Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 1
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 22. oktoobril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse K.Y (kostja) vastu 4372,24 euro saamiseks. Seoses vastuväite esitamisega otsustas Pärnu Maakohus 25. novembri 2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 10. detsembril 2024 Tartu Maakohtule oma nõude kostja vastu hagiavalduse vormis. Hageja taotles hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja 6370,83 eurot, millest põhivõlg (tagastamata krediit) moodustab 3615,89 eurot, tasumata intress lepingu ülesütlemise seisuga 1589,80 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis (lepingus kokku lepitud intressimääraga, s.o 37,8% aastas) põhivõlalt 672,20 eurot, meeldetuletuskirja tasu 15,00 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35,00 eurot. Lisaks taotles hageja kostjalt põhivõlalt viivise väljamõistmist edasiulatuvalt alates 11. detsembrist 2024 kuni nõude rahuldamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja alternatiivse nõude arvestuse järgi juhuks, kui kohus peaks leidma, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kõik tagasimaksed (2174,65 eurot) arvestatud krediidisumma katteks. Nõude suurus on sellisel juhul 2225,35 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 16. märtsil 2023 tähtajatu krediidiliini lepingu nr XXXXXXXXXXX, krediidilimiidiga 4000,00 eurot. Lepingus lepiti kokku esialgses intressimääras 37,8% aastas, mis võis edaspidi muutuda kaks korda aastas sõltuvalt krediidi kulukuse ülempiiri muutumisest. Enne kostjaga lepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja krediidivõimelisust. Kostja teatas enda sissetulekuks 1500 eurot kuus. Krediidiandja tuvastas kostja sissetulekud Maksu- ja Tolliameti (EMTA) analüüsi alusel, mille kohaselt oli kostja krediidilepingu sõlmimisele eelneva 4 kuu keskmine sissetulek 2471,18 eurot. Oma finantskohustuste suuruseks teatas kostja 380 eurot ja üldiseks majapidamiskuluks 200 eurot. Krediidiandja võttis krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija kulutusi majapidamisele määras 234 eurot. Krediidiandja tegi päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning tellis AS-i Creditinfo eraisiku krediidiraporti. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kostja võttis ajavahemikul 19. märts 2023 kuni 1. juuli 2023 kasutusele krediiti kokku 4529,05 eurot, sh põhiosa 4400,00 eurot, lepingu põhitingimustest tulenev kiire väljamakse tasu 99,50 eurot ja krediidiskooringu tasu 30,00 eurot. Lepingust tulenevalt oli kostja kohustatud tasuma krediidiandjale igakuiselt 15. kuupäevaks vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest, kuutasust ja väljavõtutasust. Kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja jäi alates 2023. aasta detsembrist viivitusse kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjat hoiatati 1. aprillil 2024 ja 30. mail 2024 tema e-posti aadressile saadetud teatega lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu hiljemalt 13. juunil 2024 võlgnetavaid summasid. Kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles krediidiandja 13. juuni 2024 ülesütlemisavaldusega lepingu üles, 2
edastades teate kostja e-mailile ning nõudis kostjalt lepingu raames sissenõutavaks muutunud summade tasumist. Kostjale saadeti 1. juulil 2024 teade, milles teavitati kostjat tema ja krediidiandja vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest hagejale. Hageja edastas kostjale nii eposti kui ka posti teel nõudekirju, kuid kostja nõuet täitma ei asunud. Hageja ei saa esitada krediidiandja ja hageja vahelist nõude loovutamise lepingut, sest see sisaldab konfidentsiaalset infot ja ärisaladust.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole põhistanud krediidiandjalt nõude omandamist. Hageja ei ole esitanud loovutusdokumenti ega tõendanud oma nõudeõigust muude tõenditega. Lisaks ei järginud krediidiandja kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. EMTA andmetest oli krediidiandjale teada, et kostja sissetulek ühes kuus oli 604 eurot (4 kuu keskmine sissetulek 2471,18 eurot). Sellest oleks krediidiandja pidanud tegema järelduse, et taotlusel esitatud igakuine sissetulek 1500 eurot ei vasta tõele ning esitatud andmete, sh krediidisaaja sissetuleku ja kohustuste kontrollimiseks oleks tulnud küsida pangakonto väljavõtet, mida