Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.02.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-8513
Kohtuasi
X hagi Y vastu 52 945.30 euro nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.03.2021
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
52 945.30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tauri Tigasson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 22.03.2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-18-8513 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja esitas 01.06.2018 hagiavalduse kostjalt 52 945.30 euro väljamõistmiseks. Pooled on endised abikaasad, kelle abielu sõlmiti 15.09.1973 ja lahutati 15.10.2012 kohtuotsusega (tsiviilasi nr 2-11-27306).
2.Abikaasade ühisvara jagati osaliselt 29.04.2016 kohtumäärusega, millega kinnitati poolte vastavasisuline kompromiss. Ühisvara jagamise käigus jäi tähelepanuta 16.02.2010 sõlmitud laenuleping nr 10-011411-EV, millega finantseeriti ühisvara hulgas olnud kinnistu asukohaga XXX väljaehitamiseks võetud laenukohustused. Hageja esitas 21.10.2013 tsiviilasja 2-1127306 menetluses vastuhagi, milles palus laenulepingust tuleneva kohustuse jagamist, kuid 29.04.2016 kompromissi kinnitavas määruses seda ei kajastatud. Ühisvara hulka kuuluv laenukohustus on jagamata. Hageja täitis laenulepingu kohustused ainuisikuliselt.
3.Ühisvara koosseis tuli kindlaks määrata Harju Maakohtu 15.10.2012 otsuse abielu lahutamise kohta jõustumise aja seisuga 16.11.2012. Selle aja seisuga oli täitmata laenujääk 105 890.60 eurot. Kostja ei osalenud laenu teenindamises. Kuna laen, mis oli võetud perekonna huvides, on tagastatud, ei ole võimalik ühisvara jagada. Seega tuleb kohaldamisele käsundita asjaajamise regulatsioon, sest kahtlust ei ole, et perekonna huvides võetud laenukohustuse täitmine vastas kostja huvile. Kuivõrd laenu tagatiseks seati ühisvaraks olnud kinnistule hüpoteek, oleks kohustuse täitmata jätmine võinud tuua kaasa olukorra, kus seda oleks asutud realiseerima ning poolte ühisvara väärtus ja võimalik, et ka koosseis, oleks vähenenud tagatiseks olnud kinnistu võrra. Osaliselt täitis hageja enda kohustust, mistõttu tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitist ulatuses, mis vastab poolele laenulepingu nõudejäägist seisuga 16.11.2012.
4.Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja esitas tsiviilasjas 2-11-27306 vastunõude väidetavalt poolte ühisvarasse kuuluva laenukohustuse jagamiseks. Sõlmitud kompromissiga lahendati kõik esitatud nõuded.
7.Laenuleping ei olnud sõlmitud ja laenusummat ei kasutatud perekonna huvides. Laenulepingust nähtuvalt kasutati laenusummat hageja ettevõtte laenulepingu refinantseerimiseks. Nimetatud lepinguga soetas hageja ettevõttele seadmeid. Seega kostja ei vastutanud panga ees solidaarselt hagejaga. Kostja pidi osalema hüpoteegilepingu sõlmimisel, kuna oli kinnistu ühisomanikuks. Ei ole ka usutav, et kolmas isik oleks nõustunud maksma oma
2-18-8513 töötaja kodulaenu. 2010. a puudus vajadus renoveerida 2004. a valminud hoonet. Kostjale teadaolevalt sai kolmas isik laenu tagastamise eest enda omandisse hageja ettevõtte seadmed.
8.Hageja nõue on perspektiivitu, sest laenulepingust tulenevat ühise kohustuse täitmist ei saa pidada käsundita kostja asja ajamiseks. Ka oli laenulepingust tulenev kohustus täidetud enne abielusuhete lõppu ja selle täitis kolmas isik.
9.Hageja nõue on õiguslikult kvalifitseerimata. Hagejal ei ole kostja vastu nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 ega § 69 alusel.
10.Isegi kui hagejal oli kostja vastu nõue, on see aegunud. Kui laenusumma tagastati 11.06.2012, siis VÕS § 70 lõike 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõike 1 ning § 147 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt oleks hageja nõue aegunud 12.06.2015. Arvestades, et aegumine oli peatunud 21.10.2013 kuni 29.04.2016, aegus nõue 21.12.2017, kuid hageja esitas hagiavalduse 01.06.2018. Maakohtu otsus
11.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus menetluskulude hüvitist kindlaks ei määranud.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilasjas 2-11-27306 lõpetati menetlus ka 16.02.2010 hageja ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenulepingust nr 10-011411-EV tuleneva võlgnevuse jagamiseks (t lk 8-10, 91-92). Tallinna Ringkonnakohus on 06.11.2019 määruses leidnud, et kui varasemalt ei ole tehtud kohtulahendit laenukohustuse jagamiseks, ei ole tegemist samade poolte vahel juba jagatud kohustusega.
