Raudar Metal Works OÜ hagi XX vastu võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
5146 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Raudar Metal Works OÜ (registrikood 12345520), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 27. novembri 2020. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta XX kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-19-13494 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Raudar Metal Works OÜ (hageja) esitas 3. septembril 2019 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) ja YY vastu, milles palus mõista kostjalt ja YY-lt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 4300 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 502 eurot 90 senti ning edasiulatuva viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla kohase tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt määras Harju Maakohus 6. märtsil 2018 hageja avalduse alusel tsiviilasjas nr 2-18-1964 OÜ Planestar (registrikood 10877862, pankrotis, võlgnik, osaühing) ajutiseks pankrotihalduriks Peeter Sepperi. 5. aprillil 2018 kuulutas maakohus välja võlgniku pankroti. Ajutise halduri aruande kohaselt kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja juba 2016. aastal, kui võlgniku juhatuse liikmeks oli kostja (kuni 09.06.2017). Perioodil 09.06.2017– 20.07.2017 oli võlgniku juhatuse liikmeks YY ja alates 09.06.2017 on võlgniku juhatuse liikmeks QQ. Kostja vastusele lisatud aruandest nähtub, et 2016. a lõpu seisuga oli OÜ Planestar rahaline seis 17 289 euroga miinuses. Osaühingu vara moodustasid üksnes nõuded ja ettemaksed ning materiaalsed põhivarad (masinad ja seadmed, mille väärtus on kajastatud soetusväärtuses kulumit arvestades). Ettevõtte võlakohustused moodustasid kokku 244 712 eurot. Pangakonto väljavõttest nähtub, et 2017. aastal on osaühingu kontole laekunud vaid üksikud summad. Seega pidi esitatud andmete põhjal olema kostjale selge, et aruandes kajastatud kolmandate isikute maksmata võlgu vastu ei õnnestu kätte saada. Asjaolust, et bilansis kajastatud varade väärtus ületas 31.12.2016 seisuga raamatupidamislikult osaühingu kohustusi, ei saa järeldada, et osaühingul oli reaalselt võimalik oma kohustusi täita. Bilansis kajastatud põhivara tegelik koosseis on teadmata. Kuna võlgnikul puudus vara, kohustas maakohus hagejat pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 218-1964 tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu katteks 1500 eurot, mille hageja tasus 22.02.2018 ja täiendavalt pankrotimenetluse kulude katteks 2800 eurot, mille hageja tasus 02.04.2018, kokku 4300 eurot. Hageja taotleb kostjalt võlgniku pankrotimenetluses kohtu deposiiti tasutud summade hüvitamist (kokku 4300 eurot) ning VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgset viivist põhivõlalt kuni nõude täitmiseni.
3.19. detsembril 2019 esitas hageja taotluse hagi tagasivõtmiseks teise kostja YY vastu. Maakohus jättis 16. jaanuari 2020. a määrusega hagi YY vastu läbi vaatamata ning lõpetas teda puudutavas osas tsiviilasja nr 2-19-13494 menetluse. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-19-13494 1) Kostja ei nõustu hageja väitega, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja 2016. aastal, s.o ajal, mil kostja oli võlgniku juhatuse liikmeks. See väide on tõendamata. 2) Võlgniku 2016. a majandusaasta aruande esitamise tähtaeg oli 30. juuni 2017. Kostja lahkus võlgniku juhatusest enne 2016. a majandusaasta aruande esitamise tähtaega – 9. juunil 2017. Seega ei saa nimetatud aruande esitamata jätmist kostjale ette heita. 3) Kokkuleppel võlgniku uue osanikuga pidi 2016. a majandusaasta aruande äriregistrile esitama võlgniku uus juhatus. Kostja koostas aruande ja võlgniku raamatupidaja VV esitas selle äriregistrile 26. mail 2017. Aruandest nähtub, et 31.12.2016 seisuga oli võlgnikul varasid 269 414 eurot ja kohustusi 244 712 eurot. Seega ületasid võlgniku varad kohustusi 24 702 euro ulatuses, mis tähendab, et võlgnik ei olnud 2016. a majandusaasta lõpu seisuga maksejõuetu ning kostjal ei olnud seadusest tulenevat kohustust äriühingu suhtes pankrotiavalduse esitamiseks. 4) Võlgniku pankrot kuulutati välja 5. aprillil 2018, s.o 10 kuud pärast seda, kui kostja ei olnud enam võlgniku juhatuse liige. 5) Asjakohatud on hageja etteheited, et kostja ei esitanud pankrotihaldurile äriühingu dokumente. 6) Hageja nõue on tervikuna alusetu. Maakohus määras 20.03.2018. a määrusega pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks deposiiti makstavaks summaks 2800 eurot ning hageja tasus selle. Hagiavaldusest ei selgu, millise kohtumääruse alusel tasus hageja 1500 eurot. 7) Hagejal tuleb tõendada, millal tekkis kostjal kohustus esitada pankrotiavaldus ning kas kostja on seda kohustust rikkunud. Kui maakohus tuvastab, et kostja on pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud, siis tuleb hinnata, kas on tõendatud ka hagejale kahju tekkimine selle rikkumise tagajärjel. Praegu ei ole hageja seda tõendanud.