krediidiandja aga ei teinud. Samuti oleks tulnud maksevõimet hinnata iga kord, kui laenusumma välja maksti, mida krediidiandja ei teinud. Hagi saab olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §--s 94 sätestatud määras intressi ja seadusjärgse viivise ning sissenõudmiskulude osas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 4. aprilli 2025 otsusega hagi täielikult rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja on oma nõude kostja vastu hagejale loovutanud. Maakohus tuvastas, et hageja saatis kostjale 1. juulil 2024 e-kirja, milles teatas, et esialgne võlausaldaja krediidiandja on lepingust tuleneva nõude kostja vastu loovutanud hagejale. Tulenevalt VÕS §-st 170 saab lugeda loovutamise kostja suhtes toimunuks ainult siis, kui algne võlausaldaja on teatanud võlgnikule nõude loovutamisest või kui uus võlausaldaja on võlgnikule esitanud algse võlausaldaja välja antud dokumendi nõude loovutamise kohta. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et algne võlausaldaja oleks kostjale teatanud, et on nõude loovutanud hagejale, samuti ei ole hageja esitanud kostjale nõude loovutamise kohta välja antud dokumenti. Hageja esitatud algse võlausaldaja teade kostjale sisaldas ainult hoiatust, et krediidiandjal on õigus nõue loovutada inkassofirmale või alustada kohtumenetlust, see ei sisaldanud teavitust nõude loovutamise kohta. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud oma nõudeõigust, siis ei kontrollinud kohus täiendavalt nõude aluseks oleva tehingu (tarbijakrediidilepingu) kehtivust, sh krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kuna kostjal menetluskulude tekkimist ei olnud teada, puudus vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja uue otsusega rahuldada hagi, alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 3
Maakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõigusnorme ja hindas ebaõigesti hageja poolt esitatud tõendeid, millest tulenevalt jõudis väärale kohtuotsusele. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule, tähelepanuta on jäänud hageja tõendid ja selgitused. Maakohus oleks pidanud hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Hageja on maakohtu menetluses esitanud kõik kostja võlgnevust tõendavad dokumendid, mida hageja ei oleks saanud esitada, kui tal puuduks õiguslik alus nõuet sisse nõuda kostjalt kohtu kaudu. Maakohus on põhjendamatult nõudnud hagejalt krediidiandja ja hageja vahel sõlmitud konfidentsiaalse nõuete loovutamise lepingu esitamist. Maakohus tõlgendas vääralt VÕS §-i 170. Kostjat oli korduvalt teavitatud lepingust tuleneva võlgnevuse loovutamisest ning seda juba enne hagi esitamist ja seda nii krediidiandja kui ka hageja poolt kohtueelses menetluses (hagiavalduse lisad 4–7e). Kui maakohus oleks täitnud selgitamiskohustust ning nõutud loovutuslepingu asemel viidanud kinnituskirjale vmt tõendile, siis oleks hagejal olnud võimalik esitada oma nõude aluseks krediidiandjalt kinnituskiri nõude loovutamise kohta. Kostja väide, et krediidiandja ei ole teda nõude loovutamisest teavitanud, on teadvalt valeandmete esitamine. Maakohtu otsus on vastuoluline, selle punktist 7.1 nähtub, et puudub vaidlus kostja võlgnevuse osas, seega kohus nõustub sellega, et lepingut ei pea täitma ja lepingust tulenevat võlgnevust ei pea tagastama. Maakohus ei ole analüüsinud krediidiandja poolt esitatud lepingu ülesütlemise teavitust ning selles kirjeldatud nõude loovutamist. VÕS § 170 alusel saab loovutuseks lugeda ka krediidiandja lepingu ülesütlemise avaldust. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta hageja esitatud nõudekirja võlgnikule kohtueelses menetluses. Võlausaldaja on täitnud VÕS §-s 170 sätestatud tingimused. Maakohus ise viitab, et hageja on tõendanud, et kostjat on teavitatud nõude loovutamisest, kuid samas on asunud kostja poolele ja alusetult tuginenud kostja väitele, et tegelikkuses ikkagi hageja ei ole põhjendanud loovutamist sellesama, hageja ja krediidiandja vahel sõlmitud nõudeloovutuse lepingu esitamiseta. Samas oli hagejal võimalik esitada ka kinnituskiri nõude omandamise osas, kui kohus oleks sellele viidanud, mitte rõhunud ärilepingule. Maakohtu kohtunik ei olnud otsust tehes erapooletu, vaid asus kostja nimel vastu vaidlema kogu hageja nõudele. Hageja lisas apellatsioonkaebusele krediidiandja kinnituskirja nõude loovutamise kohta, mis on allkirjastatud 8. aprillil 2025.
