Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 17.mail tsiviilkantseleis Lubja 4 Tallinnas ja e-toimikus
Tsiviilasja number
2-17-10234
Tsiviilasi
AS LHV Pank hagi V V ja Stubevar OÜ (likvideerimisel) vastu kahju 25 684,90 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
25 684,90 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: AS LHV Pank (registrikood 10539549, asukoht Tartu mnt 2, Tallinn, 10145); volitatud esindaja I E Kostja I: V V (isikukood xxx, elukoht xxx) lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja II: Stubevar OÜ (likvideerimisel, registrikood 11512861, asukoht A. H. Kentmanni tn 8b, 10116 Tallinn) seaduslik esindaja pankrotihaldur Oliver Ennok
Kohtuistungi aeg
18.märts 2019
Resolutsioon
1.AS-i LHV Pank hagi V V ja Stubevar OÜ (likvideerimisel) vastu kahju 25 684,90 euro väljamõistmiseks rahuldada.
2.Tuvastada V V kohustuste rikkumisega tekitanud kahju OÜ-le Stubevar (likvideerimisel) ja mõista V Vlt OÜ Stubevar kasuks välja 25 684,90 (kakskümmend viis tuhat kuussada kaheksakümmend neli eurot ja 90 senti) eurot.
3.Mõista OÜ-lt Stubevar (likvideerimisel) AS-i LHV Pank kasuks välja 25 684,90 eurot (kakskümmend viis tuhat kuussada kaheksakümmend neli eurot ja 90 senti). Menetluskulude jaotus
Jätta hagimenetluse kulud solidaarselt V V ja Stubevar OÜ (likvideerimisel) kanda.
2.Välja mõista V Vlt ja OÜ-lt Stubevar (likvideerimisel) solidaarselt riigilõiv 1000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni AS-i LHV Pank kasuks.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue
1.AS LHV Pank (edaspidi ka hageja) esitas kohtule hagi V V (edaspidi ka kostja I) ja Stubevar OÜ (likvideerimisel) (edaspidi ka kostja II) vastu paludes tuvastada kostja I kohustuste rikkumisega tekitanud kahju kostjale II, mõista kostjalt I kostja II kasuks välja 25 684,90 eurot ja mõista kostjalt II hageja kasuks välja 25 684,90 eurot ning mõista kostjatelt välja menetluskulud koos TsMS § 177 lg 4 sätestatud viivisega. Hagiavalduse asjaolud
2.Hageja ja Macbond OÜ (uue nimega OÜ Stubevar) vahel sõlmiti 14.11.2013 kapitalirendileping nr xxx, mille esemeks oli traktor xxx koos lisahaakeriistadega (edaspidi vara või traktor). Lepingu kohaselt on liisinguvõtja kohustuseks tasuda vara kasutamise eest liisinguandjale perioodilisi makseid. Finantseeritav summa oli kokku 35 868,00 eurot. Kapitalirendilepingu nr xxx sõlmimisel esindas kostjat II juhatuse liige kostja I.
3.Seoses kapitalirendilepingu sõlmimisega hageja ja kostja II vahel, sõlmis hageja S C OÜ-ga ostu-müügilepingu nr xxx-OM, mille alusel S C OÜ müüs hagejale kostja II ülesandel ja huvides traktori. Hageja, kostja I ja S C OÜ sõlmisid 14.11.2013 kapitalirendilepingu nr xxx lisa 1, mis sisaldas endas volitust liisinguvõtjale vastu võtma müüjalt liisinguandja poolt liisinguvõtja ülesandel ja huvides soetatud vara ning vara üleandmis-vastuvõtmisakti. Tegelikult ilmnes hiljem, et kostja I ei ole kunagi vara S C OÜ-lt üle võtnud, mis on oluline lepingurikkumine. Hageja ning kostja II vahel sõlmiti 6.02.2014 kasutusrendileping nr xxx, mille liisinguesemeks oli xxx (registreerimisnumbriga nr xxx). Ka eeltoodud lepingu üldtingimuste punkti 4.1 kohaselt on liisinguvõtja kohustuseks tasuda vara kasutamise eest liisinguandjale perioodilisi makseid. Finantseeritav summa oli kokku 19 466,66 eurot. Kasutusrendilepingu nr xxx sõlmimisel esindas kostjat II kostja I.