5.Kohtuistungil selgitas kostja, et 31.12.2016 seisuga oli võlgniku bilansis materiaalseid põhivarasid 86 072 euro ulatuses ning võlgnik andis need uuele omanikule üle osa notariaalse müügilepingu sõlmimisel. Kostja tellis võlgniku likvideerimise teenuse YY-lt, kes tutvus kohapeal võlgniku varade ja raamatupidamisega. Asjaolust, et võlgniku 2016. a majandusaasta aruande bilansi kohaselt oli äriühingu konto jääk 17 289 euro ulatuses miinuses, ei järeldu, et ettevõte ei oleks suutnud oma rahalisi kohustusi täita. 2017. a maikuuks selgus, et äriühingu võlgnikud esitatud arveid ei tasu ja lubadusi ei täida, ning siis mõistis kostja, et ettevõttel pole perspektiivi. Osaühingul oli ka suur rahaline kohustus Nordea panga ees, mida kostja isiklikult käendas. Kuna osaühing võlga pangale ei tasunud, muutus võlg käenduse alusel kostja võlaks. Kostja lootis, et YY tegeleb võlgadega, aga YY vedas kostjat alt. Osaühingu uus omanik pidi osaühingu varad likvideerimise käigus maha müüma ja saadud raha eest võlad tasuma, samuti täitma kohustuse panga ees. Osaühingu vara turuväärtuseks hindas kostja 150 000 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 21. veebruari 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt välja põhivõla 4300 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 663 eurot 93 senti ning edasiulatuva viivise VÕS §-s 113 sätestatud määras kuni põhivõla kohase tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras, et need määrab maakohus kindlaks pärast praeguses asjas kohtuotsuse jõustumist. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
maakohus andis 08.02.2018 määrusega tsiviilasjas 2-18-1964 hagejale tähtaja tasuda võlgniku ajutise halduri kulutuste katteks 1500 eurot;
2-19-13494 -
-
-
maakohus nimetas 06.03.2018 määrusega tsiviilasjas 2-18-1964 võlgniku ajutiseks halduriks Peeter Sepperi, kes koostas ja esitas 16.03.2018 kohtule ajutise halduri aruande; maakohus määras 20.03.2018 tsiviilasjas 2-18-1964 võlgniku pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks deposiiti makstava summa suuruseks 2800 eurot ning avaldas sellekohase teate väljaandes Ametlikud Teadaanded; 05.04.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1964 kuulutas kohus välja võlgniku pankroti ja nimetas võlgniku pankrotihalduriks Peeter Sepperi; hageja on tasunud kohtu deposiitkontole 22.02.2018 1500 eurot ja 02.04.2018 2800 eurot.
7.Ajutise halduri aruande kohaselt puudus võlgnikul 16.03.2018 seisuga vara. Samuti kinnitab võlgniku maksejõuetust asjaolu, et 2016. a majandusaasta lõpu seisuga oli võlgnik 17 289 euroga miinuses ning 244 712 euro ulatuses koosnes vara peamiselt nõuetest ja ettemaksetest. Kuid võlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt laekus võlgniku kontole 2017. a jooksul ainult ca 11 000 eurot.
