövõtja tööde maht oli fikseeritud Lepingu p 1.2 kohaselt Lepingu lisadega 1–10. Töövõtja hinnapakkumine on Lepingu lisaks nr 6, kus on näha töövõtja poolt pakutud tööde maht. Lepingu lisa 1 „Töövõtu ulatus“ p 1 kohaselt oli töövõtja töö (edaspidi Töö või Tööd) piiritletud järgmiselt: - B korpuse olemasolevate raudbetoonrõduplaatide lammutus ja utiliseerimine - B ja D korpuste amortiseerunud fassaadikatete lammutus ja utiliseerimine - Teraspiirete R3 (metallkonstruktsiooni ja Fundermax katteplaatide) tarne ja paigaldus - B ja D korpuste sadeveesüsteemide tarne ja paigaldus - B ja D korpuste aknaplekkide tarne ja paigaldus - B ja D korpuste fassaadide ehitus - Vajadusel varikatuste demontaaž ja montaaž - B ja D korpuste tugimüüride ja treppide korrastamine (krohvimine ja värvimine) Tellingute paigaldus.
2.Lepingu p 8.1 kohaselt kohustus töövõtja Töö teostamisega alustama 04.03.2019 ja Lepingu p 8.4 kohaselt kohustus töövõtja kostjale Töö üle andma hiljemalt 31.07.2019. Töö maksumuseks lepiti Lepingu p-s 6.1 kokku 163 452,37 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu p 6.2 kohaselt tuli kostjal tasuda Töö eest üks kord kuus, akteeritava kuu viimasel kuupäeval vastavalt faktiliselt teostatud Töö mahule. Töövõtja on esitanud kostjale viis vaheakti nr 1–5. Kostja on aktsepteerinud vaheaktid nr 1–4 kogusummas 107 765,21 eurot koos käibemaksuga ja nende alusel tasunud. Kostja on Lepingu p 6.3 alusel igast töövõtja arvest täitmisaegse tagatisena kinni pidanud 10% ehk 10 776,52 eurot. Viimase vaheakti nr 4, mis töövõtja poolt esitati juuni 2019 tööde eest, aktsepteeris kostja 03.07.2019. Nimetatud akti tulbast „Lepingu algusest kokku“ nähtub kostja poolt aktidega 1–4 heaks kiidetud tööde maksumus kogusummas 107 465,21 eurot. Kostja ei ole heaks kiitnud Töö eest esitatud vaheakte alates juulis 2019 teostatud Töö eest. See tähendab, et töövõtja poolt esitatud vaheakti nr 5 ei ole kostja heaks kiitnud ja selle akti alusel töövõtjale tasunud. Töövõtja on esitanud vaheakti nr 5 kostjale heaks kiitmiseks korduvalt. Kostja on esitanud vaheaktile nr 5 erinevaid vastuväiteid. Esimene kord esitas töövõtja kostjale vaheakti nr 5 heaks kiitmiseks
06.08.2019. Viimane kord esitas töövõtja kostjale vaheakti nr 5 heaks kiitmiseks 10.09.2019 koos vastava arvega nr 1280 summas 45 794,30 eurot ja kaaskirjaga. Kostja ei ole vaheakti nr 5 heaks kiitnud ega arvet nr 1280 tasunud. Poolte kokkuleppel tasus kostja alates augustist 2019 töövõtja eest osaliselt Töö teostamiseks vajalike materjalide ja teenuste eest töövõtja tarnijatele kostja. Kostja on seda teinud hageja hinnangul 39 848 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Töövõtja on teinud kostjale viimase palvel Töö mahtu mittekuuluvaid lisatöid summas 10 216 eurot, millele lisandub käibemaks, mis on välja toodud kostja palvel töövõtja poolt 43.09.2019 saadetud e-kirjal.
3.Ehitustööd objektil lõppesid hiljem kui Lepingu p-s 8.4 kokku lepitud lõpptähtaeg 31.07.2019. Tööd lõpetasid nimetatud kuupäevast hiljem ka teised alltöövõtjad peale töövõtja. Töövõtja ei saanud seejuures Tööd lõpetada tähtaegselt tingituna mitmest kostja kui peatöövõtja mõjusfääri jäänud asjaolust. Esimene töövõtja töö teostamist takistav asjaolu oli katusetööde mittevalmimine ettenähtud ajaks. Nimelt oli näiteks katusetööde alltöövõtja kohustuseks ehitada katustele parapetid, mis on oma olemuselt välisseinte ülemised ääred, mis ulatuvad üle katuse tasapinna, millele töövõtja pidi kinnitama fassaadi soojustuse. Enne kui katuse parapeti konstruktsioonid olid valminud, ei saanud töövõtja lõpetada ka fassaaditööde teostamist. Ehitise katusetöid teostas kostja alltöövõtja Turmar Kate OÜ. Ehitustööde päevikute kohaselt lõpetas Turmar Kate OÜ katuse parapettide ehituse alles 13.09.2019 (vt ehitustööde päevik nr 117, lisa 5). Töövõtja palvel on riiklikult tunnustatud ekspert P. P. hinnanud seda, kas töövõtjal oli võimalik fassaaditööd lõpetada enne, kui kostja alltöövõtja lõpetas katuse parapettide ehituse. Ekspert on selgitanud oma 12.01.2020 arvamuse p-s 4.1, et fassaaditöövõtjal ehk töövõtjal ei olnud võimalik lõpetada fassaaditöid enne parapettide OSB plaadist konstruktsioonide ehituse lõpetamist. Töö tähtaegset lõpetamist takistas töövõtjal ka vahetult enne Töö lepingulist tähtaega (31.07.2019) toimunud töövõtja Töö kahjustamine teise alltöövõtja poolt, mille kohta saatis töövõtja 26.07.2019 kostjale vastava teate koos fotodega. Ehitisel valmisid ehitustööd, sh teiste alltöövõtjate ehitustööd septembris 2019. Kaetud tööde aktide nr 14 ja 15 kohaselt valmisid katusetööd näiteks 17.07.2019 (lisa 7). Ehitisel on teostatud 20.09.2019 ehitustööde ülevaatus ja selle kohta on vormistatud „Ehitise ülevaatuse akt“, millega lõpptellija, kostja, omanikujärelevalvet teostav isik ja arhitekt on kinnitanud, et ülevaatuseks esitatud ehitis vastab ehituseeskirjadele ja normidele ning keskkonna-, tervise-, tuleohutuse- ja töökaitse nõuetele.
4.Töövõtja lõpetas ehitisel ehitustööde teostamise 19.09.2019 ja viimaste vaegtööde likvideerimise 27.09.2019. Lepingu p 9.5 kohaselt ei saanud Töös vaegtööde esinemine takistada Töö vastuvõtmist. Töövõtja on kostjale üle andnud ka Töö juurde kuuluva täitedokumentatsiooni. Töövõtja on soovinud korduvalt kostjale Tööd üle anda. Kostja ei ole töövõtjalt senimaani Tööd vastu võtnud ega pärast akti nr 4 aktsepteerimist ja selle alusel tasu maksmist täiendavat tasu maksnud. Vastupidiselt sellele kutsus kostja esindaja töövõtja esindaja V. A.i 29. oktoobriks 2019 enda juurde (lisa 9), kus töövõtjat survestati alla kirjutama Tööde vastuvõtmise kokkuleppele, millega töövõtja oleks loobunud seni saamata tasu nõudest. Töövõtja nimetatud kostja ettepanekuga ei nõustunud. Töövõtja sai kostja lepinguliselt esindajalt vandeadvokaat Paul Künnapilt 19.11.2019 nõudekirja, milles esitati töövõtjale leppetrahvi nõue summas 75 331,10 eurot 90-päevase viivituse eest. Kuivõrd Töö tähtaeg oli 31.07.2019 ja kostja arvestas leppetrahvi 90 päeva eest, lõpetas töövõtja kostja hinnangul Tööde teostamise 31.10.2019, kuigi 20.09.2019 toimus ehitustööde ülevaatus ja
selle kohta on kostja ja tellija allkirjastanud 20.09.2019 „Ehitise ülevaatuse akti“, millega tunnistati Tööd valminuks ja nõuetekohaseks. Lisaks on kirja kohaselt töövõtja tekitanud kostjale väidetavalt kahju 19 550,76 euro ulatuses. Kokku nõuti nimetatud kirjaga töövõtjalt 93 105,06 euro tasumist.
5.Töövõtja esitas kostja nõudele 03.12.2019 vastuse, milles vaidles kostja nõudele vastu. Töövõtja selgitas, et Tööde lõpetamine viibis teiste alltöövõtjate tõttu, kelle eest suhtes töövõtjaga vastutab kostja kui peatöövõtja ja tööde organiseerija. Sellisel puhul ei saa kostja töövõtja suhtes õiguskaitsevahendeid VÕS § 101 lg 3 ja § 119 alusel kasutada. Lisaks märkis töövõtja, et leppetrahvinõue oli esitatud hilinenult, sest selleks oli Lepingu p-s 10.1 kokku lepitud õigustlõpetav tähtaeg 1 kuu. Töövõtja nõudis kostjalt Lepingust tuleneva tasu maksmist hiljemalt 10.12.2019, mida kostja teinud ei ole. Töövõtja on loovutanud oma Lepingust tulenevad rahalised nõuded kostja vastu Megareisid OÜ-le. Töövõtja on saatnud selle kohta kostjale1 22.01.2020 ka nõude loovutamise teate.
6.Hageja nõuab kostjalt Töö eest tasu maksmist ja kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist summas 53 717,19 eurot koos käibemaksuga. Hageja nõuab kostjalt ka viivist hagi esitamise seisuga summas 4 287,52 eurot ja edasi määraga 0,1% põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, arvutatuna summast 53 717,19 eurot. Kuivõrd hageja on omandanud töövõtjalt kõik Lepinguga seotud rahalised nõuded kostja vastu ja töövõtja on võlausaldajana kostjat nõude loovutamisest ka teavitanud, siis on suhetes kostjaga uueks võlausaldajaks hageja (VÕS § 170) ja hageja saab nõuda kostjalt Lepingust tulenevate ja teostatud töödega seotud kohustuste täitmist.
7.Lepinguliste põhitööde tasunõue. Vahemaksed. Lepingu p 6.2 kohaselt pidi kostja tasuma töövõtjale Töö eest igakuiselt vastavalt jooksval kuul teostatud faktilisele Tööde mahule. Kuigi töövõtja on esitanud kostjale vaheakti nr 5 heakskiitmiseks korduvalt – esimene kord 06.08.2019 ja viimane kord 10.09.2019, ei ole kostja vaheakti nr 5 heaks kiitnud ja vastavat arvet tasunud. Töövõtja soovis 06.08.2019 esitatud vaheaktiga nr 5 akteerida põhitöödest summa 37 217,92 eurot, mis moodustas koos varasemate aktidega kokku 124 616,26 eurot, mis moodustas u 70% kogu põhitööde maksumusest, milleks oli 163 453,10 eurot. Vastavalt Lepingu p-le 6.2 pidi kostja tasuma töövõtjale igakuiselt vastavalt faktiliselt teostatud Tööde mahule. Kostja oli ise päev varem, s.o 05.08.2019, töövõtjale kinnitanud, et augusti alguse seisuga oli töövõtjal teostatud ca 70% ehitustöödest. Seega oleks pidanud kostja töövõtjale nimetatud summa 31 069,04 eurot (34 521,16 eurot – 10% kinnipeetav täitmistagatis 3452,12 eurot) vaheakti nr 5 alusel välja maksma ja vastav töövõtja nõue muutus sissenõutavaks 30 päeva möödumisel vastava vaheakti esitamisest ehk 06.09.2019. Kostja töövõtjale 06.08.2019 vaheakti nr 5 alusel aga raha ei ole maksnud. Seega oli kostja alates 06.09.2019 viivituses töövõtjale tasu maksmisega. Kostja vastas töövõtja poolt 06.08.2019 saadetud vaheaktile nr 5 järgmisel päeval, s.o 07.08.2019, ja andis töövõtjale suunise lasta töövõtjal esitada oma tarnijatel töövõtja poolt ostetavate materjalide arved otse kostjale. Kostja poolt otse tasutud materjalide summad pidi arvestatama hiljem vaheaktidest miinusega maha. Kostja lubas seoses vaheaktiga nr 5 tasuda töövõtjale tasu järgmiselt: ca 5000 eurot + km 12.08.2019; ca 10 000 eurot + km 19.08.2019; ca 15 000 eurot + km 26.08.2018. Kostja lubatud makseid töövõtjale ei teinud. Töövõtja oli kostja 07.08.2019 ekirjast nõus üksnes selle osaga, et kostja tasub teatud materjalide eest otse töövõtja tarnijatele ning et need summad arvestatakse hiljem töövõtja tasunõudest maha. Töövõtja oli eelnevaga
nõus seetõttu, et kuivõrd kostja ei soovinud teostatud Tööde eest raha maksta, siis töövõtjal oleks võinud muidu tekkida oma tarnijate ees makseraskused. Töövõtja konsulteeris tekkinud olukorra osas ka juristiga, ning esitas 10.09.2019, pärast kostja võlgnevuse tekkimist, kostjale uuesti nõude vaheakti nr 5 alusel tasuda. Kostja lisas nõudele juurde ka arve nr 1280. Kostja ei tasunud ka nimetatud akti ja arve alusel.
8.Lõppmakse. Pooltel ei tohiks olla vaidlust selle üle, et töövõtja on teostanud Lepingus kokkulepitud Töö. Kuigi kostja ei ole allkirjastanud töövõtja Tööga seonduvalt Tööde vastuvõtmise akti, kinnitab kostja ja lõpptellija poolt 20.09.2019 allkirjastatud „Ehitise ülevaatuse akt“, et töövõtja on Töö teostanud, kuivõrd vastasel juhul ei oleks lõpptellija kinnitanud nimetatud aktiga, et ülevaatuseks esitatud ehitis vastab ehituseeskirjadele ja normidele ning keskkonna-, tervise-, tuleohutuse- ja töökaitse nõuetele. Ka ei ole kostja heitnud oma 19.11.2019 nõudekirjas töövõtjale ette, et Töös esineks Töö eest tasumist takistavaid puuduseid. Seega on töövõtja Tööd lõpetanud ja kostja on alusetult keeldunud töövõtjalt Tööd vastu võtmast, mida töövõtja kostjale 29.10.2019 kokkusaamisel pakkus. Eelnevast lähtuvalt on töövõtja viimase osamaksega seotud tasunõue muutunud VÕS § 637 lg 4 alusel sissenõutavaks. Töö tuleb lugeda VÕS § 638 alusel kostja poolt vastu võetuks, sest kostja on alusetult Töö vastuvõtmisest keeldunud.