4.Kuivõrd kostja II tasus viimast korda traktori eest liisingmakse 22.06.2016 ning xxx eest 12.08.2016, esitas hageja kostjale II 19.09.2016 liisinglepingute ülesütlemise hoiatused, milles selgitati, et kui kostja II võlgnevus ei ole tasutud hiljemalt 6.10.2016, ütleb hageja kostjaga II lepingu üles. 9.09.2016 kohtumäärusega algatati kostja II pankrotimenetlus. Hagejale sai kirjavahetusest pankrotihaldur Oliver Ennokiga teatavaks, et Politsei ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) alustas 5.08.2015 KarS § 201 lg 1 tunnustel kostja II avalduse alusel menetluse S C OÜ osas ning, et menetlus lõpetati 16.12.2015, kuna tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Kostja II hagejat eeltoodud menetlusest ei teavitanud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt sõlmisid S C OÜ ja kostja II suuliselt traktori kasutusrendilepingu. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktis 5.7 on selgitatud, et liisinguvõtja ei tohi ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta
anda vara kolmandale isikule allrendile ega muul ebaotstarbekohasel viisil kasutada. Kui varaks on mistahes sõiduk, siis ei tohi liisinguvõtja ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta kasutada vara takso-, autorendi-, turva-või kullerteenuse osutamiseks, õppe- või operatiivsõiduks, võistlussõitudel või muul eriotstarbel, mis võib oluliselt suurendada vara kahjustumise ja/või hävimise riski. Hagejale jääb arusaamatuks väidetava tehingu õiguspärasus ka kostja II sisesuhtes, kuivõrd äriregistri väljavõttest nähtuvalt ei ole mitte kunagi kostja II tegevusalaks olnud seadmete rentimine. Samuti on hageja ja kostja II vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktis 9.2.4 lepingu ülesütlemisel üldtingimuste punktis 9.2.1 sätestatud alustel või lepingu ennetähtaegsel lõppemisel mis tahes muul alusel kohustub liisinguvõtja liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras viivitamatult vara valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale või liisinguandja poolt määratud kolmandale isikule. Liisinguvõtja kohustub vara ja sellega seonduva dokumentatsiooni andma liisinguandjale üle hiljemalt lepingu ennetähtaegsele lõppemisele järgneval päeval.
5.Hageja ei ole teadlik, kes esindasid kostjat II ja S C OÜ-d kasutusrendilepingu sõlmimisel ning kas ja millistel tingimustel eeltoodud „suuline leping“ sõlmiti. Hageja kahtlustab, et traktori otsene valdus ei ole tegelikkuses kunagi S C OÜ-lt kostjale II üle läinud. Olenemata asjaolust, kas kostja II ja S C OÜ vahel on kasutusrendileping, on kostja II juhatuse liige rikkunud juhatuse liikme kohustusi nii kasutusrendilepingu sõlmimisel kui ka hageja ja kostja II vahelise lepingu lõppemisel vara tagastamata jätmisel. Juhul kui kostja I oleks jätnud vara enda valdusesse, oleks liisingmaksete lõppemisel saanud hageja traktori oma valdusesse võtta ning selle võõrandada. Sellisel juhul ei oleks hagejale tekkinud ka kahju. Kostja I ei ole oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega ka seetõttu, et rikkus mitmeid hageja ning kostja II vahelise lepingu tingimusi olenemata sellest, kas suuline leping S C OÜ-ga sõlmiti või mitte.
6.Kostja II pankrotimenetlus lõppes raugemisega, mistõttu jäi hageja oma varast ilma ning kostja II vahendite puudumise tõttu ei korvatud ka hagejale tekitatud kahju. Juhul kui kohus tuvastab, et kostja I on tekitanud äriühingu juhatuse liikmena äriühingule kahju ning mõistab välja kahjuliku tehingu tulemusel tekkinud kahju äriühingule, palub hageja mõista kostjalt II välja hagejale tekitatud kahju ning viivise.
