Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu nr 00791003099, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 12 400 eurot. Maksegraafiku kohaselt pidi laenu, intresside ja lepingutasu tagastamine toimuma 09.04.2020 kuni 09.02.2025 osamaksena summas 345,14 eurot ja 09.03.2025 osamaksena summas 344,74 eurot. Kostjal on kõik graafikujärgsed osamaksed tasumata. Hageja on edastanud kostjale lepingu eest kuus teadet. Kokku nõudis hageja kostjalt menetluskulu 5 eurot (viimase kirja saatmise kulu). Hageja saatis 18.08.2020 kostjale ülesütlemise hoiatuse, milles hoiatas, et juhul kui 28.08.2020 ei ole jooksev võlgnevus tasutud, on hagejal õigus laenuleping erakorraliselt üles öelda. 04.09.2020 saatis hageja kostjale ülesütlemise avalduse, millega andis kostjale 2 nädalase tähtaja võlgnevuse summa tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks ning informeeris, et võlgnevuse mittetasumisel või kokkuleppe mittesaavutamisel loeb hageja lepingu alates 18.09.2020 olulise rikkumise tõttu üles öelduks. Kostja tagastamata põhivõla jääk 26.10.2020 seisuga on 12 400 eurot. Perioodi 10.03.202018.09.2020 intress on 1 380,32 eurot. Viivist on arvestatud hagiavalduse esitamiseni viivisemääraga 13% aastas summas 191,68 eurot. Viivist on arvestatud sissenõutavaks muutunud graafikujärgsetelt põhiosasummadelt ning ülesütlemise järgselt ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud summalt. Lepingutasu 248 eurot on fikseeritud lepingu punktis 2 ning see on jagatud võrdselt 60 maksegraafikujärgse osamakse peale. Kostja vastus hagile Kostja vastas hagile, et kostjal puudub töö ja ta on pankrotis, pole vahendeid võla tasumiseks. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel saab asja lahendada kirjalikus menetluses. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et pooled sõlmisid laenulepingu nr 00791003099 (hagiavalduse lisa 1, lisa 2), mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 12 400 eurot. Hageja nõude aluseks oleva lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi; muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 sätestab: “Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ VÕS § 1132 lg 1 sätestab: „Lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.“ Laenu tagastamine pidi toimuma maksegraafiku alusel (hagiavalduse lisa 2). Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et ühtegi osamakset ei tasutud; et enne lepingu ülesütlemist saatis hageja kostjale kuus teadet (25.04.2020, 11.05.2020, 10.06.2020, 17.07.2020, 10.08.2020 ja 18.08.2020; hagiavalduse lisad 5-10); et hageja hoiatas 18.08.2020 kirjaga kostjat lepingu ülesütlemise eest, kui kostja võlgnevust ei tasu ja leping on üles öeldud 18.09.2020 (04.09.2020 kiri, hagiavalduse lisa 3). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõude suurusele. Kuna kostja ei ole teinud hagejale ühtegi makset oma kohustuse täitmiseks, siis on põhinõue 12 400 eurot põhjendatud. Lepingu punktis 2 on kokku lepitud lepingutasu 248 eurot tasumine, mis on samuti tasumata ja seetõttu on tegu põhjendatud nõudega. Intressinõue kujuneb kuni ülesütlemiseni tasumata graafikujärgsete intressimaksete alusel – 09.04-09.09.2020 maksetähtajaga tasumisele kuulunud intressid 1 318,78 eurot ning 10.09-18.09.2020 arvestuslik intress 61,54 eurot (09.10.2020 makse intress 211,98:31 päeva x 9 päeva) ehk kokku 1 380,32 eurot. Sissenõudmiskulu 5 eurot ühe kirja saatmise eest ei ole vastuolus VÕS § 1132 sissenõudmiskulude regulatsiooniga ja see nõue on põhjendatud. Viivisearvestuses on hageja korrektselt võtnud aluseks põhinõuete sissenõutavaks muutumise ajad, arvestuse lõppkuupäeva (hagi esitamise aeg 26.10.2020), sissenõutavaks muutunud põhisummad ja lepingu punktis 2 kokkulepitud intressimäära – viivisenõue 191,68 eurot on põhjendatud. Kostja väited töö ja rahaliste vahendite puudumise kohta ei mõjuta asja lahendust. Kohustuse täitmise nõude esitamise eeldused on kohustuse rikkumine ning rikkumise mittevabandatavus. Rahalise kohustuse rikkumine ei ole reeglina üldse vabandatav ning makseraskused ei vabasta täitmise kohustusest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 14 225 eurot (12 400 eurot põhivõlg, 1 380,32 eurot intress, 191,68 eurot viivis, 248 eurot lepingutasu ja 5 eurot menetluskulu meeldetuletuskirjade saatmise eest). Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, kohus määrab hageja menetluskulud kindlaks tsiviilasja materjalide pinnalt (TsMS § 174 lg 1 teine lause). Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 650 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on käesolevas asjas 14 225 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 650 eurot. Riigilõivukulu on põhjendatud. Muid menetluskulusid hagejal kohtule arusaadavalt ei ole. Hageja esindajaks on töötaja, kelle puhul hüvitataks üksnes sõidukulud (TsMS § 175 lg 2). Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 650 eurot ja mõistab kulud kostjalt välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.