Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. detsember 2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-10234
Kohtuasi
AS-i LHV Pank hagi XX vastu kahju hüvitamiseks AS-i LHV Pank hagi Stubevar OÜ (likvideerimisel) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
25 684 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) AS LHV Pank (registrikood 10539549), volitatud esindaja Indrek Eiche
Kohtuistungi toimumise aeg
1. september 2020
Kostja (apellant) XX (isikukood xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja Kuldar Kirt Kostja Stubevar OÜ (likvideerimisel)(registrikood 11512861), ajutine pankrotihaldur likvideerija ülesannetes Oliver Ennok
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17. mai 2019. a otsus osas, millega maakohus rahuldas AS-i LHV Pank hagi XX vastu suuremas ulatuses kui 22 920 eurot, ning täiendada kohtuotsust hagi tagamise abinõu jõusse jätmisega. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid osaliselt täiendada ja muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus Stubevar OÜ (likvideerimisel) vastu esitatud nõuet puudutavas osas läbi vaatamata ja XX vastu esitatud nõuet puudutavas osas rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
2-17-10234
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. AS-il LHV Pank ja Stubevar OÜ-l (likvideerimisel) ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
4.Jätta Harju Maakohtu 19. oktoobri 2017. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse.
5.1.Rahuldada AS-i LHV Pank hagi XX vastu osaliselt ja mõista XXlt Stubevar OÜ (likvideerimisel) kasuks välja 22 920 eurot.
5.2.Rahuldada AS-i LHV Pank hagi Stubevar OÜ (likvideerimisel) vastu ja mõista Stubevar OÜ-lt (likvideerimisel) AS-i LHV Pank kasuks välja 25 684 eurot 90 senti.
5.3.Jätta maakohtus kantud menetluskulud solidaarselt XX ja Stubevar OÜ (likvideerimisel) kanda ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda.
5.4.Mõista XXlt ja Stubevar OÜ-lt (likvideerimisel) solidaarselt AS-i LHV Pank kasuks välja menetluskulude hüvitis 1000 eurot.
5.5.Jätta Harju Maakohtu 19. oktoobri 2017. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS LHV Pank (hageja, liisinguandja) esitas 4. juulil 2017 Harju Maakohtule XX (kostja I, liisinguvõtja juhatuse liige) ja OÜ Stubevar (likvideerimisel) (endine ärinimi OÜ Macbond) (kostja II, liisinguvõtja) vastu hagi ja 1. septembril 2017 täpsustatud hagiavalduse, milles palus tuvastada, et kostja I tekitas kostjale II kahju, ning mõista seetõttu kostjalt I kostja II kasuks ning kostjalt II omakorda hageja kasuks välja kahjuhüvitise 25 684 eurot ja 90 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ning mõista kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 1000 eurot (riigilõiv) koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II 14. novembril 2013 kapitalirendilepingu nr 108779 (liisinguleping), mille alusel finantseeris hageja 35 868 euroga traktori KIOTI DK
2-17-10234 551 C ja lisahaakeriistade (liisinguese) soetamist ning osaühing kohustus tasuma vastavalt maksegraafikule hagejale perioodilisi makseid. Liisingulepingut sõlmides esindas osaühingut kostja I. Seoses liisingulepinguga sõlmisid hageja ja Scandic Company OÜ (müüja) samal päeval ka müügilepingu, mille alusel ostis hageja kostja II ülesandel ja huvides nimetatud liisingueseme. Liisingulepingu lisa 1 järgi volitas hageja liisinguvõtjat võtma müüjalt liisinguese vastu ning allkirjastama üleandmise-vastuvõtmise akt. Akt on allkirjastatud. Osaühing tasus maksegraafikujärgseid liisingumakseid kuni 22. juunini 2016. Hageja saatis 19. septembril 2016 liisinguvõtjale kirja, milles teatas, et ütleb liisingulepingu üles, kui liisingumaksete võlg ei ole 6. oktoobriks 2016 tasutud. Harju Maakohus alustas 9. septembri 2016. a määrusega kostja II pankrotimenetlust ja määras ajutiseks pankrotihalduriks Oliver Ennoki. Hageja saatis 22. septembril 2016 ajutisele haldurile e-kirja, milles palus säilitada hagejale kuuluv võlgniku valduses olev liisinguese. Hageja teavitas 11. oktoobril 2016 ajutist haldurit sellest, et liisinguleping on 7. oktoobri 2016. a seisuga üles öeldud, ning nad leppisid kokku liisingueseme üleandmises. Hageja sai haldurilt teada, et 5. augustil 2015 oli Politsei- ja Piirivalveamet alustanud osaühingu kuriteoavalduse alusel liisingueseme müünud Scandic Company OÜ vastu kriminaalmenetlust, mis lõpetati
16.detsembril 2015, kuna tegemist on tsiviilvaidlusega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt oli kostja II sõlminud liisingueseme müüjaga omakorda liisingueseme suulise kasutusrendilepingu. Hagejal on alust arvata, et tegelikult ei andnud müüja kunagi liisinguvõtjale traktori ja lisaseadmete otsest valdust üle. Liisinguvõtja ei ole liisingueset hagejale liisingulepingu ülesütlemise järel tagastanud.
1.2.Kostja I vastutab ta äriseadustiku (ÄS) 187 lg 2 järgi osaühingule põhjustatud kahju eest ning hagejal on liisinguvõtja võlausaldajana ÄS § 187 lg 4 järgi õigus nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist osaühingule. Kostja I rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui jättis traktori müüjalt oma otsesesse valdusesse võtmata, andis selle hageja nõusolekuta müüja kasutusse (liisingulepingu p 5.7 rikkumine) ning jättis liisingueseme liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale tagastamata (liisingulepingu üldtingimuste p 9.2.4 rikkumine). Kuna kostja I ei võtnud liisingueset osaühingu otsesesse valdusesse ning andis selle hageja nõusolekuta müüja kasutusse, ei saanud makseraskustesse sattunud kostja I enam oma kohustusi hagejale täita. Kui liisinguese oleks olnud kostja II otseses valduses, oleks kostja II saanud selle tagastada ning kahju ei oleks tekkinud või ei oleks sellises ulatuses tekkinud. Kostja I tekitas vara kaotamisega kostjale II kahju.
1.3.Kostja I võlg on hagi esitamise aja seisuga kokku 25 684 eurot 90 senti (sh põhivõlg 17 631 eurot 20 senti, intress 164 eurot 88 senti ja viivis 7663 eurot 82 senti, lisaks vara asukoha väljaselgitamise kulu 225 eurot). Arvestades seda, et kostja II pankrot lõppes raugemisega, ei ole hageja saanud oma nõuet kostja II vara arvel pankrotimenetluses rahuldatud.
