I.Š. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
20 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 28. veebruari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.Š. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): I.Š. (isikukood XXXXXXXXXXX ), esindaja Danil Lipatov Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja Marek Aas
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 28. veebruari 2019 otsus ja saata I.Š. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.I.Š. (hageja) esitas 15. detsembril 2017 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu, kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt enda kasuks mittevaralise kahju 20 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja vanglakaristust Viru Vanglas. 25. oktoobril 2013 tehti hagejale operatsioon – osteoplastiline osteosünees, küünarliigese- või küünarvarreluu murru sisemine fiksatsioon plaadi ja kruvidega, luu allotransplantaat. Luu paranemise järgselt oli soovitatud artroskoopia küünarliigese kontraktuuri raviks ja plaadi eemaldamiseks ca 9-12 kuu möödumisel. Seega oli raviplaaniga ette nähtud operatsioon, mis pidi toimuma hiljemalt 2014. a lõpuks. Hagejale ei ole praeguseni vajalikku operatsiooni tehtud. Selle tulemuseks on hageja näo ja õlavarreluu deformeerimine, küünarliigese liikuvus on piiratud ja valuline. Kostja tegevusetus põhjustas hageja tervise halvenemise. Raviviga kui tervishoiuteenuse osutava rikkumine tähendab eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale ravi, sh jättis õige ravi määramata. Kostja süü seisneb selles, et kolme aasta jooksu ei ole ta taganud hagejale raviplaaniga ettenähtud vajalikku ravi. Hageja pöördus korduvalt kostja poole taotlustega korraldada ettenähtud ravi saamist, kuid kostja jättis need rahuldamata. Hageja tugineb vangistusseaduse (VangS) §-le 491, § 52 lg-le 1 ja § 53 lg-le 2, võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-le 1, § 127 lg-tele 1 ja 4, § 130 lg-le 2, § 758 lg-le 1, §-le 759, §-le 762, § 770 lg-tele 1 ja 4 ning tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg-le 1.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on osutanud hagejale vajalikku ravi. Hageja viidatud dokumentidest ei nähtu operatsiooni ilmselge vajalikkus. Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK)
23.novembri 2015 vastusest selgub, et hagejale paigaldatud implantaat otseselt elamist ei sega ning absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks ei ole. Seega ei takista hagejale paigaldatud implantaat tegemast igapäevaelus tavapäraseid töid ja ei sea kuidagi ohtu hageja tervist. Ka ITK 7. novembri 2016 vastusest saab teha järelduse, et plaadi eemaldamise operatsioon on soovituslik. Hageja on korduvalt olnud ortopeed M. Uudekülli vastuvõtul. Eriarst ei näinud vajadust teha isikule operatsiooni. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu on tema tervis muutunud ning talle ei ole osutatud vajalikku ravi. Ainuüksi asjaolu, et hagejale ei tehtud
operatsiooni, ei tähenda, et teda ei ole ravitud ning talle on seetõttu tekkinud tagajärg, mida tuleks korvata mittevaralise kahju hüvitisega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 28. veebruari 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse tõendite kogumiseks (hageja tervishoiuteenusega seotud pöördumiste ja vastuste väljanõudmiseks). Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja oli kohustatud osutama hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel (VÕS § 758 lg 1). VÕS § 770 lg 4 kohaselt peab hageja tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Hageja ei ole tõendanud ravivea olemasolu, terviseriket ega põhistanud, et õige ravi korral ei oleks väidetavat kahju tekkinud. Hageja peab raviveaks seda, et talle ei tehtud 2014. aasta lõpuni artroskoopiat. ITK hageja haigusloost nähtub, et luuparanemise järgselt on vajalik artroskoopia küünarliigese kontraktuuri raviks ja plaadi eemaldamiseks ca 9-12 kuu möödumisel. ITK vastustest tuleneb, et absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks ei ole, hageja tuli vastuvõtule juba formeerunud küünarnuki ebaliigesega (operatsioon tehti teises haiglas) ja plaadi eemaldamine prognoosi ei paranda. Tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 15. mail 2014 on hageja nõudnud implantaadi eemaldamist, kuid enne aastat pole seda mõtet teha. 28. mai 2015 kande järgi ei näe selleks vajadust ka kirurg. Eeltoodu põhjal ei saa asuda seisukohale, et artroskoopia ja plaadi eemaldamise teostamata jätmisel 2014. a lõpuni oleks tegemist raviveaga. Ekslik on hageja seisukoht, et operatsioon pidi olema tehtud 2014. a lõpuni. ITK 2015. a ja 2016. a vastuste ning hageja tervisekaardi kannete järgi implantaadi eemaldamise vajadust ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et operatsiooni tegemata jätmise tagajärjeks on tema näo ja õlavarreluu