8.Maakohus leidis, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja kostja võlgniku juhatuse liikmeks olemise ajal. Isegi kui maksejõuetus ei kujunenud välja 2016. a lõpus, oli see välja kujunenud ajaks, kui kostja kavatses võlgniku osa uuele osanikule võõrandada, s.t 2017. a maikuuks. Kostja oleks osa uuele osanikule võõrandamise asemel pidanud esitama ise võlgniku pankrotiavalduse. Kuna kostja ei esitanud võlgniku juhatuse liikmena äriregistrile 2016. a majandusaasta aruannet, võib sellest järeldada võlgniku püsiva maksejõuetuse kujunemist juba 2016. aastal. Seda järeldust ei lükka ümber ka ettevõtte raamatupidaja äriregistrisse üleslaaditud majandusaasta aruandest nähtuv, mille kohaselt ettevõtte varad ületasid kohustusi 24 702 euro võrra. Samuti ei lükka seda ümber asjaolu, et kostja ei olnud enam 2016. a majandusaasta aruande esitamise tähtajal võlgniku juhatuse liige ning et uus juhatus pidi ise esitama 2016. a majandusaasta aruande. 2016. a lõpu seisuga moodustus võlgniku vara peamiselt nõuetest ja ettemaksetest. 2017. a jooksul laekus võlgniku kontole ainult 11 000 eurot. Püsiva maksejõuetuse kujunemise ajaks oli seega 2017. a maikuu, kui kostja otsustas võlgniku osa YY-ga seotud äriühingule Celeris Trade OÜ võõrandada. 2017. a maikuuks, kui selgus, et arved jäävad tasumata, sai kostjale selgeks, et osaühingul ei ole perspektiivi. Lisaks viitab võlgniku püsivale maksejõuetusele ka võlgniku suur rahaline kohustus panga ees. Kostja vastutust võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmise eest ei välista ka see, et kostja ei olnud 2016. a majandusaasta aruande esitamise tähtpäeval enam võlgniku juhatuse liige. Kostja jättis 2016. aasta majandusaasta aruande esitamata ning seega puudusid kolmandate isikute jaoks võlgniku 2016. a majandustegevuse kohta usaldusväärsed andmed. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda ning otsustas, et määrab need kindlaks TsMS § 177 lg 2 kohaselt pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
9.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised.
2-19-13494 1) Maakohus on jätnud analüüsimata asjaolu, kas hagejal on kostja tegevuse tulemusena kahju tekkinud. Kahju tekkimine on tõendamata. Maakohtu järeldustest ei selgu põhjuslik seos kostja pankrotiavalduse esitamata jätmise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Hagejal kahju tekkimine ei olnud põhjuslikus seoses mitte pankrotiavalduse esitamata jätmisega, vaid asjaoluga, et pankrotimenetluses ei tuvastatud (üheksa kuud pärast kostja lahkumist juhatuse liikme kohalt) osaühingul varasid, mille arvel oleks saanud rahuldada kõik pankrotimenetluses esitatud nõuded. 2) Tsiviilasjas nr 2-18-1964 on tuvastatud, et pankrotimenetluses esitati OÜ Planestar vastu nõudeid 13 694 euro ulatuses ning hageja nõue oli 8398 eurot 22 senti. Tunnistajate ütluse ja kostja seletustega on tõendatud, et kostja kui OÜ Planestar juhatuse liikme kohustuste lõppemise ajal (09.06.2017) oli osaühingul masinaid ja seadmeid jääkmaksumuses 86 072 eurot, mis ületab enam kui kuuekordselt kõiki pankrotimenetluses esitatud nõudeid. Kostja ja tunnistaja VV ütluste kohaselt oli masinate ja seadmete tegelik turuväärtus suurem (kostja arvates 100 000 – 150 000 eurot). Nende seadmete müügi arvel oleks saanud kõik pankrotimenetluse nõuded rahuldada ning seega ei olnud pankrotiavalduse esitamata jätmine põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Maakohus ei ole tuvastanud, et seadmete puudumise eest pankrotimenetluse algatamise hetkel vastutab kostja. 3) Kostja jääb oma seisukoha juurde, et praeguses asjas ei ole tuvastatud ega tõendatud, millal tekkis OÜ Planestar maksejõuetus ning et see tekkis enne 9. juunit 2017. Nimetatud asjaolu pidi tõendama hageja, kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus ei ole käsitlenud ka asjaolu, et kostja juhatuse liikme kohalt lahkumise ja ajutise pankrotihalduri aruande esitamise vahele jäi üheksa kuud. Seega on tõenäoline, et maksejõuetus tekkis üheksa kuu jooksul vahetult pärast kostja juhatuse liikme kohustuste lõppu. 4) Maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna ei selgita otsuses, mis alusel tuleb arvesse võtta ajutise halduri väidet, et kuna kostja ei esitanud pankroti väljakuulutamisele eelnenud aastal majandusaasta aruannet, võib sellest asjaolust järeldada võlgniku püsiva maksejõuetuse kujunemist. Kohus on jätnud arvestamata kostja vastuväite, mille kohaselt ajutise halduri arvamus maksejõuetuse tekkimise kohta on oletuslik ega põhine ühelgi tõendil. Ajutine haldur ei tutvunud OÜ Planestari bilansiga, mis oli maakohtul praeguses menetluses tõendina olemas. Maakohus on teinud meelevaldseid järeldusi ning ei ole põhjendatud, miks just need järeldused viitavad maksejõuetusele. Juba 2015. a lõpu seisuga oli OÜ Planestari rahaline seis 8528 euroga miinuses. Maksejõuetuse tekkimist juba 2015. aastal maakohus ei tuvastanud ega kaalunud isegi sellist võimalust. 5) Maakohus on võlgniku maksejõuetuse tekkimisel arvestanud kostja vande all antud selgitust, et võlgnikul oli Nordea panga ees kohustus 45 000 eurot, mida kostja käendas. Samas ei ole maakohus võtnud arvesse kostja selgitust, et kostja vabastas võlgniku käendajana selle kohustuse täitmisest ning võttis võla enda kanda. 6) Maakohus on jätnud arvestamata raamatupidaja tunnistajana antud ütlused, et pärast raamatupidamisdokumentide RR-le üleandmist kinnitas YY, et tal ei ole dokumentide osas küsimusi ning seega olid raamatupidamisdokumendid korrektsed ja kajastasid osaühingu majanduslikku olukorda õigesti. Samas on maakohus otsuse tegemisel tõendina arvestanud YY 4. juuli 2017. a kirja, milles väidetakse, et võlgniku raamatupidamise andmed on puudulikud ja/või vastuolulised ning YY-l puudus ülevaade osaühingu tegelikust raamatupidamislikust olukorrast, nõuete ja kohustuste sisust. Maakohus on kohtus ülekuulatud tunnistaja ütluste asemel (kellele mõlemad
2-19-13494 pooled said küsimusi esitada) arvestanud tõendina isiku kirja, keda ei ole üle kuulatud ning kes ei saanud olla asjas erapooletu. OÜ Planestar juhatuse järgmise liikmena võis ka tema ise põhjustada hagejale kahju. Algselt esitas hageja nõude nii kostja kui ka YY vastu. Vastuoluliste tõendite korral oleks maakohus pidanud arvestama kohtus ülekuulatud tunnistaja ütlustega, mis langesid kokku kostja vande all antud seletustega. 7) OÜ Planestar võis olla maksejõuetu ainult juhul, kui ta ei oleks suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid ning tema vara ei oleks katnud tema kohustusi. Kostja juhatuse liikme kohalt lahkumise hetkel polnud kumbki nõue täidetud. Seega sai Planestari maksejõuetus tekkida ajavahemikus 2017. a maist kuni 2018. a märtsini ning kohtuotsuses puudub tõenditel rajanev põhjendus, et maksejõuetus tekkis enne 9. juunit 2017. Vastustaja seisukoht
10.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.
12.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest, mida on refereeritud ringkonnakohtu otsuse p-s 6. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ja ei korda neid. Maakohtu põhjendustest tuleb TsMS § 652 lg 1 p 21 järgi välja jätta osa, milles kohus on kostjale ette heitnud 2016. aasta majandusaasta aruande allkirjastamata jätmist. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 järgi ning lähtunud kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtadest püsiva maksejõuetuse kohta (Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p-d 14–15). Viidatud lahendis selgitas Riigikohus, et püsivaks maksejõuetuseks on olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi või ta ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hagi rahuldamise eeldusena tuleb hinnata seda, kas kostja oli süüdi äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumises. Et kostja ei rikkunud eelnimetatud kohustust tahtlikult, tuleb kostja hooletust eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Kostja hooletuse hindamiseks tuleb ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse järgmise osas lähtuda osaühingute juhatuse liikmete nn grupisisesest keskmisest hoolsuse standardist (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 29. novembri 2017. a otsus nr 2-14-56641/69, p 18.2).
14.Põhjendamatu on kaebuse väide, et maakohus ei ole tuvastanud püsiva maksejõuetuse tekkimise aega. Maakohus on otsuse p-s 3.12 leidnud, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja maikuuks 2017. a. Maakohus on märkinud, et iseenesest võis püsiv maksejõuetus tekkida juba varem, kuid see tõdemus ei muuda otsuse põhjendusi vastuoluliseks (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15).