9.Hageja esitab selguse huvides käesolevaga täiendavalt veel ka alltöövõtu tööde üleandmisevastuvõtmise akti, mida töövõtja soovis kostjale 29.10.2019 kokkusaamisel esitada.
10.Lisatööde tasunõue. Töövõtjal oli õigus saada tasu ka lisatööde eest, mille teostamine ei kuulunud Lepinguliste Tööde mahtu. Töövõtja on esitanud kostjale viimase palvel 24.09.2019 lisatööde koondtabeli, mis kajastab töövõtja poolt teostatud lisatöid või lisakulusid kogumaksumusega 10 216 eurot + km. Mitmed nimetatud lisatööd seonduvad teiste alltöövõtjate poolt töövõtja Töö lõhkumisega ja selle kordategemisega. Töövõtja Töö lõhkumine kajastub töövõtja poolt kostjale saadetud teadetes. Kuivõrd kostja vastutas suhetes töövõtjaga peatöövõtjana selle eest, et teised alltöövõtjad töövõtja valminud Tööd ei kahjustaks või lõhuks (TsÜS § 132 lg 1), siis nimetatud kahjustuste kordategemise kulude hüvitamist saab töövõtja kostjalt nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel. Hageja selgitab, et eelnimetatud töövõtja Töö kahjustamine ei kujutanud endast Töö juhuslikku hävimist või kahjustamist VÕS § 642 lg 1 mõistes, mille riisikot kandis töövõtja Töö kostjale üleandmiseni. Teiste alltöövõtjate poolne Töö kahjustamine kujutas endast kahju tekitamist, mis ei ole VÕS § 642 lg 1 reguleerimisesemeks. Kostja vastutab oma alltöövõtjate poolse kahju tekitamise eest töövõtja ees VÕS § 115 lg 1, § 652 lg 1 ja TsÜS § 132 lg 1 alusel.
11.Hageja on varasemalt välja toonud ja selgitab täiendavalt veel ka käesoleva hagi ptk-s 4, et töövõtja Töö teostamine venis tööfrondi puudumise tõttu. Selleks puuduvaks tööfrondiks olid õigeaegselt mittevalminud katuse parapetid, mis moodustasid ühtlasi ka välisseina ülemise serva, mille külge pidi töövõtja kinnitama seinte soojustuse. Kostja kui peatöövõtja vastutas suhetes selle tööfrondi venimise eest, sest kostja ülesandeks oli tagada, et katuse alltöövõtja lõpetaks parapettide ehituse õigeaegselt, et töövõtja saaks tähtaegselt lõpetada oma Tööd. Töövõtja juhtis tööfrondi puudumisele (parapettide mitteehitamisele) korduvalt ka tähelepanu. Näiteks oma 09.08.2019 e-kirjas kostjale juhib töövõtja kostja tähelepanu
sellele, et D korpuse osas on nad takerdunud katusemeeste taga, sest parapeti ääred on lõpetamata. Samale probleemile juhtis töövõtja oma kirjas tähelepanu ka B korpuse osas (lisa 20). Kuivõrd Töö lõpetamine venis kostjast tingituna, pidi töövõtja kandma seoses tellingute ja ehitustehnika rendiga suuremaid kulusid, kui oli arvestanud ja mida oleks tulnud kanda Töö tähtaegse lõpetamise korral. Nimetatud tellingute ja ehitustehnika rendi lisakulu on kajastatud rahalise lõppakti (lisa 15) lisa- ja muudatustööde sekstioonis eelviimasel real selgitusega „Tellingute ja ehitustehnika rendi lisakulu“ summas 3945 eurot ilma käibemaksuta. Kulude kandmine on tõendatud vastavate kuluarvetega (Cramo Eesti AS kolm arvet, vt lisa 21). Nimetatud lisakulu osas on hageja nõude aluseks VÕS § 115 lg 1 ja § 652 lg 1.
12.Kostja on vaidlustanud töövõtja poolt esitatud lisatööde nõude osas sokli soojustamise tööd, väites, et need kuulusid töövõtja töövõtu hulka (vt poolte e-kirja vahetus 05.09.2019– 06.09.2019. Hageja selgitab, et sokli soojustamine ei kuulunud töövõtja töövõtu mahtu, sest sokli soojustamist ei olnud kirjeldatud töövõtja kohustusena ei Lepingus ega Lepingu lisades, sh Lepingu lisas 1 „Töö piiritlus“. Sokli soojustamist ei ole töövõtja kostjale ka pakkunud. Kui kostja soovis töövõtjalt sokli soojustamist, siis töövõtja vastas kostjale 26.08.2019 ja selgitas oma e-kirjas, et sokli soojustamine ei kuulunud töövõtu mahtu. Töövõtja tegi kostjale seejuures lisatööde hinnapakkumise sokli soojustamiseks hinnaga 40 eurot/m2 + km (lisa 19). Kostja väide, et töövõtja fassaaditööde mahtu kuulus ka sokli soojustamine, sest sokkel on fassaadi osa, on alusetu. Riiklikult tunnustatud ekspert P. P. on selgitanud eelnevaga seoses oma asjatundjaarvamuse p-s 4.2, et sokkel ei ole ehituslikult fassaadi osa, sest sokkel on vundamendi maapealne osa. Välisfassaad on aga välisseina osa. Seega ei kuulunud sokli soojustamine, kui fassaadi osaks mitteoleva konstruktsiooni soojustamine, töövõtja Lepingulise Töö hulka ja seda tuleb käsitleda lisatööna. Seega kõik lisatööde koondtabelis kajastatud tööd summas 10 216 eurot ei kuulunud Lepinguliste Tööde mahtu ja töövõtjal on õigus saada nende tööde tegemise eest täiendavat tasu. Juhul kui kostja vaidlustab seni tasumata lisatööde tellimise, siis leiab hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt lisatööde eest tasu VÕS § 1018 lg 1 alusel koosmõjus §-ga 1023 lg 1 (käsundita asjaajamine) ja alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1 alusel koosmõjus §-ga 1032 lg 2 (alusetu rikastumine). Praegusel juhul on VÕS § 1018 lg 1 koosseis täidetud, sest töövõtja teostas lisatöid kostja kasuks, töövõtja ei olnud selleks kohustatud (töövõtjale ei tulnud töövõtulepingust vastavat kohustust) ja soodustatu on kiitnud asjaajamise heaks / asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (kostja tegelikuks sooviks oli lisatöid saada). Töövõtjal oli õigus nõuda kostjalt VÕS § 1023 lg 2 alusel mõistlikku tasu, sest puudub alus kahelda, et töövõtja vastavates lisatööde kalkulatsioonis (lisa 4) välja toodud lisatustööde maksumus ei vasta keskmisele turuhinnale. Kostja ei ole seda kordagi vähemalt väitnud.
13.Hageja lisatööde nõude alternatiivseks aluseks on VÕS § 1028 lg 1 koosmõjus VÕS § 1032 lg-ga 2. VÕS § 1028 lg 1 alusel, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. VÕS § 1032 lg 2 kohaselt, kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel
võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Hageja alternatiivse käsituse kohaselt saab ta nõuda kostjalt lisatööde tulemusena saadu hariliku väärtuse hüvitamist, sest kostja on saanud töövõtjalt lisatöö olukorras, kus puudub kohustus, mille alusel töövõtja oleks pidanud sellise töö tegema. Lisatöö tulemusena on kostja ka rikastunud. Kuivõrd teostatud lisatööd ei ole võimalik selle olemuse tõttu tagastada, tuleb kostjal hüvitada saadu harilik väärtus. Saadu väärtuseks on kostjale pakutud lisatöö hind, sest puudub alus kahelda, et töövõtja vastavates kalkulatsioonis väljatoodud lisatöö hind ei vasta keskmisele turuhinnale.
14.Nagu hageja tõi eelnevalt välja, on tal kostja vastu tasunõue summas 53 717,19 eurot koos käibemaksuga, mida kajastab kokkuvõtlikult töövõtja rahaline lõppakt (lisa 15). See nõue koosneb teostatud Tööde tasunõudest ja täitmistagatisena kinnipeetud summa 10 776,52 eurot tagastamise nõudest, mille kostja oli varasemast neljast maksest kinni pidanud Lepingu p 6.3 alusel (vt kostja poolt heaks kiidetud vaheakti nr 4 viimane rida kinnipeetud ehitusaegne tagatis kokku 10 776,52 eurot, lisa 2). Kostja on tagatise kinnipidamist summas 10 776,52 eurot ja töövõtja nõudeõigust sellele oma 19.11.2019 nõudekirjas ka tunnistanud. Rahaline lõppakt (lisa 15) koosneb kahest horisontaalsest plokist, millest esimene kajastab „Lepingujärgseid töid“ ja teine osa „Lisatöid ja muudatusi“. Rahalisest lõppaktist tulenevalt koosneb hageja tasunõue Lepinguliste Tööde maksumusest summas 61 868,73 eurot ilma käibemaksuta, seni tasumata lisatöödest 10 276 eurot, tellingute ja ehitustehnika rendi lisakulust summas 3945 eurot ja kostja poolt tasutud kuludega seotud mahaarvamisest summas -39 848 eurot. Nagu hageja on varasemalt selgitanud, siis tuleb kostja poolt töövõtja tarnijatele otse tasutud kulude osas teostada mahaarvestus vastavalt kostja 07.08.2019 ekirjale (lisa 18), milles kostja soovis ise tasuda töövõtja tarnijatele otse ning vastavad kulud hiljem töövõtja aktidest maha arvestada. Eelnimetatud summad kokku moodustavad hageja tasunõude 53 717,19 eurot (= 1,2 x [61 868,73 + 10 276 + 3945 - 39 848] + seni kinnipeetud täitmistagatis summas 10 776,52 eurot). Need summad nähtuvad rahalise lõppakti vertikaalsest tulbast pealkirjaga „Aruande perioodil“.
15.Kostja on töövõtja tasunõuet osaliselt tunnustanud. Töövõtja tasunõude suurus ja selle sissenõutavaks muutumine on tõendatud ka kostja 19.11.2019 nõudekirjaga (lisa 10), millega kostja on tunnistanud osaliselt oma võlgnevust töövõtja ees. Kostja on nimelt oma nõudekirjas märkinud, et kostjal ei ole tekkinud töövõtjale seoses töövõtja poolt väidetavalt mitteteostatud tööga kohustust maksta summas 77 598,03 eurot (lisa 10). Nimetatud summale lisandub ehitusaegse tagatisena kinnipeetud summa 10 776,50 eurot, mille saamise õigsust kostja samuti oma kirjas tunnistab (lisa 10). Seega on kostja tunnistanud oma 19.11.2019 nõudekirjaga võlga töövõtja ees summas 88 374,43 eurot, millest kostjal on õigus maha arvestada töövõtja tarnijatele otse tasutud summa 47 817,60 eurot (39 848 eurot + km). Seega kostja on tunnistanud oma võlga ja selle sissenõutavaks muutumist töövõtja ees summas 40 556,83 eurot (88 374,43 – 47 817,60).
16.Lepingu p 10.2 kohaselt on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,1% võlgnevuselt iga viivituses oldud päeva eest. Nagu hageja tõi eelnevalt välja, muutus töövõtja aktiga nr 5 seotud tasunõue sissenõutavaks 30 päeva pärast vastava vaheakti nr 5 ja arve esitamist, mis toimus 06.08.2019 (lisa 16), mille kostja jättis alusetult heaks kiitmata. Aktist nr 5 tekkis töövõtjal tasunõue summas 31 069,04 eurot. Tasunõue muutus sissenõutavaks 30 päeva möödumisel alates esitamisest ehk 06.09.2019. Hagi esitamise seisuga 22.01.2020 on töövõtja viivise
nõude suuruseks seega 4287,52 eurot (138 päeva x 31 069,04 x 0,1%). Hageja taotleb lisaks viivise väljamõistmist määras 0,1% võlgnetavast summast päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestatuna põhinõudest 53 717,19 eurot.
17.Kostja poolt 19.11.2019 esitatud leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue (lisa 10) on alusetud ja tõendamata. Kostja kahjuhüvitusnõue on esiteks vastuoluline. Kostja nimelt väidab oma 19.11.2019 nõudes, et töövõtja on jätnud Töö justkui tegemata, millega seoses leiab kostja, et tal on tekkinud kulud summas 97 148,79 eurot. Teisest küljest aga on kostja arvestanud oma 19.11.2019 nõudes Töö viivitusega seoses leppetrahvi kuni 31.10.2019 (90 päeva üle Lepingujärgse Töö tähtaja), millest järeldub, et nimetatud kuupäevaks töövõtja siiski kostja arvates Töö lõpetas. Töövõtja Töö lõpetamine nähtub ka sellest, et kostja ei eita oma nõudes, et töövõtja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Muidu ei oleks saanud kostja teha töövõtja nõudest mahaarvestusi, kui töövõtja nõue ei oleks muutunud sissenõutavaks. Seega kostja vastuoluline väide, et töövõtja ei ole Tööd lõpetanud, on ebaõige ja tõendamata. Töövõtja on teostanud kokkulepitud Töö ja on andnud kostjale üle ka vastava täitedokumentatsiooni (vt töövõtja esindaja V. A.i 23.10.2019 e-kiri, lisa 9). Töö valmis 20.09.2019, mida tõendab vastav akt (lisa 9), pärast mida likvideeris töövõtja kostja poolt väljatoodud vaegtöid. Vaegtööde tegemine ei ole aluseks Töö mittevastuvõtmisele või mittevalminuks lugemisele.
18.Kostja on nõudnud oma 19.11.2019 nõudekirjas (lisa 10) ka leppetrahvi ja kahju hüvitamist kumulatiivselt, kuigi Lepingu p 10.7 kohaselt oli kostjal kahju hüvitamist õigus nõuda üksnes leppetrahvi ületavas osas. Sama piirangu sätestab ka VÕS § 161 lg 2. Seega saaks kostja nõuda töövõtjalt oma väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist üksnes leppetrahvi ületavas osas. Seetõttu on kostja kahjuhüvitusnõue alusetu.