2.Hageja esitas 17. oktoobril 2017 taotluse, milles palus hagi tagamise korras peatada kostja II likvideerimise ning vajadusel kohaldada abinõusid selleks, et kostjat II ei likvideerita kohtumenetluse ajal. Harju Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2017. a määrusega taotluse osaliselt ja keelas hagi tagamise korras asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni kostjat II äriregistrist kustutada. Kostjate seisukohad ja vastuväited
3.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.
2-17-10234
3.1.Kostja I vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hageja ei esitanud kostja II vastu nõudeid enne pankroti väljakuulutamist ega pankrotimenetluse ajal, vaid tegi seda alles 8 kuud pärast pankrotimenetluse raugemist. Hagi esitamine pärast pankrotimenetluse raugemist on vastuolus pankrotimenetluse ja raugemise eesmärgiga. Kuna liisinguvõtja oli varatu, siis ei saanud talle kahju tekkida. Menetlusõiguse normide järgi ei saa esitada samas hagis kahte erinevat nõuet kahe erineva kostja vastu.
3.2.Juhul, kui hagi läbivaatamata jätmiseks ei ole alust, tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja ei ole selgitanud, millist kohustust kostja I rikkus, ega tõendanud juhatuse liikme vastu esitatud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Mh ei ole hageja selgitanud kahjunõude kujunemist ega tõendanud liisingulepingu ülesütlemist. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kostja I järgis juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kostja I nõudis kolmandalt isikult võla tasumist, kuid tulutult. Kahju ja liisingueseme allrendile andmise vahel ei ole põhjuslikku seost. Põhjendamatud on hageja etteheited kostjale I seoses sellega, et ta ei tagastanud liisingueset. Kuna liisinguese läks kostja II tahte vastaselt tema kaudsest valdusest välja, ei saanud ta vara tagastada. Hageja kui vara omanik ei ole midagi vara tagasisaamiseks teinud. Kahju ei olnud kostjale I ettenähtav. Hageja ei ole esitanud selget intressi- ega viivisearvutust. Viivisenõue on ebamõistlikult suur ning viivist tuleb vähendada kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Lisaks on viivisemäär 0,25% päevas tüüptingimusena tühine, sest kahjustab lepingu teist poolt ebamõistlikult, mistõttu tuleks rakendada seadusjärgset viivisemäära.
4.Kostja II (liisinguvõtja ajutine pankrotihaldur likvideerija ülesannetes) ei esitanud hagile vastuväiteid, sest talle teadaolevalt on liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata. Võlgnik teatas haldurile, et ta ei tea, kus liisinguese asub, ja tal on liisingueseme kasutusrendilepingust tulev nõue Scandic Company OÜ vastu (11 711 eurot). Võlgnik ei ole esitanud haldurile traktori kasutusrendilepingut ega rendiarveid. Samuti ei ole võlgnik esitanud andmeid selle kohta, mida ta on teinud võla sissenõudmiseks. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 17. mai 2019. a otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et kostja I on kohustuste rikkumisega tekitanud kostjale II kahju 25 684 eurot ja 90 senti, ning mõistis selle kostjalt I kostja II kasuks välja. Samuti mõistis maakohus kostjalt II hageja kasuks välja sama summa. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning kohustas kostjaid tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses määras viivist.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - kostja I oli alates 26. juunist 2008 kostja II juhatuse liige; - kostja II ärinimi oli 24. augustini 2016 OÜ Macbond; - hageja ja kostja II sõlmisid 14. novembril 2013 kapitalirendilepingu nr 108779, kostjat II esindas rendilepingu sõlmimisel kostja I; - hageja ja Scandic Company OÜ sõlmisid 14. novembril 2013 müügilepingu, millega Scandic Company OÜ müüs kostja II ülesandel ja huvides hagejale liisingueseme; hageja volitas kostjat II müügilepingu alusel müüdud liisingueset vastu võtma ja üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastama; - pärast hagejaga liisingulepingu sõlmimist sõlmisid kostja II ja Scandic Company OÜ liisingueseme kohta suulise rendilepingu, kostja II esitas iga kuu rendiarveid, kuid Scandic Company OÜ ei ole arveid tasunud; rendilepingu ülesütlemise aja seisuga oli
2-17-10234
-
-
-
Scandic Company OÜ võlg 11 106 eurot 85 senti; kostja I palus võla tasuda Shipload OÜ-le; Shipload OÜ esitas Scandic Company OÜ vastu arvete alusel hagi; kostja II esitas 27. juulil 2015 kuriteoteate liisingueseme omastamise kohta; Politsei- ja Piirivalve amet alustas 5. augustil 2015 kriminaalmenetlust Scandic Company OÜ vastu, mis lõpetati 16. detsembril 2015; kostja II tegi viimase maksegraafikujärgse makse 22. juunil 2016 ning hageja esitas
19.novembril 2016 kostjale II liisingulepingu ülesütlemise avalduse, milles hoiatas, et ütleb liisingulepingu üles, kui kostja II ei tasu võlga 6. oktoobriks 2016; liisingulepingust tulenev võlg on 25 684 eurot 90 senti; kostja II ei ole liisingueset tagastanud ja tal ei ole liisingueseme valdust; kostja II pankrotimenetlus rauges ja ta on likvideerimisel.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pidi kostjatele liisingulepingu üldtingimuste p-de 5.7, 5.10, 5.13, 5.14 ja 9.2.4 järgi olema selge ja arusaadav liisinguvara hoidmise kohustus ja keeld seda ebasihipäraselt kasutada või anda ilma hageja loata kolmandatele isikutele allrendile või nende valdusesse muul alusel. Üldtingimuste p 5.7 järgi ei tohi liisinguvõtja ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta anda vara kolmandale isikule allrendile ega muul ebaotstarbekohasel viisil kasutada. Kui varaks on mistahes sõiduk, siis ei tohi liisinguvõtja ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta kasutada vara takso-, autorendi-, turva- või kullerteenuse osutamiseks, õppe- või operatiivsõiduks, võistlussõitudel või muul eriotstarbel, mis võib oluliselt suurendada vara kahjustumise ja/või hävimise riski. Lisaks tulenes liisingulepingu üldtingimuste p-st 9.2.4 kostjatele kohustus liisinguese liisingulepingu ülesütlemise korral tagastada. Viidatud punkti järgi kohustus liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel või lepingu ennetähtaegsel lõppemisel mistahes muul alusel liisinguandja kehtestatud tähtajal ja korras viivitamatult vara valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale või liisinguandja poolt määratud kolmandale isikule. Seejuures kohustus liisinguvõtja andma vara ja sellega seonduva dokumentatsiooni üldtingimuste p 9.1.3 järgi üle hiljemalt lepingu ennetähtaegsele lõppemisele järgneval päeval. Üldtingimuste p 5.10 järgi pidi liisinguvõtja hoidma, valvama ja säilitama liisinguvõtja vara selliselt, et oleks välistatud vara väljaminek liisinguvõtja valdusest ilma liisinguandja vastavasisulise nõusolekuta, ning liisinguvõtja on õigustatud kaitsma vara igasuguse rikkumise vastu, rakendades vajadusel omaabi, otsimisõigust või kohtulikku kaitset. Üldtingimuste p 5.13 järgi oli liisinguandjal õigus vara välja nõuda mistahes ebaseaduslikust valdusest, nõuda vara kasutamist takistavate asjaolude kõrvaldamist ja teiste isikute (sh liisinguvõtja) poolt varale tekitatud kahju hüvitamist. Üldtingimuste p 5.14 kohaselt ei ole liisinguvõtjal õigust lepingu kehtivuse ajal vara võõrandada ega mis tahes muul viisil käsutada, sh pantida või koormata mis tahes muude kolmandate isikute õigustega.