15.Maksejõuetuse hindamisel on oluline tuvastada, kas ja millal muutusid võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu lootusetuteks. Võlgniku äriregistrisse 26.05.2017 esitatud 2016. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul 31.12.2016 seisuga varasid 269 414 eurot ja kohustusi 244 712 eurot (tl 27–35). Võlgniku varadest enamuse moodustasid ettemaksed ja nõuded kolmandate isikute vastu 200 292 eurot (bilanss 31.12.2016 seisuga). Võlgniku
2-19-13494 pangakonto väljavõttest nähtuvalt laekus võlgniku kontole 2017. a jooksul ainult 11 000 eurot (tl 57–60). Viimasest asjaolust on maakohus põhjendatult järeldanud, et hiljemalt maikuuks 2017 muutus võlgnik maksejõuetuks.
16.Ühtlasi märkis maakohus, et hiljemalt mais 2017 pidi kostja aru saama, et nõudeid ja ettemakse rohkem ei laeku ning võlgnik on püsivalt maksejõuetu. See asjaolu omab tähendust kostja hooletuse tuvastamisel ÄS § 180 lg 51 mõttes ja annab aluse järeldada, et kostja oli süüdi pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumises.
17.Kostja on kaebuses sisuliselt väitnud, et kahju ei ole hagejale tekkinud seetõttu, et hageja nõude rahuldamine võlgniku vastu oleks olnud võimalik vaatamata sellele, et kostja ei esitanud pankrotiavaldust. Vastuseks sellele väitele märgib kolleegium, et PankrS § 30 lg 3 järgi esitatava nõude eeldused on kitsad ja formaalsed. Sellise nõude eelduseks on, et hageja on tasunud pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina kohtu määratud rahasumma ning et juhatuse liige on jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Nõude eeldusena ei ole vaja hinnata, kas pankrotimenetlus oli võlausaldajale vajalik nõude rahuldamiseks. Samuti ei ole vaja hinnata, kas nendes oludes oli pankrotiavalduse esitamine ja pankrotimenetluse kulude katmine mõistlik ja majanduslikult otstarbekas. Nõude eeldusena tuleb tuvastada üksnes asjaolu, et võlausaldaja on pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi makse teinud.
18.Tõendamata on kaebuse väide, et OÜ Planestar seadmete müügi arvel oleks saanud kõik pankrotimenetluse nõuded rahuldada ning seega ei olnud pankrotiavalduse esitamata jätmine põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. See väide viitab, et kostja arvates olid seadmed bilansis arvestatud tegelikust väärtusest oluliselt väiksema väärtusega. Väite tõendamiseks on kostja esitanud üksnes raamatupidaja VV ütlused, et seadmete tegelik turuväärtus oli 100 000– 150 000 eurot. Maakohus on õigesti leidnud, et väide on tõendamata. Raamatupidaja hinnang seadmete väärtusele on puhtalt oletuslik. OÜ Planestar seadmed olid spetsiifilised ning nende väärtust oleks saanud hinnata eriteadmiste või turuandmete alusel.
19.Asjakohane ei ole kaebuse väide, et maakohus oleks pidanud kaaluma maksejõuetuse tekkimist juba 2015. aastal. Kui maksejõuetus oleks välja kujunenud 2015. aastal, oleks kostja pidanud juhatuse liikme kohustusi rikkuma oluliselt varem.
20.Põhjendamatu on kaebuse etteheide, et maakohus jättis arvestamata asjaolu, et võla tasumise kohustuse ülevõtmisega kostja poolt vabanes osaühing 45 000 euro suurusest kohustusest. Esiteks ei tähenda käendaja kohustuste täitmine üldjuhul seda, et võlgnik vabaneb kohustusest. VÕS § 152 lg 1 järgi tekib käendajal tagasinõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgniku kohustuse suurus seega ei muutu. Teiselt poolt, kui kostja oleks pärast maksejõuetuse tekkimist pangaga sõlmitud kokkuleppe alusel võlgniku selles ulatuses võlast vabastanud ning loobunud VÕS § 152 lg 1 järgi tagasinõudeõigusest, oleks kostja siiski enne seda olnud igal juhul rikkumises.
21.Kolleegium nõustub kaebuse väitega, et maakohus on kostjale põhjendamatult ette heitnud 2016. aasta majandusaasta aruande allkirjastamata jätmist (maakohtu otsuse p 3.13). Maakohtu sellekohane arutluskäik ei seondu pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega ega kostja süüga selles. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning jätab kirjeldatud väite põhjendustest välja. See aga ei muuda maakohtu lõppjärelduste ega ülejäänud põhjenduste õigsust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus.
2-19-13494 (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.