19.Töövõtja ei ole Lepingut rikkunud ka Töö tähtaegade osas, sest töövõtja ei saanud Töid lõpetada teistest alltöövõtjatest tingituna (vt hagi p 9 ja 10), kelle tegevuse eest vastutas suhetes töövõtjaga peatöövõtjana kostja. Töövõtjal puudus katuse parapettide hilise valmimise tõttu tööfront fassaaditööde lõpetamiseks 31.07.2019. Seda on selgitanud oma arvamuse p-s 4.1 ka riiklikult tunnustatud ekspert P. P.. Sellele probleemile juhtis töövõtja jooksvalt ka kostja tähelepanu – näiteks oma 09.08.2019 e-kirjas teavitas töövõtja kostjat, et D korpuse osas on nad takerdunud katusemeeste taha, sest parapeti ääred on lõpetamata. Samale probleemile juhtis töövõtja oma kirjas kostja tähelepanu ka B korpuse osas. Katuse alltöövõtja Turmar Kate OÜ teostas ehituspäevikute kohaselt katuse parapettide ehitustöid veel terve septembri esimese poole ja lõpetas parapettide ehituse 13.09.2019 ehitustööde päeviku nr 117 kohaselt alles 13.09.2019. Töö tähtaegset lõpetamist takistas töövõtjal ka vahetult enne Töö lepingulist tähtaega (31.07.2019) toimunud töövõtja Töö kahjustamine teise alltöövõtja poolt, mille kohta saatis töövõtja 26.07.2019 kostjale vastava teate koos fotodega. Töövõtja pidi seetõttu kahjustada saanud valminud Tööd parandama, mis venitas samuti Tööde lõppu. Sellises olukorras on ilmne, et töövõtja ei saanud fassaaditöid lõpetada 31.07.2019, kui 09.08.2019 olid nii B kui D korpuse parapetid ehitamata ja parapettide ehitus lõpetati 13.09.2019 ning kui vahetut enne Töö Lepingulist lõpptähtaega toimus töövõtjast sõltumatu Töö kahjustamine teise alltöövõtja poolt, mille riisikot kandis suhetes töövõtjaga kostja kui peatöövõtja (TsÜS § 132 lg 1 ja 2). Sellistel asjaoludel oli töövõtjal õigus pikendada Lepingu p 8.3 alusel ühepoolselt Lepingu lõpptähtaega. Sellest lähtuvalt tuleb pidada töövõtja Töö uueks lõpptähtajaks 20.09.2019.
20.Isegi kui töövõtja oleks Lepingut rikkunud ehk lõpetanud Töö hilinemisega (millega töövõtja ei nõustu), ei vastuta töövõtja Lepingu rikkumise eest, sest tegemist on VÕS § 101 lg-s 3 ja VÕS §-s 119 sätestatud olukorraga (tellija vastuvõtuviivitus), mis välistab töövõtja vastutuse ja kostja õiguse nõuda töövõtjalt leppetrahvi. Kostja kui peatöövõtja ei taganud ehitustööde organiseerijana töövõtjale Tööks vajaliku tööfrondi olemasolu (katuse parapettide õigeaegset valmimist) ja vastutas töövõtja Töö kahjustamise eest. Töövõtja vastutaks VÕS § 119 lg 2 alusel sellises olukorras üksnes juhul, kui oleks Lepingut rikkunud tahtlikult või raskest hooletusest. Sellist olukorda käesoleval juhul ei esinenud. Seega ei vastuta töövõtja Lepingu rikkumise eest.
21.Lisaks on kostja leppetrahvi nõue esitatud hilinenult, rikkudes Lepingu p-s 10.1 sätestatud vastavat õigustlõpetavat tähtaega. Lepingu p 10.1 eelviimase lause kohaselt pidi kostja esitama oma Lepingust tuleneva leppetrahvinõude töövõtjale hiljemalt ühe kuu jooksul arvates päevast, mil kostjal tekkis väidetav leppetrahvi õigus. Kostja väidetav leppetrahvi nõudeõigus tekkis alates väidetavast Töö lõpptähtpäeva 31.07.2019 rikkumisest ehk 01.08.2019. Kostja oleks saanud oma väidetava leppetrahvi nõude esitada töövõtja vastu hiljemalt 21.09.2019, sest töövõtja Töö valmis 20.09.2019. Nimetatud kuupäeval selgus nimelt töövõtja väidetav viivituse pikkus. Kostja esitas leppetrahvinõude alles 19.11.2019 (lisa 10) ehk enam kaks kuud hiljem pärast Töö valmimist. Seega on kostja esitanud leppetrahvinõude hilinenult, Lepingu p-s 10.1 kokkulepitud õiguslõpetavat tähtaega rikkudes. Kostja leppetrahvinõudes on aluseks võetud ka ebaõige leppetrahvi periood. Lepingu p 10.1 kohaselt oli leppetrahviga sanktsioneeritud Töö valmimine, mitte üleandmine. Vaegtööde esinemine ei olnud Lepingu p 9.5 kohaselt seejuures aluseks Töö lõplikuks mittevastuvõtmiseks. Kostja on nõudnud oma 19.11.2019 leppetrahvi nõudes leppetrahvi 90 päeva eest, millest lähtuvalt valmis kostja arvates töövõtja Töö 31.10.2019. Samas on leidnud veenvat kinnitust, et kõik ehitustööd olid valmis juba 20.09.2019, mil lõpptellija allkirjastas vastava ehitise ülevaatuse akti (lisa 7), mis tähendab, et kõik ehitustööd olid nimetatud kuupäevaks lõpetatud. Seega ei saa kostja nõuda leppetrahvi perioodi 21.09.2019–31.10.2019 eest isegi mitte teoreetiliselt. Isegi kui kostja vastunõuded oleks mingis ulatuses põhjendatud (millega hageja ei nõustu), ei takistaks need kostja nõuded hagejal tasunõude sissenõudmist, sest kostja ei ole oma väidetavaid vastunõudeid enamuses osas töövõtja tasunõudega tasaarvestanud. Kostja on teinud oma 19.11.2019 nõudekirjas tasaarvestuse üksnes 10 776,50 euro ulatuses. Seega ei saa muus osas olla töövõtja tasunõue lõppenud isegi teoreetiliselt (VÕS § 197 lg 2).
22.Hageja taotleb oma õiguste igakülgseks kaitseks alternatiivselt VÕS § 162 alusel ka leppetrahvi vähendamist, sest väljatoodud asjaolude kohaselt oleks äärmiselt ebaõiglane, kui kostja saaks nõuda töövõtjalt leppetrahvi summas 75 331,10 eurot (ca 50% kogutasust), nagu kostja on oma 19.11.2019 nõudes nõudnud. Kuivõrd leppetrahv on oma olemuselt kokkuleppelise suurusega kahjuhüvitis, siis omab eelneva kontekstis olulisust ka see, kas töövõtja väidetava rikkumise tulemusena, mille eest kostja soovib rakendada leppetrahvi, tekkis kostjale ka kahju. On oluline välja tuua, et käesoleval juhul ei ole tekkinud kostjale sarnases ulatuses kahju, mida ta nõuab töövõtjalt leppetrahvina. Ainuüksi see asjaolu on aluseks leppetrahvi vähendamisele. Töövõtjale teadaolevalt ei ole lõpptellija nõudnud kostjalt kui peatöövõtjalt leppetrahvi. Seega ei ole kostjale tekkinud Töö viibimise tõttu kahju. Leppetrahvi vähendamisel tuleb arvestada ka seda, et ehitustööde lõpetamine ei
seisnud üksnes töövõtja taga. Nagu esitatud ehituspäevikutest nähtub, lõpetas katuse alltöövõtja parapettide ehituse alles 13.09.2019. Katusetööd valmisid lõplikult kaetud tööde aktide nr 14 ja 15 kohaselt alles 17.09.2019 (lisa 8). Töövõtja ei saanud enne parapettide valmimist fassaaditöid lõpetada. Kuivõrd viivitus ei tekkinud üksnes fassaaditööde osas, vaid ka katusetööde osas, ei saa kostja panna töövõtjat vastutama kõikide negatiivsete tagajärgede eest, mis kostjale oleks võinud ehitise hilisemast valmimisest tekkida. Objekti ehitustööd olid üldises mahajäämuses ka teiste alltöövõttude osas ja seda tuleb leppetrahvi rakendamisel arvestada. Mõistlik maksimaalne leppetrahvi määr ei saa sellises olukorras olla suurem kui tavapärane praktikas rakendatav maksimaalne leppetrahvi määr 5% Töö maksumusest, nagu sätestab Ehituse töövõtulepingute üldtingimuste (ETÜ 2013) p 12.2.3. Kostja vastus
23.Kohtule 21.09.2020. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Vanalinna Ehitus OÜ (kostja) on pikaajalise kogemusega tunnustatud ehitusettevõtja, kes võitis 2018. aasta sügisel riigihanke Pelgulinna Sünnitusmaja B ja D korpuste fassaadide rekonstrueerimistööde teostamiseks. Kostja asus hankelepingut täitma peatöövõtjana ning palkas allhanke korras erinevaid töölõike teostama alltöövõtjad. Hankelepingus ettenähtud fassaaditööde osas tegi kostjale parima alltöövõtu pakkumise Legria Plus OÜ (alltöövõtja). Kuigi kostjal alltöövõtjaga varasemast kokkupuude puudus, otsustas kostja alltöövõtjaga koostöö kasuks ning sõlmis alltöövõtjaga 27.02.2019 alltöövõtulepingu nr 02.2019-AL02. Peagi pärast lepingujärgsete töödega alustamist ilmnes, et alltöövõtja ei ole võimeline lepingus kokkulepitud töid teostama ega tähtaegasid järgima. Lepingu p-s 8.4 kokkulepitud tööde üleandmise tähtajaks, s.o. 31.07.2019 alltöövõtja oma töid valmis ei saanud ega kostjale üle ei andnud. Alltöövõtjal puudus tööde teostamiseks vajalik pädevus ja vahendid. Alltöövõtja ei pidanud kinni jooksvatest vahetähtaegadest. Alltöövõtja jättis tööde teostamiseks vajalikud materjalid kas tellimata või tellis ebasobivad materjalid. Alltöövõtja töödes esinesid puudused. Alltöövõtja jättis oma tööd nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kostja oli sunnitud hankelepinguga lõpptellija eest võetud kohustuste täitmiseks alltöövõtja töid ise koordineerima, samuti tellima tööde jaoks vajalikud materjalid ning tasuma otse alltöövõtja koostööpartnerite arveid.
24.Hoolimata kostja pingutustest ning vastutulelikkusest, rikkus alltöövõtja järjepidevalt talle etteantud graafikut ega suutnud töid kuidagi valmis saada. Olukorras, kus alltöövõtja oli pidevas rikkumises ning kostja pidi alltöövõtja töid ise jooksvalt koordineerima ja finantseerima, ei näinud kostja võimalust alltöövõtjale lepingu p-s 6.2 sätestatud igakuist tasu välja maksta enne, kui lepingujärgsed tööd olid lõpule viidud ning kostjal alltöövõtja vastu tekkinud nõuded selgunud. Alltöövõtja lõpetas objektil töötamise alles 2019. aasta oktoobri alguses, jättes siiski osa lepingulistest töödest teostamata. Kostja viis tööd ise lõpule.
25.Lepingu p 6.2 alusel oli alltöövõtjal õigus saada lõpptasu pärast lepingu tingimustele vastavate puudusteta tööde kostjale üleandmist. Lepingu p 12.3 alusel oli alltöövõtjal lisaks õigus saada täiendavat tasu lisatööde eest kostjaga sõlmitud kirjaliku kokkuleppe alusel. Alltöövõtja lepingujärgseid töid lõpule ei viinud ning jättis need ka kostjale üle andmata, mistõttu pole alltöövõtjal kunagi tekkinud õigust lepingu alusel lõpptasu saada. Lisaks ei sõlminud alltöövõtja kostjaga ühtegi lisatööde kokkulepet, mistõttu pole alltöövõtjal ka kunagi tekkinud õigust saada täiendavat tasu lisatööde eest. Kostja seevastu kandis
alltöövõtja tööde finantseerimisele (materjalide tellimine, kuluarvete tasumine, tööde koordineerimine ja lõpuleviimine) omalt poolt kulutusi summas 64 148,79 eurot, mis kuulusid poolte kokkuleppe kohaselt alltöövõtja tasust mahaarvamisele. Kuna alltöövõtja rikkus lepingu tähtaega, tekkis kostjal alltöövõtja vastu lepingu p-st 10.1 tulenev leppetrahvinõue, mis seisuga 29.10.2019 moodustas 73 553,57 eurot. Kostja esitas oma nõuete osas alltöövõtjale nõudekirja 19.11.2019. Kostja nõudekirjas esitatud nõude tasumise asemel asus alltöövõtja alusetult nõudma kostjalt raha tööde eest, mille alltöövõtja jättis lepingu alusel osaliselt teostamata ja kostjale üle andmata ning mille kulud olid kostja nõuetega täielikult kaetud. Tagatipuks loovutas alltöövõtja oma alusetu nõude Megareisid OÜ-le (hageja), kes üritab seda nüüd käesolevas menetluses kostjalt sisse nõuda.
26.Hageja väitel oli alltöövõtjal õigus lepingu alusel kostjalt saada lepinguliste tööde eest tasu summas 61 868,73 eurot ilma käibemaksuta (vt hagi p 34). Hageja põhistab seda tasunõuet hagi lisas 15 esitatud alltöövõtja rahalise lõppaktiga. Vastavat akti ei ole alltöövõtja aga kunagi kostjale esitanud, see akt ei kajasta alltöövõtja poolt tegelikult teostatud töid ning selle alusel ei ole toimunud lepingu kohast tööde üleandmist-vastuvõtmist. Alltöövõtjal (ning seega ka hagejal) puudub õigus kostjalt aktis kajastatud tasu saada.
