2-20-113360/21 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

6.Välja mõista V Kilt If P&C Insurance AS-i kasuks viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud If P&C Insurance AS (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V K (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 02.06.2020 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 19.06.2020 esitatud hagiavalduse kohaselt toimus 26.10.2017 kell 19.15 Tallinnas Loitsu 5 liiklusõnnetus, milles sai kahjustada Opel Vivaro-B registreerimisnumbriga x. Kahju tekitati kostjale kuuluva sõidukiga BMW 318 registreerimisnumbriga x. Vastavalt Liikluskindlustuse Fondi väljavõttele puudus liiklusõnnetuse toimumise hetkel kehtiv liikluskindlustuse poliis õnnetuse põhjustanud sõidukil BMW 318. Liikluskindlustuse poliis kehtis perioodil 15.10.201719.10.2017. Olukorras, kus õnnetus toimus 26.10.2017 oli kindlustuspoliisi kehtivuse lõpust möödunud vaid 7 päeva. Seega on täidetud eeldus, et liiklusõnnetus toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast liikluskindlustuse poliisi lõppemist. Kahjustatud sõidukile oli sõlmitud Seesam Insurance AS-i poolt kindlustuse poliis, mille kannatanule kahju hüvitati. Nimetatud kahju kuulub hüvitamisele kahju põhjustaja kindlustusandja ehk hageja poolt. Hageja on hüvitanud tagasinõude summas 946,09 eurot. Pärast kahju väljamaksmist esitas hageja 17.05.2018 nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks. Kostja nõuet ei tasunud.

Hageja selgitab, et tähtsust ei oma asjaolu, kes konkreetselt ei pidanud kinni sõidukiga liikluses osalemise keelust, vaid tagasinõude tingimused on täidetud juba siis, kui sõiduk osales liikluses ja selle sõidukiga põhjustati kindlustusjuhtum. Tähtsust omab asjaolu, kes oli sõiduki omanik, kes vastutas kindlustuskohustuse täitmise eest. Liikluskindlustuse seadus ei välista hageja õigust esitada tagasinõue registrisse kantud sõiduki omaniku vastu, kuigi tegelik liiklusõnnetuse põhjustaja oli kolmas isik. Hageja on seisukohal, et kostja viibimine vanglas ei tähenda, et kostja on seadusest tulenevate kohustuste täitmisest vabastatud. Liikluskindlustuse poliisi saab sõlmida ka kolmas isik, st seda ei pea sõlmima ilmtingimata sõiduki omanik. Seejuures juhib hageja tähelepanu asjaolule, et liikluskindlustuse poliis lõppes 19.10.2017. Seega oleks kostja pidanud uue kindlustuspoliisi sõlmima hiljemalt 20.10.2017. Kostja oli tema avaldatu kohaselt kinni peetud alates 21.10.2017. Hageja leiab, et kostja sõiduki omanikuna peab järgima talle seadusega antud kohustusi liiklussõiduki omanikuna. Hageja rõhutab, et liikluskindlustuse lepingu sõlmimise kohustus tuleneb seadusest. Hageja leiab, et kostja poolt ei ole tõendatud, et sõiduk on läinud tema valdusest välja tema tahtevastaselt. Kostja ei ole teavitanud politseid, et sõiduk oleks varastatud vms. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 946,09 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 155,80 eurot ja edasiulatuva viivise alates 20.06.2020 kuni põhinõude summas 946,09 eurot täitmiseni seadusjärgses määras. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja ei tunnistanud nõuet, kuna võla tekkimise ajal viibis kostja Tallinna Vanglas, mistõttu ei olnud kostjal võimalik antud võlga tekitada. Kostja selgitab, et Harju Maakohtu 18.01.2018 otsusega asjas 1-17-11299 tunnistati kostja süüdi ja temale mõisteti karistuseks tähtajaline vangistus 7 kuud ja 26 päeva, mille ärakandmist arvestati alates kostja viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 21.10.2017. Nimetatud kohtuotsusega on tõendatud asjaolu, et kostja viibis 26.10.2017 liiklusõnnetuse toimumise ajal kinnipidamiskohas. Kostja pole andnud sõidukit kasutanud isikule A Vile õigust sõiduki kasutamiseks ning pole andnud sõiduki valdust nimetatud isikule. A V kasutas sõidukit kostja tahtevastaselt ja omavoliliselt ning see on käsitletav sõiduki ebaseadusliku valdamisena. Kostjal puudus võimalus sellise kasutamise vältimiseks ja lõpetamiseks, kuna kostja viibis kinnipidamisasutuses. Kostjale teadaolevalt sõiduk liikluses ei osalenud ja kostja ei saanud pidada kinni LKindlS § 3 lg 2 sätestatud keelust. Kostja on seisukohal, et hagejal on võimalik esitada tagasinõue LKindlS § 53 lg 1 p 3 alusel A Vi vastu, kuna nimetatud isik valdas sõidukit ebaseaduslikult. LKindlS § 59 lg 1 järgi on ette nähtud küll solidaarne vastutus, kuid kostja on seisukohal, et kostja vastu nõude esitamine pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja oli kinnipidamisasutuses ja ei saanud seetõttu tagada sõidukile kehtivat kindlustust ja ei saanud vältida sõiduki ebaseaduslikku kasutamist kolmanda isiku poolt. Kostja on seisukohal, et asjaolude tõttu, mille esinemist ta ei saanud vältida, ei saa oodata temalt vastutamist ning nõude esitamine ja rahuldamine pole seetõttu hea usu põhimõttega kooskõlas. Kohtu põhjendused