5.3.Kuna kostjad rikkusid liisingulepingust tulenevaid kohustusi, on hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist. Hagejal tekkis kahju seetõttu, et liisingueset, mis tuli liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale tagastada, ei olnud kostja II valduses ning kostja II pankrotimenetlus lõppes raugemisega.
2-17-10234 Kostjaga II sõlmitud liisingulepingust tulenev võlg on 25 684 eurot 90 senti, sh jäi esimene liisingumakse tasumata 15. juulil 2016, millest alates on hageja arvutanud viivist vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-s 4.7 ja eritingimustes määratud viivisemäärale 0,25% päevas. Kuigi üldtingimused on käsitatavad tüüptingimustena VÕS§ 42 tähenduses, ei ole viivisemäär 0,25% päevas ebamõistlikult kahjustav. Selline viivisemäär on äriühingute vahel sõlmitud lepingutes tavapärane ja kooskõlas seadusega. Riigikohus on leidnud, et viivisemäär 0,2% päevas ei ole äriühingute puhul seadusega vastuolus isegi siis, kui see oleks tüüptingimusena kehtestatud. Maa- ja ringkonnakohtute praktikas on aktsepteeritud viivisemäära 0,2–0,5% päevas. Viivis ei ületa ka põhivõlga. Seetõttu pole alust ka viivist vähendada.
5.4.Kostja I rikkus kostja II juhatuse liikmena juhatuse liikme kohustusi äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 tähenduses nii kolmanda isikuga kasutusrendilepingut sõlmides kui ka hagejale lepingu alusel liisingueset tagastamata jättes ning põhjustas sellega VÕS § 127 lg 4 tähenduses kahju. Hagejal on ÄS § 187 lg 4 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist osaühingule, sest kostja II pankrotimenetluse raugemise tõttu ei saa ta rahuldada oma nõuet kostja II vara arvel. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et pärast hagejaga liisingulepingu sõlmimist sõlmis kostja I Scandic Company OÜ-ga suulise rendilepingu. Rendilepingu ülesütlemise ajal oli Scandic Company OÜ võlg 11 106 eurot 85 senti. Kostja I palus tasuda võla hoopis Shipload OÜ pangakontole ning viimane on esitanud Scandic Company OÜ vastu kohtule hagi. Hagiavalduses märgitud tabelist nähtub, et kostja I esitas iga kuu Scandic Company OÜ-le rendiarveid, kuid arveid ei ole tasutud. Arvestades seda, et arvete kogusumma ning kostja II avaldatud võlasumma kattuvad, ei ole Scandic Company OÜ kostjale II kunagi renditud traktori eest renti maksnud. Kostja I ei järgitud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit, kui sõlmis kostja II nimel ilma tagatiseta suulise rendilepingu talle võõra isikuga. Kuigi kostja I teatas kostjale II määratud ajutisele haldurile, et ta ei tea liisitud traktori asukohta ning tal on Scandic Company OÜ vastu nõue 11 711 eurot, ei ole ta esitanud haldurile traktori rendilepingut ega rendiarveid. Samuti ei ole võlgnik esitanud andmeid selle kohta, mida ta tegi võla sissenõudmiseks. Kostja I rikkus liisingulepingute üldtingimuste p 5.2 ja 5.7, mis tõi hagejale kaasa ülal tuvastatud kahju. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja I oleks oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega ja jätnud liisingueseme kostja II valdusesse. Sellisel juhul oleks liisingumaksete tasumata jätmisel saanud hageja võtta liisingueseme oma valdusesse ja selle võõrandada. Lepingu p 5.7 puhul ei ole tähtsust, kas ja millist liiki kasutuslepingu kostja II ja Scandic Company OÜ sõlmisid. Kostjad ei ole tõendanud, et nad võtsid liisingueseme oma otsesesse valdusesse, millega rikkusid üldtingimuste p 9.2.1. Samuti ei võtnud kostja I piisavalt kiiresti tarvitusele abinõusid liisingueseme tagasisaamiseks või hüvitise saamiseks kolmandalt isikult. Rendimaksete saamiseks esitati hagi rohkem kui aasta pärast maksete tasumata jätmist ning muid tagatisi ei rakendatud. Kostja I ei ole tõendanud, et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega. Hageja väited selle kohta, et kostjal II ei saanud kahju tekkida, kuna ta oli varatu, on asjakohatud.
2-17-10234 Apellatsioonkaebus
6.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja I, et taotleb alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist üksnes kostja I osas.
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus vääralt, et kostja I oli alates
26.juunist 2008 kostja II juhatuse liige ja et liisinguleping on võla tõttu üles öeldud.
6.2.Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ning maakohtu järeldused on väärad ja arusaamatud. Maakohus asus vääralt seisukohale, et viivisemäär 0,25% päevas ei ole tühine. Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ning viivist tuleb kohtu äranägemisel vähendada mõistliku suuruseni või kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Maakohus ei ole kontrollinud kostja I vastutuse eeldusi. Maakohus järeldas vääralt, et kostja I rikkus juhatuse liikme kohustusi. Maakohtu otsus on põhjendamata, sest ei ole võimalik aru saada, millistele asjaoludele, tõenditele ja õigusnormidele maakohus tugines. Maakohus ei ole toonud esile, millist juhatuse liikme kohustust kostja I rikkus. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, mille alusel maakohus järeldas, et kahju oleks jäänud tekkimata, kui kostja I oleks täitnud juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Arusaamatud on maakohtu etteheited vara tagastamata jätmise kohta olukorras, kus vara oli läinud kostja II tahte vastaselt tema kaudsest valdusest välja. Kostja I hoolsuskohustuse täitmist kinnitavad kriminaalasja materjalid, millest nähtub, et kostja I nõudis Scandic Company OÜ-lt võlga ja esitas kuriteo teate. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 101 lg-t 3, VÕS § 115 lg-t 1 ja ÄS § 187 lg-id 2 ja 4 ning järeldas vääralt, et asjakohatud on kostja I väited selle kohta, et kostjal II ei saanud kahju tekkida, kuna ta oli varatu.
