2.Tühistada Pärnu Maakohtu 04.mai 2020.a määrus osas, milles kohus mõistis hagejalt kostja kasuks kostja välja põhjendatud menetluskulud summas 1111,79 eurot, s.o kostja lepingulise esindaja kulu summas 850 eurot ja sõidukulud summas 261,79 eurot (resolutsiooni punkt 2) ning teha selles osas uus määrus, millega vähendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetavate menetluskulude hüvitist 43,63 euro võrra ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1068,16 eurot, so kostja lepingulise esindaja kulu summas 850 eurot ja sõidukulud summas 218,16 eurot. Muuta vastavalt Pärnu Maakohtu 04.mai 2020.a määrust ja määrata jätta rahuldamata kostja taotlus hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 500 eurot (resolutsiooni punkt 4). Jätta muus osas Pärnu Maakohtu 04.mai 2020.a määrus muutmata.
3.Kohtumääruse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
1.Määrata kindlaks käesoleva tsiviilasja menetluskulude rahaline suurus.
2.Välja mõista hagejalt XX kostja YY kasuks kostja põhjendatud menetluskulud summas 1068,16 (üks tuhat kuuskümmend kaheksa eurot ja 16 senti) eurot, s.o
2-19-7094 kostja lepingulise esindaja kulu summas 850 eurot ja sõidukulud summas 218,16 eurot.
3.Menetluskuludelt tuleb hagejal XX tasuda kostjale YY menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses (s.o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub kaheksa protsenti aastas).
5.Saata määrus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (hageja) esitas 10.mail 2019.a Pärnu Maakohtule YY (kostja) vastu hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja intressi nõudes, mille maakohus jättis 28.jaanuari 2020.a kohtuotsusega rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. Pärnu Maakohtu otsus jõustus 14.märtsil 2020.a.
2.Kostja esitas 15.jaanuaril 2020. a maakohtus kantud menetluskulude koondnimekirja, millest nähtuvalt on kostja kandnud menetluskulusid kokku summas 1568,16 eurot (sh käibemaks). Muuhulgas sisaldusid kostja menetluskulude nimekirjas ka sõidukulud Tallinn-HaapsaluTallinn (202 km) marsruudiga 72,72 eurot kolmel istungil osalemise eest, so kokku 218,16 eurot (0,3 eurot/km). Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu maha arvata ning kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses antud kohtumenetlustega. Kostja taotles, et kohus mõistaks hagejalt kostja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses TsMS § 177 lg 4 alusel.
3.Hageja esitas 22.jaanuaril 2020.a vastuväited kostja menetluskuludele. Hagejale jäi sõidukulude arvestus arusaamatuks. Hageja leidis, et kostja sõidukulusid saab lugeda põhjendatuks 28 euro ulatuses, kuivõrd menetluses on toimunud kaks istungit ning bussi „Lux Ekspress“ pileti ühe suuna hind moodustab 7 eurot. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus määras 04.mai 2020.a määrusega kindlaks menetluskulude rahalise suuruse (resolutsiooni punkt 1), mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja põhjendatud menetluskulud
2-19-7094 summas 1111,79 eurot, s.o kostja lepingulise esindaja kulu summas 850 eurot ja sõidukulud summas 261,79 eurot (resolutsiooni punkt 2), määras, et menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses (resolutsiooni punkt 3) ning jättis rahuldamata kostja taotluse hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 456,37 eurot, s.o kostja lepingulise esindaja kulu (resolutsiooni punkt 4).
6.Maakohus märkis, et käesolevas tsiviilasjas esindasid kostjat maakohtus Valeria Titova ja Erika Scholler. Volikirjad on kohtule esitatud vastavalt 04.07.2019.a ja 08.01.2020.a. Kohus pidas põhjendatuks kostja lepinguliste esindajate sõidukulusid seoses 08.10.2019, 30.10.2019 ja 08.01.2020 kohtuistungitel osalemise eest marsruudil Tallinn-Haapsalu-Tallinn (202 km), 0,3 eur/km, kulu 60,60 eurot + km 12,12 eurot, kokku 72,72 eurot. Kohus leidis, et sõidukulud on põhjendatud summas 3x72,72 eurot. Sõidukulud on kuludeks TsMS § 144 p 2 tähenduses ning kooskõlas TsMS §-ga 156 ja Riigikohtu lahendi 2-14-14536 punktis 16 märgitud seisukohtadega.