13.VÕS § 578 lõigete 1 ja 2 ning § 29 lõigete 1- 5 ja 7 alusel asus kohus seisukohale, et kuna vaidlust ei ole, et kompromissleping, mis esitati tsiviilasjas 2-11-27306 kohtule kinnitamiseks, ei sisaldanud kokkulepet laenukohustuse jagamiseks, on mõistlik järeldada, et pooled siiski ei soovinud kompromisslepingus kokku leppida laenukohustuse jagamises.
14.Eeltoodust ei ole aga võimalik järeldada, et poolte ühine tahe oleks olnud jätta väidetav laenukohustus üleüldse jagamata või jätta see hageja kanda. Asjaolu, et kostja ei oleks kompromisslepingut sõlminudki laenulepingust tuleneva kohustuse hagejale jätmiseta, on ümber lükatud hageja väidetega. Kuna kohtul ei ole põhjust eelistada ühe poole väiteid teise väidetele, ei ole tõendatud kostja väide, et tsiviilasjas 2-11-27306 olid pooled kokku leppinud vaidlusaluse laenukohustuse jagamises selliselt, et see jääb jagamata või et see jääb hageja kanda.
15.Pooled ei vaidle, et 16.02.2010 laenulepingust tuleneva kohustuse tagastada laen täitis kolmas isik Lemminkäinen Infra OY 11.06.2012 (t lk 11-13). VÕS § 78 lõike 1 järgi kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
16.Lähtudes eeltoodust on tuvastatud, et kohustus tagastada laen lõppes 11.06.2012 laenu tagasimaksmisega kolmanda isiku poolt. Kuna laen lõppes enne, kui jõustus Harju Maakohtu 15.10.2012 otsus abielu lahutamise osas, ei ole tõendatud hageja väide, et laenukohustus
2-18-8513 105 890.60 eurot oleks kuulunud poolte ühisvara hulka, kuid jäi jagamata (t lk 124). Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-11-27306 jõustus 17.06.2013.
17.VÕS § 1018 lõike 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks ilma, et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal sama seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. VÕS § 1018 lõike 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks.
18.Kuigi pooled vaidlevad, kas laenukohustus on üldse kunagi kuulunud abikaasade ühisvara hulka, kordab kohus, et ühisvarasse kuuluva kohustuse täitmine ühe abikaasa poolt ei saa kujutada endast käsundita asjaajamist teise abikaasa huvides. Kui kohustus oli ühine, ei ole tegemist olukorraga, kus tehtud on midagi teise isiku kasuks olemata selleks õigustatud või kohustatud. Ühisvarasse kuuluva laenu tasumiseks oleksid kohustatud nii hageja kui kostja ühiselt, mistõttu saab hageja olla laenu tasumisega täitnud vaid enda laenulepingust tulenevat kohustust laenuandja ees ning kostja suhtes oleks hageja olnud õigustatud laenu tasumiseks perekonnaseaduse (PKS) § 28 lõike 1 alusel. Ka hageja panustamisega laenu tasumiseks muul moel kui rahaliselt saab hageja olla täitnud vaid enda kohustust ning kostja suhtes oleks hageja olnud õigustatud laenu tasumiseks panustama PKS § 28 lõike 1 alusel. Seetõttu ei ole hageja tõendanud, et ta on ajanud käsundita kostja asja ning tal ei saa olla tekkinud asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamise nõuet.
19.Hageja on menetluse kestel arvanud, et ehk võiks kaalumisele tulla kostja vastutus solidaarvõlgnikuna laenulepingust tulenevate hageja poolt täidetud kohustuse eest. Samas ei ole hageja väitnud, et ta oleks oma lahusvara arvelt täitnud ühisvaral lasuvad kohustused. VÕS § 69 lõike 1 järgi peavad omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti, ning lõike 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lõike 3 järgi on lõikes 1 sätestatud juhul teistel võlgnikel tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. See ei kehti, kui võlausaldaja vähendab oma nõuet ulatuses, mis langeb solidaarvõlgnike omavahelises suhtes võlgnikule, kelle suhtes võlausaldaja nõudest loobus.