6.3.Maakohus ei võtnud seisukohta kõigi kostja I esitatud vastuväidete kohta.
6.4.Maakohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata. Kuna hageja ei esitanud oma nõuet kostja II pankrotimenetluses ning esitas hagi alles 8 kuud pärast kostja II pankrotimenetluse raugemise määruse jõustumist, ei ole õiguslikult võimalik hagi rahuldada. See oleks vastuolus pankrotimenetluse raugemise olemusega.
6.5.Maakohus jättis selgitamiskohustuse täitmata ja kohtles pooli ebavõrdselt. Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
8.Tallina Ringkonnakohus arutas pooltega kohtuasja 3. septembri 2019. a kohtuistungil ning uuendas asja arutamise 20. septembri 2019. a määrusega, kuna maakohus ei olnud täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, mistõttu oli jäänud välja selgitamata asjas tähtsad asjaolud. Ringkonnakohus andis hagejale võimaluse täpsustada kostja I tekitatud kahju ja
2-17-10234 esitada selle kohta täiendavaid tõendeid ning kostjale I võimaluse vastuväidete ja tõendite esitamiseks.
9.Hageja selgitas, et kostja I põhjustas kahju juba liisingulepingu sõlmimise hetkel ja liisingulepingu järgi oli liisingueseme väärtus 51 240 eurot. Arvestades seda, et kostja II oleks pidanud liisingueseme tagastama 6. oktoobril 2016, oli asjatundja arvamuse kohaselt sel ajal sarnaste esemete keskmine hind 19 100 eurot (lisandub käibemaks). Kuna hageja nõuded kostja II vastu olid sel ajal 18 021 eurot 8 senti, ei oleks hagejale liisingueseme tagastamise korral kahju tekkinud. Samas on hagejale tekkinud kahju seetõttu, et kostja I ei võtnud liisingueset kostja II valdusesse, millega pani kostja II olukorda, kus ta ei ole suuteline liisingulepingut täitma, st kahjuks on liisingulepingust tulenevad nõuded.
10.Kostja vaidles hageja esitatud tõendile vastu, sest tegemist on hinnangulise väärtusega, ning palus kohtul korraldada liisingueseme väärtuse määramiseks ekspertiisi. Ringkonnakohus kohustas 14. oktoobri 2020. a määrusega kostjat I tasuma ettemaksuna ekspertiisitasu ning jättis 23. oktoobri 2020. a määrusega kostja ekspertiisitaotluse rahuldamata, kuna kostja ei tasunud ettemaksu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kostja I apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 643 lg 1 alusel jätta kostja II vastu esitatud hagi puudutavas osas läbi vaatamata. Kostjat I puudutavas osas tuleb apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu 22 920 eurot ületavas osas, ning ülejäänud osas osaliselt muuta ja täiendada TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi. Maakohtu otsust tuleb täiendada hagi tagamise abinõu jõusse jätmisega.
12.Esmalt märgib kolleegium, et kostja I on esitanud apellatsioonkaebuse lubatud piire ületades ning taotleb põhjendamatult hagi läbi vaatamata jätmist.
12.1.Kuigi kostja taotles maakohtu otsuse tervikuna tühistamist, ei saa kostja I vaidlustada maakohtu otsust osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja II vastu. Kostja I saab vaidlustada maakohtu otsust üksnes tema vastu esitatud nõuet puudutavas osas. Riigikohus on järjepidavalt selgitanud, et menetlusosaline saab TsMS § 3 lg-t 1 arvestades vaidlustada kohtuotsust üksnes teda puudutavas osas ning teise menetlusosalise vastu esitatud hagi osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-12, p 9 ja
13.veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17). Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuse TsMS § 643 lg 1 alusel kostja II vastu esitatud hagi puudutavas osas läbi vaatamata ega võta seisukohta kostja I nende apellatsioonkaebuse väidete kohta, mis puudutavad kostja II vastu esitatud nõude rahuldamist. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja II ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud, on kostja II vastu esitatud nõude osas maakohtu otsus jõustunud. Seda arvestades ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 25 684 eurot 90 senti (resolutsiooni p 3).
2-17-10234
12.2.Ühtlasi märgib kolleegium, et kostja I väide selle kohta, et maakohus jättis tähelepanuta tema taotluse jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, ei ole põhjendatud. Maakohus lahendas taotluse 19. novembri 2018. a määrusega ning leidis, et kostja I esile toodud asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et hagi on ilmselgelt perspektiivitu TsMS § 423 lg 2 p 2 mõttes. Kolleegium selgitab, et TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kuid ei pea seda tegema. Lisaks ei muuda kolleegiumi hinnangul hageja nõuet kostja II vastu õiguslikult võimatuks asjaolu, et hageja esitas hagi, milles palus mõista kostjalt I kostja II kasuks välja juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitise pärast seda, kui kostja II pankrot oli raugemise tõttu lõppenud. Pankrotimenetluse kaudu ei vabane juhatuse liikme kohustusi rikkunud juhatuse liige kahju hüvitamise kohustusest ning nii osaühing kui ka võlausaldaja saavad nõuda kohustusi rikkunud juhatuse liikmelt kahju hüvitamist ka pärast pankrotimenetluse raugemise tõttu lõppemist.
13.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja I on rikkunud kostja II juhatuse liikmena oma kohustusi ja põhjustanud sellega kostjale II kahju. Hageja väitel ei täitnud kostja I juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, sest ta ei võtnud kostja II esindajana liisingueseme müünud Scandic Company OÜ-lt liisingueseme valdust üle, andis liisingueseme hageja nõusolekuta Scandic Company OÜ-le allrendile ega tagastanud liisingulepingu lõppemisel liisingueset hagejale. Liisingueseme tagastamata jätmise tõttu ei suutnud kostja II täita liisingulepingust tulenevaid kohustusi ja hagejal tekkis liisingulepingust kahju 25 684 eurot 90 senti (liisingulepingu ülesütlemise järel tasumata põhivõlg 17 631 eurot 20 senti, intress 164 eurot 88 senti ja viivis 7663 eurot 82 senti, lisaks vara asukoha väljaselgitamise kulu 225 eurot). Kostja I väitel ei ole hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid selgelt esile toonud ega tõendanud, sh ei ole selge, millise kohustuse rikkumist hageja kostjale I ette heidab, liisingueseme allrendile andmine ei ole põhjuslikus seoses kostjale tekkinud kahjuga ning kostja I täitis juhatuse liikme kohustusi nõutava hoolsusega, sh nõudis Scandic Company OÜ-lt võla tasumist ja esitas kuriteoteate. Kostja I ei saanud kuidagi ära hoida seda, et kostja II langes kuriteo ohvriks. Hageja teadis liisingueseme vargusest, kuid ei teinud liisingueseme omanikuna midagi omandiõiguse kaitseks.
