Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt registreeriti M K ja I K abielu xxx Tallinna Nõmme Perekonnaseisuasutuses ning selle kohta on koostatud abieluakt nr xxx. Harju Maakohtu 15.10.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-27306 poolte abielu lahutati. Poolte ühisvara jagati osaliselt 29.04.2016 Harju Maakohtu määrusega, millega kinnitati poolte kompromiss ühisvara jagamiseks. Ühisvara jagamise käigus on jäänud tähelepanuta 16.02.2010 sõlmitud laenuleping Swedbankis nr xxx, millega finantseeriti poolte ühisvara hulgas olnud xxx väljaehitamiseks võetud laenukohustusi. Hageja esitas 21.10.2013 tsiviilasjas 2-11-27306 menetluses vastuhagi, milles palus lahendada eelnimetatud ühisvaraks oleva laenulepingu jagamise nõue. Harju Maakohtu 29.04.2016 kompromissi kinnitavas määruses tsiviilasjas nr 2-11-27306 ei ole kõnesolev laenukohustus kajastamist leidnud. Eeltoodust tulenevalt on ühisvara hulka kuuluv laenukohustus tänaseni jagamata. Hageja on kogu Swedbank AS sõlmitud laenulepingust nr xxx kohustused ainuisikuliselt täitnud. Poolte ühisvara koosseis tuli kindlaks määrata Harju Maakohtu 15.10.2012 otsuse jõustumise ajaga tsiviilasjas nr 2-11-27306, millega lahutati poolte abielu, s.o. 16.11.2012. Abielu lahutamise aja seisuga oli laenulepingust täitmata kohustuse jääk 105 890,60 eurot. Kostja ei ole mainitud laenu teenindamises kunagi osalenud. Kuivõrd tänaseks päevaks on kogu laen, mis oli võetud perekonnahuvides tasutud ei ole võimalik ühisvara jagada. Seega tuleb antud juhul kohaldamisele käsundita asjaajamine, sest kahtlust ei ole selles, et poolte perekonnahuvides võetud laenukohustuse täitmine vastab soodustatu huvile. Kuivõrd laenu tagatiseks seati poolte ühisvaraks olnud kinnistule ka hüpoteek, siis laenukohustuse täitmata jätmine oleks võinud tuua kaasa olukorra, kus hüpoteeki oleks asutud realiseerima ja poolte ühisvara väärtus ja isegi võimalik, et koosseis oleks vähenenud tagatiseks olnud kinnistu osas. Kuivõrd osaliselt täitis hageja ka enda kohustust, siis tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitist ulatuses, mis vastab poolele laenulepingu nõudejäägile seisuga 16.11.2012, kui jõustus poolte abielulahutus. Seega jääb kostja kanda 105 890,60 euro suurusest summast pool ehk 52 945,30 eurot, mille tasumist hageja kostjalt ka nõuab. Hageja palub mõista kostjalt I K hageja M K kasuks käsundita asjaajamise alusel välja hüvitis 10.02.2010 AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingu nr xxx täitmise eest summas 52 945, 30 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta I K kanda. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt on hageja juba tsiviilasjas 2-11-27306 21.10.2016 esitanud vastuhagis nõude väidetavalt poolte ühisvarasse kuuluva AS-ga Swedbank 16.02.2010 sõlmitud laenulepingust nr xxx tuleneva laenukohustuse jagamiseks. Tsiviilasjas 2-11-27306 29.04.2016 sõlmitud kompromissiga on lahendatud kõik samas tsiviilasjas esitatud nõuded. Hageja nõue on perspektiivitu, sest laenulepingust tulenevat ühise kohustuse täitmist ei saa pidada käsundita kostja asja ajamiseks. Laenulepingust tulenev kohustus on täidetud enne abielusuhete lõppu ja selle kohustuse on täitnud kolmas isik mitte hageja. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle, et M K ja I K abielu registreeriti xxx Tallinna Nõmme Perekonnaseisuasutuses ning selle kohta on koostatud abieluakt nr xxx. Vaidlust ei ole, selle üle,

