2-20-6784/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kohus selgitab siiski nõude kujunemisega seonduvalt järgnevat. Hagiavalduse kohaselt 08.12.2014 sõlmisid hageja laenuandjana ja kostja laenusaajana lepingu nr xxxx, mille alusel andis hageja kostjale laenu 71 500 eurot. 27.01.2015 sõlmiti poolte vahel laenulepingu lisa, millega laenati kostjale täiendavalt 3 500 eurot. Kostja ei tasunud laenulepingu maksegraafikus toodud makseid, jäädes võlgu igakuised intressimaksed alates 10.02.2015. Vastavalt laenulepingu punktile 3.1.1 oli intressi määraks 20,500% aastas. Põhivõlgnevuse lisasummalt on arvestatud viivist intressimääraga 24% aastas vastavalt laenulepingu lisale. Vastavalt laenulepingu punktile 4 oli viivise määraks 0,114% päevas. Hageja nõueteks on: põhivõlgnevus 68 852,05 eurot, intressid 12 317,75 eurot ja seisuga 05.05.2020 sissenõutavaks muutunud viivised 132 823,67 eurot. Kohus mõistab välja kostjalt põhivõla 68 852 eurot ja intressid 12 317,75 eurot. Hageja on viivise arvutanud vastavalt laenulepingu punktile 4, s.o 0,114% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Seega on viivisemääraks aastas 41,61%. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Kohus märgib, et arvestades VÕS § 113 lg-t 1 ja § 415 lg-t 1 on põhjendatud intressimääraga võrdne viivisemäär, mitte kõrgem viivisemäär. Vastavalt laenulepingu punktile 3.1.1 oli intressi määraks 20,500% aastas. Seega arvestab kohus viivise ümber lepingujärgse intressimäära alusel. Viivisesummaks on 63 507,01 eurot. Vastavalt 27.01.2015 sõlmitud laenulepingu lisale, mille alusel kostjale laenati täiendavalt 3 500 eurot, oli kokkulepitud intressimääraks 24% aastas. Seega intressimäära alusel on viivise summaks 2 207,95 eurot. Kohus mõistab välja viivise kokku summas 65 714,96 eurot. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 68 852,05 eurot, intressid 12 317,75 eurot ja viivised 65 714,96 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse ca 69% ulatuses, jagab kohus menetluskulud sama proportsiooni alusel – 69% menetluskuludest jääb kostja kanda ja 31% hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 1 määrab kohus menetluskulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks käesolevas otsuses. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 2 100 eurot ja õigusabikulud 210 eurot. Kohus peab hageja menetluskulusid põhjendatuks. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1 593,90 eurot. Kohus jätab rahaliselt kindlaks määramata kostja menetluskulud, kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud ja kulud puuduvad.