27.Alltöövõtja rikkus pidevalt tööde tähtaegasid ning kostja keeldus selle tõttu õigustatult töid jooksvalt akteerimast ning alltöövõtjale tasumast. Lepingu alusel tasu maksmise kord oli reguleeritud lepingu p-des 6 ja 7. Lepingu p 7.1 kohaselt oli kõikide maksete tegemise alusel alltöövõtja poolt esitatud ning kostja poolt aktsepteeritud arve. Alltöövõtja sai arve esitada lepingu p 6.2 ja 6.5 kohaselt igakuiselt faktiliselt teostatud ning mõlemapoolselt kontrollitud ja akteeritud tööde alusel. Alltöövõtja alustas tööde teostamisega 2019. aasta märtsis. Vastavalt lepingu p-le 6.2, akteeris alltöövõtja märtsi lõpu seisuga faktiliselt teostatud tööd ning kostja selle akti ka allkirjastas. Pärast lepingu punkti 6.3 järgse teostustagatise (10% akteeritud summast) kinnipidamist, kuulus märtsi akti alusel alltöövõtjale väljamaksmisele 2210,87 eurot koos käibemaksuga ning selle summa kostja alltöövõtjale viimase poolt esitatud arve alusel ka tasus.
28.Samamoodi akteeriti ka aprillis, mais ja juunis alltöövõtja poolt teostatud tööd. Aprilli akti alusel kuulus alltöövõtjale väljamaksmisele 14 765,96 eurot koos käibemaksuga, mai akti alusel 48 942,81 eurot koos käibemaksuga ning juuni akti alusel 31 069,04 eurot koos käibemaksuga. Juuni lõpu seisuga oli alltöövõtja teostanud 53% lepinguliste tööde mahust, kostja alltöövõtjale välja maksnud kokku 107 765,21 eurot koos käibemaksuga ning teostustagatisena kinni pidanud kokku 10 776,52 eurot. Nende summade osas pooltel vaidlus puudub. Kuigi aprilli, mai ja juuni tööd õnnestus pooltel korrapäraselt akteerida ja nende eest maksis kostja alltöövõtjale tasu välja, ei sujunud alltöövõtja tööde teostamine siiski ootuspäraselt. Juba aprillis sai kostjale ilmsiks, et alltöövõtja on tööde korraldamisega hädas ning et teostatud töödes esinevad puudused. Kostja pidas sel teemal alltöövõtjaga 29.04.2019 koosoleku, kus kostja andis alltöövõtjale juhised puuduste kõrvaldamise ning tööde jätkamise graafiku osas. Kostja juhtis seejuures alltöövõtja tähelepanu asjaolule, et objekti tähtaegseks valmimiseks tuleb alltöövõtjal graafikus sätestatud tähtaegades väga täpselt kinni pidada. Lepingu p 3.2.4 kohaselt olid kostja juhised alltöövõtjale täitmiseks kohustuslikud. 09.07.2019, s.o. vahetult pärast juuni tööde akteerimist teostatud objekti ülevaatusel tuvastas kostja, et alltöövõtja on oma tööde teostamisega graafikust oluliselt maas. Kostja teavitas sellest koheselt alltöövõtjat, viidates, et lepingus sätestatud tööde
üleandmise tähtaeg (s.o. 31.07.2019) on kohe saabumas, kuid alltöövõtja pole ühele seinale isegi veel mitte tellinguid paigaldanud. Nädal hiljem sai kostja teatavaks, et alltöövõtja on juba pikemat aega võlgu talle tööde teostamiseks vajalikke tellinguid jm ehitustarvikuid rentivale Cramo Eesti AS-ile. Alltöövõtja väitis kostjale, et on töid kohe-kohe lõpetamas ning palus, et kostja tasuks ise Cramo Eesti AS-ile tema võlguolevad rendiarved. Lootuses, et alltöövõtja on tõepoolest töid tähtaegselt lõpetamas, nõustus kostja selle palvega heas usus.
29.Lepingus sätestatud tähtajaks, s.o. 31.07.2019, alltöövõtja töid valmis ei saanud. Kostja projektijuht teostas objekti ülevaatuse 05.08.2019 ning tuvastas, et lepingujärgsetest töödest oli alltöövõtjal selleks ajaks suur osa veel tegemata. Lisaks tuvastas kostja, et hoolimata kriitilisest seisust tähtajaga, ei olnud objektil töötamas ühtegi alltöövõtja töömeest. Hiljem sai kostjale teatavaks, et töömehed lahkusid objektilt põhjusel, et alltöövõtja ei maksnud neile tasu. Kostja pidas alltöövõtjaga järgmisel päeval, s.o. 06.08.2019, erakorralise koosoleku, kus loetleti üles tegemata tööd ja olemasolevate tööde puudused ning kostja edastas alltöövõtjale juhised edasise töökorralduse ja -graafiku osas. Viimased tööd pidid kostja juhiste kohaselt olema alltöövõtjal lõpetatud 30.08.2019 seisuga. Alltöövõtja ei maininud kostjale koosolekul kordagi, et tema tööd oleks viibinud teiste objektil tegutsevate alltöövõtjate tõttu vm alltöövõtjast mittetulenevalt põhjusel. Alltöövõtja ei nõudnud ka kordagi kostjalt lepingu muutmist, sh lepingujärgse tähtaja 31.07.2019 pikendamist. Kuna alltöövõtja ei suutnud tellida töödeks vajalikke materjale, pakkus kostja alltöövõtjale 07.08.2019 saadetud kirjas välja, et tellib materjalid ja tasub nende eest ise ning vastavad kulud võetakse alltöövõtjale makstavatest tasudest maha. Selle ettepanekuga alltöövõtja nõustus. Arvestades, et alltöövõtja oli töödega oluliselt maha jäänud ning kostja pidi hakkama töid osaliselt ise finantseerima, pakkus kostja oma 07.08.2019 kirjas välja ka uue tööde eest tasumise korra: kostja oli nõus tasuma alltöövõtjale juulis ja augustis teostatud tööde eest 3 osas (12.08.2019 ca 5000 eurot + km; 19.08.2019 ca 10 000 eurot + km; 26.08.2019 ca 15 000 eurot + km) tingimusel, et alltöövõtja püsib talle 06.08.2019 koosolekul ette antud graafikus. Vastuseks kostja ettepanekule väitis alltöövõtja, et tal on kiiremas korras vaja välja maksta töömeeste tasud ning et kostja võiks selle tarbeks maksta 10 000 eurot lepingusse puutumatu kolmanda äriühingu Fassaadikeskus&CO OÜ arvele (vt lisa 9). Kostja sellega ei nõustunud, kuid viitas, et on valmis allkirjastama tööde akti 12.08.2019 kuupäeva seisuga ning tasuma selle akti alusel alltöövõtjale järgmisel päeval, kui alltöövõtja täidab 06.08.2019 koosolekul antud graafikut (lisa 10). Samas kirjas juhtis kostja ka alltöövõtja tähelepanu sellele, et alltöövõtja on juba graafikust maas ning et kostja tuleb 12.08.2019 kuupäeval objektile tööde seisuga tutvuma.
30.Kostja käis 12.08.2019 kuupäeval objektil ning tuvastas, et alltöövõtja on pea kõikidest töölõikudes 06.08.2019 koosolekul antud graafikust maas. Kostja saatis alltöövõtjale sellekohase kirja. Taaskord ei maininud alltöövõtja kostjale kordagi, et tema tööde viibimine olnuks põhjustatud temast mittetulenevatest põhjustest. Kuigi kostja oli varasemalt olnud nõus 12.08.2019 seisuga töid akteerima ja alltöövõtjale tasuma üksnes tingimusel, et alltöövõtja püsib kokkulepitud graafikus, oli kostja valmis alltöövõtjale vastu tulema ning allkirjastas 13.08.2019 kuupäeva seisuga akti nr 5. Aktil nr 5 kajastusid 13.08.2019 kuupäeva seisuga alltöövõtja poolt faktiliselt teostatud tööd. Vastavalt poolte varasemale kokkuleppele (vt hagi lisa 18), arvestati aktil toodud tööde kogumaksumusest maha kostja poolt tasutud materjalide kulud summas 2774,50 eurot (vt lisa 12 lisatööde bloki read 5-8).
Samuti peeti väljamakstavalt summalt lepingu alusel kinni teostustagatis summas 1101,79 eurot. Alltöövõtjale kuulus akti nr 5 alusel väljamaksmisele seega kokku 9916,07 eurot koos käibemaksuga. Enne kui kostja jõudis alltöövõtjale akti nr 5 alusel väljamakse teha, pöördus alltöövõtja kostja poole sooviga tema pangakontole raha mitte üle kanda. Alltöövõtja põhjendas kostjale oma soovi suuliselt sellega, et tal on parasjagu üleval suured võlad ning seetõttu ta ei soovi, et tema pangakontole laekuks raha, millele võlausaldajad saaksid pöörata sissenõudeid. Alltöövõtja palus kostjal kanda akti nr 5 alusel väljamaksmisele kuuluv summa kolmanda isiku pangakontole, millega kostja ei olnud nõus. Kuna alltöövõtjal oli kiire vajadus tasuda objektil töötavatele Fastfassaad OÜ töömeestele, kes vastasel juhul ähvardasid objektil tööd peatada, leppisid pooled kokku, et kostja tasub alltöövõtja eest Fastfassaad OÜ arve ning akt nr 5 tühistatakse.
31.Alltöövõtja jätkas objektil tööde teostamist, kuid ei pidanud endiselt kinni 06.08.2019 koosolekul antud graafikust. Kostja tõi oma 27.08.2019 kirjas alltöövõtjale välja, millised tööd on teostamata või puudulikud ning selgitas alltöövõtjale tähtaja kriitilisust. Kuna alltöövõtja oli asunud väitma, et sokli soojustamise ja hüdroisolatsiooni tööde teostamine ei kuulu tema lepinguliste kohustuste hulka, selgitas kostja oma 27.08.2019 kirjas alltöövõtjale ka seda, et sokli tööd olid lepinguga hõlmatud ning tuleb alltöövõtjal teostada. Alltöövõtja kinnitas kostjale 28.08.2019 ehk 2 päeva enne 06.08.2019 koosolekul antud tööde lõpetamise tähtaega (s.o. 30.08.2019, vt lisa 8), et tööd saavad õigeaegselt valmis. Tegelikkuses tööd selleks kuupäevaks valmis ei saanud. Kostja edastas alltöövõtjale 03.09.2019 kirja, kus viitas tegemata töödele ning alltöövõtja puudulikule töökorraldusele. Samas kirjas teatas kostja alltöövõtjale, et keeldub töid akteerimast ning nende eest tasumast enne kui alltöövõtja on oma tööd lõpule viinud. Selliseks keeldumiseks andis kostjale õiguse
VÕS § 111.
32.Alltöövõtja, saades aru, et ta oli tolleks hetkeks oluliselt rikkunud nii lepingu tähtaega kui kõiki kostja antud juhiseid tööde lõpetamise graafiku osas, asus otsima oma rikkumistele alusetuid õigustusi ning nõudma kostjalt raha maksmist. Kostjale 04.09.2019 edastatud kirjas väitis alltöövõtja, et tööde viibimine ei olnud tema süü ning et ta oli pidevalt pidanud ootama teiste alltöövõtjate ning kostja objektijuhi ja järelevalve järgi. Enne seda kirja ei olnud alltöövõtja kostjale varasemalt midagi sellist kordagi väitnud, kuigi alltöövõtja ja kostja olid tööde viivituste teemal pidanud korduvaid koosolekuid ning kirjavahetust. Alltöövõtja ei olnud kordagi kostjalt nõudnud lepingu tähtaja pikendamist. On ilmne, et alltöövõtja 04.09.2019 kirjas viidatud väited olid esitatud pahauskselt, lootuses oma korduvatele lepingu rikkumistele õigustust leida. Kostja edastas alltöövõtja 04.09.2019 kirjale vastuseks põhjaliku kokkuvõtte alltöövõtja tööde seisust, alltöövõtjale antud graafikust ning selgitas täiendavalt ka endapoolset akteerimisest ja tasumisest keeldumist: „Nagu olen V.3 korduvalt rääkinud ja kirjutanud, siis endiselt on mul soov ja lootus objekt teiega koos lõpuni viia, kuid ühtegi vahearveldust ma enam teha ei saa. Kui olen objekti tellijale üle andnud, saame kulutused kokku võtta ja lõppakti sõlmida. Ma olen olnud väga kannatlik ja vastutulelik, leides erinevaid lahendusi, et saaksime koostööd jätkata.“
33.Pooled pidasid 05.09.2019 objektil järjekordse koosoleku, kus kostja andis alltöövõtjale uued juhised tööde lõpetamise graafiku osas. Graafiku kohaselt tuli alltöövõtjal viimased tööd lõpetada 19.09.2019 kuupäevaks. Alltöövõtja kinnitas, et talle see graafik sobib. Sõltumata kostja taaskordsest alltöövõtjale heas usus antud võimalusest tööd lõpule viia,
rikkus alltöövõtja aga endiselt talle antud graafikut. Kostja edastas alltöövõtjale ülevaate graafikut ületanud töödest 10.09.2019, 13.09.2019 ja 16.09.2019. Kuigi 05.09.2019 koosolekul antud graafiku kohaselt oleksid kõik tööd pidanud olema 19.09.2019 lõpetatud, olid tööd pooleli veel ka 23.09.2019 ja 27.09.2019 seisuga. Eelnevast nähtub, et alltöövõtja rikkus korduvalt nii lepingus sätestatud tähtaega kui kostja poolt antud juhised tööde lõpuleviimise graafiku osas. Sellistel asjaoludel oli kostjal õigus VÕS § 111 alusel keelduda lepingu p 6.2 kohasest igakuisest tööde akteerimisest ja alltöövõtjale tasumisest. Kostja esitas oma keeldumise põhjendused alltöövõtjale korduvalt kirjalikult (vt lisad 17 ja 19), millest nähtuvalt oli alltöövõtja kostja keeldumisest ning selle asjaoludest teadlik. Alltöövõtjal ei saanud keeldumise perioodil tekkida kostja suhtes ühtegi tasunõuet ning kostja ei sattunud ka ühegi tasunõudega viivitusse. Lisaks ei tekkinud alltöövõtjal kostja vastu ühtegi tasunõuet ka põhjusel, et ta ei esitanud kostjale ühtegi lepingu kohast tasu maksmise aluseks olnud arvet. Hagi lisas 3 sisalduv arve lepingule ei vastanud, kuna puudus selle esitamist võimaldanud kahepoolselt allkirjastatud akt. Hagi p-des 6, 19 ja 20 viidatud akt nr 5, mille alltöövõtja edastas kostjale esmalt 06.08.2019 ning uuesti 10.09.2019 oli alltöövõtja ühepoolselt koostatud projekt, mille alusel alltöövõtja soovis augusti alguses veel teostamata töid ette akteerida. Kostja sellega ei nõustunud, mistõttu sellisel kujul akti kunagi kahepoolselt ei allkirjastatud. Ühepoolselt koostatud akti alusel puudus alltöövõtjal lepingu p-de 6.2, 6.5 ja 7.1 kohaselt õigus kostjale arvet esitada. Seetõttu ei kuulunud see arve lepingu alusel kostja poolt tasumisele ning alltöövõtjal ei tekkinud selle arve esitamisega kostja vastu sissenõutavaks muutunud tasunõuet. Lõplik akt nr 5, mis allkirjastati kahepoolselt ning mille alusel olnuks alltöövõtjal õigus kostjale lepingu alusel arve esitada, poolte kokkuleppel aga tühistati.
