Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi A P (P) vastu põhivõla, viivise ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
107,83 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask Kostja A P (isikukood xxxxxxxxxxx)
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 19. oktoobril 2020
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Aktsiaseltsi PlusPlus Capital 21. jaanuaril 2020 esitatud hagist osaline loobumine põhinõude 6,27 euro osas ja lõpetada nõude osas menetlus.
2.Võtta vastu Aktsiaseltsi PlusPlus Capital 27. oktoobril 2020 esitatud hagist osaline loobumine sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva viivisenõude osas määras 0,07% päevas ja lõpetada selle osas menetlus.
3.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi A P (P) vastu põhivõla, sissenõudmiskulude ja viivise väljamõistmiseks.
4.Jätta menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda. Väljamõistetavad menetluskulud asjas puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige 1(7)
esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil.
HAGIAVALDUS
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 18. detsembril 2020 A P (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 39,19 eurot; sissenõutavaks muutunud viivise 33,63 eurot, lugedes viivise määraks 0,07% päevas; sissenõudmiskulud 25 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt määras 0,07% päevas alates
17.detsembrist 2019 kuni selle tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja esitas 21. jaanuaril 2020 hagi tervikteksti, milles muutis oma põhinõuet ja sissenõutavaks muutunud viivisenõuet ning palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhinõude 32,92 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 28,22 eurot. Muus osas jäid nõuded samaks.
3.Hageja teatas 27. oktoobril 2020, et jääb põhinõude 32,92 euro väljamõistmise juurde, millelt arvestab sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause alusel.
4.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti Elisa Eesti AS-i (edaspidi Elisa) ja kostja vahel 23. oktoobril 2008 liitumisleping kliendinumbriga 911082 (leping), mille alusel kohustus Elisa pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus Elisa teenuseid kasutama ja Elisa esitas kostjale arved. Kostja jättis tasumata järgmised arved: 1) 1. juuni 2016 arve nr 2015325129 ajavahemiku 1. mai kuni 31. mai 2016 eest 8,20 eurot tähtajaga 18. juuni 2016; 2) 1. juuli 2016 arve nr 2015558021 ajavahemiku 1. juuni kuni 30. juuni 2016 eest 10,84 eurot tähtajaga 18. juuli 2016; 3) 1. augusti 2016 arve nr 2015794616 ajavahemiku 1. juuli kuni 31. juuli 2016 eest 7,87 eurot tähtajaga 18. august 2016; 4) 1. septembri 2016 arve nr 2016278339 ajavahemiku 1. august kuni 31. august 2016 eest 12,28 eurot tähtajaga 18. september 2016. Kostja kohutus tasuma arved maksetähtpäevaks. Asjaolu, et kostja telefoni ei kasutanud, ei puutu asjasse. Kostja ei tõendanud, et ütles lepingu üles. Elisa 26. augusti ja 28. augusti 2015 e-kirjad ei puutu asjasse. Kostja on jätkuvalt kasutanud teenust peale 2015. a e-kirjavahetust ja seega lepingutingimustega nõustunud. Oma allkirjaga lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et kohustub täitma lepingu lisaks olevaid mobiilside kasutamise üldtingimusi. Vastavalt Elisa üldtingimuste p-le 7.10 on Elisal õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Maksetähtaeg, arvelduskonto number ja muu vajalik informatsioon maksete sooritamiseks on märgitud kostjale väljastatud arvel. Üldtingimuste p-de 5.2.3 ja 6.1.7 kohaselt on kostjal kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg-d 2 ja 3 seovad sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud kostjale teenusena kolm võlateatist. Kokku on hagejal tekkinud kulud seoses meeldetuletuskirjade edastamisega kostjale. Kohustuse tekkimise ajal kehtinud üldtingimused on tunnistatud tühiseks ning üldtingimusi on kohandatud vastavalt õiguspraktikale tarbijale soodsamaks. Seetõttu tuleb
2(7)
tugineda nõude juures esitatud ja kehtivatele üldtingimustele, sest hageja on esitanud ka edasiulatuva viivisenõude. Elisa loovutas kostjaga sõlmitud lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu
1.veebruaril 2018 hagejale. Kostjale teavitati nõude loovutamisest, kuid kostja ei ole kohustust tasunud. Hageja teatas 21. jaanuaril 2020, et muudab oma nõuet, kuna telefoninumbri xxxxxxx teenuse eest osutatud tasusid ei saa nõuda. Elisal puudus teenuse osutamiseks vajalik leping. Telefoninumbri xxxxxxxx teenuste osutamise arvete osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole ning hageja nõuab selle kasutamise eest vaidlusalustel arvetel kajastuva kuutasu (2016 maikuu eest 7,22 eurot, juunikuu eest 7,22 eurot, juulikuu eest 7,22 eurot, augustikuu eest 6,257 eurot) ja meeldetuletustasu (5 eurot) tasumist, s.o kokku 32,92 eurot. Hageja asus