7.Hageja tugineb oma nõude õiguslikul põhjendamisel TsÜS §-le 5, TsÜS §-le 35, TsÜS § 69 lgtele 1 ja 3, VÕS § 3 p-le 1 ja 6, VÕS § 8 lg-le 2, VÕS § 14 lg-tele 1 ja 2, VÕS §-le 100, VÕS § 101 lg 1 p-dele 1, 3 ja 6, lg-le 2, VÕS § 103 lg-le 1 ja 4, VÕS § 108 lg-le 1, VÕS § 113 lg-le 1, VÕS § 115 lg-le 1, VÕS § 127 lg-tele 1, 2 ja 4, VÕS §-le 128, VÕS §-dele 1043-1050, ÄS §-le 187, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3.03.2014 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, analoogia korras Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6.05.2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, 30.04.2014 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, 24.11.2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, 17.10.2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, 26.09.2006 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-5306. Kostja vastuväited
8.Kostja I hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt oleks kohus pidanud keelduma hagi menetlusse võtmisest, kuna hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 423 lg 2 p 2, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-17 p 17). Kuna hageja ei ole esitanud oma nõuet enne kostja II pankrotiavalduse esitamist ega pankrotimenetluse algust, pankrotti ei ole välja kuulutatud, kostja II pankrotimenetlus lõppes raugemise tõttu, hageja ei ole mistahes nõudeid enne raugemise määruse jõustumist esitanud, siis ei ole hageja poolt välja toodud õiguslikul alusel nõude esitamine võimalik. Kuna kostja II oli varatu, siis ei ole võimalik hagejale mistahes kujul kahju tekkimine. Seetõttu ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, mistõttu oleks hagi tulnud jätta läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 1, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-138-15 p 13).
9.Kostja I palus hagi täies ulatuses rahuldamata jätta, kuna kostja II oli varatu, siis ei ole võimalik hagejale kahju tekkimine, mille eest saaks ja peaks vastutama kostja I. Hagiavalduses toodud seisukohad, et kostja II juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi nii kasutusrendilepingu sõlmimisel kui ka hageja ja kostja II vahelise lepingu lõppemisel vara tagastamata jätmisel, on paljasõnalistest ning tõendamata. Väidetest jääb selgusetuks, millist juhatuse liikme kohustust on kostja I rikkunud. Hageja ei ole tõendanud oma kahjunõuet, selle aluseks olevaid asjaolusid ega kahjunõude kujunemist. Samuti ei ole hageja tõendanud kapitalija/või kasutusrendilepingu ülesütlemist ega ülesütlemisavalduse esitamist kostjale II.
10.Lisaks eeltoodule ei ole hageja esitanud intressi- ega viivise arvestust. Selgusetuks jääb, mille alusel on hageja määranud väidetava viivise perioodi. Viivise nõue on ebamõistlikult suur ning vastuolus kohtupraktikaga, mistõttu taotleb kostja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni.
11.Lisaks on kostja seisukohal, et hageja viivisenõude aluseks on tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud. Hageja viivisenõude aluseks olev viivise määr 0,25% päevas on tüüptingimus, mis on selle suurust arvestades tühine, kuna see kahjustab lepingu teist poolt ebamõistlikult. Eeltoodut arvestades tuleks hageja väidetava viivisenõude puhul rakendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusejärgset viivisemäära. ÄS § 187 lõike 5 sõnastusest saab järeldada, et ÄS § 187 lg 4 kehtib üksnes pankrotimenetluse ajal ning peale pankrotimenetluse lõppemist saab võlausaldaja uuesi esitada hagi juhatuse liikme vastu.
12.Arusaamatuks jäävad asjaolud, millele tuginedes on hageja väitnud, et kostja ei ole S C OÜ-lt otsest vara valdust kunagi üle võtnud. Kostja I hinnangul ei võimalda menetlus- ega materiaalõigusnormid kahe erineva nõude, mis on erineval õiguslikul alusel, esitamist kahe erineva kostja vastu.