7.Maakohus pidas kokku põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 926,49 eurot, s.o lepingulise esindaja kulu summas 708,33 eurot ja sõidukulusid 218,16 eurot. Kuludele lisandub käibemaks summas 185,29 eurot, kokku 1111,79 eurot. Nimetatud kulud kuuluvad hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
8.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja sõidukulud summas 261,79 eurot + 43,63 eurot, kokku 305,42 eurot.
9.Määruskaebuse kohaselt ei ole sõidukulude väljamõistmine kooskõlas seadusandlusega. Riigikohtu lahendis nr 2-14-14536 viidati sellele, et analoogia korras kohalduvad sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukohad. Vaadeldaval juhul ei ole kostja lepinguline esindaja advokaat ega osutanud õigusteenust riigi õigusabi korras. Seega ei kuulu kohaldamisele Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasu määrad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude ulatus ja kord ega ka Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord. Arvesse tuleb võtta ka seda, et vastustaja esindaja ei esitanud kohtule mingeid sõidukulude dokumente.
10.Vastustaja lepingulise esindaja kulu osas on käibemaksumäär 20% KMS § 15 kohaselt. Seega summalt 708,33 eurot moodustab käibemaks 141, 66 eurot, mitte 185,29 eurot nagu kohtumääruse punktis 11. vahe moodustab 43,63 eurot.
11.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning palus kostjalt sellele vastust.
12.Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Arusaamatuks jääb, millist õigusnormi on kohus rikkunud. Hageja on valesti tõlgendanud Riigikohtu lahendi nr 2-14-14536 p-s 16 väljendatud seisukohti. Kohus on õigesti rakendanud TsMS § 144 p-i 2.
2-19-7094
13.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud Pärnu Maakohtu kohtumäärus tuleb tühistada osas, milles kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks hüvitise summas 1111,79 eurot ning teha selles osas uus määrus, millega vähendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetavate menetluskulude hüvitist 43,63 euro võrra ja vastavalt muuta määrust ka osas, milles kohus jättis menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
15.Seadusest tulenevalt on ringkonnakohus seotud määruskaebuse piiridega, millest tulenevalt kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ainult osas, mis puudutab hagejalt kostja kasuks välja mõistetud sõidukulude suurust.
16.Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.detsembri 2012.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul diskretsioonipiiride ületamist maakohtule selles osas, mis puudutab põhimõtteliselt sõidukulude hüvitamise võimalikkust käesolevas menetluses, ette heita ei saa. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata.
17.Määruskaebuse esitaja väitel ei ole maakohtu määrus seadusega kooskõlas, ka on maakohus ebaõigesti lähtunud käesolevas asjas mittekohalduvatest kohtupraktika seisukohtadest. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu.
18.Maakohus on juhindunud õigesti TsMS §-st 144 ja § 175 lg-st 1, mille kohaselt on menetlusosalise esindaja sõidukulud hüvitatavaks kuluks. Vaidlust pole selles, et tsiviilasjas toimus kokku 3 istungit Haapsalu kohtumajas ning kostja esindajad võtsid nendest ka osa (tlk 90, 113,140). Kostja esindajate büroo, mille kaudu nad õigusteenust osutavad (STK Õigusbüroo OÜ), asukoht on menetlusdokumentide kohaselt Tallinnas (tlk 48, 110, 147). Asjas ei ole esile toodud ega tuginetud väitele, et kostja esindajad kasutasid istungile sõitmiseks bussitransporti. Eelnevast tulenevalt puudub ringkonnakohtu hinnangul alus kahelda kostja esindajate poolt sõiduauto kasutamises istungitele kohale jõudmiseks ja nendel osalemiseks, kuigi sellekohaseid kuludokumente maakohtule ei esitatud.
