2-20-114318/7 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Kaja esitamine Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Otsuse kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmine Hagiavaldus koos kirjaliku vastuse nõude määrusega toimetati kostjale avalikult kätte 13.11.2020. a. Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vastanud ja kohus teeb hageja taotlusel TsMS 407 lg 1 alusel tagaseljaotsuse. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt ja selles osas teha otsuse TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendava osata. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata ning kohus põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist. Hagi asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Ferratum Bank p.l.c-ga tarbijakrediidilepingu, mille alusel väljastati kostjale tarbijakrediiti summas 3000 eurot, millest kostja kasutas 1500 eurot. Kostja kohustus kasutatud krediidisumma koos intressiga tagastama vastavalt esitatavatele arvetele. Kostja rikkus nimetatud lepingut, jättes krediidisumma õigeaegselt tagastamata ja intressid õigeaegselt tasumata, mistõttu ütles Ferratum Bank p.l.c nimetatud lepingu üles ning loovutas laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja nõuab hagis kostjalt põhivõlgnevuse summas 1500 eurot, intressi 147,75 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 813,96 eurot välja mõistmist. Kohus leiab, et hageja põhinõue ja intressinõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1500 eurot ja intressi summas 147,75 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, mistõttu võib eeldada, et kostja sõlmis lepingu tarbijana ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 ja § 402 lg 1 kohaselt. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset viivist määras 0,136% päevas. Hageja on kohtule esitanud laenulimiidi üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Üldtingimuste hinnakirja kohaselt arvestab Ferratum Bank p.l.c. kliendi viivituse korral intressi määras 0,1311% päevas (47,8515% aastas) kliendi kasutusse antud laenu saldolt. Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on märgitud, et maksetega hilinemisel kaasneb viivis, viivisemäär on 47,8515% aastas võlgnevatavalt summadelt. Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja laenutaotluse interneti teel. Esialgne võlausaldaja kinnitas laenutaotluse ja seejärel väljastas kostjale laenu, mistõttu võib eeldada, et viivisemäära ei ole eraldi läbi räägitud, kostja ei olnud võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud intressimäära, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (s.o 0,0219% päevas). Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär 0,1311% päevas ligikaudu 5,98 korda seadusjärgset viivisemäära. Arvestades Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid põhinõudelt 1500 eurolt alates 17.09.2019. a kuni hagiavalduse esitamiseni, so 20.10.2020. a summas 813,96 eurot. Viivis põhivõla 1500 euro tasumisega viivitamise eest seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras perioodi eest 17.09.2019. a kuni 20.10.2020. a on 131,24 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise hagiavalduse esitamise seisuga summas 131,24 eurot. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1 778,99 eurot, millest 1500 eurot on põhivõlg, 147,75 eurot intress ja 131,24 eurot on 20.10.2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude 72% ulatuses, seega tuleb menetluskulud 72% ulatuses jätta kostja kanda ja 28% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus käesoleva otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks hagilt tasutud riigilõiv summas 225 eurot. Kohus kontrollis, et hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 225 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega saab lugeda tasutud riigilõivu summas 225 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja menetluskulud summas 225 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tema menetluskulud 78% ulatuses, s.o summas 162 eurot (225 eurot x 72%). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. Kohtuotsuse teatavakstegemine ja täidetavaks tunnistamine TsMS § 455 lg 1 järgi toimetab kohus otsuse menetlusosalistele kätte. Kostjale ei ole õnnestunud maksekäsu kiirmenetluses menetlusdokumente kätte toimetada. Seetõttu on hagimaterjalid kostjale kätte toimetatud avalikult. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult. TsMS § 317 lg 3 järgi avaldatakse avalikult kättetoimetatava dokumendi väljavõte väljaandes Ametlikud Teadaanded. TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.