13.Kostjal II puuduvad vastuväited hageja nõude osas, kuna ajutisele haldurile likvideerija ülesannetes teadaolevalt on kapitalirendilepingust tulenevad kohustused täitmata. Kostja II võlgnikuna avaldas ajutisele haldurile, et talle on traktori xxx asukoht teadmata ning, et seoses traktori rendiga on tal nõue summas 11 711 eurot S C OÜ vastu. Kostja II ei ole esitanud ajutisele haldurile traktori rendilepingut ega rendiarveid. Samuti ei ole võlgnik esitanud andmeid, mida on tehtud võlgnevuse sissenõudmiseks. 02.04.2019 e-kirjas kohtule on kostja II sisuliselt hagi õigeks võtnud.
Kohtuotsuse põhjendused
14.Vaidlus puudub selles, et kostja II juhatuse liige oli alates 26.06.2008 kostja I; et kostja II ärinimi OÜ Macbond muudeti 24.08.2016 OÜ-ks Stubevar; et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud 14.11.2013 kapitalirendileping nr xxx; et kostjat II esindas kapitalirendilepingu sõlmimisel kostja I; et hageja ja S C OÜ sõlmisid müügilepingu nr xxx, mille alusel S C OÜ müüs 14.11.2013 hagejale kostja II ülesandel ja huvides traktori; et kostjal I oli kohustus vara kostja II nimel S C OÜ-lt üle võtta; et kostjaga II 14.11.2013 sõlmitud kapitalirendileping on võlgnevuse tõttu üles öeldud; et kostja II ei tagastanud hagejale liisinguvara ja tal on hageja ees võlgnevus ning, et kostja II pankrotimenetlus rauges ja kostja II on likvideerimisel.
15.Vaidlus on hageja ja kostja I vahel selle üle, kas kostja I on oma tegevusega tekitanud kostjale II kahju ning kas hagejal on kostjate vastu hagis esitatud nõuded.
16.TsÜS § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja –kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. VÕS § 8 lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Seega oli kostjal II kohustus täita kapitalirendilepingut nr xxx.
17.Kohtule esitatud kirjalike tõenditega on tõendatud hagiavalduse asjaolud selles, et kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 4.1 kohaselt on liisinguvõtja kohustuseks tasuda vara kasutamise eest liisinguandjale perioodilisi makseid, et hageja poolt finantseeritav summa oli kokku 35 868,00 eurot, et lepingu sõlmimisel esindas kostjat II juhatuse liige kostja I (I kd lk 58), et seoses kapitalirendilepingu sõlmimisega hageja ja kostja II vahel, sõlmis hageja S C OÜga ostu-müügilepingu nr xxx-OM, mille alusel S C OÜ müüs hagejale kostja II ülesandel ja huvides traktori (I kd lk 9-15), et hageja, kostja I ja S C OÜ sõlmisid 14.11.2013 kapitalirendilepingu nr xxx lisa 1, milles volitati liisinguvõtjat vastu võtma müüjalt liisinguandja poolt liisinguvõtja ülesandel ja huvides soetatud vara ning vara üleandmisvastuvõtmisakti (I kd lk 38-39).
18.Liisingulepingu ülesütlemise hoiatusega on tõendatud, et hageja esitas kostjale II 19.11.2016 vaidlusaluse liisinglepingu ja vaidluse all mitte oleva liisingulepingu nr xxx ülesütlemise hoiatused, milles kostjat II hoiatati, et võlgnevuse hiljemalt 6.10.2016 mittetasumisel ütleb hageja kostjaga II lepingu üles põhjusel, et kostja II tasus viimast korda traktori eest liisingmakse 22.06.2016 ning xxx eest 12.08.2016 (I kd lk 21).
19.Hageja ja kostja II pankrotihalduri Oliver Ennoki e-kirjavahetusega ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrustega on tõendatud, et liisinguvara – traktori valdust kostjal II ei ole ning, et PPA alustas 5.08.2015 karistusseadustiku § 201 lg 1 tunnustel kostja II avalduse alusel menetlust S C OÜ osas, mis lõpetati 16.12.2015 KrMS § 200 alusel KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemise tõttu, kuivõrd tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega ning, et prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt sõlmisid S C OÜ ja kostja II suuliselt traktori kasutusrendilepingu (I kd lk 22, 23, 24).