20.Kuna vaidlust ei ole, et hageja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, ei ole tõendatud tema väide, et kostja vastutaks laenukohustuste täitmise eest solidaarvõlgnikuna seetõttu, et laenulepingust tulenev nõue oli hageja poolt täidetud peale abielusuhete lõppemist. Kuigi hageja on menetluse kestel põhistanud, et tema ja Lemminkäinen Infra OY vahel oli 17.05.2012 kokkulepe, millega Lemminkäinen Infra OY võttis üle hageja kohustused AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust ning hageja võttis endale kohustuse töötada ettevõttes vähemalt 3 aastat järjest, misjärel ettevõte loobub nõuetest hageja vastu (t lk 150), siis asjaolust, et hageja on kolmanda isikuga sõlmitud kokkuleppe alusel võtnud kohustuse tagastada laen, ei ole kohtu arvates võimalik tuvastada poolte varaühisuse varasuhte ajal või hiljem kostja kohustust või selle rikkumist 16.02.2010 laenulepingu alusel rahasummade tasumiseks AS-le Swedbank.
2-18-8513
21.27.11.2018 määrusega oli hagi tagamiseks seatud kostjale kuuluvale kinnistule kohtulik hüpoteek lahendi täitmise tagamiseks. Maakohtu 19.11.2019 määrusega oli hagi tagamise abinõu asendatud kostja poolt Rahandusministeeriumi kontole 52 945.30 euro tasumisega. Kuna hagi jääb rahuldamata, tühistab kohus 19.11.2019 määrusega seatud hagi tagamise abinõu.
22.Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t lk 14-16, 24-26, 65-70), millistele kohus lahendi tegemisel ei tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. Hageja apellatsioonkaebus
23.Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ning tõlgendas ebaõigesti nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta mõlemas kohtuastmes kostja kanda.
24.Hageja esitas hagiavalduse tulenevalt asjaolust, et poolte vahel jäi jagamata kohustus, mille hageja võttis perekonna huvides ja mille ta täitis peale abielu lõppemist isikliku tööpanusega. Maakohus tuvastas õigesti, et tsiviilasjas nr 2-11-27306 laenukohustust ei jagatud. Kohus tuvastas ka, et laenukohustus tasuti kolmanda isiku Lemmikäinen Infra OY poolt 11.06.2012. Hageja ja Lemmikäinen Infra OY vahel 17.05.2012 sõlmitud kokkuleppe preambuli punktis (ii) on märgitud, et Lemmikäinen Infra OY on omandanud AS-lt Swedbank laenulepingust nr 10011411-EV tulenevad nõuded hageja vastu. Samas nõuded hageja vastu ei lõppenud, vaid läksid üle kolmandale isikule. Kokkuleppe punktides 1.1 kuni 1.4 lepiti kokku tingimused, millisel juhul nõue hageja vastu kustutakse. Seega ei lõppenud nõue 11.06.2012, vaid vahetus võlausaldaja. Seega kuivõrd poolte lahutus jõustus 17.06.2013, ei olnud selleks ajaks Lemmikäinen Infra OY poolt omandatud nõue rahuldatud. St, et laenulepingust tulenev nõue ei olnud täidetud abielu lahutamise hetkeks. Kohustus lõppes pärast abielu lõppemist ning läbi apellandi isikliku panuse. Seetõttu leiab apellant, et kuivõrd tema täitis perekonna huvides võetud laenu oma panusega, peab kostja hüvitama lahutamise aja seisuga täitmata kohustusest 105 890.60 eurost 1/2 ehk 52 945.30 eurot.