27.oktoobril 2020 seisukohale, et vähendas 21. jaanuari 2020 hagi terviktekstis nõuet ekslikult. Elisa selgitas, et tegemist on üle mobiilside toimiva lauatelefoni numbriga (xxxxxxx, 23. oktoobri 2008 volikiri) ja, et see toimiks üle mobiilside, oli vaja ka alusnumbrit ehk kostjale avati selleks nr xxxxxxxx. Õigusrahu huvides ei hakanud hageja nõuet muutma. Kostja vastus
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Juhul kui nõue omab õiguslikku alust, palus kostja tunnistada nõude aegunuks. Lepingu sõlmimise eesmärk anda Parkinsoni haigust põdeva invaliidi kätte talle arusaadav ja kasutamiskõlblik sisevahend. Elisa oli tol hetkel ainus sideteenust pakutav firma, millel olid vastav tehniline lahendus. Osutatava teenuse tehniline sisu tähendas, et sissehelistaja valis numbri xxxxxxx, mis Elisa sisevõrgus muutus numbriks xxxxxxxx ja toimus väljakutse lauatelefonile, väljahelistamisel nägi kutsutav abonent telefoninäidikul numbrit xxxxxxx. 2015. a juulis lõpetas Elisa etteteatamata ja põhjendamata ühepoolselt telefoniteenuse osutamise, rikkudes sellega lepingut ja seadust. 26. augusti ja 28. augusti 2015 e-kirjades teatas Elisa vastuseks kostja järelepärimistele, et teenus lõpetati tehnilise vea tõttu ja sellist teenust enam tootevalikus ei ole. Elisa pakkus sõlmida teenuse teistsugustel tingimustel (sh hindadega), millest kostja keeldus. Elisa ütles lepingu 26. augusti ja 28. augusti 2015 e-kirjadega üles. Teenuse maksumus oli lepingu järgi null eurot. Kostja luges lepingu lõppenuks. Telefoninumber xxxxxxx lülitati välja ja kostja sulges selle Elisa esinduses
1.oktoobril 2015. Kõik tasumata võlgnevused pidi kajastuma oktoobrikuu arvel. AS-i SEB Pank pangakontolt on näha kõik Elisale tehtud maksed. 2016. a-l Elisa jätkas arvete saatmist, mille kostja vaidlustas ega teinud teenuse osutajale pärast 2015. a enam makseid. Kostjale on tekkinud varaline- ja mittevaraline kahju lepingu lõpetamise tõttu. Menetluse käik
6.Maakohus selgitas 20. jaanuaril 2020 hagejale tõendamiskoormist (vt tl 34). Hageja peab tooma kohtu ette ja tõendama kõik asjaolud, millest kohus saaks teha hageja soovitud järelduse, et kostja võlgnevus hageja ees on hageja poolt märgitud suuruses. Seniks ei ole kostjal kohustust oma vastuväiteid tõendada. Hageja ei ole tõendanud, et hagile lisatud
1.jaanuaril 2017 kehtima hakanud üldtingimused kehtisid kostja suhtes. Samuti on tõendamata sissenõudmiskulude tekkimine. Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole mõistlikus proportsioonis asja endaga võrreldes ning kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga.
7.Asjas toimus 19. oktoobril 2020 kohtuistung, millest võtsid osa kostja ja hageja lepinguline esindaja.
3(7)
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Maakohus asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
9.Esmalt lahendab kohus hagist osalise loobumise vastuvõtmise.
9.1.Algses nõudes palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 39,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 33,63 eurot põhinõudelt ja edasiulatuva viivise alates 17. detsembrist 2019, lugedes viivise määraks 0,07% päevas tasumata põhisumma jäägilt. Hageja esitas
21.jaanuaril 2020 hagi tervikteksti, milles muutis oma põhinõuet ja sissenõutavaks muutunud viivisenõuet ning palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhinõude 32,92 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 28,22 eurot. Hageja teatas 27. oktoobril 2020, et jääb põhinõude 32,92 euro väljamõistmise juurde, millelt arvestab sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel.
9.2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse ja kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse (TsMS § 429 lg 1). TsMS § 432 järgi, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle.
9.3.Riigikohus on leidnud, et kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine kohtumäärusega lahendada ja loobumise vastuvõtmise korral menetlus lõpetada (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 17). Kohtul on kohustus nõude loobumise osas võtta selge seisukoht vaatamata sellele, kas hageja ise on esitanud kohtule avalduse võtta nõudest loobumine vastu või mitte. Nõudest loobumise võib kohus vastu võtta ka otsuses. Kostja pole nõudest loobumisele vastu vaielnud.