14.Kolleegiumi hinnangul kvalifitseeris maakohus hageja nõude kostja I vastu õigesti juhatuse liikme kohustuse rikkumisega osaühingule põhjustatud kahju hüvitamise nõudeks ÄS § 187 lg 2 alusel koosmõjus ÄS § 187 lg-ga 4.
14.1.Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ning juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud osaühingule kahju, vastutab ÄS § 187 lg 2 I lause järgi tekitatud kahju hüvitamise eest. Seejuures võib nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ÄS § 187 lg 4 järgi ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Seega on hageja esitanud võlausaldajana kostja I vastu osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele VÕS § 115. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult VÕS § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
2-17-10234
Kahju hüvitamise nõude eeldused on Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt järgmised (vt nt Riigikohtu 3. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 10): - juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust (sh ÄS §-st 187 lg-st 1 tulevat hoolsuskohustust); - osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); - juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); - juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 II lause). Seejuures peab nõue esitaja kohtumenetluses tõendama kohustuse rikkumise, selle tagajärjel tekkinud kahju ja põhjusliku seose ning juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.
14.2.Kuigi kostja I heidab maakohtule ette seda, et maakohus rikkus vaidlust lahendades selgitamiskohustust, kui ei selgitanud kostjale I, millise õigusnormi alusel ta kavatseb vaidluse lahendada ja milline on poolte tõendamiskoormis, ei ole kostja I etteheited asjakohased. Esmalt märgib kolleegium, et kostjat I esindas kohtumenetluses õigusteadmistega isik, kelle puhul ei ole kohtu selgitamiskohustus sama ulatuslik kui menetlusosalise enda puhul. Lisaks tõi hageja juba hagiavalduses esile oma nõude õigusliku aluse ning ka kostja I kordas seda maakohtule
8.oktoobril 2018 esitatud menetlusdokumendis (I kd, tl 119), mistõttu ei saanud vaidluse lahendamine ülal viidatud sätete alusel olla kostjale I üllatuslik ega arusaamatu. Samuti ei ole põhjendatud kostja I etteheited tõendamiskoormise selgitamata jätmise kohta. Ülal viidatud menetlusdokumendis tõi kostja I välja ka tõendamiskoormise ja palus maakohul selgitada tõendamiskoormist, kui maakohus peaks asuma teistsugusele seisukohale. Praegusel juhul ei ole maakohus poolte vahel tõendamiskoormist ülaltoodust erinevalt jaganud ega selgitamiskohustust rikkunud. Seega oli kostjale I selge, milliseid asjaolusid ta peab tõendama. Samuti pidi kostja I õigusteadmistega esindaja teadma, et TsMS § 230 lg 1 I lause järgi peab kostja I tõendama kõiki neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited.
15.Hageja nõude eeldusi kontrollides, asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja I rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust ja põhjustas sellega kostjale II kahju, kuid maakohus tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Samuti eksis maakohus osade asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel ega võtnud selget seisukohta kõigi kostja I vastuväidete kohta. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused parandada.
15.1.Ringkonnakohus tuvastab kostja I vastu esitatud nõuet puudutavad olulised asjaolud järgmiselt: - kostja I oli alates 5. märtsist 2012 kuni 24. augustini 2016 kostja II ainuke juhatuse liige (I kd, tl 26); - hageja ja kostja II sõlmisid 14. novembril 2013 kapitalirendilepingu nr 108779 (liisinguleping), millega hageja andis kostja II kasutusse traktori KIOTI DK 551 koos haakeriistadega (liisinguese) ning kostja II kohustus tasuma 72 kuu jooksul liisingumakseid (I kd, tl 5–13); - samal päeval sõlmisid hageja ja Scandic Company OÜ müügilepingu, millega Scandic Company OÜ müüs liisingueseme kostja II ülesandel ja huvides hagejale, seejuures esindas Scandic Company OÜ-d seadusliku esindajana A. T (I kd, tl 14–15);
2-17-10234 -
-
-
-
-
-
-
-
-
-
samal päeval volitas hageja kostjat II Scandic Company OÜ-lt liisingueset vastu võtma ning allkirjastama vara vastuvõtmise ja üleandmise akti (I kd, tl 38–39);
15.novembril 2013 (s.o järgmisel päeval) sõlmisid kostja II ja Scandic Company OÜ suulise lepingu, millega kostja II andis liisingueseme Scandic Company OÜ kasutusse ning viimane kohustus tasuma kostjale II renti (I kd, tl 23–24 pöördel, 131–133, 136–137, 141– 143); osade tõendite kohaselt sõlmiti leping juba 1. novembril 2013 (I kd, tl 138–139, 144– 145, 169–172);
5.jaanuaril 2015 saatis kostja I kostja II nimel A.T e-kirja, milles nõudis rendivõla (9839 eurot 86 senti) tasumist ja liisingueseme tagastamist 15. jaanuaril 2015 (I kd, tl 142); A.T palus võla tasumiseks maksgraafikut ja teatas 26. jaanuaril 2015, et ta ei saa liisingueset tagastada, kuna see ei asu Eestis (I kd, tl 141); kostja II esitas 26. veebruaril 2015 politseile kuriteoteate selle kohta, et Scandic Company OÜ (A. T) ei tagastanud liisingueset ja on jätnud rendi tasumata, kuid kriminaalmenetlus jäeti alustamata (I kd, tl 164–165); kostja II tegi 17. aprillil 2015 Scandic Company OÜ-le rendilepingu ülesütlemisavalduse, milles märkis mh, et võlg on 9910 eurot 85 senti (I kd, tl 138–139) ja teatas 8. mai 2015. a kirjas, et Scandic Company OÜ võlg on 2. mai 2015. a seisuga 10 510 eurot 85 senti (I kd, tl 144–145); kostja II esitas 27. juulil 2015 kuriteoteate liisingueseme omastamise kohta, Politsei- ja Piirivalve amet alustas 5. augustil 2015 kriminaalmenetlust Scandic Company OÜ vastu, kuid menetlus lõpetati 16. detsembril 2015 (I kd, tl 23–24 pöördel); kostja I ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingu täitmiseks on viimane makse laekunud
22.augustil 2016 (12. augustil 2016 laekus makse teise liisingueseme eest) (II kd, tl 16– 18); kostja II esitas 2. septembril 2016 Harju Maakohtule pankrotiavalduse, Harju Maakohus võttis 9. septembri 2016. a määrusega avalduse menetlusse ja määras ajutiseks halduriks O. Ennoki (I kd, tl 53–55); hageja tegi 19. septembril 2016 kostjale II liisingulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles märkis, et ütleb liisingulepingu võla tõttu alates 6. oktoobrist 2016 üles, kui kostja II ei tasu võlga (I kd, tl 21); hageja saatis 22. septembril 2016 kostja II ajutisele pankrotihaldurile (O. Ennok) e-kirja, milles teatas, et on edastanud liisingulepingu ülesütlemise avalduse ja palus liisingueseme säilitada ning O. Ennok teatas 5. oktoobril 2016, et võlgnikul ei ole väidetavalt liisingueseme valdust, see olevat antud kellegi kasutusse ja kadunud (I kd, tl 22–22 pöördel); Harju Maakohus lõpetas 21. detsembri 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-13334 kostja II pankrotiavalduse menetlemise raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata (I kd, tl 53– 55 ja 71); Harju Maakohtu 19. oktoobri 2017. a hagi tagamise määruse alusel on keelatud kustutada kostja II kohtumenetluse ajal äriregistrist (I kd, tl 63–64); O. Ennok kinnitas kostja II ajutise pankrotihaldurina likvideerija ülesannetes, et kostjal II on liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata ning tal ei ole hageja nõudele vastuväiteid (I kd, tl 74).
