Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. november 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-18709
Tsiviilasi
Viktor Konstantinovi hagi Rostislav Zaviyalovi ja Oksana Zaviyalova vastu võla väljamõistmiseks 43 763,68 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. märtsi 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rostislav Zaviyalovi ja Oksana Zaviyalova apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellandid:
Menetlusosalised ja nende esindajad
1) Rostislav Zaviyalov (kostja I), ik XXXXXXXXXXX; 2) Oksana Zaviyalova (kostja II), ik XXXXXXXXXXX; apellantide esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu Vastustaja: Viktor Konstantinov (hageja), sünd X; esindaja Natalja Šibalova
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 7. märtsi 2020 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt Rostislav Zaviyalovi ja Oksana Zaviyalova kanda.
4.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata, kuna apellatsioonimenetluses hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.V. Konstantinov (hageja) esitas 11.12.2018 hagi R. Zaviyalovi (kostja I) ja O. Zaviyalova (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks 82 600 USA dollarit (72 297,59 eurot), sellest põhinõue 50 000 dollarit, intress 8800 dollarit ja viivis 23 800 dollarit. B.B., C.C. ning A.A. sõlmisid 01.08.2015 laenulepingu, millega B.B. andis C.C.-le ja A.A.-le laenu 50 000 USA dollarit intressiga 9,6% aastas, laen tuli tagastada 01.06.2016. Viivis oli 0,05% päevas. Leppetrahv igakuise maksega viivitamisel lepiti kokku 1,5% päevas. Kokkuleppe kohaselt tuli igakuine intressimakse 400 dollarit tasuda ülekandega. Laenusaaja C.C. suri X ja tema pärijad on võrdsetes osades kostjad I ja II. 11.12.2016 sõlmis laenuandja B.B. nõude loovutamise kokkuleppe, millega loovutati nõue hagejale.
2.Kostjad vaidlesid hagile vatsu. C.C. abikaasale (kostja II) ei ole teada, et tema abikaasa oleks kunagi kolmandatelt isikutelt laenu võtnud. Nii suure laenu võtmisest oleks perekonnas räägitud. On võimalik, et võlakiri võltsiti. Võltsimisele viitab, et ühe laenusaaja allkiri (A.A.) on loetav, kuid teise laenusaaja oma mitte. Tõendatud ei ole ka see, et hageja andis laenu üle. Võlakirjast ei nähtu, millal ja kellele raha üle anti. C.C. ei käinud 2015. a Prahas, mistõttu ei saanud ta seal sularahas laenu võtta. 2015. a augustis viibis C.C. Lätis.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus rahuldas 17. märtsi 2020 otsusega hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 43 763,68 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus mõistis ekspertiisikulude ettemaksust välja ekspertiisikulud 359 eurot. Maakohus sedastas, et pooled vaidlevad selle üle, kas C.C. võttis B.B. käest 43 763 eurot laenu. Pärimistunnistuse alusel on kostjad pärandi vastu võtnud. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid, et pärandi vastuvõtmisega on neile läinud üle ka kohustused. Maakohus märkis, et nõustub hagejaga, et kohustuse võtmisel ei pruugi laenu võtnud isik alati laenu võtmisest enda pereliikmeid teavitada, C.C. võttis laenu ka 01.05.2015. Maakohus märkis, et C.C. ja V. Konstantinovi vahel võisid olla ärisuhted, kuid sellel ei ole asjas tähendust.
VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100) ning rikkumine annab võlausaldajale õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku vastu. Muuhulgas võib võlausaldaja õiguskaitsevahendina nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6), samuti lepingu üles öelda (§ 101 lg 1 p 4). VÕS § 167 lg 3 kohaselt nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Samuti VÕS § 167 lg 4 kohaselt nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. B.B. on oma nõude C.C. ja A.A. vastu loovutanud hagejale. Loovutamise esemeks oli 01.01.2015 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused ning nõude suuruseks oli põhivõlgnevus 50 000 USA dollarit ja intress 9,6% aastas. Maakohus märkis, et käekirja ekspertiisist ei saa järeldada, kas C.C. on võlakirja allkirjastanud. Ekspert ei suutnud tuvastada, kas allkiri on ehtne. A.A. kinnitus, et võlakirja allkirjastasid seal märgitud isikud, ei ole piisav tõend, kuna tõend anti ajal, mil C.C. oli juba surnud ja ei saanud kinnitusele vastu vaielda. Kohtule on esitatud C.C. ja B.B. vaheline kirjavahetus, milles selgub, et laenuleping on C.C., A.A. ja B.B. vahel sõlmitud. B.B. uuris 31.08.2015 C.C.lt võlakirja allkirjastamise kohta, millele C.C. vastas, et see on tema poolt allkirjastatud. 17.08.2015 teavitas C.C. B.B.d intressipuhkuse vajadusest. Osapoolte vahel on korduvalt räägitud võlakirjast tulenevatest kohustustest. Meilivahetusest saab järeldada, et C.C. räägib nii enda kui ka A.A. nimel ning mõlema laenukohustusest. 31.01.2016 kirjas uuris C.C. otse, kas A.A. on B.B.le helistanud ja tekkinud olukorda arutanud. C.C. on teinud B.B. arvele makseid 04.08.2015 summas 250 eurot, 18.09.2015 summas 360 eurot, 20.10.2015 summas 353 eurot, 16.11.2015 summas 380 eurot, 08.12.2015 summas 370 eurot, 19.01.2016 summas 370 eurot. Kõik maksed on selgitusega „ülekanne“. 01.08.2015 võlakirja kohaselt tehaksegi tagasimakseid ülekandega. 01.08.2015 sõlmitud võlakirja alusel on tegemist A.A. ja C.C. solidaarvõlgnevusega. Võlakirja allkirjastades võtavad laenusaajad endale ühiselt kohustuse, mis ongi solidaarne kohustus. Pärast ühe võlgniku surma ei muutu kohustus ainult surnud isiku pärijate kohustuseks, vaid see jääb mõlema võlgniku kohustuseks. Antud juhul peavad solidaarvõlgnikud täitma kohustuse võrdsetes osades, kuna lepingus ei ole teisiti kokku lepitud. VÕS §-st 94 nähtub, et intressi saab nõuda ainult laenulepingu kehtivuse ajal, mitte pärast sissenõutavaks muutumist. Seega on intresside nõue alusetu, kuna intresse ei saa nõuda pärast laenulepingu lõppemist. Nõue muutus sissenõutavaks 01.04.2016. Kohus leidis, et hageja on kostjate suhtes käitunud pahatahtlikult ja viivisenõuet hagi kohese esitamata jätmisega suurendanud. Seega on viivise nõue pahatahtlik ja alusetu ning tuleb jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
Maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 232 lg 1, hinnates esitatud tõendeid valikuliselt ja jättes osa tõendeid põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus rikkus ka otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1), kuna ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud ekspertiisiakti tulemusi. Maakohus on põhjendamatult asjakohatuks pidanud kostjate väiteid selle kohta, et pärandaja ei teavitanud pereliikmeid laenu võtmisest. Kuna pärijatel puudus igasugune info suure laenu võtmisest, polnud neil põhjust ka pärandvara inventuuri teha. Maakohus on ekslikult pidanud C.C. tehtud makseid intressiks. Maakohus ei hinnanud selle kohta tõendeid. Lepingupoolte vahel olid muud ärisuhted, protsent tähendas müügitehingutelt saadud kasumit. Võlakiri võib olla võltsitud. Kahtlusi selle kohta kinnitab ka ekspertiisiakt, kust tuleneb, et allkiri ei ole kirjutatud käsitsi, vaid on digitaalselt monteeritud dokumendile. Hageja ei ole tõendanud, et laen anti laenusaajale üle.
5.Hageja vaidles hagile vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja I ja kostja II vastutavad võlgniku õigusjärglastena võlgniku kohustuse täitmise eest. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.