20.Hageja väitel kostja II hagejat eeltoodud menetlusest ei teavitanud ning kostjad ei ole tõendanud vastupidist. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 5.7 tuleneb, et liisinguvõtja ei tohi ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta anda vara kolmandale isikule allrendile ega muul ebaotstarbekohasel viisil kasutada. Kui varaks on mis tahes sõiduk, siis ei tohi liisinguvõtja ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta kasutada vara takso-, autorendi-, turva- või kullerteenuse osutamiseks, õppe- või operatiivsõiduks, võistlussõitudel või muul eriotstarbel, mis võib oluliselt suurendada vara kahjustumise ja/või hävimise riski. Samuti tuleneb hageja ja kostja II vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 9.2.4, et lepingu ülesütlemisel üldtingimuste punktis 9.2.1 sätestatud alustel või lepingu ennetähtaegsel lõppemisel mis tahes muul alusel kohustub liisinguvõtja liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras viivitamatult vara valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale või liisinguandja poolt määratud kolmandale isikule. Liisinguvõtja kohustub vara ja sellega seonduva dokumentatsiooni andma liisinguandjale üle hiljemalt lepingu ennetähtaegsele lõppemisele järgneval päeval.
21.Hageja ja kostja II vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 5.10 tulenevalt hoiab, valvab ja säilitab liisinguvõtja vara selliselt, et oleks välistatud vara väljaminek liisinguvõtja valdusest ilma liisinguandja vastavasisulise nõusolekuta, ning liisinguvõtja on õigustatud kaitsma vara igasuguse rikkumise vastu, rakendades vajadusel omaabi, otsimisõigust või kohtulikku kaitset. Punktist 5.13 tulenevalt on liisinguandjal õigus vara välja nõuda mis tahes ebaseaduslikust valdusest, nõuda vara kasutamist takistavate asjaolude kõrvaldamist ja teiste isikute (sh liisinguvõtja) poolt varale tekitatud kahju hüvitamist. Kapitalirendilepingute üldtingimuste punktist 5.14 tulenevalt ei ole liisinguvõtjal õigust lepingu kehtivuse ajal vara võõrandada ega mis tahes muul viisil käsutada, sh pantida või koormata mis tahes muude kolmandate isikute õigustega.
22.Seega pidi kostjatele eelnimetatud üldtingimuste punktidest olema selge ja arusaadav liisinguvara hoidmise kohustus ja keeld seda ebasihipäraselt kasutada või anda ilma hageja loata kolmandatele isikutele allrendile või nende valdusesse muul alusel.
23.VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi ja nende koostoimes, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 2 järgi, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
24.VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
25.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse
aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg-te 1-3 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
26.VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. VÕS § 101 lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohutuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 113 lõikest 1 saab võlausaldaja võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
27.Kostja II pankrotimenetluse raugemisega lõppemise ja selle tõttu, et traktorit, mis oleks lepingu kohaselt tulnud liisingulepingu ülesütlemise järgselt hagejale tagastada, ei olnud kostja II valduses, tekkis hagejale kahju. Hagiavalduse punktist 14 ja selles olevast tabelist nähtub, et hageja nõuab seisuga 7.10.2016 lõpetatud kapitalirendilepingust nr xxx tulenevat võlgnevust kokku 25 684,9 eurot, alates lepingu ülesütlemisest 15.07.2016, seejuures on põhiosa võlgnevus tekkinud kostja II poolt tasumata jäänud osast ning esimene osa jäi maksmata 15.07.2016. Tabelis märgitud intressivõlg koosneb kostja II kapitalirendilepingu nr xxx maksegraafikus tasumata intresside summast, milles on arvestatud muutuvat Euribori. Kapitalirendilepingu nr xxx intressimäär oli 3,25% + 6 kuu Euribor. Viivisarvestus vastab maksmata summalt kapitalirendilepingus nr xxx kehtestatud viivismäärale 0,25 % päevas alates 15.07.2016 kuni 26.03.2017. Liisingulepingute üldtingimuste p 4.7 ja eritingimuste kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist 0,25% päevas. Hageja täiendavad selgitused nõude arvestuse kohta on esile toodud 14.02.2019 vastuses kohtu nõudele ja kahju arvestust tõendatud kapitalirendilepinguga nr xxx, selle lisaks oleva maksegraafikuga, konto väljavõttega ja hageja käsundiga xxx OÜ-le (I kd lk 6, II kd lk 13-15, 16-18, 19).