8.Kohus leiab, et nõude esitamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Kohtule esitatud väljavõttega on tõendatud, et kostjale kuuluval sõidukil oli kehtiv liikluskindlustuse poliis ajavahemikul 15.10.2017 kuni 19.10.2017 (dtl 27). Kostja peeti kinni alles 21.10.2017. Seega oli kostjal võimalus liikluskindlustuse poliis sõlmida pärast selle lõppemist hiljemalt 20.10.2017, s.o enne kostja kinnipidamist. LKindlS § 55 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Kohus selgitab, et nimetatud norm ei eelda, et kindlustuslepingu pidi sõlmima registrisse kantud isik, vaid selle võis sõlmida ka kolmas isik. Seega oli kostjal võimalik kinnipidamisasutuses viibimise ajal lasta liikluskindlustuse poliis sõlmida kolmandal isikul, sest liikluskindlustuse poliisi ei pea sõlmima isiklikult. Eeltooduga oli kostjal võimalik tagada sõidukile kehtiv liikluskindlustuse poliis. Seetõttu ei ole nõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Kuivõrd liikluskindlustuse poliis oli kehtiv ajavahemikul 15.10.2017 kuni 19.10.2017 ning liiklusõnnetus toimus 26.10.2017, siis on kohus tuvastanud, et kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist. Seejuures oli rikutud LKindlS § 3 lg-s 2 toodud kohustust. Kohtu hinnangul on hagejal seega õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest. LKindlS § 7 lg 1 sätestab, et kindlustuskohustus on sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. Kohtule on tõendatud, et liiklusõnnetuse toimumise ajal 26.10.2017 oli liiklusregistrisse kantud omanikuks kostja (dtl 28). Kõige eeltooduga on tõendatud, et kostjal kui vastutaval isikul kindlustuskohustuse täitmise eest puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtiv liikluskindlustuse poliis.

TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista õigusabikulud 478,33 eurot, riigilõivu 200 eurot ning viivise menetluskuludelt. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust (hageja tasus 45 eurot 06.04.2020 ja 155 eurot 18.06.2020). Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kokku kandnud kulusid summas 478,33 eurot 4 tunni ja 10 minuti eest tunnihinnaga 110 eurot järgnevalt: 1) 06.04.2020 maksekäsu kiirmenetluse koostamine, kohtusse esitamine 20 eurot; 2) 17.06.2020 hagi dokumentide analüüs, paljundamine, komplekteerimine 15 minutit; 3) hagiavalduse koostamine ja kohtusse esitamine 2 tundi ja 15 minutit; 4) 07.08.2020 kostja 06.07.2020 vastusega tutvumine ja seisukoha kujundamine, vastuse koostamine ja kohtusse esitamine 40 minutit; 5) 29.10.2020 kostja 12.10.2020 vastusega tutvumine ja seisukoha kujundamine, vastuse koostamine ja kohtusse esitamine 1 tund. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kohus, arvestades antud tsiviilasja keerukust ja mahukust, leiab, et hageja menetluskulud on olnud menetluses põhjendatud ja vajalikud ning osutatud teenused vastavuses neile märgitud ajakuluga. Seega on hageja menetluskulud põhjendatud kokku 678,33 euro ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulu summas 678,33 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule hagiavalduses esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (678,33 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.