9.4.Kohus leiab, et hageja 21. jaanuaril 2020 esitatud hagist osaline loobumine põhinõude 6,27 euro osas ja hageja 27. oktoobril 2020 esitatud hagist osaline loobumine sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas määras 0,07% päevas tuleb vastu võtta ning loobutud nõuete osas tuleb menetlus lõpetada.
9.5.Eeltoodust tulenevalt jäävad hageja lõplikeks nõueteks menetluses põhinõue 32,92 eurot,
27.oktoobri 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue 10,82 eurot ja alates
28.oktoobrist 2020 edasiulatuv viivisenõue põhinõudelt seadusjärgses määras ning 25 euro suuruse sissenõudmiskulude hüvitamise nõue.
10.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
11.Kohus menetleb praegust tsiviilasja TsMS § 405 lg 1 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid.
4(7)
Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 2 piirdub kohus kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
12.Kohus loeb asjas vaidlustamata asjaolude (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4) ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud.
12.1.Elisa Eesti AS ja kostja sõlmisid 23. oktoobril 2008 liitumislepingu nr 1687116 (tl 4), mille järgi on liitumislepingus telefoninumbriks märgitud xxxxxxxx ning kokku lepitud, et osapoolte õigused ja kohustused on kindlaksmääratud Elisa Eesti AS-i üldtingimustega ja hinnakirjaga, mis on käesoleva liitumislepingu lisadeks ja mida osapooled liitumislepingut alla kirjutades kohustuvad täitma.
12.2.Hagiavalduses viitab hageja sellele, et kostja ja Elisa vahel sõlmiti liitumisleping kliendinumbriga 911082. Kohus selgitas 20. jaanuaril 2020 kirjas (tl 34) hagejale, et sellise kliendinumbriga liitumislepingut hageja esitanud ei ole. Vaatamata sellele ei ole hageja lepingut, millelt nähtuks ka kliendinumber, kohtule esitanud, kuid on 21. jaanuari 2020 hagi terviktekstis väitnud, et liitumisleping nr xxxxxxx sõlmiti telefoninumbri xxxxxxxx teenindamiseks, mille alusel esitati arved (nr 2015325129, 2015558021, 2015794616, 2016278339), mis kostja jättis tasumata. Seega esitas Elisa liitumislepingu järgi kostjale järgmised arved: 1) 1. juuni 2016 arve nr 2015325129 ajavahemiku 1. mai kuni 31. mai 2016 eest 8,20 eurot maksetähtajaga 18. juuni 2016 (tl 13); 2) 1. juuli 2016 arve nr 2015558021 ajavahemiku 1. juuni kuni 30. juuni 2016 eest 10,84 eurot maksetähtajaga 18. juuli 2016 (tl 12); 3) 1. augusti 2016 arve nr 2015794616 ajavahemiku 1. juuli kuni 31. juuli 2016 eest 7,87 eurot maksetähtajaga 18. august 2016 (tl 11); 4) 1. septembri 2016 arve nr 2016278339 ajavahemiku 1. august kuni 31. august 2016 eest 12,28 eurot maksetähtajaga 18. september 2016 (tl 10).
12.3.Nii hageja kui kostja on kõigis oma seisukohtades kinnitanud, et kostja ei ole arveid 1)-4) tasunud.
12.4.Viidatud arvetel nr 2), 3) ja 4) nähtub kulurida telefoninumbritele xxxxxxxx ja xxxxxxx ning arvel nr 1) on kulurida numbrile xxxxxxxx. Kostja on 23. oktoobril 2008 volitanud Elisat esindama teda Elion Ettevõtted AS-i juures numbri xxxxxxx kasutamise aluseks oleva liitumislepingu lõpetamise kokkuleppe tingimuslikuks sõlmimiseks, kostja sooviga säilitada number (tl 4 pöördel). Hageja ja kostja selgituse põhjal toimis liitumislepingus kokkulepitud teenus nii, et kostjale võimaldati sellega üle mobiilside toimivat lauatelefoni kasutamist. Sissehelistaja valis numbri xxxxxxx, mis Elisa sisevõrgus muutus numbriks xxxxxxxx ja toimus väljakutse lauatelefonile, väljahelistamisel nägi kutsutav abonent telefoninäidikul numbrit xxxxxxx. Kostja ei kasutanud mitut telefoninumbrit, vaid üksnes telefoni numbrit xxxxxxxx, mis oli lauatelefoni xxxxxxx alusnumber (tl 4 ja pöördel, 47, 64 ja 66).
5(7)
12.5.Elisa loovutas vaidlusalustest arvetest tuleneva võlanõude kostja vastu 1. veebruaril 2018 hagejale (tl 14).