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, samuti jätta vastu võtmata apellatsioonkaebuse lisana esitatud uus tõend (algse võlausaldaja kinnituskiri). Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus põhjendas selgelt, et hageja esitatud teated kostjale ei pärinenud algselt võlausaldajalt, vaid ainult väidetava uue võlausaldaja (hageja) enda aadressilt; loovutusleping või muud tõendid jäid esitamata; hageja ei kasutanud kohtult saadud tähtaega oma seisukohtade ja tõendite täiendamiseks. Hageja esitatud uus tõend (kinnituskiri) tuleb jätta vastu võtmata, selle esitamine apellatsioonimenetluses on lubamatu ja hilinenud. Kinnituskiri on allkirjastatud 8. aprillil 2025, seega pärast maakohtu 4. aprilli 2025 otsuse tegemist. Uue tõendi esitamine apellatsioonimenetluses on TsMS § 652 kohaselt lubatud ainult juhul, kui pool ei saanud mõjuval põhjusel esitada tõendit esimese astme menetluses. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks kinnituskiri jäi esitamata varem või miks seda ei saanud varem allkirjastada. Hageja esitas maakohtu menetluses ainult neid kirju, mida ta ise kostjale saatis. Selliste kirjadega ei saa nõude loovutamist tõendada. 4
Maakohus täitis selgituskohustust ega rikkunud menetlusnorme. Maakohus selgitas hagejale tema tõendamiskoormust ja andis tähtaja seisukoha esitamiseks. Hageja ei kasutanud võimalust esitada lisatõendeid, kuigi tal oli selleks õigus ja võimalus. TsMS § 230 lg 1 alusel on hagejal endal kohustus tõendada oma nõudeõigust – kohus ei saa ega pea seda tema eest tegema. Kahtlused kohtuniku erapooletuse suhtes on põhjendamatud ega toetu ühelegi objektiivsele asjaolule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.
7.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostja vastu nõude, mille oli talle loovutanud krediidiandja. Kostja vaidles hagile vastu, leides mh seda, et hageja ei ole krediidiandja poolt nõude loovutamist tõendanud. Maakohus pidas asjas 12. märtsil 2025 kohtuistungi, mille käigus selgitas, arvestades kostja vastuväiteid, hagejale vajadust tõendada nõude loovutamist krediidiandja poolt (dtl 170-173). Maakohus selgitas hagejale ka VÕS § 170 sisu. Hageja asus kohtuistungil seisukohale, et ta on asjas kõik vajalikud tõendid esitanud ja uusi taotlusi tõendite esitamiseks või kogumiseks ei esitanud, kuigi maakohus sellist võimalust hagejale pakkus. Hageja nõustus asja menetluse lõpetamisega samal kohtuistungil. Arvestades eeltoodut lõpetas maakohus kohtuistungil asja sisulise arutamise ja tegi asjas kohtuotsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud nõude loovutamist esialgse võlausaldaja poolt.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tsiviilasja menetledes menetlusnorme oluliselt rikkunud, mh on maakohus täitnud selgituskohustust. Maakohus on hageja nõudeõiguse tuvastamiseks õigesti kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud asjas esitatud tõendeid ning põhjendatult leidnud, et kuivõrd kostja oli sõlminud hageja nõude aluseks oleva krediidilepingu mitte hageja, vaid krediidiandjaga, pidi hageja tõendama, et ta on saanud nõude loovutuse teel ja et tal on õigus esitada hagi kostja vastu. Võlgnik, kellelt uus võlausaldaja talle vana võlausaldaja poolt loovutatud nõude alusel täitmist nõuab, võib põhimõtteliselt kohustuse täitmisest keelduda ka tuginedes asjaolule, et nõue ei ole uuele võlausaldajale üle läinud, kuna loovutamist ei ole toimunud. Selline võlgniku vastuväide on aga piiratud, loovutamine loetakse VÕS § 170 kohaselt võlgniku suhtes toimunuks isegi juhul, kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui tehing, mille alusel loovutamine toimus, ei ole kehtiv. Maakohus on VÕS §-des 164 ja 170 sätestatut kohaldades õigesti leidnud, et hageja ei ole esitanud VÕS §-s 170 nimetatud tõendeid selle kohta, et ESTO AS oleks kostjale teatanud, et on nõude loovutanud hagejale. Samuti ei esitanud hageja maakohtu menetluses krediidiandja (vana võlausaldaja) poolt välja antud dokumenti nõude loovutamise kohta hagejale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja (uue võlausaldaja) enda teated kostjale nõude väidetava loovutamise kohta, ei ole nõude loovutuse toimumise osas VÕS § 170 järgi piisav tõend, vajalik on esialgse võlausaldaja teade või kinnitus. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6).