34.Alltöövõtja poolne tähtaja rikkumine ei olnud põhjustatud kostjast. Hagi p-des 9, 25 ja 42 väidab hageja, justkui oleks alltöövõtja tähtaja rikkumine tulenenud teiste alltöövõtjate poolt teostatud katusetööde viibimisest – hageja hinnangul ei saanud alltöövõtja oma fassaaditöid enne katusetööde lõpetamist teostada. See väide on alusetu. Hagi lisas 6 esitatud asjatundja P. P. arvamuses on leitud, et fassaaditöid ei olnud võimalik lõpetada enne katuse parapettide OSB plaadist konstruktsioonide ehituse lõpetamist. Arvamuses esitatu ei vasta aga tõele, kuna tegelikkuses tuli konkreetsel objektil tööd teostada ning need ka faktiliselt teostati vastupidises järjekorras. Esmalt teostas alltöövõtja seinte soojustamise ja viimistluse (B korpuses viimistluskrohviga ning D korpuses fassaadiplaatidega) ning seejärel ehitasid katusetööde teostajad parapetid (ehitasid puitroovituse, paigaldasid plaadid, plekid ja sbskatte). Parapetid ehitati alltöövõtja poolt paigaldatud fassaadiosa peale. Enne fassaaditööde lõpetamist ei oleks saanud parapette ehitada, kuna neid poleks olnud kusagile kinnitada. Lisaks, kuna parapettide laius sõltus fassaadi soojustuskihi paksusest, ei saanud parapettide ehitusega enne fassaaditööde lõpetamist alustada ka põhjusel, et ei olnud teada, kui laiad parapetid tuleb ehitada.
35.Tööde teostamise järjekorra ning selle põhjuste kohta on koostanud kinnituskirjad objektil (esmalt alltöövõtjale ning seejärel kostjale alltöövõtu korras) fassaaditöid teostanud RNX Building OÜ esindaja R. K. ja katusetöid teostanud Turmar Kate OÜ esindaja A. M.. Mõlemad isikud kinnitavad, et fassaaditööd pidid olema ning ka faktiliselt olid valmis enne kui alustati katuse parapettide ehitamist. Tööde järjekorra kohta koostas asjatundja arvamuse objektil omanikujärelevalvet teostanud R. S., kellel on diplomeeritud ehitusinsener tase 7 kutsetunnistus. R. S. asjatundja arvamuse kohaselt oli tööde järjekord hoonete parapeti
sõlmes järgnev: B-korpus: 1) Fassaadi soojustusplaadi paigaldus (teostas alltöövõtja); 2) Fassaadi armeerimine (teostas alltöövõtja); 3) Viimistluskrohvi paigaldus (teostas alltöövõtja); 4) Parapeti laienduseks 50x50 roovituse paigaldus, vahede soojustamine (teostas Turmar Kate OÜ); 5) OSB plaadi paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ); 6) Pleki tugilaua paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ); 7) Veepleki paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ); 8) SBS katusekatte paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ). - D-korpus: 1) Fassaadikarkassi kinnitusnurkade paigaldus (teostas alltöövõtja); 2) Fassaadi soojustuse paigaldus (teostas alltöövõtja); 3) Fassaadi karkassi paigaldus (teostas alltöövõtja); 4) Fassaadiplaadi paigaldus (teostas alltöövõtja); 5) Parapeti laienduseks 50x50 roovituse paigaldus, vahede soojustamine (teostas Turmar Kate OÜ); 6) OSB plaadi paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ); 7) Pleki tugilaua paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ); 8) Veepleki paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ); 9) SBS katusekatte paigaldus (teostas Turmar Kate OÜ). Kirjeldatud tööde järjekorrast nähtub üheselt, et alltöövõtja tööd olid valmis enne katuse parapettide ehitamisega alustamist.
36.Seoses hagi lisas 6 esitatud P. P. arvamuses väljendatud seisukohaga, et fassaaditöid ei saanud lõpetada enne katuse parapettide ehituse lõpetamist, selgitas asjatundja R. S., et see seisukoht peab paika üksnes uute hoonete ehitamise puhul. Antud juhul oli aga tegemist vanade hoonete renoveerimisega, mistõttu oli tööde järjekord vastupidine: hoonetel varasemast olemas olnud katuse parapetid lõhuti ära, teostati fassaaditööd (seinte soojustus ja viimistlus) ning seejärel ehitati uued, soojustusega seinte laiusele vastavad parapetid fassaadiosa külge. Erinevalt hageja asjatundjast P. P., viibis kostja asjatundja R. S. vahetult tööde teostamise juures, mistõttu kirjeldab tema arvamus objekti reaalset olukorda ning faktiliselt teostatud töid ja nende järjekorda. See tähendab, et hageja esitatud P. P. arvamusest ei saa käesolevas vaidluses lähtuda, kuna see ei arvestanud konkreetse objekti ja tööde eripäraga. Eelnevast nähtub, et alltöövõtja tööd pidid olema valmis ning need ka faktiliselt olid valmis enne katuse parapettide ehitust. Alltöövõtja töödes ei saanud kuidagi esineda viivitust tulenevalt katuse parapettide valmimise ajast, nagu väidab hageja.
37.Alusetu on ka hagi p-des 9 ja 42 esitatud väide, justkui oleks alltöövõtja tööde viibimine tulenenud tema tööde kahjustamisest teiste töömeeste poolt. Alltöövõtja tugineb oma 26.07.2019 kirjas sisalduvatel fotodel nähtuvatele B-korpuse otsaseina fassaadil kahjustustele. Fotodelt on ilmne, et tegemist oli üksikute väikeste kahjustustega seina krohvitud pinnal. Selliste kahjustuste kõrvaldamine võttis alltöövõtjal aega mõned tunnid ning see ei takistanud samaaegselt muude tööde teostamist. Alltöövõtja avastas kahjustused enda sõnul 25.07.2019 õhtul ning sel hetkel oli lepingu tähtajani, s.o. 31.07.2019, aega veel 6 päeva. Alltöövõtja ei väitnud kostjale kordagi, et ta ei jõuaks neid kahjustusi lepingu tähtajaks kõrvaldada ega nõudnud kostjalt sellega seoses ka lepingu tähtaja pikendust. Nagu eespool p-s 2.1 kirjeldatud, oli alltöövõtjal lepingu tähtajaks tegelikkuses teostamata suur osa lepingujärgsetest töödest, mis ei seondunud kuidagi eelviidatud kahjustustega. Seega on asjakohatu väita, et alltöövõtja poolse lepingu tähtaja rikkumise põhjuseks olid 26.07.2019 kostjale edastatud fotodel nähtuvad kahjustused.
38.Alltöövõtja ei andnud töid lepingu kohaselt kostjale üle ning lõpptasu väljamaksmiseks puudub alus. Lepingujärgse viimase makse (n-ö lõppmakse) teostamise eelduseks oli lepingu p 6.2 kohaselt lepingu tingimustele vastava ja puudusteta töö kostjale üleandmine. Tööde üleandmise-vastuvõtmise kord oli sätestatud lepingu p-s 9. Lepingu p-de 9.1 ja 9.2 kohaselt
pidi tööde üleandmine toimuma objektil ning selle kuupäeva pidi kooskõlastama 3-päevase etteteatamisega. Lepingu p 9.9 kohaselt pidi tööde üleandmisel teostama tööde ülevaatuse. Lepingu p 9.3 kohaselt pidi tööde üleandmise fikseerima kahepoolse üleandmisevastuvõtmise aktiga. Alltöövõtja lõpetas objektil töötamise lõpuks 07.10.2019. Selleks ajaks oli lepingus sätestatud tööde tähtajast (31.07.2019) möödas rohkem kui 2 kuud. Alltöövõtja soovis 10.10.2019 seisuga koostada tööde lõppakti, kuid kostja keeldus sellest põhjusel, et alltöövõtjal oli kostjale esitamata lepingu kohane täitedokumentatsioon. Korrektse täitedokumentatsiooni esitas alltöövõtja kostja korduva pärimise peale lõpuks alles 21.10.2019. Selleks hetkeks oli lepingus sätestatud tööde tähtajast (31.07.2019) möödas juba ligi 3 kuud. Olgugi, et alltöövõtja lõpetas objektil töötamise, ei tähendanud see, et alltöövõtja oleks kõik lepingus sätestatud tööd nõuetekohaselt lõpule viinud. Mitmed töölõigud teostas alltöövõtja asemel kostja ise, selles lepiti kokku juba varasemalt. Samuti tellis kostja alltöövõtja töödeks vajalikud materjalid ning tasus alltöövõtja koostööpartnerite arveid, milles lepiti samuti kokku juba varasemalt. Kostja kogus kõik enda poolt alltöövõtja töödega seoses tasutud kuluarved kokku ning edastas need 23.10.2019 alltöövõtjale. Nende arvete summaks tuli kokku 64 148,79 eurot ilma käibemaksuta. Kostja koostas lepingujärgsete tööde ning tehtud kulutuste kohta ka ülevaatliku tabeli. Tabelist nähtub, millised töölõigud teostas alltöövõtja eest kostja ning millised kuluarved kostja erinevate töölõikudega seoses alltöövõtja eest tasus.
39.Kuna alltöövõtja oma töid lepingus sätestatud tähtajaks, s.o. 31.07.2019 valmis ei saanud ning lepingu tähtaega ei pikendanud, oli kostjal alltöövõtja vastu ka lepingu punktist 10.1 tulenev leppetrahvinõue. Lepingu punkti 10.1 kohaselt oli kostjal lepingus sätestatud tähtajaks tööde teostamata jätmise korral õigus nõuda alltöövõtjalt leppetrahvi 0,5% tööde maksumusest (s.o. 163 452,37 eurot) iga viivitatud päeva eest. Pärast täitedokumentatsiooni kostjale esitamist pöördus alltöövõtja 23.10.2019 kostja poole sooviga lepingule „joon alla tõmmata“, s.o. tööd kostjale üle anda, ning pooled leppisid selle tarbeks kokku kohtumise 29.10.2019. Kohtumisel arutasid pooled lepingu täitmise käigus esile kerkinud probleeme ning vastastikuseid nõudeid. Kostja selgitas kohtumisel, et ta kandis alltöövõtja töödele kulutusi kokku 64 148,79 euro ulatuses, samuti arvestas tähtaja rikkumise tõttu lepingu p 10.1 alusel leppetrahvi, mis kohtumise kuupäeva, s.o. 29.10.2019 seisuga arvestatult oli 73 553,57 eurot ning et need summad kokku ületavad oluliselt lepingu alusel akteerimata tööde maksumust ning kinnipeetud teostustagatist. Kostja tegi alltöövõtjale ettepaneku lahendada olukord selliselt, et tööd antakse kostjale üle ning kumbki pool ei esita teise poole vastu lepingu alusel nõudeid. Alltöövõtja selle ettepanekuga ei nõustunud ning lepingule vastav tööde üleandmine-vastuvõtmine jäi poolte 29.10.2019 koosolekul teostamata. Pärast poolte 29.10.2019 koosolekut, ei teinud alltöövõtja enam kostjale ühtegi ettepanekut tööde üleandmiseks. Alltöövõtja ei teavitanud kordagi kostjat lepingu kohaselt soovist kooskõlastada objektil tööde üleandmise ja ülevaatuse kuupäeva. Alltöövõtja ei edastanud kostjale tööde osas ühtegi akti ega arvet, mille alusel saanuks alltöövõtjal tekkida õigus nõuda kostjalt tööde vastuvõtmist ning lõppmakse tasumist. Lepingu kohast tööde üleandmist ei ole toiminud. Puudub ka mistahes alus lugeda alltöövõtja tööd kostja poolt vastuvõetuks VÕS § 638 alusel. Kostjal pole seega ei lepingu ega seaduse alusel tekkinud kohustust alltöövõtjale tööde eest lõppmakset teostada.
40.Hagi lisades 12 ja 15 esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning rahalist lõppakti, millele hageja oma tasunõude osas tugineb, nägi kostja esmakordselt hagi materjalide
hulgas. Kostja pole neid akte kunagi allkirjastanud ning alltöövõtja pole neid akte ka kunagi kostjale allkirjastamiseks esitanud. Alltöövõtja on vastavad aktid koostanud käesoleva menetluse tarbeks fiktiivselt tagantjärgi ning need on ka sisult ebaõiged. Kuigi osa töid teostas alltöövõtja asemel kostja (vt lisad 20, 21 ja 29), kajastuvad kõik lepingujärgsed tööd hagi lisas 15 esitatud aktil 100%-liselt alltöövõtja poolt teostatud töödena. Veel on hagi lisas 15 esitatud aktis kostja poolt kantud kuluarvete tegeliku summa, s.o. 64 148,79 euro asemel kuludena maha arvatud ekslikult hoopis summa 39 848 eurot. Lisaks kajastub hagi lisas 15 esitatud aktis valesti ka lisatööde kulu (vt täpsemalt allpool ptk 4). Hagi lisas 12 esitatud aktil on samuti valesti kajastatud lisatööde maksumus ning seega ebaõigesti märgitud ka lõplik tööde hind. Ebaõigesti on hagi lisas 12 esitatud aktile märgitud ka lepingu täitmise tähtaeg, s.o. 20.09.2019. Sellel kuupäeval ei olnud alltöövõtja isegi mitte objektil töötamist lõpetanud. Hagi p-dest 10 ja 22 nähtuvalt on hageja tuletanud hagi lisas 12 esitatud aktile märgitud tööde lõpetamise kuupäeva 20.09.2019 kostja ja lõpptellija vahelise „Ehitise ülevaatuse akti“ allkirjastamise kuupäevast. Kostja ja lõpptellija vaheline „Ehitise ülevaatuse akt“ ei puutu aga käesolevas vaidluses asjasse. Lõpptellijaga akti sõlmimise eeldused ja tingimused tulenevad kostja ja lõpptellija vahelisest õigussuhtest, mis ei seondu kostja ja alltöövõtja vahelise lepinguga. Lõpptellijaga sõlmitud akt ei tõenda kuidagi alltöövõtja lepinguliste kohustuse täitmist kostja ees. Seda, kas ja millal alltöövõtja oma lepingulised kohustused täitis ning tööd kostjale üle andis, saab hinnata üksnes alltöövõtja ja kostja vahelise lepingu alusel.