15.2.Kolleegiumi hinnangul rikkus kostja I ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui jättis liisingueseme otsese valduse liisingueseme müünud Scandic Company OÜ-lt vastu võtmata ning andis liisingueseme liisinguandja nõusolekuta liisingulepingu sõlmimisele järgneval päeval Scandic Company OÜ-le allrendile või sõlmis vastava kokkuleppe juba enne liisingulepingu sõlmimist.
2-17-10234 Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Korraliku ettevõtjana peab juhatuse liige mh täitma korraliku ettevõtja hoolsusega osaühingu nimel osaühingule lepingutest tulenevaid kohustusi. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.1 I lause järgi kohustus hageja andma liisingueseme liisinguperioodi lõppemiseni kostja II valdusesse ja kasutusse ning p 3.2 I lause järgi pidi kostja II liisingueseme valduse viivitamatult müüjalt vastu võtma. Selleks volitas hageja kostjat II liisingueset enda nimel Scandic Company OÜ-lt vastu võtma ning üleandmise ja vastuvõtmise akti allkirjastama. Seega pidi kostja I astuma samme selleks, et võtta kostja II nimel liisinguese pärast liisingulepingu sõlmimist viivitamatult kostja II otsesesse valdusesse ja kasutusse. Kostja I ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta võttis pärast liisingulepingu sõlmimist liisingueseme kostja II valdusesse. Selle asemel on ta kriminaalmenetluse raames väitnud, et ta sõlmis liisingulepingule järgneval päeval Scandic Company OÜ-ga kasutusrendilepingu, mille alusel andis liisingueseme Scandic Company OÜ kasutusse. Arvestades seda, et Scandic Company OÜ oli liisingueseme müüja, kelle kasutusse andis kostja II hiljemalt liisingulepingu sõlmimisele järgmisel päeval liisingueseme, ei ole ka eluliselt usutav, et kostja I võttis vahepeal liisingueseme kostja II valdusesse. Seega on asjas tõendatud, et kostja I jättis liisingueseme valduse kostja II nimel müüjalt viivitamata vastu võtmata, kuigi pidanuks seda korraliku juhatuse liikmena liisingulepingu p 3.2 arvestades tegema. Liisingulepingu üldtingimuste p 5.7 I lause järgi ei võinud kostja II hageja eelneva nõusolekuta anda liisingueset kolmandale isikule allrendile. Kostja I on ise kriminaalmenetluses kinnitanud, et kostja II ja Scandic Company OÜ sõlmisid 15. novembril 2013 suuliselt kasutusrendilepingu. Korraliku juhatuse liikmena oleks kostja I teavitanud hagejat liisingulepingu sõlmimisel soovist anda liisinguese müüjale allrendile ja küsima selleks hageja nõusolekut. Hageja väitel ei ole ta nõusolekut andnud ning kostja I ei ole seda ka TsMS § 230 lg-s 1 sisalduvat tõendamiskoormist arvestades tõendanud. Seega eiras kostja I kostja II nimel Scandic Company OÜ-ga allrendilepingut sõlmides liisingulepingu p-st 5.7 tulenevat keeldu anda liisinguese ilma liisinguandja nõusolekuta allrendile. Kostjale I ei saa aga ringkonnakohtu hinnangul ette heita seda, et ta jättis liisingueseme liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale tagastamata. Arvestades seda, et kostja I oli kostja II juhatuse liige kuni 24. augustini 2016, kuid hageja tegi liisingulepingu ülesütlemise avalduse alles 19. septembril 2016 ja hoiatas, et ütleb liisingulepingu võla tõttu üles alates 6. oktoobrist 2016, ei olnud kostjal I võimalik kostja II juhatuse liikmena enam liisingueset tagastada ega juhatuse liikme kohustusi rikkuda. Sel ajal oli kostjale II määratud ajutine pankrotihaldur, kes pidanuks liisingulepingu ülesütlemise korral liisingueseme hagejale tagastama. Küll aga põhjustas kostja I kostja II nimel valduse ülevõtmise kohustust ja allrendilepingu sõlmimise keeldu eirates olukorra, kus kostja II ei saanud hagejale liisingulepingu lõppedes liisingueset tagastada. Kuna kostja I sõlmis hageja nõusolekuta kostja II nimel Scandic Company OÜ-ga allrendirendilepingu ja jättis liisingueseme Scandic Company OÜ valdusesse, lõi ta olukorra, kus kostja II ei suutnud tagada liisingueseme säilimist ning liisinguese sai Scandic Company OÜ tegevuse tõttu kaotsi minna. Vastuseks kostja I väitele selle kohta, et hageja ei ole liisingulepingut kehtivalt üles öelnud, kuna kostja II ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud, märgib kolleegium järgmist. Arvestades seda, et hageja tegi kostjale II liisingulepingu ülesütlemisavalduse 19. septembril 2016, s.o ajal, mil kostjale II oli määratud ajutine pankrotihaldur, ning ajutine pankrotihaldur tunnistas hageja nõuet, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et kostja II ajutine pankrotihaldur ei ole
2-17-10234 ülesütlemisavaldust kätte saanud TsÜS § 69 tähenduses. Kuna sel ajal ei olnud kostja I enam kostja II juhatuse liige, siis ei ole tähtsust sellel, kas kosta I selle kätte sai või mitte.