8.Apellantide väide, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et võlgnik ei teavitanud oma abikaasat (kostja II) laenu võtmisest, ei ole õige. Asjaolu, kas võlgnik oma eluajal teavitas abikaasat või kedagi teist enda kohustustest, ei mõjuta pärijate vastutust. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on pärandi vastu võtnud, hageja nõue ei ole seotud lahutamatult pärandaja isikuga, ega selle üle, et laenulepingust tulenev nõue saab pärijale üle minna. Pärandvara ebapiisavuse korral peavad pärijad kohustused täitma oma vara arvel. Ringkonnakohus märgib, et juhul kui pärandvarast ei oleks võimalik hageja nõuet täita ja kostjad ei soovinud seda oma varast teha, siis pidid pärijad esitama notariaalselt tõestatud inventuuri nõude notarile kolme kuu jooksul pärast seda, kui nad said teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (PärS § 137 lg 2). Ringkonnakohus märgib, et kolmekuuline inventuuri nõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt maakohtule hagi esitamisest. Seaduse mõtte ega menetlusökonoomiaga ei oleks kooskõlas see, kui 3-kuulist inventuuri nõude tähtaega hakatakse lugema kohtuotsusest nõude rahuldamise kohta. See tooks kaasa määramatuse ja ebaselguse, kuna hageja peab läbima kohtumenetluse ja hagi rahuldava otsuse saamisel puuduks tal kindlus, et täitmine ei muutu võimatuks kostjatest tulenevalt ja pärast otsuse tegemist. Kostjad ei ole tuginenud väitele, et nad teostasid võlgniku vara inventuuri.
9.Maakohus hindas A.A. kirjalikku kinnitust, e-kirjavahetust võlgniku ja laenuandja vahel, võlgniku ülekandeid laenuandjale ja tuvastas õigesti, et võlgnik andis võlatunnistuse ja ta ei ole sellest tulenevat kohustust täitnud. Maakohus määras võlakirja võltsituse vastuväite alusel dokumendi ja käekirja ekspertiisi. Ekspertiis ei kinnitanud dokumendi võltsitust ega seda, et võlgnik ei kirjutanud võlakirjale alla. Ekspert esitas oma seisukohad tõenäosuse skaalal ja need ei anna alust hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.
10.Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist oli võlakirjaga, milles võlgnik kinnitas laenu saamist, siis ei pidanud hageja tõendama raha üleandmist. Võlgniku poolt laenu saamist kinnitas ka teine võlakirjas võlgnikuna märgitud isik. Asjaolu, et võlgnikul olid laenuandjaga laenusuhted kinnitab nii A.A. kui võlgniku ja laenuandja e-kirjavahetus. Küsimus saab olla, millal ja mis suhte alusel raha võlgnikule anti. Võlakirjast ja kirjavahetusest võib järeldada, et laenusuhted olid enne võlakirja vormistamist, kuna selles on ka viide, et allkiri 1. jaanuarist 2015 loetakse kehtetuks (I kd lk 6). Samuti tõendab e-kirjavahetus, et lepingut edastati laenuandjalt ühele laenusaajale, kes edastas selle teisele laenusaajale, et seda allkirjastada pärast lepingus märgitud kuupäeva, kuid dokumendi erineval ajal ja selles märgitust hilisem allkirjastamine ei tähenda võltsitust.
11.Võlakirjas lepiti kokku, et lisaks põhikohustuse täitmisele tasuvad võlgnikud iga kuu ülekandega intressi 400 dollarit. Hageja esitas tõendid, mis tõendavad võlgniku poolt kuuel korral pärast võlakirja andmist ülekannete tegemist. Maksekorraldusel ei ole viidet võlakirjale, vaid on märgitud „ülekanne“. Maakohus luges tasumised intressi tasumiseks. Maakohtu järeldus on kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 8, mille kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud tuleks TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellatsioonkaebuse esitaja kanda. Kostjad, kellel oleks apellatsioonimenetluse kulude eest õigus hüvitist saada, teatasid 29.10.2020 ringkonnakohtule, et nende kulud piirduvad 10.03.2020 maakohtule esitatud kuludega ja apellatsiooniastmes täiendavaid kulusid ei ole. Kuna maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda, siis ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.