41.Kuna hagi lisades 12 ja 15 esitatud aktid on koostatud alltöövõtja või hageja poolt tagantjärgi ning need on sisuliselt ebaõiged, ei saa nende aktide esitamisega ühelgi juhul lugeda töid kostjale üleantuks ning alltöövõtja ega hageja ei saa nende aktide alusel esitada kostja vastu tasunõuet. Isegi hüpoteetiliselt juhul, kui töid saaks lugeda hagi lisades 12 ja 15 esitatud aktide alusel üleantuks (millega kostja ei nõustu), ei saaks alltöövõtja (ega seega ka hageja) nõuda kostjalt aktides kajastatud tasu. Esiteks kataks ainuüksi kostja tasutud kuluarvete (64 148,79 eurot) alusel tehtud mahaarvestus kogu alltöövõtja 61 868,73-eurose lepinguliste tööde tasunõude ning teiseks oleks kostjal õigus tasunõude täitmisest VÕS § 111 alusel keelduda seni, kuni alltöövõtja (või hageja) on tasunud kostja leppetrahvinõude ja mahaarvestust ületava osa kuludest, vastavalt kostja 19.11.2019 nõudekirjale. Kokkuvõtvalt puudus alltöövõtjal (ning puudub seega ka hagejal) kostja vastu lepinguliste põhitööde tasunõue. Kostja keeldus alltöövõtja oluliste ning korduvate rikkumiste tõttu õiguspäraselt tööde jooksvast akteerimisest ning arveldamisest. Lepingu ega seaduse kohast tööde üleandmist, mis olnuks lõppmakse tegemise aluseks, ei toimunud, mistõttu ei ole alltöövõtjal kostja vastu lepingujärgsete tööde tasunõuet kunagi tekkinud. Lisaks saaks tasunõue hõlmata üksnes faktiliselt teostatud ning lepingu nõuetele vastavaid töid, kuid hageja ei ole tõendanud, et alltöövõtja oleks tema tasunõude aluseks olevad tööd teostanud ning et need tööd oleks olnud nõuetekohased.
42.Lepingu punkti 6.3 kohaselt pidas kostja alltöövõtjale tehtud väljamaksete summadelt kinni 10% teostustagatisena. Teostustagatis pidi lepingu p 6.2 kohaselt kuuluma alltöövõtjale väljamaksmisele samadel alustel nagu lõppmakse. Nagu eespool selgitatud, ei ole alltöövõtja töid kostjale lepingu kohaselt kunagi üle andnud ning kostjal pole seega tekkinud kohustust alltöövõtjale lõppmakset teostada. Samal põhjusel pole kostjal tekkinud ka kohustust alltöövõtjale teostustagatist välja maksta. Teostustagatise kinnipidamise eesmärgiks oli võimaldada kostjal vajadusel selle arvelt katta tööde teostamise perioodil üles kerkivaid
nõudeid alltöövõtja vastu. Nagu eespool p-s 3.3 viidatud, tegi kostja lepingu alusel alltöövõtja eest kulutusi summas 64 148,79 eurot, samuti arvestas kostja lepingu p-st 10.1 alusel lepingu tähtaja ületamise eest leppetrahvi. Kostja kasutas oma nõuete osaliseks katteks alltöövõtjalt kinni peetud tagatist. Õiguslikult teostas kostja oma nõuete ja tagatise summa, s.o. 10 776,52 eurot, vahelise tasaarvestuse alltöövõtjale 19.11.2019 edastatud nõudekirja alusel. Seega isegi hüpoteetiliselt, kui alltöövõtjal (või hagejal) tekkinuks õigus saada teostustagatis kostjalt lepingus sätestatud lõpparve alusel tagasi (millega kostja ei nõustu), olnuks tagastatav summa täielikult tasaarvestatud ning alltöövõtja (või hageja) vastav nõudeõigus seega lõppenud.
43.Hagi punktis 27 leiab hageja, et alltöövõtjal oli lepingu alusel õigus saada kostjalt lisatööde eest tasu summas 10 216 eurot, tulenevalt hagi lisas 4 esitatud tabelist. Hagi lisast 4 nähtub, et tabeli on koostanud alltöövõtja ühepoolselt ning edastanud selle kostjale ekirjaga 24.09.2019. Selline ühepoolselt koostatud tabel ei tõenda, et alltöövõtjal (ning seega ka hagejal) oleks kostja vastu lisatööde tasunõue. Vastavalt lepingu p-dele 12.2 ja 12.3, eeldas lisatööde teostamine ning nende eest tasumine pooltevahelist kirjalikku kokkulepet. Kostja ei sõlminud alltöövõtjaga hagi lisas 4 loetletud tööde osas ühtegi kirjalikku lisatööde kokkulepet. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel eksisteerinuks ka mõni muu kokkulepe hagi lisas 4 loetletud tööde lisatöödeks lugemiseks ja nende eest tasumiseks. Vastupidi, hageja on hoopis õigesti viidanud asjaolule, et kostja vaidles hagi lisas 4 viidatud sokli soojustamise tööde lisatööde hulka kuulumisele vastu.
44.Olukorras, kus pooltel polnud sõlmitud ühtegi kokkulepet hagi lisas 4 loetletud tööde lisatöödena teostamise osas, puudus alltöövõtjal (ning puudub seega ka hagejal) lepingu alusel vastavate tööde osas kostja vastu lisatööde tasunõue. Hageja pole ka tõendanud, et alltöövõtja oleks hagi lisas 4 loetletud tööd üleüldse teostanud. Isegi hüpoteetiliselt, kui alltöövõtja oleks hagi lisas 4 viidatud lisatööd teostanud ning pooltel olnuks nende tööde lisatöödena käsitlemiseks kokkulepe (millega kostja ei nõustu), puuduks hagejal kostja vastu lisatööde tasunõue ka põhjusel, et alltöövõtja ei andnud hagi lisas 4 loetletud töid kostjale kunagi lepingu kohaselt üle. Lepingu p 12.4 kohaselt kohaldusid lisatööde osas kõik lepingu tingimused, mis kohaldusid ka lepingulistele põhitöödele, sh lepingu p-s 9 sätestatud tööde üleandmise-vastuvõtmise kord ning lepingu p-des 6.2 ja 7.1 sätestatud maksete teostamise kord. Sarnaselt lepingulistele põhitöödele (vt eespool ptk 3), ei toimunud ka lisatööde osas nõuetekohast tööde akteerimist, üleandmist ega arve esitamist, mistõttu ei tekkinud alltöövõtjal lepingu alusel õigust kostjalt nende tööde eest tasu saada. Kostjale jääb lisaks ka arusaamatuks, millisel alusel on hageja asunud nõudma lisatööde tasu sokli soojustamise tööde eest. Hagi lisas 19 sisalduvat alltöövõtja sokli soojustamise tööde hinnapakkumist ei ole kostja kunagi kinnitanud, vaid vastas sellele selgesõnaliselt, et tegemist ei ole lisatööga. Lepingu p 3.2.6 kohaselt pidi alltöövõtja lepingu raames teostama kõik tööd ja toimingud, mis kuulusid olemuslikult lepinguliste tööde hulka ning mille teostamine oli vajalik lepingu eesmärgi saavutamiseks. Kuna lepingu eesmärgiks oli B ja D korpuse hoonete fassaadide täielik renoveerimine, sh välisseinte soojustamine, on ilmne, et lepingujärgsed tööd hõlmasid ka hoone sokli osa. Sokli tööde kuulumine lepingujärgsete tööde hulka nähtub ühemõtteliselt ka lepingu p-st 8.8. Kostja selgitas alltöövõtjale tööde teostamise käigus korduvalt, et sokli soojustamise tööd kuulusid lepinguliste tööde mahtu. Asjaolu, et alltöövõtja sokli soojustamist oma hinnapakkumises eraldi ei kajastanud ei muuda neid töid lisatöödeks, kuna lepingu p 12.5 kohaselt oli hinnapakkumises vajalike tööde kajastamine alltöövõtja enda
risk. Sellele asjaolule juhtis kostja eraldi ka alltöövõtja tähelepanu. Hageja tugineb hagi lisas 6 esitatud P. P. arvamusele, kus on väidetud, et soklit ja fassaadi tuleb käsitleda eraldi hoone osadena ning tavapäraselt ei kuulu sokliga seonduvad tööd fassaaditööde hulka. Sellest väitest ei ole aga võimalik järeldada, milline oli konkreetse pooltevahelise lepingu sisu ja eesmärk ning alltöövõtja kohustuste ulatus. Hagi lisast 6 ei nähtu, et P. P. oleks tutvunud pooltevahelise lepinguga või et P. P.l oleks kvalifikatsioon lepingu tingimuste osas õiguslike hinnangute andmiseks. Seetõttu ei saa P. P. arvamusest käesolevas küsimuses ka lähtuda. Alltöövõtja kohustusi saab hinnata üksnes lepingu alusel ning antud juhul kinnitab lepingu p 8.8, et sokli soojustamise ja krohvimise tööd kuulusid lepingujärgsete tööde hulka. Vastavate tööde teostamine kuulus lepingus kokkulepitud hinna sisse.
45.Hageja on hagi p-des 28-32 esitanud hagi lisas 4 toodud tööde osas ka alternatiivsed tasunõuded käsundita asjaajamise (VÕS § 1018 lg 1 koosmõjus § 1023 lg 2) ja alusetu rikastumise (VÕS § 1028 lg 1 koosmõjus § 1032 lg 2) sätete alusel. Ka nende sätete alusel puudub hagejal õigus kostjalt hagi lisas 4 viidatud tasu nõuda. Nagu eelnevalt selgitatud, kuulusid hagi lisas 4 viidatud sokli soojustamise tööd lepinguliste tööde mahu hulka, mistõttu ei saa hageja nende tööde osas esitada kostja vastu lepinguväliseid nõudeid. Ülejäänud hagi lisas 4 viidatud tööde osas lepinguvälise nõude esitamiseks peaks hageja oma nõude eelduseid tõendama, sh peaks hageja tõendama tööde teostamist, kostja poolt tööde arvelt kasu saamist, tööde eest küsitud tasu vastavust seda liiki tööde tavapärasele turuhinnale. Hageja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Ainuüksi hagi lisas 4 esitatud ühepoolselt koostatud tabelist hagejale nõudeõigust ei teki. Kokkuvõtvalt ei saa alltöövõtjal (ning seega ka hagejal) olla kostja vastu mistahes hagi lisas 4 loetletud tööde osas lepingu alusel lisatööde tasunõuet. Tööd kuulusid lepinguliste tööde hulka. Pooled ei sõlminud ühtegi lisatööde kokkulepet ning hageja pole tõendanud, et alltöövõtja oleks lisatööd teostanud ja kostjale lepingu kohaselt üle andnud. Hagejal puudub kostja vastu nõudeõigus ka lepinguvälisel alusel. Isegi hüpoteetiliselt, kui hagejal oleks kostja vastu hagi lisas 4 viidatud tasunõue (millega kostja ei nõustu), kataks kostja kulude mahaarvestus ja leppetrahvinõue kogu hageja tasunõude ning hagejale midagi väljamaksmisele ei kuuluks.
46.Hageja väidab hagi p-s 26, et alltöövõtja kandis kostjast tingitud tööde venimise tõttu kulutusi tellingute ja ehitustehnika rendile summas 3945 eurot, tulenevalt hagi lisas 15 esitatud rahalisest lõppaktist ning hagi lisas 21 esitatud rendiarvetest. See väide on alusetu. Kostja selgitas eespool p-s 2.2, et tööde venimine ei olnud tingitud kostjast ning selle eest vastutas üksnes alltöövõtja ise. Seetõttu ei saa alltöövõtja (ega seega ka hageja) esitada kostja vastu tööde venimisega seoses mingeid nõudeid. Kostjale teadaolevalt ei ole alltöövõtja hagi lisas 21 esitatud rendiarveid kunagi tasunud. Hageja ei ole ka esitanud vastavate arvete tasumise kohta ühtegi tõendit. Alltöövõtja tellingute rendiarved summas 5125 eurot ilma käibemaksuta (s.o. 6150 eurot koos käibemaksuga) tasus alltöövõtja eest seejuures hoopis kostja. Kulu, mille hüvitamist hageja nõuab, ei ole kunagi tekkinud. Kostjale jääb lisaks ka arusaamatuks, kust tuleneb hageja viidatud väidetava kulunõude summa 3945 eurot. Hageja tugineb nõude alusena hagi lisas 21 esitatud rendiarvetele, kuid nendelt arvetelt sellist summat kokku ei tule.
47.Hageja viitab hagi p-s 37, et tal oli hagi esitamise seisuga kostja vastu viivisenõue summas 4287,52 eurot, tulenevalt hagi lisas 16 esitatud arve alusel väidetavalt sissenõutavaks muutunud tasunõudest. Tegelikkuses pole hagejal aga kostja vastu ühtegi sissenõutavaks
muutunud nõuet. Nagu eespool p-s 30 selgitatud, oli hagi lisas 16 esitatud akt nr 5 alltöövõtja ühepoolselt koostatud projekt, mida kostja kunagi ei allkirjastanud ning mille alusel ei tekkinud alltöövõtjal lepingu kohaselt õigust kostjale arvet esitada ning kostjal ei tekkinud ka vastavalt kohustust seda arvet tasuda. Seetõttu ei muutunud alltöövõtjal ka hagi lisas 16 esitatud arve kostjale edastamisega ühtegi nõuet sissenõutavaks ning alltöövõtja (ega seega ka hageja) ei saa nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivist.