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada.
5
Maakohus ei kohaldanud VÕS §-i 170 ebaõigesti ja andis kohtuistungil hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Hageja avaldas, et ta konfidentsiaalset nõude loovutuslepingut kohtule tõendina esitada ei soovi, hagi on piisavalt tõendatud ja ei soovinud esitada ka muid tõendeid (sh ESTO AS-i vastavat kinnitust, mille esitas alles apellatsioonimenetluses). Hageja väited apellatsioonkaebuses selles, et maakohus rikkus selgitamiskohustust sellega, et jättis hagejale selgitamata, et nõude loovutamist saab tõendada lisaks nõude loovutuslepingule ka ESTO AS-i kinnituskirjaga, ei ole põhjendatud. Kohtu selgituskohustus tõendamiskoormise jagunemise osas ei hõlma kohustust nimetada konkreetseid tõendeid, mida pool kohtule selleks esitama peab (TsMS § 230 lg 2), nimetatu rikuks ka kohtu erapooletuse nõuet. Samas on maakohus selgitanud hagejale kohtuistungil VÕS § 170 sisu, millest nähtub ka see, milliste tõenditega hageja nõude loovutamist talle tõendada sai. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste esitamise (TsMS § 4 lg 2). Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1). Kostja on vaidlustanud nõude loovutamise, seega pidi hageja seda asjaolu tõendama. Maakohus on hinnanud hageja esitatud tõendeid ega ole neid tähelepanuta jätnud. Loovutust tõendavaks tõendiks ei saa pidada ESTO AS-i lepingu ülesütlemise avaldust koos hoiatusega nõude võimaliku loovutuse kohta, kuivõrd selle tegemise ajal ei olnud nõue veel loovutatud ja selles ei nimetatud ka loovutuse saajat. Olukorras, kus kostja oli nõude loovutamise vaidlustanud, ei piisanud nõude loovutuse tõendamiseks üksnes sellest, et nõude dokumendid olid hageja valduses.
10.Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega ESTO AS-i kinnituskirja nõude loovutamise kohta, mis on koostatud pärast maakohtu otsuse tegemist (dtl 204). Kuivõrd maakohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud (sellega põhjendab hageja tõendi esitamata jätmist maakohtus), siis puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonimenetluses uue tõendi vastuvõtmiseks ja selle hindamiseks (TsMS § 652 lg-d 3 ja 4). Tõend tuleb jätta tähelepanuta.
11.Asja materjalide kohaselt ei ole maakohtu kohtunik olnud otsuse tegemisel erapoolik, vastupidine hageja väide apellatsioonkaebuses ei ole millegagi põhjendatud. Kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2). Seda on maakohus ka teinud. Kui hageja õigusteadmistega esindaja jättis maakohtus lähtuvalt tõendamiskoormisest ja vaatamata kohtu selgitustele vajalikud tõendid õigeaegselt esitamata, ei ole see etteheidetav maakohtule.
12.Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses võtnud seisukohta, et kostja ei pea lepingut täitma. Olukorras, kus maakohus ei tuvastanud hageja nõudeõigust, ei pidanud maakohus võtma seisukohta kostja võimaliku lepingurikkumise ja nõude suuruse osas.
13.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Asja materjalide kohaselt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud, seega puudub vajadus ka kulude kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.