15.3.Kuna kostja I jättis liisingueseme kostja II valdusesse võtmata ja andis hageja nõusolekuta kolmandale isikule allrendile, kes seda kostjale II ei tagastanud, tekkis kostjal II liisingueseme väärtuse ulatuses kahju. Riigikohus on selgitanud, et kahju olemasolu tuvastatakse VÕS § 127 lg 1 järgi rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 3. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 11 ja 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). Seega tuleb praegusel juhul hinnata, kas liisingueseme Scandic Company OÜ-le allrendile andmise ja tema valdusesse jätmise tagajärjel vähenes kostja II vara väärtus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja II vara liisingueseme valduse kaotuse tõttu vähenenud liisingulepingust tuleneva võla (25 684 euro 90 sendi) võrra, nagu leiab hageja. Arvestades seda, et hageja ütles liisingulepingu alates 6. oktoobrist 2016 üles, oli hagejal VÕS § 367 lg 1 järgi õigus nõuda liisingueseme tõttu kantud kulude hüvitamist ning kui liisinguese jäi liisinguandja omandisse, tuli VÕS § 367 lg 3 järgi hüvitise suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 9.2.3 järgi pidi hageja jääma lepingu ülesütlemise korral liisingueseme omanikuks ning liisingueseme väärtus tuli ka üldtingimuste p 9.2.11 järgi hagejale hüvitatavatest kuludest arvata maha. Seejuures loeti üldtingimuste p 9.2.8 järgi vara väärtuseks 0 eurot, kui liisingueset ei tagastata. Seega olukorras, kus liisinguese oleks olnud kostja II valduses ja kostja II oleks selle saanud hagejale tagastada, ei oleks hagejal kostja vastu liisingulepingust tulenevalt kulutuste hüvitamise nõuet olnud või see oleks olnud väiksem. Seda arvestades on kostja II vara väärtus vähenenud liisingueseme väärtuse võrra liisingulepingu ülesütlemise ajal. Hageja esitas ringkonnakohtule ValueExpert OÜ hinnangu, mille kohaselt oli liisingueseme hinnanguline väärtus 2016. a oktoobris ligikaudu 19 100 eurot (lisandub käibemaks). Asjatundja võttis arvamuse koostamisel aluseks liisingulepingu lisaks oleva Scandic Company OÜ hinnapakkumise. Kuna liisinguese on läinud kaduma, ei olnud asjatundjal võimalik liisinguesemega visuaalselt tutvuda ning hinnangut andes lähtud asjatundja sellest, et seadmed olid töökorras ja keskmiselt ekspluateeritud. Kostja I ei ole ringkonnakohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et liisingueseme väärtus oli 2016. aasta oktoobris madalam. Samas on kostja I kriminaalasja raames 11. augustil 2015 väitnud, et liisingueseme väärtus oli siis 32 800 eurot (I kd, tl 132–133). Seega, arvestades seadmete amortisatsiooni, on ringkonnakohtu hinnangul usutav, et liisingueseme väärtus võis olla ligikaudu aasta hiljem 19 100 eurot (lisandub käibemaks). Riigikohus on selgitanud, et kapitalirendilepingu puhul tuleb lepingu ennetähtaegsel ülesütlemise korral arvestada, et kogu liisinguese on juba käibemaksuga maksutatud ja selle tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda käibemaksuga väärtusest VÕS § 367 lg 3 tähenduses (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 24). Seega tekkis kostjal II kostja I juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu kahju 19 100 eurot + käibemaks, s.o 22 920 eurot. Kostja I väited selle kohta, et kostjal II ei saanud kahju tekkida, kuna ta oli varatu, ei ole asjakohased. Nagu kolleegium ülal selgitas, tuleb osaühingu kahjuna mõista tema vara väärtuse muutust. Seejuures ei sõltu kahju tekkimine sellest, kas osaühingu bilansis on aktiva ja passiva
2-17-10234 tasakaalus, ning osaühingul ei pea kahju tekkimiseks olema vara rohkem kui kohustusi. Ka olukorras, kus äriühingul on kohustusi rohkem kui vara, saab osaühingule tekkida juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu kahju, kui seeläbi on suurenenud osaühingu kohustuste maht.
15.4.Ülalnimetatud kahju on kolleegiumi hinnangul VÕS § 127 lg 4 tähenduses kostja I juhatuse liikme kohustuste rikkumisega põhjuslikus seoses. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab juhatuse liige hüvitama äriühingule kahju üksnes juhul, kui äriühingu kahju tekkis juhatuse liikme rikkumise tõttu, st rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Praegusel juhul suurenes kostja kohustuste maht seetõttu, et kostja I ei tegutsenud kostja II nimel liisingueset allrendile andes ja kostja II valdusest välja andes korraliku ettevõtja hoolsusega. Kui kostja I ei oleks jätnud liisingueseme valdust vastu võtmata ega andnud liisingueset Scandic Company OÜ-le allrendile, ei oleks see Scandic Company OÜ tegevuse tõttu kaotsi läinud. Olukorras, kus liisinguese oleks olnud kostja II valduses, oleks kostja II saanud selle makseraskustesse sattumise ja liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale tagastada. Sellisel juhul oleks hagejal olnud kostja II vastu liisingueseme väärtuse võrra väiksem nõue, sest ta oleks pidanud VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtuse kulude hüvitamise nõudest maha arvama. Seejuures ei ole tähtsust sellel, et kostja I väitel läks liisinguese läks kostja II kaudsest valdusest välja kostja II tahte vastaselt. Kuna liisingulepingu üldtingimuste p 3.1 ja 3.2 andis liisinguandja liisingueseme kostja II valdusesse ja kasutusse ning kostja II võtma selle viivitamatult oma valdusesse, pidi liisingulepingu järgi olema liisinguese kostja II otseses, mitte kaudses valduses. Kaudses valduses oleks võinud liisinguese olla üksnes hageja nõusolekul, sest üldtingimuste p 5.7 järgi ei võinud kostja II seda hageja eelneva nõusolekuta allrendile anda.
