Määruse tegemise aeg ja koht 18.12.2020, Tallinn Kohtuasja number
2-20-16050
Kohtuasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi XX vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.11.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 13.11.2020 määrus ja saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule menetluse jätkamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 02.11.2020 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi kostja ja AS Inbank vahel 16.01.2019 sõlmitud laenulepingust tuleneva võla väljamõistmiseks. Hageja on nõude kostja vastu omandanud nõude loovutamise alusel. Hageja märkis hagiavalduses kostja elukohaks MMM, Tallinn.
Harju Maakohus võttis 04.11.2020 määrusega hagi menetlusse.
3.Maakohus kontrollis, et rahvastikuregistri andmetel oli kostja elukohaks MMM, Tallinn kuni 01.11.2015 ja alates 15.03.2019 on kostja elukohana registreeritud BBB, Suurbritannia.
2-20-16050 Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 13.11.2020 määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel läbivaatamata, kuna Eesti kohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev avaldust menetlema. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
5.Maakohtu hinnangul kuulub kohtualluvuse määramisel kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määrus (EL) nr 1215/2012 (uuesti sõnastatud) kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I bis määrus).
6.Kuivõrd kostja puhul on tegemist tarbijaga ja tegemist on laenulepinguga, määratakse kohtualluvus kindlaks Brüsseli I bis määrus neljanda jao alusel (kohtualluvus tarbijalepingute puhul). Brüsseli I bis määruse artikkel 18 p 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.
7.Rahvastikuregistri andmetel on kostja elukohaks alates 15.03.2019 BBB, Suurbritannia ja seega kostja alaline elukoht ei ole Eesti siseriikliku õiguse kohaselt Eestis. Kuivõrd hagi ei allu Eesti kohtule, ei ole Harju Maakohus pädev asja lahendama. Määruskaebus
8.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks.
9.Maakohus tugines kostja elukoha tuvastamisel ainult rahvastikuregistri andmetele, mitte aga kostja avaldatud andmetele lepingus. Asjaolust, et kostja elukohta ei ole võimalik tuvastada, ja lähtuda kostja avaldatud elukoha aadressist rahvastikuregistris, ei saa teha meelevaldset järeldust, et kostja elukoht ka tegelikkuses on Suurbritannias. Maakohtu seisukoht on täiesti oletuslik ega põhine ühelgi menetluses esitatud tõendil.
10.Olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eestis, tulnuks kohtul Brüsseli I bis määruse art 62 p 2 alusel kohaldada Suurbritannia õigust, et selgitada välja, kas kostja alaline elukoht on Suurbritannias. Vaidlusalusel juhul ei ole kohus vastavat kohustust täitnud, mistõttu rikkus kohus Brüsseli I bis määruse art 62 p 2.
11.Lisaks eeltoodule ei kaalunud maakohus ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist, mille järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas.
12.Kostja on hagiavalduse aluseks olevas lepingus avaldanud oma elukohaks VVV, Tallinn. Hageja kohtuväline menetleja on saanud kostjaga kontakti lepingus avaldatud telefoni numbril 06.05.2020 ja 24.03.2020. Seega omab kostja jätkuvalt seotust Eestiga. Menetluse edasine käik
13.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2-20-16050
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata asi samale maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et asi ei allu Harju Maakohtule, on ennatlik. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ning jätnud seetõttu ennatlikult hagiavalduse läbivaatamata.
16.Hageja esitas kostja vastu hagi tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 4 järgi kohaldatakse TsMS-s sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud Brüsseli I bis määruses. Kuigi Suurbritannia on lahkunud Euroopa Liidust kohaldatakse kuni 31.12.2020 alustatud menetlustes kohtualluvuse määramisele Brüsseli I bis määrust .
17.Brüsseli I bis määruse art 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Brüsseli I bis määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Selleks, et tuvastada, kas kostja alaline elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14 lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommentaaridest nähtuvalt tuleb isiku peamine või alaline elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, s.t koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohana ei ole käsitletavad kohad, kus isik võib viibida küll pikemat aega vabatahtlikult, kuid teatud põhjusel või eesmärgil, ilma soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt elama. Elukoha määramisel on oluliseks kriteeriumiks vastavasse kohta elama asumise tahe (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne § 14/3.2.1.).