deformeerumine ning küünarliigese liikuvuse piiratus ja valulisus. Samuti ei ole tõendatud, et artroskoopia tegemata jätmine ja plaadi eemaldamata jätmine võib üldse kaasa tuua sellised tagajärjed. Hageja kaebused parema küünarliigese valu kohta on alanud siis, kui hageja on keeldunud tööle minemast. Tervisekaardil on erinevate arstide kanded selle kohta, et hageja küünarliigese liikuvus on rahuldav ning turse ja punetus puudub. Lisaks eeltoodule võib hagejal olla VÕS § 1044 lg 3 järgi kostja vastu deliktiõiguslik mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 alusel, millele on hageja algselt ka tuginenud. Praegusel juhul ei ole tähtis, kas hageja nõuab kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Mõlemal juhul peab olema tuvastatud kostja rikkumine, hagejale peab olema tekkinud kahjulik tagajärg (tervisekahjustus) ning rikkumise ja kahju vahel peab olemas olema põhjuslik seos. Hageja ei ole seda tõendanud. Maakohus jättis hageja taotluste tõendite kogumiseks (hageja tervishoiuteenusega seotud pöördumiste ja vastuste väljanõudmiseks kostjalt) rahuldamata, kuna need ei ole asjakohased tõendid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus on teinud üllatusliku otsuse, viidates esmakordselt otsuses delikti sätetele. Maakohus oleks pidanud selgitama pooltele eelmenetluses alternatiivsete alusnormide kohaldamise
võimalust. Maakohus on jätnud olulises osas täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. Rikkumise tõttu ei tuvastanud maakohus vaidluse lahendamiseks keskse tähendusega asjaolusid. Hageja ei ole kunagi väitnud, et ta peab raviveaks asjaolu, et artroskoopia jäi tegemata 2014. a lõpuni. Kostja vastutab selle eest, et ta jättis õige ravi määramata. Kolme aasta jooksul ei ole kostja taganud hagejale raviplaaniga ettenähtud ja vajalikku ravi. Oma seisukoha ravivea kohta avaldas hageja 25. juuni 2018 vastuses kohtunõudele. Raviviga tõendavad järgmised tõendid: 1) epikriis, millega on ettenähtud kaheetapiline ravi ja teise operatsiooni tegemine; 2) ITK 23. novembri 2015 vastus, milles selgitati valitud kaheetapilise ravi vajalikkust; 3) ITK 2016 novembri vastus, milles selgitatakse nii järjekordse operatsiooni vajadust kui ka selle tegemata jätmise tagajärgi; 4) tervisekaart, kus puuduvad kanded operatsiooni määramise või tegemise kohta. Hageja arvates on maakohus andnud tõenditele vale hinnangu või jätnud need üldse tähelepanuta. Kuna hageja viibib vanglas alates aprillist 2014, ei saa ta ise valida endale arsti ega iseseisvalt pöörduda operatsiooni määramiseks oma raviarsti poole. Ainult kostja saab määrata ja korraldada operatsiooni tegemist vanglas või vajadusel väljaspool seda. Hageja võimalus tõendite kogumiseks on oluliselt piiratud. Hageja ei saa nõuda vanglavälise ekspertiisi määramist ega arstivisiiti väljaspool vanglat. Seda pidi arvestama ka maakohus. Tõenditele (sh ravikaardile) hinnangu andmisel oleks maakohus pidanud tõlgendama kandeid hageja kasuks, mitte kahjuks.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 28. jaanuari 2019 otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut (kas kostja osutas hagejale teenust kooskõlas VÕS §-s 762 ja sellekohastes avaliku õiguse normides sätestatud nõuetega) sellega, et ei ole võimaldanud hagejale raviplaaniga ettenähtud ja vajalikku ravi (s.o artroskoopiat) ning kas kostjal on seetõttu kohustus hüvitada hagejale tekkinud mittevaraline kahju. Asja materjalide kohaselt on poolte vahel VÕS § 758 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamise leping, mille rikkumisele hageja tugineb. Nõuded osutatavale tervishoiuteenusele sätestab VÕS § 762, mille järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt sätestatud avaliku õiguse normidega. VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. TTKS § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi,
hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 491 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003 määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 järgi otsustab tervishoiuteenuse vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kusjuures tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. VangS § 52 lg 1 esimese lause järgi osutab tervishoiuteenust vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lg 1) ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 53 lg 2 esimene lause). VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt koheldakse kinnipeetavat mh viisil, mis kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
8.Riigikohus on selgitanud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja) (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 8;
15.detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 7). Tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (vt Riigikohtu erikogu
19.novembri 2018 määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13).