25.Asjaolu, et laen võeti ühiselt, kinnitab kostja allkiri hüpoteegi seadmise lepingul. Hageja asus laenulepingut täitma. Kostja oma vahendeid täitmisesse ei panustanud. Kui laenuleping oleks jäänud täitmata, oleks ühisvaraks olnud kinnistu võõrandatud laenu katteks. Seega kohustuse täitmine vastas ka kostja tahtele. Kostja oli teadlik, et hageja täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi ega vaielnud täitmisele vastu. Seega kiitis kostja oma tegevusega hageja asjaajamise heaks. Vastustaja seisukoht
26.Kostja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks alust ei ole, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Muudetud osas rikkus maakohus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud otsuse
2-18-8513 põhjendamise kohustust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tsiviilasjas nr 2-11-27306 ei jaganud pooled abikaasade ühisvarana 16.02.2010 laenulepingul põhinevat laenukohustust. Samuti nõustub kolleegium, et isegi kui vaidlusalune laenukohustus oleks olnud abikaasade solidaarkohustuseks, ei kohalduks ühe endise abikaasa poolt teise vastu 1⁄2 tasutud osa tagasinõudele VÕS-i käsundita asjaajamise regulatsioon. Samuti tõi maakohus asjakohaselt esile VÕS § 69, milline saaks olla hageja nõude materiaalõiguslikuks aluseks, kui vaidlusalune laenukohustus osutuks abikaasade solidaarkohustuseks nagu on hageja seisukoht. Nendes osades ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6).
29.Maakohus tuvastas PKS2010 § 37 lõike 11 alusel, et ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata varasuhte lõppemise seisuga. Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid täpsustab, et nimetatud selge säte lisati seadusesse alles 09.07.2014, kuid sama põhimõtet oli võimalik alates 01.07.2010 tuvastada kaudselt teistest varaühisust reguleerivatest sätetest.
30.Maakohus tuvastas poolte abielu lõppemise 17.06.2013. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta, kuna kohus tuvastas ebaõigesti kohtuotsuse, millega abielu lahutati, jõustumise aja. PKS2010 § 35 punkti 3 alusel lõpeb varaühisuse varasuhe mh juhul, kui abielu lahutatakse. PKS2010 § 66 punkti 2 kohaselt lõpeb abielu kohtus lahutamise korral päeval, mil kohtuotsus jõustub. Maakohus tuvastas kohtute infosüsteemi alusel, et kohtuotsus, millega poolte abielu lahutati, jõustus 17.06.2013, kui Riigikohus keeldus menetlusse võtmast tsiviilasjas nr 2-11-27306 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebust. Hageja on seisukohal, et abielu lahutuse osas jõustus maakohtu 15.10.2012 otsus 16.11.2012, kuna selles osas esimese astme otsust ei vaidlustatud. Kolleegium nõustub hagejaga, sest ringkonnakohtu 15.03.2013 otsusest (t lk 14-16) nähtuvalt ei olnud apellatsioonkaebust esitatud abielu lahutamise peale, vaid ainult ühisvara jagamise otsustuste peale. Kuna kohtute infosüsteemist nähtuvalt oli maakohtu otsus toimetatud mõlema poole lepingulistele esindajatele kätte 15.10.2012, jõustus otsus abielu lahutamise osas TsMS § 456 lõike 1 alusel 15.11.2012. Samal seisukohal oli pooled ka tsiviilasja nr 2-11-17306 menetluses, kui jätkus vaidlus ühisvara jagamise üle (25.09.2014 kohtuistungi protokoll t lk 64). Samas märgib kolleegium, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni õigsusele maakohtu ebatäpsus mõju ei avalda.
31.Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul tuvastada, kas abielu lõppemise ajal 15.11.2012 kuulus abikaasade ühisvara hulka 16.02.2012 võetud laenukohustus. Maakohus leidis, et kuna kostja tolleaegne tööandja oli laenusumma 11.06.2012 lepingujärgsele laenuandjale tagastanud, puudus kohustus, mida jagada. Ringkonnakohus sellise järeldusega nõustuda ei saa. Tsiviilasja materjalidest (hageja ja tema tolleaegse tööandja 17.05.2012 kirjalikust kokkuleppest; t lk 150) nähtuvalt ei saa asuda seisukohale, et laenusuhe, mis oli alguse saanud 16.02.2010 laenulepingu sõlmimisega Swedbank AS-ga, oleks hageja tööandja poolt 11.06.2012 laenu tasumisega lõppenud. Kokkuleppest nähtuvalt toimus nõude loovutamine VÕS § 164 mõttes, kusjuures uus võlausaldaja ja võlgnik muutsid laenulepingu tingimusi ning hageja tasus laenu kolme aasta jooksul muul viisil kui raha maksmisega.