48.Hageja möönab hagis, et kostja tegi alltöövõtja töödega seoses kulutusi ning et nende kulutuste summa pidi kuuluma alltöövõtja tasunõudelt mahaarvamisele (vt hagi p 7, 20 ja 34). Kostjale teadmata põhjusel on hageja hagi p-s 7 leidnud, et kostja vastavate kulutuste summaks oli 39 848 eurot ilma käibemaksuta. Vastava summa arvestas hageja hagi p-s 34 oma tasunõudelt ka maha. Tegelikkuses oli kostja poolt kantud ulutuste kogusummaks 64 148,79 eurot ilma käibemaksuta (vt eespool p 41). Vastavad kuluarved edastas kostja alltöövõtjale. Hagejal tulnuks seega oma hüpoteetilisest tasunõudest minimaalselt maha arvestada talle edastatud kuluarvete summa 64148,79 eurot.
49.Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja nõue on mingis osas põhjendatud, esitab kostja alternatiivselt hageja nõude osas tasaarvestamise vastuväite. Nagu eespool viidatud, kandis kostja alltöövõtja eest kulutusi summas 64 148,79 eurot ning arvestas seisuga 29.10.2019 lepingu p 10.1 alusel leppetrahvi summas 73 553,57 eurot. Kostja esitas alltöövõtjale nende nõuete kohta nõudekirja 19.11.2019, milles kostja ühtlasi tasaarvestas oma nõude osaliselt alltöövõtjalt lepingu alusel kinni peetud teostustagatisega summas 10 776,50 eurot. Enda poolt kantud kuludelt arvestas kostja 19.11.2019 nõudekirjas lisaks ka VÕS § 127 lg 5 maha lepingu alusel säästetu, s.o. alltöövõtjale väljamaksmata jäänud osa lepingu hinnast, summas 77 598,03 eurot. Tasaarvestamist ja mahaarvamist ületava summa tasumiseks andis kostja alltöövõtjale 19.11.2019 nõudekirjas tähtaja 29.11.2019. Kuna alltöövõtja nimetatud tähtajaks kostja nõuet ei tasunud, muutusid kostja nõuded VÕS § 82 lg 7 alusel sissenõutavaks alates 30.11.2019.
50.Alltöövõtja loovutas 22.01.2020 oma lepingust tulenevad nõuded hagejale, kes nõuab nende täitmist käesolevas kohtumenetluses. Kostjal on alltöövõtja vastu samast lepingust tulenev kulude mahaarvamise nõue summas 64 148,79 eurot ning seisuga 29.10.2019 arvestatud leppetrahvinõue 73 553,57 eurot, mis muutusid 19.11.2019 nõuekirja alusel sissenõutavaks alates 30.11.2019. Juhul, kui hageja poolt hagis esitatud nõue peaks leidma kohtumenetluses tunnustamist (kasvõi osaliselt), tekiks kostjal õigus oma nõue VÕS § 197 lg 1 ja VÕS § 171 lg 3 alusel hageja nõudega tasaarvestada. Vältimaks nõuete aegumist ning tasaarvestatavate nõuete kohtuotsusega alusetut väljamõistmist, esitab kostja käesolevaga hageja nõudele alternatiivse tasaarvestamise vastuväite koos tasaarvestamisavaldusega. Pooled ei vaidle, et kostja tegi lepingu raames alltöövõtja eest kulutusi ning et need kulutused tuli poolte kokkuleppe kohaselt alltöövõtja tasust maha arvata. Pooltel on erimeelsus üksnes kulutuste kogusumma suuruse osas: hageja väidab hagi p-s 7, et kulutused moodustasid 39 848 eurot, kuid tegelikkuses kandis kostja kulutusi kokku summas 64 148,79 eurot. Kostja kulutustest 64 148,79 eurot moodustasid konkreetsete kuluarvete alusel tasutud summad. Vastavad arved edastas kostja 23.10.2019 alltöövõtjale ning esitas need ka kohtule. Kostja seostas kuluarved tabeli kujul ka konkreetsete töölõikudega – tabeli viimasel real on seejuures kogusumma 64 148,79 euro kujunemine valemiga kontrollitav. Juhul, kui hageja peaks kuluarvete summa või tasumise vaidlustama, on kostja valmis esitama täiendavaid tõendeid
(sh maksekorraldused) ning kuulama üle tunnistajaid. Lepingu p 8.4 alusel pidi alltöövõtja lepingu tingimustele vastava valmis töö kostjale üle andma hiljemalt 31.07.2019. Selle tähtaja rikkumise korral oli kostjal lepingu p 10.1 alusel õigus nõuda alltöövõtjalt leppetrahvi 0,5% lepingu hinnast iga tähtaega ületatud päeva eest. Kostja selgitas eespool p-s 2.1, et alltöövõtja rikkus korduvalt tööde graafikut ega saanud töid valmis lepingus sätestatud tähtajaks, s.o. 31.07.2019. Kostja selgitas eespool p-s 2.2, et tähtaja rikkumine ei seondunud hagi p-des 9, 25 ja 42 etteheidetud tööfrondi puudumise ega alltöövõtja tööde kahjustamisega. Alltöövõtja ei nõudnud kordagi lepingu tähtaja pikendamist ning pooled ei sõlminud ka ühtegi vastavasisulist kokkulepet. Seega tekkis kostjal õigus nõuda alltöövõtjalt lepingu p 10.1 alusel leppetrahvi alates 01.08.2019.
51.Kostja selgitas eespool p-s 2.3, et alltöövõtja jättiski lõppastmes tööd kostjale lepingu kohaselt üle andmata. Seega on alltöövõtja lepingu p 8.4 mõttes tänaseni viivituses tööde kostjale üleandmisega ning kostjal on jätkuvalt õigus arvestada leppetrahvi lepingu p 10.1 alusel. Oma 19.11.2019 nõudekirjas otsustas kostja esitada alltöövõtja vastu leppetrahvi nõude üksnes 90 päeva eest, s.o. perioodi 01.08.-29.10.2019 eest. Leppetrahvi summaks tuli selle perioodi arvestusega 73 553,57 eurot. Kostja ei ole seda summat ületavas osas oma leppetrahvinõudest loobunud, s.t. lepingu alusel on kostjal jätkuvalt õigus leppetrahvi arvestada ning vastavas osas alltöövõtjale esitatud leppetrahvinõuet suurendada. Käesoleva tasaarvestuse vastuväite kontekstis jääb kostja siiski 29.10.2019 seisuga arvestatud leppetrahvi summa, s.o. 73 553,57 euro juurde. Kostjale jäävad arusaamatuks hagi p-des 45 ja 46 esitatud vastuväited kostja leppetrahvinõudele. Kostja esitas oma leppetrahvinõude alltöövõtjale 19.11.2019 nõudekirjas, nõue ei olnud esitatud hilinenult ning selle aluseks ei olnud ebaõige leppetrahvi periood. Lepingu p 10.1 kohaselt võib leppetrahvinõude esitada 1 kuu jooksul alates päevast, mil kostjal tekkis leppetrahvi nõudmise õigus. Hageja loogika, justkui hakkas nõude esitamise tähtaeg jooksma lepingu p-s 8.4 sätestatud kuupäeva, s.o. 31.07.2019 rikkumisele järgnevast päevast, ei ole kooskõlas lepingu p 10.1 ega p 8.4 mõttega. Lepingu p-dest 10.1 ja 8.4 koosmõjus järeldub, et leppetrahvi võib nõuda alates 01.08.2019 kuni tööd on lepingu kohaselt kostjale üle antud. See tähendab, et leppetrahvi nõudeõigus oli seotud tööde üleandmisega, mitte valmimisega, nagu väidab hageja. Seda seisukohta toetab ka lepingu p 6.2, mille kohaselt oli ka tööde eest tasumine seotud just tööde üleandmisega. Samuti tähendab see, et viivituse pikkus ehk leppetrahvi periood ning leppetrahvi lõplik suurus selgub alles tööde üleandmise hetkest.
52.Kui tööde üleandmine lepingus kokkulepitud tähtaja rikkumise tõttu viibib, siis võib see viivitus mõistetavalt kesta ka rohkem kui 1 kuu. Seetõttu oleks ebamõistlik eeldada, et lepingu p-s 10.1 viidatud leppetrahvinõude esitamise tähtaeg hakkas jooksma juba viivituse esimesest päevast, s.o. enne viivituse pikkuse ning seega ka leppetrahvi perioodi ja lõpliku nõude suuruse selgumist. Lepingu p-s 10.1 sätestatud tähtaega tuleb koosmõjus lepingu pga 8.4 tõlgendada selliselt, et leppetrahvinõude võib esitada 1 kuu jooksul alates hetkest, mil tööd on lepingu kohaselt üle antud ning kuni selle hetkeni võib ka leppetrahvi arvestada. Kuna töid ei ole tänaseni kostjale üle antud, on kostjal lepingu p 10.1 kohaselt tänaseni õigus leppetrahvi arvestada ning leppetrahvinõude esitamise tähtaeg ei ole siiani möödunud. Hageja poolt hagi ptk-s 5 esitatud alternatiivne taotlus kostja leppetrahvinõude vähendamiseks on põhjendamatu. Kostja poolt nõutav leppetrahv summas 73 553,57 eurot ei ole ebamõistlik ega kuulu VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamisele. Arvestades, et alltöövõtja rikkus korduvalt lepingut nii tööde teostamise tähtaegade kui tööde nõuetelevastavuse osas,
jättis tööd lõpule viimata ning kostjale üle andmata ning kahjustas sellega ka kostja mainet ja usaldusväärsust lõpptellija ees, ei ole kostja poolt alltöövõtjalt nõutava leppetrahvi summa 73 553,57 eurot ebamõistlik. Kostja nõutava leppetrahvi summa ei ole ka ebamõistlik võrdluses lepingu kogumaksumusega, s.o. 163 452,37 eurot. Nagu eespool viidatud, on kostja niigi otsustanud käesolevaga nõuda alltöövõtjalt leppetrahvi üksnes 90-päevase viivituse eest, kuigi tegelikkuses on kostjal õigus leppetrahvi arvestada tänaseni. Leppetrahvi nõudmine ei eelda ei lepingu ega seaduse alusel, et kostja oleks leppetrahvi aluseks oleva rikkumise tõttu kandnud kahju (leppetrahvi summaga sarnases või muus ulatuses). Hageja viide ETÜ 2013 üldtingimustes sätestatud leppetrahvimäärale (vt hagi p 50) ei ole asjakohane, kuna need tingimused pooltevahelisele lepingule ei kohaldunud.
53.Kokkuvõtvalt on kostjal alltöövõtja vastu lepingu alusel 64 148,79-eurone kulutuste mahaarvamise nõue ning 73 553,57-eurone leppetrahvinõue. Mõlemad kostja nõuded ületavad oluliselt hagis nõutavat summat. Kostjal on VÕS § 171 lg 3 alusel õigus oma nõuded hageja nõuetega tasaarvestada ning seda kostja käesoleva tasaarvestuse vastuväitega ka alternatiivselt taotleb. Arvestades tasaarvestatavate nõuete suuruseid, on ilmne, et isegi hüpoteetilisel juhul, kui kohus peaks hageja nõuet kogu ulatuses põhjendatuks pidama, ei kuuluks kostjalt hageja kasuks ühtegi summat väljamõistmisele. Kohtu põhjendused
54.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele.
55.Kohus on tuvastanud, et OÜ Vanalinna Ehitus ja OÜ Legria Plus (alltöövõtja) sõlmisid 27.02.2019. a alltöövõtulepingu Pelgulinna sünnitusmaja B ja D korpuste fassaditööde teostamiseks (I kd tl 24). Lepingu p 8 kohaselt OÜ Legra Plus kohustus lammutustööd teostama 08.04.2019. a, soojustuse paigalduse 24.06.2019. a, tellingud demonteerima 22.07.2019. a ja sokli soojustama ja krohvima 30.07.2019. a ning töö töövõtjale üle andma 31.07.2019. a (I kd tl 26 pöördel). Lepingu p 6 järgi kohustus töövõtja alltöövõtjale lõpetatud ja töövõtja poolt vastuvõetud töö eest tasuma kokku 163 452,37 eurot (lisandub käibemaks) (I kd tl 26).
56.Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud alltöövõtjale tasumata vaheakt nr 5 (tl 55) alusel üleantud tööde eest 31 069,04 eurot. Kostja on jätnud alltöövõtjale tasumata ka lisatööde eest 10 216 eurot (lisandub käibemaks). OÜ Legria Plus on oma nõude hagejale loovutanud. Kokku on hagejal kostja vastu tasunõue summas 53 717,19 eurot koos käibemaksuga). Nõue koosneb teostatud tööde tasunõudest ja täitmistagatisena kinnipeetud summa 10 776,52 eurot tagastamise nõudest. Rahalisest lõppaktist tulenevalt koosneb hageja tasunõue lepinguliste tööde maksumusest summas 61 868,73 eurot ilma käibemaksuta, seni tasumata lisatöödest 10 276 eurot, tellingute ja ehitustehnika rendi lisakulust summas 3945 eurot ja kostja poolt tasutud kuludega seotud mahaarvamisest summas -39 848 eurot. Kostja poolt töövõtja tarnijatele otse tasutud kulude osas tuleb teostada mahaarvestus. Hageja tasunõue kokku on 53 717,19 eurot (= 1,2 x [61 868,73 + 10 276 + 3945 - 39 848] + seni kinnipeetud täitmistagatis summas 10 776,52 eurot) (I kd tl 4-6).