15.5.Kostja I ei ole tõendanud, et ta täitis juhatuse liikme ülesandeid korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuna kostjale I saab ette heita seda, et ta ei võtnud liisingueset kostja II valdusesse ning andis selle hageja nõusolekuta Scandic Company OÜ-le allrendile, tuli kostjal esile tuua ja tõendada, et tema käitumine liisingueseme allrendile andmisel ja kostja II valdusesse võtmata jättes oli kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusstandardiga. Seda ei ole kostja I teinud. Kostja I väitel täitis ta juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kuna nõudis Scandic Company OÜ-lt liisingueseme tagastamist ja võla tasumist kostjale II. Kolleegiumi hinnangul ei saa nende tegevuste puhul kostjale I hoolsuskohustuse rikkumist ette heita, kuid seda ei ole teinud ka hageja. Hageja heidab kostale I ette hoopis seda, et kostja I ei tegutsenud liisingueset Scandic Company OÜ-le allrendile andes ja tema valdusesse jättes korraliku ettevõtja hoolsusega. Seetõttu ei saa kostja I vastuväiteid arvestades järeldada, et kostja I käitumine vastas korraliku ettevõtja hoolsusstandardile.
15.6.Ringkonnakohtu hinnangul oli osaühingule tekkiv kahju kostjale I VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtav. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab VÕS § 127 lg 3 järgi hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kuigi kostja I väidab, et kahju ei olnud talle ettenähtav, ei ole kostja I oma vastuväidet millegagi põhistanud ega asjaoludega sisustanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtule teada, millistel asjaoludel ei olnud kostjale I kahju tema hinnangul ettenähtav. Samas leiab kolleegium, et liisingulepingut sõlmiv juhatuse liige pidi osaühingu nimel liisingulepingut sõlmides ette
2-17-10234 nägema, et andes liisingueseme liisinguandja nõusolekuta kolmandale isikule allrendile ja tema valdusesse, võib liisinguese kaotsi minna. Samuti pidi juhatuse liige sellist riski võttes mõistma, et sellisel juhul kannab osaühing kahju, kuna ei saa liisingueset liisingulepingu ennetähtaegse lõppemise korral tagastada.
15.7.Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja I väide selle kohta, et hageja ei ole teinud ise midagi selleks, et saada liisinguese oma valdusesse tagasi. Kuigi kostja I väidab, et hageja teadis liisingueseme vargusest, ei ole kostja I oma väidet tõendanud. Kohtule esitatud tõenditest saab järeldada, et hageja palus 3. oktoobril 2016 kostja II ajutisel halduril säilitada liisingueseme, mis kuulub hagejale, kuid on kostja II valduses, ning ajutine haldur teatas 5. oktoobri 2016. a e-kirjaga, et liisinguese olevat antud kellegi kasutusse ja on kadunud (I kd, tl 22–22 pöördel). Seega ei teadnud hageja enne 5. oktoobrit 2016 seda, et liisinguese on antud kolmanda isiku valdusesse, ega ka seda, et see on varastatud. Seetõttu ei saanud ka liisingueseme valduse saamiseks ka vajalikke samme võtta. Arvestades seda, et pärast liisingulepingu ülesütlemist oli hagejal liisingulepingu p-de 9.2.4 ja 9.2.5 järgi õigus rakendada liisinguvõtjalt liisingueseme valduse saamiseks kohaseid meetmeid ning lugeda vara kaotsimineku korral vara väärtuseks VÕS § 367 lg 3 tähenduses 0 eurot, ei pidanud hageja asuma liisingueset kolmandalt isikult välja nõudma ning vara tegelikku asukohta välja selgitama. Liisingulepingu järgi oli vara kaotsiminek liisinguvõtja risk.
15.8.Kostjale II kahju tekkimise kontekstis ei ole tähtsust ka sellel, et liisinguese oli kaotsimineku ajal kindlustatud ja kindlustuslepingu järgi oli soodustatud isikuks hageja (II kd, tl 104–107). Kuigi kostja I väitel oleks hageja pidanud liisingueseme kaotsi minekust teada saades nõudma kindlustusandjalt kindlustushüvitist, ei ole kostja I arusaam õige. Kolleegium selgitab, et kindlustuslepinguga kohustub VÕS § 422 lg 1 järgi üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus) ning teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Seejuures on kindlustusvõtjal VÕS § 448 lg 1 järgi kohustus teatada kindlustusandjale viivitamata kindlustusjuhtumi toimumisest. Soodustatud isik on VÕS § 425 lg 1 järgi isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Seega oli kostjal I kostja II juhatuse liikmena liisingulepingu järgi kohustus liisinguese kindlustada ning kindlustusjuhtumi toimumise korral kohustus teatada kindlustusandjale viivitamatult kindlustusjuhtumist. Kuna kostja I ei ole väitnud ega tõendanud, et ta teatas kindlustusandjale kindlustusjuhtumist ning kindlustusandja hüvitas hagejale kui soodustatud isikule liisingueseme väärtuse, ei mõjuta kindlustuslepingu olemasolu praeguse vaidluse lahendamist.
16.Ülaltoodud põhjendusi arvestades leiab kolleegium, et hagi kostja I vastu tuleb rahuldada osaliselt, sest kostja I rikkus juhatuse liikme kohustusi ning põhjustas sellega kostjale II kahju 22 920 eurot.
17.Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostja I vastu esitatud nõuet puudutavas osas osaliselt ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja hagis nõutust väiksema hüvitise, ei ole praegusel juhul põhjendatud jätta menetluskulusid poolte kanda TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ega poolte enda kanda. Ringkonnakohus arvestab menetluskulusid jaotades seda, et hageja tegi 3. septembri 2019. a kohtuistungil kostjale I
2-17-10234 ettepaneku tasuda osamaksetena 20 000 eurot ja jätta menetluskulud poolte enda kanda, kuid kostja I ei nõustud sellega. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja kompromissipakkumisega sarnases, seejuures pakkumisest suuremas ulatuses, jätab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja I kanda. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja ei ole taotlenud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ning tema menetluskuluks on üksnes maakohtus kantud riigilõiv 1000 eurot.
18.Lisaks jätab kolleegium kohtulahendi täitmise tagamiseks TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu. Kohus peab TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi otsuse resolutsiooniga lahendama mh ka menetluse jooksul kohaldatud hagi tagamise abinõuga seotud küsimused. Kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna TsMS § 445 lg 2 järgi jõusse, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti ei taotle abinõu tühistamist. Praegusel juhul rahuldas maakohus 19. oktoobri 2017. a määrusega hagi tagamise taotluse ja keelas hagi tagamise korras kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni kustutada kostja II äriregistrist, kuid vaidlustatud kohtuotsuses ei võtnud maakohus seisukohta hagi tagamise jõusse jätmise või tühistamise kohta. Ringkonnakohus saab selle eksimuse parandada. Arvestades seda, et hageja ei ole taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist ning kostja II registrist kustutamata jätmine on vajalik kohtuotsuse täitmiseks, jätab kolleegium hagi tagamise abinõu jõusse.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.