et Harju Maakohtu 15.10.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-27306 poolte abielu lahutati (4-7). Pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilasjas 2-11-27306, kus kinnitati 29.04.2016 Harju Maakohtu määrusega poolte kompromiss ühisvara jagamiseks ja lõpetati menetlus ühisvara jagamise nõudes, oli lõpetatud ka menetlus 16.02.2010 hageja ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenulepingust nr xxx tuleneva võlgnevuse jagamiseks (t.l. 8-10, 91-92). Vaidlust ei ole, et hageja oli tsiviilasjas 2-11-27306 menetluses esitanud 21.10.2013 nõude eeltoodud laenulepingust tuleneva võlgnevuse jagamiseks ning hageja esitatud nõue oli kohtu poolt menetlusse võetud (t.l. 11-13, 21-23, 62-64, 84-85). Vaidlust ei ole selle üle, et Harju Maakohtu 29.04.2016 kompromissi kinnitavas määruses, millega lõpetati tsiviilasjas nr 2-1127306 menetlus, ei ole 16.02.2010 laenulepingust nr xxx tulenevat laenukohustust nimetatud. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilasjas nr 2-11-27306 oli poolte ühine tahe kompromissi sõlmimisel jätta laenulepingust tulenev laenukohustus lihtalt kompromissis kajastamata või seetõttu, et see jäeti hageja kanda või kas on kohus jätnud laenukohustuse jagamise suhtes seisukoha võtmata, siis on käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2019 kohtumääruses leidnud, et kui varasemalt ei ole tehtud kohtulahendit vaidlusaluse laenulepingust tuleneva laenukohustuse jagamiseks, siis ei ole tegemist samade poolte vahel sama 16.02.2010 laenulepingust nr xxx tuleneva nõude jagamisega, millise nõude osas oleks olemas jõustunud kohtulahend. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 kohaselt on kompromissleping leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused. VÕS § 29 lg 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 järgi kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 alusel tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki. VÕS § 29 lg 7 järgi kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kuna vaidlust ei ole, et poolte ühine kompromissleping, mis esitati tsiviilasjas 2-11-27306 kohtule kinnitamiseks ei sisaldanud endas poolte kokkulepet 16.02.2010 laenulepingust nr xxx tuleneva laenukohustuse jagamiseks, siis on kohtu arvates mõistlik järeldada, et pooled siiski ei soovinudki kompromisslepingus kokku leppida laenukohustuse jagamises. Eeltoodust ei ole aga võimalik iseenesest järeldada, et poolte ühine tahe oleks olnud jätta väidetav laenukohustus üleüldse jagamata või jätta see hageja kanda. Asjaolu, et kostja ei oleks kompromisslepingut sõlminudki, ilma laenulepingust tuleneva kohustuse hagejale jätmiseta, on ümber lükatud hageja väidetega. Kuna kohtul ei ole põhjust eelistada ühe poole väiteid teise poole väidetele laenulepingust tuleneva kohustuse jagamiseks tsiviilasjas 2-11-27306 ja kompromisslepingus ei ole nimetatud 16.02.2010 laenulepingust nr xxx tuleneva kohustuse jagamist, siis ei ole tõendatud kostja väide, et tsiviilasjas 2-11-27306 olid pooled kokku leppinud eeltoodud

laenulepingust tuleneva laenukohustuse jagamises selliselt, et see jääb jagamata või et see jääks hageja kanda. Hagiavalduse kohaselt täitis hageja ainuisikuliselt 16.02.2010 hageja ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr xxx väidetavalt poolte ühisvarasse kuulunud kohustuse abielulahutuse aja seisuga tagastada laenujääk summas 105 890,60 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista kostja huvides tasutud 52 945,30 eurot, mis vastab poolele laenulepingu nõudejäägile, mil jõustus poolte abielulahutus. Alates 01.07.2010 kehtiva perekonnaseaduse (PKS) §-st 211 tulenevalt kui enne 01.07.2010 sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne 01.07.2010 PKS jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates 01.07.2010 jõustunud perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut. PKS § 25 kohaselt varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara). Kuna poolte abielu oli sõlmitud 1973, so enne 01.07.2010 PKS jõustumist, siis on