28.VÕS § 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
29.Kohus on seisukohal, et hageja kohaldatav viivise määr 0,25% päevas on äriühingute vahel sõlmitud lepingute puhul tavapärane ning seadusega kooskõlas. Riigikohus on lahendites nr 32-1-5-13, p 48-49, 3-2-1-139-14, p 13 märkinud, et viivise määr 0,2% päevas ei ole äriühingute vahel sõlmitud lepingute puhul seadusega vastuolus isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Maa- ja ringkonnakohtute lahendites (2-16-17474, 2-16-767, 2-12-12152, 2-10-31480, 2-1518091, 2-14-22088) on aktsepteeritud 0,2%-0,5% viivisemäära päevas. Veel loetakse Riigikohtu praktikas mõistlikuks viivist, mis ei ületa põhinõuet (lahendid nr 3-2-1-5-13, p 48 ja 49) ja asjas 2-16-17474 on Tallinna Ringkonnakohus märkinud, et „Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav.“. Seega ei ole kohtupraktika järgi viivise kokkulepe määras 0,25% päevas ebamõislikult kõrge ega selle tõttu tühine, kuigi üldtingimuste puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 42 mõttes. Kostja I ei ole konkreetselt esile toonud, miks on 0,25% päevas ebamõistlikult kõrge viivis ja kuidas see kostjat II ebamõislikult kahjustab. Eeltoodust tulenevalt on kostja I vastuväited põhjendamatud ja viivise vähendamiseks alus puudub. Kostja II ei ole kahju arvestusele vastuväiteid esitanud.
30.ÄS § 187 lg-te 1-5 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega, juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Võlausaldajal või pankrotihalduril on õigus käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud nõue esitada ka juhul, kui osaühing on nõudest juhatuse liikme vastu loobunud või sõlminud temaga kompromissilepingu või nõuet või selle esitamist kokkuleppel juhatuse liikmega muul viisil piiranud või aegumistähtaega lühendanud.
31.Kohus on seisukohal, et kostja I on kostja II juhatuse liikmena rikkunud oma juhatuse liikme kohustusi nii kasutusrendilepingu sõlmimisel kui ka hageja ja kostja II vahelise lepingu lõppemisel vara tagastamata jätmisel.
32.PPA kriminaalasjas nr xxx kogutud tõenditega on tõendatud, et peale kapitalirendilepingu sõlmimist hageja ja kostja II vahel sõlmis kostja I S C OÜ-ga suulise rendilepingu; et rendilepingu ülesütlemise seisuga on S C OÜ võlgnevus kostja II ees 11 106,85 eurot, mille kostja I on palunud tasuda xxx OÜ arveldusarvele xxx; et Xxx OÜ on esitanud S C OÜ vastu hagiavalduse, mille leheküljel 2 olevas tabelis on käsitletud kostja I poolt S C OÜ-le esitatud arveid. Seejuures on kostjate tegevus vastuoluline, sest S C OÜ vastu on esitatud 27.07.2015 kuriteoteade traktori koos seadmetega omastamise tõttu, mille menetlemisest on PPA 16.12.2016 keeldunud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu (I kd lk 129-186).
33.VÕS §-st 339 tulenevalt kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Xxx OÜ hagiavaldusest (I kd lk 169-172) nähtuvalt on kostja II esitanud igakuiselt S C OÜ-le rendiarveid, kuid S C OÜ ei ole esitatud arveid tasunud. Kostja II poolt S C OÜ-le esitatud arvetest tulenev kogusumma ning kostja II poolt politseile avaldatud võlgnevuse kogusumma on samad, järelikult ei ole S C OÜ kostjale kunagi traktori eest renti tasunud. Kostja I poolt kostja II nimel suulise rendilepingu sõlmimist temale võõra isikuga ilma tagatisteta, ei saa lugeda korraliku ettevõtja hoolsusstandardi järgimiseks.