13.Hageja nõuab osaliselt vaidlusaluste arvete tasumist VÕS § 108 lg 1 alusel ja nende tasumisega viivitamise tõttu seadusjärgset viivist (VÕS § 113 lg 1 teine lause, TsMS § 367). Samuti sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel. Nende nõude rahuldamise eelduseks on kehtiv leping ja selle rikkumise tuvastamine, mida peab vaidluse korral tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1). Praegusel juhul on hageja menetluses läbivalt väitnud, et teenuse osutaja ja kostja vahel sõlmiti 23. oktoobril 2008 kehtiv leping, mille alusel väljastati arved nr 2015325129, 2015558021, 2015794616 ja 2016278339. Kostja sai arved kätte, tal oli kohustus need tasuda, kuid ta ei teinud seda. Kostja on asjas läbivalt asunud seisukohale, et Elisa lõpetas 2015. a suvel ühepoolselt lepingus kokkulepitud teenuse osutamise, mistõttu tal ei ole vaidlusaluste 2016. a arvete tasumise kohustust. Uut lepingut Elisa pakutud tingimustel kostja ei sõlminud.
14.Vaidlus on poolte vahel selle üle, kas Elisa ja kostja vahel oli arvetel märgitud teenuste osutamiseks 2016. a-l kehtiv leping, mille alusel hageja saaks nõuda vaidlusalustel arvetel näidatud põhinõude 32,92 euro, viivise ja sissenõudmiskulude tasumist.
15.Kohus nõustub kostjaga, et esile toodud asjaoludel Elisa lõpetas 23. oktoobril 2008 kokkulepitud teenuse osutamise 2015. a suvel ning uue teenuselepingu sõlmimist ei ole hageja tõendanud (TsMS § 230 lg 1). Kostja esitas kohtule Elisa 26. augusti 28. augusti ja 4. septembri 2015 e-kirjad, milles viimane kinnitab, et süsteemi tehnilise rikke tõttu lõpetati Elisa poolt ühepoolselt kokkulepitud teenuse osutamine ja sama teenuse osutamine ei ole enam võimalik (tl 32 ja pöördel, 91-94). Kostjale pakuti selle teenuse asemel Mobifixi teenust ja Mobiilse Kontoritelefoni teenust. Ühel juhul oli teenuse kuutasu 2,49 eurot ja teisel juhul null eurot, millele lisandub kõneminuti tasu. Seda, kas selline ühepoolne lepingu lõpetamine oli lepingu järgi lubatud ja millised olid selle tagajärjed, pole teada, sest hageja ei ole esitanud ei lepingu sõlmimise ajal, 2015. a suvel ega ka vaidlusaluste arvete väljastamise ajal kehtinud Elisa üldtingimusi, vaatamata kohtu selgitustele. Hageja esitas koos hagiga Elisa 29. novembri 2016 üldtingimused (tl 5-7), mis jõustusid ja kehtivad üldtingimuste p 10.8 kohaselt alates
1.jaanuarist 2017. Kohus selgitas hagejale 20. jaanuari 2020 kirjas ja 19. oktoobri 2020 istungil (vt protokoll, tl 62-63), et hageja ei ole tõendanud, et üldtingimused kehtiksid ka kostja suhtes. Lisaks on Elisa ise hageja esitatud 29. jaanuari 2020 e-kirjas (tl 67) kinnitanud, et teenuse ümbervormistamise kokkulepet, st uut lepingut, arvetel märgitud teenuste osutamiseks, neil ei ole. Elisa samas kirjas esitatud väide, et kostja jätkas arvete maksmist, on tõendamata. Kostja ise on väitnud, et sulges teenuse 2015. a sügisel Elisa kontoris ja on tõendanud, et tasus 2015. novembris viimase arve Elisale, mis nähtub kostja AS-i SEB Pank väljavõttest (tl 85, 89). Kostja väitel ta uut lepingut ei sõlminud, vastupidise tõendamise kohustus oli hagejal. Samuti oleks tulnud hagejal tõendada, millistel tingimustel ja hinnakirja alusel leping sõlmiti, sh seda, et Elisal oli õigus nõuda kostjalt teenuse eest just 7,22 eurot kuus või mõnda muud summat.
6(7)
16.Kuna poolte vahel ei kehtinud 2016. a-l 23. oktoobri 2008 liitumisleping, ei saa hageja nõuda vaidlusalustel arvetel märgitud summasid, viivist nende tasumata jätmata eest ega ka sissenõudmiskulusid. Hagi jääb rahuldamata.
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hagimenetluses jaotatakse menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi, st et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning toimikust menetluskulude kandmine ei nähtu. Seega asjas väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.