19.Maakohus on õigesti lähtunud ka kohtupraktikast. Kuigi Riigikohtu varasema praktika kohaselt loeti hüvitatavaks esindaja sõidukuluks otsene transpordikulu, st nt bussipileti või autokütuse maksumus (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13), on neid seisukohti hiljem korduvalt täpsustatud. Nii on Riigikohus sedastanud, et kui kuludokumente pole mingi asjaolu tõendamiseks võimalik esitada, saab asjaolu tõendada ka muul menetluses lubatud viisil. Kui asjas ei ole põhjust kahelda taotluse esitaja taotlusest nähtuvas asjaolus, et ta sõitis istungile autoga, on võimalik sõidukulude hüvitamine analoogia alusel Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 („Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise
2-19-7094 maksmise kord") §-s 5 kehtestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku sõiduauto kasutamise korral teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Riigikohtu seisukohtade kohaselt lisandub sellele kulule käibemaks ja see kulu vastab eelduslikule tegelikule kulule sõiduauto kasutamisel taotluses nimetatud marsruudil (vt Riigikohtu Üldkogu 26.aprilli 2016.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-140-15, p-d 72, 73, 74, 75).
20.Vaidlustatud määruses viidatud kohtulahendis selgitas kolleegium lisaks eelnevale aga seda, et TsMS-is ei ole menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamist üksikasjalikult reguleeritud, kuid analoogia korras kohalduvad sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukohad. Riigikohtu üldkogu on 26. aprilli 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 leidnud, et vajalikud sõidukulud tuleb vajalikus ulatuses hüvitada ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb võimalusel esitada, kuid kuna seaduses ei ole sätestatud kulude hüvitamisest keeldumise alust dokumentide esitamata jätmise korral, saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda analoogia korras Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidukilomeetri kohta (p 69-75) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.veebruari 2020.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-14-14536 p 16).
21.Eeltoodust tulevalt puudub alus nõustuda määruskaebuse esitajaga selles, et kuna kostjat esindanud juristid ei ole riigi õigusabi osutanud vandeadvokaadid, puudub alus lähtumaks maakohtu määruses viidatud Riigikohtu seisukohtadest. Ringkonnakohus rõhutab, et Riigikohtu viimaste seisukohtade kohaselt ei ole sõidukulude hüvitamise vältimatuks eelduseks mitte see, kas tegemist on riigi õigusabi osutanud vandeadvokaadiga, vaid oluline on, kas tegemist on menetlusosalise lepingulise esindajaga TsMS § 218 mõttes. Vaidlust ei ole selles, et kostja esindajate puhul on see eeldus täidetud (tlk 41-42, 138-139). Eelviidatud Riigikohtu seisukohtadest lähtuvalt puudub alus nõustuda määruskaebuse esitajaga ka selles, et vaidluse lahendamisel omab tähtsust, et kostja esindajad ei esitanud maakohtule sõidukulude dokumente.
22.Määruskaebuse esitajaga tuleb nõustuda siiski selles, et maakohus on eksinud käibemaksu määra arvestamisel.
23.Vaidlustatud määrusest nähtuvalt analüüsis maakohus kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirja (tlk 147-148) alusel teostatud toiminguid ning märkis iga toiminguga seonduvalt sellega seotud põhjendatud kulu summa ilma käibemaksuta. Sõidukuludega seonduvalt arvestas maakohus kulude põhjendatuse hindamisel aga lisatud käibemaksumääraga. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus õigesti nii seda, et kostjale osutatud õigusabikulud moodustavad 708,33 eurot (150+100+25+50+100+83,33+100+100), koos käibemaksumäära ja ümardusega 850 eurot, kui ka seda, et sõidukulude suurus kokku on 218,16 eurot (3x72,72).
24.Maakohus eksis aga kostja lepingulise esindaja põhjendatuks peetud õigusabi- ja sõidukuludele käibemaksumäära juurde liitmisel, arvestades sõidukuludele selle topelt. Korrektse arvestuse kohaselt on menetluskulude suurus, mis tuleb hagejal kostjale hüvitada, kokku koos lisanduva käibemaksumääraga 1068,16 eurot (850+218,16).
25.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja vähendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude suurust 43,63 euro võrra (1111,79-1068,16). Vastavalt kuulub muutmisele maakohtu määrus seonduvalt kostja taotluse rahuldamata jätmisega seoses. Kostja taotlus hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks jääb kokkuvõttes rahuldamata summas 500 eurot.
2-19-7094 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
26.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.