Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGEJA NÕUE

Hagis toodud asjaolude kohaselt oli hageja ja kostja vahel on sõlmitud töövõtuleping (edaspidi leping), mille esemeks oli lõppkliendile dušiklaaside ja lükanduste valmistamine ning paigaldus. Tehtud tööde eest väljastas hageja kostjale 06.11.2019.a arve nr 190330 summas 2217,60 eurot, mis on siiani tasumata. Lisaks nõuab hageja viiviseid põhisummalt 0.022% päevas. Kuna hageja arve tasumise tähtaeg oli 06.11.2019, siis on seisuga 30.06.2020.a hageja viivisenõue kostja vastu summas 116,11 eurot. Hageja nõuab põhinõudelt ka edasiulatuvate viiviste väljamõistmist kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vastusena kostja vastuväidetele leiab hageja, et kostjaks on P J. Hagi ei ole esitatud vale isiku vastu, kuna hagejal puudub mistahes lepinguline suhe väidetava USA-s registreeritud äriühinguga xxx. Hageja on teostanud tööd vastavalt poolte kokkuleppele. Hageja hinnangul oleks ta ilmnenud puudused kõrvaldanud garantiikorras, kuid kostja ei lasknud teda objektile.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja jääb selle juurde, et lepingu hagejaga sõlmis xxx. Kostja panus piirdus xxx abistamise ja suhtluse korraldamisega. Hagi on seega esitatud vale kostja vastu. Kostja leiab, et hagis esitatud nõue on alusetu ja hageja poolt nõutud summa tuleb jätta kostjalt välja mõistmata, kuivõrd hageja andis kostjale üle puudustega tööd. Kostja hinnangul ei sobi paigaldatud toode märgadesse ruumidesse, kuid antud juhul seda tulenevalt hageja soovitustest tehti. Kostja ei ole töid vastu võtnud ja hageja ei ole tõendanud, et töö oli nõuetekohane. Kostja leiab, et hageja etteheide, et ta ei pääsenud objektile ei ole asjakohane kuna kostja andis teada hagejale, millal kostja Eestist lahkub. Hagejal oli piisavalt aega puuduste hilisemaks kõrvaldamiseks kuid tekkinud vaidluse tõttu ei saanud pooled kokkuleppele kõrvaldamisele kuuluvate puuduste osas. Tegemist ei ole seega tellijapoolse viivituse või lepingust või seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega. Juhul, kui kohus leiab vaatamata kostja esitatud vastuväidetele, et hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud, siis palub kostja tasunõudest maha arvata mittenõuetekohaste toodete asendamisega kaasneva kahju summas vähemalt 2629,20 eurot.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kõigi asjas kogutud materjalidega ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid ning kuulates pooled ära kohtuistungil leidis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Vaidlust ei ole alljärgnevates faktilistes asjaoludes:

Kohus on seega tuvastanud, et leping sõlmiti pakkumuse ja sellele nõustumuse andmisega Lariaare OÜ ja P Ji vahel. Põhivõlg Võlaõigusseadus (VÕS) § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse, teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 635 lg 4 kohaselt on tarbijatöövõtuleping oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Kohus on tuvastanud, et tegemist tarbijatöövõtuga, milles et pooled leppisid kokku kostja korterisse dušiklaaside ja lükanduste valmistamises ning paigalduses. VÕS § 636 lg 1 järgi juhul, kui töövõtulepingu esemeks on asja valmistamine, muutmine või muu tulemuse saavutamine, mida on võimalik üle anda, tuleb see tellijale üle anda. VÕS § 635 lõikest 1 ja § 637 lõikest 1 tuleneb tellijale kohustus maksta töövõtjale tasu. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest ning lg 4 kohaselt juhul, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Hageja andis tööd üle, kuid kostja hinnangul on üle antud tööd puudustega, mis tingis tööde vastu võtmata ning arve tasumata jätmise. Hageja pakkus kostjale, et kõrvaldab võimalikud puudused, kuid pooled ei saanud kokkuleppele puuduste kõrvaldamise ajas. VÕS § 111 lg 3 kohaselt kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kohus peab seega tuvastama, kas tellijal oli õigus oma kohustuste täitmisest (tasu maksmisest) keelduda. Riigikohus on leidnud, et tellija peab töö vastu võtma, välja arvatud juhul, kui töö on täiesti kõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada (RKTKo nr 3-2-1-16-06, p 11). Lisaks eelnevale on Riigikohus ka täpsustanud, et töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise puhul võib tellija keelduda lepingu järgi sissenõutavaks muutunud tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 järgi, kuni töövõtja on täitnud oma vastastikuse kohustuse, mh asendanud või parandanud lepingutingimustele mittevastava täitmise või seda pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seejuures võib VÕS § 111 lg 3 järgi tasu maksmisest keelduda ebaoluliste puuduste korral üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt

võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks (RKTKo nr 3-2-1-73-10, p 31; RKTKo nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34, samuti RKTKo nr 3-2-118-16, p 14). Kostja on seisukohal, et üleantud tööd olid puudustega ja muuhulgas ei sobi paigaldatud toode märgadesse ruumidesse. Kostja hinnangul tõendab tema väiteid tema esitatud G L esindaja ekiri (kostja 28.10.2020 seisukoha lisa 1), et G L süsteem (ega teised selle firma tooted) ei sobi paigaldamiseks märgadesse ruumidesse. Hageja arvates ei tähenda see keeldu ning vaidlusaluse toote paigaldamine märgadesse ruumidesse on lubatud. Kohus tuvastas, et vastavalt G L tootelehel toodule võib tooteid kasutada nii sise- kui välitingimustes. Kuigi eraldi ei ole mainitud midagi toodete kasutamise kohta märgades ruumides, nähtub kohtu hinnangul võimalusest kasutada tooteid välitingimustes see, et vesi toodete kasutamisele halba mõju ei oma. Samuti ei ole kostja välja toonud, et väidetavad puudused oleks põhjustatud kokkupuutest veega. Kostja esitas G Li tootja esindaja kirja, millest kostja hinnangul nähtub, et G L 60 tooteid märgades ruumides kasutada ei tohi. Kohus selle järeldusega ei nõustu ja leiab, et selline võimalik keeld ei ole kooskõlas teiste esitatud tõenditega. See, et kostjale pärast tööde teostamist midagi ei meeldi või kostja soovib seda muuta, ei tähenda seda, et hageja poolt teostatud tööd ei vasta poolte vahel kooskõlastatud tingimustele. Kohus selgitas pooltele 05.11.2020 toimunud kohtuistungil, et pooled peavad oma väiteid tõendama. Muuhulgas peaks tõendama seda kui palju maksab puuduste kõrvaldamine. Hageja esitas xxx OÜ pakkumise, mille kohaselt puuduste kõrvaldamise hind kokku on 92 eurot, millele lisandub käibemaks. Hind koos käibemaksuga on 110,40 eurot. Kostja andis teada, et kuna tellija ja kostja ei viibi enam Eestis, siis ei ole neil olnud võimalik omapoolset hinnapakkumist puuduste kõrvaldamise osas esitada, sest see eeldab kohtumisi ja mõõtmisi objektil, mida tellija ja kostja äraoleku tõttu korraldada ei saa. Samas on kostja sõnul ilmselge, et xxx OÜ hinnapakkumises ei ole arvestatud vajadusega asendada mittenõuetekohane G L süsteem märgadesse ruumidesse sobiva süsteemiga ning seega ei ole xxx OÜ hinnapakkumises nimetatud tööd piisavad puuduste kõrvaldamiseks. Tellija peab vajalikuks G L süsteemi väljavahetamist. Lähtudes eeldusest, et asendatav süsteem maksab vähemalt sama palju, kui G L süsteem (kuigi tõenäoliselt on veelgi kallim), siis on parandustööde maksumus hageja hinnapakkumist arvestades vähemalt 2629,20 eurot (2191+km). Seega juhul, kui kohus leiab vaatamata kostja esitatud vastuväidetele, et hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud, siis palub kostja tasunõudest maha arvata mittenõuetekohaste toodete asendamisega kaasneva kahju summas vähemalt 2629,20 eurot. Kohtu hinnangul on kostja kahjunõue paljasõnaline ja tõendamata ja tuleb jätta arvestamata. Hageja seevastu on esitanud konkreetse hinnapakkumise, mille kohaselt maksab puuduste kõrvaldamine 110,40 eurot. Võlaõigusseadus ei defineeri olulist lepingurikkumist ega anna ammendavat loetelu olulistest lepingurikkumistest, kuid kohtu hinnangul ei saa pidada puudusi oluliseks, kui need moodustavad tööde kogumaksumusest umbes 4%. Ebaoluliste puuduste korral võib keelduda maksmisest üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks. Seega tuleb hageja nõutavast summast 2217,60 eurot lahutada puuduste kõrvaldamise maksumus 110,4 eurot ja kostjal tuleb hagejale tasuda 2107,2 eurot.

Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt summas 2107,2 eurot.

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

Viivis VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leidis, et põhinõue oli põhjendatud summas 2107,2 eurot. Viivise arvestus algas arve tasumise tähtajast 06.11.2019. Hagi esitamise kuupäeva seisuga 30.06.2020 oli kostja viivituses seega 238 päeva. Pooled ei olnud lepingus kokku leppinud viivise määra. Seega tuleb lähtuda seaduses toodud viivisintressi määrast. Viivisemäär perioodil 06.11.2019-30.06.2020 oli 8% aastas ehk 0,022 % põhivõlgnevuselt päevas. Hagi esitamise hetkeks oli viivis sissenõutavaks muutunud põhinõudelt kokku seega 109,69 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja taotles ka viivist hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kohus leiab, et ka edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud. Kokkuvõte Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 2107,2 eurot, hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivised summas 109,69 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt (2107,2 eurot) alates 01.07.2020 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele osaliselt (96% ulatuses), siis jätab kohus hageja menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 4% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Hannes Olev kohtunik Osaliselt TRK lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.