34.Kostja II ajutise pankrotihalduri vastusest nähtuvalt avaldas võlgnik ajutisele haldurile, et talle on traktori xxx asukoht teadmata ning, et seoses traktori rendiga on tal nõue summas 11 711 eurot S C OÜ vastu. Kostja II ei ole esitanud ajutisele haldurile traktori rendilepingut ega rendiarveid. Samuti ei ole võlgnik esitanud andmeid, mida on tehtud võlgnevuse sissenõudmiseks.
35.Kuna kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist punktist 5.2 tuleneb, et liisinguvõtja on kohustatud tagama vara säilimise kogu lepingu kehtivuse jooksul kuni kõigi lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmiseni seisundis, milles see oli vara liisinguvõtjale üleandmise hetkel, arvestades vara sihtotstarbelisest kasutamisest tingitud loomulikku ja tavapärast kulumist ning punktist 5.7 tuleneb, et liisinguvõtja ei tohi ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta anda vara kolmandale isikule allrendile ega muul ebaotstarbekohasel viisil kasutada, siis rikkus kostja I hageja ning kostja II vahelise lepingu eelnimetatud punkte, mis tõi hagejale kaasa eelpool tuvastatud kahju. Kahju oleks jäänud tekkimata kui kostja I oleks oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega, jätnud vara kostja II valdusesse, et liisingmaksete lõppemisel oleks hageja saanud traktori oma valdusesse võtta ning selle võõrandada. Seega ei oma lepingu punkti 5.7. rikkumise puhul tähtsust kas kostja II, keda esindas kostja I ja S C OÜ vahel oli allrendi või muud liiki leping või mitte. Kostjad ei ole ka tõendanud, et nad oleksid võtnud üle või omanud traktori otsest valdust, millega rikuti üldtingimuste punkti 9.2.1. Kostja I ei võtnud tarvitusele piisavalt kiiresti vajalikke meetmeid, et vara kostjale II tagasi või hüvitatud saada, kuna hagi S C OÜ vastu esitati rohkem kui aasta pärast allrendi maksete tasumata jätmist ning muid tagatisi ei ole rakendatud. Seega on kostja I rikkunud ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35 sätestatud juhatuse liikme kohustusi ning kahju tekkimise ja kostja rikkumise vahel on VÕS § 127 lg 4 sätestatud põhjuslik seos.
36.Järelikult võib hageja osaühingu võlausaldajana tulenevalt VÕS §-st 101 lg 1 p 3, VÕS § 115 lg 1, ÄS § 187 lg-test 2 ja 4 nõuda kahju hüvitamist osaühingule, kuna ta ei saa oma nõudeid rahuldada kostja II pankrotimenetluse raugemise tõttu kostja II vara arvel ning VÕS § 113 lg 1 alusel lepingus sätestatud viivist.
37.VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt vabaneb kohustuse rikkumisega kahju põhjustanud isik kahju hüvitamise kohustusest üldjuhul siis, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja I ei ole tõendanud, et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostjal II on sisuliselt hagi õigeks võtnud. Kostja I vastuväited selle kohta, et kuna
kostja II oli varatu, siis ei ole võimalik hagejale kahju tekkimine, mille eest saaks ja peaks vastutama kostja I, ei ole asjakohased ega anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Seega on esitatud hagi põhjendatud ja tõendatud ning kuulub nõuetes tuvastada kostja I kohustuste rikkumisega tekitanud kahju kostjale II ja kostjalt I kostja II kasuks 25 684,90 euro väljamõistmiseks ning kostjalt II hageja kasuks sama summa väljamõistmiseks rahuldamisele. Menetluskulude jaotus
38.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt ÄS §-st 187 lg 2 ja TsMS § 165 lg-st 3 vastutavad kostjad menetluskulude eest solidaarselt. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb jätta menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
39.TsMS § 138 lg 2 kohaselt on hageja kohtukuluks riigilõiv. Hageja on esitanud taotluse mõista kostjatele välja menetluskulu riigilõiv 1000 eurot koos viivisega menetluskuludelt, mis kuulub rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 ja 2 tuleb menetluskulu riigilõiv 1000 eurot kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista koos TsMS § 177 lg 4 sätestatud viivisega. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Osaliselt tühistatud TRK lahendiga ja põhjendusi täiendatud.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.