32.Kuna eelnevalt tuvastas kolleegium, et 16.02.2010 laenulepingust tulenev laenukohustus ei lõppenud 11.06.2012, ei saa vaidlust lahendada tuvastamata, kas 16.02.2010 lepingu alusel tekkinud laenukohustus oli abikaasade solidaarne kohustus PKS1995 § 20 lõike 2 mõttes, st kas tegemist oli perekonna huvides võetud laenuga. Elulised asjaolud, mille alusel võetud laenu
2-18-8513 perekonna huvides tegelikku kasutamist tuvastada, tuli kohtu ette tuua ja TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt tõendada hagejal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-05, punkt 14). Järgnevalt kõrvaldab ringkonnakohus maakohtu rikkumise ja tuvastab, kas hageja suutis piisava elulise veenvusega tõendada, et 16.02.2010 võetud laenu kasutati perekonna huvides.
33.Hageja on seoses laenu perekonna huvides kasutamisega väitnud maakohtus järgmist: kuna laenulepingu tagatiseks oli seatud hüpoteek ühisvarasse kuulunud kinnisasjale, oleks ühisvara koosseis vähenenud, kui kostja ei oleks laenu tasunud; laenurahaga tasuti kohustusi, mis olid seotud ühisvarasse kuulunud hüpoteegiga koormatud Tilgu tee kinnistuga; kostja allkirjastas hüpoteegi seadmise lepingu; laen võeti Tilgu tee kinnistu ehitamiseks ja korrastamiseks; abikaasa laenu tagastamises ei osalenud. Kostja esitas maakohtus järgmisi vastuväiteid: laenu ei kasutatud perekonna huvides; hageja sõlmis laenulepingu ainuisikuliselt seoses enda isikliku majandustegevusega; hageja ei ole tõendanud laenusumma kasutamist, kuid laenulepingu punktist 3.17.3 nähtuvalt finantseeriti sellega OÜ KorTec ja Swedbank AS-i vahel varem sõlmitud laenulepingut nr 08-066773-JK, millega oli hageja soetanud enda ettevõttele seadmeid; tsiviilasjas nr 2-11-27306 kinnitas hageja enne vastuhagi esitamist, et pooltel ühiseid laene ei ole ja et laenulepingud olid sõlmitud hageja isikliku tegevusega seonduvaks majandustegevuseks; laenu ei kasutatud Tilgu tee kinnistu väljaehitamiseks ega parendamiseks; perekonna majanduslik olukord ei oleks võimaldanud sellises ulatuses ebavajalikku laenu võtta; 2010. a puudus vajadus renoveerida Tilgu tee kinnistul alles 2004. a valminud hoonet; kostja pidi osalema 09.02.2010 lepingu sõlmimisel, kuna oli hüpoteegiga koormatud kinnistu ühisomanikuks; eluliselt ei ole usutav, et tööandja oleks olnud nõus sisuliselt kinkima hagejale kodulaenu 127 068.72 eurot; tegelikkuses sai tööandja hageja rahalise kohustuse täitmise eest enda omandisse hageja ettevõttele kuulunud seadmed; ka 17.05.2012 kokkuleppe preambulis on nimetatud kohustatud isikuna ainult hagejat.
34.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei suutnud piisava veenvusega tõendada, et vaidlusalust laenuraha kasutati perekonna huvides. TsMS § 5 lõigete 1 ja 2 ning § 230 lõike 1 alusel lähtub kolleegium poolte poolt maakohtus esiletoodud asjaoludest ja tõenditest ning tõendamise üldisest põhimõttest, mille kohaselt ei pea vastaspool oma vastuväidet seni tõendama kuni ei ole pool enda väidet tõendanud. Laenulepingu nr 10-011411-EV dokumendist (t lk 11-12) nähtuvalt oli laenusaajaks hageja ainuisikuliselt (punkt 2) ning punkti 3.17.3 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et laenulimiidi 142 337 eurot (vastavalt punktile 3.1) arvelt lõpetatakse OÜ KorTec ja panga vahel sõlmitud laenuleping 08-066773-JL. Hageja ei esitanud tõendeid, et laenuraha oleks tegelikult kasutatud muuks otstarbeks kui laenuandjaga oli kokku lepitud, st kinnistu ehitamiseks ja korrastamiseks. Lepingupunkti 3.16 kohaselt on tagatiseks hüpoteek kinnistule asukohaga Tilgu teel. Hüpoteegiga tagatavate nõuete lepingudokumendist (t lk 24-26) nähtub, et kostja osales notariaalaktis kui omaniku abikaasa, kes kinnitas, et on käesoleva lepingu sõlmimisega nõus. Lepingu punktidest 1.2.2, 1.2.4 ja 2.1 nähtuvalt oli kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud hageja ja lepinguga muudeti 2004. a tehtud hüpoteegikannet selliselt, et hüpoteek hakkas tagama kõiki juba sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikes lepingutest tulenevaid laenuandja nõudeid omaniku ja/või tema abikaasa vastu. 