18.Maakohus leidis, et kostja elukoht ei ole Eestis, tuginedes üksnes rahvastikuregistri väljavõttele, mille järgi on kostja elukohaks märgitud alates 15.03.2019 BBB, Suurbritannia. Ringkonnakohus ei nõustu, et käesoleval juhul saab üksnes rahvastikuregistri andmete pinnalt jõuda tõsikindlale järeldusele, et kostja elukoht ei ole Eestis. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus (RRS § 6 lg 1). Kohus ei ole kohtualluvuse määramisel seotud rahvastikuregistri andmetega. Elukoha kanne rahvastikuregistris on vaid üks tõend alalise elukoha kohta, mida tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Isiku peamine elamise koht tuleb kindlaks teha faktiliste asjaolude alusel, sh arvestades, kus on isiku kodu, kus ta töötab, puhkab või kus on tema isiklikud asjad. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks teinud mõistlikke jõupingutusi kostja elukoha teadasaamiseks. Kohtul on võimalik koguda kostja kohta andmeid erinevatest registritest, sh Politsei- ja Piirivalveametilt, äriregistrist, kinnistusraamatust, liiklusregistrist, täitemenetluse registrist jms. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks selliseid võimalusi kasutanud.
19.Kui kohtul tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I bis määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta (Riigikohtu 21.11.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 11). Sellise võimaluse näeb ette hagi menetlusse võtmise
2-20-16050 otsustamise etapis ka TsMS § 372 lg 3. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub see ka hagi läbivaatamata jätmise kaalumisel. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Kuivõrd rahvastikuregistrist saadavate andmete pinnalt on tuvastatav kostja kontaktaadress, siis on maakohtul võimalik võtta kostjaga ühendust, et selgitada välja, kus on kostja tegelik elukoht.
20.Kohtul tuleb teha vastavad päringud, küsida kostja seisukoht ja tõendeid kogumis hinnates anda uus hinnang sellele, kas isiku alaline elukoht asub Eestis või mujal.
21.Lisaks peab maakohus kaaluma ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas, sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust (Riigikohtu 06.04.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 13).
22.Kostja teavitamine tema vastu esitatud hagist on oluline antud juhul ka seetõttu, et Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 kohaselt allub asi üldjuhul ka sellele kohtule, kuhu kostja ilmub, s.t kostjal on võimalik kohtualluvusega nõustuda ja osaleda menetluses isegi juhul, kui muudest Brüsseli I bis määruse sätetest kohtualluvust ei tulene. Seega ei saa enne kostjalt seisukoha küsimist välistada, et asi allub Brüsseli I bis määruse järgi Eesti kohtule. Juhul, kui tegemist on Brüsseli I bis määruse mõttes tarbijalepingust tuleneva vaidlusega, tuleb Brüsseli I bis määruse art 26 lg 2 kohaselt kostjalt seisukohta küsides teavitada teda õigusest kohtualluvus vaidlustada ning kohtusse ilmumise või ilmumata jätmise tagajärgedest.
23.Juhul kui selgub, et kostja elukoht ei ole Eestis, siis võib Eesti kohtu alluvus tuleneda ka Brüsseli I bis määruse art-st 7. Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib Brüsseli I bis määruse art 5 lg 1 järgi esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse üksnes II ptk 2.–
7.jaos sätestatud korras. Brüsseli I bis määruse 2. jaos on sätestatud valikuline kohtualluvus, sh võib art 7 p 1 (a) järgi isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Seega ei ole välistatud, et kohtuvaidlus võib alluda Brüsseli I bis määruse art 7 p 1 (a) alusel Eesti kohtule (Harju Maakohtule).
24.Kui kostja elukoht oli lepingu sõlmimise ajal Eestis, võib poolte sõlmitud leping olla käsitatav tarbijalepinguna Brüsseli I bis määruse art 17 p 1 (b) tähenduses, kui hageja sõlmis selle tarbijana, oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil. Tarbijalepingu puhul võib tarbija vastu Brüsseli I bis määruse art 18 lg 2 järgi esitada hagi üksnes selle riigi kohtusse, kus on tarbija alaline elukoht, ning hageja ei või pöörduda mõne teise liikmesriigi kohtusse, k.a juhul, kui art 7 p 1 (a) järgi võiks asja lahendada ka teise liikmesriigi kohus. Erandjuhtudel võib tarbijalepingute puhul kohtualluvuse määramisel lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast alalisest elukohast (vt Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus asjas nr C-327/10, p-d 39–45; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.03.2015 määrus asjas nr 3-2-1-179-14, p 13).
25.Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ja on seega jätnud ennatlikult hagi läbivaatamata. Seeõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule tagasi hagiavalduse edasiseks menetlemiseks.
26.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada vastavalt edasise menetluse tulemustele.
2-20-16050
27.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 427 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.