57.Kostja vastuväite kohaselt puudub hagejal kostja vastu lepinguliste põhitööde tasunõue. Alltöövõtja rikkus pidevalt tööde teostamise tähtaegu. Alltöövõtja ei ole töid lepingukohaselt
kostjale üle andnud. Alltöövõtja ei ole lisatöid teostanud, sokli soojustamise tööd kuulusid lepinguliste tööde hulka. Hagejal puudub õigus saada lepingu alusel kinnipeetud teostustagatist. Teostustagatis pidi lepingu p 6.2. kohaselt kuuluma alltöövõtjale väljamaksmisele samadel alustel nagu lõppmakse. Alltöövõtja ei ole aga töid lepingu kohaselt kostjale üle andnud, seega kostjal pole tekkinud kohustust alltöövõtjale lõppmakset teostada. Samal põhjusel pole kostjal tekkinud ka kohustust alltöövõtjale teostustagatist välja maksta (I kd tl 119-120).
58.VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepinguga saavutama kokkulepitud tulemuse. See kohustus on töövõtja põhikohustus. Vastavalt VÕS § 637 sätestatule on töövõtuleping tasuline leping. VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Kohtule on esitatud alltöövõtuleping nr 02.2019-AL02, mille p 9.3 kohaselt tööde vastuvõtmine fikseeritakse töö lõpetamisel üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akt on lepingu lisa. Punkt 9.4. kohaselt töövõtja on kohustatud lõpetatud töö vastu võtma kui töö vastab lepingu dokumentides sätestatud tingimustele või andma põhjendatud vastuvõtmisest loobumise seletuse (reklamatsiooni) hiljemalt 10 tööpäeva jooksul töö alltöövõtja poolt üleandmiseks-vastuvõtmiseks valmispaneku ajast arvates, eeldusel, et alltöövõtja on töövõtjaga tööde üleandmise-vastuvõtmise aja kooskõlastanud. Juhul kui töövõtja ei ole vastanud 10 tööpäeva jooksul, on alltöövõtjal õigus lugeda töö vastuvõetuks ja esitada töövõtjale arve. Lepingu p 6.2. kohaselt töö eest tasumine toimub vastavalt faktiliselt teostatud tööde fikseerimise aktile fikseerimise hetkeks teostatud töö eest
59.Puudub vaidlus selles, et kostja ei ole Legria Plus OÜ-lt töid vastu võtnud ega tööde vastuvõtmise aktile alla kirjutanud. Küll aga leiab hageja, et tema tasunõue on sissenõutavaks muutunud, kuna tööd tuleb lugeda VÕS 638 sätestatust tulenevalt vastuvõetuks kostja alusetu keeldumise tõttu. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akt on tahteavaldus TsÜS § 68 lg 1 mõttes, mis muutub kehtivaks selle kättesaamisega TsÜS § 69 lg 1 järgi. Hageja hinnangul tuleb tööd lugeda vastuvõetuks seetõttu, et üleandmisevastuvõtmise akt ja rahaline lõppakt olid lisatud hagiavaldusele, mis on 22.01.2020. a kostjale kättetoimetatud. Kostja 10 tööpäeva jooksul ühtegi vastuväidet alltöövõtja teostatud tööde kohta ei esitanud. Hageja leiab, et tööd saab vastuvõetuks lugeda ka seetõttu, et kostja ja lõpptellija vahel on ehitise üleandmise akt allkirjastatud.
60.Kohus hagejaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole täidetud tingimused töö vastuvõetuks lugemiseks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal tõendada, et töövõtja on tööd üleandmiseks tellijale esitanud ning töö oli lepingukohane ja täielik. Hageja väitel on Legria Plus OÜ pakkunud 29.10.2019. a koosolekul kostjale töö vastuvõtmist, kuid selle asemel survestati alltöövõtjal alla kirjutama kokkuleppele, millega alltöövõtja oleks loobunud seni saamata tasu nõudest.
61.TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole käesolevas menetluses tõeseid avaldusi teinud. Hageja on hagiavalduse p 6 ja 20 märkinud, et alltöövõtja on korduvalt esitanud kostjale allkirjastamiseks vaheakti nr 5 (I kd tl 3 pöördel, 4 pöördel). Hageja on oma väidete tõendamiseks kohtule esitatud vaheakti nr 5 (tl 55) ja 06.08.2019. a e-kirja akti kostjale saatmise kohta (tl 55 pöördel). Hageja on jätnud aga kohtule avaldamata, et tegelikkuses akt ka allkirjastati, kuid poolte 15.08.2019. a kokkuleppega on 13.08.2019. a allkirjastatud akt kehtetuks tunnistatud (tl 143). Hageja on jätnud kohtule märkimata ka selle, et akteerimise peatamise põhjuseks olid alltöövõtja poolt tegemata tööd ja puudustega tehtud tööd (I kd tl 150). Käesoleval juhul ei oma seega tähtsust, mitu korda alltöövõtja vaidlusalust akti ja arvet välja saatis.
62.Hageja oleks käesolevas menetluses pidanud VÕS § 638 teises lauses sätestatust tulenevalt pidanud tõendama, et Legria Plus OÜ on lepingulised tööd ilma puudusteta ja lepingukohaselt valmis teinud. Hageja seda tõendanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja ka väita, et kostja on jätnud alusetult tööd vastu võtmata. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et tegelikkuses teostasid objekti lõpule viimiseks vajalikud tööd hoopis teised alltöövõtjad ja kostja ise (I kd tl 157-160, 169-206). Puudub vaidlus selles, et alltöövõtjal rahaliste vahendite puudumise tõttu pidi kostja alltöövõtja eest ka objekti lõpule viimise huvides alltöövõtja eest tööde teostamist ja materjalide soetamist finantseerima. Kohtu hinnangul ei saa hageja seega tugineda väitele, et tema tasunõue on sissenõutavaks muutnud kostja ja lõpptellija vahel ehitise üleandmise akti allkirjastamise tõttu. See asjaolu ei vabasta hagejat enda tõendamiskoormisest. Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause, Riigikohtu on lahend 3-2-1-145-14).
63.Poolte vahel on vaidlus selles, kas sokli tööde teostamine oli alltöövõtja ülesanne (I kd tl 52). Hageja hinnangul on tegemist lisatöödega, mille tasumisest on kostja alusetult keeldunud (I kd tl 36 pöördel). Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud eksperdi arvamuse, mille kohaselt sokkel on vundamendi maapealne osa ning sokliga seotud tööd ei kuulu tavapäraselt fassaaditööde hulka (I kd tl 42). Kohtule on esitatud vaidlusalune töövõtuleping, mille p 8.8. kohaselt oli sokli soojustuse ja krohvimise töö teostamise tähtaeg 30.07.2019. a. Eeltoodust tulenevalt ei oma mingit tähendust eksperdi arvamus selle kohta, kas soklitööd on tavapäraselt lepingus või mitte. Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtub, et soklitööd olid lepingus, alltöövõtja tööd tähtaegselt valmis ei teinud ning asus seejärel väitma, et see ei ole tema lepinguline kohustus. Kohtuistungil asus hageja seisukohale, et tegemist on kostja poolt tüüptingimustel koostatud lepinguga ning sokli soojustamise ja krohvimine ei kuulunud alltöövõtja töömahtu (II kd tl 38a). VÕS § 35 lg 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Käesoleval juhul on leping sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel. Kohtu hinnangul on alltöövõtja jaoks olnud üheselt selge, mis on sokkel ja mida tähendab tema soojustamine ja krohvimine. Kuivõrd sokli valmimise tähtaeg on loogilises seoses lepingu
punktides 8.4 kuni 8.7 sätestatud muude tähtaegadega, ei olnud see tingimus jäänud tegelikkuses poolte vahel läbi rääkimata. Samuti ei saanud see jääda alltöövõtja jaoks märkamata, kuivõrd üldteada on asjaolu, et ehituse töövõtu puhul on tähtaegade järgmine nii töövõtja kui tellija jaoks olulise tähtsusega. Eeltoodust tulenevalt ei oma mingit õiguslikku tähendust alltöövõtja 26.08.2019. a nõustumus soklitööde teostamiseks (I kd tl 57), kuivõrd alltöövõtja oli selle kohustuse endale võtnud juba lepingu allkirjastamisel. Hageja on esitanud lisatööde tasunõude alternatiivselt ka VÕS § 1018 lg 1 ja 1023 lg 2 alusel ning VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 alusel. Kohtu hinnangul ei ole võimalik hageja nõuet ka alternatiivsetel alustel rahuldada, kuivõrd soklitöö oli alltöövõtja lepinguline kohustus. Hageja nõuab tasu ka katuse ja plekitööde lisatööde eest (I kd tl 36 pöördel). Käesolevas menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et alltöövõtja oleks kostjaga lisatööde kokkuleppe sõlminud katuse ja plekitööde osas, puuduvad tõendid ka nende teostamise kohta alltöövõtja poolt.
64.VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
65.Hageja on esitanud kostja vastu ka kahju hüvitamise nõude summas 3 945 eurot (ilma käibemaksuga), mis on seotud tellingute ja ehitustehnika rendiga. Nõude tõendamiseks on hageja esitanud Cramo Eesti AS arved (I kd tl 58-59). VÕS § 6 p 1-6 kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest, muust seadusest tulenevast alusest. Seega ei teki kohustused üksnes arvetest. Vaidlusaluste arvete tasumise kohta hageja kohtule tõendeid esitanud ei ole. Kostja selgituste kohaselt on tegelikkuses kostja tasunud arved alltöövõtja eest. Hagiavalduse p 34 hageja möönab, et kostja on kulusid kandnud summas 39 848 eurot (tl 6, 56 pöördel). Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et tegelikkuses on kostja kandnud kulusid summas 64 148,79 eurot (I kd 169-206). Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja alltöövõtjale mingit kahju tekitanud, mille hüvitamist hageja saaks nõuda.
66.Hageja nõueb ka ehitusaegse teostustagatise väljamaksmist (I kd tl 6). Vaidlusaluse lepingu p 6.2. kohaselt on teostustagatise tasumise tähtaeg võrdne lepingu lõpparve tasumise tähtajaga. Lepingu p 6.3. järgi kinnipeetavat summat käsitletakse lepingu täitmisel teostustagatisena kostja kasuks. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et alltöövõtja ei ole töid lepingu kohaselt kostjale üle andnud ning ei ole täidetud tingimused ka töö vastuvõetuks lugemiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue teostustagatise tagastamiseks õiguslikult põhjendatud.
67.Hageja väitel ei ole kostjal leppetrahvi nõuet töövõtja vastu, kuivõrd see on esitatud hilinemisega. Alternatiivselt taotleb hageja leppetrahvi vähendamist. Hageja hinnangul oli töövõtjal õigus ühepoolselt lepingu tähtaega pikendada lepingu p 8.3 alusel kuni 20.09.2019.
a ja sellest tulenevalt oleks kostja saanud esitada oma leppetrahvi nõude hiljemalt 21.09.2019. a, kuid esitas selle alles 19.11.2019. a. Seega enam kui kaks kuud pärast tööde valmimist rikkudes seega lepingu p 10.1 sätestatud ühekuulist tähtaega (I kd tl 7).
68.Kohtu hinnangul leiab hageja ekslikult, et lepingu tähtaeg on p 8.3 alusel automaatselt pikenenud. Lepingu p 17.1 kohaselt peaks vastav teade olema ka vastaspoolele avaldatud. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-107-08 asunud seisukohale, et tahteavaldus võib olla tehtud ka muus vormis kui lepingus kokkulepitud. Käesolevas menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks kostjale üldse tahteavaldust lepingu pikendamiseks teinud või kostja oleks tähtaja pikendmaisega nõus olnud. VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja on teavitanud alltöövõtjat leppetrahvi nõudmisest 29.10.2019. a ning esitanud selle kirjalikult 19.11.2019. a (I kd tl 47). Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-18-08 selgitanud, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk, mille kohaselt tuleb võlgnikule esitada mõistliku aja jooksul teade leppetrahvi nõudest kohustuse rikkumise avastamisest, on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Hageja on esitanud kohtule tõendi selle kohta, et 23.10.2019. a on täitedokumentatsioon kostjale esitatud. Vaidlusaluse lepingu p 8.4 kohaselt oli tähtaeg 31.07.2019. a (I kd tl 26 pöördel). Kostja on esitanud perioodi 31.07.2019. a kuni 21.10.2019. a eest leppetrahvi nõude summas 75 331,10 eurot (I kd tl 7, 47). Kohtu hinnangul on kostja teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul ning ka esitanud leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul kooskõlas lepingu p 10.1 sätestatud tähtaja jooksul. Hageja peab kostja leppetrahvi nõuet alusetuks. Hageja on hagiavalduses väitnud, et lepingus märgitud tähtajad jäid alltöövõtja poolt järgimata teiste alltöövõtjate ja kostja tegevuse tõttu. Käesolevas menetluse puuduvad tõendid, mis hageja väiteid kinnitaksid. Kohtu hinnangul puudub alus ka leppetrahvi vähendamiseks. Pooled on leppetrahvi määras kokku leppinud lepingu punktis 10 ja seda mõistlikuks pidanud. Kohtul puudub aluse seda ebamõistlikuks pidada.
69.Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõuded kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Kuivõrd hageja põhinõue summas 53 717,19 eurot ei kuulu rahuldamisele, jääb rahuldamata ka viivise nõue. Menetluskulude jaotus
70.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
71.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise
esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest (TsMS § 175 lg 3).
72.Kostja menetluskulude nimekirja järgi (II kd tl 60-64) moodustavad menetluskulud 19 472,10 eurot (ei sisalda käibemaksu) 118,8 töötunni eest. Hageja peab kostja esindajate töötundide arvu ülepaisutatuks, hageja esindaja on kulutanud esindamisele 43 tundi.
73.Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohtu hinnangul on kantud kulud osaliselt põhjendatud. Menetluskulude tagatise taotlusega seotud kulu (3h) ei saa pidada põhjendatuks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.08.2020. a Harju Maakohtu määruse tagatise määramise kohta. Samuti on kohtu hinnangul 10 tunni võrra ülepaisutatud hagivastuse koostamisele kulunud aeg (33,1 tundi). Kohtukõne kirjalikud teesid on kokkuvõte juba eelnevalt kohtule esitatud seisukohtadest, seega ei saa kohtukõne teesidele kulutatud 10,4 tundi pidada mõistlikuks. Kohus vähendab ajakulu 7 tunni võrra. Kokku on kohtu hinnangul kostja esindajate põhjendatud ajakulu 98,8 tundi.
74.Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindajad osutanud kostjale õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 163,76 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 163,76 eurot ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda.
75.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse esitanud, mistõttu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (16 196,90 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik
Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.2022 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 12.04.2021 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.