Otsuse avalikult teatavaks 18. veebruar 2021, kell 14.00 Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht Kohtuasi
I Š hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Hagi hind
20 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: I Š (IK xxx, elukoht: xxx) Hagejale lepinguline esindaja: Danil Lipatov (e-post: [email protected]) Kostja: Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu), e-post [email protected])
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude
2.Jätta menetluskulud hageja kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Hagiavalduse kohaselt viibib hageja vangistuses Viru Vanglas. 25.10.2013 teostati hagejale operatsioon – xxx. Soovituseks oli kirjutatud: xxx järgselt vajalik xxx ca 9-12 kuu möödumisel. Järelikult, operatsioon oli ette nähtud raviplaaniga ja see pidi toimuma 2014. aasta lõpuni. Dr G arvamuses on sõnaselgelt kirjutatud, et xxx järgselt on vajalik xxx xxx raviks.
2-17-19042 Hagejale ei ole siiamaani vajalikku operatsiooni teostatud. Vangla arstid ei osutanud hagejale vajalikku ravi. Operatsiooni tegemata jätmise tagajärjeks on hageja xxx ja xxx deformeerimine ning hageja xxx liikuvus on piiratud ja valuline. Sellest järeldub, et kostja tegevusetus põhjustas hageja tervise halvenemise.
2.Lepingu rikkumine seisneb raviveas. Raviviga kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine tähendab eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale ravi, sh jättis õige ravi määramata (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-171-10). Kostja süü seisneb selles, et kolme aasta jooksul ei ole ta taganud hagejale raviplaaniga ettenähtud ja vajalikku ravi teostamist. Hageja oli korduvalt pöördunud kostja poole palvega ja taotlusega korraldada ettenähtud ravi kättesaamist, kuid kostja jättis need rahuldamata. Hageja leiab, et kahju tekitati talle Viru Vangla arsti poolt süülise käitumisega, kuna arst ei täitnud oma kohustusi ega taganud hagejale kohaseid tervishoiuteenuseid (koostatud raviplaani täitmist). Hageja tugineb vangistusseaduse §-le 491, 52 lg 1, 53 lg 2, võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 115 lg 1, 127 lg 1 ja 4, 130 lg 2, 758 lg 1, 759, 762, 770 lg 1 ja 4 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) §-de 2 lg 1 ning palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 20 000 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda.
II KOSTJA VASTUS
3.Kostja vaidleb hagile vastu, palub selle jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja on osutanud hagejale vajalikku ravi. Hageja poolt viidatud Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015 vastusest nr xxx ja 07.11.2016 vastusest nr xxx ei nähtu operatsiooni ilmselge vajalikkus. Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015 vastusest nr xxx selgub, et hagejale paigaldatud implantaat otseselt elamist ei sega ning absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks pole. Sellisest seisukohast saab järeldada, et kaebajale paigaldatud implantaat ei takista tegemast igapäevaelus tavapäraseid töid ja ei sea kuidagi ohtu kaebaja tervist. IdaTallinna Keskhaigla 07.11.2016 vastuskirjast nr xxx saab teha samuti järelduse, et plaadi eemaldamise operatsioon on soovituslik. Hageja tervist hindas pädev eriarst –ortopeed, kes ei pidanud operatsiooni teostamist vajalikuks. Dr U pädevust näitab seegi, et hetkel töötab ta IdaViru Keskhaiglas ortopeedia vanemarstina.
4.Kostja elektroonilise tervisekaardi väljavõttest nähtub, et hageja on korduvalt olnud ortopeedi M U vastuvõtul (15.05.2014, 23.10.2014, 29.01.2015, 23.07.2015, 13.08.2015, 24.09.2015, 21.01.2016, 08.12.2016, 25.05.2017, 12.10.2017). Eriarst ei näinud vajadust teostada isikule operatsiooni. Hageja ei ole tõendanud, et Viru Vangla tegevuse või tegevusetuse tõttu on tema tervis muutunud ning talle ei ole osutatud vajalikku ravi. Ainuüksi asjaolu, et hagejale ei ole teostatud operatsiooni, ei tähenda, et hagejat ei ole ravitud või hagejale on seetõttu tekkinud tagajärg, mida tuleks korvata mittevaralise hüvitisega. Kirjalikest tõenditest nähtub, et operatsiooni teostamine ei ole arstide arvates vajalik, hagejale on jooksvalt leevendavat ning elukvaliteeti parandavat ravi osutatud. Arvestades eeltoodut ei ole kostja jätnud hagejale midagi vajalikku tegemata või rikkunud VÕS § 762 sätestatud hoolsuskohustust ja hagiavalduse rahuldamiseks alus puudub.
III KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus asja
2-17-19042 lahendamisega kirjalikus menetluses. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli kohustatud osutama hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Seega kohaldub asjas VÕS § 758 lg 1, mille järgi kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
6.Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud. Eeltoodu tuleneb ka VÕS § 770 lg-st 3, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient (RKTKo 2-1518182 p 10). Hagiavalduse põhjenduste kohaselt rikkus kostja hagejale tervishoiuteenust osutades nii tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg-t 1 kui ka VÕS § 762, st. ei osutanud hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele tingimustele vastavat tervishoiuteenust, kui jättis hagejale tegemata 2014 aasta lõpuni vajaliku operatsiooni (xxx).
7.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud ravivea olemasolu ja terviseriket. Selles osas nõustub kohus kostja seisukohaga. Hageja peab raviveaks asjaolu, et talle ei teostatud 2014 aastal xxx. Toimiku materjalides olevast Ida Tallinna Keskhaigla hageja haigusloost (tl. 12, 13) nähtub, et xxx järgselt on vajalik xxx xxx raviks ja plaadi eemaldamiseks ca 9-12 kuu möödumisel. Ida Tallinna Keskhaigla 23.11.2015 vastusest (tl. 16) nähtub, et absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks pole, hageja tuli vastuvõtule juba formeerunud xxx (operatsioon teostati teises haiglas) ja plaadi eemaldamine prognoosi ei paranda. Sama tuleneb Ida Tallinna Keskhaigla teisest 2016 novembri vastusest (tl. 26), mille kohaselt on ortopeediliste vahendite eemaldamine suhteline ning plaadi eemaldamine pole absoluutselt näidustatud.
8.Raviloo 23.10.2014 kandest nähtub, et hageja on nõudnud kohest operatsiooni, kuid liigese liikuvus rahuldav. Turse, punetus puudub, metalloosi ei ole. Implantaadi eemaldamine pole erekorraline lõikus, et peab minuti pealt opereerima. Võib opereerida ka plaanilises korras. Raviloost (tl. 111) nähtub, et 15.05.2014 on hageja nõudnud implantaadi eemaldamist, kuid enne aastat pole seda mõtet teha. 03.03.2015 kande järgi ei näe ortopeed vajadust erakorraliseks operatsiooniks (tl. 118), 28.05.2015 kande (tl. 120) järgi ei näe selleks vajadust ka kirurg. Ekspertiisiaktist nr xxx tuleneb, hageja xxx seisund ei ole ajavahemikus 23.10.2014-24.07.2017 muutunud ning seega xxx protseduuri tegemata jätmine ei toonud kaasa hageja tervise kahjustamist. Ekspertiisi teostamisel on aluseks võetud ka hageja meditsiiniandmed SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja AS Ida-Tallinna Keskhaiglast. Järeldada võib seda, et xxx tegemine ei olnud absoluutse iseloomuga, st. vältimatult näidustatud ja vajalik. Eeltoodu põhjal ei saa asuda seisukohale, et xxx ja plaadi eemaldamise teostamata jätmisel 2014 aasta lõpuni oleks käsitletav raviveana.
9.Hageja väitel on operatsiooni tegemata jätmise tagajärjeks xxx ja xxx xxx ning xxx piiratus ja valulisus. Kohus küsis hagejalt täiendavaid selgitusi, millel hageja selline väide tugineb, kuid hageja täiendavaid selgitusi ei esitanud. Raviloo 09.12.2013 kandest nähtub, et hageja on soovinud kirurgi vastuvõtule, kuna arvas, et peale luumurdu on luu valesti kokku kasvanud. Järgnevalt on raviloos erinevate arstide kanded selle kohta, et hageja xxx liikuvus on rahuldav ning turse ja punetus puudub. Ka Ida Tallinna Keskhaigla 2015 ja 2016 aasta lõpu kahe vastuse ja hageja tervisekaardi kannete järgi (ortopeedi ja kirurgi seisukohad) implantaadi eemaldamise vajadust ei ole. Ekspertiisiaktist tuleneb, et hageja xxx seisund ei ole ajavahemikus 23.10.2014-24.07.2017 muutunud ning seega xxx protseduuri tegemata jätmine
2-17-19042 ei toonud kaasa hageja tervise kahjustamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et hagejale osutatud tervishoiuteenus oleks olnud ebakvaliteetne ja hagejal on selle tagajärjel tekkinud tervisekahju. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Tsiviilasja hind Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Hageja palub välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitise 20 000 eurot. Järelikult on käesolevas asjas hagi hinnaks 20 000 eurot. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad.
Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.