9.Ringkonnakohus märgib esmalt, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud. Eeltoodu tuleneb ka VÕS § 770 lg-st 3, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient. Erandid eeltoodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja samuti eespool viidatud VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme, jättes otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja tõendid nõuetekohaselt hindamata.
10.Maakohtul tuli asja lahendamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust (kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega). Kostja lepingurikkumise tuvastamiseks tuli maakohtul esmalt hinnata, kas hageja vajas eriarsti näidustuse järgi operatsiooni. Hageja haigusloost (I kd tl 12-13) nähtuvalt oli raviarsti seisukoha kohaselt luuparenemise järgselt hagejal vajalik artroskoopia küünarliigese kontraktuuri raviks ja plaadi eemaldamiseks 9-12 kuu möödumisel. Arvestades esialgse operatsiooni aega oli seega vajalik teine operatsioon novembris 2014. Asjaolu, et hagejale oli vajalik operatsioonina küünarliigese artroskoopiat, mille käigus tehakse kapsulotoomia küünarliigese liikuvuse parandamiseks ja võimalik on ka plaadi eemaldamine, nähtub Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015 vastusest ja november 2016 vastusest päringutele (I kd tl 16, 25-27). Ida-Tallinna Keskhaigla novembri 2016 vastusest nähtub ka, et „Artroskoopia oli näidustatud maksimaalse tulemuse saavutamiseks. Kahjuks aeg on ära läinud ja loota heale tulemusele pole võimalik. Kindlasti artroskoopia praegu ka võimalik, kuid oodatav tulemus on suure tõenäosusega kehvem, kui operatsioon oleks tehtud õigeaegselt.“
Kuna kuni maakohtule hagi esitamiseni 20.12.2017 ei olnud kostja midagi ette võtnud selleks, et teha hagejale vajalikku operatsiooni, siis võib kostja olla rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut.
11.Asjaolu, et tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt on hageja pöördunud kostja poole juba 15.05.2014 implantaatide eemaldamise nõudega (I kd tl 111), s.o enne raviarsti poolt soovituslikult määratud tähtaega, ei välista kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on hageja pöördunud ka hiljem korduvalt kostja poole kaebustega valu kohta paremas küünarliigeses ja operatsiooni nõudega (näit 23.11.2014 (võimalusel opereeritakse, miinimumaeg üks aasta)), 04.11.2014 (võimalusel opereeritakse), 16.12.2014 (ortopeedi vastuvõtt 18.12.2014, ei vaja erakorralist operatsiooni), 03.03.2015 (ortopeed ei näe vajadust erakorraliseks operatsiooniks), 22.05.2015 (ei vaja erakorralist operatsiooni), 28.05.2015 (ei vaja erakorralist operatsiooni), 23.07.2015 (ei vaja erakorralist operatsiooni), 13.08.2015 (operatsiooniks pole näidustust ega vajadust), 26.08.2015 (operatsiooniks pole näidustust ega vajadust) jne). Kostja on haigusloos hageja kaebustele korduvalt vastuseks märkinud, et kuna implantaat on luu peal ja mitte liigeses, siis valu ei tohiks olla; põletikku pole, sest turse ja punetus puudub; liigese liikuvusega peab hageja ise tegelema.