09.02.2010 lepingust ei saa teha hageja soovitud järeldust laenuraha tegeliku kasutamise kohta. Asjaolu, et kostja abikaasana oli nõus hüpoteegikande muutmisega ja teadis laenu võtmisest hageja poolt, ei tõenda laenuraha kasutamist perekonna huvides, kui teine abikaasa seda eitab. Asjaolu, et koormatud kinnisasi kuulus ühisvara koosseisu ja laenulepingu mittekohase täitmise korral oleks olnud oht kinnistu võõrandamiseks ja seeläbi ühisvara vähenemiseks, ei anna alust tuvastada laen võetuks perekonna huvides. 17.05.2012 kokkuleppest (t lk 150) nähtuvalt olid selle poolteks hageja ja Lemminkäinen Infra Oy ning pooled arvestasid kokkuleppe sõlmimisel, et hageja on võtnud Swedbank AS-i ees kohustusi,
2-18-8513 mis tulenevad laenulepingust nr 10-011411-EV; et Lemminkäinen Infra Oy on omandanud Swedbank AS-lt nimetatud laenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu kokku 127 068.72 eurot ja et pooled olid samal päeval sõlminud töölepingu, mille alusel oli hageja asunud nimetatud ettevõttes tööle. Kokkuleppe punktidest 1-1.3 nähtuvalt leppisid pooled kokku, et tööandja loobub (laenulepingust tulenevatest) nõuetest tingimusel, kui hageja töötab tööandja juures töölepingu tingimustel täiskoormusega vähemalt 3 aastat, täidab sel ajal nõuetekohaselt kõiki tööülesandeid ega osuta Lemminkäinen Eesti AS-le ega ühelegi muule Lemminkäineni kontserni kuuluvale ühingule ühelgi viisil otseselt ega kaudselt konkurentsi. Punkti 1.4 kohaselt lepiti kokku, et tööandja hakkab nõuet vähendama proportsionaalselt igakuiselt 1/36 nõudest ja 36 kuu möödumisel on täielikult nõudest hageja vastu loobunud. Swedbank AS väljatrükist laepingul nr 10-011411-EV sooritatud operatsioonide kohta (t lk 20) nähtub, et 11.06.2012 tasuti laenuandjale 124 264.69 eurot ning laenujäägiks jäi 0 eurot. Kokkulepet tervikuna grammatiliselt tõlgendades on veenvad kostja vastuväited, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et tööandja oleks sellises summas nõustunud kustutama konkreetse laenukohustuse, kui tegemist oleks olnud töötaja perekonna omandis olnud kinnistu ja sel asuva elamu parendamiseks kasutatud laenuga. Samuti saab kokkuleppest järeldada, et ka hageja ise ei pidanud tol ajal (juunis 2012) abikaasat selle laenu eest vastutavaks, kuna puuduvad mistahes viited sellele, et abikaasa oleks kokkuleppesse olnud kaasatud või teda seal vähemalt nimetatud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt olidki hageja seisukohad selles osas, kas abikaasa vastutab laenulepingu täitmise eest või mitte, aastatel 2012-2013 vastuolulised. Tsiviilasjas nr 2-1127306 (ühisvara jagamine) toimunud 29.08.2013 kohtuistungil (protokoll t lk 65) kinnitasid nii hageja (tolles asjas kostja positsioonis) kui kostja (tolles asjas hageja positsioonis) esindajad maakohtule, et pooltel ei ole ühiseid laene. Samas eelnevalt oli hageja (tolles asjas kostja positsioonis) esindaja ringkonnakohtu 25.02.2013 istungil avaldanud, et 17.05.2012 kokkuleppest nähtuv laenukohustus on abikaasade ühisvara. Ka esitas hageja tsiviilasjas nr 2-11-27306 21.10.2013 vastuhagi, milles siiski soovis vaidlusalust laenukohustust ühisvarana jagada (t lk 81-83).
35.Kuna eelnevalt ei leidnud tõendamist, et vaidlusalune laenukohustus oleks olnud abikaasade solidaarkohustus, puudub hagejal kostja vastu tagasinõue, mis tuleneks tema poolt solidaarkohustuse täitmisest, ei ole ringkonnakohtul vajalik võtta seisukohta kostja esitatud aegumise vastuväitele.
36.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.