tuvastatud, et poolte, kui abikaasade vahelistele varalistele suhetele kuuluvad kohaldamisele kuni 01.07.2010 abikaasade ühisvara sätted (endine PKS § 14) ja alates 01.07.2010 varaühisuse (PKS § 25) sätted. Alates 01.07.2010 jõustunud PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisel varaühisus lõpeb. PKS § 38 sätestab, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasade vahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. PKS § 37 lg 1 järgi varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise hagiga. PKS § 35 p 3 järgi varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse. Vastavalt PKS § 37 lg-le 11 määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS § 28 lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Ühisomand on asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 6 sätestab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 25 järgi on abielu või varaühisuse varasuhte ajal omandatud vara abikaasade ühisvara ja seega abikaasade ühisomandis. PKS § 28 lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt. PKS § 37 lg 2 sätestab, et kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta sätestatut. Kuna ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, siis kuni abielu lahutamiseni, mil määratakse kindlaks ühisvara koosseis on põhjendatud arvata on ka abikaasade varaühisuse varasuhtes ühisvaraga seotud kohustused kantud ühisvara arvel kindlaks määramata osades. Ka PKS § 17 järgi eeldatakse, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, siis tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Pooled ei vaidle, et 16.02.2010 laenulepingust nr xxx tulenev kohustuse tagastada laen on täidetud kolmanda isiku Q poolt 11.06.2012 (t.l. 11-13). VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 186 p 1 järgi lõpeb võlasuhe kohase

täitmisega. VÕS § 78 lg 1 järgi kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Lähtudes eeltoodust on tuvastatud, et kohustus tagastada 16.02.2010 laenulepingu nr xxx alusel laen on lõppenud 11.06.2012 laenu tagasimaksmise kohase täitmisega kolmanda isiku poolt. Kuna 16.02.2010 laenulepingust nr xxx tulenev kohustus tagastada 16.02.2010 laenulepingu nr xxx alusel laen on lõppenud 11.06.2012, s.o. enne, kui jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2013 kohtuotsus, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 15.10.2012 kohtuotsus tsiviilasjas 2-11-27306 poolte abielu lahutamise osas, siis ei ole tõendatud hageja väide, et eelnimetatud laenukohustus summas 105 890,60 eurot oleks kuulunud poolte ühisvara hulka kuid on jäänud jagamata (t.l. 124). Kohtuinfosüsteemi kohaselt on tuvastatav, et Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2013 kohtuotsus tsiviilasjas 2-11-27306, millega oli jäetud muutmata Harju Maakohtu 15.10.2012 kohtuotsus abilelu lahutamise osas jõustus 17.06.2013 Riigikohtu kohtumäärusega, kui Riigikohus keeldus menetlusse võtmast I K kassatsioonkaebust Tallinna Ringkonnakohtu otsusele. Kui kohustus 16.02.2010 laenulepingust tulenevalt tagastada laen oli täidetud kolmanda isiku poolt juba 11.06.2012, siis ei saanud sellest laenulepingust tulenev väidetav abikaasade ühine kohustus tagastada laen mitte kuidagi kuuluda poolte ühisvara hulka poolte abielu lahutamise jõustumise hetkel, s.o. 17.06.2013, mistõttu pole ka tõendatud hageja väide, et laenulepingust tulenev kohustus tagastada laen oleks võinud jäänud poolte ühisvarana jagamata. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Kuigi pooled vaidlevad selle üle kas eelpool viidatud jagamata laenukohustus on üldse kunagi kuulunud abikaasade ühisvara hulka, siis kordab kohus, et ühisvarasse kuuluva kohustuse täitmine ühe abikaasa poolt ei saa kujutada endast käsundita asjaajamist teise abikaasa huvides. Kui kohustus oli ühine, ei ole tegemist olukorraga, kus tehtud on midagi teise isiku kasuks olemata selleks õigustatud või kohustatud. Ühisvarasse kuuluva laenu tasumiseks oleksid kohustatud nii hageja kui kostja ühiselt, mistõttu saab hageja olla laenu tasumisega täitnud vaid enda laenulepingust tulenevat kohustust laenuandja ees ning kostja suhtes oleks hageja olnud õigustatud laenu tasumiseks PKS § 28 lg 1 alusel. Ka hageja panustamisega laenu tasumiseks muul moel, kui laenulepingust tuleneva laenu tagastamisega rahaliselt saab hageja olla täitnud vaid enda kohustust ning kostja suhtes oleks hageja olnud õigustatud laenu tasumiseks panustama PKS § 28 lg 1 alusel. Seetõttu ei ole hageja tõendanud, et ta on ajanud käsundita kostja asja ning tal ei saa olla tekkinud asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamise nõuet. Hageja on menetluse kestel arvanud, et ehk võiks kaalumisele tulla kostja vastutus solidaarvõlgnikuna laenulepingust tulenevate väidetavate hageja poolt täidetud kohustuse eest. Samas ei ole hageja väitnud, et ta oleks oma lahusvara arvelt täitnud ühisvaral lasuvad kohustused. VÕS § 69 lg 1 järgi peavad omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti ja VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lg 3 järgi

võlaõigusseaduse § 66 lõikes 1 sätestatud juhul on teistel võlgnikel tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. See ei kehti, kui võlausaldaja vähendab oma nõuet ulatuses, mis langeb solidaarvõlgnike omavahelises suhtes võlgnikule, kelle suhtes võlausaldaja nõudest loobus. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, siis ei ole tõendatud hageja väide, et vastutaks laenulepingust tulenevate laenukohustuste täitmise eest solidaarvõlgnikuna seetõttu, et laenulepingust tulenev nõue võiks olla justkui hageja poolt täidetud peale abielusuhete lõppemist. Kuigi hageja on menetluse kestel põhistanud, et tegelikkuses on hageja ja Q vahel 17.05.2012 sõlminud kokkuleppe, millega Q võttis üle hageja kohustused ASga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr xxx ning hageja võttis endale kohustuse töötada ettevõttes vähemalt 3 aastat järjest, misjärel ettevõte loobub nõuetest hageja vastu (t.l. 150), siis asjaolust, et hageja on kolmanda isikuga sõlmitud kokkuleppe alusel võtnud üle hageja kohustuse 16.02.2010 laenulepingust nr xxx tagastada laen, ei ole kohtu arvates kuidagi võimalik tuvastada poolte varaühisuse varasuhte ajal või siis hiljem kostja kohustust või selle rikkumist 16.02.2010 laenulepingu alusel rahasummade tasumiseks AS-le Swedbank, millest tulenevalt oleks kostjal kohustus tasuda hagejale 52 945,30 eurot. Harju Maakohtu 27.11.2018 kohtumäärusega oli hagi tagamiseks seatud I K ́ile (isikukood xxx) kuuluvale kinnistule asukohaga xxx, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx, kohtulik hüpoteek summas 52 945,30 eurot käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi täitmise tagamiseks M K (isikukood xxx) kasuks. 27.11.2018 kohtumäärusega oli määratud rahasummaks, mille maksmisel hagi tagamise määruse täitmine lõpetatakse, kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistatakse ja asendatakse vastavalt rahaga, 52 945,30 eurot. Harju Maakohtu kohtumäärusega 19.11.2019 on tühistatud 27.11.2018 kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõu ja see on asendatud I K poolt Rahandusministeeriumi kontole 52 945,30 euro tasumisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tühistab kohus 19.11.2019 kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõu. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 14-16, 24-26, 65-70), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks

määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.