12.Lähtudes asjas esitatud tõenditest on ennatlik maakohtu seisukoht, et artroskoopia tegemata jätmisega ei rikkunud kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingut ja ei põhjustanud hagejale mittevaralist kahju. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole täitnud eelmenetluse ülesandeid poolte nõuete, taotluste ja seisukohtade väljaselgitamiseks (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 2) ning on puudulikult täitnud selgitamiskohustust. Maakohus on asja arutanud kirjalikus menetluses (TsMS § 403 lg 1). Kirjalikus menetluses peab kohus järgima TsMS § 392 lg 1 p-de 2 ja 4 sätteid samas ulatuses, kui asja vaadataks läbi kohtuistungil. Kohtul on muuhulgas eelmenetluses kohustus tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata üksnes selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud taotleda vastavaid menetlustoiminguid asjaolude väljaselgitamiseks ja oma väidete tõendamiseks. Istungist loobumine ei anna kohtule õigust selgitamiskohustuse täitmata jätmiseks. Kohtu poolt hagi menetlusse võtmise määruses (I kd tl 96-97) märgitu, et menetlusosalised on kohustatud kohtule teatama, kas asja lahendamine on võimalik kirjalikus menetluses, ning hagejalt nõusoleku küsimine kirjalikuks menetluseks (I kd tl 181) ei ole selgitamiskohustuse täitmine. Selgitamiskohustuse täitmisena ei ole käsitletav ka teade asja lahendamisest kirjalikus menetluses (II kd tl 1), milles anti pooltele muuhulgas võimalus esitada avaldusi ja dokumente kuni 25.02.2019. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tagajärjel on jäänud välja selgitamata hageja seisukoht selle kohta, milles lähtub tema väide, et operatsiooni tegemata jätmise tagajärjeks on näo ja õlavarreluu deformeerumine ning küünarliigese liikuvuse piiratus ja valulisus. Samuti ei ole selge kostja seisukoht selle kohta, miks ei vaja hageja artroskoopiat vaatama sellele, et raviarsti arvates on see vajalik juba alates 2015. aasta lõpust.
13.Juhul, kui artroskoopia tegemata jätmise tagajärjel on halvenenud hageja tervis ning küünarliigese liikuvuse parandamise võimalus on tunduvalt vähenenud, siis on hagejal tekkinud mittevaraline kahju, mille hüvitamist on tal õigus nõuda kostjalt. Ida-Tallinna Keskhaigla on korduvalt viidanud hageja probleemi parandamise võimalusena operatsiooni tegemisele, s.o operatsioon on hagejale näidustatud. Tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks on mh leevendada kinnipeetava vaegusi ning taastada tervis. Samuti tuleb vältida kinnipeetavale vanglas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste kõrval lisakannatuste põhjustamist. Maakohtul tuleb analüüsida hageja terviseloo kandeid eeltoodud eesmärke silmas pidades ning samuti hinnata IdaTallinna Keskhaigla vastuseid ja teha ettepanek pooltele esitada asjakohaseid tõendeid (sh on võimalik taotleda raviarsti ülekuulamist, vajadus võib olla määrata kohtuarstlik ekspertiis jms). Ringkonnakohtul ega ilmselt ka maakohtul ei ole meditsiinialaseid eriteadmisi hindamaks, kas kostjale osutatud tervishoiuteenus (sh hagejale määratud ravimite valik ning artroskoopia
tegemata jätmine) vastas, arvestades hageja avaldatud kaebusi, vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal. Alles sellele küsimusele vastuse saamise järel saab kohus, juhul kui hagejale osutatud tervishoiuteenus ei vastanud eelnimetatud nõuetele, hinnata, kas kostja oli lepingu rikkumises süüdi, st kas ta rikkus lepingut kas tahtlikult või hooletult. Seetõttu võib osutuda vajalikuks kuulata ära raviarsti arvamus, määrata ekspertiis vms. Siinkohal tuleb arvestada, et võrreldes tervishoiuteenuse osutamisega tavapatsiendile, on vangla võimalused osutada tervishoiuteenust kinnipeetavale piiratumad. Ringkonnakohus osutab sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 (kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada) kohaldamisel selgitanud, et viidatud sätet ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates (vt EIK 10. juuli 2007. a otsus asjas nr 6293/04 Mirilashivili vs. Venemaa). EIK on samuti osutanud sellele, et vanglasüsteemis tervishoiuteenuste osutamise võimalused on piiratumad kui tsiviilhaiglates (vt EIK 15. novembri 2007 otsus asjas nr 30983/02 Grishin vs. Venemaa).
14.Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega hagejale mittevaralist kahju, tuleb hinnata, kas kostja on rikkumise eest vastutav. Kostja saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10 p 17). Juhul kui kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21-24).
15.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.